Читать книгу Keskpäevapimedus - Siim Veskimees - Страница 5

Raul ärkas.

Esialgu oli vaimul väga pikk tee olematusest tulla ja kui ta ikka veel umbes kilpkonna tasemel töötav aju lõpuks silmade nähtud kujutisele reageeris, otsustas ta, et tegu on eriliselt vastiku luupainajaga. Nimelt raputas teda suur valgekarvaline tegelane.

Raul sulges silmad, kuid kerged vopsud ribidesse ja põskedele jätkusid, lisaks tuli mörisemist. Raul kannatas veel natuke aega ja tegi siis uuesti silmad lahti. Elukas mörises pisut rõõmsamalt ja vaatas talle küsiva näoga otsa. Raul vahtis talle tummalt vastu. Teadvus hakkas tasapisi tööle ja tänu uimasusele ei tulnudki erilist šokki, kui ta lõplikult adus, et „Tähtede sõja” Wookiet meenutav suur ahv tema ees on tõelisus.

„Mis?”

See ei olnud kindlasti kõige targem ja sügavamõttelisem, mida üks enesest lugupidav inimene öelda oleks võinud, kuid mingeid selliseid abstraktseid kategooriaid Rauli jaoks hetkel ei eksisteerinud. Vastavalt sellele, kuidas ta ärkas, hakkas tasapisi tormiks kohuma hoopis paanika.

Elukas mörises uuesti ja tõmbas ta siis ühe ropsuga püsti. Raul avastas, et ta jalad ei kanna, sama kiiresti varises ta põrandale tagasi ja asus vabandavalt naeratades neid masseerima. Elukas ilmselt mõistis, vinnas ta ühe liigutusega selga ja tormas minema.

Raul jõudis ühe pilguga haarata piklikku veidrat koli täis ümmargust ruumi, kus kummalistel torukujulistel alustel vedelesid inimesed. Kui palju just, ei suutnud ta fikseerida, sest järgmiseks keerles vaateväljas hall krobeline metall, siis tuli hammustavat külma, siis põletas teda miski, siis kadus korraga kaal, seejärel visati ta mingitele kottidele ja kogu kitsas ruum hakkas rappuma ning liikuma.

Auto, otsustas Raul.

Ta vaatevälja ilmus veel kaks suurt valget elukat, nad mörisesid vastastikku ja hetk hiljem tekkis kusagilt neljas, ainult et see oli metallist.

Too esimene, kes teda kandnud oli, osutas näpuga enda suu peale ja ütles midagi, mis kõlas nagu: „plälu-lälu, plälu-lälu,” seejärel osutas näpuga Rauli suule.

Raul taipas ja kehitas õlgu. „Mis sa ikka ütled, kui midagi öelda ei ole.”

Metalne elukas mörises midagi, nad kõik paistsid segaduses olevat ja sama žestiga paluti tal veel midagi öelda.

„Ma olen Raul, Raul Wandman, 17 aastat vana, Maalt, Eestist, Tallinnast. Ja mul ei ole vähimatki aimu, kus ma olen ja kuidas siia sattusin.” See oli muide ta olukorra täiesti adekvaatne kokkuvõte.

Metalne elukas mörises uuesti ja seekord läks teistel kolmel vaidluseks, mis kõlas nagu mootoreid soojendavate põrguinglite jõuk.

Seda aega kasutades vaatas Raul ringi. Paremaks sellest midagi ei läinud. Masina kabiin oli mingist hallikast, justnagu õlitatud materjalist, ning kui ta lõpuks pead tõstis, nägi ta läbi tagaklaasi, et nad eemalduvad lund üles keerutades põlevast pisut lennukimoodi silindrist, mis lebab kaljudel kummalise madala, voogava ja lillasid sädemeid pilduva taeva all.

Elukad jõudsid otsusele. Metalne otsis kusagilt kastis millegi, mis meenutas löökdrelli ja elevantidele mõeldud klistiiripritsi ristsugutist, teised kolm haarasid Raulist kinni, metalne laadis seda – sest teisiti ta tegevust nimetada ei saanud – ja asetas otsiku Rauli meelekohale. Polnud mingit võimalust vältida seda, mis sealt nüüd tulema pidi.

**

Mörin, ja lisaks sosistas keegi Raulile tema enda häälega kõrva: „Kas sa nüüd saad minust aru?”

Vastumeelselt avas ta uuesti silmad. Kogu õõvastav jama, mida ta taas oli suutnud ühe õnneliku hetke unenäoks pidada, püsis alles. Ainult niipalju vaheldust, et nad olid jõudnud mingisse lohutusse sammaslabürinti ja Raul leidis end lamamas üsna mugavas ja suures – ilmselt neile ahvidele mõeldud – tugitoolis, mille seljatugi oli peaaegu rõhtsaks alla lastud. Ahv – võimatu oli öelda, kas seesama või mõni teine – silmitses teda teisel samasugusel istudes.

„Kui keegi küsis, kas ma sain aru, siis jah, sellest küsimusest ma sain aru...”

Uratus.

„Hea,” pirises hääl peas.

Mörin, ja samaaegne tõlge: „Me siirdasime sulle automaatse tõlkija. Kas sa tõesti ei oska standardkeelt? Või mõnd murret?”

„Mis asi on standardkeel?”

„Keel, mille erinevaid modifikatsioone räägib suurem osa inimkonnast ja milles toimub praktiliselt kogu suhtlemine erinevate asumite vahel siinses galaktikaosas. Standardkeel. Vana Urthi keel. Jõuab kohale?”

„Meil ei ole tähtedevahelist suhtlemist.” Raul hakkas taas kahtlema toimuva reaalsuses.

Paar sekundit vaikust. „Kust sa oled?” „Maalt... ... Earth... Terra?”

Taas pikk vaikus. „Sinu keele kirjeldus oli siiski olemas. Hoidjad on ilmselt selle eest hoolitsenud...” Olevus tunnistas teda oma suurte tumedate silmadega. „Kuidas sa sattusid û’eñi(jj)g-ide laeva peale ja mida sa Erhrr(e)rrhik-il teed?”

„Mis?” Raul ainult maigutas.

„Kas sa tead, kus sa oled?” proovis elukas uuesti.

„Ei.”

„Selle planeedi nimi on Erhrr(e)rrhik. Selle koordinaadid on...” Mörin. „Masin ütleb, et ei oska galaktilisi koordinaate sinu keelde tõlkida. Häda... Nii et te tõesti ei tea universumist midagi? Teil ei ole tähtedevahelist suhtlemist?”

„Ei.”

„Aga mingi suhtlemine peab ju olema – sa olid û’eñi(jj)g-ide laeva peal.”

„Mul ei ole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattuda võisin. Kes on... need... üenjigid?”

„Üks rahvas...” Olevus vaikis taas mõned sekundid. „Me peame minema. Meid rünnatakse.”

Nüüd jõudis Rauli teadvusse kisa ja ragin, mis kogu aeg kusagil kaugemal paisunud oli.

„Tule juba!”

Seda karjus üks ahvidest, kes parasjagu traavis läbi ruumi, käes traadist luuda meenutav riistapuu, ja tema hüüdele, mis ilmselt oli Rauli vastasistujale mõeldud, eelnes mingi „Öh-rr”, mis tõenäoliselt oli tolle teise nimi.

„Suudad sa käia?” küsis elukas Raulilt tõustes.

„Mis sa selle inimesega jändad! Läksime!”

Elukas oli peatunud ja sihtis oma aparaadiga tulekuteele. Kostis klagin ja vuhin, millele kohe järgnes plahvatuste kõma kaugemal.

„Informatsioon!...”

„Kui ta valetab, on ta ohtlik, kui ta tõtt räägib, on ta kasutu.”

„Ma suudan käia...” Raul ajas end jalule ja suutis tooliservale toetudes isegi püsti jääda.

„Mõlemal juhul pole teda kasulik ka tzasu-tontidele jätta,” arvas ennist istunud ahv.

Teine keeras toruotsa Rauli poole.

„Pealegi ma alles siirdasin talle tõlkemooduli.”

„Kähku sinnapoole!” kähvas suure relvaga elukas ja Raulile tundus, et ta kuulis selles mörinas kahetsust. Igatahes on raske kedagi mõjusamalt motiveerida, nii et Raul avastas varsti, et suudaks hea tahtmise korral paar jooksusammugi teha.

**

Minna ei tulnud kaugele. Sammaskoda avardus nende ees ja siis olid nad taas tolle kummalise lillaka katte all, sest lähemal vaatlemisel ei saanud toda siledat küütlevat pinda kuidagi taevaks pidada, mis sest, et see ulatus horisondist horisondini oma paarisaja meetri kõrgusel – eeldusel, et inimsilm ehitiste ja küngaste proportsioone õigesti hindas. Ja seal oli külm, maa oli kaetud paksu lumega.

Allakukkunud laev, millega – ei jäänud üle muud oletada – ta oli sinna toodud, lebas vast poole kilomeetri kaugusel ja selle juures käis lahing. Ühel poolel olid kahejalgsed, pisut türannosaurusi meenutavad elukad, teisel hiidämblikud. Raul ei saanud seda vaatepilti kaua imetleda, sest vahepeal oli ahv ta rambist üles mingisse ülemõõdulisse bussi toginud, uksed ta taga sulgusid ja tohutu riistapuu õõtsatas.

Selleks ajaks aga oli veel üks uks poisi taga kinni löödud. Kastid ja virnade viisi pehmeid kompse, metallseinad ja -lagi, kus mõned kohad tuhmilt helendasid, andes parasjagu niipalju valgust, et esemete kontuure eristada... Selge, ta oli mingisse laoruumi kinni pandud. Vast viis meetrit üht- ja kolm teistpidi, samapalju kõrgust. Ei ühtki akent, mõlemas otsas uksed või pigem luugid.

Masin võpatas, siis teist ja kolmandat korda. Siis tuli prahvatus, mis jalust niitis, ja sellele järgnes pikk ebameeldiv rappumine. Lõpuks tardus kõik paigale ja laepaneelid hakkasid punakalt vilkuma. Kuulda ei olnud midagi. Veel kaks korda rabas masinat ränk hoop. Edasi tulid mingid tasased võpatused...

Ja siis ei juhtunud jälle tükk aega mitte midagi.

Kõigepealt Raul lihtsalt lamas, siis jäi magama. Ärkas ta jahedusest. Muidugi oli ruum palju soojem kui lumise tasandiku miinuskraadid, kuid igatahes oli ta hakanud korralikult lõdisema. Ta ajas end istuli ja hakkas esimeseks oma paljaid jalalabasid uurima. Jalad olid nõrgad ja surisesid, midagi polnud paremaks teinud ka põletav külm sellel mõnekümnel meetril, mis oli enne üle kõvakstambitud lume tulla olnud. Tegelikult oli ta ikka veel üleni ja igas mõttes kohutavalt nõrk ja endast ära. Varbad olid külmad ja tundetud, nii et kõigepealt masseeris ta neid tükk aega.

Lõpuks ajas ta end püsti ja kuigi erilist lootust ei olnud, hakkas uurima ust, kust ta oli ennist sisse lükatud. Link nägi välja üsna sarnane sellistele, mida laevadel kasutatakse – uksesse süvistatud ja massiivne. Raul vajutas sellele alul ettevaatlikult, ootas veel mõned minutid ja kuna midagi ei juhtunud, asus seda kõvemini kangutama. Õigemini, ta sai sellega vaid alustada, sest kui ta oli lingi korralikult alla vajutanud ja ust surus, naksatas see sujuvalt väljapoole pärani.

Raul piilus välja. Mitte kedagi. Ta uudistas pisut aega koridori ja hiilis siis sinnapoole, kust nad olid sisse tulnud. Ta võpatas liikumist märgates, tõmbus nurga taha tagasi ja kui piiluda söandas, avastas, et osa seinu tolles koridoris olid peeglid.

Kahvatu, nooruse tõttu alles tärkava ja hõreda, kuid mitmenädalaseks kasvanud habemetüükaga, määrdunud päevasärgis ja mustades pükstes paljasjalgne noormees nägi peeglis välja väga alamõõduline ja kaitsetu seal võõras ümbruses, meenutades pigem äraeksinud hiirekest. Kui ta edasi läks, püüdis ta end sirgu ajada ja uhkemat rühti hoida.

Minna polnud tegelikult õieti kuhugi. Kaks viiemeetrist ja kaks kahemeetrist juppi said kokku ringkoridoris, mille keskel oli nii pooleteisemeetrine toru. Ühe kahemeetrise jupi kaudu olid nad sisse tulnud, seal ees asus midagi esiku või pigem õhulüüsi sarnast. Rauli mäletamist mööda oli masin olnud suurema elumaja mõõtu, seega ütles elementaarne loogika, et tõenäoliselt on vähemalt teise kahemeetriste koridorijupi otsas teine sissepääs ja see toru koridoride ristumiskohal on mingi lift ülespoole. Ainult et kuidas see küll töötada võiks?

Raul uuris ust, mille kaudu nad olid sisse tulnud, ja sai sellegi lahti, aga pani peale viiesekundilist uudistamist uuesti kinni. Masin seisis, välisluuk oli lahti, sealt paistis lilla taevas ja lõputu lumelagendik, luuki sulgema aga sundis teda hammustav külm, mis ta varbad krõnksu tahtis tõmmata. Poiss väristas ennast ja asus teisi uksi uurima.

Veerand tunni pärast hakkas esialgne põnevus lahtuma ja asemele tuli hirm, sest kuigi uurimist oleks seal hea tahtmise korral päevadeks või lausa aastateks jätkunud, ei olnud pääsu mõnest üsna lihtsast tõdemusest. Nimelt et ta on üksi rünnakus viga saanud ja seejärel hüljatud sõidukis. Otstes oli ta leidnud suuremad tühjad ruumid, tagumises aga põles ikka veel midagi ning paar osaliselt purustatud väikese sõiduauto mõõtu istmetega riistapuud oli veel alleski. Tal ei olnud rõivaid, toitu ega vett.

Ta ei osanud kasutada ühtki seadet, mis seal veel ehk töötada võinuks. Ja peamine – ta oli võõral planeedil.

Inimkonna esimestest kuuretkedest oli möödas kümmekond aastat ja ametlikult vaikis kogu suur universum, andes alust tõsimeeli oletada, et halvimal juhul on nad üksi kogu Olemasolevas.

Ta tundis end ikka veel väga halvasti, pea käis ringi ja tal olid külmavärinad. Polnud vaja välja öeldagi, et ta oli ilmselt uinutatud olnud, samas aga ei olnud tal vähimatki aimu, miks see juhtunud oli.

**

Ta seisis parasjagu ja katsus mõistatada, millise ruumi ta parema puudumisel peldikuks peaks kuulutama, kui kuulis samme. Esimeseks tuli loomulik refleks peitu pugeda, kuid peale hetkelist mõtlemist ta muigas ja kehitas õlgu. Mida tal kaotada oli? Ta sammus tagaluugi poole ja sattus vastamisi mingit relva käes hoidva hõbedase üldiselt humanoidse koguga.

„Flouh!” ja hetke pärast sosistas hääl kõrva: „Seis!”

Raul tardus, igaks juhuks käsi pisut kehast eemal hoides.

„Me vaatasime, et sõiduk on hüljatud,” hakkas teine kõnelema; Raul mõistis seda muidugi umbes sekundilise viitega tõlkest. „Me ei teadnud, et siin keegi on. Me otsime kütust ja toitu. Meie enda sõiduk on vigastatud.”

„Minupärast võite võtta, mida tahate.”

„Mis ta räägib?” küsis teine hääl nurga tagant.

„Ma ei saa aru,” vastas relva hoidev tegelane. „Tundub inimesena...”

Nurga tagant ilmus teine väiksemat, kuid samuti väga ilmselt relva käes hoidev kuju, ja tuli aeglaselt lähemale, kontrollides üle õla, et ta teise tulejoonele ei astuks. Ta nihutas näo ees oleva katte üles ja selle alt vaatas Rauli võõrapärane, kuid täiesti inimlik umbes 50-aastase mehe nägu.

„Kas sa saad minust aru?” küsis ta Raulilt.

Poiss noogutas.

„Hm, oli see jaatus?”

Uus noogutus.

„Vabandust, on sul kolm jalga?”

Raul raputas pead.

„On sul kaks jalga?”

Raul noogutas ja muigas.

„Kas see sõiduk kuulub sulle?”

Pearaputus. „Ei, ei kuulu,” lisas ta igaks juhuks.

„Kas selle omanikud tulevad tagasi?”

Raul kehitas õlgu. „Kust mina tean?”

„Sa ei tea, kas tulevad tagasi?”

Noogutus.

„Kas me sinu poolest võime siit võtta, mida tahame?”

Noogutus.

Ilmus veel kolmas kuju ja kaks nendest möödusid Raulist, sellal kui too esimesena ilmunu teda ikka veel kirbul hoidis.

„Mis sa üldse teed siin?” küsis too mõne aja pärast.

„Ei, loll küsimus,” taipas ta ka ise paar sekundit hiljem. „Proovime teisiti: kas sind jäeti valvama?”

Pearaputus.

„Oled sa siin üldse vabatahtlikult?”

Pearaputus.

„Olid kajude vang?”

Raulil polnud aimugi, kuidas neid suuri karvaseid nimetama peaks, kuid igaks juhuks ta noogutas.

„Ja kui nende sõiduk pihta sai, õnnestus sul end ära peita?”

Raul noogutas ja raputas pead.

„Hm, mida see nüüd tähendas?” Teine mõtles. „Kui sõiduk pihta sai, jäid sa maha?”

Raul noogutas.

„Sind lihtsalt unustati?”

Noogutus.

Ilmus too vanem mees. „Suured reaktorid on meile kasutud. Leidsin mõned patareid, hea seegi. Toit on ainult kajude oma... räägitakse, et hädaga on see söödav, kuigi maitseb tõeliselt vastikult... et laibasöömisest pidi etem olema, nii et viskan peale. Said targemaks?”

„Me peame ta kaasa võtma.”

„Milleks?”

„Mis ta siin peale hakkab?”

„Me ei tea, kes ta on. Me ei tea, mida ta tahab, mida oskab ja nii edasi. Nagu meil ohte vähe oleks. Tahab ta üldse tulla?”

Raul noogutas innukalt.

„Hm...” Vanem mees mõtles, ise ebasõbralikult Rauli piieldes. „Oskad sa kajude tehnikat kasutada?”

Poiss raputas pead.

„Mis sa siin üldse peale oleksid hakanud? Ei, nii ei saa küsida...”

Kuid Raul heitis maha, pani silmad kinni ja ajas keele suust välja.

„Siin oleks ta lihtsalt surnud,” kommenteeris vahepeal väljailmunud kolmas. „Võtame ta kaasa.”

„Tule siis,” viipas mees relvaga.

Uustulnukate liikumisvahend oli hulga väiksem ja meenutas tavalisest umbes kaks korda laiemat bussi. Selle üsna inetu ja ilmetu kummaliselt õhulistena tunduvatel roomikutel seisva kollaka teraskastini oli kümmekond meetrit lund. Raul tammus jalalt jalale ja tollel kolmandal, kelle siristamisena tunduv kõne teiste omast heledama tooniga oli, hakkas temast lõpuks hale.

„Oota, ma toon sulle midagi jalga... ja selga ka.”

Raul otsustas kõigepealt natuke sissepoole tagasi minna ja lüüsiukse kinni panna, sest lageda taeva – või mis iganes asi see pea kohal oli – all oli kohutavalt külm, kuid siis käis tal peast läbi, et sellega annab ta teistele hea võimaluse enda kaasavõtmise teema veel kord üles tõsta, ja kuna bussiuks oli parasjagu lahti, silkas ta teistele järele. Ta langes kohe ühte tooli ja hakkas taas oma tulitavaid jalalabasid masseerima.

„Lollpea!” kurjustas too lahkem, keda Raul arvas naissoost olevat.

„Dagid, täiskiirusel lõunasse!” sähvas too mees, kelle nägu ta seni ainsana näinud oli. „Sina – kähku siia pikali, vaatame su üle,” viipas ta siis Raulile, osutades ühele välivoodit meenutavale asemele.

Ta võttis mingi testrit meenutava kasti ja asus seda üle Rauli keha libistama. Sellal olid teised kaks oma hõbejad rüüd maha ajanud ja kuigi nende nägudes oli midagi kummastavalt võõrast, osutusid mõlemad vast umbes 20-ndates inimesteks. Ja jah, üks neist oli naine. Kõik nad – sest ka too vanem mees oli käigupealt nii-öelda õueriiete ülemise poole maha ajanud – olid praktiliselt kiilaspäised, kuid isegi too kolmemillimeetrine soeng ei rikkunud... Raul jäi hätta. Esimeseks oleks ta öelnud „võltsimatut plikalikkust”, kuid see polnud õige. Ühest pilgust piisas mõistmaks, et nad kõik on samast rassist ja sama inspiritsioonipuhanguga taipas Raul, et tegelikult ei suuda ta otsustada, mida nende olek tähendada võiks. Muidugi meeldis too noor naine talle ja ilmselgelt uuris ta teda põhjalikumalt, kui toda umbes enda kasvu vanemat meest või üsna keskmist kasvu tüdrukust lühemat ja heledama naha ning torkiva pilguga noormeest.

**

Raul ärkas.

Ja avastas, et tunneb end pisut paremini. Masin õõtsus kergelt ja eks see oligi vist olnud üks järsem raputus, mis oli ta reaalsusesse tagasi toonud.

Siristamisele sarnane kõne ja: „Aa, meie külaline ärkas,” jõudis tõlge Raulini.

Ta ajas end istuli ja vaatas ringi. Enne polnud tal olnud aega ringigi vaadata, teisalt ei läinud ta jõllitamisest midagi paremaks. Kerged, kuid ilmselt väga tugevad toolid või voodid näisid paiknevat suvalistes kohtades käsitamatu koli keskel. Akende taga roomas ikka veel mööda lumelagendik lillaka taeva all. Paar sammu eemal olid kaks nooremat tuttavat inimest samasugustel asemetel pikali ja nende läheduses istus üks uus umbkaudu nendeealine tegelane.

„Dagid, võta uuesti juhtimine üle,” kostis eespoolt ja too vanem mees ilmus hetke pärast nähtavale. Ta istus teisele voodile Rauli lähedal ja voodi muutus tema all tugitooliks.

„Et sa meist aru saad, tegime juba kajude tankis selgeks. Proovime nüüd, kas meie sinust aru saame.”

„Mis sa ikka ütled, kui midagi öelda ei ole,” poetas Raul tüdinult.

Mehe näole tekkis muie. „Kena. Mina olen Fer. See naine on Kadle, mees, keda sa esimesena nägid... olgu, siis kandis ta maski ja sa ei näinud... on Sudek ja too kolmas on Eldon. Mis imeloom sina oled?”

„Nimi on Raul. Mida te teada tahate?”

„Oskad sa oma kodumaailma kirjeldada?” Ja nähes poisi segadust, lisas: „Näiteks planeedisüsteemi? Mitmes planeet päikesest? Palju kaaslasi?”

„Kolmas planeet, ümbermõõt 40 000 kilomeetrit... Saate sellest ikka aru? Kuidas te mu keele selgeks saite?”

„Sul on kajude tõlkemoodul. Sellest võtsime. Seal on salvestatud ka kõik, mida sa öelnud oled sellest hetkest, kui moodul sisestati. Me lasime otsingu käima, aga meil pole siin ligipääsu suurtele andmepankadele ja seega ei öelnud ei Maa, Ööf ega Terra meile mitte midagi. See peab olema mõni primitiivne planeet, kuid... Saad aru, see on huvitav probleem. Mäletad sa veel midagi oma kodumaailmast? Millised on teised planeedid? On neil kaaslasi? Kui kaugel päikesest nad asuvad?”

Raul kogus end natuke aega. „Ma ei mäleta, kui kaugel päikesest... On Kuu, suur kaaslane, eee... raskusjõud on sellel kuus korda väiksem. Kõige sisemine planeet on kuum ja Kuu-suurune, siis on Maast natuke väiksem, need on kaaslasteta, siis on neljas planeet, eee... vist poole väiksem... kaks pisikest kaaslast. Siis on asteroide, siis neli hiidplaneeti. Kõige suurem kõige esimene, sellel neli suurt kaaslast ja riburada väiksemaid... kuuendal planeedil on rõngad... tähendab, seitsmendal on ka, aga halvasti nähtavad...”

„Kas midagi sellist?” Fer tekitas õhku Maa gloobuse.

„Jah, see on Maa küll...” tunnistas Raul peale paarisekundilist uurimist.

Fer vaatas teda suuril silmil ja vangutas pead. „Olgu ma neetud...” tõlkis aparaat ta pominat.

„Kui kaugel kodust ma siis olen?”

„200 valgusaastat, kui see sulle midagi ütleb... Ütles?”

„Meile lähim täht on neli...” pomises Raul omakorda, seda numbrit mõista püüdes. „Miks? Miks ma siin olen?”

„Seda peaksid sa ise paremini teadma. Mida sa mäletad? Mis on viimane mälestus?”

Raul kibrutas kulme. „Ma olin... ma olin ühe tuttava juures... haavatud... noh, mitte raskelt. Igatahes olin uimane ja... eks ma jäin magama. Järgmiseks raputas mind suur ahv. Kaju, nagu te ütlete.”

„Kes see tuttav oli? Ŭ’eñi(jj)g? Mõni teine välisplaneetlane?”

Raul ei suutnud alla suruda maniakaalset naeru. „Me ei tea mitte ühestki välisplaneetlasest. Ametlikult pole mitte keegi mitte kunagi toestatavalt Maad külastanud. Mõistate? Me oleme arenenud omal planeedil ja meid ei ole mitte ükski mõistuslik eluvorm kunagi külastanud. Välisplaneetlased on ulme. Lugusid muidugi on...”

„Kuidas ei ole? Et... nagu kajudki ütlesid... Hoidjad...” Mees kibrutas kulme. „Planeet on muidugi keelutsoonis... Hämmastav petuskeem... Ei, ma olen kuulnud, et võib tekkida kultuurišokk ja sellepärast vaikitakse...” Ta silmitses poissi muutunud pilguga. „Siis on see kõik sulle ikka paras üllatus, eks ole?”

„On see võimalik?” küsis toolil istunud noormees, kelle nimi oli Eldon. „Ma mõtlen, et milline on tõenäosus, et ta ikkagi ei ole mingi tzasu värdjas? Anna andeks,” pöördus ta Rauli poole, „aga sa ise võid ju arvata, et oled mingilt kaugelt eksootiliselt keelutsooni planeedilt, millest pole midagi teada peale legendide.”

„Mis asi on tzasu?”

„Kohalik jumal.” Eldon osutas taevale. „Ta hingab... Eks sellepärast see su û’eñi(jj)g-ide laev alla kukkuski... ja meie oma.”