Читать книгу Uurija - Silja Vaher - Страница 3

Päikese kullakarvaline kera on end kõrgele sinitaevasse veeretanud ja ilma suviselt soojaks kütnud. Miski ei anna märku, et midagi võiks halvasti olla. On maikuu lõpp.

„Mine too see kuradima pall nüüd ära sealt nõgestest!“ hüüab Mirjam vihaselt oma kolm aastat nooremale vennale, istudes ise murule. Mart, kümnene heledate juustega poiss, longib vastumeelselt nõgestesse. See on nende ainuke pall ja ta peab selle kätte saama. Nõgeseid varrukaga ettevaatlikult eest lükates ja silmi kissitades märkab ta palli asemel riidepampu. Poiss astub ettevaatlikult mõned sammud lähemale, kummardub kompsu poole ja näeb, et see liigutab ja – veelgi ootamatum – teeb häält. Nagu ussist nõelatult kargab ta püsti, tormab kisades toa poole ja ei peatu enne, kui alles köögis, kus ema-isa laua taga rahulikult kohvi joovad.

„Ema! Isa! Nõgestes on beebi!“

„Mismoodi beebi? Mis lora sa ajad?“ küsib isa imestunult.

Ema vaatab pojale tähelepanelikult otsa ja, nähes selle siiralt ehmunud ilmet, ütleb püsti tõustes: „Lähme vaatame järele.“ Isa paneb poolelioleva kohvitassi lauale ja järgneb talle.

Vana aida taha jõudnud, kuulevad kõik lapse nuttu. Ema ruttab ettetallatud rada mööda nõgestesse ja liigub hääle suunas. Kohale jõudes võtab ta lapse sülle ja püüab teda kiigutamisega rahustada, pisike hakkab aga veelgi kõvemini nutma. Mardi ema ruttab lapsega maja poole ja arvab, et küllap on vaesekesel kõht tühi. „Ma viin ta majja ja vaatan üle. Meil tuleb helistada politseisse. Piima peaks ka soojendama, kindlasti on pisike näljane.“

Majja astunud, läheb naine otsejoones magamistuppa ja harutab lapse teki seest lahti. Laps võib olla kõige rohkem kolmekuune, veidi siia-sinna. Naine võtab lapse riidest lahti ja vahetab märjad mähkmed teki seest leitud kuivade vastu. Tegu on pisikese poisslapsega. Üks mure lahendatud, tuleb kiiresti järgmist lahendama hakata. Ema Tiina hüüab oma kolmeteistaastast tütart Mirjamit, et too senikaua last süles rahustaks, kuni tema piima keedab ja selle joomiskõlbulikuks jahutab. Tüdruk võtab lapse sülle ja vaatab emale küsivalt otsa. „Ma ei oska sulle midagi öelda, lapseke,“ ütleb Tiina ja kiirustab kööki. Ta ei jõua küllalt kiita oma kokkuhoidlikkust ja muidu nii tülikat kommet vanu asju alles hoida. Kergendustundega võtab ta sahtlist Mardi beebipõlveaegse lutipudeli ja asub seda pesema. Veerand tunni pärast naaseb naine magamistuppa, võtab tütre käest lapse ning hakkab teda söötma.

„Kuidas sai see pisike ilmakodanik meie tagahoovi nõgestesse? Miks? Kes seda küll tegi?“ mõtleb ta last vaadates ja söötes. Nüüd on tuppa tulnud ka isa Martin ja nende poeg Mart. Tiina, kes võrreldes oma vaikse küljeluuga tublisti tegusam on, küsib: „Mida nüüd peale hakata?“ ja vastab kohe ise: „Muidugi peame politseisse helistama.“ Tiina asetab uinunud lapse ettevaatlikult voodile, läheb kööki, võtab laualt telefoni ja valib politseijaoskonna numbri.

Nad elavad oma neljaliikmelise perega Viljandimaal väikeses Lalsi külakeses. Lähim naaber asub kilomeetri kaugusel. Asukoht polnud küll päris nende eneste valik, vaid pigem sündmuste kokkulangemine. Tiina ema oli väga noores eas siitilmast lahkunud ning Tiinat ja tema venda Tarmot jäi kasvatama nende ema ema. Vanaema pärandas maja Tiinale, kuna Tarmo oli selle aja peale ammu kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja Soome elama läinud. Tiina ja Martin elasid varem Tallinna külje all Sakus ja üürisid väikest kahetoalist korterit. Kui vanaema suri, ootas Tiina oma teist last, Marti. Nii võetigi koos vastu otsus minna elama maale. Maja asus küll üksikus kohas, aga noorte hakkajate inimestena ei näinud nad sellest suurt probleemi tekkida võivat. Vanaema majas oli ruumi laialt: oma õu, võimalus ise perele toitu kasvatada, oma mets, kust saab talvekütte. Kümne aastaga olid nad remontinud vana maja, teinud kauniks koduaia, kus kasvab mitut sorti okaspuid, roosipõõsaid ja palju lilli. Lisaks veel oma kartulimaa, juurviljaaed ning suur kasvuhoone. Martin töötab Viljandis ehitusfirmas. Kümme aastat tagasi alustas ta lihtsa ehitustöölisena, kuid ennast aastate jooksul täiendanud, on temast nüüdseks saanud töödejuhataja. Alluvad kiidavad meest kui rahulikku, kindla käe ja sõnaga ülemust. Tiina oli Tallinnas mõnda aega olnud pudukaupade osakonnas müüja, aga peale esimese lapse sündi jäänud koduseks ning pühendunud pere eest hoolitsemisele.

Tiina trummeldab telefonikutsungit kuulates närviliselt sõrmedega vastu lauda, kuni kuuleb torus häält: „Tere päevast, Viljandi politseijaoskond kuuleb!“

Ta räägib lühidalt lapse leidmise loo ja kuuleb kergendustundega, et patrullmeeskond saadetakse kohe välja. Kolmveerand tunni pärast sõidab õuele politseimasin ning seejärel kohe ka kiirabi. Autodest väljuvad inimesed kiirustavad maja poole ja Martin läheb neile vastu. Tiina juhatab kiirabiarsti magamistuppa, kus pisike poiss magab, Martin läheb aga politseinikele näitama kohta, kust laps leiti. Mehed järgnevad Martinile ja jäävad vana aida taga laiuva nõgesepuhma ees seisma. Politseinikud paluvad Martinil eemale jääda, et mitte uurimispaika kõrvalisi jälgi tekitada, ning sukelduvad nõgestesse.

Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha.

„Tont võtku, mis siin toimub?“ küsib Martin ehmunult.

„Seda me peamegi nüüd hakkama välja selgitama ja oleksime tänulikud, kui te meid selles aitaksite,“ vastab mees. Teine politseinik võtab telefoni ja jalutab numbrit valides neist eemale. Naastes teatab ta, et peagi saabuvad kriminaaluurijad ja kohtueksperdid.

„Teie kodurahu on nüüd küll tükiks ajaks rikutud, aga palun püüdke rahulikuks jääda. Uurimine võtab oma aja ja kindlasti on uurijatel teile ka küsimusi. Meedikud viivad lapse haiglasse ja peale seda, kui eksperdid oma tööga siin valmis on saanud, viiakse ka ohver minema.“

Mõne aja pärast sõidabki kiirabiauto koos pisipoisiga minema. Tiina tunneb muret, mis lapsest edasi saab ja kuuleb meedikute käest, et peale arstlikku ülevaatust viiakse ta väikelastekodusse, kuni tema vanemad või lähemad sugulased välja selgitatakse. Tiina noogutab nukralt ja ohkab. See beebipoiss on talle juba armsaks saanud. Väike emata jäänud orvuke … Tiina on juba leitud naisest kuulnud ja arvab tema lapse ema olevat. Mart ja Mirjam on samuti tulnud kööki ema juurde ja vaikides vaatavad kõik kolm läbi akna, kuidas nende isa politseitöötajaga räägib. Teine ametnik tõmbab sündmuskoha ümber piirdelinti.

Paari tunni pärast saabuvad kohtumeditsiinieksperdid ja nendega koos kaks meest ja naine – kriminaaluurijad. Nad vestlevad veidi aega politseinikega, misjärel viimased minema sõidavad, andes teatepulga edasi spetsialistidele. Kohtumeditsiinieksperdid, mees ja naine, kiirustavad sündmuskohale, uurijad aga seavad sammud maja poole. Martin juhatab nad majja. Uurijad tutvustavad end ja näitavad töötõendeid: Mari Tarkler, Tanel Paismaa ja Kalle Veinenberg. Need nimed loeb Martin välja dokumentidelt. Üks nendest kolmest tundub aga talle veidike tuttav, kuskil on ta seda inimest varem näinud. Kõigil pereliikmetel tuleb oma jutt uuesti rääkida. Ka lastel. Märgitakse üles kellaajad ja sündmuste järjekord. Mart kirjeldab, kuidas ja millistel asjaoludel ta lapse leidis. Poiss hoiab end ema lähedale ja on näha, et pisarad pole kaugel. Alles nüüd jõuab talle kohale teadmine, et nende vana aida taga nõgesepuhmas lebab võõra naise surnukeha.

Paari tunni pärast lõpetavad eksperdid oma töö. Seejärel palub üks uurijatest, Mari Tarkler, tulla Tiinal ja Martinil ohvrit vaatama, et selgitada välja, kas tegemist võiks olla nende tuttavaga. Vastu tahtmist astuvad perenaine ja -mees kanderaami juurde. Tiina heidab vaid korraks pilgu naise poole ja tunneb ta kohe ära. Kaht kätt kokku lüües hüüab ta ehmunult: „Püha taevas, too ju Utsimurru Aksli tütar Virge! Tema isa jäi mõned aastad tagasi talvel metsas puid langetades puu alla ning sellest alates lonkab jalga. Aga laps, kelle oma see on?“

Mari Tarkler tunneb samuti seda naist. See on Virge, tema lapsepõlve mängukaaslane. Mari sünnikodu asub siin, Lalsi külas, veidi eemal Utsimurrust, kus oli kunagi elanud naine, kes nüüd tema ees kanderaamil lebab.

Ma näen, et sa mind vaatad. Püüad mõista, teada saada, mis minuga juhtus. Miks olin ma visatud sinna aida taha nõgestesse, nagu visatakse ära viimse piirini täis topitud prügikott. Mis minuga juhtus? Ma hõljun sinu kohal, Mari, ja võiksin sind praegu puudutada. Aga ma ei tee seda, sest ma ei saa – mu keha lebab sinu jalgade ees kanderaamil. Ma olen nüüd eikeegi. Hõljun maa ning taeva vahel ja ootan, kuni sina, Mari, ja sinu kaaslased uurimisrühmast, saate kätte minu mõrvari. Jah, mina ju tean, kes seda tegi, aga ma ei saa sulle seda öelda, sest sa ei kuule mind. Ometigi püüan ma sind aidata, sulle omal moel vihjeid anda. Sinu asi on neid märgata ning lahti mõtestada. Aru saada … Ma tean, et sa suudad seda. Me oleme sinuga päris sarnased. Ma kuulen su mõtteid ja need teevad mind kurvaks. Sa olid kunagi väga õnnetu. Sa meenutad aegu, kus eelmised vägivallahaavad polnud veel paranenud, kui juba tehti uued ja hullemad. Sa põgenesid ja peitsid end, kuid sellest hoolimata sai su piinaja sind kätte. Kõigele vaatamata püüdsid sa olla hea ema oma lastele ja hea naine mehele, kellele kunagi vaatasid alt üles. Ehk oligi see viga, et sa liialt alandlik olid. Alguses meestele meeldib, kui naine neid jumaldab. Kuid mehed on jahimehed. Nad tahavad taltsutada tõrksaid ja uhkeid noori sälgusid, aga kui päitsed on peas, siis neid enestele allutada. Kui see õnnestub, tüdinevad nad ära, hakkavad naist mõnitama, alandama ja peksma. Ma tean, millest ma räägin, sest minuga juhtus samamoodi.

Kadase talukoht – vana madal talutare – Mari vanematekodu. Naine on õnnelik, et saab elada nii kaunis kohas. Võrtsjärv asub vaid kümne kilomeetri kaugusel. Vana Meleski klaasivabrik on samuti lähedal. Läbi küla voolab Põltsamaa jõgi. Suur ja võimas saja-aastane tammepuu sirutab oma kaitsvaid oksi madala talutare kohale. Teisel pool maja edvistab kahar nooruke nulg. Maja ees konutab vana kaevurake – tumm tunnistaja möödunud aegadest. Mari elabki nüüd üksinda siin, oma vanematekodus. Palju aastaid kestnud kooselu lõppes juba tükk aega tagasi, kui laste sirgudes mõistis naine, et samamoodi enam jätkata ei või – polnud sellist ühtehoidmist kui noorena, siis, kui kokku elama asuti. Tundus, nagu elaksid kõrvuti kaks võõrast inimest. Miski polnud enam nii nagu varem. Mõlemal olid tekkinud oma huvid ja erinevad ootused tuleviku osas.

Mari ärkab mõtisklusest, kui tema paarimees, Tanel Paismaa, teda kõnetab: „Nüüd võib vast surnukeha minema viia, isik on kindlaks tehtud ja me saame tööga edasi minna.“

„Jah, muidugi. Jäin mõttesse. Ehmatav ja raske on oma lapsepõlvesõpra sellises seisukorras leida. Olen ju ise ka pärit siit külast ja elan senini siin,“ ütleb Mari.

„Vaata aga vaata, seda ma ei teadnudki,“ imestab Tanel, kui nad veidi eemale on jalutanud, ja lisab, „aga see ongi hea. Sa tead ja tunned kõiki oma kodukoha inimesi ja nii pääseme ehk kergemini nendega jutule.“

Mari teab, et mehel on tuline õigus. Küla hoiab ühte ning võõrastele naljalt südant ei puistata ja ülearust ei räägita. Tanel ise elab Viljandi linnas, kuhu ta pool aastat tagasi oma perega Tallinnast kolis. Ta on abielus olnud kolm aastat ja peres on kaheaastane poeg. Taneli naine töötab lasteaia juhatajana ja on elukohavahetusega ülimalt rahul. Tanel ise on kriminaaluurija Viljandi politseijaoskonnas.

Nad lähevad uuesti maja juurde, vabandavad pererahva ees ebamugavuste tekitamise pärast, tänavad informatsiooni eest, jätavad hüvasti ning asutavad end minekule.

„Kuule, kuhu Kalle kadus?“ küsib Tanel Mari käest, kui nad juba autos istuvad.

„Ma ei tea. Nägin ennist, kuidas ta koos pereisaga aida poole jalutas. Ootame ära, küllap ta kohe tuleb,“ arvab Mari.

Mõne aja pärast mees naaseb ja nad võivad sõitma hakata. Autos uurib Tanel, mida too majaperemehelt teada sai, aga Kalle ühmab napilt, et uuris veidi maad ja on kindel, et mees polegi nii süütukene, kui välja paistab.

Politseimaja on halli värvi, punase katusega, kolmekorruseline kivimaja. Kriminaalpolitsei osakond asub teisel korrusel. Mari ja Tanel jagavad kahe peale ühte tuba. Osakonda kuulub veel Silja – kurvikate kehakumerustega väikest kasvu blondiin, kellele nende majas IT-valdkonnas vastast pole. Temaga jagab ühist ruumi Kalle, viiekümnene meesterahvas, kel suuvärk lahtisem kui naisterahvaste õrnad kõrvad ehk taluda suudavad. Tanel on vahel Silja käest uurinud, kuidas ta küll pikad päevad Kallega ühes toas vastu peab. Silja aga naerab ja vastab, et piirid ammu paika pandud. Taneli ja Mari tööruum asub nende vastas üle koridori.

Mõne aja pärast kogunetakse neljakesi koosolekuruumi, kus hakatakse edasist tegevusplaani koostama. Mari ja Tanel peavad järgmisel päeval minema Lalsi külasse inimesi küsitlema. Silja lubab järele vaadata kõik, mida ta surnud naise kohta internetist leiab ja Kalle teeb kohtumeditsiiniekspertidega koostööd. Kell kabineti seinal näitab tööpäeva lõppu. Mari võtab kampsuni ja autovõtmed, väljub majast, istub autosse ning sõidab koju.

Maja ees ootavad teda kaks karvast sõpra: üks juba eakas, 12-aastane, teine alles nooruke. Kui Mari trepile astub, hakkab vanem kass end vastu tema sääri nühkima ja tervitab kojusaabujat sõbraliku nurrumisega. Noorem ootab aupaklikult eemal oma järjekorda. Naine teeb mõlemale pika pai ja astub tuppa. Vana maja võtab ta vastu tüüne vaikusega – lapsed on suureks kasvanud ja oma elu peal. Mari istub köögilaua ääres olevale pikale pingile ja jääb mõttesse. Tal on head lapsed: käivad aeg-ajalt emal külas, ei unusta tähtpäevi, ja igapäevased telefonivestlused hoiavad nende käekäiguga kursis. Laste isa aga – ah, mis temast ikka. Too elab teise naisega oma elu, aeg-ajalt ikka veel Mari juurest läbi astudes, nagu polekski ta sealt veel päriselt lahkunud. Mõte lahku minna tuli Marilt, kui ta mõistis, et nii enam edasi elada ei saa. Ta tundis end puurilinnuna, kes igast tehtud sammust ja mõeldud mõttest aru pidi andma. Samuti ei hoidnud mees oma käsi paigal, kui midagi ei meeldinud, ja seda juhtus alatasa. Ei hoidnud teda tagasi ka see, kui lapsed läheduses olema juhtusid. Kui enda pärast oleks ehk edasigi kannatada võinud, siis laste meelerahu pärast tundus talle ainus lahendus see õudus lõpetada. Nii juhtuski see, mis juhtuma pidi. Aga mees on siiamaani nagu kits kahe heinakuhja vahel – ikka leiab ta põhjuseid, miks paar korda nädalas, aga vahel ka rohkem, tema juurest läbi astuda.

Mari raputab end minevikumälestustest lahti ja talle meenuvad tänase päeva sündmused. Kuidas sai nende väikeses ja vaikses külakeses selline asi juhtuda? Küllap nad selle küsimuse lahendavad, võtku see aega mis võtab, kuid seda viimast neil küll volilt käes pole, sest Karin, nende ülemus, on tähtaegadega alati tihedalt kannul kui kubjas malakaga. Mari mõistab, et Karin ei tee seda kiusu pärast, tema peab omakorda oma ülemusele aru andma.

Mari tõuseb laua äärest ja hakkab õhtusööki valmistama – paarist hommikusest võileivast ju ära ei ela. Plaanis oli küll ka lõunat süüa, aga selle töö juures ei tea kunagi, millal, kuhu ja kauaks satud. Õhtusöök söödud, läheb Mari tuppa, kus varem elas tema poeg, ja avab sülearvuti, et vaadata, kas lastelt sõnumeid on tulnud. Midagi uut pole ja ta suleb arvutikaane. Seejärel suundub Mari elutuppa, paneb mängima pildikasti. Ka sealt ei tule midagi, mida sooviks vaadata. Korraga tunneb Mari kõigest suurt tüdimust. Et pead selgemaks saada, otsustab ta minna jalutama. Käes on maikuu lõpp, õhtud on pikalt valged ja jalutamine on üks Mari lemmiktegevustest. Ta elab imeilusas kohas, kus metsade ja põldude vahel lookleval teel ei liigu kuigi palju autosid. Õhk on siin puhas ja vaated lummavad. Pilguga põldude kohal lõõritavaid lõokesi saates jääb Mari mõtlema sellele päevale, mil ta esimest korda tundis, et tahab seista õigluse, õiguse ja seaduse eest.

Eks ta oli juba varakult olnud kriminaalromaanide fänn, aga see ei andnud veel tõuget politseinikuks õppida. Oli see juhus või saatuse suunav käsi, kuid kõik sai alguse ühel kenal soojal suvepäeval, kui Mari Viljandi äärelinnas sõbrannal külas oli. Mari oli just kohale jõudnud ja valmistus aiaväravat avama, kui järsku tormas kõrvalmajast välja meesterahvas, kes karjus, et tema naine on tapetud. Mari jäi seisma ja nägi, kuidas umbes viis minutit hiljem saabus sireenide huilates politseiauto ning peale mõningast sisse-välja käimist pandi mees autosse ja viidi minema. Mari seisis uudishimuliku rahvahulga läheduses ja kuulis inimesi arutlemas, et küllap mees ikka ise seda tegi, mis seal uuridagi – kõik niisamagi selge.

Kuna Mari sellist olukorda esimest korda nii lähedalt nägi, tekkis tal sügavam huvi tapetud naise mehe käekäigu vastu. Mingi aja pärast sai ta lehest lugeda, et too oligi süüdi mõistetud. Kuna aga mehele oli määratud advokaat, kes oma tööd südamega tegi, suutis too nähtavale tuua faktid, mis süüaluse õigeksmõistmiseni viisid. See sündmus oli tõukejõuks, miks Mari sisekaitsekadeemiasse õppima läks.

Väikene Lalsi küla, mille ümbrust nimetatakse ka Laasoja piirkonnaks 1764. a ehitatud klaasikoja ehk klaashoone järgi. Küla keskel on mägi, kuhu Võisiku mõisnik kunagi kolm esimest talu rajas. Ümberringi laius siis veel soine maa, mida kuivendama asuti. Nõnda tulevane küla mööda mäenõlvu laskuma hakkas. Kuivatitest allapoole jääb kunagine meierei, igati väärikas ja vana hoone. Esimene korrus on ehitatud suurtest maakivimürakatest, teine korrus aga puidust. Toonekured on rajanud kõrge korstna otsa oma kodu, kuhu igal kevadel tagasi tulevad. Talvel kattub maakiviosa härmatisega, meenutades piparkoogimaja. Täiusliku lihvi sellele ajaloolisele hoonele annab punane kivikatus. Huvitav on ka asjaolu, et pool ehitisest asub Lalsil, teine pool jääb Lätkalu küla maade peale. Hiljem majutati meiereisse inimesi, kes maale tööampse tegema saadeti ja keda linnas nimetati turuvarblasteks. Praegu elab seal noor pere kahe lapsega.

Selle majaga on Maril ka isiklikud mälestused. Kunagi, 1965. a, sai tema ema Saaremaalt mandrile praktikale tulles sinna toa. Aasta pärast abiellus ta kohaliku külapoisiga ja asus elama mehe vanemate ostetud majja. Mari jalutab metsa poole. Mets vaigistab meelt ja annab hingerahu. Tema teele jääb põlispuudega ääristatud vana Karitse talukoht, mille elumaja on ehitatud aidast. Vana kodu põles maha siis, kui Mari alles väike tüdruk oli, kuskil nelja-viiene. Kohe seal kõrval kössitab pisike suitsusaun. Õue sissepääsu ääristavad vanad pärnad, mille oksad on kokku kasvanud kaarjaks väravaks. Rahvasuu räägib, et kui astuda läbi pärnavärava, jääb kõik halb seljataha. Aida otsas on hauakääbas, kuhu on maetud urnid vanaperemehe ja tema naise tuhaga.

Edasi jalutades jääb paremat kätt Utsimurru, kust täna surnuna leitud naine pärit oli. Marile meenub Aksli vennapoeg ja temaga juhtunud aastatetagune sündmus. Kahemeetrine koljat oli vist jälle purjutanud ja Mari maja lähedale teepervele tukkuma jäänud. Öö hakul välja suitsetama läinud Mari poeg leidis väljast poolkülmunud naabrimehe. Et aga aeg talvele lähenema hakkas ja ööd enam sugugi soojad polnud, kutsus poeg endal külas olnud sõbra appi ja koos vedasid nad naabrimehe tuppa sooja. Üksi poleks poiss hiiglasekasvu naabrimeest liigutadagi jõudnud. Hiljem talutasid nad mehe kahe vahel koju. Tänu poistele jäi mees ellu.

Tundub, nagu käiksid selles peres õnnetused lausa külakorda: esmalt Aksel ise oma puu alla ja selle tagajärjel lonkama jäämisega, siis vennapoeg ja nüüd siis noorem tütar. Mari seisatab hetkeks ja mõtleb, kas Aksel üldse teabki oma tütre surmast, ehk peaks minema ja sellest rääkima. Aga ei. Kohe raputab ta selle mõtte endalt maha ja sammub edasi. Tema teada ei elanud Virge isatalus, vaid oli endale varjualuse leidnud vanasse koolimajja, kus mõned korterid elamispindadeks välja jagatud olid. Ja kes on Virge poja isa, kui leitud laps ikka on tema jagu? Aga kelle muu oma ta olla võiks?

Kindlasti tahad sa teada, kes on minu poja isa? Minu armsate pisikeste pontsakate jalgadega, pehmete, rusikasse tõmmatud peokestega pisipoisi isa. Või kas teda üldse saabki niimoodi nimetada … Sa jalutad praegu siin külavaheteel, veeretad oma kurbi mõtteid, mõtiskled möödunust ja unistad tulevikust. Ma tean, et sa oled rahul oma tööga, tahad teha head inimkonnale, juurida välja kurjuse mürgised kombitsad meie hukkaläinud ühiskonnast. Sa oled lahke loomuga naine, vahel ehk liigagi. Sinu heasüdamlikkust kasutatakse aeg-ajalt kurjasti ära. Ära lase seda teha! Ole tugev, sa suudad seda! Ole kasvõi minu pärast ja leia see kurjuseallikas, sest mina ei jää viimaseks. Ta tapab veel …

Poole tunni jagu jalutanud, möödub ta väikesest majapidamisest. Seal tundub olevat kõik nii pisikene. Maja ja muud ehitised on ikka kõik normaalsuuruses, aga kuna ehitised üksteisest niivõrd eemale on ehitatud, tundub, nagu oleks tegemist nukumajadega. Ega’s majaperemees ise ka just hiiglasemõõtu välja anna, pigem selline alla keskmise, seitsmekümnene, eluaegne poissmees. Teda hüütakse Käbe-Matsiks, õige nimi on aga Madis. Ta liigub pikkade sammudega, nagu jookseks kogu aeg. On selline lõuapoolik, kelle jutt alati mööda „praovahesid jookseb ja sealt läbi kah“. No mees käib vahel külanaistel kartulivagusid n-ö läbi tõmbamas ja nii ta siis suureliselt oma tegevust kirjeldabki.

Mets juba paistab. Mari seab sammud põllu äärde, kust otsetee metsa vahele keerab. Ta möödub üle saja aasta tagasi ehitatud majast, kus elab Vana-Virve, nagu teda kutsutakse. Perenaise välimus on tema kodu omaga kooskõlas – veidi kühmus, kuid vankumatult kividest vundamendil seisev vanade aegade sümbol. Virve on aeglase ja vähese jutuga, kuid kui hoo sisse saab, siis võib pikalt jutustada möödunud aegadest, kunagisest külaelust ja inimestest, kes siin olnud.

„Tore, et saan elada nii pika ajaloo ja ühtehoidva kogukonnaga paigas,“ mõtleb Mari.

Oma küla inimestega suhtleb Mari palju ja meelsasti. Eriti tore on vanemate inimeste juures aega veeta ja nendega juttu puhuda. Samuti ei ütle ta kunagi ära, kui üks või teine palub poest vahel kaupa tuua. Ta teeb seda hea meelega. Naisele meenub hiljuti loetud raamatust leitud lause: „Murra leiba nälgijale“. Inimesele süüa ja ihukatet anda on lihtne, aga tema vaevatud hinge toetada – raske. See nõuab vahel enesesalgamist, mõnikord isegi -ohverdamist. Hingevaev on igal inimesel erinev. Vanainimene, kui ta on üksi jäänud, kui lapsed on kaugel ja aega pole, tahab rääkida. Tahab jagada oma turjale kogunenud koormat, et pärast oleks jälle kergem astuda. Jagamata kipub taak nõnda suureks kasvama, et enam edasi ei jaksa.

Mari jõuab metsa äärde ja astub kitsale teerajale. Milline rahu ja vaikus! Läbi kõrgete puulatvade paistab taevas hoopis teistsugune. Männid on ladvad üksteise ligi ajanud, sosistades omakeskis. Naine ajab pea kuklasse. Üksikud kiired, mis okste vahelt puudealusele samblikule trügivad, on nagu päikesejänkud, kes pehmele samblavaibale pikutama tulnud. Mari heidab nende sekka rohelisele vaibale.

Äratuskell heliseb kõrvulukustavalt. Veidi ringutanud, tõuseb naine voodist, paneb kohvivee keema ja loputab nägu külma veega. Mari elab oma vanemate majas, kus pole erilisi mugavusi. Vesi on küll majja toodud, aga kanalisatsiooni väljaehitamiseni polnud tema eksabikaasa mitte jõudnud. Mari on sellise elukorraldusega harjunud. Kell veerand seitse on ta juba teel Viljandi poole. Täna tuleb tal koos Taneliga hakata oma koduküla inimesi usutlema.

Kui Mari auto politseimaja ette parkimisplatsile jätab ja oma kabinetti siseneb, on tal peaaegu terve tund, et eilsed materjalid veelkord rahulikult üle lugeda. Mari loeb tähelepanelikult, et ükski fakt märkamata ei jääks. Iga tähtsusetuimgi pisiasi võib lõppkokkuvõttes otsustada süüdlase tabamise või mittetabamise. Seejärel suundub ta kööginurka, et teha endale ja kolleegidele üks korralik kannutäis kohvi – vahel on see ainus soe asi, mida päeva jooksul tarbida jõutakse. Kohvitassiga tagasi kabinetti jõudes näeb ta seal Tanelit, kes on samuti tulnud varem, et end eilsete materjalidega korralikult kurssi viia. Kell pool üheksa kogunevad kõik väikesele nõupidamisele, mille lõppemisel istub Tanel Mari autosse ja sõit tagasi Lalsi külla võib alata.

Veerand kümme keerab Mari auto Utsimurru Aksli õue peale. Autost väljudes näevad nad rääbaka välimuse, rebase või koera katkutud sabasulgedega ja käriseva häälega kukeniru, kes on neid tervitama tulnud. Kahekesi astuvad nad aastatega kulunud, tugeva tammise ukse juurde, ja Tanel kolksutab kõvasti koputiga vastu ust. Vaikus. Keegi ei tule avama. Eakas inimene võiks sel kellaajal ammu ärkvel olla. Nemad tõusevad juba enne kukke ja koitu – vanainimese uni on ju lühike. Tanel koputab veelkord. Ikka ei tule kedagi. Mari ütleb, et teeb ringi ümber maja, jäägu Tanel ukse juurde. Naine piilub akendest sisse, kuid ei näe majas liikumist. Köögiaknast sisse vaadates märkab ta vana meest, kes magab, kummuli laua peal, käed pea alla toeks pandud. Mari koputab kõvasti aknale ja mõne aja pärast hakkab Aksel ennast liigutama. Vana mees tõstab pea, silmad veel unehõlmas poolkinni, ja vaatab akna poole. Aegamisi jõuab tema teadvusse tõik, et keegi on akna taga. Ta tõuseb aeglaselt, tatsab välisukseni ning ust avades vaatab küsivalt Tanelile otsa.

„Olli asja kah või? Kes sia olet? Kae, üleaidne kah siin. Mes kuri teid siu nii aigsaste ringi juuskma aap? A astke sis edesi, ku joba siin olede.“

Nad sisenevad suurde kööki. Mari võtab laua äärest tooli ja soovitab Tanelil sama teha. „Meil lihtsad inimesed, keegi ei tule sulle siin istet pakkuma. Kui oled juba sisse kutsutud, tähendab, võta tool ja istu,“ seletab naine naerdes.

Aksel istub ka ise ja ütleb: „No ütle kohe vällä, mes pattu sa miu sellä pääle ladude tahat. Mul om tugev turi, küll ma ärä kannate.“

Mari vaatab Tanelile küsivalt otsa, et kumb neist nüüd alustab? Tanel aga vastab pilguga, et eks naine tehku ise jutuots lahti.

„Vaata, Aksel, meie ei tule mitte heade uudistega sinu manu. Meil on kurvad asjad sündinud. Millal sa Virget viimati nägid?“

„Ah Virget või? Ma ei ole tedä joba ammu aiga nännu enämb. Viimäte käis siin vist mineve keväde, ku miul nüid meelen om … Olli jah, keväde. Nartsissi äitsnive joba. Tulli ist siia lavva manu. Mul olli süük lavva pääl – lämme kardule ja oma tettu silgu. Paksi Virgele kah. Temä vastu, et ei taha. Küsse, et mesasja sa sis tahat, ku siia tullit. Temä miule, et esä, anna raha. No kostkottald mia selle raha võtma pias, penss kah tillike ja pudulojusse tahave nõnaedist … Mia ütli, et süvvä või ma üten anda, sialiha, muna ja kardulit, a raha miul ei ole. Tüdrik karas selle pääle maast üles ja pand sõnagi lausmede ussest vällä. Vot rohkemb mia tedä nännu ei ole,“ jutustab Aksel ja uurib siis: „Kas tüdrikuge om midägi juhtunu, et sedämuudu perit?“

„Juhtunud, jah, Aksel. Sinu Virge on surnud. Leiti teine siit kolme kilomeetri kauguselt, Rabakõnnu talu maa pealt. Oli nõgestesse jäetud. Meie ka veel täpselt ei tea, eks uurimine toob lõpuks selguse,“ ütleb Mari ja lisab: „Tunneme südamest kaasa.“ Et ebamugavast olukorrast pääseda, küsib ta Aksli vanema tütre kohta: „Kas Viire on ka sul külas käinud? Kuidas tal läheb? Pidi teine Tallinnas elama?“

„Ei, mia ei tää temäst midägi. Mia ole jusku maamuna pääld kadunu, ei taha kennigi miut tunda,“ vastab Aksel ja vaatab tühja pilguga aknast välja, kus kanakari, sõjahaavadega kukk uhkelt kõige ees, õue pealt söögipoolist otsib.

„Kas Virgel laps ka oli? Tead sa sellest midagi?“ uurib Mari edasi, et vanameest tardumusest üles äratada.

„Mes laits? Es ole tal üttegi titte. Ja nii pallu, ku mia tää, es ole Viirel kah titte,“ ütleb Aksel.

Mari näeb, et taat rohkem midagi oma tütardest ei tea, tõuseb laua äärest ja ütleb, et nad peavad veel mitu majapidamist läbi sõitma. Ta lubab teada anda, kui Aksel tütre maha saab matta.

Nad lahkuvad majast, jättes vana mehe omaette kurbi mõtteid mõlgutama. Eks seegi tee juba kurvaks, kui kasvatad lapsed suureks ja nad sind unustavad, ei tule külla ega helista. Autosse istunud, arvab Mari, et nad võiksid minna vanasse koolimajja Virge korterit vaatama. Mari oli saanud hommikul naise korteri võtmed, mis tema kleiditaskust leiti, ja peagi sisenevad nad punastest tellistest 19. saj alguses valminud majja.

Maja on ajahambale hästi vastu pidanud, seinad on tugevad ja terved. Hoones on kaks korrust, lisaks pööning. Teisel korrusel on kolm eluruumideks kohandatud korterit. Pööningul pole midagi peale tuvide tekitatud mustuse. Maja alumised korrused on ammu tühjaks jäänud, ülemise korruse korteritest aga inimesed välja kolida ei tahtnud. Seal elab kolm perekonda – kahes korteris vanemad inimesed ja ühes elas Virge, kes oli sinna kuus aastat tagasi eluaseme saanud. Tundus, nagu oleks see olnud naisele vaid vahejaam, kus korraks hinge tõmmata, et jälle edasi minna.

Võti ei keera. Mari vajutab ukselinki ja uks läheb lahti – see polnudki lukus. Oli ehk korteriperenaine ise ukse lukustamata jätnud või unustas seda teha keegi teine? Kas viidi naine siit väevõimuga minema või lahkus ta vabatahtlikult? Oli siin käinud keegi võõras?

Nad astuvad kitsavõitu esikusse. Tanel leiab lüliti ja klõpsab sellele. Midagi ei juhtu. Käsikaudu edasi liikudes lükkab ta lahti elutoa ukse. Neile paiskub näkku ere päikesevalgus, mis peale pimedas esikus kobamist hetkeks pimestab. Tuba on avar ja peaaegu tühi, mööblit on õige napilt. Ühe seina ääres konutab vanemat tüüpi kolmekohaline diivan, teisel pool seina diivanilaud, selle peal uus kitsas televiisor. Akna all on madal riiul, millel mõned raamatud, aknalaual seisab pott kuivanud alpikanniga. Magamistoas on üheinimesevoodi, vana kirjutuslaud akna all, seina ääres riidekapp – oma aja küll ära elanud, aga üsna kasutamiskõlblik.

Mari avab vanemapoolse kirjutuslaua ülemise sahtli. See on tühi. Ka ülejäänud sahtlid on tühjad. Ta proovib avada kõige alumist, aga see on kas kinni kiilunud või lukustatud. Tanel vaatab toas ringi, otsides teravat eset, millega sahtel avada. Kuna aga midagi sobivat silma ei hakka, suundub ta kööki, lootes sealt mõnd terariista leida. Köögikapi sahtlist leiabki mees käärid ja mõne aja pärast on sahtel lahti. Tühi. Sahtlit uuesti kinni lükates takerdub see millegi taha ega sulgu. Mees tõmbab sahtli uuesti välja ja leiab sinna kas libisenud või peidetud kaustiku. Mari võtab selle kätte, avab esimese lehekülje ning hakkab lugema. Ta saab kohe aru, et on leidnud Virge päeviku. Naine annab päeviku Taneli kätte, et uurida lähemalt riidekapi sisu. Esmapilgul tundub, et siit pole midagi kaasa võetud. Vähesed üleriided ripuvad riidepuude peal, riiulitel on mõned pluusid ja püksid, üks talvejope, paar käterätikut ja aluspesu. Kapipõhjas on spordikott. Mari avab selle. Tühi …

„Vaatame teised ruumid ka üle,“ ütleb ta Tanelile ja nad suunduvad kööki. Köök on samuti suhteliselt lage – köögikapp, ühe auguga elektripliit köögilaual, pisike külmkapp akna all taburetil, sees vaid hallitanud vorstijupp, aknalaual raamat … Mari võtab raamatu ja loeb: „„Väljapääs põrgust“. “

„Kummaline raamatuvalik, kas pole?“ ütleb Mari ja ulatab raamatu Tanelile ning lisab: „Sa võta, loe see raamat läbi, ehk ütleb tema lugemishuvi meile midagi.“

Köök läbi uuritud, minnakse vannituppa. See on nii tilluke, et kaks inimest korraga sinna sisse ei mahu. Nii nagu teisteski ruumides, pole ka vannitoas peale vanni, WC-poti ja pisikese riiuli ühtegi asja. Tundub, nagu oleks naine alles äsja sisse kolinud, kuigi tegelikult oli kuus aastat tema elust seal kulgenud.

Nüüd on järg maja teiste elanike käes. Väikeses kohas on naabrid sageli su eluga rohkem kursis, kui sa ise oledki. Tihedalt külg külje kõrval elades on seintelgi kõrvad ja akendel silmad. Tanel koputab kõrvaloleva korteri uksele. Selle avab umbes 60-aastane naisterahvas. Tema on küla endine poemüüja, nüüdseks juba pensionil. Samuti pole enam olemas poodi, kus ta kunagi töötas. Kahjuks ei tea tema rääkida midagi rohkemat, kui Mari ise juba teab. Järgmise korteri ukse avab 70-aastane mammi, kes nad kohe sisse kutsub äsjavalminud teed jooma. Mari teab, et heast südamest tehtud pakkumisest ei tohi keelduda, harvad külalised teevad alati vanainimestele rõõmu – saab jälle juttu rääkida ja inimestega suhelda. Sellised memmed ja taadid ongi need, kes alati kõike märkavad. Kui kõik külauudised räägitud, küsib Mari memme käest, kas ta oma maja inimestest ka midagi rääkida oskab. Näiteks Virgest.

„Virgest? Aa, see Utsimurru noorem plika. Mis temast ikka rääkida, ta peaaegu ei elanudki siin. Vahel harva jooksis läbi. Eelmise aasta kevadel ta siit kadus ja rohkem pole enam näinud,“ jutustab memm.

Uurijad tänavad maitsva tee eest ja asutavad minekule. Enne kui nad ukse juurde jõuavad, uurib memm, miks nad Virge kohta pärivad. Mari vastab, et Virgega on õnnetus juhtunud, ja astub kiirelt uksest välja, et edasiste küsimuste eest pääseda.