Kurjuse kannul

Оглавление

Silja Vaher. Kurjuse kannul

Silja Vaher. Kurjuse kannul

I PEATÜKK

II PEATÜKK

III PEATÜKK

IV PEATÜKK

V PEATÜKK

VI PEATÜKK

VII PEATÜKK

VIII PEATÜKK

IX PEATÜKK

X PEATÜKK

XI PEATÜKK

XII PEATÜKK

XIII PEATÜKK

XIV PEATÜKK

XV PEATÜKK

XVI PEATÜKK

XVII PEATÜKK

XVIII PEATÜKK

XIX PEATÜKK

Отрывок из книги

Mirjam ringutas kohe isuga. Kell oli pool üksteist hommikul ja suur päike juba kõrgel sinitaevas säramas. Täna oli pühapäev ja tööle ei pidanud minema enne kahte nädalat.

“Küll see puhkus on ikka hea asi, eriti veel suvel,” mõtles ta ja hüppas voodist välja.

.....

Kuna oli puhkuse aeg, otsustas Mirjam üksi memme juures ära käia, et oma silmaga veenduda ja näha, mis õieti toimub. Heiki pidi olema tööl ja ei saanud kaasa tulla. Memm elas Rapla külje all, Vahemetsas. Tema taluni viis suure maantee pealt kitsas metsatee, aga autoga sai õnneks sealt läbi. See oli ilus ja vaikne talukoht. Mirjami lapsepõlvekodu ja kõik, mis temas oli head, oli ta siit, memme ja taadi käest kaasa saanud. Nüüd aga vajas memm tema abi ja ta oli valmis seda pakkuma, nii palju, kui tema võimuses oli. Kaugel metsa ääres kõndis tuul kuuselatvades, põikas vahepeal sasima kaseokstesse, silitas pajude nõtkeid selgasid. Samas libises ta soojalt Mirjami põsele, otsekui tervitades teda kojujõudmise puhul. Isegi tuul oli oma ja kodune. Memm aga oli veel väiksemaks jäänud ja rohkem juustes hõbedat. Üks juuksesalk oli rätiku alt välja libisenud, aga memm ei pannud seda tähelegi.

Ta vaatas uudistades tulijat. “Kas neiu on ära eksinud, ei mäleta nagu sellist nägu siinkandis?” küsis ta uudishimulikult.

.....