Читать книгу Depeche Mode: kultusbändi lugu - Simon Spence - Страница 4

Ma ei suuda meenutada, miks või millal mulle Depeche Mode meeldima hakkas, aga kui 1986. aastal ilmus „Black Celebration”, olid mul kõik nende albumid olemas. Ühelegi mu tuttavale nad ei meeldinud. Olin siis kuueteistkümneaastane.

Tean seda, et kui minust 1989. aastal väljaande NME ehk The New Musical Express ajakirjanik sai, olin jõudnud paljud albumid maha müüa ja mitte ainult selleks, et rahastada oma uimastite tarbimise harjumust. Mul on eredalt meeles, kuidas müüsin maha vinüülplaadi „Speak & Spell”. Olin laulusõnad kunagi käsitsi paberilehele kirjutanud, need plaadiümbrisesse libistanud ja sootuks unustanud, kuni plaadipoe müüja mu teismeea kritseldused plaati üle vaadates avastas ja mulle tagastas.

Minu kollektsiooni olid kuulunud kõik seitsmetollised singlid kuni „Shake The Disease’ini” välja. Kahjuks müüsin ka need maha. Bändi nägin elavas esituses esimest ja viimast korda „Black Celebrationi” kontserttuuri ajal. Mäletan täpselt, mis mul seal seljas oli. Üks kooliõde, kellest ma tookord sisse olin võetud, laenas mulle oma musti nahkpükse, mille juurde leidsin komisjonikauplusest mustast kunstnahast suure pandla ja laia vööga jaki. Mõistagi kandsin ka korralikku meiki.

Kõige elavamalt mäletan sellest ajast blondi koheva juuksepahmakaga Martin Gore’i, kes nahkseelikus ja läbipaistvas mustas kombinees, käerauad nagu muuseas küljel kõlkumas, loo „Blasphemous Rumours” ajal jalgrattaveljel mängis. See tekitas peaaegu sama magusat, keelatud põnevust nagu selle tütarlapse nahkpükste jalga tõmbamine.

Mulle meeldis ka Dave Gahan. Ta ei olnud nii laastavalt jõuline kui Gore, aga tema soengut oli lihtsam järele teha – juuksed tuli lihtsalt tihedalt üle pea kammida ja otsmikule mõned heledad salgud värvida. Nägin selle soenguga kohutav välja. Võimalik, et just see tõsiasi mu Depeche Mode’i perioodile punkti panigi.

Nüüd tollele ajale tagasi vaadates tuleb tunnistada, et minu huvi bändi vastu ei piirdunud ainult soengute imetlemisega (kuigi ma pole kunagi lugu pidanud bändimeestest, kellel on inetud soengud). Depeche Mode ei olnud lahedate meeste bänd (The Face’i ajakirjaniku John McCready sõnul jäid nad popmeedias naeruväärsuselt alla vaid Kyliele, Cliffile ja PWL-ile), aga hilistel teismeliseaastatel oli mu peamine soov ja eesmärk olla lahe kutt.

Ma ei tea, kas ma seda just häbenesin, aga oma puberteediea kiindumust ei maininud ma kordagi, kui saatsin NME-le ja The Face’ile artikleid sellistest bändidest nagu The Stone Roses, Happy Mondays ja Primal Scream. Isegi siis mitte, kui Vince Clarke Happy Mondaysi loost „Worte For Luck” remiksi tegi ja selle klassikaks muutis.

1990-ndatel unustasin nad täiesti ja paistab, et ma ei olnud ainuke. Irooniline, aga mida kuulsamaks nad said USA-s ja Euroopas, seda vähem tunti nende vastu huvi Suurbritannias. Alles siis, kui hakkasin käesoleva raamatu jaoks materjali koguma, mõistsin, kui hästi oli bänd need kümme aastat minuta hakkama saanud – kaksteist stuudioalbumit, peotäis hittide kogumikke, lugematu hulk videoid ja üks suurepärane dokumentaalfilm. Nüüdseks on Depeche Mode ametlikult üks enimmüüvamaid Briti ansambleid, olles müüginumbritelt üsna kannul sellistel gigantidel nagu The Beatles, The Stones, Led Zeppelin ja David Bowie ning pärast 30-aastast karjääri paistab nende populaarsus vaid kasvavat.

2005.–2006. ja 2009.–2010. aasta maailmaturneede ajal esinesid nad 32 riigis rohkem kui viiele miljonile inimesele. Nende viimane, 2009. aastal ilmunud stuudiokogumik „Sounds Of The Universe” saavutas 21 riigi edetabelites esikoha. USA-s on nad gigandid, kes annavad kontserte pilgeni täis staadionitel, vallutavad muusikaedetabeleid ja võidavad Grammy auhindu. Euroopas on nad peaaegu jumalad, keda pühendunud alternatiivmuusikat armastavad noored kummardavad nii idas kui ka läänes. ITunes Music Store avaldas oma neljanda digitaalse kogumikuna just nende plaadi pealkirjaga „The Complete Depeche Mode”. Enne seda olid selle au osaliseks saanud vaid U2, Stevie Wonder ja Bob Dylan. See pole sugugi tühine seltskond.

Kodumaal ei ole Depeche Mode kunagi kriitikute ja muusikaasjatundjate poolehoidu võitnud. Suurbritannias on – võimalik, et maailma ühe tuntuima, igatahes enim kummardatud – ansambli saavutused jäänud täielikult tähelepanuta ja kajastamata. Inimesed küsivad, kas nad üldse veel tegutsevad. Mõni mäletab, et bänd oli kunagi Saksamaal tegija. Mõistagi on see bändiliikmetele palju meelehärmi valmistanud.

1980-ndate lõpus tõstatas Martin Gore küsimuse, miks neid Inglismaal vääriliselt ei tunnustata. Ta arvas, et praegused muusikaajakirjanikud on liialt haaratud rokkmuusika minevikust ja selleks, et Depeche Mode’i hakataks südamest austama, kuid samas ka kriitilise pilguga hindama, läheb vaja uut ajakirjanike põlvkonda.

Rohkem kui 20 aastat pärast bändi loomist olen hakanud oma kaasmaalaste seas tajuma Depeche Mode’i suhtes mõningast poolehoidu. Suurbritannia meediaringkondadesse on ilmunud uusi nägusid ja bändi tähtsust meie kultuurimaastikul on hakatud vähehaaval ümber hindama. Näiteks videokunstnik Chris Cunningham viitas ühes oma paljukiidetud teoses selgesõnaliselt albumile „Speak & Spell” ja Turneri kunstiauhinna pälvinud Jeremy Deller väntas koos Nick Abrahamiga 2008. aastal Depeche Mode’i fännidest dokumentaalfilmi pealkirjaga „The Posters Came From The Walls”.

Aga Gore ootab ikka veel, et keegi ansambli kohta midagi põhjalikku ja liigutavat kirja paneks. Mõnes mõttes ootab Depeche Mode tänini, et neid kodumaal avastataks. Paul Morley kirjutas Depeche Mode’i kogumikule järgmist: „Album „The Best Of Depeche Mode Volume 1” lähtub tõekspidamisest, et Depeche Mode on oma põlvkonna Rolling Stones. Julgen väita, et nad sarnanevad The Who’ga. Mitte ainult sellepärast, et Townshend kirjutab lugusid Daltreyle nagu Gore Gahanile, vaid sellepärast, et mõlemad bändid loovad midagi enamat kui pelgalt muusikat. The Who lammutas „meie olemegi kunst”-hoiakuga roki tükkideks ja Depeche Mode pillutas tükid nelja tuule poole laiali mantraga, mis oli tuletatud pungi põhimõttest, et vaja läheb ainult kolme duuri – nimelt: „vaja läheb ainult ühte sõrme”.

Pete Townshend ütles mulle kunagi, et tema meelest on The Rolling Stones ehitanud põlvkondade vahele „kuradi üüratu müüri” loosungiga „Aitab tobedatest armastuslauludest”. Depeche Mode ehitas järgmise kõrge müüri „Aitab tobedatest kitarridest”.

Nende esimest viit albumit nüüd värskelt üle kuulates on raske mõista, miks nad tunnustuse nimel nii palju vaeva pidid nägema. Gore on öelnud, et võib-olla olid nad oma ajast liiga palju ees. Bändi vormi on lihtne defineerida, see on nelja teismelise roosa unistus, aga kõik muu on nendes täiesti ainulaadne ja seninägematu.

Võib-olla sai takistuseks see, et nad end igas mõttes rokkmuusikale vastandasid. Kahtlemata tegid nad väga palju mittelahedat telepoppi, aga jäid sealjuures ikkagi alati iseendaks. Nende meloodiad murdsid tavapärase popmuusika piiridest välja, „Just Can’t Get Enough” on jalgpalliklubide Celtic ja Liverpool fännide seas lausa hümniks kujunenud. „Master & Servant” ei jää sõnade ega meloodia poolest kuidagi alla The Velvet Undergroundi loole „Venus In Furs”. Nende teine album „A Broken Frame” on sügavalt esoteeriline. „Some Great Reward” ja „Black Celebration” lammutasid kõik elektroonilise muusika piirid.

Kõigepealt keskendusin uuesti nende esimesele albumile. Tänapäeval müüakse seda CD kujul ja plaadi vahel on ka laulusõnad. Plaat meeldib mulle ikka veel, see on „kämp”, veider ja meeldejääv – täiesti uus helide maailm. Minu eesmärk on 1981. aastal ilmunud „Speak & Spellile” uus hinnang anda ja see kõigi aegade parimaks Briti albumiks kuulutada. Minu meelest on see teos maamärk, mängureegleid eirav album, mida võiks võrrelda The Velvet Undergroundi esimese kauamängivaga.

Algselt kavatsesin kirjutada bändiliikmete kodulinnast Basildonist, mis on nende kujunemisel olulist rolli mänginud. Tahtsin rääkida nende noorusaastatest ja bändi kujunemisest ning lõpetada raamat esimese albumi viimase noodiga. Nüüd on mul hea meel, et ma seda ei teinud ja uurisin bändi teekonda kuni võimsa 1986. aasta „Black Celebrationi” maailmaturneeni. Sain viie aasta jagu veel kinnitust väitele, et Depeche Mode raputas muusikamaailma nii, nagu ükski teine Briti bänd pole suutnud, võib-olla ainult The Shadows või Roxy Music, ja nad olid samavõrd ajastuhõngulised kui Pink Floyd või Sex Pistols.

Tõsi, Depeche Mode ei olnud esimene täiesti elektroonilist muusikat viljelev bänd (ja nad on aja möödudes ka kitarre kasutama hakanud), aga plaadikompanii Sire Records juhi Seymour Steini sõnul, kes 1981. aastal nendega lepingu sõlmis ja muu hulgas avastas sellised artistid nagu Madonna, Talking Heads ja Ramones, oli Depeche Mode esimene elektrooniline bänd, mis „tõeliselt rokkis”.

Unikaalseks ei teinud neid pelgalt muusika ja lavašõud, vaid ka nende lähenemine muusika loomisele ja see, kuidas nad selle kuulajatele edasi andsid. Nendes oli kõik ülimodernne, isegi nende seksuaalsus. Nad olid esimesed, kes postmodernismi laulusõnadesse panid.

Minu soov oli Depeche Mode’i varajane periood lahti kaevata ja ümber hinnata, selles püherdada ja sellest joovastuda, tõsta see väärikale tasemele ja kummutada inimeste mällu sööbinud John McCready sõnad, et Depeche Mode on bänd, millest „kaks osa moodustavad naljad nahkseelikute kohta, ühe osa uusromantiline laudlinadest turbanite periood ja mitmed põhjendamata viited Basildonile”.

Selle perioodi ajal, mida käesolev raamat käsitleb, vallutas Depeche Mode maailma ja pani aluse meeskonnatööle ning mõtteviisile, mis on olnud nende järgneva kahekümne aasta karjääri alustala. Raamat selgitab, kuidas ja miks see nii on.

Mõistagi ei näinud noorukid vaimusilmas selliseid paiku nagu Argentina, Mehhiko, Iisrael, Colombia, Peruu, Tšiili, Venemaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi, Ukraina, Hispaania, Portugal, Austria, Horvaatia, Taani, Ungari, Türgi, Soome, Rumeenia ja nõnda edasi, ei hiidkontserte ega miljardi dollari väärtuses maailmaturneesid, kui nad 1980. aastal Basildonis esimest korda odavad süntesaatorid ja veel odavama rütmimasina laudadele ja õllekastidele üles seadsid, et umbes 50-pealisele kummalisele publikule oma lugusid ette kanda.

Tegelikult ulatub Depeche Mode’i ajalugu palju kaugemasse minevikku – II maailmasõja päevile, mil mustav parv saksa pommitajaid ja hävituslennukeid üle La Manche’i väina ja mööda Thamesi estuaari Londoni suunas kihutasid, et pealinnas laastavat hävitustööd teha.

Lugu algab Basildoni linnast.