Aino Kallas (1878–1956) elas oma elu jooksul viiel maal ja on tuntud soome-eesti kirjanik. See roll ei olnud probleemitu: läbi elu kannatas ta juurte puudumise pärast ja võitles tunnustuse eest nii Soomes kui ka Eestis. Aino Kallasest on kultuuriloos kujunenud pilt kui tugevast ja enesekesksest loojast. See tähelepanu pälvinud biograafia toob välja uusi isiklikumaid jooni: esile tuleb juba noorena oma kutsumuse leidnud autor, kelle jaoks loominguline inspiratsioon oli otsekui religioosne kogemus. Armastus Eino Leino vastu oli suur liikuma panev jõud tema kirjanduslikus loomingus; niisamuti isa Julius Krohni varane surm, mis jättis Kallase ellu ja loomingusse kustumatu jälje. Aino Kallas reageeris tundlikult oma aja vajakajäämistele ja avaldas nende kohta arvamust oma teostes. Käesolev biograafia on liigutav jutustus autorist, kes jõudis erandliku rahvusvahelise tunnustuseni, kuid pidi taluma üksindust, mõistmatust ja mitmeid suuri kaotusi. Raamatus kirjeldatakse 20. sajandi alguse kultuurilist ja poliitilist atmosfääri, inimeste ootusi ja väärtushinnanguid nii Soomes kui ka Eestis. Esile astuvad mitmed selle aja kultuurimaailma kesksed persoonid Hella Wuolijoest Friedebert Tuglaseni. Filoloogiadoktor Silja Vuorikuru (snd 1977) on kirjandusteadlane, kirjanik ja õppejõud Helsingi ülikoolis. E-raamat ei sisalda fotosid.
Оглавление
Silja Vuorikuru. Aino Kallas. Maailma südames
AUTORI EESSÕNA EESTI LUGEJALE
Päevalill (1878–1901) Lapsepõlve lõpp
Koolitüdrukuna Helsingis
Kirjanikudebüüt
„Minust saab eesti naine”
Musta jõe maastikus, ööbikute linnas (1901–1908) Peterburi-aeg
Tartusse ja Saaremaale
Punane joon
Vaimsed ja füüsilised lapsed
Hingesugulased
„Bathseba” ja tähelendude aeg (1909–1919) Kriisiaeg, murrang
Meri ühendab ja lahutab
Lood Titanicust
Luuletaja
Lummav London (1920–1925) Tagasipöördumine lapsepõlvesuvedesse
Võõras veri
Reis maailma südamesse
Aumõrv Liivimaal
Valge laev maailma meredel
Raudkõva New York, suvesaar Kassari
Uus Maailm ja vanad lood (1926–1929) „Ameerika suur küsimus”
Patuse rännakud
Ikka Londonis
Elu kirev käik
Uue aja lavadel (1930–1939) Marrakechi päikese alt Väike-Roosikrantsi tänavale
Dibbuk ja vaimude võitlus
Eestivaenulik näidend
Näidendid elust
Sõja ja luule aastad (1940–1945) Sulev
Laine
Põhjamaised psalmid
Pagulusse
Rännakud vanas eas (1946–1956) Üksi
Päevade protsessioonil
Virve
Täisvereline elu
Lõpuni elamata elu
Viited
Allikad
Isikunimede register
Отрывок из книги
„Kas te tõepoolest tunnete, kuidas inspiratsioon, millest nii palju räägitakse, Teid m
õnikord (või ka sageli) vallutab? Kui nii, siis kuidas see väljendub?”
„Inspiratsioon? Muidugi tunnen. Kui ei oleks seda lühiajalist õndsust, tähendaks igasugune kunstiline anne tegelikku ja eluaegset pärisorjust selle omanikule. Armastuse järel on kunstiline loomishurm kõige suurem inimliku õnne allikas.”
.....
Minna tervis tegi murelikuks ka selleks ajaks kodust lahkunud poolõe ja -vennad. Aino noorusaastatel ei olnud Minna enam tõrjutud võõrasema, vaid „Mamma”, kelle järele Kaarle, Ilmari ja Helmi küsisid oma kirjades noorematele õdedele. Eriti palju on manitsusi haige ema sõna kuulata kõige vanema venna kirjades. Kui Minna depressioon vastu kõiki ootusi vaid kestis ja süvenes, kinnitasid vanemad õed-vennad Aino ja Aune usku paremasse tulevikku. Kuid nad ei jaganud igapäevaseid muresid koos haige emaga ega suutnud mõista, mismoodi oli elada kahes kodus. Nii väga, kui tädi Ida ja onu Fredrik ka tüdrukuid hoidsid, ei suutnud nad päriselt asendada ema, isa ja kodu.
Sel ajal, kui nad olid Godenhjelmide hoole all, võimaldasid kasuvanemad Ainol ja Aunel saada väga mitmekülgse kasvatuse. Tädi Ida ja onu Fredriki avar ja valgusküllane linnakorter (Ludviginkatu 8) suutis hädavaevu ära mahutada abielupaari kiirestitäituvaid raamatukappe. Tüdrukud kohtasid seal kodus paljusid tähtsaid Soome kultuuritegelasi. Aino on meenutanud, kui sügavasti mõjutas teda see, kui Paavo Cajander luges neile oma äsja valminud „Romeo ja Julia” tõlget. Armastus kirjanduse vastu ei olnud ainult isa pärand, see oli ka lähimate emapoolsete sugulaste visa kasvatustöö vili.
