Оглавление
Sigmund Freud. Unenägude tõlgendamine
EELMÄRKUS (ESIMESELE TRÜKILE)
EESSÕNA TEISELE TRÜKILE
EESSÕNA KOLMANDALE TRÜKILE
EESSÕNA NELJANDALE TRÜKILE
EESSÕNA VIIENDALE TRÜKILE
EESSÕNA KUUENDALE TRÜKILE
EESSÕNA KAHEKSANDALE TRÜKILE
EESSÕNA KOLMANDALE (TÄIENDATUD) INGLISKEELSELE VÄLJAANDELE4
I. TEADUSLIK KIRJANDUS UNENÄOPROBLEEMIDEST
A. UNENÄO SEOS ÄRKVELELUGA
B. UNENÄGUDE MATERJAL – MÄLU UNENÄOS
C. UNENÄOÄRRITAJAD JA UNENÄOALLIKAD
1) välised meeleimpulsid
2) sisemised (subjektiivsed) meeleimpulsid
3) sisemised, orgaanilised kehalised ärritused
4) psüühilised ärritusallikad
D. MIKS UNUSTATAKSE UNENÄOD PÄRAST ÄRKAMIST ÄRA?
E. UNENÄO PSÜHHOLOOGILISED ISEÄRASUSED
F. EETILISED TUNDED UNENÄOS
G. UNENÄOTEOORIAD JA UNENÄO FUNKTSIOON
H. UNENÄO JA VAIMUHAIGUSTE SEOSED
II. UNENÄGUDE TÕLGENDAMISE MEETOD UNENÄONÄITE ANALÜÜS
III. UNENÄGU ON SOOVI TÄITUMINE
IV. UNENÄOMOONUTUS
V. UNENÄOMATERJAL JA UNENÄOALLIKAD
A. VÄRSKED JA NEUTRAALSED MULJED UNENÄOS
B. LAPSEPÕLV UNENÄOALLIKANA
C. SOMAATILISED UNENÄOALLIKAD
D. TÜÜPILISED UNENÄOD
(α) KOHMETUSUNENÄOD ALASTUSEST
(β) UNENÄOD KALLI INIMESE SURMAST
(γ) MUUD TÜÜPILISED UNENÄOD
(δ) EKSAMIUNENÄGU
VI. UNENÄOTÖÖ
A. TIHENDAMISTÖÖ
B. NIHUTAMISTÖÖ
C. UNENÄO KUJUTAMISVAHENDID
D. KUJUTAMISE VÕIMALIKKUSE ARVESTAMINE
E. SÜMBOLITE ABIL KUJUTAMINE UNENÄOS VEEL TÜÜPILISI UNENÄGUSID382
F. NÄITED – UNENÄOS ARVUTAMINE JA KÕNELEMINE445
G. ABSURDSED UNENÄOD – INTELLEKTUAALSED SAAVUTUSED UNENÄOS476
H. AFEKTID UNENÄOS
I. SEKUNDAARNE TÖÖTLEMINE
VII. UNENÄOPROTSESSIDE PSÜHHOLOOGIAST555
A. UNUSTAMINE UNENÄOS
B. REGRESSIOON
C. SOOVI TÄITUMINE
D. ÄRKAMINE UNENÄO TÕTTU UNENÄO FUNKTSIOON HIRMUUNENÄGU
E. PRIMAAR- JA SEKUNDAARPROTSESS VÄLJATÕRJUMINE
F. TEADVUSTAMATUS JA TEADVUS REAALSUS
VIII. BIBLIOGRAAFIA
JÄRELSÕNA
Отрывок из книги
SAKSA KEELEST TÕLKINUD
ANNE LILL JA MARI TARVAS
.....
Siin me puudutasime seda unenägude tekkimise teooriat, mida eelistavad kõik arstidest autorid. Pimedus, meie olemuse tuum, „Moi splanchnique”, nagu seda nimetab Tissié [1898, 23], mis on meie teadmistele varjatud, ja unenäotekke pimedus vastavad teineteisele liiga hästi, et neid mitte omavahel seostada. Mõttekäik, mis seab unenägude kujundajaks vegetatiivse elundi aistingu, kütkestab arsti lisaks ka selle poolest, et laseb omavahel etioloogiliselt ühendada ka unenäo ja vaimuhäire, millel on nende ilminguis nii palju kattuvusi, sest üldise enesetunde ja siseelundeist johtuvate ärrituste vaheldumisele omistatakse ulatuslik tähendus ka psühhooside tekkimises. Seega ei ole midagi imestada, et kehaliste ärrituste teoorial leidub mitugi autorit, kes üksteisest sõltumatult nimetavad ennast selle algatajaks.
Reale autoritele sai määravaks mõttekäik, mida filosoof Schopenhauer arendas aastal 1851. Maailmapilt tekib meis seeläbi, et meie intellekt kujundab väljast tulevad muljed ümber aja, ruumi ja põhjuslikkuse vormideks. Organismi seest, sümpaatilisest närvisüsteemist tulevad ärritused mõjutavad päeval meie meeleolu parimal juhul ebateadlikult. Öösel aga, kui päevaste muljete summutav mõju on lakanud, suudavad nood sisemusest esiletungivad muljed tähelepanu enesele tõmmata – sarnaselt sellega, kuidas me öösel ojavulinatki kuuleme, mille päevakära kuuldamatuks muudab. Kuidas siis peakski meie intellekt nendele ärritustele reageerima teisiti kui oma ainuomaseid funktsioone kasutades? Seega vormib ta ärritused ümber ruumi ja aega täitvateks kujudeks, mis liiguvad põhjuslikkuse juhtnööride järgi, ja nõnda sünnib unenägu [vrd Schopenhauer 1862, 1. kd, 249 jj]. Kehaliste ärrituste ja unenäopiltide lähemasse seosesse üritasid seejärel sügavamalt tungida Scherner (1861) ja tema järel Volkelt (1875), mille hindamise me jätame unenäoteooriate lõiku [vt allpool, lk 88 jj].
.....
