Читать книгу Täheaeg 9. Joosta oma varju eest - Siim Veskimees - Страница 6

Triinu Merese (1980) kirjandusdebüüdiks oli luulekogu «Lagunemine» 2009. aastal, mis pääses Betti Alveri preemia nominentide hulka.

«Kui ma aastaid tagasi lugesin Neil Gaimani «Ameerika jumalaid», mõtlesin, et kõik, läbi. Ta tegi selle raamatu juba valmis, mille ma tahtsin kirjutada, mul ei ole enam mõtet proosa rindel ponnistada. Aga veri, see paganama veri viib pardipoja ikkagi vee äärde,» ütleb Meres oma kirjanduslikest lemmikutest rääkides.

«Steven Eriksoni lugemine andis mulle viimaks julgust keerata oma tegelaste ja olukordade vindid just nii põhja ja seletada samas asju lahti just nii vähe, kui ise tahan. Joel Sanga luule võttis hirmu kirjutistes oma seisukohti väljendades liiga didaktiliselt mõjuda. Jeanette Wintersoni raamatud näitasid, kuidas poeesia ja proosa võtete sidumine annab tekstile jõudu, mitte ei muuda seda pentsikuks ilulemiseks. Dan Simmons meenutas, et laenamine ei ole patt, kui sul omalt poolt sama palju juurde on panna,» loetleb Meres teda mõjutanud autoreid.

«LARP hobina on kohati väga kujutlusvõimet ergutav olnud. Asja nii organisaatori kui mängija seisukohalt tundes võin käsi südamel tunnistada, et mis siis, et mäng on mäng, emotsioon ja maailma ehitamise tunne on igatahes päris. Kolme suure ja ühe pisema LARPi korraldamine on minu jaoks olnud looming samavõrra kui proosateksti vormimine,» tunnistab jutuvõistluse võitja Triinu Meres.

Haavatu lamas koos laipadega põõsaste varjus, aga kärbsed olid ta muidugi sellest hoolimata üles leidnud. Lõhnas – nagu hiliskevadiste lahingute järel ikka lõhnab.

Lõikajal olid kaitsekindad juba käes. Parimat sorti, säärased, mida pole puudutades märgatagi.

Ka lõikaja sinine kombinesoon oli klanni tehnikute parim. Päris pagana hea.

Nõnda oli ta enamikust sõdalastest, keda ta aitas, paremini varustatud.

Vahel mõtles ta, kas nood sõdalased seda märkavad – ja kas nad vast panevad pahaks.

Aga enamasti ei olnud nad halvakspanu väljendamiseks vormis ja see ei lugenud palju nii ehk nii.

Ta tõrjus haavatu kõrvale põlvili heites sumisevad putukad eemale ning vaatas sõdurile näkku. See oli tüdruk, noor ja isegi kiivri iseloomutu kumeruse varjus hingematvalt ilus. Nii ilus, et lõikaja otsis automaatselt tema kaitserüült aadlimärki, sest tavaliselt ei sündinud nii kaunis nägu inimesega kaasa, vaid oli plastilise kirurgia saavutus.

Kuid neiu kandis oma varjuhallil turvisel ainult Mieczyslawide alamseersandi punaseid paguneid ja hingas kahinal, suured mustad silmad lõikaja näole pööratud.

«Päevast!» kähises ta ja püüdis naeratada. Tema hambad olid verised.

Lõikaja võttis ümbrisest puhta patsu.

«Tere päevast sullegi,» vastas ta. «Hammusta seda!» Alamseersant pilgutas paar korda nõustuvalt silmi ja avas veidi suud. Lõikaja lükkas patsu neiu hammaste vahele ning libistas ettevaatlikult sõrmed sõduri turviskombe kaelusesse. Hoidis tugevasti ja tõmbas teise käega parempoolse luku kuni põlveni lahti.

Seal, kus laeng oli kombinesooni sisse tunginud, olid lukk ja turvis ositi üksteisesse sulanud ja lõikaja pidi noaga kaasa aitama.

Sõduri keha tõmbus valust krampi. Lõualihased naha all paisusid, kui ta hambad kõvasti patsu vajutas, nii et see karje summutas. Lõikaja lausus lohutuse («ma tean, et see on ebamugav, aga ma teen kiiresti» – sama sisseharjunud sõnad kui «tere päevast»), lülitas prillid sisse ning vaatas, mis lõhutud turvise all oli. Tema käed puudutasid kergelt küsitavaid kohti, laskmata end segada alamseersandi tagasi hammustatud oigamisest, ja ta arvestas mõttes kahjud ning kasud kokku.

Purustatud reis tasuks isegi lappimist ja kopsu lõhkunud ribimurrud ei olnud samuti lootusetud, aga teda oleks sellise kopsuga üsna jama konservida. Ning kuna vaagnaluu oli samuti mõrasid täis ja verekaotus suur ning tegu siiski lihtsalt klannitu allohvitseriga...

Lõikaja tõstis kombinesooni esiosa taas tüdruku lõhutud ja verist keha katma.

«Sa oled koledasti pihta saanud,» ütles ta, lükkas prillid üles ja võttis ettevaatlikult patsu sõduri suust välja. «Ma saan sind aidata vaid ühel moel. Valu saab otsa ning Looja valgus ootab!»

Sõdur hingas kahinal – ilmselt kopsuvigastuse tõttu –, hambad irevil.

«Vett,» palus ta karedalt. Nii ilusa noore tüdruku kohta oli tal madal hääl, küllap olnuks see vabalt kõlades sama kaunis kui ta nägu.

Lõikaja noogutas, avas pudelinoka ning kergitas haavatu pead, et too neelata saaks. Alati oli hea, kui nad juua tahtsid, see säästis talle viimase vabanduse ja teadva pilgu, kui ta kas süstla või noaga tegi, mida tegema pidi.

Haavatud sõdur lonksas raskustega, peaaegu vedelikku uppudes. Lõikaja hoidis tema pead ja pomises: «Sina, kes sa oled loonud maailmad ja ajad, võta vastu see hing, kes otsib valgust ja soojust, ning anna talle andeks tema võlad, sest me kõik oleme vaid lapsed su ees ja otsime lohutust...» ning kui ta palve lõpetas, oli selle sõduri jaoks kõik möödas.

Lõikaja tõusis, kontrollis igaks juhuks üle ülejäänud kehad – kõik surnud, enamik mitmeks tükikski rebitud – pakkis oma varustuse kiiresti taas kokku ja kuulatas. Vahel oli kergem lähtuda omaenda meelte antavast informatsioonist kui loota tehnoloogiliste eluotsijate peale.

Seejärel pöördus naine tagasi võrri juurde.

Ta oli kuulnud päris palju eluhääli, aga need olid kõik lahinguhelid. Kusagil kagusuunas oli võitlus ikka veel pooleli. Lehe ja Varre sõjavägi koos Mieczyslawidest liitlastega Boudica ja nende planetaarse armee vastu.

Tal polnud aimugi, kes võidab. Isegi ettekujutus sõja põhjustest jäi häguseks. Iga neetud sõja taga oli sada ja nelikümmend neli salajast tagamaad lisaks usule ja vanadele vaenudele, ning kõik need võis kokku võtta sõnadega Süsteemide poliitika.

Lõikaja ei jaksanud sellel kõigel silma peal hoida.

Ta tõstis võrri ukse üles ning astus sisse, istus oma kohale ja libistas sõrmed üle ekraani.

Jah, kagus, otse mäestiku eel, oli lahingutegevus veel käimas. Sealsamas, kaardi alumises nurgas näitas olema palju, väga palju haavatuid ning väga vähe liikumist nii elusal kui tehnoloogilisel väljal. Kui töötada kiiresti, võis mõndagi ära teha.

Lõikaja lükkas patsu puhastisse, võttis pea kohalt ehtsa veega pudeli ja jõi. Müksas siis võrri käima. Läks aeglaselt, käsitsijuhtimisel ja kilbid põhjas.

Kildpommide vastu aitavad ainult kilbid, kilbid aga pole igavesed. Ja kui kilp kord järele annab, võimendab see purunedes talle sihitud laengu mitmekordseks.

Kuitahes võimsate kestevlaengute vastu aitavad muidugi lainekilbid, mis aga ei aita jälle tuli-, raie- ega lõikerelvade vastu, kildudest rääkimata.

Kusagil lõikaja vasema kulmu taga kogus hoogu peavalu, aga ta ei vaigistanud seda ei tableti ega tilgaga.

Naine töötas valust kannustatuna sageli täpsemalt ja kiiremini. Ja kui see ei olnud tavaline peavalu, vaid lähenev nägemus, ei tahtnud ta end sellele pimedaks teha.

Võrr põikas mööda allalastud ristlejast, mis kõrgus maas nagu koletislik kõrbenud hiidrahn (kiire elukontroll, aga ei midagi, ilmselt maandus meeskond jullaga ja suri või jäi ellu kusagil mujal), ning laskus siis madalamale, pöörates rippuvate okstega urbepuude alla.

Isegi kui sa sõidad lõikajavõrril, mil on peal ligi ruutmeetri suurune templi kaksikspiraal ja saatja annab pidevalt välja medabi koodi, ei tasu lahinguväljadele väga kõrgelt ja lagedalt läheneda – mõni meelemõistuse kaotanu laseb lähenejat märgates tolle lihtsalt alla, hoolimata põrmugi sellest, kas tegu on omade või võõraste või hoopis elusäilitusbussiga.

Nii sõitis lõikaja madalal, suurematest okstest mööda põigeldes. Tema juustealune sügeles – higi ja sopp ja rasu nagu mõnel päeval, mil hommikust õhtuni põllul tööd tehakse.

Kui võrr jõudis paika, kus esimesed haavatud ekraanil vilkuma hakkasid, pidas naine sõiduki kinni, lülitas lisaks raadiomajakale sisse ka helisignaali ning võttis soomuse maha. Kilp meelitab külge laiskade skaneerijate rünnakuid.

Ta oli väsinud, väsinud, väsinud. Surus korraks sõrmed kahele poole kulmude sisenurkadesse ja vajutas need ninajuurele kokku, nii et pruunile nahale jäid küünejäljed. See leevendas peavalu.

Vilkuvaid märke ekraanil oli kohutavalt palju.

Pilt, mille poole ta suundus, pidi olema väga kole.

See ei olnud hullem, kui ta oodanud oli. Aga ka mitte midagi meeldivat.

Võrrist välja astudes kuulis ta üle templikoodi kohe ka hääli: ühtlast, pauside ja modulatsioonierinevusteta karjumist paljudest suudest, mürinat ja midagi, mis kõlas, nagu pureleksid tema lähedal omavahel mingid loomad.

Esimesed kehad, mida ta kohtas, olid eemale, põõsastikku ja puude vahele roomanud, aga mitte piisavalt kaugele jõudnud.

Ja kui ta põõsaste vahelt välja nägema hakkas: oh!

Kehi oli sõna tõsises mõttes üksteise otsas, kuhjades, ja ebaühtlase julma vaibana maapinnal nii kaugele kui silm oskas eksida. Lõhn nii raske, et kogu või pihku.

Lõikaja jäi korraks seisma, püüdes koletislikust tööst, mis ees seisab, ülevaadet saada.

Siis mõistis, et see ei ole tark tegu, ning põlvitas lihtsalt ühe halava, Lehe ja Varre hallikasrohelist kombinesooni kandva sõduri kõrvale, vaatas tolle väändunud asendis keha, köndiks põlenud kätt, pisarate ja pori all õudusest halli nägu – ning ei hakanud patsu ega süstlaga vaeva nägemagi. Ta võttis mehe terve käe, luges talle palve, kinnitas, et Looja võtab ta enda juurde, ja kasutas nuga. Kõige kiirem.

Siin oli suurem pauk käinud. Haavad olid peamiselt ülerõhust tulenevad luumurrud ja rängad põletused: võib-olla nii, nagu oleks korraga läbi lastud suur kilp, nõnda et plahvatus tabas tervet rühma korraga.

Ta pöördus uue oigaja poole. Tolle põletused olid mõõdukad, vähem kui veerandil kehapinnal, purunenud pleksiga kiiver peast lennanud ja pool heledatest juustest koos peanahaga kõrbenud. Hiljuti kena olnud, vaid paarist vistrikust rikutud noorukinägu nüüd poolenisti lahtine haav, näokatte killud sellest välja turritamas. Lõikaja hoidis sõduri vasemat kätt ning lubas, et kõik saab korda, see on ainult valu, varsti tulevad koristajad. Paremat pihku pigistas noormees ikka veel relva ümber ja lubas pooleldi arusaamatu lalinaga kohe jalule saada, kohe edasi minna, kohe.

Naine uinutas-konserveeris ta kärmesti ja kinnitas sõduri kaeluse külge kutsuja, et koristajad teaksid: see siin on üle vaadatud, tasub ravida, viige haiglasse.

Oleneb hetkekaadrist ja sellest, kuidas neil aega on, kas vaba patrull hakkab ühe kutsungi peale siiapoole tulema. Aga lõikajal polnud kahtlust, et varsti paigaldab ta uusi kutsujaid piisavalt, et vähemalt üks buss lähiajal kohale tuleks, võib-olla ka rohkem.

Konserv peab vast 5–6 tundi, siis hakkab jahutav löga ära vajuma – aga haiglani hoiab elus ja edasi tegelevad juba arstid.

Ta liikus edasi.

Ja veel edasi.

Pühkis end vahepeal ühe kasutatud patsuga enam-vähem puhtaks, sest kuni haavatu on enam-vähem selge teadvuse juures, ei meeldi talle, kui halastustöötaja põlvitab ta kõrvale eelmiste surijate verest aurates.

Tuikamine naise peas hakkas koonduma tihedaks teravaks valukiireks, mis võtab ühel hetkel oma intensiivsusega silmanägemise, aga järgmisel annab selle jälle tagasi. Valus valu, aga mitte vastik, ahastusttekitav valu. Seda võis kannatada.

Silmanurgast nägi lõikaja midagi kuldset virvendamas. Seal aimdus see puhkus, mis ootas surijate lahkuvaid hingi, ja naine naeratas omaette.

Boudica sõdurid olid ühte kogunenud, nemad moodustasidki neid kuhje, mis kohati kergelt liikusid, meenutades vakladest kubisevat liha. Lõikaja ei peljanud vaklu, aga need poolelus-poolsurnud inimkehade hunnikud olid alati päris karmid.

Tal polnud kaasas midagi, mida tõstukina kasutada kõlbaks, nii et ta pidi kuhjad surnute elavatest eraldamiseks omaenda füüsilise jõuga laiali tõstma. See võttis aega – piinades vaevlevatele sõduritele nii väärtuslikku aega – ning tal oli mitmel korral kiusatus lihtsalt aort kuhja all tõmbleval jalal või siis mõni käsi läbi lõigata – aga ta pomises vaid raevukalt Jumala nime ja sikutas.

Ta ei olnud just kleenuke ning nõdruke naine, aga ka mitte suur ja vägev lihasemägi ning osad neist kehadest olid juba kangestuma hakanud.

Sõdur, kes oli nende vahel elus olnud, oli seevastu küll vägev lihasemägi. Teda olid raiunud mõõgad ning tabanud kuulid – nii palju kordi, et leitnandisümbolitega turviskombinesoon oli rebenenud ja auke täis, kiiver kapuutsiks lõtvunud. Mees oli suur, pikad mustad juuksed verest märjad, ja kaame nahaga, millel higi oli kuivada jõudnud. Ta oli oma alumisest huulest läbi hammustanud ja sealt nirises tumedasse habemesse värsket punast verd. Lumivalgeke, mõtles naine eemalolevalt.

«Hoolid sa palvest, sõdur?» küsis ta siis, sõrmed vigastatu kaelal tõstmispingutusest värisemas. Mees vahtis teda oma segaste pruunide silmadega ning tema põsest jooksis läbi vabin. Lõikaja ootas. Siis võitles haavatu endast välja peavangutuse ja koos sellega õnnestus tal ka hääl tagasi saada.

«Ei hooli keda kuraditki, naine. Neetud vetikad... Tee oma noatöö ära!»

Lõikaja noogutas, lõikas ja palvetas leitnandi eest mõttes. Polnud tema asi segada end Boudica uskudesse ja uskumatusse, aga inimene on inimene. Ta lohistas suure mehe ülejäänud hunnikult maha ja katsus alumistel lihtsalt läbi kõik pulsid, mida leidis.

«Kuule, Koger,» ütles Leonore tema kõrvas. «Sa oled juba Zurma orus platsi peal väljas? Sina panid need kutsujad?»

«Panin,» vastas Koger, tõmmates murdunud jäsemete kohalt, mis kummivoolikutena paindlikud, veidralt järeleandliku keha eemale kaame noormehe pealt, kelle univorm oli värvuselt midagi roosaka ja lillaka vahepealset ja kes kandis lisaks kaptenipagunitele Boudica peremärki.

«Zurma, ütlesid sa? Zurma org? No… on see aga kohane nimi. Siin on päris põrgu lahti olnud. Surnud aadlikud platsil laiali ja puha. Abi kuluks ära.»

«Lauri hakkas juba liikuma, ta oli mägedes allatulistatud lendukite juures. Meil on bussiga üks sats vaja ära viia ja siis tuleme veel korra tagasi. Siin on veel tegemist, aga kui lõpetame, tuleme orgu sinu ning Lauri konservidele järele.»

«Olgu nii. Tervist!»

«Tervist!»

Roosa kombega noormees hakkas oma keha liigutamise mõjul ebamääraselt ärkvele tõusma, tõstis kätt kõhu suunas ning oigas. Vähemalt üks mõõgahoop, mis oli tabanud pealmist keha, oli ka temani jõudnud. See oli liikunud libamisi mööda kombinesooni pinda, jätnud nähtava kriimustuse turvise küljele ja võib-olla mõrastanud löögijõuga ka roide. Ründajal ei olnud ilmselt närvitera, ainult tavaline haukaja, aga Boudica oli piisavalt pihta saanud ilma selletagi – tema kombinesoonis oli üks läbistav auk, vist killuhaav, mehe päikesepõimikust pisut allpool. Väga kole vigastus: kuigi võitluskombinesoon oli seda kokku suruda ja sooni sulgeda üritanud, oli tumedat klompis verd igal pool. Kiiver oli lõtvunud ja selle ülemine pool pehme; mehe kallis turvis oli selgesti elusäilitaja-funktsiooniga, kaelus hoidis kuni poole kuklani end jäigalt, kaitstes selgroogu, ja siin-seal, nähtavasti ümber haavade, olid tekkinud tihedamad-jäigemad kohad, mis verejookse sulgesid.

Tänu sellele oma udupeenele turvisele oligi Boudica kapten üldse veel elus. Aga isegi sellisele kiirabile vaatamata oli haav kole, raske ja kallis konserveerida ning mees annaks haiglasse jõudes arstidele sõna otseses mõttes tundideks tööd. Verekaotus oli suur, keha omaressursid lõpukorral ja lisaks – ning lõikaja andis endale aru, et võib-olla ei peaks ta sellest hoolima – oli too sõdalane siin ikkagi Boudica.

Lõikaja ise oli Lehe ja Varre klannist, millel pole juba sajandeid Boudicade suhtes palju armastust jagada olnud.

Mõni teine sama ameti pidaja oleks kapteni kähku ja rõõmsalt konserviks teinud, sest aadliperekonnad maksid oma liikmete eest preemiat – aga Kogrel ei olnud Boudica raha vaja. Ta kaalus hetke tõsiselt, kas otsus kohelda seda noort meest nagu lihtinimest on ebamoraalne, ja leidis, et ei ole.

Lõikaja võttis haavatu kaitsekindas käe, et paluda tema hinge eest, enne kui selle igavikku saadab. Kapten oigas uuesti ning pööras enam-vähem selgeks tõmbunud pilgu halastustöötaja näole, suutmata sõnu moodustada, oiates veel. See aeglane liigutus tõi Kogre mälust esile ühe süsteemipoliitilise kohtumise mitme aasta eest, kus üks Boudica noorhärra oli kohale tulnud omaenda tädi käevangus kui tolle ametlik konsort.

See siin oli sama mees.

Huuled kahvatunud, aristokraatliku kühmukesega ninast veri väljas, toonase taljesse töödeldud jaki asemel sõjakasse turviskombesse pakitud.

Lõikaja peatus hetkeks, aga mitte kauemaks: «Ma olen siin, et teie kannatusi vähendada, kapten. Ametlik lõikaja. Soovite te koos minuga palvetada, enne kui ma teid puhkama saadan?»

Boudica ei vastanud. Tema hambad said korraks tihedalt kokku pigistatud ja siis oigas ta taas, hingeldusega vaheldumisi, võimetu rääkima.

«Sina, kes sa oled loonud maailmad ja ajad...» alustas lõikaja – ja mees hakkas karjuma, sellise õuduse jõuga, et naine võpatas talle näkku vaatama.

Ainult et see ei olnud enam see noor laiade sarnadega haavakahvatu mees, keda ta hetke eest oli silmitsenud, kelle käe ta oli võtnud. Ta hoidis nüüd midagi punast, paljast ja vingerdavat, nülitud madu meenutavat – aga see karjus inimese häälega ning meeletus hirmus, ja teisel pool toda keha oli ... miski ... mida lõikaja ei suutnud vaadata ega näha, nagu tükike libejat, välkuvat ja pea märkamatut varju, mis toda punast olevust endasse tõmbas.

Omakorda karjatades laskis Koger kombitsana viskleva verekarva asja lahti ning põrkas eemale, aga siis karjus punane jälle, elava inimese häälega, sama häälega, millega oli rääkinud see noor mees tookord paksudel rohelistel vaipadel astudes.

«Ei! Ei, mitte seda, palun, ei! Lase mind lahti! Palun! Palun ei!!» Ta suu oli pärani, seestpoolt sama punane kui väljast, hirmus hammasteta avaus.

Lõikaja taipas unenäolise, voogava ja tavalisest hoopis erinevaid reegleid arvestava teadvusega, et on nägemusse astunud.

Peavalu oli mõistagi kadunud. Naine pigem tundis kui nägi kusagil oma selja taga tuttavat kuldset valgust.

Ta haaras sellest alasti kistud ja moondunud millestki, mis oli ilmselt Boudica kapten, hoidis ning palvetas. Too teine kohalolek, nähtamatu ja kohutav, mis nülitud hinge enda poole tõmbas, andis otsekohe järele, sülgas oma ohvri välja, aga ei kadunud. Välkuv eimiski kohus ja laienes, kuni lõikaja ei saanud enam pilku tõsta, ilma et tunneks end tuuletusse kuristikku kalduvat.

Boudicast mees Kogre käte all hingeldas ja nuuksus nagu üleväsinud laps. «Aita mind! Ära jäta mind talle! Palun...»

(Lõikaja töö on leevendada, lohutust pakkuda.)

«Ma teen, mis ma võin.»

Nähtamatu kohalolek kasvas nii valdavaks, et kogu nägemusmaailm sai teda täis, aga lõikaja hoidis kangekaelselt Boudicast kinni ja palvetas niisama kangekaelselt Jumala poole ja lootuse nimel.

«Ta sõlmis tehingu. Ta on minu,» ütles kehatu kohaolek ning see kõlas, nagu näriks kõiksus nende ümber kuivikleiba.

«Ei! Ma ei teadnud!» nuuksus Boudica. «Palun, palun aita mind!»

Tema hääl nuttis, kuigi hallides laugudeta silmades polnud pisaraid.

Mis mul muud üle jääb, mõtles lõikaja. See on minu neetud töö, lõppude lõpuks.

«Ta on inimene nagu iga teinegi,» ütles ta seejärel valjusti. «Nagu nad kõik,» ning nende ümber oli kogu laotus täis kehast lahkuvate hingede sooja kuldpruuni kuma. Lahinguvälja kurbus ja ilu. «Sul ei ole talle õigust!»

«Ta tegi tehingu,» vastas vilkuv olematus ahne kindlusega ja see lause hammustas kogu kullasära olematuks ja unustatuks. «Minu hing! Minu oma!»

Mis olevus see selline on? Deemon? Saatan?

«Aga kui ta elama jääb?» vastas lõikaja ja kahetses isegi nägemuse sees neid elusid, mis kaotataks, et seda ühte päästa.

Nülitud toores olevus ta pihkude all tundus värske soolikana libe ja leemendav. Boudica. Kes teab, mis kuritegusid see õnnetu teinud oli, kes teab, kui madalale langenud – ja pealegi, sõlminud tehingu selle rõgiseva õudusega? Mil moel? Mille jaoks?

«Ja sina arvad, et suudad ta elama jätta?»

«Ma ei oleks ju praegu siin, kui ma ei suudaks.»

«Aga igavesti sa teda ikka elama ei pane,» kostis nägemus raginaga, mis tahtis lõikaja pea naasnud valust lõhkema panna. Koger tundis end veidral moel häälekajas rippuvat, vaatas alla ja nägi enda ja Boudica vahelt kauget maapinda hooga lähenemas.

Ta sulges silmad ja, käed ikka veel madujat olevust pigistamas, sumatas tagasi iseendasse nagu voodisse raske päeva lõpul.

Boudica tegi siinpool vaiksemat häält, need olid pigem lämbunud oiged kui midagi karjumise või sõnade sarnast. Ja välja nägi ta muidugi oluliselt meeldivam, noor laiade sarnadega lapik nägu (mitte raasugi madujas, pigem kergelt ahvilike joontega), sügavad silmakoopad, pikk lahja kere.

Ilmselt mõtlesin ma neid kuhje laiali tirides liialt vakladele, järeldas lõikaja.

Ta kõhkles hetke. Vabastas ettevaatlikult, kangete sõrmedega, käsivarre, millest kinni oli hoidnud. Boudica oigas pikalt ja madalalt ning hakkas justnagu pimesi käega enda ümber kobama.

Koger nihutas mehe jalgu ja siis käsivart (uus oie) ning keeras haavatu külili, et ta turvaliselt uinutada. Konserveerimine oleks ärkvelolijale küllaltki ebameeldiv protseduur.

«Aita mind,» hingeldas Boudica.

«Sellega ma tegelen, jah,» vastas lõikaja ja süstis.

«Aitäh. Kes sa oled?»

«Ametlik lõikaja,» vastas Koger ja Boudica pani silmad kinni ning magas.

Selliseid haavu konservida oli igavene jama.

...ja igavesti ta ikka ei ela.

Lõikaja tõmbas luku kinni, pani mehele peale kutsuja ja ütles: «Lõikajad,» et saatja end sisse ja õigele lainele lülitaks.

«Leidsin kuskil kahekümnendate lõpus-kolmekümnendate alguses oleva kapteni auastmes Boudica, päris pahasti puruks. Erikäske polnud, aga perekond maksab heldet luna. Ta võtab paar tundi tugevat tähelepanu kindlasti, nii et arvestage oma arvutustes sellega. Preemia jagage omavahel. »

«Mida perset,» tuli kohe vastuseks. «Miks sina Boudicadele erandeid teed järsku? Hale hakkas või? Su oma klanni sõdurid ja ohvitserid jäävad praegu surema seepärast!»

«Polnud parata, hakkas jah,» vastas Koger, leppides mornilt järgnevatel nädalatel ees ootava nöökimisega. «Tervist kõigile!»

Sulges saatja.

Pressis huuled kokku ja tegi oma tööd edasi.

***

Aedniku kiilas pea oli higiga kaetud. Sellise ilmaga polnud see ka mingi ime, seda enam, et Anrod pidi parasjagu ka majas töötama.

«Ian Tumelik, teile on külaline.»

Lõikaja tõstis pilgu.

«Praegu? Kes?»

Aednik krimpsutas heledaid kulme.

«Palun andestust, ian. Ma viisin ta vastuvõtutuppa ja tõin jääkohvi, aga nime küsida põgenes meelest. Lehest ja Varrest ta ei ole.»

Tema emand ohkas. Pani raamatu klõpsatusega lauale. «Pole midagi. Ma tean, et ust avada ei ole sinu töö. Aga kirjelda teda vähemalt, et teaksin, millele ma vastu astun.»

«No... Aadlimees, kuigi mitte teie klannist. Kindlasti mitte Natakelt. Hele nahk. Lokitud, mukitud. Jakk ja püksid kuldseid nööre täis tikitud. Üsna noor vist või vähemalt korraliku kirurgiaga kohendatud. Kõrk. Või vaikne. Minuga igal juhul ei kõnelnud. Vahtis ja muigas. Tõesti vabandust unustamise pärast, ian.»

Tumelik Koger ohkas veel korra. «Aitäh.» Kirjeldus ei toonud ühtegi tuttavat meelde, küll aga andis vihjeid, mis laadi võõraga tegu. Nimelt ebamugavat laadi, sellisega, kes rikub terve pealelõuna.

Paistis, et mõnikord võib võõraste holosõnumite blokeerimine ka tülikamaks osutuda, kui nende ärakuulamine oleks olnud.

«Käi palun köögist läbi ja kui ta selleks ajaks minema pole läinud, lase meile veerand tunni pärast puuviljad ja tee tuua. Ja tänan, et sa Njalli tööd ka teed.»

«Alati rõõm aidata, ian,» vastas Anrod ja hoidis klaasitud tahvelust emanda ees lahti.

Niipea, kui vastuvõtutoa uks avanes, tõusis külaline leentoolist ja kummardas sisenejale, vaarikavärvi huuled mureta muigel, sügavates koobastes säravad silmad naerukil.

«Ian Tumelik Lehe ja Varre klannist, Kokrede perekonnast, lubage mul esitleda – jah, hm, tõepoolest, mind ennast: prints Filip Sören Dali Boudica klannist.» Mehe hääletoon kõlas nii, nagu naerataks ta endamisi pidevalt omaenda naljade peale.

«Tere päevast, prints!» Lõikaja oli oodanud ebamugavat külalist, aga jahmatas ootamatult kaela sadanud jama ulatuse peale siiski. Nõnda vastas ta veel: «Ma usun, et me vist oleme juba kohtunud,» ja kahetses neid sõnu, tõesõna, juba nende suust väljumisel.

«Jah, isegi kaks korda.» Filip Sören Dali nahk oli hele, peaaegu valge, juuksed pruuniviirulised nagu kandiline puhtast puidust laud, kus seisis klaas jääkohviga.

Lõikaja oli teda viimati hoopis teistsugusena näinud. (Tume, toore maksa karva klompjas veri ja õhuke pommikild selle keskel, matt serv vaevu näha. Tõmblevate sõrmedega käsi, mis haava suunas teed kobab, seda katta üritab, aga ei suuda.)

Mees lakkas naeratamast (ta hambad olid vist loomulikud – sirge rida ja üsna valged, aga esihambad pisut suuremad, mis andis talle naeratades üleannetu ilme), ta pilk pöördus maha ning külaline langetas kummardades pea. «Ma tulin teid tänama. Meie teisel kohtumisel tegite mulle väga suure teene, ian lõikaja Tumelik Varrest ja Lehest. Oletatavasti ei oleks ma teie abita enam elus. Niipea, kui see kaunis rahu viimaks sõlmitud sai, asusin teie kontakte ja elupaika välja uurima ning kuna teiega muul moel ühendust ei saanud, olen viimaks isiklikult kohal, et oma lugupidamist avaldada.»

Koger silmitses külalist pikalt ja uurivalt. «Mul oleks hea meel, kui see kaunis rahu viimaks kestma jääks, prints Filip Sören. Nii et mul on hea meel, et teiegi selle leppe üle rahulolu ilmutate. Kahepoolne nõusolek on ainus, mis meid Süsteemide vahel kerkiva sõja puhkemisest eemal hoiab.

Aga ma ei mõista, mispärast te siin olete, prints: meie kokkupuude Zurma lahingu väljal oli üürike ja ma ei teinud muud kui konservisin. Teid päästsid Unamolde arstid.»

«Jah,» nõustus külaline. «Ja ometi olin ma saanud sellise killu kõhtu, et teil olnuks iga õigus pakkuda mulle tera halastust, ei muud. Mul on hea meel, et te seda ei teinud, ian Tumelik. Suremine on mulle – teatud isiklikel põhjustel – äärmiselt vastumeelne.»

«Te olete klannist,» vastas Koger üsna järsult. Mida tahtis temast see õnnetu mees? «Mõni teine lõikaja oleks teid samuti preemia lootuses konservi pannud. Ja kuna me ei aja praegu asju klannide tasemel, jätke see «ian». Piisab lõikajast. See on minu elukutse.»

Mees naeratas taas, sedakorda kinniste huultega, ja vaatas võõrustajat kogu oma nägusa ahvinäo võlu mängu pannes, pea poolviltu. «Mulle jääb küll arusaamatuks, mispärast peaks üks veetlev aadlipäritolu naine valima sellise tegevuse nagu lõikaja oma, lugupeetav lõikaja Tumelik. See on – ebatavaline. Võiks öelda, et lausa meelihaarav valik!»

Koger oleks peaaegu oma kasvatusest ja haridusest hoolimata suud maigutama hakanud. Olukorra sürreaalsus hakkas üle kasvama esmasest kuidasja-miks-ta-mu-üles-otsis ebamugavusest.

Boudica jätkas häirimatult: «Arvestades, et te rahuajal seesugustes ruraalsetes tingimustes elate, keset istandusi ja kõrbe, võib oletada, et see ei olnud ka põnevuseiha, mis teid lõikaja-ametisse kutsus. Või siiski? Ma usun, et suhe teiega võiks mehele olla tõeline seiklus, ian.»

Lõikaja suu võitles end ehmatuskõverdusest välja hädiseks naeratuseks: «Prints Filip, palun – kas te arvate, et teil tuleb tasuks selle eest, et ma koristajad kutsusin, minuga flirtida? See on päris tõsiselt häiriv mõte!»

Filip kummardus pisut ettepoole, tema pea kaldus veel enam viltu ja juuksekihar vajus laubale nagu holoreklaamil. Ilus mees kuldsete rõivakaunistustega, nii puhtalt esitletud, et raami või ära. Siis pööras Boudica küsiva liigutusega peopesad ülespoole.

(«Ta sõlmis tehingu. Ta on minu.»)

«Mulle anti teada, et te olete pikemat aega üksi elanud, ian – lõikaja. Need allikad ei eksinud ju, ega? Muuseas, minu kõrgete standardite kohaselt võiks te olla absoluutselt kompu, nii et minul mingit probleemi ei ole. Ja mina, ian – lõikaja – Tumelik, olen väga hea seltskond, kuigi ma ise seda ütlema pean. Väga hea seltskond – ja lisaks muuseas autundega. Mulle ei meeldi võlgu jääda.»

Koger seisis paigal, kuigi tundis kiusatust taganeda Boudica nagu metsiku looma eest. Kõigist viisidest, kuidas asjad valesti lähevad, oli see üks veidramaid.

«Ma saan aru, et te ei ole usklik inimene, ja teile on kasinuse mõiste võõras,» sõnas ta end kainelt mõtlema sundides.

«Usklik pole ma tõesti mitte. Meid vaktsineeritakse selle nakkuse vastu juba vastsündinuna,» vastas Boudica lustlikult. «Aga ka religioossed inimesed ei ela pidevas nukras tsölibaadis, ian... vabandust, ma aina unustan. Lõikaja Tumelik. Teie väga austusväärse klanni mitteabielus liikmed ei ela ka kõik nukras tsölibaadis, ma kontrollisin. Ja kui ööd on üksildased, on unenäod sageli kurjad. Uskuge mind, mina tean.

Kas te ehk tuleksite minuga teatrisse, armas ian – Zojus 301-l on väga huvitav filosoofilis-psühholoogiline näidend esietendumas ja me võiksime pärast kultuurikogemust üksteist paremini tundma õppida!»

Kohe astub ligi ning suudleb kätt, taipas Koger õudse fataalsustundega.

(Aita mind! Palun!)

Kui prints Filip Sören siis ligi astus ning oma käe tema oma poole sirutas, peitis Koger peopesad selja taha. «Ei, palun, prints! Te ei esinda minu jaoks – mm... seksuaalset ahvatlust.

Kui te aga tunnete vajadust mingisuguse võla tasumiseks – minu poolt vaadates ei ole see üldse vajalik, tõesti – või on teil ehk midagi muud öelda, arutame vast asja aias? Tänase ilmaga on siseruumid minu jaoks ebameeldivad. Steriilsed ja ebatõelised.»

Ning pealegi jäi koridori nende asupaiga ja aia vahel metalliskänner. Koger ei saanud midagi parata sinna, et skaneerimata Boudicaga kahekesi viibimine ajas tal silmanurgad sügelema. Nimetage seda instinktiks, kui soovite.

«Päris pea peale kukkunud ma ei ole,» lisas ta külalise ees ust avades, «nii et võtame kohe vabalt eelduseks, et te tulite mult midagi saama. Ja rääkige otse. Hoiate meie mõlema aega kokku.»

Väljas oli kuum, lõõskav Natake suvi. Leitsak tabas valgest majast väljujaid nagu heitgaasid lendukisabast. Peaaegu nähtavalt virvendav õhk liikus vaikselt läbi valgete ja punaste lillede ning printsi nahale tõusis otsekohe higikirme. Lõikaja esivanemad olid pärit soojemast kliimast ja tema pruun nahk ei läikinudki mitte.

Ka ei tundnud ta mingit vaeva oma lihtsa siidmantli puudutusest, kuid mees kooris lehtla lopsaka roheluse varju jõudnuna kuldkaunistustega jaki seljast ja paljastas kaks pikka valgenahalist käsivart. Tõmbas ka pihuga läbi juuste, rikkudes veidi nende sätitud lainetust ja näidates lõikajale ebasümmeetriliste, kuid kunstipäraste ridadena kummassegi kõrva lükitud ehteid.

Koger istus paksule roomatile ühel pool lehtla keskele seatud madalat lauda ja viipas Boudica teisele poole.

Too istus teatraalselt kulme kortsutades, põlved kahel pool ristatud pahkluid laiali. «Tänan väga, ian Tumelik. See on pisut madalam iste, kui ma harjunud olen, aga sobib küll. Jätkame siis.

Mul on väga kahju, et ma ei ole teile seksuaalselt ahvatlev,» ta ei usu seda tegelikult, kui pilgu suuna ja tooni järgi otsustada, mõtles Koger, «aga ma mõistan, et sedasorti asju juhtub. Mõtlesin juba varem, et mida teha, kui teil on teistlaadi huvid, ja mul on õnnekombel ka kaks õde, kes on väga rõõmsad seeüle, et ma elusalt koju tagasi jõudsin. (Lisaks muidugi ka see õde, kes ei ole rõõmus, aga temast me hetkel ei räägi.) Neil oleks hea meel teile igasugust seltskonda pakkuda – ja too Zojusi näidend peaks kindlasti olema selline, mis teile meeldida võiks. Hea algus kaunile sõprusele, loodetavasti.

Ma uurisin teie maitset, lõikaja Tumelik, kuigi armueelistuste kohta oli kurvastavalt vähe avalikku teavet leida.»

Koger tundis juba sõnade «mul on õnnekombel ka kaks õde» juures, kuidas veri talle näkku tõuseb, kuigi seda läbi ta tumeda naha ilmselt märgata ei olnud. Ta pidi end viivukese pidurdama, kuid tuli siiski toime küllaltki vaikse hääle ning tsiviliseeritud tooni säilitamisega: «Ma jätan endale õiguse oma eelistusi teiega mitte jagada, prints. Muidu on aga nii, et ma võin ju faktina teada, et Boudicad kupeldavad sageli oma perekonda, aga... Palun, austage mind niipalju, et te seesugust tehingut minule kaela määrida ei ürita ega oma lodevust minu ees ei demonstreeri!»

Külalise naeratus hangus: «Ma ei plaaninud teid solvata, lõikaja Tumelik. Võib-olla tegin kusagil oma oletustes vea? Te olete oma perekonnast eemaldunud, teete lihtinimese tööd ega ole kuskile liikunud ka templi hierarhia sees. Te käitute nagu – vaba kodanik. Ja teie tegutsemisest minuga jäi meile mulje, et võib-olla te – otsite Boudica klanniga kontakte? Meie pakume omapoolset tähelepanu ja huvi meeleldi.»

Kogre silmad lahvatasid suureks. »Te tulite siia, arvates, et ma – tahan poolt vahetada? Tõesti? Vast oleks parem, kui te lahkuksite!»

Boudica kortsutas kulme ja huuli korraga. Vaikis. Sirutas oma jalad piki lauaserva välja.

«Armuline ian, Natakele oli pikk tee tulla. Kui me eksisime teie motiive oletades, ma vabandan. Aga te päästsite juba mu elu, pakkuge nüüd siis vähemalt einetki, kui ma juba siin olen!» Koger istus liikumatult, silmad tumedad ja vihased.

Mees jätkas rahulikult: «Kuna teie põlgusavaldus mu sõnade peale oli üsna otsene, hakkab mind nimelt põletama üks küsimus, millele vastust leidmata saaksin ma küllap öösiti veel vähem und. Mispärast te, lõikaja Tumelik, mu keha ikkagi kokku lappisite? Kui teie suust Boudica nimi niimoodi kõlab, et te meelsamini sülitaksite kui seda viisakalt lausuksite – muide, ma ositi jagan seda seisukohta, aga see tuleneb minu kui suguvõsaliikme privileegist teada liiga palju –, tundub konservimisvalik tera ees üsna pentsik.

Mis, ian, pani teid niimoodi otsustama?»

Nende vahele tekkinud vaikuse sisse astus lehtlasse kergel sammul ja paljaks raseeritud pead kummardades Laipea Luige, laotas lauale valge lina ja kattis selle kärmelt teepiaalide, kannu ja puuviljavaagnaga.

Lõikaja noogutas talle tänutäheks ja ootas kõneluse jätkamisega, kuni teemeister oli lahkunud.

Boudica ei pööranud Laipeale ühtegi pilku.

(...igavesti sa teda ikka elama ei pane.)

Ah, kas temaga õigupoolest üldse tasus tookord vaeva näha?

«Te siiski pakute einet.» Filip Sören naeratas ja võttis pähklikausist peenelt kahe sõrmega ühe röstitud kerakese. «Kui kena!»

Kogre positsioon võõrustajana sundis teda oma viha tagasi hammustama: «Te olete mind tõesti valesti mõistnud, prints Filip. Mingit soovi teiega kontakti luua mul ei olnud. Aga teie vabandus on samuti vastu võetud.» Temagi sirutas käe vaagna poole, võttis viinamarja. «Pean ilmselt omaenda käitumise tõttu samuti vabandust paluma.» Naine pööras peopesa ülespoole. «Nii et – palun vabandust! Halvustavad sõnad teie perekonna kohta tulenesid mu ehmatusest – teie tavad ei ole minu tavad, aga muidugi ei ole need ka minu laita. Las ma unustan teie vihje reetmisele, unustage teie minu taktitus ning olgem lihtsalt kaks aadliverelist sõbralikult teed joomas.

Palun, ma valan teile.»

«Tänan väga. Ega teil juhuslikult midagi kangemat...»

«Ma ei pea kõrtsi, prints Filip.»

«Ah, kui kahetsusväärne. Aga ma ei võta küsimust tagasi, lõikaja Tumelik. Te äratasite mus sügava,» Filip Sören Dali pihk sulgus nüüd ümber virsiku puust puuviljaalusel, «võiks öelda, et intiimse huvi selle vastu, mispärast ma elus olen. Te ei ole mult ühtegi teenet küsinud. Ei võtnud isegi raha, mis minu eest välja maksti. Ma oletaksin nüüd isegi, et te unustasite mu üldse ära, lähtuvalt teie näoilmest, kui te oma vastuvõturuumi astusite ja mu sealt leidsite?» Tumeliku laubale kerkisid murelikud horisontaalkortsud ja prints jätkas pärast puuvilja hammustamist sujuvalt: «Te mõistate, oma elu säilitamine on minu jaoks oluline probleem. Ka tulevikus. Parem on olla teadlikult ette valmistatud, kui juhusele loota. Milles oli asi?»

Lõikaja vaatas talle vastu. Kui külaline juba nii otseselt väljendus…

«Looja peale loota tasub alati, aga tema töö ei ole meie tööd meie eest ära teha. Ning minu töö on kannatusi vähendada.

Kuulge, ma ei oska seda kuidagi ilusti ja ümber nurga öelda. Nii et avameelne olles: ma ei unustanud teid, aga väga püüdsin seda teha. Seal orus, kui ma teiega tegelesin, nägin ma... Kuidas ma seda ütlen?

Ma nägin teie sõlmitud lepingu tagajärgi,» (verine, nülitud, usjas,) «ja te palusite abi. Mida muud ma teha sain kui aidata?»

«Lepingu?» Boudica tupsutas salvrätikuga suunurgast minema virsikumahlanire ja kergitas tihedaid, animaalse mulje rõhutamiseks kujundatud tugevaid kulme. «Minu sõlmitud lepingu tagajärgi? Mis lepingu? Ma palusin abi – jah. Ega ma ei mäleta sellest palju peale valu ja kuumuse (ja et see oli väga ebameeldiv), aga puhta loogika põhjal ütleksin, et muidugi palusin.

Enamasti abistatavad lõikajad mu teada aga teistmoodi. Sellest ametinimetuski. Kuulge, ian, tunnistage,» ta muigas ja lõpetas virsiku, «see oli ikkagi mu võluv näolapp, mille kadu maailmast oleks tekitanud suuri kannatusi, kas pole?»

(Aita mind! Ära jäta mind talle! Palun...)

«Jah,» vastas Koger ja sügas väikese sõrmega silmanurka. «Just täpselt nii see oligi. Teie võluv nägu ja šarmantne isiksus veensid mind kohe esimesel pilgul, et see mees tuleks päästa.»

Ta valas endale veel teed, aga kannutila reetis ta, vedelik voolas ebaühtlaselt ja osa sellest jõudis piaali asemel laudlinale.

Filip Sören Dali muigas. Lasi pilgul teeplekil puhata ning vangutas pead, nii et sooja puidu karva juukselained näo ette vajusid: «Ah, te ärritusite. Vabandust. Aga… Mind tõesti huvitab, miks te tegelikult mind säästsite, lõikaja. Ma väärtustan oma elu kõrgelt!»

Koger vaatas samuti sünge rahulolematusega plekki laual. Kas ta peaks teesklema, et midagi polnud, ta ei näinud midagi, ei kuulnud midagi? Kui mees nagunii ei mäleta, oleks see ilmselt kõige lihtsam.

«Kuulge, prints Dali,» ütles ta. «Ma ei saa aru, mida te must praegu tahate. Oleksin hea meelega teile abiks, klannide probleemidest hoolimata; mul on ka elav süda sees,» verine, nülitud. Nii hirmunud. «Mu vastus oli võib-olla liialt ebamäärane, ülemäära viisakas. Nii et ma sõnastan uuesti, kaksipidisuseta.

Nii palju, kui mina tean, olete te, prints, sõlminud tehingu mingi saatanaga, kes saab pärast teie surma õiguse sellele osale teist, mis suremisel kehast lahkub. Võime seda hingeks hüüda. Ilmselt on tal ka plaanis sellele osale hulganisti valu valmistada.

Aga ma ei saa aru, mida te minust tahate. Eriti kui te esitate mulle jaanalinnutantsu ja viskate lokke laubalt, kergitate kõige sügavamas hämmelduses kulme, kui ma tõsiselt rääkima hakkan...»

Boudica silmad läksid juba lõikaja jutu keskel imelikuks, vajusid justkui välisnurkadest allapoole. Ta hingas sügavalt läbi suu sisse – ning liikus siis kiiremini, kui Koger kedagi peale täiuslikus treeningtantsus pöörleva Tocki ilma tehnika tõuketa liikumas näinud oli.

Vähem kui silmapilguga oli mees tema pool lauda ning rebis ta kõripidi jalule.

«Mida sa minust tahad?» Boudica hääl oli väga madal. «Mida sa selle naisega tegid?» ja siis tulid sõnad mingis Kogrele täiesti võõras keeles, mees kägistas ja raputas teda täiesti jahmatava jõuga. Lõikaja püüdis tema haaret oma kätega vallandada, sai kiiresti aru, et ei suuda. Kui ta abi ei saa...

Sügelus silmanurkades. Kutsuge seda instinktiks, kui soovite.

«Kust sa teadsid, et ma siia tulen?» õrises Boudica ja siis midagi, mis kõlas nagu «visakaramell». Koger mõtles raevuse huumorisädemega, sõrmedega teise pihke lahti kangutada üritades, et tal on täiesti reaalne šanss surra mingi totra segaduse tõttu, sest igatahes ei saanud ta aru ühestki sõnast, mida Boudica talle näkku pritsis, olid need siis süsteemikeeles või milleski muus.