Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks salakaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.
Оглавление
Katri Raik. Minu Narva. Kahe maailma vahel
KUIDAS MA MÕTLEMATULT NARVA SATTUSIN
IGAPÄEVASEST ELUST
NARVA ALLVEELAEV
PEALINN ON TALLINN, PRESIDENT ON PUTIN
POLIITIKA NARVA MOODI
KREENHOLM – SEDA PEAB ISE NÄGEMA
VIIN JA SUITSUD; EI: SUITS, TOIT JA VIIN
KAS TÄNAPÄEVANE NARVA ON ILUS?
NARVA OHTLIKKUS
NARVA NAKATAVAD KOMBED
IMEILUSAD, TUBLID JA TEGUSAD TATJANAD
NARVA LAPSED
LAPSEVANEM HÄÄLETAB JALGADEGA
ETTEVAATUST: NARVA HAIGLA JA POLITSEI
SILMUD, SALAT TŠAIKA, MJASO PO FRANTSUZSKI JA MONASTÕRSKAJA IZBA
NARVA VENEETSIA JA TEISED SUVILAD
VENE KÜLALINE NARVAS
VÄLJASÕIT EESTISSE, VÄLJASÕIT NARVA
RIIGIST, EESTLASTEST, VENELASTEST JA KEELEST
EESTI KÕRGE VÕIM VÄISAB NARVAT
PUNASED PASSID JA „TULNUKAD”
EESTLASENA NARVAS
NARVA KEEL
„KAKS PIIMA” KÕLAB JUSTKUI „KAK SPIM”
MIDA NAD MEIST ARVAVAD?
KAS VENELASED ON OKUPANDID?
NARVA PIDUPÄEVAD
MEESTEPÄEV LÄHEB SUJUVALT ÜLE VABARIIGI SÜNNIPÄEVAKS
Tegelikult on asi veel hullem. Ma olen Narva tulnud lausa kaks korda, kõigepealt aastal 1999 ja uuesti kümme aastat hiljem, 2009, pärast kahte aastat tööd haridus- ja teadusministeeriumis. Narva kolledži direktori ametikoht on ainus, kuhu ma oma elus kandideerinud olen. Kuna see ametikoht on tähtajaline, siis kogunisti mitu korda. Oma esimesed viis Narva tööaastat töötasin direktori kohusetäitjana, kuna mul ei olnud ette näidata doktoridiplomit. Ma olen südamest tänulik Tartu ülikooli toonasele rektorile Jaak Aaviksoole, kes minu töölepingut vaid aasta kaupa pikendas. Tema kiuste kirjutasin ma doktoritöö kohalikest baltisaksa kroonikatest, mis ei teinud minust küll paremat kolledžidirektorit, ent mis on osutunud minu parimaks elukindlustuseks: doktorikraadiga naistele makstakse Eestis meestega võrdset palka. Ja rektor oli õiglane, diplomit üle andes ütles ta, et ma olevat tubli tüdruk. Vahel on hea sõna kõigest olulisem.
.....
Veel üks sündmus sellest päevast on mul tänini meeles. Anatoli Paal oli elektrijaamade juht ja linnavolikogu esimees, mees, kes rääkis vabalt mõlemat keelt. Tema sõna Narvas maksis ja seda oli näha kogu tema olemusest. Ta oli nagu Tiit Vähi Sillamäel, kõik seisid teda nähes sirge seljaga. Mina muidugi kaasa arvatud. Kahjuks jäi ta elu lühikeseks, ta tapeti 1999. aasta suvel. Kindlasti oleks Narva teistsugune linn, kui Anatoli Paal oleks kauem elanud. Toonase kohtumise juurde Tartu ülikooli rektoriga kutsus linnavolikogu esimees ka linna haridusjuhid, prouad, kes küll maakeelt ei osanud. Härra Paal rääkis järgmise anekdoodi: arsti juurde tulnud musta nahavärviga patsient, kel valutas küünarnukk. Arst palus patsiendil riided ära võtta ning heita neljakäpakil ühte nurka. Arst vaatas, raputas pead ning palus neljakäpakil olla teises nurgas ja siis kolmandaski. Seejärel palus arst patsiendil riidesse panna ja kirjutas välja salvi, ikka selle küünarnuki raviks. Kui patsient küsis, miks ta pidi toa eri nurkadesse neljakäpakile minema, vastas arst: ma kavatsen osta musta värvi diivanilaua ja tahtsin näha, kuhu see kõige paremini sobib. Mäletan oma ehmatust: kuidas ta julges teisest kultuurist inimeste juuresolekul sellist nalja teha! Ent prouad, kes millestki aru ei saanud, naeratasid kohusetundlikult. Anatoli Paal võis seda endale lubada.
Minu esimene Narvas käik ei jäänud viimaseks, pärast seda käisin siin mitu korda messil Tartu ülikooli tutvustamas. Tuli aasta 1999 ja mina olin parasjagu läinud tööle Tallinnasse. Tartu ülikool võttis vastu otsuse asutada Narva kolledž, otsiti direktorit. Pakkusin sellele ametikohale ennast. Minu eest kostis rektor Aaviksoo juures prorektor Teet Seene. Teet uskus minusse ja see oli suur asi. Sellest sain ma alles hiljem aru. Narvas kirjutati protestikirju, koguti muudatuste ja eestlasest direktori vastu allkirju. Rektor Aaviksoo küsis, kas ma tahan neid näha. Mul jagus mõistust mitte vaadata. Võimalik, et ma oleks kartma löönud või mõne allakirjutanu nime meelde jätnud.
