Читать книгу Las ma istun siin kuni orkester mängib - Siim Kera - Страница 5

alati kui ma loen head luuletust

tahaks isegi ühe kirja panna

noh mingi sõnulseletamatu tung

võib-olla samasugune mis ajab mõrvareid tapma

nugasid välgutama

ohvrite silmi seinale liimima

nende laipu

aeda kase kõrvale matma

äkki midagi sellist nagu pedofiilidel kui

nad patside ja kollase kleidiga kolmeaastast tüdrukut näevad

kellele pakkuda kodus küpsetatud mustikamuffinit

eelmäng sellele et hiljem too välja arenemata keha poolikuna ellu jätta

kui ma loen head luuletust

tahaks kohe enesest lasta sõnatulvad välja

ma pajataks naistest ja kui ruumi jätkub

pressiks vahele

kolm supilusikatäit ängi

kaks teelusikatäit lootust

täpselt sellises vahekorras mu sulg lendab sellise tuhinaga

nagu tolle poksija kõrv mis mike tysoni hammaste vahele jäi

jutustaksin maailmadest kus ma eile öösel käisin

tagurpidi puudest ja kolme sõrmega tomatitest

tallinn-moskva rongist ja vanaisa seedripuust

purjus alligaatorist ja suurte tissidega ahjualusest

ja kui ma olen saanud hea luuletusega

ühele poole

vaatan end peeglist ja mõtlen

et peaks habet ajama