Читать книгу Kurjuse kannul - Silja Vaher - Страница 3

Mirjam ringutas kohe isuga. Kell oli pool üksteist hommikul ja suur päike juba kõrgel sinitaevas säramas. Täna oli pühapäev ja tööle ei pidanud minema enne kahte nädalat.

“Küll see puhkus on ikka hea asi, eriti veel suvel,” mõtles ta ja hüppas voodist välja.

Eile õhtul sai Heikiga kaua tantsitud ja tänagi tulitasid veel päkad all. Ta pani kohvi tõmbama ja läks pesema, et öine higistamine maha saada. Ööd olid päris lämbed. Läbi veesahina kuulis ta mobiili helisemas, aga mõtles, et helistab tagasi ja jätkas pesemist. Hommikumantlit selga tõmmates liikus ta köögi poole, kust võttis kohvitassi. Siis meenus mobiil ja ta läks uurima, kes oli helistanud.

“Tädi Vaike Raplamaalt,” imestas Mirjam ja helistas kohe tagasi. Äkki on memmega midagi pahasti? Ta oli ostnud ka vanaemale mobiili, aga vanainimene ei tahtnud sellist vidinat endale. Tema kohe kartvat neid raadiolaineid, või mismoodi neid ka ei nimetatud.

Veidikese kutsumise peale kuuliski ta tädi Vaike hallood ja too hakkas rääkima: “Tead, Mirjam, sinu vanaemaga ei ole kõik enam päris korras. Näe, tänagi tulin vaatama, kas ta poest ehk tahab midagi saada, kui tuba paksu suitsu täis oli. Sain siis ruttu ta välja värske õhu kätte ja kiskusin ka ahju lahti, seal alles poolpõlenud puud all. Eks ta oli ukse kinni lükanud ja ka siibri enese teadmata. Sa, lapseke, peaksid vanaema ikke enese manu nüüd võtma, sest üksinda ta enam hakkama ei saa. Paneb veel maja ka koos enesega põlema.”

Vaike rääkis ka eelmistest kordadest, mil vanaema ei mäletanud, mida ta teinud oli ja ütles, et nii võib vanainimene ka ära kaduda, kui üksi välja läheb. Mirjam tänas tädi Vaiket, et ta vanaema eest hoolt on kandnud ja lubas kindlasti mõtelda, mida ette võtta ning esimesel võimalusel ka vanaema vaatama tulla. Ta istus diivanile ja jäi mõtlema: “Hea, et seni on vanaema vaatamas ja aitamas olnud tema kauaaegne sõbranna, Vaike. Mirjam saatis alati tädi Vaike arvele suurema summa raha, et ta saaks sõbrannale poest kõik vajaliku tuua ja ka arstirohtudeks jätkuks, sest vanainimesel on ikka vahest lausa mitu tõbe küljes. Ja nüüd veel see. Ega vanamemm aimanudki, et Mirjam teda veel kõrvalt toetas. Tema teadis, et oma pensiga ilusasti välja tuleb. Alma mees ja Mirjami vanaisa, Voldemar, oli juba viis aastat tagasi siit ilmast läinud ja ootas kaasat enda kõrvale puhkama, kui aeg selleks käes on. Nad elasid koos viiskümmend üks õnnelikku aastat. Rahvas ikka rääkis ja imestas, et näe, vana Volli on nii truu ja viks mees oma Almale olnud. Aga ega mees siis lähe ju kuskile, kui kõrval hea ja armas kaasa, kes ei virise ega torise ilmaasjata ja kui asja pärast, siis tuleb sellest ka aru saada. Volli ei olnud suurt viinamees kunagi olnud, aga piipu tõmbas juba pikemat aega. Alma ikka vahel ütles, et mes sa seda piipu ikka piinad, aga seegi ütlemine oli rohkem moka otsast kui tõsiselt võetav. Mõlemad olid haritud ja targad inimesed. Koos käidi ühes algkoolis ja hiljem sai ka linnakool, ikka kahekesi koos, läbi käidud. Et siis lapsepõlvesõbrad ja ühe kandi inimesed. Alma oli siis üheksateist ja Volli kakskümmend kaks, kui leivad ühte kappi pandi ja pulmad kirikus õnnistuse said. Öeldakse, et keda Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu. Paari aasta pärast, peale kokku kolimist, sündis poeg Mihkel. Poiss abiellus kauni tüdruku Helenaga ja varsti sündis neil tütar Mirjam. Ühel talvepäeval, kui väljas paukus pakane ja teedel kimbutas kiilasjää, sõitis purjus rekkajuht Mihkli Volvole sisse. Surm oli silmapilkne. Emal ja isal läksid korraga juuksed halliks, ühe ööga. Helena ei saanudki sellest õnnetusest enam üle ja hääbus vaikselt. Mõni aasta hiljem matsid nad ka minia. Mirjam jäi vanavanemate hoole alla. Väikeses Metsanurga algkoolis lõpetas Mirjam kuus klassi ja läks edasi Raplasse keskkooli. Peale kooli lõpetamist hakkas teda huvitama elu mustem pool. Tal oli kahju, kuidas inimesed ikka ja jälle sattusid elu pahupoolele ja hakkasid tegema kurjasid tegusid.

Mirjamile andis tõuke uurijaks õppida ka õnnetus isaga. Kui isa rekkajuhi alkoholilembuse ja hooletuse tõttu surma sai, ei läinud too mees isegi kinni. Ta sai vaid tingimisi karistuse. Hiljem kuulis Mirjam, et seal olnud suured rahad mängus. Ka kohtunikke on võimalik ära osta. Kahjuks. Pärast nelja aastat hoolsat õppimist sai ta töökoha Tallinnasse. Uurijaks.

Õhtul tuli Heiki Mirjamile külla ja nii sai naine teisele oma murest rääkida. Nad olid Heikiga olnud paar juba paar aastat, aga kokku kolida ei tahtnud Mirjam veel mitte. Temale meeldis praegune elukorraldus paremini ja mees ei kiirustanud ka takka.

Oli juulikuu ilus õhtupoolik. Väljas sooja kakskümmend viis kraadi ja seda veel kella kuue ajal õhtul. Tõotas tulla jällegi lämbe ja palav öö. Nad istusid Mirjami Nõmme maja ülemisel rõdul ja naine rääkis Heikile Vaike-tädilt kuuldud loo. Mirjam oli vanaemale juba varemalt pakkunud elamist enda juurde, siia, Nõmmele. Tal suur maja ja ruumi küllaga. Aga Alma ei tahtnud noorte kaela peale tulla ega ka jääda. Tema oli harjunud ikka ise hakkama saama. Sellepärast arvaski Mirjam, et vanaemale sobiks pansionaadis elamine hästi. Heiki töötas samuti uurijana ja ka tööl olid nad paarilised. Mirjam rääkis, et peaks hakkama vaatama seda vanadekodu asja. Eestis on palju ilusaid ja mugavaid vanadekodusid ja ehk küll hinnad on veidi soolased, ei tekkinud naisel kahtlustki, et ta saab seda oma vanaemale lubada. Ilusat vanadusepõlve. Juba homme tahtsid nad minna vaatama ühte pansionaati Pärnumaal. Valik langes sellele tema kauni nime pärast – pansionaat Päikeseratas. Justkui lasteaiale sobilik nimi, aga miks ka mitte vanemale põlvkonnale, kelle elupäike hakkab ikka sagedamini loojumise märke näitama.

Järgmisel hommikul sõitsid nad autoga kauni maja ette. See oli helekollane, vana mõisamaja, punase kivikatusega. Maja oleks justkui sõbralikult viibanud kõigile: “Tulge, siin on hea olla!” Mirjam kõndis pansionaadi ukseni ja sirutas käe, et seda avada, aga see avanes juba ise. Nende ees seisis umbes kuuekümnendates daam, heledad juuksed soengusse pandud ja sõbralik naeratus näol.

“Tere! Kas te tulite kedagi külastama? Ma ei ole teid siin varem näinud?”

Mirjam naeratas vastu ja ütles: “Ei, me ei tulnud kedagi külastama, aga ometi tulime siia kindla eesmärgiga. Nimelt otsin ma oma vanaemale ilusat kohta, kus ta saaks rahulikult oma vanaduspäevi veeta. Vaatasime, et see maja viipas juba väljast meile nii soojalt ja kutsuvalt. Kas teil on ehk ka mõni vaba tubagi olemas, kuhu veel soovijaid ei ole?”

“Minu nimi on Katrin ja ma olen selle pansionaadi juhataja. Aga tulge, palun, edasi. Läheme minu kabinetti ja vestleme seal, ma vastan heameelega Teid huvitavatele küsimustele.” Ta avas ukse, laskis Mirjami uksest sisse, sisenes ka ise ja temale järgnes Heiki. Majas tervitas neid mõnus soojus ja vaikne muusika. Suure ruumi tagumises seinas küdes kamin, kohe päris ehtne, maakividest ja elava tulega. Selle ümber oli koondunud enamik rahvast, kes momendil ruumis viibisid. Kaks meest ja kolm naist. Ühel meestest oli suunurgas kustunud piip ja peas kaabu. Mees ise näis tukkuvat. Teine meestest oli punapäine, siilisoenguga ja ta heegeldas! Naised istusid kolmekesi kõik koos diivanil ja arutasid isekeskis tasakesi midagi. Oli kuulda vaid üksikuid sõnu: “…ei, see ei ole võimalik… nii vara… ma alles eile rääkisin temaga…”

Katrin juhatas külalised edasi, kuni nad jõudsid tagasihoidlikult sisustatud kabinetti. Eesruumis olevale neiule oli Katrin juba edastanud palve tuua neile kõigile kohvi. Kui kohv oli toodud, istus Katrin laua taha ning palus külalistel sama teha.

“Nagu ma aru saan, otsite te kodu oma vanaemale?”

“Jah, nii see on,” alustas Mirjam, “paraku olen mina oma vanaema ainus sugulane, teised on kõik siit ilmast juba lahkunud. Vanaema elab üksinda oma maamajas. Hooldajaks on seni olnud tema kauaaegne sõbratar ja hea naaber. Nüüd on aga asjaolud läinud keerulisemaks, kuna vanaema kipub asju unustama. Küllap on tegemist haigusega. Viimasel korral oleks ta peaaegu vingumürgituse saanud, kuna pani põleval ahjul siibri kinni ja heitis ise magama. Ma ei tea, kas Teil on võimalik siia sellise haigusega vanamemme võtta?” Mirjamil olid pisarad silmis, kui ta seda kõike rääkis. Heiki pani käed rahustavalt tema õlgadele. Katrin istus peale Mirjami jutustuse ärakuulamist tükk aega vaikselt, siis aga tõusis ta oma laua tagant ja istus Mirjami kõrvale, öeldes:

“Jah, selliseid vanureid on meil vahel ikka olnud, sest haigus, tema kargab kallale just vanematele inimestele. Noorematele pole tal julgust läheneda. Nojah, nali naljaks, aga ma usun, et me leiame siin teie vanaemale ilusa toa, kus on ruumi, valgust ja õhku. Samas aga räägime ka hindadest. Meie kuutasud on keskmiselt kuuesaja euro ringis. Täpsema arvestuse saab teha siis, kui on tehtud terviseuuringud ja vaadatud üle ka sobiv elamine. Meil on pakkuda nii omaette kui ka kahekohalisi tubasid. Meil on 24-tunnine järelvalve ja hooldus. Pesemisvõimalused saunas või duširuumis. Neli korda päevas on toitlustamine. Ka väike puhvet on olemas. Meie personal omab pikaajalist kogemust hooldusteenuste valdkonnas. Garanteeritud on ka igakülgne abi väljaspool pansonaadi ruume: jalutuskäigud väljas, tervematele külastused näitustele, kontsertidele ja palju muud huvipakkuvat tegevust. Meil ei jäeta vanureid üksi iseendaga, aga samas me aksepteerime inimese tahet, kui see tuleb tervest mõistusest lähtudes, olla aeg-ajalt ka üksi ja omaette. Meil on ka avar ja kaasaegne spordisaal olemas.”

Mirjam ja Heiki tõusid ning avaldasid soovi näha tuba, kus memm tulevikus elama võiks hakata. Nad soovisid memmele omaette tuba. Katrin juhatas nad edasi mööda pikka koridori, mille keskmeks oli üks ruum, kus valveõde või hooldaja ööpäev läbi valves oli. See oli ühenduses kõigi vanurite tubadega. Kui kuskil toas vajutati häirenuppu, nägi ja kuulis seda kohe valves olev töötaja. Nad sisenesid ühekohalisesse avarasse ruumi. Tuba oli 22 ruutu suur ja siin jagus päikest, mis kuldkollasele seinale säravaid varje heitis. Justkui oleks päikeseratas siin tõepoolest just ringi sõitnud. Eraldi oli olemas ka tualettruum koos kraanikausiga. Toas oli ilus, mugav, puidust üheinimese voodi, kummut, voodi juures öökapp ja lugemislamp selle peal. Seina ääres riidekapp. Toa keskel pehme vaip, millel väikene kohvilaud. Ka ei puudunud siit kiiktool, mis akna all ootas oma perenaist! Kõik oli lihtne ja mugav. Mirjam soovis broneerida selle toa, kuni terviseuuringud tehtud ja memmega kokku räägitud. Rahaprobleemi ta ei kartnud. Tema teenistus oli piisav ja veel oli alles, peale maja ostmist, isa pärandusest saadud raha. Rahulolevana lahkusid nad pansionaadist ning teel kodu poole arutasid, millal nad memmele külla lähevad.

Kuna oli puhkuse aeg, otsustas Mirjam üksi memme juures ära käia, et oma silmaga veenduda ja näha, mis õieti toimub. Heiki pidi olema tööl ja ei saanud kaasa tulla. Memm elas Rapla külje all, Vahemetsas. Tema taluni viis suure maantee pealt kitsas metsatee, aga autoga sai õnneks sealt läbi. See oli ilus ja vaikne talukoht. Mirjami lapsepõlvekodu ja kõik, mis temas oli head, oli ta siit, memme ja taadi käest kaasa saanud. Nüüd aga vajas memm tema abi ja ta oli valmis seda pakkuma, nii palju, kui tema võimuses oli. Kaugel metsa ääres kõndis tuul kuuselatvades, põikas vahepeal sasima kaseokstesse, silitas pajude nõtkeid selgasid. Samas libises ta soojalt Mirjami põsele, otsekui tervitades teda kojujõudmise puhul. Isegi tuul oli oma ja kodune. Memm aga oli veel väiksemaks jäänud ja rohkem juustes hõbedat. Üks juuksesalk oli rätiku alt välja libisenud, aga memm ei pannud seda tähelegi.

Ta vaatas uudistades tulijat. “Kas neiu on ära eksinud, ei mäleta nagu sellist nägu siinkandis?” küsis ta uudishimulikult.

Mirjam vaatas memme ja sai aru, et teine ei tunne teda ära. Ta ei teadnudki, mida kohe vastata või teha. Nii väga oleks ta tahtnud memme kallistada, aga kuidas sa lähed, kui memm teda ära ei tunne? Õnneks oli abi käeulatuses. Ta nägi kaugelt lehvitavat naabrimemme, Vaiket, kes kiiruga nende poole tuli.

“Sina ka maale käima saanud,” oli tal siiralt hea meel Mirjamit nähes. Vaike pani Almale käe ümber piha ja nii nad kolmekesi maja poole jalutasid. Memm aga ütles, et ta on veidi väsinud ja tahaks natukene tukkuda ja küllap naine külalisega hakkama saab. Ta läkski ära tuppa, sulgedes enese järel maja ukse.

“Küllap said, tütreke, isegi aru, kuidas memmega lood on ja et üksi ta siia enam jääda ei või,” ütles Vaike-tädi.

“Jah, eile käisime Pärnus. Seal on imetore pansion. Broneerisin ka toa juba ära. Ainult ma tõesti ei tea, kuidas memmele sellest rääkida. Kas tal on ka häid päevi, mil kõigest aru saab?” küsis Mirjam, endal pisarad voolamas.

Vaike-tädi kuivatas pisarad Mirjami põsel ja ütles: “Ikka on, see mõistmine võib tal ka täna juba tagasi tulla ja siis saate omavahel pikemalt rääkida. Mina aga pean nüüd koju tagasi ruttama. Mul lehm laudas varsti poegima hakkamas. Pojapoeg on ka õnneks meil, eks kahekesi saame hakkama, kui abi vaja peaks olema.” Nende sõnadega tõusus ta pingilt ja hakkas kodu poole astuma. Värava juures ta peatus ja hüüdis: “Eks anna siis mulle ka teada, kuidas asjad lähevad ja kõiki kordaminekuid teile.”

Mirjam istus veel mõnda aega maja ees pingil ja läks siis vaatama, kas memm on magama jäänud. Aga ei olnud. Alma istus oma voodi äärel ja mõtles omi mõtteid. Mirjami tuppa astudes naeratas ta nagu noor tüdruk: “Kulla laps, kuidas sina nüüd siia said? Miks sa teada ei andnud, et tulemas oled, oleksin midagi valmis teinud sulle. Aga kohe ma panen tule pliidi alla ja siis teeme midagi head süüa sulle,” hakkas Alma kohe askeldama.

“Armas memm, ära nüüd kiirusta. Võtsin linnast üht-teist kaasa, et sa ei peaks hakkama kohe mulle midagi vaaritama. Tunnen ju sind. Näe, võtsin sulle kotitäie kohukesi. Need sinu lemmikud. Ja pärast teeme kahekesi pannkooke. Mulle on need alati kõige rohkem maitsenud,” ütles Mirjam. Koos mindi ja istuti vana, puust köögilaua taha, mis oli lillelise vakstuga kaetud. Ka see näitas juba vananemise tunnusmärke, olles laua keskelt kaotanud kõik oma lilleilu, kuid äärtest ikka veel värvirohke ja kirgas. Mirjam vaatas memme kortsulist nägu, kuhu olid talletunud aastate mured ja rõõmud. Vaatas tema käsi, mis teineteist mudisid, sest memme käed valutasid, aga ega ta seda teistele ei kurtnud. Ometi olid need olnud Mirjami lapsepõlves käed, mis võtsid valu ja andsid turvatunde pisikesele tüdrukule.

“Vaata, memm, ma tulin sellepärast, et leidsin sinule uue, ilusa kodu. Seal on ka teised sinuvanused memmed ja taadid. Suur ja avar päikest täis tuba ja hoolivad inimesed sinu ümber, kes aitavad, kui abi vajad. Saad teistega juttu ajada ja ei pea iga päev üksinda oma päevi õhtusse veeretama. Jah, ma tean, et tädi Vaike, aga temal on ka oma pere ja loomad, tema ei jõua iga päev.”

Alma kuulas, käed põlle all kõvasti kokku surutud. Vaikis kaua, enne kui rääkima hakkas: “Kulla laps, see ei ole mitte paha mõte. Ma ju tean sellest haigusest, mis minul vahel on ja see hirmutab ka mind, kui pärast kuulen kõike seda, mida ma korda olen saatnud. Jah, see viimane kordki, oleksin ehk juba oma taadi kõrval maganud, kui Vaike poleks tulnud. Mina olen nõus minema sinna pansionaati, mis veel nii ilusat nime kannab. Aja sina need asjad korda ja küll mina tulen.”

Mirjam ütles memmele, et läheb, jalutab natukene ringi ja vaatab üle lapsepõlve mängumaad. Ta pidi saama kohe eemale, sest silmi tulevad pisarad ähvardasid valla pääseda ja ta ei tahtnud memme ees nutma puhkeda. Alma aga istus edasi oma köögis, kus ta oli süüa teinud viiskümmend pikka aastat. Siis ta tõusis ja jalutas läbi kõik toad, silitas kätega üle tuhmunud kappide ja kummutite, kuhu aeg oli jäädvustanud oma kustumatud jäljed. Kõik kriimud ja muhud, mis sinna olid tekkinud. Nende kohta teadis Alma kõike, kuidas iga kriips oli kuskile tekkinud. Lõpuks võttis ta välja voodi alt kohvri ja hakkas sinna oma riideid panema. Neid oli tal aastatega kohe hulgim kogunenud. Samas teadis ta, et kõike ta kaasa võtta ei saa. Nii valis ta välja vaid oma parimad ja armsaks saanud riideesemed. Veel pani ta kohvrisse fotoalbumi, kuhu olid jäädvustatud kõik tema lähedased ja armsad. Siis veel ise tehtud asjad Mirjamilt, kui too veel koolis käis, nagu see suur, helesinine, heegeldatud rätik, mis ta memmele 60. juubeliks kinkinud oli. Siin oli palju mälestusi, mida kõike oleks tahtnud kaasa võtta, aga paraku ei saanud. Kas eales oleks suutnud ükski kohver ära mahutada seda, mis oli siia viiekümne aasta jooksul talletatud. Kindlasti mitte. See maja jääb siia maha, koos mälestustega. Tulevad uued inimesed, kes ostavad ehk endale selle suvekoduks ja kui veab, siis ehk hakkab see maja oma uut elu elama. Uue perega. Kes teab?

Kui Mirjam oma jalutuskäigult paari tunni möödudes tagasi tuli, ootas memm juba köögis laua taga, kohver tema kõrval.

“Oh memm, memmeke, mida sa teinud oled? Egas me ju täna veel minema hakka. Mõtlesin, et ehk homme-ülehomme. Sul on aega küll asju pakkida ja hüvasti jätta.”

“Mis siin ikka nii pikalt venitada. Mina ei tea, millal ma jälle teine inimene olen ja see teine ei tea ju midagi siit äraminemisest, sellepärast ka see kiirustamine. Mis täna tehtud, see homme mureta, nii ütleb ka vanasõna. Ja eks ma ise ka taha oma ihusilmaga näha seda ilusat päikeseratast…”

“Päikeseratas on selle pansioni nimi, kuhu sa elama lähed,” ütles Mirjam ja kallistas memme.

“Ah,” rehmas memm tüdinult käega, “mis siin ikka nii venitada. Minu testament on juba ammu sinu nimele, tütreke, ära tehtud ja eks sa siis ise tead, mida selle kõigega siin peale hakkad. Eks me vanaisaga sinu jaoks elu jooksul kõrvale panime, et sul kergem oleks elada.”

“Kallis memm, ma ei müü seda maja, veel mitte. See peab jääma mulle kohaks, kuhu tulla puhkama ja loodust nautima. See maja jääb meenutama minu lapsepõlveaastaid ning saab lohutuseks ja pelgupaigaks ka siis, kui vajan omaette olemist,” ütles Mirjam, “aga nüüd, nagu enne lubasin, hakkame tegema pannkooke!” hüüdis ta laua äärest püsti tõustes ja tegi pliidiukse lahti, et tuli alla teha, sest memmel muud pliiti ei olnud. Ta polnud neid uuema aja asju tahtnud. Tema elas ikka oma ajas. Tõsi, raadio ja televiisor tal olid ja neid ta kuulas ja vaatas. Mida sa talvisel ajal ikka enam teha oskad. Sukavardaid ei saanud enam käes hoida, liigesehaigus oli oma töö teinud. Aga silmanägemine oli memmel ikka veel hea, prille ta ei kandnud.

Kuivad puud võtsid ilusasti tuld ja peagi nilpsasid lõbusad leegid ahnelt puid, mis kohe praksuma hakkasid. Mirjam tõi sahvrist lauale munad, liitrise purgi piima, võttis kapist jahu ja koogitegu võis alata. Piima oli memmele ikka Vaike-tädi toonud oma varudest. Varsti oli köök täis pannkookide lõhna. Memm läks ja otsis sahvrist välja purgi eelmisel suvel tehtud maasikamoosiga. Varsti istusid nad mõlemad laua ääres, meenutasid Mirjami lapsepõlveaegu ja sõid pannkooke moosiga. Päev oli vaikselt hakanud õhtusse veerema ja päikegi poolenisti metsa taha ära kadunud. Memm ja Mirjam aga jutustasid veel kaua, istudes väljas, maja ees pingil ja arutasid eelseisvat sõitu pansionaati. Peagi aga jäid nad mõlemad uniseks ning memm tegi Mirjamile aseme elutuppa diivanile valmis. Varsti magasid mõlemad rasket ja sügavat und.