Читать книгу Selgelt nägija - Silja Vaher - Страница 3

Meie elu Peebuga jätkus just nii, nagu ma olin väga soovinud. Ometi oli minu sees miski, mis ei lasknud tunda rõõmu sellest kõigest. Oli see süütunne Peebu endise naise ees? Tema tütarde ees, kes küll kinnitasid, et saavad aru ja mõistavad? Minu sisse oli pugenud rahutus, mis enam asu ei andnud. Teadsin küll, et sellised hetked on tulemas. Aga alati tulid need kuidagi liiga ootamatult. Ma polnud ette valmistunud. Ja kas sellisteks asjadeks üldse saabki ettevalmistusi teha?

Tavaliselt läksin siis ülakorrusele väiksesse kambrikesse, mille Peep oli mulle just sellisteks ootamatuteks olukordadeks ehitanud. Muidugi kasutasin seda tuba kirjutamiseks, kui vajasin ülejäänud majalistest vaikust ja rahu, kui kirjutamise tuhin peale tuli. Ega meil erilist tunglemist enam polnudki. Vahel nädalavahetustel käisid külas Rita ja Taavi. Ka poisid Mait ja Koit hüppasid mõnikord läbi ning jagasid oma muljeid nii koolist kui tööst koertemajas. Nüüd, kus nad juba kevadel gümnaasiumi olid lõpetamas, plaanisid nad edasi minna Tartusse, õppima õigusteadust. Poistel oli nimelt plaan saada juristiks. Mõlemal. Kaksikute asi, mis parata!

Nii ma istusingi ühel laupäeva hommikul oma kambrikeses ja nukrutsesin. Maja oli vaikne, kui välja arvata juba peagi aastaseks saav Rogert, kes püüdis õues Reiut mängima meelitada. Rogerti ema Hectoria vaatas seda kõike unisel pilgul pealt ja lasi vahepeal silma jälle kinni. Sügisene veel sooja andev päikene oli hea uinutaja. Peep toimetas täna koertemajas ja mulle tundus, et ta on hakanud minust vaikselt eemale hoidma. Minu järjekordsed luulud? Kas oli jäänud midagi märkamata? Midagi, mis mõjus mehele ja millest mina aru ei saanud? Peep oli olnud kogu see aeg sõbralik, hea ja suuremeelne. Aga kaua võib, kui sinu ees on üha rohkem omaette tõmbuv naine, kes küsimusele, mis viga, vastust ei anna.

Aga minul oli hoopis hirm. Ma kartsin. Kartsin seda tundmatut, mis oli minu sisse teed rajamas. Ma ei saanud talle vastu. Ta oli tugevam kui mina. Ma ei osanud sellest mehele rääkida. Kartsin, et ta peab mind hulluks. Et ta ei mõista mind. Ja miks ta peakski, kui ma ise samuti ennast ei mõistnud. Kartsin et lähengi hulluks! Olin hakanud eemale hoidma inimesest, kes oli mulle kõige kallim maailmas. Miks siis ometi? Kas tahtsin hoida teda eemale sellest, mis oli minu sees kasvamas? Sellest, mida ma isegi veel ei tundnud… Ma tundsin ette vaid suurt hirmu ja ehk ka õnnetust.

Äkitselt tekkis minu silme ette pilt. Peep avamas ühe varjupaiga puuri ust. Seal sees oli alles eile toodud metsik bullterjer. Teadsin, et seda koera oli palju päevi näljutatud ja pekstud. Ta oli veel tige. Samas aga saime kõik aru, et see oli tema kaitserefleks. Tahtsin hüüda, et ära mine. Aga häält ei tulnud. Ometi suutsin kurgupõhjast midagi välja kraaksatada. Peebu käsi peatus. Ta kuulatas hetkeks ja sulges aediku riivi. Mis oli juhtunud? Kas mees kuulis mind või segas teda miski muu? Ma ei saanud enam rahu, vaid võtsin ja helistasin mehele.

“Halloo,“ vastas Peep oma mahedal häälel.

“Kuidas sul seal läheb, kurvakuju lillekene?“

Ja ta rääkis sellise loo:

“Praegu toimus siin üks kummaline asi. Olin just avamas selle puuri ust, kuhu eile uus koer toodi, kui kuulsin sinu karjatust. See tundus nii reaalsena, et pidasin seda hoiatuseks ja loobusin puuri minemast.“

Vastasin:

“Mina, mina karjatasingi… Nägin seda kõike siin, nagu oleksin vaadanud telekast sind. Tean, et see on uskumatu, aga nii see tõesti oli. See ongi see, mida ma kardan. Miski on minu sisse pugenud ja ma näen oma peas, mida sa mujal teed. Aga ma ei taha seda. Ei taha! See oleks nagu nuhkimine sinu järele. Kardan, mida kõike ma veel ära ei näe… Anna andeks, aga ma ei taha seda teha, mida teen. Tahan olla samasugune lihtne ja naiivne naine nagu varem.“

Nende sõnadega lõpetasin kõne ja puhkesin nutma. Mul oli nii valus! Kas oli mu elus veel vähe katsumusi, et nüüd pidin ma ka veel selgeltnägijaks saama? Ma ei vajanud seda.

Kui olin end tühjaks nutnud ja veidikene rahunenud, helistasin oma selgeltnägijast sõbrannale Pillele, kes oli mind kunagi Rita juhtumi juures suuresti aidanud. Rääkisin talle oma loo ja Pille lubas mõni päev läbi astuda. Ta ütles, et selles ei ole midagi halba. Ainult ma pean õppima kõike kontrolli all hoidma, et SEE minu üle võimust ei võtaks. Kui ma ei tunne vahel iseennastki ära, siis mida hakkan ma peale selle suure Tundmatuga? Nii nagu olin arvanud, kuulsin varsti, kuidas minu kalli kaasa auto värava taga peatus. Läksin õue vastu ja pugesin peadpidi talle kaissu, nagu mul alati kombeks oli. Peep võttis mul kahe käega ümbert kinni ja kallistas kõvasti. Sellistel hetkedel tahtsin lausa tema sisse pugeda ja sinna jäädagi, et ei peaks enam kunagi olema temast sammugi eemal. Ikka veel vajasin teda nii meeletult, nii valusa kirega, nagu võib seda vaid üks armunud naine. Peep oli minu maailm ja kedagi teist ma sinna ei vajanud. Ainult meie kaks.

Inimese olemuses on olla liikumises. Leida just selline inimene endale, kes sind täiuslikuks teeb. Selline inimene, kes lepib kõigega, mis sinus peidus on, ega taha hakata sind ümber vormima. Teiseks inimeseks. Kui sul pole oma partneri valikul vaja kellegi teise heakskiitu peale iseenda, siis oled sa vaba. Olin küll tasapisi õppinud tundma ja usaldama seda maailma, kus olin endasse kaasa korjanud nii palju minevikuvalu. Valutasin ikka veel juba armistunud haavasid, mis haiget tegid. Seda siis, kui minevik toodi tagasi. Ta koputas ikka ja jälle minu südame uksele, meenutamaks, et minevikku ei saa unustada. Saab vaid leppida olnuga. Saab elada paremini, sest nüüd on tulevik enda kätes, mitte enam teiste juhtida.

Saanud tagasi oma rahu Peebu embuses, läksime koos majja. Seal rääkis mees mulle uuesti, kuidas oli minu karjatust kuulnud. Rääkisin kaasale, et saan kokku oma vana sõbrannaga ja ehk leian siis selguse, mis minuga õieti toimub. Peep rahustas mu jälle maha ja ütles, et midagi hullu see kindlasti ei tähenda, kuna täna olin ju päästnud ta tigeda koera käest. Too oli alles uustulnuk ja seetõttu ettearvamatu. Peepu olid koerad alati usaldanud, aga tuli ette ka eriolukordi. Poole vestluse pealt kadus mehe jutt nagu udu sisse ja olin jälle tagasi minevikus. Selliseid asju juhtus minuga päris sageli ja Peep oli hakanud sellega vaikselt juba harjuma…

Vihmane ja külm sügispäev. Pidin jälle kolima uude elukohta, sest oma töökoha olin järjekordselt maha joonud. Koht, kuhu pidin lüpsjaks tööle minema, asus ühes vägagi tühjas külakolkas. Minu mööblinatuke visati meeste poolt kastiga autole ja sõitsimegi kohale. Ka lapsed ja mina istusime ära peidetult seal voodite ja kappide vahel autokastis. Kohale jõudes selgus aga, et mind ei tahetudki enam tööle võtta. Nii toodigi meid kolikoormaga uuesti tagasi vanasse korterisse. Visati mööbel hooletult läbi akna tuppa. Sajatusi ja mõnitusi tuli autojuhilt ja tema kaaslaselt veel pealekauba.

Ja jälle oli mul põhjust pudelisse vaadata. Ei mäletagi enam, kuskohast ja kuidas sain raha selleks, et neid pudeleid osta, aga sain. Vahel tundus, et minus ei voola enam veri nagu enamus inimestel, vaid puhas alkohol. Elasime mõne hea inimese almustest ja sellest, mida lapsed kokku suutsid varastada, sest tühi kõht nõudis oma. Kas ma tundsin häbi? Kas ma üldse siis veel huvi tundsin millegi muu vastu, kui selle, kust leida järjekordne alkoholikogus, et uputada sinna oma kurb saatus?

Või seegi kord, kui üks külajoodik minu vanemat poega raputas. Vahele minnes kuulsin, et mul ei ole mitte mingisugust õigust sünnitada lapsi. Et minusugustel ei peaks olema lapsi. Mul oli valus. Oi kui valus! Aga ma ei osanud teha muud, kui vaid haletseda oma elu ja halba saatust. Või neid kordi, kui magasin küla bussijaamas, selle asemel, et kodus oma laste juures olla. Kuidas läksin kaasa sõbrannadega, pärast aga ekslesin kusagil võõras kohas ja püüdsin koduteed leida. Või siis talvel läbi tuisu koduteed otsimas, et oma laste juurde tulla. Jõudsin koju, aga lapsi ei olnud. Minu ema oli nad endaga kaasa viinud…

Minevik ja tema mustad varjud. Varjud, mis hiilivad su kannul. Ei jää sammugi sinust maha. Meil inimestel on heaks omaduseks kas unustada või mäletada. Mina tahtsin mäletada. Tahtsin tekitada eneses valu möödunu pärast. Kannatasin seda valu pikki aastaid. See oli nagu noa keeramine. Ikka ja jälle uuesti, ilma et haav saaks kinni kasvada. Aga siis, nagu te juba teate, kohtasin ma Peepu. Oma elu imet! Ja uskuge mind, nüüd elan ma muinasjutus. Mina usun imedesse! Ja elu ongi üks suur ime…

Kui toibusin, hoidis Peep mind oma käte vahel.

Jälle oli algamas üks tavaline sügishommik, kus päike on varakult oma kiired laiali laotanud üle rohetava õuemuru. Suvi polnud veel oma ohje käest andnud ja meelitas palavate suvesoojadega. Ehk küll kureparved tegid juba proovilendusid, treenides poegasid pikaks äralennuks. Kask oli rohelise kuue vahetanud kirju vastu. Vahtrapuule aga oli looduse kunstnik ohtralt punast värvi juurde lisanud. Hommikuti varjutas metsapiiri sageli tihe ja paks uduviirg, mis vahel alles poolest lõunast hajus. Sügis oli tõeliselt ilus oma tulemises. Minemine nii kena silmailu enam ei paku. Siis tulevad pori ja lumi läbisegi. Aga meil oli praegu veel tõeline vananaistesuvi. Ja sellest tuli ainult rõõmu tunda.

Istusin parajasti meie aias pingil, mis oli muidugi Peebu enese kätetöö ja vaatasin kõike seda ilu, mis mind ümbritses. Siis aga kuulsin, kuidas koerad oma kohustusliku”auh-mauh“ ära tegid. Rogert aga lasi lisaks kuuldavale veel päris kurja häält. Sain aru, et tema tulijat ei tundnud. Tõusin ja läksin vaatama, kes meile külla on tulnud. Pille. Olin siiralt rõõmus ja kutsusin sõbrannat edasi tulema. Ei, Rogert ei ole kuri, ta lihtsalt valvab oma kodu. Pille aeda astudes oligi Rogert esimene, kes Reiuga kahekesi võidu püüdsid omamoodi külalist tervitada. Seegi protseduur oli iseenesest vaatamisväärsus. Rogert viskas ennast Pille ette selili ja niutsus rõõmsalt. Kui aga sõbranna kummardas teda kõhu alt sügama, kargas koer uuesti püsti, pani käpad tema õlgadele ja kavatses juba ta nägu pesema hakata. Sõbranna lükkas koera hellalt eemale, ise öeldes:

“Armas Rogert, ma juba pesin hommikul nägu! Aga tänud sulle ikkagi!“

Ta sasis koera paksu musta värvi kasukat. Reiu ootas pingsalt oma järjekorda. Kui Pille tema juurde astus, andis koer viisakalt käppa ja tahtis temagi naise nägu pesta, keel vilkalt suust välja käimas. Pille paitas tedagi ja suundus seejärel kõige vanema koera manu. Hectoria oli küll paar sammu lesimiskohast kaugemale astunud, aga rohkemat ei viitsinud temagi liikuda. Sõbranna tervitas koera, paitades tema suurt kuninglikku pead ja me läksime kahekesi koos ära majja.

Istusime köögis, sest see oli siiski jäänud kõige mugavamaks istumiskohaks kõigile, kaasaarvatud meile endile Peebuga. Siin sain teha kõik oma toimetused ja samas külalisega vestelda. Panin kohvimasina tööle ja istusin ka ise laua taha. Rääkisin sõbrannale, mis mind vaevab. Samuti oma hirmudest ja kahtlustest seoses minu selgeltnägemisega. Miks ei olnud see selgeltnägemine mulle ennast varem ilmutanud, vaid alles nüüd? Pille selgitas mulle järgmist:

“Sinu mõtete sisu on niivõrd kiire ja su tegevust mõjutav. Kuna sa oled oma mehega äärmiselt emotsionaalselt seotud, siis seepärast ongi su ajus tekkinud nähtus, nagu seda on selgeltnägemine. Tegelikult on selline oskus olemas igas inimeses, aga igaüks ei leia seda üles. Sinu emotsioonid vallandasid selle liiga vara, kui sa pole veel õppinud sellega koos olema. Praegu veel näed vaid Peebuga seonduvaid sündmusi, aga hiljem hakkad nägema ka teisi asju. See ei ole halb. Nägemustega saad sa aidata halba ära hoida. See võib puudutada nii su perekonda kui ka päris võõraid inimesi. Aga pole veel hilja. Meil on olemas kursused, kus saab õppida, kuidas niisuguste nähtustega toime tulla. Panen sind kohe homme kirja ja tulen esimesel korral kaasa.“

Pille naeratas ja kallistas mind soojalt.

“Aga kui ma ei taha midagi ette näha? Kas saab maha võtta, et ma midagi sellist enam kunagi ei näeks?“ küsisin mina.

“Kulla Reelika, kui sa õpid oma mõtteid ja nägemusi juba ise taltsutama, siis näed, et asi ei ole nii hull. Ja mõnikord on ettenägemised isegi väga head ja võivad päästa elusid, nagu sa juba Peebu juhtumiga kogesid.“

Lobisesime veel mõned tunnid niisama tühjast tähjast, rääkisime lastest ja momendil suureks puhutud pagulaste teemast. Nii jõudiski kätte aeg, kui Pille pidi hakkama koju minema. Ta lubas mulle helistada, millal kursus tööd alustab. Jätsime hüvasti ja ma saatsin kalli sõbranna väravani, kolm koera sabas. Tundsin, et olen väsinud ja mõtlesin tunnikese tukkuda. Peep oli koertemajade juures. Seal oli alati vaja midagi parandada või uuendada. Viskasin ennast allkorrusel elutoa diivanile pikali. Nagu ma silmad kinni panin, hakkasid pildid mu silme ees jälle jooksma… Meie koos Peebuga voodis… Meie armastus oli niivõrd võimas, et piisas mul vaid mehe nägemisest või isegi temale mõtlemisest ja ma olin valmis. Sama toimus ka Peebuga. Me kasutasime kõiki võimalusi. Meil oli aega teineteise jaoks ja terve suur maja, mis oli meie kahe päralt.

Samas aga olin jälle sündmustega minevikus. Ajas, mil me kahekesi pidime varastama hetki ja tunde. Leidma põhjuseid minu juurde tulekuks. Igatsesin meest iga päev. Oli hetki, kui tahtsin loobuda ja ära minna. Vabaks anda. Aga ei suutnud. Ei suutnud lahti lasta oma armastusest. Ainukesest asjast elus, mis mind innustas ja aitas elada. Nii lihtne oleks ju katkestada kõik ja ära minna! Aga kes oleks siis rahu saanud? Jah, Peebu naine ja tema lapsed. Aga mees ise ega mina poleks iial õnnelikuks saanud. Need ääretult kirglikud kirehetked, mida pidime ära mahutama paari-kolme tundi, olid seda rohkem kõike väärt.

Korraga sähvatas nagu välk mu silme ees. Olin nagu valge koheva pilve peal. Imelik, et see mind kandis. Ja nägin kõike, mis toimus allpool pilve. Tasus vaid mõelda koht, mida tahtsin näha, kui juba olingi seal. Muidugi, nagu alati, oli mul mõttes Peep. Ja nii liikusingi oma pilvel vaikselt koerte hoiukodu poole. Mees istus hoiukodu kontoriruumis ja vestles heledapäise naisterahvaga. Mina teda ei tundnud. Kas oli see mõni uus töötaja, vabatahtlik või keegi, kes oli oma koera hoiule toonud? Ainus asi, mida märkasin, oli naise kergemeelne käitumine. Nägin, kuidas ta liiga tihti käe Peebu seljale asetas, kuidas mehe põlve patsutas, kummardus ja talle kõrva sosistas:

“Muide, sa oled väga võluv mees. Ma olen sinusse peaaegu armunud…“

Naeratades tõmbus ta eemale ja sasis mehe juukseid. Mul oli tunne, et hüppan sealsamas oma pilvelt maha ja tollele harakale selga ning materdan ta vaeseomaks! Teadsin, et kunagi ootas mees minult selliseid sõnu ja tunnustust ja kartsin nüüd, et see võib talle ka teiste naiste poolt öelduna meeldida. Minu imestuseks aga tõusis Peep toolilt ja ütles naisele:

“Ma väga vabandan, et ei saa teile samaga vastata. Mind on kodus ootamas kaunis ja armastav naine. Teil tuleb otsida enesele uus sihtmärk, kelle külje alla pugeda.“

Mees juhatas naise välja, sulges tema järel ukse ja hakkas kodu poole tulema. Otse tulles oli vaid viissada meetrit meie kodumajani.

Ärkasingi selle peale, et Peep mind soojalt kallistas ja põsemusi andis, et mind unehõlmast üles aidata. Kui silmad avasin, jutustasin mehele, mida olin unes näinud. Peep tegi küll imestusest suured silmad, aga ütles siis:

“Jah, just nii see kõik oligi. Naise nimi oli Maret Laisaar ja ta tuli oma retriiveri järgi, kes nädalavahetusel meie juures hoiul oli. Märkasin kohe, et ta on minust huvitatud ja jälgisin, kui kaugele võib üks naine minna. Nagu sa ise nägid, muutus ta liiga isiklikuks ja seda ma enam ei kannatanud. Näitasin viisakalt ust ja tulin koju. Mitte iial, mitte kunagi ei jäta ma naist, kes on minu eluarmastus! Sa ei pea kunagi minu pärast kartma. Meie oleme loodud kokku jääma, sest saatus tahtis nii. Kuni surm meid lahutab…,“ ütles Peep ja suudles mind pikalt ja kirglikult.

“Aga kas sinul ei ole paha teada, et ma võin sind igal ajal näha? Minul on küll häbi, sest võid ju pidada seda enese järel nuhkimiseks, aga seda ma tõesti teha ei taha. Sellepärast kardangi neid selgeltnägemisi.“

Peep naeratas ja tõmbas mind endale sülle, kallistas kõvasti ja ütles:

“Ei, üldse pole paha. Minul ei ole sinu ees ühtegi saladust. Aga ühte ma palun sinult. Ära vetsu mind küll vaatama tule, kuid vannitoas oled alati oodatud külaline,“ aasis ta sõbralikult.

Siis jutustasin mehele, kuidas Pille mind kursustele lubas saata, et ma enam ei näeks neid selgeltnägemise asju iga päev, vaid oskaksin mujale suunata, et nad mu elu häirima ei hakkaks.