Отрывок из книги
Joosep lükkas võtme lukuauku ja avas hotellitoa ukse, sisenes, pani oma alkoholipudeleid täis kilekoti ettevaatlikult lauale ja viskas end voodile pikali. Ta oli kõigest väsinud ja tüdinud. See ei tundunud olevat selline väsimus, mis pärast mõnusat ja pikka uinakut võiks kaduda. Ei, see paistis olevat midagi niisugust, millest ei ole võimalik kunagi pääseda. Joosepile näis, nagu oleks ta kummipaadiga tormisel merel ja mäslevad lained lööksid vahutades tema pea kohal kokku. Sellises olukorras oleks surm justkui kindel, ja et mitte enam hirmu tunda, olekski ehk kõige parem kiiresti uppuda. Kuid ei, nii lihtsalt ta pääsema ei pidanud. Lained vaid mängisid temaga, nad ei tahtnud teda endaga kuidagi kaasa viia, aga just seda oleks Joosep soovinud.
Veidi aega silmitses Joosep oma numbrituba. See oli tagasihoidlik, kuid siiski hubane tilluke toake, kus lisaks paarile ilmetule laelambile oli valgusallikaks vaid üks väike aken, mida raamisid purpurpunased kardinad. Voodi oli päevinäinud, mees tundis sellel lesides, et see oli kergelt aukuvajunud. Aseme kõrval paiknes tumedast puidust väike sahtlitega öökapp. Eemal nurgas asetses tumedast puidust laud ja selle lähedal punaka riidega kaetud tugitool. Lillemustriga hallikas tapeet oli küllaltki tuhmunud, ilmselt ei olnud seda vähemalt viis aastat vahetatud. Joosepile ei olnud ruumis asuvad esemed tegelikult vähimalgi määral tähtsad. Ta küll silmitses neid, kuid mitte sellepärast, et need oleks teda huvitanud, vaid hoopiski seetõttu, et ta ei viitsinud silmi sulgeda.
.....
„Ta hakkab ärkama!”
See oli esimene lause, mida Joosep kuulis, kui ta üritas oma silmi avada. Silmad tundusid rasked, nagu oleksid need olnud rauast, ja hoolimata suurest pingutusest neid lahti teha, vajusid need ikka ja jälle kinni. Ta ei saanud üldse aru, kus ta on, ja esialgu ei tulnud talle ka meelde, kes ta üldse on. Ta teadis ainult, et ta on – on kusagil, on keegi.
.....
