Читать книгу Missis Veiderval - Siiri Pärkson - Страница 6

Imekaunis kevadepäev, mil hakkavad sündima õige veidrad ja kriminaalsed asjad

Kevaditi saab kooli minek hoopis teise maigu. Hommikul ärkamine polegi nii raske, eriti kui päike kardinate vahelt eredalt sisse kiikab. See on piisav põhjus, et pea kohevalt padjalt üles tõsta.

Hommikusest dušist õhetavale kehale kollasest plüüsist džemprit libistades on Fenni igati rahulolev.

„Pole kahtlustki. Tänane päev on sobilik, et alustada vanematega läbirääkimisi uue ratta saamisest,“ kinnitab tüdruk endale, toolilt valgeid põlvpükse haarates. Ta ei saa ju terve elu roosa lasterattaga ringi sõita! Nüüdseks kihutavad juba mitmed ümbruskonna poisid tõeliste krossiratastega. Kuidas suudab ta selle roosa titekaga eelmisel aastal tehtud kiirusrekordit hoida? Ja seda, et mõni poisiklutt teda edestada võiks, ei tohi lasta juhtuda. Viimasest peavad isegi vanemad aru saama.

Emagi muutub kevade tulekuga. Söögilaud on sedapuhku kaetud terassile ja ema kannab imeilusat lillelist kleiti.

Just siis, kui Fenni täie rahuloluga toolile potsatab, ilmub maa nurga tagant nähtavale isa. Kõigepealt kuuldub siiski lõbus lauluviis, seejärel tuleb nähtavale vägev nartsissisülem ja alles selle tagant naerusuine isa.

„Minu kõige paremale tütrele,“ kuulutab tulija valjult, ise lillesülemit ulatades. Seda viimast teeb ta muidugi selleks, et vaasi otsimisest ja veega täitmisest pääseda.

Uksele ilmunud ema hakkab aga heledalt naerma.

„Kallis isa, on sul siis veel mõni laps,“ tunneb ta lõbustatult huvi.

„Ei veel,“ hõikab isa naerdes.

Siis haarab ta ühtäkki naise ümbert kinni.

„Kuid see-eest on mul veel maailma kõige kaunim ja sihvakam naine, kes saab selle eest kohe ühe priske matsuva musi.“

Sedamaid viib ta oma lubaduse täie hoolikusega täide.

Taolised lembetseenid tekitavad tüdrukus ebamugavust. Tom ei pea kunagi selle pärast muretsema. Tal ei ole nimelt ema. Siiski, emast ilma jääda ta ei taha. Olgu parem kentsakad vaatepildid hommikueinel, jõuab toolil istuv tüdruk järeldusele.

„Samal ajal peab muidugi sinu kõige parem tütar kaunilt väljendudes nälga kõngema,“ segab Fenni solvumist teeseldes vahele.

„Tema ei sure nälga, kui tema veidikene kannatlikkust üles näitab,“ vigurdab isa ja lööb nimetissõrmega tüdruku ninaseljale tripsu. Fenni krimpsutab pahaselt nina.

„Sa ju tead, mida ma sellest arvan.“

Isa peaks ju täpselt teadma, kui vastumeelsed taolised nina-nöpsutamised talle tüdrukule on. Ja kuigi ema kinnitab, et nina sellest kongu ei vaju, võitleb ta siiski oma vahenditega halvima vastu.

Pakutavaks roaks ei olegi ootuspäraselt mõni paljudest putrudest, mida ma talvehommikutel oma tütre vägevatele protestidele vaatamata tegi. Ise väitis kindlameelselt, et puder annab jõudu ja tervist. See oli muidugi vale. Vähemalt Fenni suhtes. Ta võis süüa mitu portsu magustoitu mis ei olevat üldse tervislik ja tunda end pärast seda vägagi elujõulise ja tervena. Üldse suhtus ta tugeva põlgusega enamikesse putrudesse ja teadis kindlalt, et tema lapsed ei pea tulevikus taolisi näguripäevi nägema.

Hommikusöögiks kannab ema lauale krõbeda rüütlisaia-vormi, pähklikastme ja puuviljasalati. Ema on suurepärane kokk, iseäranis torkab see silma tema magustoite vitsutades. Kuldkollasele auravale saiatornile piima peale valades saadab Fenni tunnustava pilgu valmistaja suunas.

„Sinuga võib igati rahule jääda,“ ütleb ta isa väljendit laenates.

Mõnda aega kuuldub vaid lusikate klõbinat seda eriti siis, kui söögiriist kausid põhja puudutab. Ometi ei jää sööjale märkamatuks, et vanemad käituvad tavalisest teistmoodi. Sellest kõneleb pilguvahetus, mis on ühtaegu vandeseltslaslik ja teisalt kõhklev. Ja enne, kui Fenni suudab oma suurt vajadust ratta järele jutuks tuua, võtab isa sõna:

„Sirella. Mäletad sa, mida sa alati meilt soovinud oled?

Ametliku eesnimega kõnetamine ja vanemate äärmiselt küsivad pilgud ajavad tüdruku segadusse. Loomulikult on ta avaldanud soovi uue ratta saamiseks, kuid ilmselgelt ei jookse vanemate mõtted hetkel neil radadel. Näib, nagu oleks kõne all midagi eriti tähtsat. Ja siis ta arvab taipavat. Süda vonksatab erutusest. See on midagi veel paremat kui ratas! Huuled ei kuula sõna ja suu venib naerule, nii et üks lohuke paremat põske ehib.

„Kas tõesti? Kas tõesti … tõesti saan ma endale … kutsika. Päris enda koeraklähvitsa?“

Ilmselt osutub vastus ebaõigeks, sest ema kostab:

„Sa ju tead, et isal on koerakarvade vastu allergia.“

„Kas ehk mõni muu loom,“ ei kaota tüdruk lõplikult lootust.

„Ei. Loomad nõuavad liiga suurt hoolitsust. Võibolla tulevikus, kui…“ Lause jääb ebamääraselt õhku rippuma. Kuid sisu teab Fenni varasematest kõnelustest. Midagi lootustandvat neis põhjendustes pole.

„Äkki saaksin ma vähemalt ratta,“ püüab ta olukorda veel enda kasuks pöörata. Vastus jääb saamata, sest telefonihelin kutsub isa lauast. Väljendiga “räägime sellest hiljem“ lükatakse teema kavalalt määramatusse tulevikku.

Muidugi jäi kurvaks tõsiasjaks, et isa, keda uus ratas ei vaimusta, ei tahtnud Fennit kunagi politseiautoga kooli viia. Käskis jalgsi minna, kuna see tulevat tervisele kasuks. Muidu jääd tunnis magama, tuletas ta möödunud aastal juhtunut meelde. Aga olgem ausad: kes suudaks tukastamata kuulata proua Willmanni igavaid pajatusi põllulilledest, kui öösel sai käidud Moosi-Moorile kummitusi tegemas. Seda ei saa kahjuks vanematele seletada, sest nood eelistaksid, et nende tütar magaks rahulikult kodus, selle asemele, et lärmakate poistega mööda kahtlaseid sisehoove ringi tormata. Eriti halb olevat see südaööl, mis on mõneti arusaamatu, sest öösel on maailm palju põnevam. Seda peaks teadma iga viimane kui üks, kes on vähemalt korra elus müdinal mööda inimtühje tänavaid tormanud.

Nii või teisiti, täna on suurepärane hommik. Fenni tõmbab kopsudesse suure sõõmu kevadist värsket õhku ja topib rahulolevalt käed sügavale põlvpükste taskutesse. Taskud kuuluvad kahtlemata suurepäraste väljamõeldiste ridadesse, mõtles ta endamisi. Mida enam need mahutavad, seda parem. Käed taskus kõndimine tundub palju mõnusam. Peale käte võib taskute sügavuses hoida kõiksugu träni, alates seebimullitajast ja lõpetades vana vaskvile ning värviliste teokarpidega.

Koolimajani viib mitu teed. Tädi Annil oli kombeks ohates lausuda, et maksuamet kuulub nende asutuste hulka, millega tegemist ei tahaks teha, kuid millest pääsu pole. Fennit valdasid samasugused tunded koolile mõeldes. Kuid koolitee iseenesest talle meeldis.