Читать книгу Kurja tüdruku perepäevik - Siiri Pärkson - Страница 4

KUIDAS MA SAABUSIN TAGASI MAJJA, MIDA VANEMAD KODUKS PIDASID JA KUIDAS MU VANEMAD PANID MIND TAGASIKOLIMIST KAHETSEMA VEEL ENNE, KUI ESIMENE PÄEV ÕHTUSSE JÕUDIS

“Ta oli väiksena nii imeline tüdruk, nagu väike ingel, ja tema sinised silmad särasid nagu tähed linavärvi juuksetuka alt,” ütles ema.

“Rohelised silmad,” parandas isa.

“Ei, sinised silmad. Kas sa ei mäleta? Tal olid nii eredad sinised silmad ja kui rahulik laps ta oli,“ kinnitas ema.

“Tõsi, see rahulikkus oli päris muretekitav. Ja kui ta just oma rohelisi silmi ühte punkti parajasti ei …,“ rääkis isa.

“Sinised. Tal olid sinised silmad. Kas sa arvad, et ma ei tea meie tütre silmade värvi,“ küsis ema.

“Tead, tead,“ ütles isa, kuigi oli aru saada, et ta ei mõelnud seda tõsiselt “Aga see ei olegi üldse nii tähtis, sest pole ju vahet, mis värvi silmadega ta minu uusi rõdupiirdeid jõllitas. Ja võibolla tal silmad siis sellise pingutava ühte punkti vaatamise ajal muutusid, sest mina tema silmi muul ajal ei vaadanud.“

“Hallo, ma istun siinsamas,“ ütlesin lõpuks mina.

Ütlesin ja tõusin püsti ning lonkasin kipsjalaga nii uhkelt kui suutsin köögist minema ema hädaldamine ja isa ennasttäis hääl taustaks saatmas.

“Reglisse! Reglisse,“ hüüdis hädaldaval häälel ema.

“Reglisse, sa ei lahku nii minu juurest,“ käratas isa.

“Ja mis kuradi nimi on üldse Reglisse,“ uratasin endamisi. Kui neil oleks olnud piisavalt taipu, et veidi nimede tähendusi uurida, siis nad poleks seda nime oma vanimale lapsele pannud. Mitte et mulle mu nimi ei meeldinuks, ent see sobis elusolenditest hädavaevu ehk üksnes kodurotile või hamstrile, mitte inimesele. Aga mina ei ole kodurott ega samuti hamster mitte. See oli tõsi, aga ma ei peatunud, et neile seda öelda. Tõde ei olnud nende kahe silmis just kuigi suures hinnas – eriti kui see tuli minu suust.

/---/

“Enne ma suren, kui ...,” karjusin paanikas. Ilmselt tegin nii mitu korda. Ja kindlasti leidis see aset üha kasvava hüsteeriaga. Seejärel ma ärkasin. Teadsin peaaegu kindlalt, et ei ole häält kuuldavale toonud. Nagu enamik meist, ei olnud ma unes rääkija tüüpi. Olin ärkvel, aga unenäo õud valitses veel mu meeli. Minu elus oli uus kollane maja. Õigemini ei olnud see uus kollane maja, vaid vana maja oli ringiga taas mu ellu jõudnud.

“Enne ma suren, kui ...,” sosistasin tasa. Süda peksles. Panin peopesa rinnaesisele ja tundsin ebameeldivat külma kleepuvat higi. Tõmbasin käe vastikustundega korraks ihust eemale. Siis veendusin uuesti, et rinnaesine, turi, aga eriti rindade vahe oli kleepuvast külmast higist märg. Ka kintsud ja alaselg. Teadsin, seda unenägu ei unusta ma eal. Olin esimest ööd taas kodumajas. Majas, kus olin elanud oma lapsepõlve ja teismelise algusaja. See oli minu nii-öelda isakodu, kuid kuhu olin lootnud mitte iial naasta. Kui ma oleksin vaid selle aasta jooksul tööd leidnud, oleksin võinud vanemate survele vastu astuda. Aga räägin sellest teile kohe. . Enne veel kinnitan järgnevat: annan endale aru, et kui saaksin paralleelmaailmas kogeda orvuks olemise hüljatust, mõistaksin, missugune enesekeskne ja ülbe-hellitatud tütar ma olen. Andke mulle andeks oma elu mu oma mätta otsast kirjeldamine.

Tõuke päevikut pidada andis peamiselt kaks tõsiasja. Õppeaasta ülikoolis sai läbi just ajaks, mil suveilmad ei mallanud enam päevagi oodata. Nii väljendaks vist mõni algaja kirjanik või eeskujulik kirjandite kirjutaja. Mul ükskõik! Kavatsesin sõprade-kaaslastega Norra põrutada. Jens oli selleks puhuks vana bussi laenanud, kus meil kõigil lahe olemine ees ootas. Kuid siis, justkui ebausutavas loos, murdsin varbaluu. Seisin Jensi laial verandal ja jõin Jensi enda kokku segatud siidrimoodi jooki, mida puuviljadega maitsvamaks muuta üritasin. Ja siis see juhtus. Keeru pillas tikutopsi põrandale, Jens tahtis lahe olla, nagu ta ikka tahab, haaras ukse kõrvalt roostes golfikepi ja virutas hoiatamata mahakukkunud jubina pihta. Mõistagi ei võinud ta teada, et minu jalal olid tikutopsiga omad plaanid. Nii siis kolm tegelast: tikutops, golfikepp ja minu sandaalides varvas kokku said. Kinnitan teile, head sellest ei tulnud. Õnneks peatas sandaali tald niipalju löögi jõudu, et luud päris pihuks ja põrmuks ei tehtud. Kui kõik juhtunu pärast nii kohkunud polnuks, lagistanuks me pööraselt naerda. Ent nüüd mõlkus kõigi meeltel traumapunkt ja kiirabi. Minu käest pillatud siidriklaas lebas endiselt põrandal. Paksust klaasist jooginõusse polnud kukkudes isegi mõra tekkinud.

Teine põhjus oli hoopis proosalisem. Nimelt ärkasin selle tobeda unenäo pärast üles ja mul polnud midagi muud teha, kui oma mõtteid arvutisse toksida. E-luger jäi ennist kööki ning abivalmis kaaskondlased ei ole suvatsenud oma kipsis jalaga tütrele seda teisele korrusele järgi tuua. Mõistagi oleksin võinud midagi ka arvutist lugeda või haarata riiulist mõne vana paberraamatu, aga ma tahtsin ainult oma e-lugerist lugeda. Seal olid funktsionaalsused, mida ma vajasin, et lugemisest täit mõnu tunda. Korraliku e-lugeri omamine kuulus minu jaoks inimõiguste hulka. Ja nüüd vedeles mu inimõigus köögikapil või lausa söögilaual.

Siin ma passisin: jalg lahases ning minu enda hinnangul igati kaastunnet tekitavate liikumisraskustega aheldatud kõige viimasesse kohta, kus olla tahaksin. Ja liikumisvahenditeks ei-tea-kelle-kargud, mis ema kuskilt välja koukis. Iseenesest on juba see, et inimesel on kuskilt majapidamisest välja otsida kargud, ehkki meie lähisuguvõsas pole neid kellelgi kasutuses olnud, paljuütlev minu esivanemate loomulaadi kohta. Missugune inimene ostab ilma tungiva vajaduseta kargud, isegi kui neid võib-olla kuskil allahinnatuna müüakse?

Paar nädalat reisimist oli juba kolmandat aastat suvetraditsioon. Varem pidime leppima oma vanuse tõttu kodumaaga. Seekord oli valik langenud Norras matkamisele ja see pidi kaugelt pikem reis tulema kui eelmised kokku. Ootasin linnast eemalesaamist eriti, sest suvel ühikas olemine polnud reeglite järgi ilma hea põhjuseta lubatud. Ma olin teadaolevalt ainuke omavanune, kes ei olnud aasta jooksul endale tööd suutnud leida. Ettekandjaid sooviti, kuid rahaga arveldamisega töö oli minu jaoks välistatud. Olin eelnevatel suvedel ettekandjaametit isa sõbra hotellis proovinud ja ütleme nii, et rahaga arveldamine ei olnud minu tugevaim külg. Ükskõik kui kohusetundlikult oma tööd tegin, kassa ei klappinud kunagi. Niisiis ei olnud suvel ühiselamus elamine ilma hea põhjuseta lubatud. Aga ülikoolilinnast pärit oleval neiul ei olnud head põhjust kuskilt võtta. Ülikool tavatses hiljuti remonditud ühikaid suvel rentida suvekoolide välistudengitele, rahvatantsu- ja rahvalaulu gruppidele tantsu- ja laulupeo ajaks ning turistidele. Nii et sügisene rõõm saada koht värskelt remonditud ühiselamusse asendus kevadise nördimusega. Jens ei elanud ühikas – välja arvatud siis, kui ta elas minu juures. Seda juhtus piisavalt tihti, et mõni tema T-särkidest vedeles ikka minu mustapesukorvis või minu T-särkide sahtlis. Samuti, nagu mina haarasin vahel tema ruudulise särgi või kapuutsiga dressipluusi, et hilisõhtuses jaheduses oleks mõnusam jalgrattaga ühikasse jõuda. Jensil oli vanaemalt päranduseks saadud lahe kodu suure verandaga. Ent kokkukolimiseks puudus meil mõlemal soov. Niipalju, kui teadsin, oli Jens paras põrsas ja boheem. Mina olin samuti boheem ja korras tubadest ei hoolinud, kuid puhtuse suhtes järelandmatu selles mõttes, et haisvad söögid-joogid ja muu sodi, oli mulle vastuvõetamatud. Lisaks ihalesin päris tudengielu südames olla. Ja tudengielu leidus ühikates kindlasti rohkem, kui kesklinnast välja jääva pargi ääres, kus Jensi elamine asus.

Kuna suveks koju naasta ma küll ei soovinud, oli suvine reis Jensi, meie sõprade ja paari ülikoolisõbrannaga just see, mis pidi suve lahedaks tegema. Vanemad leidsid, et ma ei saa üksi kipsis varbaga hakkama. Isa keeldus mulle taskuraha andmast ja ei lubanud varianti, et ema käiks mulle Jensi juurde toitu toomas. Niisiis koliti mind koju – nende koju.

Sain üksnes aiaväraval lehvitada, kui Jens, Karen, Keeru ja teised nagu kamp hipisid oma kollase ümara bussiloomaga korraks mu maja ees peatuse tegid, et siis taas mootor käivitada ning reisielevust täis nägudega eemale põriseda. See oli veidi kurb hetk, aga olin siiski liigutatud, et nad enne starti mind meeles pidasid.

Alates 15-ndast eluaastast hoidsin teadlikult perekonnast ja nende tegemistest niipalju kui võimalik eemale. Just seetõttu polnudki südamest pahane, kui isa otsustas, et senise gümnaasiumi asemel tuleb kooli nõustajat-psühholoogi ja klassijuhatajat kuulda võtta ning saata mind linnast välja uute ühiselamutega väikesesse kooli. Kooli, mis oli mõeldud veidi probleemsetele, aga siiski veel mitte lootusetutele noorukitele. Algul ma muidugi protesteerisin. Ütlesin, et ei lähe noorte kriminaalide kooli. Siis aga leppisin, sest kodus läks olukord päris kriitiliseks. Klassijuhataja oli vaid rõõmus, et ei pea minu popitamistega tegelema ning teised õpetajad ohkasid kergendunult, et ei pidanud minu ülbamist oma tundides taluma. Uus kool oli parim kool mu elus. Isegi parem kui ülikool. Minu- ja Jensisugused võisid seal probleemseks tituleerituna elu vabalt võtta. Just seda nii mina kui mu uued sõbrad ka tegime. Ja päris kindlasti oli kooli kuulsus kordi hullem kui tegelikkus. Kardetud oli see eelkõige ebaõnnestunud nime tõttu, mis oli ajalooline jäänuk, ja linnast väljas asuvatesse kohtadesse suhtus meie väikelinna väikekodanlik kamp juba eos eelarvamustega.

/---/

“Mitte mingil juhul ei ela sa selle poisi majas. Olgu pealegi, et teda kodus pole. Mis sugulased mõtleksid, kui ma haiget tütart oma majas ei hoiaks,” protesteeris isa, kui oma kitsas ühikatoas Jensi võtmeid näitasin ja end pakitud kohvriga kohale sõidutada palusin. Naljakas, isa polnud üldse muutunud, ikka oli “minu tütar”, “minu maja”, erinevalt emast, kellel olid “meie lapsed” ja “meie kodu”. Ja põhjenduseks oli see, mida teised arvavad, mitte minu heaolu. Nii naeruväärne kui isa põhjendus ka oli, adusin isegi, et väheliikuvana on kodus otstarbekam piinelda. Nüüd tagant järele adun, et tegelikult ma eksisin. Kõikjal mujal oleks mul parem kui siin. Toona tekkis paraku hetkeks lausa pettekujutelm, nagu võiksin perega koosveedetud aega nautida.

Illusioon purunes õige pea. Täpsemalt siis, kui isa esmakordselt mu tuppa sadas, kaustade pakk ettekandja kombel käsivarrele ritta seatud ja teatas (sugugi mitte klienditeenindaja kombekusega):

“Kuna sul praegu midagi teha ei ole, siis mõtlesin, et sul pole vaja igavleda: sisesta need andmed arvutisse,” ja juba ta hakkaski seletama ja näpuga näitama, mida ja kuidas ta lõpptulemusena näha tahaks.

Üks minu vanemate väärarusaamu seisneski faktis, et kui inimene ei õpi, ei tööta või ei tegele majapidamistöödega, siis ta järelikult igavleb. Aga üks hooliv perekonnaliige pidi hea seisma, et tema kaaskondlasel oleks pidevalt tegemist. Lisaks isale mõistis seda juurdunud tõde emagi, kes õige pea platsis oli ja peenetundeliselt mainis, et vajab köögis lõunasööki tehes minu abi. Tühjagi ta vajas abi, küll aga leidis ta armas olevat, kui ema-tütar meesperele üheskoos kokkab-küpsetab. Olin otsustanud oma lähisugulasi veidi uurida nagu putukauurija sitikaid, seega ei tõstnud kära ja lasin sündmustel end juhtida. Toidutegemine ununes köögis kohe. Emal olid teised plaanid ning seda tõendasid paksud kataloogid köögilaual.

Vaatasin ema üle pika aja esimest korda päris harjumustevaba pilguga. Olin justkui aastatepikkuse ettevalmistuse saanud zen-meister. Mida ma nägin? Kõik selle naise kehas oli aastatega proportsioone muutnud. Kunagi kaunid helepruunid pikad juuksed olid peapealt hõrenenud, poole lühemaks lõigatud ja vaid harjumuse tõttu pidasin neid pruuniks, mitte halliks. Nahk oli lõtvunud, näopoorid laienenud, keha matsakas. Ripsmed olid läbipaistvaks kulunud ja tiheduse kaotanud. Siis segas minu objektiivse vaatluse vahele tema hääl, mille kõla oli mu kõrvus läbi aastate nii sageli kõlanud, et oli igasuguse meloodilisuse kaotanud:

“Tellin meie kööki uue käterättide komplekti. Vaata: kaks sinist, kaks kollast, kaks rohelist ja punast,” loetles ta, justkui ei suudaks ma värve eristada. “Kõik samasuguse mustriga. Mõtlesin, et ... näed siin ... sellised lõbusavärvilised pildiraamid ... tellin ühe komplekti neid ka, hea kinkida ... ükskõik kellel siis vaja läheb ... kohe käepärast võtta kui ootamatult külla kutsutakse.”

Mühatasin sõbralikuks jääda püüdes, kuigi tegelikult küll rohkem tüdimuse ja põlguse varjamiseks. Mühatus oli suurim kõneüksus, mida suutsin ilma negativismi väljendamata kuuldavale tuua. Endamisi aga mõtlesin: mida kuradit ta mulle seda näitab? Arvas ta tõesti, nagu tekitaks see minus imetlust või kadedust? Kas peaksin tõepoolest tema rõõmu jagama?

Aga ega emagi rumal polnud. Ta arvas täpselt teadvat, kuidas minu huvi ärgitada.

“Näe, kirjutasin paberile üles, mis võiks sind huvitada, leheküljenumbrid siin ja hinnad siinpool. Uuri ... ja kui midagi meeldib, siis ostame sulle.”

Pole ju mingi üllatus, et vanemate ja vanavanemate maitse ei kannata kriitikat. Kuigi vanemad teoreetiliselt seda justkui teavad, vaatavad nad ikka sulle särasilmselt otsa, lootes su näos õnne märgata. Koukisin taskust prillid ja asusin läikepaberile trükitud lehti sirvima, ema käsitsikirjutatud spikker teejuhiks. Iga lehekülge pöörates keerlesid minu silme ette uued võltsõnnelikuks värvitud inimesed. Sisimas lootsin, et midagigi talutavat leiaksin ja seeläbi hea-tütre-eksami läbiksin. Oleksin tahtnud mu ette sätitud teekruusi sortsu kuldset Metaxat valada, kuid teadsin, et see lõppeks ema hüsteeriaga. Esimesena, leheküljel 11, oli minu heaks välja valitud aluspüksid liblikatega. See oli valgete püksikute komplekt, millest igal ühel oli umbes puusakondi alla jääv erinevat värvi tikitud liblikas. Seitse paari seitsme erineva värviga liblikaga, igaks nädalapäevaks oma – olin ma tõesti ikka veel seitsmene!? Ma ei saanud aru, kuidas ühe pere inimestel saab nii erinev maitse olla. Jah, see oli tõesti uskumatu. Mul oli looduse poolt kaasa antud kaunikesti hea stiilitunnetus ja temal ei olnud seda üldse.

Mu sõbranna Karen oli tihti öelnud, et olen hellitatud ja ei oska hinnata ei oma perekonda ega nende poolt pakutavat. Jah, olen hellitatud. Kindlasti olen. Aga ikkagi jäi mingi AGA.

Leheküljel 54 leidsin võrdlemisi talutava tegumoega särgikese. Ilmselt väljendus siin ema arusaam trendikusest. Oma rahanatukest poleks ma iial niimoodi kulutanud, ent fotot silmitsedes olin peaaegu kindel, et seda riideeset tihkaksin aeg-ajalt selga panna. Ja kui ma ütlen “tihkama”, siis mõtlengi just söandamist, mitte vaimustust ega meeldimist.

Rõõmsavärviliselt triibulised varvassokid ei andnud emale rahu. Ta ikka mõtles, tegelikult ka korduvalt ütles välja, et peaksin laskma need endale tellida. Kuidagi ei suutnud ta mõista, miks need ei meeldi. Valetasin, et mul on sokke nii-nii palju ja ma tõesti ei vaja ühtki uut paari või muidu mu sokisahtel lõhkeb.

“On ju suvi ja sellise palavusega sokke ei kanta,” õigustasin keeldumist.

“Olgu siis pealegi,” leppis ema, ehkki oli näha, et tal oli sellest kahju.