Читать книгу Süütute veri - Silja Vaher - Страница 2

Silja Vaher
Süütute veri

See teos on läbinisti väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on autori kujutluse vili. Mistahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Põnevat lugemist!

Kaante kujundaja: Jana Kupits

Küljendaja: Vallo Hallik

© Kõik õigused kaitstud

ISBN: 978-9949-581-13-9

e-ISBN: 9789949685820

Trükikoda: Printeye

Kirjastus Hea Tegu

www.teehead.ee

www.fil.ee

1 peatükk

Rosalie – milline nõme vanaaegne nimi! Sõbrad kutsuvad teda Roosiks, aga tööl, pangas, ütlevad kõik tema nime täielikult välja, tähthaaval – Rosalie Langenbaum.

„Issand, sa näed, ja ei mürista,” mõtles noor naine omaette.

Ta oli alles 33-aastane ja pidi selle nõmeda nimega elama kogu oma ülejäänud elu. Miks panid küll vanemad talle sellise saksamaigulise eesnime. Nad olid ju puhtatõuline eesti pere. Ometi pidi noor naine tunnistama, et tema vanavanemad isapoolsest suguvõsast olid sakslased, ja nii ei pääsenudki ta ei saksapärasest perenimest ega ka eesnimest.

Naine peatas auto Nordea pangamaja juures Liivalaia tänavas. Ta lukustas uksed puldist, seitsmeistmelisel punasel BMW-l, ja siirdus panga poole. Ühel hetkel jooksis temast mööda üks mees, riivates naise õlga. Rosaliel libises käekott õlalt maha nii, et õnnetuseks kukkus avanenud koti sisu kõnniteele laiali. Mees peatus ja aitas naisel koti sisu tagasi panna. Siis vabandas veelkord ning läks oma teed. Noor naine sisenes panka, et võtta välja raha oma uue maja ostmiseks. Muidugi teadis ta, et selline asi on ohtlik, kuid naine, kellelt ta maja osta soovis, leppis ainult sularahaga.

Rosalie on heledate, loomulikult blondide, pikkade juustega naisterahvas. Tema keha, mis küündib meeter kaheksakümneni, on kena, sportlik ja sale. Paistab silma, et naine on enda eest hoolt kandnud. Tema riided on ostetud firmapoest, need on kallid, ent otstarbekad ja seljas hästi sobivad.

Naine viskas käekoti hooletult kõrvalistmele ja sõitis parkimisplatsilt välja liiklusvoolu. Nüüd võttis ta suuna Raplamaa poole. Just seal ootas maja, mis varsti kohe tema omaks pidi saama. Praegu elas naine Tallinnas, ühes mitmekorruselise maja üürikorteris. Sihtkohta sõites mõtles ta oma lapsepõlvekodu peale – pisike ja madalate lagedega talumaja. Maja taga oli peaaegu kinnikasvanud tiik, kus nad palavatel päevadel ennast märjaks kasta said. Ega seal palju ujumisruumi enam polnud. Kõik oli kinni kasvanud tihedatest kõrkjatest, mis sinna kunagi ilu jaoks istutatud said. Talvel, aga, sai seal uisutada küll. Naabritädi kinkis neile oma tütrele väikeseks jäänud uisupaari. Neid sai siis jagatud oma õdedega. Õed toppisid talle neli-viis paari sokke järjestikku saabaste sisse, et tüdrukule saapad ikka parajad saaksid ning temagi uisutamise lõbust ilma ei peaks jääma.

Tüdrukute isa Arni töötas kolhoosis sepa ametis. Tal oli oma sepikoda.

Rosalie mäletas, et oli vist ainuke, kes isa juures sepikojas sageli käis. Tüdrukule meeldis elava tule ees istuda ja omi mõtteid mõlgutada. Ema Loreida oli kohalikus kaupluses müüja. Sageli juhtus nii, et kui naine õhtul kaupluse uksed kinni pani, ei jõudnud ta veel sugugi kohe koduteele asuda. Vanasti oli kaupluse tagahoov kohaks, kuhu külajoodikud kogunesid. Polnud Loreidagi selle va haljase vastu ükskõikne. Ikka pakuti tallegi, ja mõne hea punnsuutäie võttis ta mitmestki pudelist ka vastu. Vahel aga kogunes neid suutäisi lausa mitme tunni jagu, nii et kodutee ununes sootuks. Oli kordi, kus ta ärkas järgmisel hommikul oma kaupluse tagahoovis, vahel aga hoopistükkis mõne külamehe voodis.

See oli avalik saladus, millest teadsid ja rääkisid kõik. Ainult Arni oli oma kõrvad sulgenud selliste juttude kuulamiseks ja toimetas edasi vaikselt oma tööd tehes. Isa oli jäänud kurdiks igasugustele külajuttudele. Küllap temagi teadis, mis toimub, aga elas edasi nii, nagu poleks midagi kuulnud ega ka näinud. Jah, just näinud…

Selliste mälestustega sõitis Roosi Hagerisse. Veel paar kilomeetrit edasi ja ta oligi kohal.

2 peatükk

See kollast värvi maja oli nagu muinasjutust välja astunud. Väikene, nagu päkapikumajad ikka. Rohelise katusega. Rohelised aknaluugid, säravalt valgete aknaraamidega kõrvu. Päikesekollane uks, mis tulijat juba kaugelt kutsuvalt viipas, paludes lahkelt sisse astuda. Selles majas elas sama armas majakese perenaine. Kasvult pisike, nagu päkapikumajas olema peabki. Kuskil meeter viiekümne kaheni ehk upitas välja. Parajalt potsakas ja alati rõõmsa olemisega. See vana daam tundis ennast oma kehas lausa suurepäraselt. Oma kuuekümne kahe elatud aasta jooksul polnud ta kunagi haige olnud. No mitte sinnapoolegi! Armas jumal oli teda hoidnud ja tervist küllaga kinkinud, mõtles preili Martha päris sageli.

Tema maja asus suure sõidutee ääres. Hea et tee oli kunagi asfaltkatte peale saanud. Nüüd ei pidanud ta enam tolmu pärast ära tuppa põgenema, nagu vanasti. Martha astus peegli ette, et seada korda oma lumivalged juuksed. Ta kammis need läbi ning kohendas veidi. Naine jäi oma peegelpilti silmitsema. Kui palju sellest nüüd aega oligi, kui nad esimest korda Arniga kohtusid, meenutas ta. Tema oli siis 22-aastane ja mees viis aastat vanem. Nad olid väga õnnelikud ja pidasid vaikselt juba abiellumise plaane. Siis aga…

Ei mäletagi, mispärast nad omavahel riidu kiskusid. Aga must kass nende vahelt läbi jooksis. Mees, kes polnud eales tilka viina suu sisse võtnud, ostis omale ühtäkki kohalikust külapoest, kus müüjaks Loreida, ühe asuniku. Kõndis pudeliga poe taha, teiste meeste sekka ning avas pudeli. Mehed võtsid uustulnuka mitmel käel vastu omade sekka. Ei päritud, et miks või kuidas, arvati, et küllap mees ise räägib, kui tahab. Õhtu oli juba käes, kui Loreida hakkas poodi kinni panema. Ent kohe aga tuikus Arni poodi, ise täis kui tinavile ning nõudis veel ühte pudelit, mille ta ka sai. Loreida lukustas poe uksed ja läks vaatama, et, kui palju rahvast veel poe taga istumas on. Polnud kedagi peale Arni, kes just äsja avatud riigivanemat kummutas. Nüüd taipas naine, et tema võimalus on tulnud. Juba varemalt oli ta meest piielnud, ent asjata. Temast lihtsalt välja ei tehtud. Mees oli silmini armunud küla kõige kaunimasse tüdrukusse Marthasse. Nüüd aga oli miskit juhtunud ja Loreida polnud sugugi rumal, et mitte juhust kasutada. Ta taris mehe oma koju ning pani voodisse magama. Ise heitis ruttu kõrvale. Ometi ei jäänud mees kohe magama. Tundes enese vastas naise ihu, kasutas ta ära kõik selle, mida talle lahkelt pakuti. Selle vallatuse tagajärjed ei lasknud end aga kaua oodata. Paari kuu pärast astus Loreida mehe sepikotta teatega, et ootab tema last. Mees oli aumees, nii et paari kuu pärast registreeriti nende abielu kohalikus vallavalitsuses. Aastate möödudes sünnitas Loreida mehele viis tütart.

Martha raputas end ärkvele kaugetest aegadest, kuhu mõtted teda viinud olid. Ta polnud kunagi abiellunud. Arni oli tema esimene ja viimane armastus. Naine on ikka veel lihtsalt preili Martha. Korraga kuulis ta automürinat. Aknast välja vaadates märkas ta, kuidas üks punane auto majast mööda sõitis. Veidikese aja pärast sõitis mööda rohelist värvi auto. Martha ei teadnud suurt midagi automarkidest, ent selle eest jäid kõik numbrid talle suurepäraselt meelde. Muidugi, kui tal õnnestus neid näha.

3 peatükk

Pärnus oli alanud suvitushooaeg. Rahvast vooris tänavatel palju, nii et randa ei tasunud vaatama minnagi. Inimesed olid nagu silgud pütti surutud. Harriet pühkis otsa eest higi ja kiirustas otsima lähimat kohvikut, kuhu kuuma eest varjule pageda. Naine oli tulnud Pärnusse käima, et veidike poodides ringi vaadata. Suvi oli käes, aga temale eelmisest aastast olevad suveriided selga enam ei mahtunud. Ei saanud ju ometi käia edasi vanades vattides, mis mõeldud külma eest kaitsma, mitte aga päikeselõõsas töötamiseks.

Harriet töötas maaparanduses teetöölisena. Ainuke naisterahvas meeste hulgas. Kes teda kaugelt töötamas nägi, poleks eales osanud arvata, et tegemist on naisterahvaga.

Naine oli kandilise ja rohmaka kehakujuga. Alles hiljuti saanud 32-aastaseks. Pealtnäha võis paista, nagu oleks kivikujur ta kiiruga valmis meisterdanud, vormile tähelepanu pööramata. Naise lühikesed õhukesevõitu juuksed lehvisid tuule käes ja pärast sarnanes tema pea kaseokstesse korjatud varesepesaga.

Harrieti iseloom vastas täpselt naise kehakujule. Raske ja terava ütlemisega naisterahvas, kes naljast suurt midagi ei mõistnud. Mingisuguse ime läbi polnud see suur naine aga mitte üksi jäänud, vaid leivad ühte kappi pannud ühe vahva ja lõbusa meelega autojuhiga, kelle nimeks Lembitu. Too oli naisest aastakese noorem. Ometi sobisid nad omavahel suurepäraselt. See, mis jäi Harrieti karusest olekust puudu, oli naljasoon. Selle oli armas jumal tõesti unustanud lisada. Aga mis ühel puudu jäi, oli teisel kohe küllaga. Harmoonia missugune. Nad olid kahe toreda lapse vanemad. Kuue aastase Aigari ja kaheksase tütre Lisette.

Lembitu oli nende pereauto jätnud ühe tuttava maja juurde. Selliseid väikeseid, paari korrusega ja oma õuega majakesi veel leidus Pärnu linnas. Majas oli neli korterit ja majarahvas teadis kõike oma naabritest. Aigar ja Lisette olid koos isaga tema vennal külas. Harriet mõtles, et noorem tütar on isaga väga lähedaseks saanud. Temast hoiti aga ohutusse kaugusesse. Mine tea, millal jälle plahvatab!

Lõpuks nägi naine väikest kohvikut, kuhu kiiresti sisse astus. „Olgu taevas tänatud, et selle kõrvetava päikese käest ära sain,” mõtles ta tänutundega, kui kohviku jahedasse ruumi astus. Lae all olevad ventilaatorid puhusid jahedat õhku ja seal oli tõesti mõnus olla. Naine siirdus lähima tühja laua poole, mis asus akna all ning istus. Tema järel sisenes kohvikusse veel üks inimene. Ta vaatas veidi ringi, ja hakkas tulema sama laua poole, kus istus Harriet.