Читать книгу Mehe lõhn - Silja Vaher - Страница 2

Silja Vaher
Mehe lõhn

Toimetaja: Krista Roose

Kaante kujundaja: Jana Kupits

Küljendaja: Vallo Hallik

© Kõik õigused kaitstud

ISBN: 978-9949-581-50-4

e-ISBN: 9789949685875

Trükikoda: Printeye OÜ

Kirjastus Hea Tegu

www.teehead.ee

www.fil.ee

See teos on läbinisti väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud ja osaliselt ka paigad ja sündmused on autori kujutluse vili. Mistahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

1

Anita kuulis läbi une tugevat kolkimist välisuksele. Pahuralt ajas ta ennast voodist üles, tõmbas selga kulunud välimusega hommikumantli, läks trepist alla ning avas ukse. Seal seisis ta ema, kes ägedalt puhisedes majja tormas. Anita järgnes talle. Silmanurgast elutoa seinal rippuvat kella kiigates märkas ta, et see näitas alles seitsmendat hommikutundi.

“Kas Villem läks päriselt sinu juurest ära? Mida sa ometi mõtlesid, et sellisel toredal mehel lasid minna? Mida sa üksinda peale hakkad? Kolme lapsega naine. Sul pole mõistuse raasugi enam pähe jäänud,” pahvatas ema.

Anita läks susse lohistades kööki ja pani vee keema. Võttis köögikapist presskannu ja ladus sinna hajameelselt kohvipuru sisse. Kui vesi oli keema läinud, valas selle kohvipuru peale ja istus väsinult köögilaua ääres olevale toolile.

“Ema, lõpeta juba … Ega sina temaga koos ei elanud. Mina elasin. Sa ei tea mitte kui midagi meie elust. Sinu ees näitas Villem oma head nägu. Vaata!”

Anita tõmbas üles hommikumantli varruka ja näitas oma siniseks muljutud käsivart. Sama tegi ta ka teise käega. Siis kägistamisjälgi oma kaela peal.

“No ja siis,” sekkus Marta, “sinu isa andis mulle vahel nii mõnegi tou, egás ma seepärast teda majast välja ei visanud. Abielus juhtub kõike. Ta pidas isegi armukest. Mis see mulle ikka tegi. Mees tuli alati minu juurde tagasi. Egás see tükki mul küljest võtnud. Oligi rahulikum, ei tükkinud enam minu voodisse. Magasime juba ammu eraldi tubades. Inimene peab saama öösel rahulikult ennast välja magada,” õpetas Marta edasi.

Anita ei kuulanud enam ema pidevat jutuvada, tema mõtted rändasid tagasi aega, mil ta Villemiga tuttavaks oli saanud. See juhtus ühel kuumal juulikuu päeval. Anital oli sünnipäev tulemas ja ta otsustas poodidesse šoppama minna. Ta hakkas just ühte kauplusesse sisenema, kui põrkas kokku kena noormehega, kes poest väljumas oli. Too vabandas siiralt ja Anita möödus temast. Ta ei pannud tähele, et noormees talle järgnes. Kui Anita kleite valides ühe neist enda ette pani, et seda peeglist vaadata, kuulis ta oma selja taga meesterahva häält:

“See värv teile küll ei sobi. Vaadake, see punane kleit on aga otsekui loodud teie jaoks.” Noormehel oli käes kena punane suvekleit, mida ta nüüd enese ees hoides neiule vaatamiseks pakkus.

Anita keeras end üllatunult ümber ja jäi meest lähemalt tunnistama. Kena, pikka kasvu, tumeda lokkis juuksepahmakaga, treenitud keha ja heleda ülikonnaga, mis ei olnud teps mitte tavalisest poest ostetud. Anita oli siis 22-aastane ja õppis viimast aastat Tartus algklasside õpetajaks, pidades plaani peale lõpetamist sealsamas psühholoogia eriala magistriõppes jätkata.

“Tundub, et noormehel on õigus. See kleit sobib mulle tõe-poolest lausa suurepäraselt,” mõtles neiu, võttis noormehe käest pakutud kleidi ja palus müüjal see ära pakkida. Nüüd oli vaja veel sobivad kingad välja valida. Anita suundus jalatsite osakonda ja jäi väljapanekut uudistama. Neiu pilk langes kenadele kuldset tooni suvekingadele. Ta võttis need riiulilt, siirdus lähima pingini ja hakkas jalanõusid jalga proovima. Hetk hiljem oli aga noormees jälle tema kõrval ja sirutas tema poole punast värvi suvekingad. Need olid moodsad, poolkõrge kontsaga ja sobisid tema uue kleidiga kindlasti paremini. Anita vaatas seekord veelgi tähelepanelikumalt oma uut tuttavat. Tegelikult talle ei meeldinud, et too talle ennast peale surub ja tema eest valikuid teeb. Ometi pidi ta sisimas tunnistama, et noormehel on maitset ja tema valikud õiged, aga ta ei saanud, võib – olla ka ei tahtnud seda enesele tunnistada. Siiski ostis ta noormehe soovitatud kingad ära ja läks oma ostudega kauplusest välja, noormees kutsikana kannul. Kui nad olid veidi aega vaikides teineteise kõrval kõndinud, tegi noormees ettepaneku minna kuskile jahedamasse kohta istuma. Anita polnud vastu, kuna päike praadis sel päeval eriti armutult. Nad leidsid väikese hubase kohviku otse postimaja kõrval ja astusid mõnusalt jahedasse ruumi. Enestele seina ääres asuvas lauas istekohad leidnud, tellisid nad kohvi ja mahla – Anita eelistas külma mahla kuumale kohvile. Noormees tutvustas ennast, kätt Anita poole sirutades:

“Minu nimi on Villem. Olen 32 aastane ja töötan siinsamas linnas ühes väikeses poekeses jalgrattaid müües. Mul on kaks venda ja kaks õde. Ühesõnaga, paljulapseline perekond.” Noormees naeris endast rääkides lõbusalt. Anita jutustas, et tema on oma vanematele ainus laps. Villem uuris, kas tütarlaps oleks nõus ka edaspidi temaga kohtuma. Ta oli saanud teada, et tema kaaslane õpib Tartus ja pani ette kohtuda siinsamas ka järgmisel laupäeval. Anita oli ettepanekuga nõus ja nii nad tookord lahku läksid: Anita oma koju Raplas, kus ta onult päritud eramajas juba aastajagu üksinda oli elanud ja Villem oma korterisse alles hiljaaegu valminud viiekordses majas.

Anita mõttelõnga katkestas ema tänitamine: “ … ja seda ma sulle ütlen, sa kahetsed veel valusasti, et mehe välja viskasid! Paremat sa endale enam ei leia! Kes sinusugust enam tahab. Vaata, milline sa välja näed – juuksed sorakil, silmad punased. Millal sa viimati juuksuris käisid? Ime, et su mees sind enam ei imetlenud. Naine peab ka laste kõrvalt ilus ja hoolitsetud välja nägema, mitte nii nagu sina.”

“Ilus ja hoolitsetud,” mõtles Anita kibedasti ohates. Kui sa pead mitmeid öid haige lapse kõrval üleval olema ja ka päeval puhata ei saa, sest teised lapsed ja mees vajavad samuti su hoolitsust, kõhutäit ja tähelepanu, siis ei ole mingil moel võimalik olla ilus ja hoolitsetud. Emal oli vaid üks laps ja mees, kelle eest hoolitseda. Anita mäletas seniajani, kui ta oli raske gripihaigusega voodis, käis ema teda väga harva vaatamas. Tuli vaid siis, kui oli aeg rohtu võtta. Isegi veeklaasi ei toonud ta oma tütrele tuppa. Seda pidi tollal kaheteistkümneaastane tüdruk minema ise köögist enesele tooma. Kui aga isa haigeks jäi, istus ema ööd ja päevad oma mehe voodi ääres ja poputas teda. Vahel isa käratas talle, et mingu ja ajagu omi asju, naine tüütavat teda juba surmani ära. Aga ema ei läinud, vaid ütles, et haige mees ongi nagu laps. Tol korral olid tüdrukul pisarad kurgus. Ta sai aru, et ema hoolitses isa eest palju rohkem kui tema eest eales hoolitsenud oli.

Oma mõtetest taas ärganud, kuulis ta jälle ema juttu: “Sa isegi ei muretse, kuhu su mehel minna on? Saadad ta lihtsalt tänavale. Kes teab, millise maja koridoris ta oma öö veetis? Südametu naine oled, muud ma ei mõista enam öelda!” ja Marta pigistas isegi mõne pisara silmist välja.

“Eks võta ta siis enese juurde. Sul maja nüüd ju tühi. Peale isa surma elad seal nagu printsess,” vastas Anita väsinult.

“Villem ongi minu juures. Kas arvad, et minul oleks südant teda tänavale jätta? Ta tuli öösel kohe minu ukse taha ja palus öömaja. Ja ma peangi nüüd koju tagasi minema, et tema ärkamise ajaks hommikusöök valmis teha,” ütles Marta ja asutas ennast lahkuma. Anita ohkas kergendatult ja saatis ema uksest välja. Kell seinal näitas üheksandat hommikutundi. Täna on laupäev ja ka lapsed magavad kauem. Ta isegi oleks ehk veel maganud, aga ema ootamatu ilmumine oli selle katkestanud.

“Ah, et Villem läks ema juurde … ” mõtles naine juba jahtunud kohvi rüübates. Eks seal ole hea elada, samas ka oma armukesega edasi suhelda. Lausa kaks naist, kes meest poputavad. Tema sellega leppida ei suutnud. Anita oli kuu aega tagasi juhuslikult sattunud lugema ühte sõnumit, mis mehele saabunud oli. Neil olid peaaegu ühesugused telefonid ja tol hetkel mõlemad kõrvuti diivanilaual. Mees oli läinud garaaži autot putitama ja telefoni lauale unustanud, või isegi meelega jätnud – mine sa tea – et naine teada saaks. Anita oli sõnumi piiksu kuuldes hajameelsusest võtnud mehe telefoni, arvates selle enda omaks. Kui ta aga sõnumi avas, oli ta tõsiselt šokeeritud. Naine luges järgmist: “Mu kallis karuke, ootan sind täna õhtul enda juures. Igatsen sind nii väga, musike. Meenutan senini meie viimast kohtumist. Sa olid metsik tiiger mu voodis, kullake.”

Alles nüüd märkas ta, et hoidis käes mehe telefoni. Ta pani selle kiiresti lauale tagasi. Muidugi saab mees nüüd aru, et sõnumit on loetud. Siis aga tuli tal hea mõte. Anita võttis uuesti telefoni, valis sõnumid ja kustutas äsja loetud kirja. Ta otsustas selle esialgu oma teada jätta ja vaadata, mis edasi toimuma hakkab.

Nad olid Villemiga koos elanud juba üle kuue aasta. Nende vanim tütar Ingel sai varsti kuue aastaseks. Teisena sündinud Viire oli neljane ja viimane – pesamuna Hiie – alles kahene. Aasta tagasi oli mees oma töökoha jalgrattapoes kaotanud. Müügitulu oli vähenenud ja pood pandi kinni. Villem polnud senini endale uut töökohta leidnud. Anita arvates mees isegi ei otsinud seda. Ta oli küll iga päev ninapidi arvutis ja ütles, et otsib tööd ja saadab CV-sid. Ometi ei käinud ta kusagil kohapeal, nagu naine aru saanud oli. Mees ise ütles, et praegu olevatki selline kriisiaeg, kus töökohtasid koondatakse ja firmad lagunevad. Villem oli terve aasta elanud kodus Anita kulul. Hea, et naisele maja pärandanud onu lisaks ka korraliku summa raha jätnud oli. Tänu sellele olid nad seniajani elanud millestki puudust tundmata. Anita pidas kulude üle arvestust ja mehele liialt raha ei andnud, kuna too kippus seda ruttu laiaks lööma. Kuus aastat kooselu olid seda ka tõestanud. Nüüd, aastaid hiljem mõistis Anita, et oli õigesti talitanud, kui polnud nõustunud mehega seaduslikult abielusidemeid kinnitama.

See oli kohe peale nende esimese tütre sündi, kui Villem hakkas peale käima, et nad abielluksid. Anita aga polnud selleks veel valmis. Ta tahtis vähemalt viis aastat elada koos niisama, vabaabielu. Lootis, et õpib paremini tundma meest, kellega tugev perekond luua ja keda arvas end tollal armastavat.

Peale vanema tütre Ingeli sündi kolis Villem teise tuppa magama, öeldes, et ei saa puhata, kui laps öösiti karjub. Ta selgitas, et mehed hakkavad oma lastega tegelema alles siis, kui see suudab juba sõnaliselt suhelda. Esimesed kaks aastat olevat lapsel kõige tugevam side ikka emaga. Kuna Anita sellistest asjadest veel suurt midagi ei teadnud, jäi ta mehe põhjendusega rahule.

Aasta peale Ingeli sündi jäi ta uuesti rasedaks. Nad küll magasid eraldi tubades, aga kui mehel isu tuli, ajas ta naise kas või hommikul kella neljast üles ja seksis temaga. Anita arvas, et see kõik on normaalne. Oli ta ju oma lapsepõlvekodus samasugust elu näinud. Isa viibis enamuse ajast kodust eemal, põhjendades seda pikkade tööpäevade ja ühiste õhtusöökidega koos töökaaslastega, kuhu abikaasad polnud oodatud. Kodus olles käitus isa emaga ükskõikselt. Vahel lausa ülbelt. Ta ütles, et meestel peab olema oma privaataeg. Ema aga leppis vaikselt olukorraga. Seda enam sai aga ema karmust tunda Anita, kes ei mõistnud tol ajal, miks ema temaga kuri on?