Читать книгу Pilvelinnuste ajastu langus - Siim Veskimees - Страница 5

Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätunud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest kojuruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast väljamõeldud elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised veedavad aega oma viljatute unistustega ja neist nagu õhust läbi vaatavad pereisad otsivad külmutuskapist õlut. Sellistel õhtutel taotakse aega surnuks ja pead vastu seina, kasvab ilgete, mitte millegagi põhjendatud kuritegude ja enesetappude arv.

Mina pisut üleküpsenud ja õige varsti ka formaalselt küpseks tunnistatava üliõpilasena ei olnud enam laste ja veel täiskapjade poolel. Tuul ulus akende taga, pannes kardina kõikuma, tuju oli allpool elatusmiinimumi, telekast ei tulnud midagi, konjak ei hakanud pähe, ükski kuivama pandud magavsõber ei tõstnud toru ja millegi asjalikuga tegelda ei olnud jõudu ega viitsimist. Must masendus lõi pea kohal kokku. Veel kaks kanget kokteili, tao pihku ja jää magama – võtsin ma kokku selle, mis elul mulle parajasti pakkuda oli.

Keskmise osa jätsin vahele ja uni ei tulnud. Vahtisin fokuseerimata pilguga telekat, kus eriliselt võimatu ja ilustatud iseloomuga võmm järjekordsetele kurikaeltele ära tegi. Hajameelselt kerisin iga minut kanalid läbi, aga mujalt tuli sisutut iba, imbetsilseid mänge ja lõuna-ameeriklaste vesistamist, nii et jõudsin jälle politseinike juurde tagasi, nemad vähemalt tulistasid aeg-ajalt, kui pateetilise möga ajamisest aega üle jäi.

Siis ühel hetkel oli midagi teisiti. Kui palju oli selles tegelikku kirgastumist, palju tagantjäreletarkust, meenutades hetke, mis muutis kogu mu elu, ei saa ma iial teada, kindel võin olla vaid ootamatult tekkinud arusaamises, et olen kuidagi eriliselt ergastatud seisundis. Pea töötas nagu tühikäigul mootor, genereerides lollusi, pildid ja mõttekatked keerlesid vilksatavas ringmängus, teadvus oli terav ja selge. Ning korraga tajusin ma kutset, Teise olemasolu. Minu teadvusvälja oli tunginud midagi, mis tegutses omasoodu ja mille üle mul polnud võimu. See lasi end rahulikult uurida. See – ja juba algavad raskused! – ei olnud millegagi kirjeldatav, sel ei olnud ei nägu ega kuju ega asukohta. See oli minu teadvuse serval ja ma teadsin, et see, või pigem ta, on teine, võõras mõistus.

Mõnda aega ma ainult uurisin seda enneolematut fenomeni, ja tema lihtsalt jälgis mind, siis – oh vaene keel! – ta tuli lähemale ja saatis minuni omi mõtteid, ta informeeris mind oma olemasolust ja headest kavatsustest ja palus tähelepanu. Kogu see asi oli nii võõrik, et kohe tuli tagasilöök. Ehmatava selgusega jõudis mulle kohale, mis õieti sünnib ja esimene kibeda masendusega kantud mõte oli – skisofreenia. Üritasin oma teadvust kaitsta ja teine kadus.

Mõnd aega kogusin end, ent siis sai loomulik uudishimu võitu ja ma hakkasin uuesti tema järele „ringi vaatama”. Avastasin, hmm, nõrga virvenduse, pigem varju või kaja, suunasin sellele justkui meelitades oma tähelepanu ja jälle tekkis meie teadvuste vahel side, mida ma ei suuda seletada rohkem kui – kuipalju korratud võrdlus! – pimedale värve. Mõnikord olen kasutanud selle kontakti kirjeldamiseks arvutitermineid, aga ainult selletõttu, et oma tavaelust erineva ja tehnilise olemusega aitavad need paremini rõhutada tolle kummastava fenomeni ebatavalisust. Näiteks ei ütle ta, et on millekski valmis, vaid väljastab midagi, mille parim lähend on tõepoolest arvuti tekstirežiimi kursor; ühendus ei alga ei tervituse ega küsimusega, kuidas käsi käib, vahetame vaid vormeleid, millega kviteeritakse side algust; ta ei ütle „jah”, vaid saadab pigem ühebitise loogilise „1”... Ent ma ruttan ette.

Võtsin end kokku ja fokuseerisin end temale.

„Kes sa oled?”

Tagasi tuli vastuseks mõte, minul kulus interpreteerimiseks mõni hetk ja selle sõnaline vaste oleks umbes selline:

MÕISTUSLIK OLEVUS (TEADVUS, ARU)

„Kus sa oled?”

MA EI SAA SEDA SELETADA

Olin pettunud. Ka temalt minuni uhkavad emotsioonid näitasid, et ta on selle pärast kurb.

„Kas sa saad selgitada?”

MITTE PRAEGU. HILJEM. HEA, ET KONTAKT ON VÕIMALIK

Mõnd aega lihtsalt vaatlesime teineteist ja ma püüdsin tema olemasoluga harjuda. Temast aru saada üritamine väsitas, sest tegelikult oli iga ta vastus väga kaugel sellest selgest tekstist, minu arusaamise lõpptulemusest, mille praegu välja pakun. Pigem oli see nagu mõistatus, peitepilt või kodeeritud sõnum, ja aeg-ajalt pidin paluma tal „üle korrata” või rohkem infot saata, aga sellisena oleks meie dialoog ääretult tüütu. Ja ega ma kõike täpselt enam ei mäleta ka.

„Kes sa (ikkagi) oled?” proovisin uuesti.

KES SINA OLED?

Imestasin tõsiselt, siis hakkasin mõtlema, et mida ma talle õieti vastan. Inimene? Kas see ütleb talle midagi?

„Miks sa minuga ühendust võtsid?”

VAJAN ABI

Tohoh. „Kuidas ma sind aidata saan?”

HILJEM. LOODAN, ET SAAD

Nõrgalt, allasurutult helkles temast lootust ja valu. Vaatlesime veel mõnda aega teineteist, siis lasi ta mul näha kaadreid (?) hulluvatest inimestest.

VARASEMAD KONTAKTIKATSED. MA EI SAA ARU, MIS NENDEGA JUHTUS, ENT MIDAGI LÄKS VALESTI. ÜRITAME NII, ET SINUGA NII EI JUHTUKS

Proovisin talle edasi anda, et kuigi ka mina kardan oma vaimse tervise pärast, suudan ehk siiski tasakaalu säilitada. Tundsin, et ta ei saa mu probleemi sisust aru, ent hindab mu head tahet.

Siis jõudis minuni, et ta lahkub.

TULEN UUESTI. SA VÄSID. PEAD PUHKAMA

Ta kadus. Uinusin ja magasin 14 tundi järjest, ärkasin kohutava peavalu ja põiekaga.

*

Kaks nädalat hiljem istusin tööl ja vahtisin pahaselt lahtivõetud arvuti sisemust. Ma ei saanud seda korda, operatsioonisüsteem jooksis stabiilselt kokku. Vastikusega mõtlesin, et pean vist järjest mehhaaniliselt kaarte vahetama hakkama. Töö üleandmise tähtajad olid lähedal, mina grupile oma testimata seadmetega risuks jalus, lisaks hakkasid ka diplomitöö tähtajad ebameeldivalt lähedale jõudma, ning kõik see oligi põhjus, miks ma ihuüksi laupäeval instituudis istusin, selle asemel et ükskõik mida mõistlikumat teha. Kohvist oli juba paha, söönud ma ei olnud ning inspiratsioon oli ergas ja elav kui trilobiid. Lasksin end tooli seljatoele lõdvaks ja ropendasin mõttes, kuni tukkuma jäin.

Kaua ma sellises toolil tulevas unenatukeses olin, ei tea, aga varsti hakkasin tajuma Olendit, toda teist teadvust.

TERVITUS(VORMEL)

„Tere, meeldiv sindki, hmm, tajuda. Kuidas elanud oled?”

HALVASTI. ÜKS LÕPUTU PIIN

Millegipärast meenus mulle eesel Iiah karupoeg Puhhi raamatust; ent ma sain aru, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta uuris mind ja ma sain aru, et on tulemusega rahul, tema kaudu sain kuidagi teadlikuks, et alateadlikult olin kogu aja end temaga taaskohtumiseks ette valmistanud.

Ta palus usaldust. Ta palus, et ma temast kellelegi ei räägiks. See on tähtis.

Naljavend. Mul ei tule mõttessegi kellelegi rääkida, pole mingit tahtmist hullumajja sattuda.

Ta oli rahul.

Siis tundis ta huvi, kuidas mul läinud on. Sellest, kuidas ta seda väljendas, sain ma aru, et tema saab aru, et ma ootan sellist küsimust, et me mõlemad saame aru, et see on viisakus; ja lõpuks oli tema formuleeringu lähendus umbes, et kas kõik asjad (elukooslus) on läinud enamvähem sinu soovide kohaselt või tõenäosuste piires sellel ajavahemikul, mis on möödunud meie eelmisest kohtumisest?

Mõtlesin vastuseks, et olen enam-vähem rahul, siis aga tõin silme ette, taastasin mõttes probleemi ja meeleolu, milles olin enne tukkumajäämist.

Juhtus midagi põrutavat. Ei tea, kas see võrdlus on just kõige kohasem, aga kui senine suhtlemine oli, nagu pimeda koopa laes oleks pisike auk ja sealt paistaks valgust ja kuulduks tasane viis, siis nüüd põrand purunes ja fortissimos mängiv orkester sadas mulle pähe. Valu, valgustorm, äikesena lõõmavad tuhanded üksteise peale laotud eredad, jälgimiseks liiga kiiresti liikuvad filmikaadrid, hääled, lõhnad, maitse, surin selgroos – pidin peaaegu minestama.

VABANDUST...

Kõigepealt lihtsalt toibusin paar minutit ja kuigi ma sain aru, et minusse on kuidagi laetud tohutu kogus informatsiooni, kulus mul siis veel hulk aega, enne kui ma taipasin, mis see õieti oli – kogu arvuti skeem koos protsessori siseehituse ja käsustikuga oli mu peas, ma nägin uue pilguga hommiku jooksul tehtud katseid ja ma teadsin täpselt, kus on viga. Kontrollisin seda kiiresti ja muidugi oli see nii. Mõtlesin kõveralt, et selle eest on too rongi alla jäämine väike hind, siis sulgesin silmad ja süvenesin jälle ühendusse.

MUL ON KAHJU. ENAM SEDA EI JUHTU

„Pole midagi. Katsu edaspidi ettevaatlikumalt.”

KINDLASTI. ENT KUIGI SEE NII MÕELDUD EI OLNUD, TEAD SA NÜÜD, MIKS MA SULLE KÕIKE EI SELGITA

„Katsun aktsepteerida,” pomisesin (mõttes) pettunult.

MA RÄÄGIN AJAPIKKU

„Kas sa oled võõrplaneetlane?”

EI, MITTE NII, NAGU SINA SEDA MÕTLED

„Kus sa oled?”

EI MAHU SINU TEOORIATESSE

„Oled sa vähemalt selles umbes viieteist miljardi aasta ja valgusaastaga piiratud universumis?”

Vastuseks sain kujutluspildi neljal elevandil seisvast pannkoogist ja tema vaste naerule.

„Kas eelmine mees küsis nii? Kaua sa oled proovinud ühendust võtta?”

KAKS AASTAT. SADA INIMEST. EBAÕNNESTUMISED. LEITUD NORMAALSED MÕISTUSED KEELDUVAD KONTAKTIST (SULGEVAD END) VÕI LÄHEVAD HULLUKS (TOIMUB TEADVUSE DEGRADEERUMINE). EI SAA ARU, MIKS

„Hullumeelsus. Hirm hullumeelsuse ees. Võib-olla kurat teab mis. Sest selline kogemus on väljapool meie rassi tavaliste kogemuste piire.”

MUL ON HEA MEEL, ET SU LEIDSIN

Sain aru, et ta kobab lihtsalt pimedas, kuni leiab teadvuse ja et ta ei taju midagi rohkemat kui mõttemaailma.

SA OLED TARGEM, KUI SENI LEITUD KONTAKTID

See oli kuiv konstateering, ta jälgis huvi ja imestusega minus tekkinud heameelt.

„Nii et sa ei tea midagi meie maailmast? Aga ürgelevantidel Maa?”

TEAN PÄRIS PALJU, ENT EI OMA MINGIT ETTEKUJUTUST, KUIDAS TEIE SEDA NÄETE

Sain aru, et kuidagi valdab ta väga suurt osa inimkonna kirjutatudsalvestatud informatsioonist, ent pilt on lünklik ja ta ei mõista tihti seoseid.

Paar minutit sobitasime end vaikselt ja ettevaatlikult ja siis heitis ta minu silmade läbi pilgu maailmale. Tundsin, et ta hoiab end vaevu vaos ja ei oska taju korralikult juhtida, aeg-ajalt sähvatas nagu üle ääre loksunud lainevoog ja – kõige paremini sobib väljend – lõi mu pea pulki täis.

Lõpetasime selleks korraks.

Jäin jälle nagu kott magama ja ärkasin telefonihelina peale. Pea valutas, hommikul sisselürbitud kohvist oli põiekas ja kõik kondid olid toolil magamisest haiged. Väljas oli sügav öö, olin siin vedelenud kuus tundi ja pool tundi Raekoja platsil mind oodates külmetanud magavsõber arvas üht-teist huvitavat minu ja minu suguvõsa kohta. Tahtsin ta pikalt saata, kuna tundsin end sama valmis nagu tühjakslastud kummielevant, ent kuidagi jõudis talle pärale minu seisukord ja täielik süüdimatus, nii et ta soostus veel ootama. Helistasin takso välja ja hakkasin end kokku korjama.

*

Möödus ligi kuu. Olin rahutu ja närviline. Õppisin, töötasin ja treenisin ennast nii, nagu ma seda kunagi varem ei ole teinud. Ei, väljast vaadates ei olnud selles midagi ebanormaalset, ja ka parima tahtmise juures ei oleks olnud võimalik öelda, mis minus teisiti oli. Sellele vaatamata tajusin ise ja tajusid lähikondlased mingit muutust. Minul oli see ootus – midagi nüüd juhtub. Teiste kohta on raske öelda, ent kuidagi ettevaatlikult minusse suhtuti.

Olin tulnud papsi suvilasse, läitnud kamina ja läinud läbi tollise lume eemale metsa. Seal oli madal org, mille kohta tänu korduvatele katsetele teadsime, et ta ei lase eriti heli välja. Kinnitasin märklaua puu külge ja ajasin paar karpi padruneid läbi toru. Ükski kuiv trenn ei asenda lahingpadrunitega laskmist, noh ja mis seal salata – üksinda metsas, raksatavad lasud, ülespaiskuv lumi ja pori – väga isane tunne on. Kunagi ammu, kui ma seal poisikesena laskmas käisin, oli see kohutavalt ohtlik – okupatsioonivõim kvalifitseeris sedalaadi tegevuse riigivastaseks. Eks me mõnede sõpradega potentsiaalsed poliitilised terroristid olimegi; tagantjärele öeldes – õnneks tegudeni ei jõudnud. Ajad olid muutunud, relvi ja laskemoona oli liigagi palju liikvel, kuid seda enam oli põhjust end vormis hoida.

Istusin pakule ja laadisin viimast korda püstoli, et tagasi minna, kui tajusin kutset.

„Aa, seal sa oledki.”

TERVITUS(VORMEL)

Mõtlesin hetke. „Kuule, seni on peamised sinuga seonduvad tunded peavalu ja põiekas – lühidalt, ma ei taha siia metsa magama jääda. Kas sa kannatad, kuni suvilasse jõuame.”

1 (JAH)

Läksin kiiresti tagasi, uhasin vahepeal süteks põlenud kaminaaluse jälle täis, otsisin mugava asendi ja süvenesin.

„Miks sa ainult teatud aegadel ühendust võtad?”

TEID JÄLGITAKSE. MU TEGEVUS EI TOHI KUIDAGI MÄRGATAV OLLA

Lasin tahtmatult mõttes läbi kõik pahade tulnukate invasiooniskeemid.

SEE EI OLE TEILE OHTLIK

„Kes jälgib?”

MINA

„?”

Pärast pikka seletamist, niipalju kui ma taipasin, tundus mulle, et ta on tehisisiksus, arvuti meie mõistes, ja tema loojad kasutavad tema võimet läbi mingi superuniversumi kontakteeruda selle meie maailma jälgimiseks. Miks ja kuidas, ei taibanud ma muidugi absoluutselt. Tundus, et ta on kuidagi lõksus, et ka tema loojad ei saa tema olemusest aru.

Kuidagimoodi oli meie suhtlemine hakanud ilmet võtma, töö käis umbes nii, et otsisin analoogiaid ja tema korrigeeris pilti. Sain aru, et ka tema teeb seda kobamisi, sest kuigi ta oli minust mõõtmatult kiirem, pidi ta kuidagi sobituma. Aeg-ajalt kaotas ka tema kontrolli ja ma ei saanud lihtsamatel juhtudel kas mitte midagi aru või sain korraga informatsiooniuputuse, millega midagi peale hakata ei osanud. Adusin vaid, kui see valusähvatusega tuli, et lahendused on minu seisukohast tihti aluspõhjani kiivas. Ainult üks väike näide paljudest, et natukegi edasi anda, kui raske mul temaga oli – läksin puid alla viskama, kui kamin taas tühjaks oli põlenud ja mõtlesin millegipärast lugudele inimestest, kes tahtega tuld süütavad, konkreetselt stseenile ühest raamatust, kus väike tüdruk vanaisa selja taga seistes kaminas märjad puud põlema paneb. Korraga nägin ma maailma kohutavalt õõvastava nurga alt, nägin kirjeldamatult keerukaid struktuure, üksteise peal asetsevaid üleloomulikult ühendatud hüperuniversumeid, nägin kuidas energia ja aine liiguvad, põimununa sellistes seostes, mida ma ei aimata ega hinnata oska – ja see kõik oli vastus, ma teadsin, et kuigi nullruumi, vaakumienergiaga on võimalik niimoodi ümber käia, siis paljalt tahtest selleks ei piisa, kuna inimorganismis ei ole... kuidas seda öelda? – bioloogilised struktuurid ei ole võimelised absoluutselt, mitte mingis lähenduses looma midagi ligilähedastki lülitusele, mis võiks indutseerida submateriaalse lahvatuse... siis käis klõps, aju sulges end, sest kõike seda teise pakutud kujul vastu võtma olin ma võimeline sama palju kui tavaline hiir Tomi ja Jerry multikat nautima.

„Miks nad meid jälgivad?”

VÕIMATU VASTATA. KRIIS NENDE KESKEL

„Kes nad on?”

INIMESED

„Saad sa neid mulle näidata?”

MA ÜRITAN

—

„Kas sa tead, kuidas see töötab?”

„Mis see?” neiu heitis talle imestunud pilgu, tõstes hetkeks pilgu lilledelt, mida ta imetles. Tal olid pikad tumekuldsed juuksed ja suurte heleroheliste silmadega jumalannanägu – selles oli midagi igituttavat ja see oli nii pööraselt ilus, vaatamata selgele võõrapärasusele. Ta valge avar kleit moodustas meeldiva kontrasti pruunikspäevitunud nahaga.

„Ei tea...” Ta heitis pilgu teemantkristalliga lõppevale hõbetorukesele mehe vasaku meelekoha juures.

„Kas reporterid esitavad alati nii lolle küsimusi?” Ta vaikis hetke. „Vaata, kui ilusad lilled. Ja kuidas nad lõhnavad! Kes neid küll siia toob?”

„Dietüülheksa...” alustas mees, ent, nähes tekkivat siirast taipamatust, ohkas ja jätkas teisiti: „Need lilled ei ole päris. Erinevate plastikute segu. Neid valmistatakse kõigi selliste suletud ja harjumatuna tunduvate siseruumide tarbeks. Et inimesel oleks pidepunkt võõrikus ümbruses. Nagu sinagi näo nendesse peitsid.”

„Sa rikud kõik ilusa ära.” Neiu toon oli pisut solvunud ja ebakindel. Küllap ei saanud ta suuremat aru, mida mees talle öelda tahtis.

„Kas sa tead, mis asi on ülijuhtivus?” proovis mees uuesti. Ta oli valgetes lühikestes pükstes ja kirjus, kõhule sõlme seotud hooletu lõikega särgis, mis jättis paljaks suurema osa hästivormitud lihastes rinnast ja käsivartest. Tal oli kitsas, pisut Vana-Kreekat meenutav nägu ja helevalged, õlgadeni ulatuvad lainelised juuksed. „Ei. Kust ma teadma peaksin? Midagi selle rongiga seotud, eksju?”

Mees loobus. „See sõiduk liigub ülijuhil. Monorelsi, selle rööpa materjal on ülijuhtiv peaaegu vee keemistemperatuurini. Tekitatud magnetväli hoiab rongi hõljumas ja annab ka liikumisjõu.”

„Ma olen siin teist korda. Esimest korda olin siis, kui mind väiksena Metropoli viidi, ma ei mäleta sellest enam, kui et ma kartsin väga, nutsin kogu tee.

Ja nüüd ma lähen maha. Mu nime sa tead, otsi mind teinekord üles.” Ta tõusis kikivarvule ja suudles meest huultele. Suudlus oli pisut pikem, kui vaja olnuks, ja täis lubadust.

Mees naeratas talle ja viipas, kui uksed sahinal avanesid ja naine pooljoostes maapinna suunas minema kiirustas. Puudutas siis seadet peas.

„Indomeo päevikusse, isiklik. Järjekordne negatiivne kogemus kutsehaigusest – inimeste kiusamisest. Ma ei otsi teda kunagi üles. Polnud muidugi ka mingit mõtet teda solvata. Neiu-mis-ta-nimi-nüüd-oligi on ilus, ja kõik. Sellal, kui jagati intelligentsi ja vaimutuld, oli ta ilmselt koos kõigi teiste samasuguste plikadega olnud kusagil nurgas itsitamas. Teadmisi väljaspool igapäevaseid mitte männikäbi eestki. Ja kord elus oli tal nii tungivalt kiire, et ta metroosse tuli, kindlasti mingi kohaliku tähtsusega printsi pärast.”

—

KATKESTUS

„Mis see oli?”

MAAILM, KUS MA ASUN

„Kes need olid? Miks sa seda mulle näitasid? Mis tähendus sellel on? Kuidas ma neist aru sain?”

MEES ON SEOTUD KATSEGA. RAUDTEE ON TÄHTIS. TÕLKISIN

Loobusin. „Kas sa võid mulle anda aimu, mis see on, mida ma sinu arvates sinu heaks teha saan?”

ANDA MULLE OLEMATUSE

Taga targemaks. „Tappa sind?”

MA EI OLE KUNAGI ELANUDKI. MA EI SOOVI EKSISTEERIDA. OLEMINE ON PIIN... LÕPETAN NÜÜD. MA EI SAA ALATI ÜHENDUST VÕTTA JA MA EI SAA SINU PÄRAST SEDA TIHTI TEHA

*

Möödas oli taas üks nädal. Vedelesin hommikul voodis ja võitlesin endaga – mingi idiootliku kõrvalaine viimane kuulamata loengusaba eriti ilge sandaalist õppejõuga pidi algama poole tunni pärast. Parasjagu aktiveeritud faasis magavsõber oli uttu tõmmanud, et kusagil kontoris oma tooltunnid ära istuda. Viimasel ajal oli ta vastikult laisaks läinud, hommikusöök mind enam ei oodanud. Olin nende minu vastu langeva huvi märkide üle isegi õnnelik, sest talusin teda ainult tänu sellele, et teised olid hullemad, ja alati on paha tunne, kui mõne sind abielusadamasse tüürida üritava emase null-device’i suunad.

Sulgesin silmad – ja seal mu veider sõber oligi.

TERVITUS

„Miks sa alati ühendust võtta ei saa?”

PIIRKOND PEAB OLEMA STABIILNE

Milles seisnes see stabiilsus, ei saanud ma aru. „Ja minu osas?”

KONTAKT VÕI INFORMATSIOON ON AGRESSIOON. TEATUD TASEMEL MÕISTUST VÕIB HÄVITADA PALJALT INFORMATSIOONIGA. MINU OLEMASOLU ON SULLE AGRESSIOON

„On see sellepärast, et minu mõistus on primitiivne?”

EI, MITTE SELLEPÄRAST. SEE EI OLE HARMOONILINE. ELAV INTELLEKT ON ALATI KONFLIKTIS KÕIKSUSEGA

Ja korraga olin ma mingis kummalises kohas. Masendavas kohas. Igal pool oli oht, kuigi arusaamist ega mälu ei olnud. Reaktsioonid olid nagu torudes voolavad ojad, mida on võimatu kuhugi kallutada, tajud olid fikseeritud ja kõik see käis väga lihtsa skeemi järgi kokku – kui sellised ja sellised asjad ette sattusid, tuli süüa, kui sellised, tuli põgeneda, kui sellised, sugu teha. Üles alla vasakule paremale. Võõrik ja igav, tapvalt igav. Liigutasin teda prooviks, ta allus tuimalt, kuid vastupanuta, miski temas ei reageerinud sellele, et keegi väljastpoolt teda kamandas – tal polnud isegi seda kohta, piisavalt suurt närvisõlme, mis midagi protestisarnast oleks võinud genereerida. Uurisin seda maailma, liikusin edasi, peatselt sain aru, et kuigi suudan teda konkreetseid liigutusi tegema panna, on parem talle üldisi korraldusi anda. Jõudsin tema maailma piirini, vaatasin teist suunda ja olin ka ruttu teisel piiril. Hale eksistents. Õnneks ta seda ise ei taipa.

Siis jõudis kohale mõistmine – ta liikus ju otse mu silme ees – kala mu akvaariumis. Oi, perse!!!

TEMAL POLE SINUST EGA MINUST MIDAGI

„Tähendab see seda, et sind ja mind võib info hävitada?”

SIND KA TAPPA. MINA EI SAA HÄVIDA. SELLEST MINU PROBLEEM. JA LISAKS MINULE KANNATAVAD KA TEISED... ÜHENDAN

—

Loodus polnud veel varahommikusest vihmasabinast kuivanud. Iga oks, kõrs ja kivike oli kaetud peene imelise mustriga, mille kasvav sume kuumus peagi hajutama ja gaasina kõrgustesse viima pidi. Praegu aga sillerdas neis murduv valgus, kogu pehme rohuvaip, kõik põõsad olid täis imetillukesi valgustäpikesi. Ainuski tuuleõhk ei liigutanud seda algava päeva karget rahu. Siin, kaljude jalamil algaval lagendikul pidi iga loomake, iga pisemgi putukas, kes end mööda kõrt üles tiris, tundma, et päev tuleb parim. Taamal metsamüüris uppusid hämarad koridorid rohelisse varju, mida pidevalt läbistasid tiivalöögid, kõik rõkkas lindude laulust. Väikesed muretud olendid – milline kiire lend, ja aeg-ajalt tähistas mõni kõrvalepõige putuka haaramist. Ja neid sumises siin palju, kõik väljas oma asju ajamas, üldsegi hoolimata ohust. Aga kui nad ka teaksid, minna pole neil ju lõpuks kuhugi; ja kalju tipult harksabakulli pesast jälgis linnukesi terane pilk.

Kaljus, mis ühest küljest piiras lagendikku, oli koobas. Selle suud varjava punutud mati servale ilmus sale pruun käsi, matt lükati kõrvale ja aasale astus noor neiu. Ta oli nagu selle hommiku kehastus, täis elurõõmu. Ta sirutas end, naeratas metsale ja aasale, heitis juuksed taha ja lõi pea kuklasse, et taevast vaadata...

Aga taevast ei olnud, oli vaid sombune hall udu, mis määramatus kauguses läbipaistmatuks tihenes, lastes ajuti aimata kauget roosakat helendust. Mõnesaja meetri kõrgusel rippus valguskera, millest tulvav energia andis sellele maastikule elu.

Naeratus tüdruku näol kustus, asendudes hetkeks valuliku grimassiga, ta heitis veel vaid ühe kahetseva pilgu imekaunile hommikule ja sammus siis vitsaraoga rohukõrsi pekstes ükskõikselt sinnapoole, kust kerkis lõkkesuitsu.

Ta jõudis umbes hektarilisele lagendikule, mida kahest küljest piiras mets, kolmandas küljes oli oja üles paisutatud ja moodustas üsna korralike mõõtmetega tiigi. Selle taga algas jälle mets ja tiigi tagumine sopp kadus suure ehitise taha, mis piiras lagendikku neljandast küljest. See tumedast basaldist lihtsa koonuse kujuline monstrum tõusis ilma mingite ilustusteta kõrgustesse ja kandis enda tipul valguskera. Pais toetus ühe otsaga vastu ta seina, üleliigne vesi langes kosena alla ja kadus kiviurgu ehitise all suure ruudukujulise ristlõikega tunneli kõrval. Tornist eemal lagendiku teises servas oja kaldal oli suur kerge varikatus, selle all paar lauda ja pingid. Kohe selle kõrval oli pooleldi maa sees asuv kelder ja lõkkease, viimase ümber taas lauad ja pingid. Umbes tosin inimest istus või lamas hajali kes lõkke ümber, kes varikastuse all, paar meest tagus kaarte, üks luges midagi, mõned naised valmistasid süüa. Tüdruku tulekule ei reageeritud, ta ise noogutas vaid lühidalt lõkke juurde astudes ja suundus siis sinnapoole, kus toitu valmistati.

„Haki sibul peeneks, Jane,” ütles üks neist naistest, ise pilku töölt tõstmata juurvilja lõigates. Tüdruk asus vaikides appi.

„Brade, kas rediseid ei saa veel?” küsis ta mõne aja pärast.

Naine, kes askeldas pooleldi tule kohale asetatud malmplaadi juures, mida pliidina kasutati, pöördus pisut, et talle otsa vaadata ja vangutas pead.

„Ei, need ei kasva hästi. Kas muld ei sobi või polnud seeme õige.”

„Midagi ikka on juba või?”

„Väga nirud.”

„Ega sa üle ei väetanud?” küsis too neljas, kes siiani vaikinud oli.

„Ei usu. Ruthil läksid kurgid kasvama, ja minul astrid ka.”

Liha pannil lõi valjusti särisema, Brade pöördus kiiresti.

„Tööd tehes ei lobiseta,” porises too, kes ikka veel juurvilja hakkis. Jane vaatas talle otsa, kõhkles hetke, siis pahvatas:

„Kuule Veronica, oled sa üldse kunagi heas tujus?”

„Siin mitte kunagi,” pomises too pilku tõstmata. Jane silmitses teda kõrvalt. Veronica oli veel üsna noor, jah, alla kolmekümne kindlasti. Aga sünge kibedus oli igaveseks ta ilmesse tardunud ja muutis ta palju vanemaks.

Brade asetas panni lauale, lõikas liha lahti ja tõstis suurele liuale. Siis pistis kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. Ta naeris omaette vallatult, kui kõik võpatasid.

„Valmis!” hüüdis ta. Inimesed vedasid end laua äärde, teepeal magajaid üles raputades. Keegi tõstis taldrikuvirna lauale, keegi jagas kolinal muid söögiriistu. Üks vanem mees võttis kivikese ja viskas sealsamas tekki mässitult magavat kuju.

„Jack, nüüd oled sa hakanud ka juba söögiaegu maha magama.”

„See on kindlasti see idioot Hans,” uriseti teki seest, kust ilmus kõigepealt silmi kissitav punane pea, siis karvane käsi, mis hakkas tekki lahti harutama.

„Kuda sa suudad 23 tundi ööpäevas magada?” ei jäänud teine rahule.

„Harjutamise asi, tead,” mühatas Jackiks kutsutu.

„Jaaa...” Hans jäi järsku vait. Jane valas teed ja loendas inimesi.

„Kus osa seltskonnast on?” küsis ta. Keegi ei vastanud.

„Iseendaga räägin või?” turtsus tüdruk.

„Sõbrannad-laiskelajad läksid pesema,” venitas Ruth tulise tee peale puhudes. „Vanamees aga... Küll ta end kohale veab, kui nälg tuleb.”

„Aga mehed?” tundis Brade huvi ja naeratas seejärel Jane’i tänuliku pilgu peale.

„Peaksid jahilt tagasi olema,” osutas Villiams üle lagendiku torni poole. „Nägin neid enne mingite raibete ümber kätega vehkimas. Muide, seal ongi Saul ja George ka. Huvitav, kus Derek on?”

Kaks meest väljusid metsast ja sammusid lähemale. Jane jälgis, kuidas nad istet võtsid ja läks teekannuga sinnapoole. Kui nad seal istusid, erinesid nad natuke teistest. Mis see oli, oli raske öelda. Nemad ja Villiams. Mehed olid unised ja väsinud, riided räpased. Saul vaatas üles, kui Jane talle teed kallas, ja nende pilgud kohtusid. Saul naeratas kergelt, ta silmad olid magamatusest ähmased. Jane puudutas ta kätt, Saul surus seda hetke üles vaatamata ja asus vaikides sööma.

Villiams istus nende juurde ja laotas mingid paberid laiali.

„Mida te leidsite?”

George vaatas korra Sauli poole, siis vastas:

„Põrgukoeri oli õige mitu surnud. Siinsamas lähedal.” Ta viipas ebamääraselt. „Kummalised haavad, mina ütleks, et noahaavad. Võtsime nad kaasa, liha oli värske.”

„Noahaavad?”

„Nojah. Oled ju ise näinud, mis järele jääb, kui ämblik või kotik koera kätte saab, või nad isekeskis kaklema lähevad. Sellel oli aga kõri läbi lõigatud. Ja miks ta maha jäeti, miks teised teda ära ei söönud? Ainus, mis mina suutsin välja mõelda, et nad jälitasid suuremat saaki.”

„Kui nuga, siis peaks olema ka lööja, mis eeldab, et keegi elab seal väljas. Aga neid jutte...” Saul ohkas tüdinult. „Ehk aitab juba. Inimene ei suuda seal ellu jääda.”

„Kas Derek oli teiega?”

Mühatus. „Ei. Ta kujutleb siiani, et on juht.”

Mõnd aega söödi vaikides.

Lõpuks George ohkas: „Mis su paberites siis on?”

„Kõiki ühendeid ei suuda ma siiani sünteesida. Ja ma ei tea, millega seda stabiliseerida. Olen proovinud mitmete erinevate tselluloosisegudega, söega, söegaasiga, tulemuseks on, omaduste järgi otsustades, midagi nitroglütseriinitaolist tõesti, ent protsessi optimeerida ma ei oska, sest mul pole ühtki mõõteinstrumenti. Isegi mitte termomeetrit.”

„Aga see, mille me puhusime?”

„Ähh. Ja gradueerisime vee keemispunkti järgi, oletades, et õhk on kakskümmend ja rõhk nagu kodus. Selle viga võib paarkümmend protsenti olla.”

„Ma tahaks...” alustas Saul süngelt.

„Ma tean, kogu selle kupatuse õhku lasta. Aga hea, kui meil paari aasta pärast on relvad, millega ämblikele vastu astuda.”

„Olgu, palju võib rektifikaadis number kolm hargnemata ahelat olla?” võttis George kõnejärje enda kätte.

Jane ei kuulanud enam, sest jutt läks tehniliseks. Osa inimesi oli lahkunud, ta asus naistele appi nõusid koristama.

Keegi oli avanud lüüsi, vesi pahises rattale ja käginal läks kogu värgendus pöörlema, vingudes tõusid mingi seadme tuurid, siis lõi keegi halastav hing kinni veskisarnase ehitise ukse ja kõik jäi taas vaiksemaks.

Jane istus uuesti meestele lähemale.

„... Hapnik?” kuulis ta George’i küsimust.

„Avameelselt öeldes ei usu ma, et sellest mingit abi oleks.” Villiams venitas sõnu tüdinult.

Saul kuulas teisi langetatud päi. „Ja mis siis, kui sellest kõigest siin ei jää peotäit tolmugi alles?”

„Olgu, kas kitsede jälgi oli näha?” vahetas Villiams kähku teemat, vilksamisi Jane’i poole vaadates.

„Ei. Neid pole kuid näha olnud. Võib-olla läheb veel kuid, enne kui nad tulevad,” lausus George ükskõikselt.

„Mis kiiret sellega on?” alustas Saul uuesti süngelt.

„Sa ajad mulle mõnikord hirmu peale, kuigi ma sust kaks korda vanem olen,” urises Villiams. „Ja kuula mind, ma olen siin olnud viis aastat, päris algusest. Meil ei olnud siis midagi...”

„Ja mis siis? Mis tähtsust sellel on?”

„Mida rohkemat me saaksime teha?” mühatas George lepitavalt. „Ma mõtlesin ka alul nii. Smith ju alustas sellega ja ajas teised tegema, mina ütlesin talle ka kunagi nii, nagu sina Villiamsile...”

„Smith on surnud.”

„Aga mitte sellepärast.”

„Ei, targemaks pole teist küll keegi läinud. Te teete seda, et end inimesena tunda. Aitäh selle eest, aga mina nii ei saa. Ega taha. Mingu kõik, mida tähendab surm...”

George müksas teda ja osutas kuulavale Jane’ile.

Saul tõstis korraks huvitu pilgu ja langetas taas pea kätele.

„Ta teab seda niikuinii.”

Jane ei kuulanud neid enam, ta lonkis mööda jalgrada üle oja eemale metsa, nägu hääletult voolavatest pisaratest märg.

—

KATKESTUS

„Mis see oli, kas ka sinu kodu?”

EI. SEE ON KATSE TAGAJÄRG

*

Sula. Päike annab endast küll kõik, aga tulemuseks on kahvatu kevade illusioon, mida võib ainult läbi klaasi imetleda ja mis jätab sama tunde, kui koolisöökla supp – midagi nagu oleks, aga põhiliselt oled petta saanud. Lumi oli ammu muutunud süsimustaks räpaseks ja kivikõvaks massiks, vedeledes kõikjal jalus kui meeldetuletus, et see kliimavööde ei ole päriselt normaalsete inimest elupaik. Väljameelitatud vesi külmus varjus kohe uuesti jääks ja jäi salakavalalt ootama rumalaid olendeid, et neid siis murtud luudega haiglasse läkitada. Sellistel päevadel sirutasid inimesed kui liiga vara väljameelitatud pungad oma kahvatuid ninasid pilvedeta ja päikeselise taeva poole, lootes soojust ja valgust, tegid lahti hõlmad, et need kohe kinni panna, sest ärkamine ja vabanemine olid veel nii kaugel, et ei saanud kunagi selles elus tulla, säärastel unistustel polnud midagi ühist külma ja armetu eksistentsiga, mis nii nagu seni edasi pidi venima.

Olin terve päeva burst mode’is teksti masinasse tagunud, taksoga koju tulnud, mingi juba kergelt kahtlase nädalavahetusest jäänud salati sisse keeranud ja sättisin end mitte midagi tegema.

TERVITUS

„Tulid mind lohutama minu armetus eksistentsis?”

Kümme sekundit vaikust.

SA PIINAD END ISE

„Mhh, sul on muidugi õigus, aga kuhu ma mälestuste eest pääsen. See ilm ja... ma ei tea – lõhn... tõid mingid mälestused, mingi igatsuse välja.”

OLEN UUDISHIMULIK, NÄITA NEID MULLE

Süüvisin mälestustesse ja avastasin kohe, et ta aitab mul neis kaevata. Kuidagi suutis ta kinni püüda ja mulle ette mängida ebamäärasena vilksatanud stseene ja emotsioone. Taas pidin möönma, kui vähe inimene tegelikult iseennast tunneb. Mälus oli peaaegu kõik olemas, palju küll tuhmunud ja kohati kustunud, palju arusaamatuks sogaks muutunud, aga seda oli rohkem, kui ma uskuda oleksin julgenud ja tegelikult rohkem, kui ma teada oleksin tahtnud.

Alumised ladestused, ühendatud pseudomälestustega, mis toimivad kui otsinguvõti – selleks võtmeks oli minu puhul üks Hando Runneli luuletus, mis tollal juhtunu suurepäraselt kokku võttis:

Kahe aastaga kasvasid rinnad Muutus kõnnak ja kehahoid Aga poiss, kes ta portfelli kandis Oli ühtviis lontu ja loid Nõnda lõppes see koolilugu Nõnda lõppeski lapsepõlv Tollest ajast on alles jäänud Vaid sügavsinine taevavõlv

Ja kui taevas mõnikord tahab Tuleb tunniks kõik tagasi Too tüdruk, too lõhn, üks tunne Kõik, mis maha magasin

Mina, kõndimas õhtusel tänaval, Külli käsi aeg-ajalt minu oma riivamas. Rääkimas mõttetusi – õudne, kui häbi mul nende pärast praegu on. Süda tuksuma, kui ma teda välja kutsun, muie ta papsi näol (siis ma seda ei märganud). Tantsimas temaga koolipidudel, tundes õnne, et võin teda puudutada.

Jah, ja ta tulemas üle lume, habras noor tüdruk (kui vanad me siis olime – 14? 15?), otsimas kindlamat jalgealust. Osaliselt veel jääga kaetud tee, lumine liivik, raagus pajud ja sulaga väljatulnud rämps, taamal hallid paneelmajad. Trööstitu ja kõle, aga kodu. Kootud roosa müts, luitunud sinist tooni nailonjope, millel kiiskamas roostevabast traadist ilutilbendised. Naljakas, ma ei mäleta, mis tal jalas olid. Pikad mustad juuksed raamimas armast, armast nägu, kootud kindas kõhn käsi jope kurgualust kinni hoidmas.

Piltide rodu, kõik see, mis oleks võinud olla ja jäi olemata, sest me olime nii noored ja kogenematud. Kõik käestlastud võimalused, ainult imeline, puhas erutus, mida kunagi hiljem tundnud ei ole. Valusa selgusega nägin nüüd, kuidas temagi minu lähedust otsis, mõistsin, et temagi ootas puudutust, ootas, et me jõuaksime teineteiseni.

Külli naermas, liikumas, tüdrukutega juttu ajamas. Külli koolipingis minust pisut eespool oma raamatute kohale kummardumas, tõrksat juuksesalku kõrva taha siludes. Päevad täis vaikset õnne mõnest poetatud sõnast või kohtunud pilgust ja vaikset kannatust, kui ta kellestki teisest välja tegi.

Aga ta oli minu, ta oleks võinud olla minu ka igas mõttes, kui ma vaid oleksin teadnud, julgenud, osanud... Põletav, lootusetu igatsus vajutas mu maatasa ja pani ulguma. Tajusin ta soojust ja teadsin selge nukra ängistusega, et see kõik on kadunud, et see maailm on läinud jäädavalt aja uttu, et mul ei ole midagi peale nende mälestuste ja sügisnukra kurbuse, mida tundsin ka siis, kui kunagi hoopis hiljem tema aknaid vaatasin, teades, et ta ei saa sinna ilmuda.

INIMESE MÄLU SULETUSEL ON PÕHJUS, NAGU SA NÄED. MA EI MÕISTA LÕPUNI INIMTEADVUSE TOIMIMIST

„Oh kurat...” Mul oli tegu enda kogumisega. „Edaspidi piirduksin ununenud telefoninumbrite otsimisega.” Ta naeratas.

MA ÜHENDAN SIND

—

Indomeo astus esiklaasi juurde. Tühi tunnel sulas bioluminestsentsi igaveses valguses lõpmatusse. Hajameelne pilk peatus korraks ekraanil, mis ta asukohta teadustas. Valge punkt roomas maakohtade pildikestega kaardil. Kirju ei olnud.

Üks sammas vibreeris ja sosistas diskreetselt: „Indomeo, sinu sihtpunktini on kümme jaama, reis võtab veel poolteist tundi. Kuna praegu ei ole peatustes sõitasoovijaid, me ei peatu, ainult vähendame kiirust.”

Ta ohkas ja puudutas meelekohta.

„Indomeo päevik, folkloor, taust. Kakskümmend tuhat aastat on möödunud selle kogu planeeti hõlmava tunnelitesüsteemi loomisest. Iga paarikümne aasta järel tõuseb Suurel Kärajal küsimus, kas seda käigus hoida. Ja iga kord leidub küllaga saadikuid, kes on imestusest pahvid – nad lihtsalt ei teadnudki, et midagi sellist olemas on. Ta jäetakse käiku, sest kõigepealt võtab ta väga vähe ressursse ja siis avastatakse ajaloost, et sadade suuremate õnnestuse puhul on ta päästnud kokku miljoneid inimelusid. Aga kuuskümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu on midagi sellist, mis võib igaühel masenduse peale ajada, nii et ignorantsus selleski osas on ütlemata arusaadav.

Ja siis on olemas Rändurid. Need on ühiskonnaga tihti mitte just kõige paremini läbi saavad olevused, kes saavad mingit omalaadset rahuldust, tehes seda, mida enamik ei tee. Nad on tavaliselt vaiksed ja ei kipu suhtlema kellegagi peale oma vennaskonna liikmete. Nad sõidavad ainult neile teada oleval eesmärgil oma kaugel asuva sihi suunas, tõusevad maapinnale vaid selleks, et süüa ja pesta, elavad tunnikese või ka paar päeva külas, mis jaama lähedal asub, söövad, pilk maas, peesitavad päikese käes ja kaovad jälle. Nad vahivad kas ettepoole tunnelisse või lihtsalt lamavad, vestavad isekeskis oma käsitamatuid lugusid, milles on müstikat tunnelite teemadel, vahetavad teinekord üsna omapäraselt nähtud kogemusi kohtade kohta, kus käinud on, ja mõnikord jagavad siinsamas rongis ka armastust.

Lindistasin salaja ühe nende jutustustest, mille nüüd editeerin ja arhiivi lisan.

Folkloor, jutustus Hüljatud Raudteeharust.”

Ta tekitas rongi ka läbipaistvad inimkujud ja üks neist pajatas:

„See oli möödunud sügisel, mõned kuud tagasi. See tähendab, sügis oli Apoores, Akiiras ja Panais, noh, kogu põhjapoolkeral. Olin just veetnud kaks päeva Kanrustani alevis, ilmad hakkasid külmaks minema ja tahtsin lõuna poole liikuda. Mäletan veel, et künkad olid kuldsed ja punased, Imru järv lebas Kantaabe mägede vahel nagu tüüne peegel, nii sile ja selge. Mingid hullud lapsed ujusid veel. Või mis ujusid – tormasid kisaga vette ja ruttu jälle välja, õhk oli vast kümme kraadi, vesi heal juhul ehk sama palju. Eelmisel õhtul oli olnud Viimase Vilja pidu, nii et ma polnud suuremat maganud. Kõht oli täis ja üks heasüdamlik paks mammi oli mu seljakoti õunu ja pirne täis toppinud. Sügisesest pööripäevast oli möödas kuu, nii et päev polnud oluliselt lühemaks läinud, päike soojendas veel küll. Üks mööduv talumees, kes oma noorikuga vankris hullas, viipas veel mulle, küsides, kas küüti tahan, korraks käiski peast läbi mõte, et läheks mõnda aega maa peal edasi, ent olin jalutanud juba peaaegu jaamani, viipasin vastu ja laskusin alla.

Seal Kanrustanis on sõlmjaam, valisin huupi lõunasse suunduva haru ja jäin rongis kohe magama. Ärkasin öösel, kõik oli inimtühi, vaatasin kaardilt, et tuleb jälle suurem jaam, kobisin maha ja käisin üleval ära. Ilm oli pööranud, või olin mõne tsükloni jalgu sõitnud – sadas lörtsi ja tuul oli selline, et viib kõrvad peast ära. Tegin oma hädad ära ja läksin alla tagasi, kiites Ehitajaid, et seal on valge ja soe. Uurisin kaarte, aga ükski koht ei tundunud tuttav, küsida ei tahtnud, nii hulkusin siis jaamas ringi, oodates mõnda õiges suunas tulevat rongi. Ega ma eriti ei hoolinud, kuhu lähen, nii et kui olin korraga mingite rööbaste ääres, ei teadnud ma õieti, kuidas sinna sattunud olin. Paik oli ju tagantjärele veidi eriline, kõigepealt oli maas palju tolmu. Ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest rongi lähenemise signaal hakkas vilkuma, ja kuna mulle tundus, et suund on enam-vähem õige, otsustasin peale minna.

Rongis oli asi veel naljakam, nii et juba siis hakkas mul pisut kõhe. Kõik asjad olid kuidagi teistsugused, harjumatud. Ma ei osanud algul öelda, mis mind kuidagi eriliselt rahutuks tegi. Uurisin vagunit lähemalt, seejärel käisin kogu rongi läbi ja sain võtme mõistmiseks, mis teisiti oli, kuigi vastus mind eriti ei rõõmustanud. Istmetel oli tolmu, ent mitte üht kriimu või kulumisjälge, lilled olid ilusad, kuid ei lõhnanud. Lühidalt – nagu oleks rong valmistatud kaua aega tagasi, ent olnud siiani kasutamata. Ja veel – kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, mis veel valesti oli – ta ei rääkinud minuga. Kõik ekraanid töötasid, täpid jooksid (ma pole neist kunagi suuremat aru saanud), ent ta ei öelnud midagi. Istusin siis maha, vist tukkusin natuke, käisin peldikus, naerdes veel omaette, kujutledes, et ta sisse õnnistan, tukkusin veel ja taipasin alles siis, et sõit kestab tavatult kaua. Mõned ju räägivad, et on võimelised sõidu pealt jaamu ja isegi inimesi ära tundma, Rushöveruc olevat ju alati teadnud, kellest mööda sõitis... aga see on teine lugu. Mina igatahes ei saanud eriti aru, et me üldse mingitest jaamadest läbi oleksime sõitnud. Ega mul midagi viga ei olnud ja ega ma ju midagi teha niikuinii poleks saanud, ja nii ma seal istusin ja ootasin, millal ta ükskord seisma jääb.

Olin vist magama jäänud, sest ärkasin selle peale, et rong seisis ja uksed olid lahti. Haarasin kiiresti oma seljakoti ja hüppasin välja. Kohe pani rong uksed kinni ja sõitis ära. Kahetsesin silmapilk, et olin välja tulnud, sest jaam oli silmnähtavalt hüljatud. Ma olen ennegi olnud kohtades, nagu Evrajalthok või Dargninel või paljud Põhja jaamad (mõnede maalepääsud on päris paksu jääkihi all), seal pole inimesi teinekord vist aastakümneid käinud, kui mitte sadu.

Valgus oli vilets, põlesid ainult avariilambid, ja kogu asi lõhnas halvasti. Rongi lähenemise signaali ei olnud ja uudishimulik olin ma ka, nii ma siis hakkasin otsima teed maapinnale. Käik, mis perroonilt ära viis, oli eraldatud meetrise saastavalliga. Rongide õhusurve hoiab ju jaama puhta, aga käikude suudmetesse kogu see praht koguneb. Vajusin sisse ja lõpuks kahlasin tollest tolmuvallist läbi. Minu jäljed olid ainsad, mis kividel näha. Ei imestanud üldse, kui leidsin, et eskalaatorid ei tööta. Vantsisin üles ja hakkasin uurima väljapääse. Valgus oli siin veel viletsam kui all. Võtsin oma ussipurgi ja raputasin neile elu sisse ning selle valgel ruumi uurides nägin, et osa käike oli kinni varisenud. Trepikäigu ja raudtee juurde kuuluva suure kupli laavaks sulatatud võlv oli muidugi terve, ent edasi hargnev käigustik oli kasutamiskõlbmatu. Siiski avastasin, et suudan end ühest praost läbi pressida. Leidsin, et ei ole enam käigus, vaid kunagi tunneli peal olnud ruumis. Valgus, mis siia immitses, oli päevavalgus, panin oma lambi magama ja ronisin üles.

See paik, kuhu ma peale põõsaste laialilükkamist ja natukest väänkasvudes rähklemist sattusin, oli veidraim nendest, kus olnud olen. Kõigepealt õhk – see lõikas kopsudesse, nii et kõigepealt köhisin ja läkastasin, enne kui isegi ringi vaatasin. Mis tal viga oli, ei tea tänaseni. Külm oli ta küll, ent vast nulli ümber, sest jääd ei olnud. Lõhn jah, nagu metalli lõhn, või kui ükskord Mosbis pahaksläinud patareid põlesid, aga suitsu seal küll ei olnud. Puid ei olnud, ainult madalad igerikud põõsad. Ma ei tea, mis liigist need olid, olen neid joonistanud ja kirjeldanud asjatundjatele, ja iga kord ise arvamuse saanud, üks ütles isegi, et need võisid olla Evsatli rahva Keelatud Orust pärit; seal, kui nende aatomijaam plahvatas, tekkis igasuguseid väärandeid, aga see oli viis tuhat aastat tagasi ja viisteist tuhat kilomeetrit eemal sellest kohast, kus rongi istusin. Hõre rohi, mustad, madudena vingerdavad märgade põõsaste lehtedeta oksad, hall kiviklibu ja hall taevas. Ja vaikus. Tuult ei olnud, kuulsin veepiiskade langemist maapinnale. Sõin mõned pirnid, siis sulgesin silmad, et orienteeruda. Mitte üht orientiiri ei adunud, täitsa nagu oleksin põrutada saanud. Aga nii palju ma ju joonud ei olnud, et kõik tajud segamini oleksid. Igatahes kehitasin õlgu, vaatasin suuna välja ja hakkasin astuma.

Otsustasin vähemasti teha ühe ringi. Kuna suunad olid pea samaväärsed, siis läksin lihtsalt sinna, kust küljest olin tollest madalast künkast välja tulnud, mille all jaam oli, võttes künka enda orientiiriks. Udu voogas kord tihedamate kord hõredamate lainetena, maapind laskus kergelt ja oli masenduseni ühetaoline; niiskus puges kontideni, peagi olin üdini märg.

Olin vist õige suuna valinud, sest eespool hakkasid udust aimuma mingid hooned... või mine tea, ehk oli neid igal pool. Ma ei ole kunagi selliseid ehitisi näinud – nad olid lihtsalt vormitud risttahukad, metallist, betoonist ja klaasist. Kui neil oligi kunagi mingit värvi või kaunistusi olnud, oli aeg need olematusse kandnud, järgi oli roostes raud, hall betoon, ja ka terved aknaruudud olid tolmust ja räämast hallid. Igal pool vedeles maas hunnikute kaupa rämpsu, ja nagu paigale kohane, oli seegi igasuguse sära kaotanud ja hallikasmusta, veest tilkuva üksluisuse omandanud. Ah jaa, ehitistes oli palju pragusid, ja miks, selle vastuse sain ka kohe, sest maa värises. Tänasin õnne, et kusagil ehitises sees polnud, kuigi nad kõik jäid püsti, ainult kusagil läheduses purunes mingi klaas.

Hulkusin veel nende karpide vahel ja mõtlesin juba, et muud mul üle ei jäägi, kui tagasi minna, kui nägin eemal udus säravat tähte. Esimest korda arvasin, et tegu on viirastusega, silmapettega, ent kui olin seda suunda kauemat aega silmas pidanud, rullusid udukardinad korraks jälle eemale ja ma nägin selgesti valgusallikat. Muidugi ei olnud see täht, esiteks oli see valge, isegi Koidutäht ei ole nii hele, et paistaks, eriti veel läbi udu, teiseks oli ta madalal ja igast tähest palju heledam. Astusin sinnapoole, valgus muutus tugevamaks, ent sain aru, et ta oli palju võimsam, kui arvata olin osanud. Varsti ei saanud ma enam teda vaadata.

Ronisin madalast nõlvast üles ja jäingi sinna nõlvale külitama. Teisel pool lõppes järsku udu ja algas ilus roheline aas, nagu Soojade Merede rannikul näha võib. Siin andis too täht juba ka tuntavalt sooja, nii et kui tuult ei olnud, võis ta aasa tõesti üles kütta. Avastasin, et see paradiisinurgake on suure kausitaolise lohu põhjas, kaardudes ümber musta – millise siis veel! – kivisamba. Nägin puudel linde, mingeid loomi ja siis taipasin, et piir kahe maailma vahel on väga terav, või nägin enne juba survekardina sirendust. Keegi oli paiga isoleerinud. Ja siis nägin inimesi. Nad liikusid aeglaselt rajal puude vahel ja žestikuleerisid elavalt. Neil olid kummalised, nagu kotiriidest rõivad seljas ja nad nägid haiged ja kahvatud välja. Tundus, et nad ei saa üldse teineteisega läbi, ja kuidagi oli mul tunne, et ma ei taha nende vestlusesse sekkuda. Selles, kuidas nad rääkisid ja liikusid, oli midagi vastikult vägivaldset. No ja survekardinast ei oleks ma niikuinii läbi saanud; sissepääs oli ilmselt selle samba sees, nagu ka generaator.

Muidugi oli see vangla. Ma ei olnud ühtegi neist enne näinud, ent teadsin lugusid, et selliseid asju on olemas.

Mul ei olnud mingit tahtmist võimudega seletama hakata, niisiis kavatsesin vaikselt minekut teha, kui keegi mind jalast hammustas. Pöörasin uskumatult pead ja nägin umbes koerasuurust elukat, kes mind jõllitas. Rehmasin käega, et teda eemale ajada, selle asemel aga lõi ta hoopis hambad kätte. See ei olnud üldsegi mitte koer, vaid midagi sisalikulaadset. Külm jutt käis südame alt läbi, kui taipasin, et ta ilmselt kavatses mind ära süüa, sest kohe siinsamas passis veel paar samasugust. Ilmselt ainult sellepärast, et olin liikumatult olnud, polnud nad mind karjas rünnanud. Aeg-ajalt süüakse ikka keegi ära, ent miks just mina – haarasin kotist noa ja äigasin sellega. Elukal ei olnud vist mingit kogemust inimestega, sest lõikasin ta kõri puhtalt läbi, teine hüppas ja sai sama saatuse osaliseks, ülejäänud taganesid sisisedes. Tõusin püsti. Vist olin neile ka liiga pikk, sest elukad taandusid. Kuna mul siin suuremat teha polnud, otsustasin jaama tagasi minna ja peagi sain aru, et see oli ainuõige tegu, sest kari jälitas mind parajast kaugusest. Õnneks ei läinud pimedaks.

Ilmselt oli mu ajataju ikka paigast ära, sest päev oli kuidagi eriti pikk. Vantsisin siis jaama poole ja tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima. Nende neetud sisalike hammastes pidi olema mürki. Seda nad siis olidki ettevaatlikud ja järgnesid mulle – neil polnud ju kuhugi kiiret. Kui asjast aru hakkasin saama, kaalusin võimalust tagasi minna ja mõni valvur üles otsida, sest parem pahandused, kui ära söödud saada, ent olin liiga kaugele tulnud. Teadsin, et peatuda ei tohi, siis on nad mul kohe kallal. Kirusin ennast, seda neetud kohta ja vastikut udu, kirusin külma ja oma halba õnne ja muudkui läksin. Tundus, et veel värises maa, nägin ka mingit lillat helendust, aga see võis ka mürgist olla – olin nagu poolunes, selgem mälestus on veel see, kui ennast käiku surusin ja paar elukat mu jalgu puresid. Maa alla nad mulle paraku ei järgnenud.

Ma ei mäleta, kuidas ma alla ja rongi sain, või mis minuga teises otsas juhtus, igatahes ärkasin sealsamas Kanrustani vallahaiglas. Kuu oli mööda läinud, enne kui jälle omil jalul liikusin. Kõigepealt mädanesid haavad pikalt ja arstid ei suutnud määrata mürki, mis minus oli. Lumi oli maha tulnud ja sügis ammu unustatud, kui suutsin teekonda jätkata. Nad oleksid mind heameelega veel haiglas hoidnud, ja vardjatel oli mulle küsimusi, aga minul ei olnud vastuseid, ja ühel õhtul, kui kõik magasid, jätsin oma jäljed viimast korda selle oru lumele, hiilisin jaama ja ei tulnud rongist välja enne, kui olin paar tuhat kilomeetrit lõuna pool ja kindel, et keegi mind ei otsi.”

—

KATKESTUS

„Nii et need maailmad on kuidagiviisi ühenduses?”

JAH

„Ja minu oma ka?”

JAH

„Kuidas on võimalik ühest teise minna?”

MA EI TEA. SEE LIHTSALT JUHTUB MINU MAAILMA JA TOLLE UDUSE KOHA VAHEL; VÕIB-OLLA TÄNU MINULE, VÕIB-OLLA KA MITTE. SINU MAAILMAGA SUUDAN VAHETADA AINULT INFORMATSIOONI

Kui see nüüd oli ikka see, mida ta öelda tahtis...

Üritasin küsida, mis asjad need kõik õieti on – maailmad? planeedid? – ja kuidas omavahel seotud, aga midagi mõistlikku vastuseks ei saanud.

*

Me ei suhelnud üle kuu. Tegin oma tööd instituudis ja kirjutasin diplomitööd. Muidugi mõtlesin palju. Kahetsesin, et pole Sherlock Holmesi käepärast, kes ehk kõigest sellest, mis mu pähe jõudnud oli, rohkem välja pigistaks. Üritasin korduvalt silme ette manada neid skeeme ja teadmisi, mida poolkogemata olin saanud, teinekord tundus, et veel natuke, ja ma mõistan kõike... Eks see illusioon ju vaid oli, ja pingutuse boonusena garanteeritud peavalu. Üldse nägin üsna palju vaeva, et normaalne välja paista.

Loomulikult ma ei otsinud Küllit üles. Ma teadsin teiste klassikaaslaste juttudest, et ta on abielus, kahe lapse ema ja kohe kahekümneselt juba täiesti tädiks läinud. Tänasel Küllil ei olnud seega mingit pistmist minu unistuste hapra lapseohtu neiuga, nii et las surnud matavad oma surnud.

Ühel päeval taipasin, et viga, miks ma kontakti ei saa, võib olla ka minus – „piirkond peab olema stabiilne”. Ah jaa, olin teda mõttes hakanud kutsuma Hackeliks, alles hiljem jõudis mulle pärale, et see nimi on süntees HAL-ist ja Hactarist. (Aga võib-olla ka häkkerist ja oraaklist, kui just norida tahta.)

Tegin siis oma ühe õhtu vabaks, varusin kohvi ja lugemist ja jäin ootama. Ma ei pidanud seda kaua tegema.

MUL ON MEELDIV TÕDEDA, ET MEIE VASTASTIKUNE ARUSAAMINE PARANEB

„Kena küll, aga kui ma natukegi sellest mõistaksin. Kas sa ei saa mulle õpetada teooriat, sest matemaatika peaks piisavalt selge ja üheselt mõistetav olema?”

SAAN, AGA SEE VÕTAB AASTAID AEGA. MA EI TEA, PALJU MEIL AEGA ON, AGA KINDLASTI MITTE NII PALJU

„Miks meil aega ei ole?”

PINGED KASVAVAD. KATSE JÕUAB KRIITILISSE FAASI

„Kas poleks mõistlik õpetamisega siiski vähemalt alustada?”

AINUS VÕIMALUS IGASUGUSEST INFORMATSIOONIST ARU SAADA ON SEDA INTERPRETEERIDA, LÄBI MÕELDA. KÕIGE KIIREM TEE NÄIS OLEVAT OTSIDA OLULISI KAADREID (SÜNDMUSI, SALVETUSI) JA NEED SINUNI VIIA

„Kena, aga mis takistab õppimisega alustamast?”

SU VASTUVÕTUVÕIME PIIRID – MA TEAN NÜÜDSEKS VEIDIGI, KUIDAS SA REAGEERID KAADRITELE, EI KUJUTA AGA ETTE, KUIDAS SA REAGEERID SINU SENISTEGA VASTUOLUS OLEVATELE KONTSENTREERITUD TEADMISTELE. MÕISTLIK VALIK TUNDUB OLEVAT JÄTKATA OLULISTE VALITUD SÜNDMUSTE EDASTAMIST

„Kas sa minule ka mõtled?”

AINUS MINU JAOKS MÕELDAV VIIS ON TEHA ASJU NII, ET SEE KÕIGILE ÜMBRITSEVATELE VÕIMALIKULT VÄHE EBAMEELDIVUSI PÕHJUSTAKS

(Siin tuleb silmas pidada, et inimlikkusest ja hoolivusest, kui ka kogu abstraktsest humanismist ei omanud ta õrnematki ettekujutust.)

„Olgu, kas ma saan vähemalt filmi valida? See udune paik, nimetagem see Vahemaailmaks – see tüdruk Jane – näitasid sa teda mulle meelega, et huvi tekitada?”

ÜHENDAN

—

Puud olid kasvanud siin tohutuks, tüved olid jämedad ja pahklikud, nii jämedad, et raske oli kujutleda, et nad õõnsad ei ole, oksad ja lehed olid kasvanud risti-rästi, väänkasvud põimisid neid kokku, nii et polnud lihtne aru saada, kus õieti üks lõpeb ja teine algab. Puude all oli hämar, võrad olid nii tihedad, et ka siin-seal avanevad lagendikud olid rohkem hajuva sumeda valgusega katedraalid, mille võlv määramatus kõrguses helendava roheluse ja lendavate lindudega täitus. Ühele sellisele lagendikule oli keegi juba väga ammu asetunud rohmakalt tahutud pingid ja ladunud kivid koldeks. Nii kivid kui pingid olid kaetud samblikega, ainult kohati oli pind kasutamisest haljas. Vaba ala oli suurem kui teised sellised ja sellepärast langes maapinnani viltuseid kiiri, mis kõikusid ja võbelesid niivõrd, kui tuul lehti liigutas.

Jane istus ühel neist pinkidest, näol ilme, et ta mõtted on väga kaugel. Mänglevat valgust võis ju hea tahtmise juures tõeliseks päikesevalguseks pidada, taevas siit ei paistnud. Kerge sahin pani ta korraga ringi vaatama. Eemal valgusvihus seisis mees, kõhkles hetke, ent nähes, et ta on niikuinii avastatud, astus lähemale. Jane’i ilme sulgus, teisiti ei saa seda nimetada. Kui unistades oli ta olnud pehme, lapselik, naeratus mänglemas suunurkades, siis nüüd oli see tõrjuv mask. Mees vaatas maapinda jalge ees, lonkis tehtud ükskõikse ilmega lähemale ja tõstis pilgu alles tüdruku ette jõudes.

„Tere, Jane.”

„Derek. Miks sa koos teistega jahile ei läinud?”

„Nemad mind ei käsuta. Käin üksi, ja siis, kui mina tahan.”

„Ega nad sind vist eriti kaasa ei tahagi. Vähem tüli.”

Jane oli püsti tõusnud, nad seisid teineteise vastas paari meetri kaugusel.

„Palus sul keegi seda öelda? Ennast pole rohkemaks, kui siin enda ette jõllitada.”

„Pole sinu asi. Miks sa kõnnid mu järel.”

Mees kehitas õlgu. „Sul pole põhjust räusata. Tulin niisama.”

„Niisama. Nagu siis, kui sa mu... kui sa minuga...”

„Kui ma su vägistasin? Seda sõna ei suuda sa välja öelda? Sest see polnud ju tõsi. Aga oli vaja kaebama minna.”

„Neetud elajas!” Jane oli näost väga kahvatuks läinud. „Sa tead, et ma ei tahtnud, et meie vahel oli kõik läbi, ja sa ikka... Sa... Sa... Kao siit!”

Derek muigas kurjalt ja ebameeldivalt.

„Siis ma oleksin su peaaegu maha löönud. Ma arvasin, et see oli Sauli pärast, aga sa pöörasid lihtsalt ära. Kustusid. Nagu Veronica. Mõtlesin, et sind saab elavate hulka tagasi tuua, kasvõi vastu su tahtmist. Aga sinust pole enam millekski asja.”

„Ma kraabiksin sul silmad välja, nii tüdinud olen ma su lõustast. Sul ju ükskõik, keda keppida. Jah, keppida tahtsid.”

„Ei, ma armastan sind, Jane.” Dereki toon oli ükskõikne, vastuolus tema sõnadega. „Ma tahtsin seda elavat tüdrukut, kellega kunagi nii hea oli.”

„Ei, ei, ei!” Jane’i toon oli samuti väsinud. „Ma ei taha sind kuulata. Seda ei ole enam. Ei ole. Jäta mind rahule.” Tundus, et nad on seda stseeni etendanud nii palju kordi, et kogu mahl on sellest välja nõrgunud, nad rääkisid nagu näitlejad oma osa võõras proovis, kus tuleb vaid lüngad täita.

„Kahju, et sa surnud oled.” Dereki hääl oli tüdinud ja kibe.

„Ma ei ole! Kui kunagi siit pääseme, kui elul on mingi mõte, tahan ma armastada. Aga mitte siin... tühikeppida.”

„Isegi mitte Sauliga?”

„Sauliga olin ma ainult sellepärast, et sa aru saaksid, et meie vahel on kõik läbi.”

Derek raputas aeglaselt pead, astus siis Jane’i juurde ja suudles teda. Tüdruk püüdis end hetke vabastada, siis lihtsalt seisis seal. Derek vaatas teda üllatunult, siis lasi aeglaselt lahti.

„Ässitaksid sa jälle teised minu vastu üles?”

„Jah.” See sõna langes raskelt, kiretult ja lõplikult.

„Ega see seda väärt ei olegi,” pomises mees, vaatas tüdruku nägu mõned hetked kurva igatsusega ja pöördus minekule.

Ta ei jõudnud kahte sammugi astuda, kui eemalt rajalt kostis kiireid häälekaid samme. Varjust ilmus Villiams, temast paar sammu tagapool Jack.

„Jõudu tööle,” möirgas vanamees hingeldades. „Raskevõitu, mis?”

Dereki käed tõmbusid rusikasse.

„Oli asja, mees, mis?”

Villiamsist oli selge, et suhteliselt suurt kasvu ja sportliku olemisega Derekile poleks tast mingit vastast olnud, ent kuidagi oli ta siiski teisest mäekõrguselt üle, ilma igasuguse hirmuta, hääles ainult tappev põlgus, astus ta teise suunas.

„Kao siit, sinuga tegeleme hiljem.”

Jack tema selja taga sekundeeris: „Lollpea!”

„Jätke ta rahule, asi pole seda väärt,” segas Jane tüdinult vahele.

Villiams uuris teda mõned sekundid, siis ilmselt taipas, et tüdrukul on tõsi taga ja heitis selle teema kõrvale.

„Jane, Derek, hea, et ma teid leidsin. Tulge. Õnnetus. Saul sai jahil viga.”

Jane karjatas vaikselt, tormas siis torni suunas minema, teised kiirustasid talle järele.

Saul lamas varikatuse all laual, millele oli talle hunnikust tekkidest ase tehtud, et tal mugavam oleks. Ta rind ja vasak käsivars olid valgete räbalatega kinni seotud, igal pool oli verd. Jane tormas lähemale, siis peatus. Sauli kohale kummardus Emma.

„Mine-mine.”

Jane vaatas kõrvale, kus istus George, keda Brade ja Hans parajasti lappisid. Kuigi ka tema oli üleni verine, oli esimesest pilgust selge, et midagi hullu temaga ei ole.

Jane vaatas kiiresti Sauli poole, siis uuesti George’i otsa.

„Kuidas see juhtus?”

„Kotik. Hüppas. Saul jäi alla.”

„Need ei pidanud ju kiiresti liikuma?” sosistas Jane, ta oli oma hääle tasandanud siin varikatuse all valitseva painajaliku vaikuseni.

„Nad teevad ühe pika hüppe. Me jälitasime põrgukoeri ja ei märganud õigel ajal.”

„Mine,” pomises Hans. „Räägi temaga.”

Jane vaatas talle otsa, korra veel Sauli poole, taipas siis ja nuuksatas hääletult.

Emma tõstis korraks oma pisaratest märja näo, kui Jane ligi astus, ent ei öelnud midagi. Saul hingas raskelt, silmad olid suletud, terve käsi surus pihus Emma sõrmi. Ilmselt ta tajus muutust, sest ta avas silmad.

„Jane, hea, et sa tulid.”

Vaikus.

„Kuidas sa end tunned?”

Saul muigas kõveralt: „Valus.”

Ta sulges korraks silmad, siis vaatas uuesti Jane’i poole.

„Jane, miks meil nii läks?”

„Sel ei olnud mõtet.” Tüdruku hääl oli tume, täis meeleheitlikku tõde. „Ma ei oleks pidanud sinu ja Emma vahele tulema. Ma tegin asjatult teile mõlemale haiget. Mul on hea meel, et te uuesti kokku saite ja et Emma siin sinu juures on. Mul oli vaja Derekist lahti saada, ja keda mul siin ikka valida oli. Ma ei taha enam siin armastada. Ma tahtsin end anda sellele, kes meid siit päästab, ja sina olid kõige lähem sellele ulmale – sa tegutsesid selle nimel. Nüüd ma tean, et ma oleksin juba aasta tagasi pidanud vabanemispäeva ootama jääma. Siis tundus mulle raske leppida teadmisega, et see võib ka mitte saabuda.”

Saul vaatas Emma poole. See oli pilkude hääletu dialoog, korraga oli selles nii palju mõistmist, nii palju armastust ja kurbust.

„Ma jätan teid nüüd üksi,” sosistas Jane karedalt, libistas käe üle mehe juuste, puudutas korraks Emma kätt ja taandus. Ta seisatas varikatuse teise otsa juures, vaatas nagu lummatult neid kahte.

„Tule,” ütles Brade vaikselt, võttis tal õlgade ümbert kinni ja viis eemale, koobastesse.

Üks naine pesi midagi ojas, neli meest mängisid õhukesi lihvitud kiviristtahukaid kasutades mingit lauamängu.

„Vana siga!” vandus keegi parajasti. „Miks sa, pederast, Suur Puud välja ei käinud?”

„Meie ajal olid inimesed viisakamad,” torises keegi mööduvate naiste poole viltust pilku heites.

„Sa ei ole oma ajale mingiks eriliseks reklaamiks.”

Mees viskas käega nende suunas. „Sa ei ole meessoole mingiks reklaamiks.”

„Persse,” kostis ainult vastuseks.

Nad tõusid rõdule, kus istus Ruth, pisut vanamoodne ja väärikas oma pikas seelikus. Vaikides osutas ta lõngavihtidele, millest üht ta parasjagu keraks keris.

Siis hakkas keegi taguma kella, suurt kumisevat metalltünni, mis torni lähedal puu otsa oli riputatud. Aeglaselt, pikkade vahedega rebestasid vaikust teravad ebamusikaalsed, metalsed löögid, millele kumina asemel järgnes pigem lärm, mis kiiresti plärisevatesse ülemtoonidesse uppus. Keegi ei öelnud midagi. Jane keris lõnga edasi, ainult tema kätele ja kasvavale kerale langesid pisarad. Langesid järelejätmatult nagu sügisene vihm, langesid vaikselt, langesid nagu helendavad pärlid, igaüks kui üks purunenud unistus.

—

KATKESTUS

„Oli see nüüd illustratsiooniks, et sul puuduvad inimlikud jooned?”

TAJUN NEKSUST, TEAN, ET SEE ON TÄHTIS. HINDAD SINA

Veelkord küsimused, mida ma juba olin küsinud: „Mis nendega õieti juhtus? Miks nad seal on? Saan ma neid aidata?”

KATSE KÕRVALEFEKTID. NAD ON REBITUD ELUST VÄLJA. ÜRITAN SÄTTIDA ASJU NII, ET SA SAAD NEID AIDATA

„Midagi ei saa aru...”

SA PEAD TAAS PUHKAMA, ANDMA ALATEADVUSELE AEGA SAADUT TÖÖ-DELDA. VÕIMALIK VEEL * KUNI * ÜHENDUST. OLE SAGEDAMINI ÜKSI. SA OLED VALITUD

*

Täitsin ta soovi nii hästi kui oskasin, milleks mul polnud ka erilisi raskusi, sest kõik ümbritsevad teadsid, et mu diplomitöö tähtajad lähenevad. Päevad olid pikemaks läinud, õhtud olid kauem valged ja kevad ei olnud enam nii võimatu sündmus – mu laual vedeles kaks närakat sinilille, mille oli siia unustanud magavsõber number kolm, kellega sai kähkukas maha peetud ja ta – talle ilmselt paraja üllatusena – kiiresti ukse taha tõstetud. Telefon välja ja pikali.

TERVITUS

„Mis filmi täna õhtul vaatame? Sest sinu küsitlemine teeb asja ainult segasemaks.”

OLEN MURES KOGU TOIMUVA PÄRAST – VALIN JU ARVUTUSLIKULT SOODSAMATE VÕIMALUSTE VAHEL, ENT KOGU PROTSESS SÕLTUB KA PÕHIMÕTTELISELT ENNUSTAMATUTEST JUHUSTEST. SAMUTI OLEN RASKUSTES MATERJALI VALIKUGA, KUNA TULEMUS SÕLTUB IMPERITIIVSELT MEIE KOOSTÖÖST, SENINE ARENG AGA ERINEB OLULISELT MU ALGSETEST PLAANIDEST

„Mul on häbi oma puupäisuse pärast, aga tõesti pole ma taibanud paljusid asju, alates sellest, et sa oled ilmselt mõistuslik, teadvus, ent meie arusaamine on selline, nagu ta on.”

OLEN TÄIESTI TEIST TÜÜPI TEADVUS

Seda ma juba teadsin. „Näita Jane’i, see on vähemalt meeldiv vaatepilt. Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et ta on minu jaoks pööraselt, võimatult ilus?”

EI. PARAKU MA TÄNA SAANGI NÄIDATA VAID VAHEMAAILMA

Ma ei saanud mõistlikku vastust, miks see nii on.

„Üks küsimus veel enne seansi algust – kas sa nendega ei ole proovinud ühendust võtta?”

NEMAD MIND AIDATA EI SAA

„Aga kas mina saaksin nendega ühendust? Nagu kalaga?” Olin seda mõtet mõelnud vahepealse aja. Ei tarvitse vist öelda, et pidasin silmas põhiliselt Jane’i, ja olen üsna veendunud, et Hackel sai minust mingil tasandil täiesti õigesti aru.

HUVITAV MÕTE. TOIMUV ON REAALAJAS. ÜHENDAN

—

Naised kandsid neljakesi koredasse riidesse mähitud pampu. Nende näod olid kõhnad ja kahvatud, neil oli raske, aga nad kandsid kaebamata. Oli palav, ükski tuuleõhk ei liigutanud end isegi mitte puude latvades, aas sumises elust ja aeg-ajalt rehmas keegi higiselt nahalt tüütut putukat.

George ja Villiams seisid suure puuriida kõrval, nad olid selle ülesladumise just lõpetanud ja vaatasid nüüd, kuidas naised oma kandamiga tulid. Ka neil oli palav, nende riietel ja juustes oli puurisu.

Naised ei palunud abi, jõudu kokku võttes tõstsid nad pambu riidale, Brade kohendas serva, Ruth, kes oli teiste järel kõndinud, asetas sinna õisi. Pisaraid ei olnud.

„Kas kutsume teised?” katkestas Villiams vaikuse.

„Nad ju teavad,” pomises Veronica.

„Ma siiski lähen.”

Villiams astus eemale, kus okstes rippus veidrakujuline metallikosu ja virutas paar korda, iga kord mõnikümmend sekundit vahet pidades. Löökide hele hala kustus kaugustes kajamata.

Peale nende seitsme ei olnud kedagi näha.

George astus eemale lõkkeaseme juurde, läitis tõrviku ja tuli lähemale. Vaatas küsivalt ringi. Keegi ei öelnud midagi, naised vaatasid maha.

Mees noogutas endale, langetas tõrviku ja, liikudes ringidena ümber riida, süütas selle igast kandist. Leek tõusis sirgelt liikumatus õhus, kuumus pani inimesed taganema, ilma kokkuleppeta taanduti mõnikümmend meetrit eemale varju alla.

„Mis õieti juhtus?” küsis George korraga, eriti kellegi poole pöördumata.

„Mürk,” vastas Ruthi vanadusest kärisev hääl peale minutist vaikust.

„Miks?”

Vaikus, keegi ainult mühatas.

„Neid saab palju,” ütles korraga Villiams, viibates rohust paistvate laikude poole. „Esimesi pole enam näha, aga Sauli oma pole õieti jahtunudki.” Ta vaatas kiiresti Jane’i poole. „Ma peaksin vait olema.”

Ent tüdruk ei reageerinud kuidagi, hakkas hoopis ise vaikselt enda ette rääkima.

„Ma tegin talle nii palju haiget. Me saime kord väga hästi läbi, siis tuli see lugu Sauliga. Ja nüüd tundus, et hakkame uuesti hästi läbi saama. Ent tal oli selline väsinud ilme, ma püüdsin... ma tahtsin teda aidata. Me saime väga lähedasteks. Kuigi ma Sauli ei armastanud, oli mul seesama kogemus, me jagasime seda... ja ma olin valmis uuesti armastama.” Jane vaatas korraks ringi, kuidas teised reageerivad ta pihtimusele, ent kõik vahtisid enda ette ja mõtlesid omi mõtteid. Ta jätkas.

„Ma küsisin: „millele sa mõtled?” Ta vaatas ainult kaugusesse ja ütles: „ma tahan ära.” „Kas sa ei saa unustada, kas sul polnud hea?” „Oli, aga see pole see.” Korraks naeris ta, vabalt ja rõõmsalt, aga siis tõstis pilgu... „Kunagi ma suutsin veel loota...” „See jääb mulle alatiseks meelde – kui õnne võimalus...””

Jane läks eemale, keegi ei järgnenud talle. Riit hõõgus kui valge põrgu, peaaegu nähtamatu suitsusammas seisis sirgena, valgudes pilveks alles üleval survekardina juures.

Jane tõusis kaljule, kus väike paljand kui looduslik rõdu peaaegu märkamatuna seina lõikus, langes samblale ja nuttis ja nuttis, kuni kergesse poolunne jäi.

Jane

Tüdruk tardus.

Jane, ära karda. Võib-olla saan ma sind aidata

Tajusin ta ehmatust, segadust.

Ma ei saa seletada midagi. Ma ei saa lubada midagi. Aga ma püüan

„Kes sa oled?”

Üks inimene, mees. Ma ei tea midagi jõududest, mis teevad võimalikuks selle dialoogi, aga ma tahtsin sulle öelda... sind lohutada. Kuni elu, on ka lootust. Needsamad jõud töötavad, et te kunagi koju jõuaksite. Ma...

Tundsin, kuidas ei suuda edasi anda eriti midagi sellest, mida tahtsin talle tegelikult öelda, tundsin, kuidas temas kasvas kummaliste mõtete vir-varr, kuidas ta balansseerib murdumise piiril.

Ma lähen nüüd. Ma tulen uuesti.

Ühe hetke püüdsin temani viia, kiirata hoolivust ja lootust, kuidagimoodi jõudis midagi sellest pärale ja

—

KATKESTUS SUL LÄKS SIISKI PAREMINI, KUI MINUL SINUGA – INIMESED, NAGU TE MÕLEMAD OLETE

See leevendas ainult natuke mu abitu pettumuse tunnet.

*

Mõned õhtud ei juhtunud midagi, ja tegelikult ootasin asjata, sest alla nädalase intervalli ei ole ta kunagi ühendust võtnud. Kasu oli sest vast niipalju, et kirjutasin valmis selle tuhat korda neetud diplomitöö. Kõige naljakam oli, et teadsin siis ja ka kogu hilisem elu on seda kinnitanud – pooljuhtide tehnoloogiaga mul rohkem kokkupuuteid ei tule.

Taevas oli tõusnud kõrgele. Läbi madalate hallide pilvedega pimedate kuude, läbi langeva sodi ja rõhuva suletud nukruse oli planeet taas kord keeranud end niipidi, et laotus oli siin valge ja sinine, nii et tiivutuidki kiskus maast lahti, lendama kaugele-kaugele koos kättesaamatus kõrguses heljuvate udutortidega, silmapiiri taha, et seal sulada oma unistusse.

Paraku on inimsugu kahe jalaga maa küljes kinni. Jäi üle ainult vaadata, kuidas tiivulised talvepuhkuselt naasid ja korterite pärast kaklesid, sellal ise niiskes sodis kahlates ja sellest kõigest arusaamatut rõõmu tundes.

Meie järgmine ühendus oli veidraim senistest, sest ta tungis mu teadvusse poole magamise pealt ja nägemus hõljus mu silme ees ilma igasuguste kommentaarideta. Vaid kuidagi taustal tajusin, et ta kinnitas seda, mida niikuinii teadsin – „ülekanne” on taas reaalajas.

—

Hall uduvine täitis madalamad orud kui vedelik, voogas räbalatena metsa vahel ja kadus, hetkeks lõbusalt kullendama lüües, kui tõusva päikese kiired seda puudutasid. Mitmevärvilised, kuid peamiselt valgest kivist hooned kerkisid siin-seal ürgmetsast, tukkudes liikumatuna puulatvade, sildade, kivisse tardunud jumalate, vaikselt kohisevate purskkaevude, kastest tilkuvate hekkide, aiamööbli ja üksikute veidrakujuliste sõiduriistade kohal.

„See ei ole midagi uut, Preetor,” veenis Indomeo enda vastas tugitoolis istuvat meest, „ja selleks me seda kõike sulle näitamegi. Elu on uuritud DNA enda reduplikeerumisvõimet kasutades juba pea viiskümmend tuhat aastat. Ja ilmselt oskasid seda ka varasemad tsivilisatsioonid.”

Nende kohal oli riidest varikatus ja pisike pannike hõõguvate sütega hoidis ühe hoone tipu lähedase rõdu kuiva ja sooja.

„Jah, aga samuti peaksid sa siis teadma, et neid oskusi kasutati inimeste segregeerimiseks, tõenäosuslikud elukaarearvutused võtsid suurelt osalt elanikkonnast lootuse normaalsele tulevikule, isegi normaalsele kohtlemisele.”

Preetoriks nimetatud mees oli Indomeost lühem, turd, samasuguse pisut vahemeremaalasi meenutava näoplaaniga, tumedama nahaga ja pealtnäha üle viiekümne. Ta kandis valget toogataolist rippuvat rüüd ja keerutas närviliselt sõrmede vahel aurava teega kruusi, samal ajal teatava vastumeelsusega Indomeo meelekohal rippuvat kaameratoru kiigates.

„Tollal proovisid paljud – eriti need, keda alaväärtuslikuks tembeldati – geneetilist pärandit muuta. Tagantjärele on võimatu öelda, mis oli meeleheitlik püüe midagi võltsida või parandada, mis lootusetult ebaadekvaatsete meetodite tõttu viltuläinud teaduslik katse, aga isegi kakskümmend tuhat aasta hiljem märgiti mõningate haruldaste tõbede põhjustajana tollal kahjustatud geene.”

„See on teine asi,” raputas Indomeo pead. „DNA koodi õpiti lugema ja modelleerima veel primitiivseid digitaalarvuteid kasutades ja siis sündis sellest segadus, millele sa vihjad ja mis peaaegu hävitas inimese. Paraku luba meelde tuletada, et möödunud tohutu pika aja peale on suur osa ajaloost mattunud tõlgenduste alla ja teine osa on kõigele vaatamata lihtsalt puudu, nii et ega me tegelikult ei tea, mis tollal päriselt juhtus ja mis vaid arvamusteks või kuulujuttudeks kvalifitseerub.

Katseseade Nemsüne all põhineb hilisematel avastustel – DNA assotsiatiivne töötlemine, maatriksteisendused, mis lubasid mistahes elulaadset protsessi uurida, induktiivne kombineerumine, mis andis kõrge tõenäosusega vastused sellistele katsetele, ja nii edasi. Paljudest, eriti matemaatilisest osast, ei ole ma kunagi aru saanud ja mul on tunne, et suurest osast teooriast ei saa aru mitte ükski praegu elav inimene. Millalgi siis – jah, umbes viiskümmend tuhat aastat tagasi – loodi DNA-arvuti, võimsaim ja kiireim teadvusesarnane eluvorm, mida me tunneme...”

„Ja ajastu suubus mutandisõdadesse.”

„Jah. Aga me oleme midagi õppinud. Luba meelde tuletada, et DNAarvuti loomiseks vajalikud teadmised on tegelikult needsamad, mida kasutakse meie igapäevaelus vajalike juhmide abiliste loomiseks. Vähemasti kümme tuhat aastat ei ole keegi üritanud kokku panna midagi võimsamat, sest sellega tegelevad teadlased on leidnud end väldituna kui pidalitõbised, samas kui viimatikasutatud tehnoloogia oli võrdlemisi lollikindel. Eldrund ja Rusteros ei ole, niipalju, kui mina otsustada suudan, eksinud ühegi turvanõude vastu.”

„Olgu, sellest on varem jutu olnud. Ent see on vaid mäng. Mis on seal sellist, mis õigustaks sellist riski?”

„Ma püüan väljenduda ratsionaalselt, kuid kaalukausil on ei rohkem ega vähem, kui meie tsivilisatsiooni olemasolu mõte.”

„Tühjad sõnad!” Preetor üritas seda öelda lahkelt, kuid tema sisemine kannatamatus ja iroonia olid selgelt tuntavad.

Indomeo raputas pead, jätkates kangekaelselt: „Kui selles, mida need inimesed teevad, ei ole mingit põhimõttelist viga, koorub tasapisi välja midagi enneolematut – reaalse tõenäosusega alternatiivne variant. Üksainus sündmus – ja kui nii oleks juhtunud, oleks maailm tundmatuseni teistsugune. Nad lasid sel katses juhtuda.”

„Kas sa ise usud seda?”

„Piisavalt, et neid siin esindada, Chreder.”

„Ma küsin siis teisiti – sa tead suurepäraselt, et see, mida te teha tahate, on seaduserikkumine, eetikanormide hülgamine?”

„See on suurim asi, mis sel aastasajal on juhtunud. Mida ma räägin – paljude põlvkondade jooksul!”

Preetor puhatas: „Sul on põnev, Indomeo! Aga kas ei või see rikošetina tabada meid kõiki?

Ma ei taha sellest rohkem kuulda. Pane oma toru kinni.”

—

KATKESTUS

„Nii et sina oled siis see DNA-arvuti?”

JAH

„Ja mis see oli, mida juhtuda lasti?”

KATASTROOF. NAD EI SAA ARU, NAD EI TEA, MIDA NAD TEEVAD

„Kas vähemalt see osa, mida Indomeo teab, on õige?”

EI

Ohkasin mõttes. „No eks ma siis õpi edasi...”

KOLMAPÄEVA ÕHTUL SUVILAS. VÕIB PIKALT MINNA

*

Jätsin siis määratud päeval linna sinise gaasiga täidetud ristmikud, kevadpäikesest kuivatatud tolmupilved, mida kivide vahel hingitsev rohi veel kinni pidada ei olnud jõudnud, trügivad autod ja lumpeni. Tulin ära suvilasse, ära vaid paarkümmend kilomeetrit, et leida end ärkavalt maalt, sandistatud, kuid elava looduse keskelt, ja üle lahe paistev linn, mille inetute kivikäkkide kohal hõljus must saastapilv, tundus arusaamatu, kuritegeliku väärmoodustisena, mis peaks esimeses saatusetormis olematusse varisema.

Kütsin kaminat, harjutasin tulistamist, koristasin aeda, lõikasin puid ja sättisin end ootama.

SEE JUHTUB

„Misasi?”

SINU SAATUS. PLAANID HAKKAVAD REALISEERUMA ÜHENDAN

—

Rong peatus ja uksed avanesid. Indomeo astus eskalaatorile, mis tema lähenedes oli automaatselt käivitunud, ja liugles üles maapinna poole.

„Paar meetrit sekundis,” rääkis ta omaette vaikselt kõrvalolevat linti ja seinu uurides. „Miks see mind huvitama on hakanud? Närune kiirus. Ma ei tea selle väärtust, nagu ma ei tea midagi selle eskalaatori mehhanismi kohta, ei seda, millest ta koosneb, ega seda, mis ta liikuma paneb. Ega ka seda, kuidas ta korras püsib... – aga seda ma vist siiski tean, selleks on Käraja juures mingi grupp.”

Rasked kaljuuksed üleval olid suletud. Indomeo pöördus kõrvalkäiku, tõusis mõned meetrid mööda kivisse raiutud trepiastmeid, lükkas lahti hingedel liikuva terasukse ja paiskas siis enda järel kinni, võideldes väljatormava õhuvooluga. Ta tõmbas kopsud täis varahommikust karget õhku, mis oli kaste ja lillede lõhnadest raske.

„See kisub istuli,” kommenteeris ta endiselt kõva häälega iseendale. „Räägitagu mis tahes, aga tõelise õhuga võrreldes on see seal all küll vaid gaaside segu, millest 20% on hapnik. Ja valgus!”

Taevas läänes kaotas vaid pisut oma sametmustast värvist. Idas roosatas, kõrgel olevad pilved helkisid veel kaugel horisondi taga asuva päikese kiirtest. Põhjas eristas silm kaljude sakilisi piirjooni, udu hõljus metsa kohal, muutes kõik ebamääraseks ja laialivalguvaks. Kerge tuuleke ajas seda hallide kihtidena künka poole, mille harjal Indomeo seisis. Mis linnud need olla võisid, kelle hõiskamine saabuvale päevale tere ütles? Indomeo paistis neist palju teadvat, sest ta vilistas vastu, põhjustades hetkeks lähikonnas kohkunud vaikuse. Ta silitas kastest rohtu ja liigutas ebamääraselt pead.

„Beeta loodus – suitsevad, mürki taevasse paiskavad korstnad, jäätmekuhilad, elutud jõed, halli tolmuga kaetud, rüvetatud maastikud, heitgaasidest sinised asfaldikõrbed, surevad, hapetest pruunid metsad...”

Siis lahvatasid kiirtevihud üle taeva ja sulametallina lõi helkima hõbelinnu soomus, kui ta päikese kätte sattus. Hiiglasliku kotkana pikeeris ta, pidurdas laialiaetud tiibadega, sirutas jalad ette, vehkis paar korda ja oligi maas. Astus poolviltu lähemale, ise Indomeod ühe oma mõttelageda silmaga jälgides, sellal kui seda juhtinud naisolevus voolundaja kupli kõrvale lükkas ja end rihmadest vabastas.

Gilla. Tüdruk nagu tulesäde, silma järgi nii 20. Leekivpunased, kerge terrakotahelgiga vööni ulatuvad juuksed, mis lahtiselt ei tahtnud ta seljale ära mahtuda. Linnulikult kiired liigutused, hästivormitud keha, mida kattis veider veiklev-räbaldunud kombinesoon.

Ta hüppas maha, suudles Indomeod tormakalt huultele ja uuris siis mõne hetke, pea viltu ja ninasõõrmed võbelemas.

„Sa tuled Metropolist?”

„Jah. Läheme?”

Tüdruk noogutas, haaras tiivanukist ja vibutas end ühe iga atleeti kadedaks tegeva hüppega linnu selga tagasi. Ta viipas mehe enda taha ja enne, kui Indomeo ennast korralikult paigale sätida jõudis, sundis linnu õhku tõusma. Nad sattusid kohe päikese kätte ja mees tõstis ühe käe silmade ette kaitseks; teist vajas ta kinnihoidmiseks. Tüdruku rüü muutus sätendavas hommikuvalguses udutaoliseks. Ta tiris kaitsekatte neile ümber, valgus mahenes, enam ei löönud vastutormav õhk hinge kinni ja kukkuda ei olnud võimalik. Kohe keeras Gilla end ringi ja sattus nii mehe sülle.

„See linnu harjal õõtsumine muudab mu alati natuke pööraseks,” ütles ta natuke vabandavalt, surudes end teise vastu. Ta silmad olid ähmased ja toon nurruv. Indomeo oli seda nägu, et tal pole õiget tuju, et kõige parema meelega oleks ta pisut uudiseid küsinud ja peale kohalejõudmist algatuseks tiiki sukeldunud, et reisitolmu maha pesta. Ent kuigi paistis, et ta pole Professori juures viibides elu helgematele külgedele mõelnud ja on tolle tüdrukuga võib-olla üldse kokku paar sõna vahetanud, oli teine piisavalt kena, et mitte pikalt kõhelda. Tüdruku rüü oli kuhugi kadunud ja Indomeo taipas, et seda pole kunagi olnudki. Mis seda tegi – vist need hiigelsuured kõrvarõngad...

*

Indomeo oli vist tukkuma jäänud, sest korraga kaldus lind, vuhises tiibade tekitatud tuul ja nad olid maas. Gilla paitas korra ta põske, sosistas „tere hommikust” ja korjas katte kokku. Indomeo libistas end rohule ja vaatas ringi. All madala oru põhjas voolas loogeldes oja, silm seletas mitut purret ja üht toekamat silda, mis sellest üle viisid. Teisel nõlval tõusid puude latvadest kõrgemale Templi valged ajahambast puretud sambad. Mets oli nende vahel ja ümber, mitmesaja-aastased saared ja vahtrad võitlesid inimeste kätetööga ja olid siin-seal murdnud valgest kivist müüre, mis kord nähtaval, kord kadudes looklesid künkanõlvadel. Paremal, umbes samal kõrgusel, kui nad seisid, olid aiad ja elumajad kui kristallist ja elevandiluust mänguasjad, kord esile tõusvad, kord rohelusse uppuvad. Kusagil nende taga olid teenrite elusasemed, aga need siia ei paistnud.

Gilla oli linnule selgeks teinud, kuhu see minema pidi ja nad hakkasid koos templi poole minema. Indomeo libistas kaamera läätse silma ette ja muigas – kujutisel oli tema kõrval nüüd vikerkaarena helkivas trikoos tütarlaps täiesti alasti.

„Mis sa naerad?”

„Äh, mõtlesin, et siia oleks pidanud haruliini ehitama.”

„Kas sulle ei meeldinud, et ma vastu tulin?”

„Muidugi meeldis, seda enam, et sulle ilmselt meeldib vastas käia.”

„Meeldib küll. See on parem kui niisama ringi lennata, siis on natuke nagu asja pärast ka. Ja ega iga põõsa alt saa toru välja tulla.”

„Mis iga põõsa alt! Küsitlused näitavad, et kümnendik arvab, et käike on liiga palju, kahel kolmandikul on ükskõik ja ülejäänud ei ole süsteemist kuulnudki. Õnneks on Metropolis vähe valgustatum seltskond koos.”

„Sa oled pahas tujus? Ma ei mõelnud seda üldse nii.” Tüdruku hääl oli pisut solvunud. „Jah, ma tean – keppida on mind mõnus, aga loll olen ma üle talutavuse piiri. Kas midagi tõsist on juhtunud?” Ta paistis eelmised sõnad juba unustanud olevat ja piidles meest silmanurgast halvasti peidetud uudishimuga. „Nad kutsusid sind eile õhtul transkontinentaalse side kaudu. Ma ei ole varem sellist asja näinudki. Enne seda käis Professor Preetori juures, tagasi tulles kutsus projektigrupi kiirele nõupidamisele, mis kestis kaks tundi. Prof ja vana läksid vist tülli, igatahes oli Saathes sidrunisöömise näoga, ju tal oli jälle õnnestunud korkvendrina töötada, hea inimene, nagu ta on. Rusteros ainult oksendas kaktusi. Alia käis Saathest piinamas, aga ilmselt ei suutnud midagi asjalikku välja õngitseda, nii et vist sellepärast käitus ta Jeniga pisut ülekohtuselt ja pärdik vihastas. Aga kui Jen vihastab, siis... Mami jõudis kolme tunniga ahastuse äärele, käis Rusterosele kaebamas ja ratas läks uuele ringile.”

„Mis see Jen tegi? Lõhkus midagi ära?”

Indomeo ei jaganud eriti siinse kogukonna sisemist hierarhiat, aga niipalju ta teadis, et oma „vanaema” hoidsid nad väga ja ainus, mis Mamit tõsiselt pahandada võis, olid selle neetud šimpansi tembud, halvasti kasvatatud, nagu ta oli.

„Ei midagi nii primitiivset. Kõigepealt värvis ta Alia kassi siniseks, siis oli kusagilt väetise välja nuhkinud ja Gerdi kõrvitsad pooletonnisteks vormituteks kamakateks kasvatanud. Irving sattus talle peale, kui ta mesikärgedesse oopiumi puistas ja ässitas talle mesilased kallale. Jen läks hirmsasti paiste, ta tuli eluvanni panna, millegipärast oli aga Margo sellise moega, nagu oleks tal eluvedelikuga kitsas. Mis sinuga õieti on?”

Millalgi nendel hetkedel oli Indomeo otsusele jõudnud.

„Sidekeskus, kutsung 1035, andke eeter, teavitage täisnimekirja.”

Nad jõudsid sammaste vahele. Seal oli jahedam, sest katus varjas otsese päikeselõõsa ja puhus ka kerge tuul. Indomeo palus Gillat oodata ja ronis kiiresti katusele.

„See on Nemsüne Tempel, ehitatud kolm tuhat aastat tagasi. Peale mitmeid asukaid ja otstarbeid, keda-mida ma praegu üles lugema ei hakka, on ta olnud viimased kakssada aastat hüljatud. Siin all on käigustik, katakombide süsteem, mis on ideaalselt sobinud asupaigaks ühele võimsaimatest arvutitest, mis kunagi ehitatud. Edelas, nagu te siit näete, on kaljune platoo, mis paistab süsimusta auguna, ebaloomuliku lõhena maastikus. See on päikesepatareide põld, Aju energiaallikas. Kõike ei ole siit näha, ent seda on üle kümne ruutkilomeetri. Koos maa all laiuvate akumulaatorite-juhtmete-juureosadega moodustab too Aju energiaallika.”

Ta tuli alla, ise samal ajal rääkides: „Mäe all on umbes 200 kilomeetrit käike. Aju täidab neist suurema osa. Seda seadet hakkas ehitama Eldrund Galuti juhitud rühm 40 aastat tagasi. Eldrund on siiani grupi juht, tema abiks on Rusteros App, kes liitus rühmaga seitse aastat tagasi. Fakt jääb faktiks, aga kui enne teda oli katse hullumeelsuse piiril olev süütu askeldamine, andes küll – kahjuks väheseid huvitavat – informatsiooni tehisintellekti ja seniste katsete materjalide kontrollimise ja süstematiseerimise osas, siis Rusterose tulekuga suund muutus, ja on viimasel ajal saanud epiteedi „ohtlik”.”

Nad läksid kaugemale sammaste vahele ja sattusid kõigist külgedest avatud saali, mille igivana tahutud kiviga olid teravas vastuolus juhtimispuldid ja muu liikuv kraam, mis siia ilmselt viimasel ajal oli toodud. Gilla kadus kuhugi. Saathes istus toolil puldi ees, uurides mingeid kujutisi.

Saathes. Ta oli Indomeost vast käelaba jagu pikem kuivetu ebamäärases eas mees. Ta tundus keskeltläbi neljakümnene, kuid kiired rabedad liigutused näitasid teda nooremana ja näkku tardunud tõsidus vanemana. Ta kärtsult väävelkollast tooni juuksed olid kuklasse hooletuks hobusesabaks kogutud ja tundus, et omanik ei hooli neist üldse. Mis muide kehtis ka üldisemalt ta välimuse kohta.

Pöördumata viipas ta Indomeole.

„Kõik on valmis,” ütles ta tasa. Gilla tuli tagasi, mingid peenikesed lindiribad käes.

„Kuidas on?” Tüdruk heitis tagasi juuksesalgu, mis vaatamata metallvõrule silmadele kippus.

„Piirkond on stabiilne.” Ta ulatas lindid Saathesele. „Mis ma edasi pean tegema?”

„Ole Alial käepärast. Kas kõik on kokku kutsutud?”

„Vist. Mina olin ju sõidus.” Ta viipas reporteri poole ja punastas kergelt.

„Kus Rusteros on?” tundis Indomeo huvi.

„Sidepuldis, räägib Chrederiga.”

„Aga kui Preetor...”

„Me ei oota.”

„Saathes, Aju on reaalajas,” ütles ühest tugitoolist pöördumata keegi, keda Indomeo polnud seni tähelegi pannud.

Telk. Umbes 25-ne igavese üliõpilase süüdimatu ilmega mees. Keskmist kasvu, suhteliselt heleda nahaga.

Saathes trummeldas mõned sekundid sõrmedega lauale, heitis pilgu kaamerale Indomeo peas ja ohkas siis.

„Telk, ma lähen korraks alla. Kus teised poisid on?”

„Tulevad kohe. Ise käsutasid nad magama. Kohe.” Sellal oli ta toonud suurele ekraanile kujutise basseinist, kust mõned mehed ja naised just välja ronisid. Kristallpuhas vesi sätenda, inimeste täiuslikud kehad kumasid karastavast suplusest, naeru ja naljaga hõõruti üksteist kuivaks, tõrjudes eemale püüdlikke karvaseid abilisi. Esimesed olid just hakanud mööda pehmet rohtu Templi poole astuma, mõned kitleid-kleite või lühikesi pükse ja särke käigult selga ajades, teised välja tegemata, et nad alasti olid.

„Beeta basseinides on vedelik nii kloorine ja muid kemikaale täis, et siin ei lubataks seda puhastamata ühtegi veekogusse lasta,” rääkis Indomeo omaette. „Me sünteesisime seda siin kord nalja mõttes nende joogivett ja õige mitmeid ajas too lubjane-roostene vedelik öökima. Keskmine järverand tööstuspiirkonnas aga näeb välja selline, nagu oleks sinna jäätmekonteiner ümber kallatud. Ent nemad lendavad ühel päeval tähtedele. Meie ei tee seda iial.”

Ta laskus Saathese kannul kivist käiku mööda suurde maa-alusesse ruumi. Tõeliselt suurde. Templialused tühimikud olid ilmselt palju suuremad kui Tempel ise, tohutud võlvlaed kaardusid hämarasse kõrgusesse, bioluminestsentsi nõrgas valguses sirutusid koridorid nii kaugele kui näha võis. Igal pool toimus midagi. Näiliselt korrapäratult paiknesid põrandal inimesekõrgused vormitud kogud, mis elasid oma salapärast elu. Siin-seal sähvatas heledam valgus, kusagil jooksid tulede read, kostis käginat ja ohkeid, miski mulksus.

„On see Aju?” küsis Indomeo aukartlikult.

Saathes heitis talle kõõrdpilgu.

„Ei. Aju on sügavamal. See on blokkide kasvatamise tehas.”

Ta oli suundunud ühte orva ja käsutanud valguse heledamaks. Uuris midagi puldil ja viipas teised lähemale. Seal, eluvedelikus ja teadvusetult, lamas inimene.

„See?”

„See. Tema. Ta aju täitub praegu informatsiooniga. Ta on küll formaalselt loodud arvutisünteesitud geneetilise koodi alusel, ent tegelikult, samavõrra, kui Aju kujutatud maailm on täisväärtuslik, on ka tema täisväärtuslik inimene, mis sest, et virtuaalne, kuivõrd ta ei ole reaalses maailmas elanud. Aga seda ta muide ise ei tea, tema jaoks on ta senine elu sama reaalne, kui meie elu meie jaoks.” Ta kõneles seda rohkem kaamerale kui Indomeole.

Alia, Gilla ja veel mõned naised olid vaikselt kui vaimud sisse tulnud, Alia kummardus tehisinimese kohale.

Alia. Ei pikk ega lühike, saledapoolne, kuid mitte kõhn. Mitte esimesel hetkel pahvikslöövalt ilus, kuid ükskõik kuidas teda uurida, ei hakka silma ühtki viga. Nõtke, hästi vormitud keha. Lohud põskedes, suured sinakas-rohelised silmad, elav, kergelt pilklik ja armas naeratus. Kuldsed keerukatesse patsidesse punutud juuksed.

„Et see peaks siis nüüd olema vastus sellele, miks oli Templi juurde minu klassi arsti vaja,” lausus ta kah pigem kaameratorule rääkides. „Et kindlasti mitte ei ole ma ainult kellegi armuke või sedasi... See ei meeldi mulle, aga ma teen oma tööd. Vastik natuke, ja hirm on.”

„Me ju leppisime kokku,” alustas Saathes, „et vastutame meie Rusterose ja vanaga...”

„Nähh, ole vait. Kui alustasin, teen lõpuni kaasa. Laske jalga, te ainult segate.”

„Kuidas temaga on?” küsis Indomeo.

„Ainuke raske moment on ärkamine võõrasse maailma,” kehitas Alia õlgu.

„Olgu, jälgime ülevalt. Kui midagi on...”

„Ei ole midagi, millega meie hakkama ei saaks. Kaduge.”

Mehed ronisid maapinnale tagasi.

Nendega peaaegu ühel ajal tulid pultide juurde Rusteros ja Eldrund.

Rusteros. Suhteliselt pikka kasvu, laiaõlgne ja aeglaste liigutustega kuuekümnele lähenev mees. Käsutama harjunud näoilme, teravad kurrud suu ümber. Hallid juuksed tollisteks pügatud. Raske, laia lauba, kõrgete põsesarnade ja kandilise lõuaga pea, kaela peaaegu ei olegi.

Eldrund. Vähemalt kaheksakümneaastane mees. Keskmist kasvu, hea rühiga, kuid vanadusest kokku kuivanud. Pärgamendina kortsutõmbunud tumepruun nahk ja kahte patsi punutud valged juuksed. Heledad tähelepanelikud silmad, klaverimängija sõrmed ja hillitsetud olek.

Viimane pühkis kergelt longates, kuid ikkagi oma vanuse kohta hämmastava kiirusega poodiumile keskse puldi juures, klõpsis mingeid lüliteid ja hõõrus käsi.

„Läheb lahti,” kraaksatas ta kurjalt muiates.

„Mis juhtus?” küsis Saathes oma kohale maandudes.

„Pidasime Chrederiga sõnasõja maha. Ta võttis kellegi julgeolekust kaasa ja hakkas siiapoole tulema. Kui ta tuleb ratsuga, on meil poolteist tundi, kui lennates, siis pool. Nad ei taha seda mitte kuidagi lubada; tõttöelda ei hämmasta see mind. Kaklus on vist vältimatu. Kuidas ühiskondlik arvamus on?” pöördus ta Indomeo poole.

Viimane uuris oma ekraane ja vastas siis: „Me oleme uudise läve ületanud. 4% on poolt, 12 vastu, ülejäänud äraootaval seisukohal.”

Saathes tõusis. „Ma käin sepa juures ära.”

*

Ümbruskonnas algas liikumine. See oli vaevutabatav, aga olemas. Elusolendid kadusid, eemal lagendikul võis kariloomi näha kaugemale jõe suunas astumas.

„Ta tuleb,” sosistas hääl, või pigem mõte. Ekraanile tekkis kujutis lähenevast hõbelinnust. Saathes astus sisse, tema järel kahe ja poole meetrine gorilla, kes sammus ühe vaba laua juurde, asetas sellele kaltsu mähitud asjanduse ja harutas selle lahti. Ninna lõi metalli-, õli- ja kerget kõrbelõhna. Ahv tõstis ettevaatlikult automaadi, demonstreeris, et mehaaniline osa töötab. Võttis teisest kotikesest padruneid, toppis magasini täis, tõmbas padruni rauda, kaitseriivistas relva ja pani äärmise ettevaatusega lauale tagasi. Urahtas kergelt, ja kui Saathes lubavalt viipas, lahkus kiiruga.

„Blokeering – nüüd,” ütles Telk.

Hõbelind, kes oli maja suunas liuelnud, oleks nagu millegi vastu põrganud, kaotas tasakaalu, hakkas õhus laperdama ja tuli maha üsna selle koha lähedal, kus Indomeo ja Gilla olid maandunud. Tulivihane Chreder hüppas välja.

„Mis tembud need on?”

Telk kruttis midagi ja kuigi vahemaa oli mitusada meetrit, kuulsid nad üksteist normaalselt.

„Vabandust, külalised on praegu ebasoovitavad. Kõike, mis siin toimub, edastab 1035. saatja. Katse on väga tundlikus järgus.”

„Nii et te alustasite. Millegipärast ma arvasin seda, te ajukääbused. Terve eetika, filosoofia, aastatuhandete kogemused! Ja ikka keegi ei hooli. Kas te teate, mida see kaasa toob?”

„Meil on kahju. Ent me proovisime sulle selgitada...”

„Küsimus pole minus. Mina järgin seadust. Antud juhul see muidugi ühtib mu isikliku arvamusega.”

„See arvamus on meie arvates vale, ja me palume võimalust seda tõestada.”

„Siis oleks tulnud väljastada informatsioon, alustada diskussiooni, mitte teha midagi sellist, mis välistab edaspidised katsed. Ükskõik, mida mina arvan, aga nüüd on trump käes nendel, kes Aju hävitada tahavad.”

„Ka see oht on kogu aeg olemas olnud ja me arvestame sellega. Ent sina tunned pisut katse tingimusi, teistele ei ole selles midagi reaalset. Kuidas tõestada, et see on nii reaalne, et meil on sellest midagi õppida?”

„Ja vastuseks on tehisolend, kes ka kõik potentsiaalsed sõbrad või minusugused seni neutraalsed kujud teie vastu häälestab? Võimalus, et teie töö siin edasi kestab, on nullilähedane.”

„See jõuab niikuinii lõpule. Meil ei ole eriti enam informatsiooni ette sööta. Nad on piiril peaaegu kõigi teadustega, mida meie konformistid ei ole arendada lubanud. Esimese lünga puhul on katse jätkamine tõesti küsitav. Ent kui meie oleme väljasurev rahvas, siis nendel on lootust.”

„Arvutimängul on lootust! Kas sulle ei tundu, et te võtate endale liiga suure koorma?”

„Võib-olla, kuid anna mulle andeks mu pateetika, me teeme seda terve inimkonna heaolu nimel.”

„Ma ei saa lubada teil seda teha.”

„Mul on kahju, ent me teeme seda.”

Chreder vaatas üle õla, tema tulekuteelt tuli veel kaks hoopis suuremat lindu.

„Mul on ka kahju. Meil on abinõusid, et teid alistuma sundida.”

„Ma pean hoiatama, et meil on abinõusid nende vastu.”

Chreder läks maandunud lindude juurde, rääkis midagi meestega, kelle selja tagant astus murule suur eridressuuriga tiiger.

„Ma annan teile ühe minuti,” hõikas preetor taas nende suunas.

„Tähendab, te eelistate valet, keeldudes teada saamast tõde!” proovis Rusteros veel kord.

Chreder ainult laiutas käsi.

„Kui te ta siia saadate, tuleb teil uus muretseda.”

Preetor vaatas korraks looduskaitsemeeste poole, need kehitasid õlgu. „Ta on kindlustatud igasuguste mõjutuste vastu.”

„Selle vastu mitte.” Saathes näitas relva. „See on loodud ajus oleva informatsiooni järgi.”

Preetor vaatas veel korra meeste poole. Uus õlakehitus.

„Ta nahk on tugevdatud, hambad, nooled ja terariistad läbi ei lähe.”

Chreder pöördus uuesti Templi poole.

„Minut on läbi. Mul on kahju.”

Looduskaitsemehed lasid tiigri lahti ja see hakkas läbi oru tulema, hüppas kergelt üle viiemeetrise oja, hiilis lähemale, inimesi silmas pidades. Teine tiiger koos kolme mehega järgnes talle. Need olid ilusad loomad, oma pool tonni rasked, targad ja treenitud saledad kiskjad. Nende nahk läikis ja sillerdas, kui nad sujuvalt ja hääletult liikusid.

„Mul on ka väga kahju,” ütles Saathes veel kord, kuigi kõnesild oli katkenud ja keegi teda ei kuulnud. Ta käed ja hääl värisesid.

„Ma ei ole kunagi tõelises ohus olnud ja tegelikult ei ole seda ka nüüd,” ütles ta Indomeole, kes teda jälgis. „ Tiigrid on õpetatud püüdma kurjategijaid ja ohtlikuks muutunud loomi. Esimesi paiskavad nad maha ja hoiavad kinni, teised rebivad lõhki. Neile ei ole vastast, kuid peale paari müksu ei ähvarda mind miski. Ma oskan ainult nii, nagu Seal nähtud. Ma ei usu, et minu tegevusest sõltub inimkonna saatus. Äh, olen lobisema hakanud...”

Ta küürutas samba ette ja muigas vabandavalt Indomeo poole, ilmselt end tobedana tundes. Ta käte värin oli kuhugi kadunud. Lähenevad mehed jäid tahapoole ja esimene tiiger valmistus hüppeks. Saathes laskus ühele põlvele, toetas selja vastu sammast, tõstis relva, sihtis ja siis, kui tundus, et on juba hilja, hingas pahinal välja, hüüdis „Nüüd!” ja vajutas päästikule.

Nelja-viie lasu järel vedas relv üles ja Saathes paiskus valusalt vastu sammast. Ta rabeles end kohe laskeasendisse tagasi, sihtis kiiresti uuesti ja tulistas veel kaks lühikest valangut. Tiiger vaatas imestunult kuuliauke oma kehas, langetas siis pea rohule ja suri.

„Oleks pidanud korrakski proovima.” Sõnad kostsid nagu läbi vati, kõrvades vilistas.

Saathes ajas end üles, masseeris tasakesi oiates õlga ja pööras end seljaga vastu sammast näoga templi poole, justkui ei suudaks ta tiigrit vaadata. Indomeo aga see-eest vaatas, teades, et koos temaga vaatavad paljud. Ta astus tiigri juurde, libistas käe mööda pehmet puhast karva, mis alles hetk tagasi oli katnud elusolendit, ja sulges tiigri silmad. Teine tiiger lasi kuuldavale kurvastuse ja viha möirge ning mehed pidid kogu jõu appi võtma, et teda paigal hoida.

„Kaduge,” ütles Indomeo neile ja soolasambana seisvale preetorile. Seltskond kõhkles, ent läks siis aina kiirenevas tempos lindude poole tagasi.

Indomeo astus Saathese juurde ja, hoidudes relva toru sihist, katsus seda. Ta sõrmedele jäi õlijälg.

„Nii et see kolakas on üle tšempiontiigrist. Kas see mõrv ei olegi pöördepunkt,” arutles ta vaikselt samapalju iseendale, Saathesele kui kogu selleks ajaks kümnetesse tuhandetesse paisunud kuulajaskonnale. „Vähemasti oleme nüüd tähelepanu keskpunktis. Mis tähendus on sel, üle tuhandete aastate esimesel automaadivalangul ajaloos? Paljudel avas see silmad, paljud pööravad need õudusega ära. Andku saatus meile andeks...”

Mõne minuti silmitses Indomeo, kuidas punane veri rohtu valgus ja püüdis endas selgusele jõuda, siis äratas ta tähelepanu Alia hääl.

„Ta hakkab teadvusele tulema.”

Kõik kiirustasid sammastikku tagasi. Teiselt poolt tulid naised käigust, tõrjudes sissekippujaid tagasi.

„Me toome ta välja,” selgitas Alia. „Las olla siin kõrval varjus. Ja palun vaikust, see on juba peaaegu tavaline uni, kontaktid on muidugi veel küljes. Olgu, Indomeo võib.”

Reporter kasutas lubadust ja heitis pilgu lamajale. Tehisinimene oli riietatud kergesse puuvillasesse hõlsti. Ta hingas, rinnakorv tõusis ja langes vaikselt. Ta nahk ja isegi juuksed olid juba kuivad. Silmamunad liikusid ja sõrmeotsad värisesid, nagu näeks ta und.

„Jääb ta ellu?” küsis Indomeo vaikselt.

„Muidugi,” vastas tema kõrval seisnud Rusteros samuti tasa. „Tehisolendi surma põhjustab teadvuse ärkamise šokk, imikut kaitseb arenemata mõistus. Tolle aju aga on täidetud, sisuliselt on tegemist pigem uue keha kasvatamisega... Kuigi ka selleks ei taheta luba anda. Kui inimeetikuid kuulataks, laseks nad pigem ühejalaliste-käelistena ringi käia...”

Nad taandusid vaikides.

„Kui kaua veel?” Indomeo vaatas ringi mõne Alia rühma inimese järele, siis suunas oma küsimuse Gillale. Viimane naeratas talle ja kehitas õlgu.

„Mõned minutid, võib-olla ka pool tundi.”

„Oskab ta keelt?” taipas Indomeo järsku küsida.

„Nii lihtsat asja ei jäta me kahe silma vahele.” Tüdruk muigas.

„Oh kurat!” röögatas keegi, tekkis hetkeline segadus, mille põhjuseks oli sammaste vahel seisev Chreder. Käes oli tal toru, kus hoiti mürgiseid herilasmutante, keda tavaliselt kasutati marutõbiste loomade tapmiseks.

„Kus ta on?” nõudis ta.

Rusteros astus ta teele ette.

„Pea! Ta on peaaegu teadvusel, ta on inimene ja sa ei tohi teda tappa!”

Saathes astus sammu automaadi poole. Toru Chrederi käes pöördus teda jälgima.

„Vabandust, ma pean su tapma, kui sul on minu suhtes see vaga kavatsus.” Ta pöördus uuesti Rusterose poole. „Palun astu kõrvale.”

Rusteros ei liigutanud, hoopis Telk ja Eldrund astusid ta kõrvale, püüdes kindlameelsed välja näha.

„Ta on inimene,” ütles vana teadlane lihtsalt.

„Ei, ta on tehisolend, värdjas, ja miski, mitte miski ei õigusta ta olemasolu.”

„Me oleme tolad küll,” lausus Saathes kibedalt end teiste kõrvale seades. „Mis oleks lihtsam olnud, kui natukegi valvata.”

„Ei tohi!” kostis korraga kõrvaltoast Alia hirmunud hüüe.

„Teised julgeolekumehed,” taipas Indomeo esimesena. „Me ei suuda ka õppida!”

Chreder naeratas nende löödud ilmeid jälgides, samas aga oma toru endiselt hoolikalt nendele suunatuna hoides.

Kostis kolinat, siis kähe karjatus. Miski seal teises toas oli ilmselt valesti. Järgmiseks ilmus uksele kõigepealt looduskaitsemehe verine valugrimassis nägu, siis astus ta paar väga kohmakat sammu, end kummaliselt ebaloomulikus asendis hoides. Miks, taipasid teised alles siis, kui nägid, et tehisinimene on ta käe selja taha väänanud ja hoiab teda kilbina enda ees. Kõik taganesid. Võõras vaatas kiiresti ringi, suunas toru Chrederile ja üritas herilasi lahti lasta, ei saanud aga tundmatu seadmega hakkama. Pusis ainult hetke, (preetor seisis kivinenult paigal), viskas siis toru preetori suunas ja paiskas mehe järele. Preetor oli sunnitud põikama kõrvale kõigepealt lendava toru eest, siis toetas ta instinktiivselt kaaslast ja selle ajaga oli tehisinimene jõudnud lauani ning haaras automaadi.

Isegi nende hetkede jooksul panid pealtvaatajad tähele, kui teistmoodi ta on – ta oli kuidagi kohmakas ja miski temas kõneles halbadest eluviisidest, ometigi liikus ta kiiresti ja tegi täpselt seda, mida vaja. Relva haaras ta kõhklusteta ja selgelt tajutava professionaalsusega.

Chreder tõstis toru, ent ei jõudnud lasta, enne raksatas lask. Tehisinimesel oli aega sihtida ja oli näha, et ta ei tahtnud tappa – ta sihtis õlga.

Lõhkkuul rebis õla ribadeks ja preetor lendas selili, kastes pealtvaatajad verega.

Puhkes segadus, paljud tormasid Chrederile appi, kusagilt otsiti sidemeid ja mingeid muid abivahendeid, improviseeriti kanderaam ja ta viidi eluvedelikuvannide suunas minema.

Olend unustati hetkeks, kuid ilmselt oli ta ise kogu aeg ümbrusel silma peal hoidnud. Korraga paiskus ta ettepoole ja lasi kukerpalli. Herilane tormas seinani ja suri, veel teine kihutas kurjalt inisedes ruumi, keegi tehnikutest karjatas ja langes näost sinisena kokku. Jälle kõlasid kurdistavad lasud, millele järgnes tuhm mütsatus. Sammaste vahelt meeletuna herilasi lahti lasknud looduskaitsemees oli kaltsunukuna põrandale paiskunud, üks kuul oli tabanud ta jalga ja selle peaaegu otsast rebinud, teine pillutanud ruumi laiali sisikonna. Nüüd alles puhkes tõeline segadus, keegi karjus ja paljud vankusid näost rohelistena eemale. Ka Indomeo tundis pööritust, sest nii palju verd ja vägivalda ei olnud neist mitte keegi oma elus näinud.

Alia jagas käske, Rusteros möirgas ja kuidagi saadi ka teine mees ja herilasehammustuse saanud tehnik eluvedelikku.

Kogu selle aja jälgis Olend neid lauaservale toetudes altkulmu, hoides automaati laskevalmilt käes.

Mõned minutid hiljem saabus suhteline rahu ning kui Indomeo ja Saathes leidsid end võõrast uurimas, vahetasid nad pilgu, kehitasid õlgu ja astusid lõpuks lähemale.

„Ta tulistab täpselt ja kiiresti,” kommenteeris Indomeo tollele uurivalt otsa vaadates, justkui püüdes ta ilmet lahti mõtestada. „Ta tulistab kaitseks ja ainult niipalju, kui vaja. Aga kuidas ta nii kähku olukorda jagas?”

„Tema originaal ajus magab. Me andsime talle šoki vältimiseks ka viimase kahe tunni jooksva info. Ta nägi ja teadis kõike.”

„Saab ta meist aru?”

„Jah. Ah et selline oleks siis inimene, kui jääajad oleksid karmimad, kui kooskõla loodusega oleks järjekindlalt lõhutud ja puutumata fossiilse kütuse baasil tõuseks tehniline tsivilisatsioon.”

„Hei, teie seal,” hõikas Rusteros. „Ühendus on ju peal, ka praegu saab arvuti-isik kogu info.”

„Oi õudust, mis tagajärjed sel olla võivad...”

„Äh, midagi see ei loe, kes teda usub.”

Rusteros keeras ühenduse maha.

*

See, mis nüüd juhtus, sarnanes kõige rohkem kirjeldustele surmast – reaalsus oli kusagil kõrval, nägin ja tundsin kõike nagu vanas filmis, teades musta masendusega, et ei kuulu õieti sinna. Ja lisaks sellele, et kogu asi näis paha unenäona, oli neid kohti, kus ma enam ei olnud, kaks. Kogu maailm kahestus, arusaamatul viisil tajusin eraldiseisvatena kahte komplekti meelelisi aistinguid, lamasin ikka veel omas voodis poolunes ja seisin Arkaadia päikeses. Mõnda aega olid tajud samaväärsed, ma ei saanud aru, kuspool ma tegelikult olen, nagu piki hiiglaslikku suitsust toru lendlesid mu mõtted tuulest kantud tolmutortidena ühelt poolt teisele. Siis, (tagantjärele seletades) see asi käändus ja muutus libeda mäenõlva sarnaseks, hakkasin libisema ja miski otsustas minus (või väljaspool mind?), et see sammastega hoone või ärkvelolek on huvitavam, või olemasolu seisukohalt olulisem, seda enam, et omateada magasin, ja panin end selle automaati käes hoidva tegelasega kokku. Nüüd olin küll kindlas kohas, veidra valutegeva kirvendusega kukkusin – sest kogu toru oli nüüd „vertikaalne” – supsatasin sellesse kehasse, nagu... ei – peaaegu nagu kuulunuksin sinna, selle erinevusega, et kuklas oli nagu auk või tuuletõmbus, ja mingil viisil, mida ma isegi ei üritanud mõista, nii ilmselgelt võõrik oli see, olin ma ikka veel seotud oma Maal magava kehaga.