Читать книгу Meesteta suvi - Siri Hustvedt - Страница 3

Millalgi pärast seda, kui ta oli öelnud sõna „paus”, läksin ma hulluks ja sattusin haiglasse. Ta ei öelnud: „Ma ei taha sind enam eluilmaski näha,” või: „Kõik on läbi”, aga pärast kolmekümmet aastat abielu piisas pausist, et teha minust hullumeelne, kelle mõtted plahvatavad, põrkuvad rikošetiga tagasi ja koksavad küljetsi üksteise vastu nagu popkornituumad mikroahjukotis. Tegin selle kahetsusväärse tähelepaneku, lamades lõunakorpuses haldoolist nii rambena, et ei tahtnud liigutadagi. Vastikud rütmilised hääled olid vaiksemaks jäänud, aga mitte kadunud, ja kui silmad sulgesin, nägin multifilmitegelasi, kes üle roosade küngaste tuhisesid ja sinistesse metsadesse kadusid. Lõpuks diagnoosis dr. P. mul lühiajalise psühhootilise häire, mis tähendab, et sa oled tõesti hull, aga mitte kauaks. Kui see kestab kauem kui kuu, on sul uut silti vaja. Selgub, et sellel konkreetsel hullumeelsusvormil on tihti mingi päästik või, nagu psühhiaatrite kõnepruugis öeldakse, stressor. Minu puhul oli selleks Boris või õigemini fakt, et Borist ei ole, et Boris peab pausi. Nad hoidsid mind poolteist nädalat luku taga ja lasid siis tulema. Olin mõnda aega ambulatoorne patsient, kuni leidsin vaikse kaunikõlalise hääle, talitsetud naeratuse ning hea luulekõrvaga dr. S-i. Ta upitas mu püsti – õigupoolest upitab ikka veel.

Mulle ei meeldi seda hullumeelset naist meenutada. Ta tegi mulle häbi. Tõrkusin tükk aega vaatamast, mida ta oli palatis oleku ajal mustvalgesse märkmikku kirjutanud. Teadsin, mis oli käekirjaga, mis üldse minu oma moodi välja ei näinud, kaanele sirgeldatud – „Ajukillud” –, aga keeldusin seda avamast. Vaadake, ma kartsin seda naist. Kui mu tütar Daisy külla tuli, varjas ta oma ärevust. Ma ei tea, mida Daisy täpselt nägi, aga võin aimata: naist, kes oli söömatusest kuivetu, endiselt segaduses, keha ravimitest puine, inimest, kes ei suutnud oma tütre sõnadele paslikult reageerida, kes ei suutnud omaenda last kaisus hoida. Ja siis, kui Daisy lahkus, kuulsin teda ühele õele kurtmas, nuuksatus kurgus: „See nagu polekski mu ema.” Toona olin enda jaoks kaotsis, aga nüüd on põrgupiin seda lauset meenutada. Ma ei andesta endale.

Paus oli ludus, kuid läikivate pruunide juustega prantslanna. Tal olid märkimisväärsed rinnad, mis olid ehtsad, mitte tehases tehtud, kitsad neljakandilised prillid ja oivaline mõistus. Muidugi oli ta noor, minust kakskümmend aastat noorem, ja ma kahtlustasin, et Boris oli oma kolleegi juba mõnda aega ihalenud, enne kui tema tähendusrikaste piirkondade kallale sööstis. Olen seda üha uuesti ette kujutanud. Boris, lumivalged lokid laubale langemas, klammerdub geneetiliselt moondatud rottide puuride lähedal kõnealuse Pausi rinnapartii külge. Näen seda alati laboris, ehkki ilmselt on see vale. Nad olid seal haruharva kahekesi ja „meeskond” oleks enda keskel kärarikast kähmlemist märganud. Ehk leidsid nad pelgupaiga WC-latris, kus mu Boris oma kaasteadlast täkutas, nii et plahvatuse lähenedes silmad koobastes ülespoole liikusid. See kõik oli mulle teada. Olin tema silmade pahupidi pöördumist tuhandeid kordi näinud. Kogu loo banaalsus – tõsiasi, et see kordub iga päev oksendamiseni meeste puhul, kes avastavad ühtäkki või järk-järgult, et see, mis ON, ei PEA OLEMA, ja asuvad siis tegutsema, vabastamaks end vananevatest naistest, kes on aastaid nende ja nende laste eest hoolitsenud – ei summuta enesehaletsust, armukadedust ja alandust, mis valdab neid, kes maha jäävad. Ärapõlatud naisi. Ulgusin ja kriiskasin ja peksin rusikatega vastu seina. Ajasin Borisele hirmu nahka. Tema tahtis rahu, et teda jäetaks üksi ja lastaks minna oma teed koos oma kombeka unelmate närviteadlasega, naisega, kellega tal polnud ühist minevikku, valudekoormat, leina ega konflikte. Ja ometi oli Boris öelnud „paus”, mitte „stopp”, et lugu lahtiseks jätta, kui ta peaks ümber mõtlema. Julm lootusepragu. Boris, kindel kants. Boris, kes kunagi ei karju. Boris, kes vangutab diivanil pead ja näib piinlikkust tundvat. Rotiuurija Boris, kes 1979. aastal abiellus ühe luuletajaga. Boris, miks sa mu maha jätsid?

Pidin korterist välja pääsema, sest sealolek tegi mulle haiget. Toad ja mööbel, hääled tänavalt, mu kabinetti paistev valgus, hambaharjad väikses hoidikus, magamistoa seinakapp, millel oli nupp puudu – igast esemest oli saanud luu, mis valutas, liiges või roie või selgroolüli ühise mälu liigendatud anatoomias, ja iga tuttav asi, mis oli ajaga kogunenud tähendustest tinaraske, tundus mu kehas kaalu omandavat ning ma avastasin, et ei suuda neid taluda. Ja nii ma lahkusingi Brooklynist ja läksin suveks koju Minnesota kolkalinna paigas, kus vanasti oli olnud preeria ja kus olin üles kasvanud. Dr. S. polnud vastu. Pidime korra nädalas telefoniseansse pidama, välja arvatud augustis, mil tal oli tavapärane puhkus. Ülikool oli mu murdumisse mõistvalt suhtunud ning jäi jutt, et naasen septembris õpetama. Sellest pidi tulema haigutus hullumeelse talve ja kaine mõistusega sügise vahel, sündmusteta õõnsus, mida luuletustega täita. Pidin veetma aega ema seltsis ja isa hauale lilli viima. Mu õde ja Daisy pidid külla tulema ning mind oli palgatud lastele kohalikus kunstigildis luulekursust andma. „Auhinnatud kodukandipoeet pakub õpituba” kõlas Bonden Newsi artikli pealkiri. Doris P. Zimmeri nimeline luuleauhind on vähetuntud preemia, mis eikuskilt mulle pähe potsatas ja mida jagatakse ainuüksi naistele, kelle looming langeb rubriiki „eksperimentaalne”. Olin selle kahtlase austusavalduse ja sellega kaasneva tšeki vastu võtnud armastusväärselt, kuid sisimate reservatsioonidega, ent avastasin siis, et ÜKSKÕIK MIL-LINE auhind on parem kui mitte midagi, et väljend „auhinnatud” annab kasuliku, ehkki puhtdekoratiivse klantsi luuletajale, kes elab maailmas, mis luuletustest midagi ei tea. Nagu John Ashbery kunagi ütles: „Olla kuulus luuletaja pole sama mis olla kuulus.” Ja ma pole kuulus luuletaja.

Üürisin väikese maja linnaservas, üsna lähedal mu ema korterile hoones, mis oli mõeldud ainuüksi vanadele ja väga vanadele. Ema elas iseseisvate tsoonis. Vaatamata liigesepõletikule ja mitmetele teistele kaebustele, nende seas vererõhu puhutine ohtlikult kõrgele kargamine, oli ema kaheksakümne seitsme aasta vanuses tähelepanuväärselt vilgas ja klaari mõistusega. Kompleksis oli veel kaks selgelt eraldatud tsooni – nõndanimetatud toetatud elamine abivajajatele ning liini lõpp, hoolduskeskus. Mu isa oli surnud kuus aastat tagasi, ning kuigi olin kunagi tundnud tõmmet tagasi pöörduda ja see paik uuesti üle vaadata, polnud ma vöörusest kaugemale jõudnud, vaid ümber keeranud ja isa vaimu eest pagenud.

„Ma pole sinu haiglas olekust siin mitte kellelegi rääkinud,” ütles mu ema murelikul häälel, pinevad rohelised silmad minu pilgu külge naelutatud. „Keegi ei pea seda teadma.”

Emily Dickinson nr. 193, appi. Aadress: Amherst.

Read ja fraasid laperdasid mulle suvi otsa pähe. „Kui ette juhtub mõni mõtlejata mõte,” ütles Wilfred Bion, „võib see olla nõndanimetatud hulkuv mõte või see võib olla mõte, millel on omaniku nimi ja aadress peal, või see võib olla nõndanimetatud metsik mõte. Kui selline asi peaks ette juhtuma, tekib probleem, mida sellega teha.”

Mõlemal pool mu üürikodu olid majad – uued kinnisvaraprojektid-eluasemed –, aga vaadet tagaaknast ei takistanud miski. Vaade koosnes väiksest kiigekomplektiga tagaaiast ning maisipõllust selle taga ja lutsernipõllust omakorda sellest edasi. Kauguses oli puudesalu, olid küüni ja silotorni piirjooned ning nende kohal lai rahutu taevas. Vaade meeldis mulle, aga maja sisemus häiris mind, mitte sellepärast, et see oleks olnud inetu, vaid sellepärast, et see oli omanike, suveks mingisuguse uurimisstipendiumiga Genfi pagenud kahe noore õppejõu kahelapselise pere elust tihke. Kui ma oma koti ja raamatukastid maha panin ja ringi vaatasin, tekkis mul küsimus, kuidas küll passitada end sellesse kohta, kus on perepildid ja tundmatut Aasia päritolu ilupadjad, ridade viisi raamatuid valitsemisest ja maailma kohtutest ja diplomaatiast, mänguasjakastid ja õhus püsiv hais kassidest, kes õnneks siin ei ela. Mind tabas sünge mõte, et minu ja mu kodinate jaoks oli harva ruumi olnud, et ma olin olnud näpatud vaheajal kribaja. Olin omal ajal köögilaua taga töötanud ja Daisy juurde jooksnud, kui ta päevauinakust üles ärkas. Õpetamine ja mu tudengite luule – vähimagi pakilisuseta luuletused, „kirjanduslike” pitside-satsidega kaunistatud luuletused – olid lugematutest tundidest hoolimata minema pagenud. Aga teisalt, ega ma polnudki enda eest võidelnud või pigem, ma polnud võidelnud õigesti. Mõned inimesed lihtsalt võtavad endale vajaoleva ruumi, nügides paiga hõivamiseks sissetungijad välja. Boris suutis seda teha sõrmegi liigutamata. Tal ei tarvitsenud teha muud kui seista vaikselt kui hiir. Mina olin lärmakas hiir, selline, kes seinte sees kraapis ja mürglit lõi, aga miskipärast polnud sellest mingit kasu. Autoriteedi, raha, sugutite võluvõim.

Panin iga raamitud pildi ettevaatlikult kasti, tähendades kleeplinditükikesele üles, kuhu igaüks kuulus. Voltisin mitu vaipa kokku ja panin koos umbkaudu kahekümne ülemäärase padjaga ja lastemängudega ära, ning siis kraamisin maja metoodiliselt puhtaks, kaevandades tolmukänkraid, mille külge olid kleepunud kirjaklambrid, põlenud tikud, kassiliivaterad, mitu lömastatud M&Msi kommi ning tuvastamata praht. Nühkisin kolme kraanikaussi, kaht tualetipotti, vanni ja dušši klooriga. Küürisin köögipõrandat, pühkisin ja pesin puhtaks kõntsast nätsked laelambid. Puhastus kestis kaks päeva ning sellest jäid mulle valusad liikmed ja mitu lõikehaava kätel, kuid metsik tegevus andis tubadele klaarima ilme. Iga mu nägemisvälja jääva objekti hallitanud ebamäärased servad olid omandanud täpsuse ja selguse, mis tõstis vähemalt hetkeks mu tuju. Pakkisin oma raamatud lahti, seadsin end sisse kabinetis, mis paistis kuuluvat mehele (juhtlõng: piibutarbed), istusin maha ja kirjutasin:

Mu ema ja tema sõbrannad olid lesed. Nende abikaasad olid enamjaolt aastaid surnud olnud, aga nemad olid edasi elanud ega olnud lahkunud mehi edasielamise jooksul unustanud, ehkki nad ei paistnud ka mahamaetud kaasade mälestuse külge klammerduvat. Õigupoolest oli aeg need vanad daamid aukartustäratavaks muutnud. Kutsusin neid endamisi Viieks Luigeks –Voogavate Väljade idatiiva eliit, naised, kes olid oma staatuse välja teeninud mitte tühipalja vastupidavusega või ihuhädade puudumisega (nad kõik põdesid ühel või teisel moel), vaid sellega, et viisikut ühendas vaimne vintskus ja sõltumatus, mis jättis mulje kadestamisväärsest vabadusest. George (Georgiana), vanim, tunnistas, et Luikedel oli vedanud. „Meil kõigil on arunatuke seni veel peas,” viskas ta. „Ei või muidugi iial teada – ütleme ikka, et iga hetk võib midagi juhtuda.” Naine oli kergitanud paremat kätt jalutusraamilt ja sõrmi nipsutanud. Hõõre oli aga väeti ega tekitanud häält – tõsiasi, mida George paistis taipavat, sest tema näole kägardus vildakas naeratus.

Ma ei öelnud George’ile, et minu arunatuke oli kadunud ja üles leitud, et selle kadumine oli mulle kabuhirmu peale ajanud või et kui ma siin pikas koridoris seistes temaga juttu ajasin, tuli mul pähe ühe teise George’i, Georg Trakli rida: In kühlen Zimmern ohne Sinn. Jahedates tubades ilma aruta. Jahedates arututes tubades.

„Kas tead, kui vana ma olen?” jätkas George.

„Sada kaks aastat vana.”

Talle kuulus terve sajand.

„Ja Mia, kui vana sina oled?”

„Viiskümmend viis.”

„Laps alles.”

Laps alles.

Veel oli seal kaheksakümne kaheksa aastane Regina. Ta oli Bondenis üles kasvanud, kuid provintsist põgenenud ja diplomaadiga abiellunud. Ta oli elanud mitmel maal ja tema diktsioonis oli midagi võõrandunut – see oli ehk ülemäära selgelt välja hääldatud –, niihästi korduvate võõrkeskkonda sukeldumiste kui, nagu ma kahtlustasin, pretensioonikuse tulemus, kuid see teadlik lisand oli koos kõnelejaga vananenud, kuni seda ei saanud enam tema huultest ega keelest ega hammastest eraldada. Reginast õhkus ooperlikku segu haavatavusest ja sarmist. Abikaasa surmast saadik oli ta kaks korda abielus olnud – mõlemad mehed viskasid vedru välja – ning sellele järgnes mitu segast suhet meestega, nende seas temast kümme aastat noorema jalustrabava inglasega. Kui Reginal oli vaja usaldusisikut ja kohalike kultuuriürituste – kontsertide, kunstinäituste ning mõne harva näidendi – järeleproovimiskaaslast, olid tema lootused rajatud mu emale. Siis oli seal veel kaheksakümne nelja aastane Peg, kes oli sündinud ja üles kasvanud Lee’s, Bondenist veelgi väiksemas linnas, tutvunud abikaasaga keskkoolis, saanud temaga kuus last ja omandanud arvukalt lapselapsi, kellega ta suutis kaduvväikeste üksikasjadeni kursis olla – märk neurotsüütide rabavast tervisest. Ja lõpuks üheksakümne neljane Abigail. Ehkki kunagi oli see naine olnud pikk, oli selgroog luuhõrenemisele järele andnud ning ta oli hullusti küürus. Tagatipuks oli ta peaaegu kurt, kuid olin talle heidetud esimesest pilgust peale imetlust tundnud. Tal oli kombeks kanda lihtsa joonega pükse ja omaenda kätega tehtud kampsuneid, millele olid aplitseeritud või tikitud õunad või hobused või tantsivad lapsed. Abigaili mees oli ammu läinud – mõni ütles, et surnud; teised väitsid, et tegu oli lahutusega. Igatahes oli reamees Gardener Teise maailmasõja ajal või kohe pärast seda haihtunud ning tema lesk või lahutatud naine oli omandanud õpetajakraadi ja hakanud algkooli kunstiõpetajaks. „Kõver ja kurt, aga mitte ohmu,” oli Abigail meie esimesel kohtumisel toonitanud. „Ära kõhkle külla tulemast. Mulle meeldib seltskond. Ma olen kolm-kaks-null-neli. Korda minu järel, kolm-kaks-null-neli.”

Kõik viis olid kirglikud lugejad ning kohtusid korra kuus paarikolme teise naisega raamatuklubis – koosviibimine, millel, nagu ma mitme allika jutust järeldanud olin, oli mõnevõrra võistluslik maik. Selle aja jooksul, mis mu ema oli Voogavates Väljades elanud, oli terve rida tema igapäevaeluteatri tegelaskujusid lavalt hooldusse lahkunud, ja sealt juba tagasi ei tulda. Ema ütles mulle avameelselt, et kui inimene nende territooriumilt kord juba lahkub, kaob ta musta auku. Lein oli minimaalne. Viisik elas raevukas olevikus, sest erinevalt noortest, kes meelisklevad oma lõplikkusest osavõtmatul, filosoofilisel viisil, teadsid need naised, et surm pole midagi abstraktset.

Kui mu inetut koostkukkumist oleks olnud võimalik ema eest salata, oleksin seda teinud, aga kui üks pereliige minema kärutatakse ja lollimajja lukustatakse, sööstavad teised mure ja haletsusega esile. Seda, mida olin hirmsasti tahtnud mamma eest varjata, sain oma õele Beatrice’ile vabalt välja näidata. Uudis jõudis temani ning kaks päeva pärast minu vastuvõtmist lõunakorpusesse hüppas ta New Yorgi lennukile. Ma ei näinud, kuidas nad talle klaasukse lahti tegid. Mu tähelepanu pidi olema hetkeks uitama läinud, sest olin ometi tema saabumist oodanud ja varitsenud. Tema vist märkas mind kohemaid, sest tõstsin pilgu, kuuldes tema kõrgete kontsade sihikindlat klõpsumist, kui ta minu poole marssis, puhkeruumi veidralt libedale diivanile maha istus ja mul kahe käega ümbert kinni võttis. Niipea kui tundsin, kuidas tema sõrmed mu käsivarsi pigistasid, purunes lämmatav kuivus psühhoosivastases kookonis, milles ma elanud olin, kildudeks ning hakkasin kõva häälega nuuksuma. Bea kiigutas mind ja paitas mu pead. Mia, ütles ta, minu Mia. Kui Daisy teiseks külaskäiguks tagasi pöördus, olin juba täie mõistuse juures. Varemed olid vähemalt osaliselt üles ehitatud ning ma ei töinanud tema ees.

Nutupursked, ulgumine, kriisked ja põhjuseta naer polnud selles korpuses sugugi tavatud ning enamjaolt ei tehtud neid märkamagi.

Hullumeelsus on sügava endassesüvenemise seisund. Selleks, et oma minaga sammu pidada, on vaja äärmist jõupingutust ning pööre paremuse poole toimub hetkel, mil tükike maailma lubatakse tagasi sisse, kui mõni inimene või asi sellest väravast läbi tuleb. Bea nägu. Mu õe nägu.

Mu kokkuvarisemine tegi Beale haiget, aga ma kartsin, et emale teeb see otsa peale. Ei teinud.

Selles väikeses korteris emaga vastakuti istudes tabas mind mõte, et ema on minu jaoks niihästi inimene kui ka paik. Meie pere avarate elutubade ja ülakorruse kanakuuditaoliste magamistubadega Victoria-aegne maja Moon Streeti nurgal, kus mu vanemad olid üle neljakümne aasta elanud, oli pärast isa surma maha müüdud, ning kui ma sellest mööda kõndisin, valmistas see kaotus mulle valu, just nagu oleksin endiselt laps, kellele ei mahu pähe, et mingi tõusik tema vana mängumaa on hõivanud. Kuid ema ise oli see, kelle juurde ma koju olin tulnud. Pole elu ilma pinnata, ilma sellise ruumi tunnetuseta, mis pole üksnes väline, vaid ka sisemine – vaimsed locus’ed. Minu jaoks oli hullus olnud ripnemine. Kui Boris ühtäkki oma keha ja häälega minema läks, hakkasin hulpima. Ühel päeval purtsatas ta välja oma pausisoovi, ja oligi kõik. Kahtlemata oli ta oma otsust vaaginud, kuid mina tema kaalutlustest osa ei saanud. Mees läheb välja sigarette ostma ega tule enam iial tagasi. Mees ütleb oma naisele, et läheb jalutama, ega tule õhtusöögiks koju – mitte kunagi enam. Ühel talvisel päeval võttis see mees lihtsalt kätte ja läks minema. Boris polnud kunagi sõnutsi väljendanud, et ta õnnetu oleks, polnud mulle kunagi öelnud, et ei taha mind. See lihtsalt tuli talle peale. Mis mehed need sellised on? Kui olin end professionaalide abiga kokku lappinud, pöördusin tagasi vanemale, usaldusväärsemale territooriumile, M-i maale.

Oli tõsi, et mamma maailm oli kokku tõmbunud, ja koos sellega oli kokku tõmbunud ka tema ise. Mulle tundus, et ta sööb liiga vähe. Omapäi jäetuna komplekteeris ta värskest porgandist ja paprikast ja kurgist suuri taldrikutäisi, kus oli ehk üks tibatilluke kala- või singi- või juustutükk. See naine oli aastaid nii palju keetnud-küpsetanud, et sellest piisas tervetele sõjavägedele, ja varunud toiduaineid keldri hiiglaslikku sügavkülmikusse. Ta oli meile kleidid selga õmmelnud, meie villaseid sukki nõelunud, poleerinud vaske ja messingit, kuni see eredalt ja kalgilt küütlema lõi. Ta oli pidudeks võikuulikesi teinud, lilli sättinud, riputanud välja ja triikinud linu, mis lõhnasid puhta päikese järele, kui nende vahel magada. Ta oli meile õhtuti laulnud, harivat lugemisvara ulatanud, tsenseerinud filme ja kaitsnud oma tütreid mõistmatute kooliõpetajate ees. Ja kui me haiged olime, tegi ta põdejale lapsele aseme põrandale sinna lähedale, kus ta parajasti majapidamistöid tegi. Mulle meeldis mamma seltsis põdeda, ehkki mitte oksendada või tõeliselt räbalas seisus olla, vaid üha jõudsamalt paraneda. Mulle meeldis selles erilises voodis lamada ja tunda otsmikul mamma kätt, mille ta seejärel palavikku kontrollides üles mu higistele juustele nihutas. Mulle meeldis tajuda, kuidas ta jalad mu lähedal liiguvad, kuulata, kuidas ta hääl omandab haige jaoks määratud spetsiaalse laulva ja hella intonatsiooni, mis tekitas minus tahtmise edasi haige olla, lamada igavesti sel väiksel lavatsil, ise kahvatu, romantiline ja haletsusväärne, pooleldi mina ise, pooleldi minestav näitlejanna, aga alati kindlalt ema liikumistee keskel.

Nüüd hakkasid tema käed köögis vahel värisema ning mõni taldrik või lusikas võis äkitselt põrandale kukkuda. Riietuse poolest oli ta endiselt elegantne ja laitmatu, kuid muretses hirmsasti plekkide, kortsude ja kingade pärast, mis polnud korralikult läikima löödud – midagi sellist ma oma noorusest ei mäleta. Mulle tundub, et säravpuhas maja oli sissepoole pöördunud ja säravpuhaste rõivaesemetega asendatud. Vahel tekkisid emal mäluaugud, aga ainult hiljutiste vahejuhtumite või alles äsja kuuldavale toodud lausete asjus. Tema varajasi elupäevi iseloomustas teravus, mis tundus peaaegu üleloomulik. Sedamööda kuidas ema vananes, tegin mina rohkem ja tema vähem, kuid see muutus meie läbikäimises tundus tühine.

Ehkki koduse elu väsimatu meister oli haihtunud, istus naine, kes oli üles seadnud väikse aseme, et oma haigeid lapsi enda ligi hoida, minu vastas ega olnud kuidagiviisi kahanenud.

„Ma olen ikka arvanud, et sa tunned liiga palju,” ütles ta perekondlikku teemat korrates, „et sa oled ülemäära tundlik, printsess herneteral, ja nüüd siis Borisega …” Mu ema näoilme tõmbus jäigaks. „Kuidas ta võis? Ta on üle kuuekümne. Ta peab küll peast segi olema …” Ta vaatas vilksamisi minu poole ja tõstis käe suu ette.

Hakkasin naerma.

„Sa oled endiselt ilus,” ütles mu ema.

„Aitäh, mamma.” See kommentaar oli kahtlemata mõeldud Borise jaoks. Kuidas sa võisid hüljata endiselt ilusa? „Ma tahan, et sa teaksid,” ütlesin ma vastuseks eimillelegi, „et arstid tõesti ütlevad, et ma olen paranenud, et see võib juhtuda ja mitte kunagi korduda. Nad usuvad, et ma olen nüüd jälle mina ise – lihtlabane neurootik, ei midagi muud.”

„Ma usun, et selle väikese kursuse andmine mõjub sulle hästi. Ootad sa seda üldse või?” Ema hääl murdus tundelisusest – ärevusega segunenud lootusest.

„Jaa,” ütlesin ma. „Kuigi ma pole kunagi varem lapsi õpetanud.”

Mu ema vaikis ja ütles siis: „Mis sa arvad, kas Boris saab sellest üle?”

See see oli tegelikult see naine, aga olin emale taktitunde eest tänulik. Me keeldusime sellele nime andmast. „Ma ei tea,” ütlesin ma. „Ma ei tea, mis tema sees toimub. Pole kunagi teadnud.”

Ema noogutas kurvalt, nagu oleks see kõik talle teada, nagu oleks see käänak mu abielus osa maailma stsenaariumist, mida ta ammuammu vilksamisi näinud oli. Teadmanaine mamma. Tunnetatud tähenduse järelkõlad liikusid tema kõhnast kehast vooluna läbi. See polnud muutunud.

Mööda Voogavate Väljade koridori astudes avastasin end ümisemas ja seejärel tasakesi laulmas:

Tulin selle esimese nädala hommikutega toime, tehes laenatud laua taga vaikselt tööd, seejärel lugedes paar tundi kuni pärastlõunaste külaskäikudeni ema juurde ja pikkade jutuajamisteni. Kuulasin tema lugusid Bostonist ja mu vanavanematest, keskklassi lapsepõlve idülliliste igapäevatoimingute üleslugemist, mida aeg-ajalt katkestas tema vend Harry, väike põrguline, mitte revolutsionäär, kes suri kaheteistkümneselt, kui mu ema oli üheksane, lastehalvatusse ja muutis tema maailma. Ema oli tol detsembripäeval andnud endale käsu panna kirja kõik, mida ta Harryst mäletab, ning ta tegi seda kuude kaupa. „Harry jalad ei püsinud kuidagi paigal. Ta õõtsutas neid hommikusöögi ajal kogu aeg vastu toolijalgu.” „Harryl oli küünarnuki peal tedretähn, mis nägi tillukese hiire moodi välja.” „Ma mäletan, et Harry nuttis ükskord seinakapis, et ma teda ei näeks.”

Tegin enamikul õhtutel mammale enda või tema pool süüa, toites teda toekalt liha ja kartulite ja pastaga, ning siis jalutasin üle niiske muru üürimajja, kus ma üksinda raevutsesin. Sturm und Drang. Kelle näidend see oligi? Friedrich von Klinger. Klirin. Kolin. Põmaki. Mia Fredricksen mässab stressori vastu. Torm ja stress. Pisarad. Padja peksmine. Koletisnaine põrutab kosmosesse ja plahvatab tükkideks, mis lendavad laiali ja jäävad pidama Bondeni väikelinna kohal. Piinades Mia Fredrickseni suurejooneline teater, kus pole publikut peale seinte, mitte küll tema Kantsi, mitte Boris Izcovichi, reeturit, värdjat ja armastatut. Teda mitte. B.I-d mitte. Ei mingit und peale farmakoloogia ja selle unenägudeta unustuse.

„Ööd on rasked,” ütlesin ma. „Ma muudkui mõtlen meie abielust.”

Oli kuulda dr. S-i hingamist. „Missuguseid mõtteid?”

„Raev, viha ja armastus.”

„Sisutihe,” ütles ta.

Kujutlesin, kuidas ta naeratab, kuid ütlesin: „Ma vihkan teda. Sain e-maili: „Kuidas läheb, Mia? Boris.” Tahtsin saata vastu suure süljeläraka.”

„Boris tunneb end ilmselt süüdi, kas sa ei arva, ja on mures. Ma arvaksin, et ta on ka segaduses, ja selle põhjal, mis sa mulle rääkinud oled, on Daisy tema peale hirmus vihane olnud ja see võib väga haiget teha. On ilmne, et Boris pole inimene, kes tuleks konfliktidega hästi toime. Sel on omad põhjused, Mia. Mõtle tema perele, tema vennale. Mõtle Stefani enesetapule.”

Ma ei vastanud talle. Mulle meenus Borise õõnes hääl telefonis, kui ta ütles, et oli Stefani surnuna leidnud. Mulle meenus köögiseina külge kleebitud kollane lipik, mis ütles: „Helista torumehele”, ja et selle meeldetuletuse igas tähes oli midagi võõrikut, just nagu poleks tegu inglise keelega. Sellest ei saanud ma üldse sotti, kuid hääl mu peas oli olnud konkreetne, otsekui muuseas: Sa pead politseisse helistama ja kohe Borise juurde minema. Ei mingit segadust, ei mingit paanikat, üksnes teadlikuks saamine sellest, et see hirmus asi on kätte jõudnud ja et mul on kalk olemine. See on juhtunud; see on tõsi. Sa pead nüüd tegutsema. Taksoaknal olid vihmapiisad, siis äkki peenikesed veest liuteed, mille taga nägin kesklinna uduseid hooneid ja siis tänavasilti „N. Moore”, nii harilikku, nii tuttavlikku. Külmhallide paneelidega lift, vaikne kumin kolmandal korrusel. Stefan kõlgub. Sõna ei. Siis jälle. Ei. Boris oksendab WC-s. Mu käsi paitab tema pead, hoiab ta õlgadest kõvasti kinni. Boris ei nutnud; ta kriunus mu kaisus nagu haavatud loom.

„See oli kohutav,” ütlesin kõlatult.

„Jah.”

„Ma hoolitsesin tema eest. Ma hoidsin teda püsti. Mida ta oleks teinud, kui mind seal poleks olnud? Kuidas ta saab mitte mäletada? Ta muutus kiviks. Ma söötsin teda. Ma rääkisin temaga. Ma talusin tema vaikimist. Ta keeldus abi otsimast. Ta läks laborisse, tegi katsed ära, tuli koju ja muutus uuesti kivirünkaks. Vahel ma kardan, et põletan end oma vihaga tuhaks. Ma lihtsalt lendan õhku. Ma varisen uuesti kokku.”

„Õhkulendamine pole sama mis kokkuvarisemine, ja nagu me oleme enne öelnud, võib isegi kokkuvarisemisel olla oma eesmärk, oma tähendus. Sa hoidsid end pikka aega vaos, aga mõrade talumine kuulub terve olemise ja elus olemise juurde. Mulle tundub, et seda sa just teedki. Sa ei paista end enam nii väga kartvat.”

„Ma armastan sind, dr. S.”

„Mul on hea meel seda kuulda.”

Kuulsin last enne, kui teda nägin: peenike hääl, mis tuli põõsa tagant. „Ma panen teid aeda, vaat mis, ja te ei tohi olla lollud ega kollud ega trollud … Mitte mingil juhul! Plumpsti, siia, siia. Jah, näe, sinu jaoks on küngas. Võilillepuud. Tibatilluke tuuleke puhub. Nii, inemised, maja.”

Nägin lamavast asendist aiatoolis, kus ma parajasti lugesin, kuidas kaks lühikest paljast jalga nähtavale ilmusid, kaks sammu astusid ning siis põlvili laskusid. Pooleldi nähtaval lapsel oli roheline plastämber, mille ta murule maha viskas. Nägin roosat nukumaja ning tervet rida tegelasi, kõvu ja täistopituid, igat mõõtu, ja siis tüdruku pead, mis mind ehmatas, enne kui mõistsin, et ta kannab mingisugust turris parukat, plaatinablondi pussakat, mis viis mu mõtted elektrilöögi saanud Harpo Marxile. Kommenteerimine jätkus.

„Sa võid sisse minna, Rotu, ja sina ka, Mõmmi. Näe, te saate üksteisega rääkida. Mõned nõud.” Joostes lavalt ära, kiire tagasitulek, väikeste tasside ja taldrikute puistamine murule. Kiire sehkendamine ja siis nätsutamine, huulte matsutamine ja tehtud röhatused. „Laua ääres pole viisakas röhitseda. Näete, ta tuleb, see on Kaelkirju. Kas sa mahud siia? Pressi end sisse.” Kaelkirju ei mahtunud hästi, tema käsitsejal tuli leppida vennikese pea ja kaela sisenemisega majja, nii et keha jäi välja.

Naasin oma raamatu juurde, aga lapse hääl kiskus mind aeg-ajalt vaiksete hüüatuste ja valju üminaga eemale. Põgusale vaikusele järgnes äkitselt hala: „Nii kahju, et ma päris olen, et ma oma väiksesse majja elama ei saa minna!”

Mulle meenus, meenus see lävepakumaailm Äärepealt, kus soovid on peaaegu reaalsed. Kas on võimalik, et mu nukud öösel liigutasid? Kas lusikas oli iseenesest tolli murdosa võrra nihkunud? Kas mu lootus oli selle ära nõidunud? Reaalne ja ebareaalne nagu peegelkaksikud, teineteisele nii lähedal, et mõlemad hingavad välja elavat hingeõhku. Ka mõningane hirm. Sa pidid riivama ebamugavat tunnet, et unenäod on oma unevangistusest välja murdnud ja päevavalgele pressinud. Kas sina siis ei soovi, küsis Bea, et lagi oleks hoopis põrand? Kas sina siis ei soovi, et me võiksime …

Tüdruk seisis umbes poolteise meetri kaugusel ja vahtis tõsiselt minu poole, kolme- või nelja-aastane ümar ja toekas isik, kentsaka paruka all kuunägu ja suured silmad. Ühte kätte oli tal kaelapidi pigistatud Kaelkirju, lahinguarmidega olend, kes nägi välja, nagu vajaks haiglasse toimetamist.

„Tere,” ütlesin. „Mis su nimi on?”

Tüdruk raputas tarmukalt pead, ajas põsed punni, pööras äkki ringi ja pistis jooksu.

Nii kahju, et ma päris olen, mõtlesin ma.

Mu närveldamine enne seitsmest murdeealisest tüdrukust koosneva luulekursusega kohtumist tundus mulle naeruväärne, ja ometi tundsin kopsudes nöörimist, kuulsin pinnapealseid hingetõmbeid, kergeid ärevuspahvakuid. Kõnelesin endaga rangelt. Sa oled aastaid magistri- ja doktoriõppe tudengitele kirjutamist õpetanud, ja need siin on ju ainult lapsed. Pealegi oleksid sa pidanud teadma, et ükski endast lugupidav Bondeni poiss ei pane end luule õpikotta kirja, et siin provintsis tähendab luule nõtru, nukukesi ja lesknaisi. Miks sa arvasid ligi tõmbavat rohkem kui paari tüdrukut, kel on värsside kirjutamisest ebamäärased ja ilmselt sentimentaalsed fantaasiad? Kes ma siis õigupoolest olen? Mul on mu Dorise auhind ja doktorikraad võrdlevas kirjandusteaduses ja töökoht Columbia ülikoolis – auväärsuskoorukesed, mida pakkuda tõestuseks, et mu läbikukkumine pole täielik. Minuga on see häda, et sisemus oli välispinda puudutanud. Pärast tükikesteks pudenemist olin kaotanud ergutava enesekindluse omaenda mõistuse kellavärgi suhtes, arusaama, mis oli mind tabanud millalgi neljakümnendate eluaastate lõpus – et mind võib küll ignoreerida, kuid olen suuteline peaaegu igaüht mõtlemisega üle trumpama, et lauslugemine oli muutnud mu aju sünteesimismasinaks, mis suutis ühe hingetõmbega filosoofiat ja teadust ja kirjandust välja kutsuda. Virgutasin end hullude (mõned rohkem ja mõned vähem) luuletajate nimekirjaga: Torquato Tasso, John Clare, Christopher Smart, Friedrich Hölderlin, Antonin Artaud, Paul Celan, Randall Jarrell, Edna St. Vincent Millay, Ezra Pound, Robert Fergusson, Velimir Hlebnikov, Georg Trakl, Gustaf Fröding, Hugh MacDiarmid, Gérard de Nerval, Edgar Allan Poe, Burns Singer, Anne Sexton, Robert Lowell, Theodore Roethke, Laura Riding, Sara Teasdale, Vachel Lindsay, John Berryman, James Schuyler, Sylvia Plath, Delmore Schwartz … Kaasmaniakkide, – depressiivikute ja – häälekuuljate mainest pinnale upitatuna kargasin ratta selga, et Bondeni seitsme poeetilise õiega kohtuda.