Читать книгу Graniitmees - Sirpa Kähkönen - Страница 6

ME TULIME SIIA linna 1922. aasta kevadtalvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud.

Suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.

Me läksime sellepärast, et mu mees oli tulipea ja uhke, ja ei tahtnud manguda tööd neilt, kes ukse punase ees kinni lõid; me läksime hea usu peale, lootes, et on olemas maa, kus tööinimene võib vabalt elada. Me läksime sellepärast, et olime nii palju raamatuid lugenud. Ja ka armastuse pärast. Mina oleksin läinud koos oma mehega kasvõi maakoore alla või meresügavustesse.

Meil olid seljakotis valed asjad: paremad rõivad, tükk seepi, õppematerjal teemal naine ja sotsialism, pliiats ja vihikud – nendega me mõtlesime ehitada tulevikku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. Oleks pidanud tooma raudteerööpaid, villa, paberit, vaktsineerimisnõelu, käsikäru ja trükimasina.

Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime. Seljataha jäid emakeel ja meie vanad nimed – kui kohtusime vastuvõtjatega siinpool, siis ei olnud enam tähtis, kuidas meid oli varem kutsutud. Siin olime Klara ja Ilja. Perekonnanime ei taibanud me vahetada.

Revolutsioon oli noor ja me oletasime, et meid vajati ehitama. Kuigi meie vastuvõtjad olid näost kalbed ja vaatasid meid punetavate silmadega ja ütlesid: veel võite loobuda ja koju tagasi minna, tahtsime meie vaid kohale jõuda. Me panime suusad seina najale püsti ja hakkasime puiste jalgadega minema. Mina vaatasin neid häid suuski veel üle õla. Siis hakkasid meie vastuvõtjad naerma ja ütlesid: seal, kuhu lähete, teil suuski tarvis ei ole.

Valesti ütlesid, aga see selgus alles hiljem. Ma igatsesin oma suuski palju kordi.

Partei oli andnud meile loa tulla ja partei ka otsustas, et hakkame elama Petrogradis. Mu mees oli töötanud masinistina ja tema sai ülesandeks ära parandada tisler Gambsi Ulitsa Rakoval paiknenud linnaresidentsi küttekatel. Me elasime terve selle kevade katlamajas nagu kooparahvas. Meil ei olnud valgust, aga meil oli soe. Meil oli palju paremini kui kümnetel tuhandetel teistel. Ma ei teadnud veel, et ootasin juba suusatades last, kes nüüd kahekordses pimeduses oma vaikses taktis edasi arenes.

Ühel hommikul, kui katlamajast üles õuele tulin ja läbi väravaaluse tänavale läksin, sain aru, et kevad on käes. Kogu Ulitsa Rakova rohetas, tänavakivide vahelt pressisid end välja teelehed ja Lasalle’i väljakul lainetas hein. Laial 25. Oktoobri prospektil ammutasid augud, kuhu komistasid hobusekronud ja rõnksatasid vankrite rautatud rattad. Korjasin värava eest peotäie teelehti ja sõin ükshaaval ära. Siis ma mõistsin, et olin sedapsi.

Maainimesed ei tahtnud Petrogradi toita, nii räägiti. Hiljem sain aru, et see ei sõltunud alati tahtmisest. Aga mul oli suur tahtmine uskuda seda, mida meile nii selgelt seletati. Tihtipeale jäime ilma leivata, piima saime harva.

Maikuus tegin õuele peenramaa, kuid ei saanud kusagilt seemneid ega kartuleid. Tahtsime kangesti töötada ja tegutseda, aga ei suutnud korda teha tervet suurt linna – mida oli palju rohkem kui ükski, millega oleksime seda võrrelda osanud. Me nägime und väikesest linnast, mille heledad puumajad puhkasid järve kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime hiiglase lõugade vahel, kivises sügavikus, kaljulõhe põhjas. Aga küttekatel oli parandatud ja mina mõtlesin, et mu sündiv laps ei pea külmetama, vaid võib elada kuivas toas. Meile oli lubatud oma korter Rakova majas, kuhu pidi sügisel kolima Lääne Rahvusvähemuste Ülikool. Minust pidi saama ülikooli õpilane ja mu mees hakkaks rabfak’is inseneriks õppima ja ühtaegu Rakova maja remontima. Esimest korda elus oli meil võimalus õppida.

Meie korter oli õue poole ja seal oli tuba ja köök. Vett pidi tooma hüdrandist, sest maja veejuhet alles parandati, ja ma ei saanud esimesel suvel veel aru, et vett ei tohi ilma keetmata juua. Küllap ma sellepärast haigeks jäin: mul tõusis palavik ja ajas oksele. Ja kaks päeva põdenud, hakkasin verd jooksma, ägedalt. Ilja läks arsti otsima, kuigi palusin, et ta mind üksi ei jätaks. Ilja jooksis 25. Oktoobri prospekti otsa ja jõudis Uritski väljakule, mille teises servas oli tsaaripalee. Väljaku sillutisele olid maalitud mustad ja valged ruudud, kus seisis mitmesuguses varustuses mehi. Osa olid punaarmeelased, osal oli peas piiskopimüts, osal papist hobusepea õlgadel.

Ja puust poodiumil seisis kaks komandöri, kes üksteise järel mustadele ja valgetele ruuporisse käsklusi hüüdsid.

Ilja küsis pikalt mehelt, kes, keep ümber ja kõrge müts peas, ruudustiku nurgas seisis, mis siin ometi toimub. Mees vastas, et käib suur inimmalematš ja et tema on vanker. Mees soovitas Iljal pealt vaatama jääda, inimmale on lõbus ajaviitmine. Ilja ütles, et tema ei vaja ajaviitmist, vaid arsti oma haige naise juurde, kes heidab kohe hinge, kui pole juba heitnudki.

Pikk mees võttis sedamaid oma maskikostüümi seljast ja läks Iljaga kaasa, kuigi komandörid teda tagasi kutsusid – ta oli saanud küll vaid natuke velskriharidust, aga ka see oli parem kui mitte midagi. Kui nad Rakova poole sörkisid ja Ilja talle vene keelt purssis, ütles mees äkki selges soome keeles: seltsimees, ka mina olen soomlane ja mu nimi on Tom. See ei olnud tollases Petrogradis suur ime, sest meid oli siis selles linnas palju, nii kõrgetes kui ka madalates ametites ja positsioonidel.

Tom tuli meile koju, nägi mu abitut olukorda ja ütles: see naine sureb, kui ta arstiabi ei saa. Siis kandis ta mu süles kliinikusse Volodarski prospekti taha. Sellest peale ei olnud mina ja Ilja enam linnas kahekesi ja meie sõprusring sai alguse. Mina kaotasin selle, kes pidi tegema meist perekonna, ja olen mõistnud alles nüüd, et me saime perekonna sellegipoolest, sest saime sõpru. Pika mehe nimi oli Tom Velikanovitš Mehr; see oli nimi, mille ta oli endale valinud, ja ta oli tulnud siia Viiburist juba enne revolutsiooni.

Kui Ilja temalt küsis, mida tegema, siis Tom vastas, et püramiide. Alguses me ei uskunud seda, aga tõsi see oli. Tom töötas Ciniselli tsirkuses Fontanka kanali ääres inimpüramiidi alusena ja teiste numbrite assistendina.

Tom oli ka innukas lugeja. Mina lamasin selle suve üksi kodus ja kuulsin avatud akendest, kuidas remondibrigaad Ilja juhtimisel majas edasi liikus tubades, mida kooli sissekolimiseks korda tehti. Minust lahkunud laps oli olnud nii suur ja kaugele arenenud, et igatsesin teda aeg-ajalt meeletult. Mõtlesin külmavärinate vahel, kas nii pean õppima mõistma, mida olin teinud oma emale, kui läksin kodunt koos Iljaga, ilma et oleksin öelnud, kuhu õieti minna kavatseme.

Õueaugu solgitoruleitsak tungis meile tuppa, vasarad kopsisid ja saed müdistasid koolitubades, kiviseintelt põrkus meeste hõikeid, mina lamasin külili, hoidsin kinni oma patsidest nagu päästeköitest ja soovisin, et aeg pööraks tagasi, et ma poleks joonud seda klaasitäit Petrogradi mürgist vett, millest arvasin, et kogu mu kaotus tuligi.

Neil õhtupoolikutel astus sageli pärast proove sisse Tom, raamat kaenlas, rõivastes tsirkuse hais: saepuru, metsloomapuur, värske higi, rasvane ihuvärv. Ma tundsin kõiki lõhnu tugevamalt kui iial enne seda või selle järel, ja oleks võinud arvata, et Tomi kaasa toodud vinud ajavad mul südame pahaks. Aga mina mähkisin end neisse nagu oma ema värvilisse lapitekki.

Ja ma sulgesin silmad ja unustasin oma valu, sest Tom oli seal, ja ta võttis järi voodi kõrvale ja hakkas oma raamatut ette lugema. Raamat rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke jõgi, ja maast, mis oli saar. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark mees. Kõiki tegevusi suunas mõistus ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja töö oli kogu olemise eesmärk. Neil ei olnud raha ja nad ei armastanud kulda, vaid põlgasid seda. Maainimesed tõid selle linna ladudesse rohkesti kõike head ja igaüks sai ladudest võtta, mida vaid vajas, ja keegi ei ahnitsenud ega röövinud teistelt. Ja linnarahvas elas majades, mille uksed olid alati lahti ja mille turvalistesse siseõuedesse olid rajatud õitsvad aiad. Sellele maale läksin ma Tomi juhatusel ja olin unenägudes üks neist naistest, kes lihtsasse villasesse keepi rõivastatuna suure rõõmuga aedade eest hoolitsesid.

„Ehk peaks su emale kirjutama,” küsis Tom ühel päeval, kui üleni higisena ärkasin ja ringi vaatasin ega teadnud, kus ma olen ja mis võõras mees mu voodi ääres istub. Ma raputasin pead, aga Tom võttis laualt paberi ja pliiatsi ja hakkas kuuldavalt pomisedes kirjutama: „Hea proua, teile kirjutab velsker. Teie tütar on natuke haige, aga ta on parima võimaliku, see tähendab minu hoole all. Ma ei ole kuulnud, et ta naeraks, ja tahaksin teada, kuidas see kõlab. Öelge, mis teda rõõmustaks.” Ma panin oma käe tema käele, peatasin pliiatsi liikumise ja raputasin pead. Tom ütles: „Sa palusid unes, et ema siia tuleks.” Mina raputasin vaid uuesti pead ja Tom murdis paberipoogna kokku ja pistis taskusse.

Siis avas Tom raamatu ja hakkas lugema. Haagis aken nagises, päike käis kaares mööda toaseinu, mina jäin tukkuma. Mõni päev lõbustas Tom mind sellega, et käis kätel või viis mu käekõrval õuele värsket õhku saama, saabus õhtu, Ilja tõi poest musta leiba ja me kõik jõime teed. Mina nõustusin edasi elama, sest olid need kaks.

Ühel päeval tuli mulle kiri Soomest. Kui koputati uksele, virgusin unest, aga enne kui jõudsin avama minna, oli koputaja juba kadunud. Ukse alt oli sisse pistetud ümbrik, millel seisis tuttava käekirjaga: „Ülikoolis õppija Klara Tuomi”. Avasin ümbriku. Ema kirjutas: „Tütar. Ometi ükskord sain teada, kus sa oled, kui velsker kirjutas. Olen mures su haiguse pärast. Siin raha, et saaksid endale piima osta. Sind tervitab su mures ema.” Juures oli viiemargane rahatäht. Asjata oli ema selle oma vähesest saatnud, rahaga ei teinud siin midagi.

Panin kirja seljakotti ja seljakoti kappi ega öelnud sellest Iljale ja Tomile sõnagi. Siin oli minu uus elu ja siin pidin jalad alla saama. Roiskunud vett juues olin ehk oma võimaluse juba kaotanud, ja ma ei teadnud, kas muutun veel kunagi jälle tarmukaks iseeneseks. Otsustasin, et kui paranen, rajan siia oma elu, oma töö ja aia ja maailma, kus ei räägita rahast ega kurbusest, vaid ikka ja alati ainult rõõmust.

*

Alguses oli meid kolm, siis tuli neljandaks Jelena. Jelena tuli üle piiri 1922. aasta augustis, ta oli just siis kakskümmend kaks täis saanud, nii nagu mina pidin saama septembris.

Mu haigus oli selleks ajaks juba möödas, olin jälle jalul. Riputasin parajasti maja õue tõmmatud nööridele pesu, kui Jelena astus väravaalusest õue, papist sumadan käes, jäi mu voodilinade kõrvale seisma ja ütles: „Mina olen Aina Helena – oi, vabandust, Jelena, ja ma tulen siia kooli õpilaseks.”

Me andsime kätt ja mina ütlesin, et olen samuti esimese kursuse õpilane. Jelena vaatas mind hämmastunult – ta ütles hiljem, et oli mõelnud, et paistsin palju vanem ja juba palju kogenud. Usun, et nii oligi; sellest tüdrukust, kes märtsis läbi paksu lume oma lootuste linna suusatas, ei olnud augustis enam midagi järel.

Kutsusin Jelena meile ja panin ta meie laua taha istuma. Meil oli siis juba laud ja kaks taburetti, ja Ilja oli meisterdanud meile voodi laudadest, mis olid koguni hööveldatud. Meil ei olnud madratsit, aga ei olnud ka lutikaid ega täisid. Panin lauale kaks tervet portselantassi, mis ma olin basaarilt ostnud.

Hakkasin priimusel vett keetma. Mina olin meie koduga rahul, aga nägin, kuidas Jelena jahmunult ringi vahtis. See oli äsjatulnu silmavaade, mis näitas toorest tegelikkust, ilma seletuste ja soovunelma iluta; vaatamise viis, mille olin juba unustanud – harjumine nüristab heaks kiitma ka seda, millest ei oleks varem kujutlenudki, et taluks.

Jelena avas käekoti ja võttis sealt ümbriku. Ta lükkas selle üle laua minule ja julgustas peanoogutusega: tee lahti, tee lahti. Mina võtsin ümbrikust päevapildi: palkmaja ees, kiire vooluga jõe ääres seisis kolm valges riides noort, lehepärg peas. Kaks meest ja naine. Kõhnad ja sitked kõik, kuigi veel välja kasvamata. Nad olid pannud käsivarred üksteisele õlgadele, ja kõik vaatasid fotoaparaati, otsekui oleksid tahtnud läbi pildi maailma tulla.

Heitsin Jelenale pilgu: tema seal meeste vahel oli, palja jalu, pikk tume seelik ja valge särk üll, juuksed lahti nagu metshaldjal. Noori mehi ma ei tundnud. Pildi taga seisis vaid: „Virranpirtti, juuli 1916”. Panin pildi lauale, Jelena ütles: „See parempoolne on surnud. Ta nimi oli Eino. Eikka.”

Mina leppisin noogutusega. Ka minul oli olnud niisuguseid pilte, Iljal niisamuti. Minnes me neid kaasa ei võtnud. Ometi hõljusid nad meil öö pimedatel tundidel silme ees. Vahel ärkasin selle peale üles, et Ilja ei maganud, selle tundsid hingamisest ära. Kui küsisin, millele ta mõtleb, siis ta vastas, mitte millelegi. Oletasin siis, et ta on avanud ühe neist albumitest, millele mina olin pannud nimeks „Toonela seltsimehed”.

Kui olid neid pilte öösel mõne aja vaadanud, keeranud lehekülje lehekülje järel, siis tundsid, et oled oma elu võlgu neile, kes olid naerusuistest, paksude juustega, ujedatest või hakkajatest, suurte silmadega noortest usside söödaks saanud. Tundsid, et ei tohtinud kurta millegi üle. Et tuli elada ka nende eest, kes olid sul käest lahti lasknud.

„Aga vasakpoolne, see tumedam, Volmar,” ütles Jelena mõtlikult, „tema kadus.”

„Ah kadus,” ütlesin mina.

„Jah,” kinnitas Jelena. „Mõnda aega kurvastasin. Siis mõtlesin, et mina enam ei jaksa. Ja lõpuks otsustasin, et lähen vaatan, ega ta siia ei tulnud.”

„Aga kui sa ei leia siit, seda Volmarit,” küsisin.

„No siis võtan selle, mida järgmisena kõige rohkem igatsen, vabaduse.”

Sügisel seadis Lääne Vähemusrahvuste Ülikool end sisse Rakoval pärast seda, kui oli tegutsenud ebasobivates ruumides krahv Tolstoi palees endisel Palee kaldapealsel, mida nimetasime Verise Pühapäeva kaldapealseks. Ülikool alustas tegevust suure õhinaga. Meil ei olnud midagi, ei õpikuid, ei koolipinke, ei pliiatseid ega paberit. Aga sellest polnud eriti midagi, sest alguseaegade kõige tähtsam ülesanne oli ellujäämine. Linn tõrjus meid, kuid aja jooksul õppisid võtma seda mitte isiklikult. Linn tõrjus kõiki. Ta oli saanud tõve, kuid tõrjus tervendaja.

Me tõmbasime Gribojedovi kanalist välja musti palke ja ujutasime need nagu burlakid Volgal Rakova maja õuele, lõhkusime ära ja loopisime katlamajja. Me õppisime talv otsa ning meil olid riigi poolt riided ja stipendium, ja midagi sai teinekord ka osta, ja me korraldasime õhtuti kooli suures saalis koos sakslaste ja baltlastega koosviibimisi, küünalde ja õlilaternate valgel, kuni ühel õhtul tuli minu mees keset koosviibimist salapärase näoga sisse, keeras uksesuus olevat lülitit ja pani kogu suure ristkülikukujulise saali võimsas elektrivalguses lõkendama.

Ja see sobiski hästi, sest vana ajaarvamise Ilja päev oli bolševistlikus kalendris muudetud elektripäevaks. Nõnda juhtisime meie võitlust elektrifitseerimise eest, meie, lääne väikerahvad omaenese koolimajas, ja meie, soomlased, hakkasime ka unistama oma Soome majast, kus oleksime saanud korraldada koosviibimisi kõigile Petrogradis elavatele kaasmaalastele, sest kuigi meie kõrgeim teedjuhatav täht oli rahvusvahelisuse aade, mõtlesime tollal, et kõige paremini suudame seda edasi viia nimelt oma keeles. Nii kujunes meie ülesandeks Petrogradi ja seda ümbritseva piirkonna valgustamine aate tõrvikuga, ja kui julgemalt mõelda, siis pikapeale selle elektrifitseerimine ja kommunismi valguse toomine neile.

Petrogradi ümbruskonnas maal elas rohkesti ingerlasi, kelle majad ja kombed ja jutt olid paljus samasugused kui vanal kodumaal. Ja ülikool valmistas meid ette nende maainimeste seas valgustustööd tegema. Kohe pärast esimest õppeaastat läksime 1923. aasta suvel Krasnoje Selosse, sinna, kus keisritel olid olnud omal ajal väikesed puupaleed. Tollal algusaegadel tegid tsaar ja tema õukond mulle üsna palju muret – kui nad tulevad siiski jälle ja nõuavad oma maju ja asju ja linnu ja tänavaid tagasi. Ja kas siis tuleks ka kuulus mööbelsepp taat Gambs Ulitsa Rakova 17 majja ja koputaks kepiga saali laudpõrandale ja siunaks nagu Salmenpää mõisa vana Pasander ja ajaks meid tänavale.

Aga Tom ja Ilja ütlesid, et tsaar ei tule tagasi, kindlasti mitte, ja vaevalt et ka Gambs, sest tšeka valvas piire ja hoidis majadest ja asjadest loobunud, jalga lasknud pursuid ja endised inimesed neist eemal.

Nõnda ma siis julgesin kodunt lahkuda ja koos Jelenaga valgustussõitudele minna. Siis nägin neid väikesi puidust paleesid, kus vürstid ja keisrid olid veetnud suvesid, kus neile meeldis elada eriti lihtsat elu, loodusele lähedal – minule olid need mõisad küllalt peened, et esindada kõige kõrgemat vürstlikku taset, aga tollal ma ei tundnud veel Henrik Valentinovitš Gustafssoni ega olnud Kunstide palees käinud. Mina imestasin koguni selle üle, et kui keisrid olid oma linnapaleele lisaks Tsarskoje Selosse tohutu suure suvelossi ehitada lasknud, siis milleks küll neid väikesi puidust mõisu veel vaja läks. Et kui mitmes kohas võis inimene tahta elada ja mis rahutus suurtsuguseid elukohta vahetama sundis.

Aga kui esimest korda Krasnoje Selos käisin või Kraassinas, nagu ingerlased seda kutsusid, siis sain muidugi aru, miks sinna taheti – kõrgete vahtrametsadega mäeharjade ja orus voolavate selge veega jõgede pärast. Mina ei oleks tahtnud iial ära minna, kui olin kord Krasnoje Selosse saanud. Ma vandusin seal käies, et ükskord veel elan siin.

Krasnoje Selo jaam oli kena valge kivihoone, mille tipus oli pisike torn, ja jaama kohal mäeharjal oli suur kollane kivimaja nagu kindlus, mille katusel oli samasugune ümmargune torn. Oletasin, et maja asukad pidasid ehk tornist silma peal võõrastel, kes mööda teed tolmu saatel lähenesid.

Meie sõidud suundusid siiski kaugemale kui vaid Krasnoje Selosse. Rongid olid vähehaaval käima saadud ja iga nädal läksime koos Jelenaga Balti jaamast teele ning meil olid seljakotis lendlehed, mida olime Ilja parandatud hektograafil hallile paberile paljundanud. Valgustustöös oli tollel ajal oma oht. Maal külades ei olnud paljud kommunistidest just vaimustatud, oleksime võinud neil retkedel väga kergesti hukka saada, aga pöördusime alati tagasi. Vahel ööbisime küünides ja rehealustes, vahel majades põrandal, ja laupäevaõhtuti käisime koos külatüdrukutega ringmänge mängimas, kus tüdrukud tantsisid ning küla ja ka naaberkülade poistele vemmalvärsse laulsid.

Me pidime valgustama tüdrukuid selles, kui hädavajalik on poliitiline tegevus ja vana teadmatuse murdmine. Jelena vastutada oli äratada naistes huvi poliitika ja uute külanõukogude vastu ja minu vastutada mitmesuguste tegevusringide asutamine. Kuid praegu võin öelda, et need tüdrukud valgustasid mind niisama palju. Sest ma õppisin neilt runolaulude koostamise algeid ja tikkimise kunsti. Ja teisest on mul palju kasu olnud. Soome tikandit ma oskasin küll juba varemgi ja mul on alati olnud osavad käed, aga ingeri tüdrukute lahkelt jagatud nõuannete abil õppisin ära rikkaliku vene tikandi võtted ja sellest sai mulle tähtis tegevus, mis viis mind mitmesuguste inimeste ja saatuste juurde. Võib öelda, et nii tühised asjad nagu nõel ja niit on muutnud mu elukäiku peaaegu niisama palju kui armastus mehe vastu ja otsus veebruarikuisele lumele suusatama minna.

Me ei olnud ju lõppude lõpuks Iljaga eriti sarnased. Mina olin enne siiatulekut üsna lõbus ja isegi vallatu, kuigi keegi seda enam ei usuks. Ilja oli tõsine ja tahtis, et temal alati õigus oleks. Ta tahtis teha õigesti, järgida reegleid, teha nii, nagu oli lepitud. Seetõttu tekkis tal jäiga ja tõrjuva Petrogradiga tihti raskusi. Soomlaste seas ta veel tegutses ja tundis oma tegudest rahuldust, aga Vene elu ja mõtlemine olid talle võõrad. Ja ta ei võinud olukorraga leppida, vaid tahtis põhjendades, vaieldes ja nõudes vene kombe üldse soomelikumaks muuta, kuna see oli tema arvates parem, arukam. Nii oli tal tihti kokkupõrkeid kätelaiutajatega, aga temast pidasid lugu need bolševikud, kes olid temasugused: need, kes istusid varahommikust hilise ööni külmades kontorites ja võtsid vastu lõputuid delegatsioone.

Mida ma küll mõtlesin, kui võõrale maale läksin? Et küllap kõik selgub kohapeal. Et kui ainult võin olla seal maal, kus on Ilja. Argipäeva pisiasjad mind ei vaevanud, kui lootuse tähe poole sõitsin, kuigi neist sai pärast kohalejõudmist kõige suurem, elu üle otsustav küsimus. Pidime kiiresti hakkama saama keelega, mida olime rahvakoolis vaid natuke õppinud; alguses ei osanud me lugeda tänavasiltegi, ja leivasabas korrutasime: tšornõi hleb, tšornõi hleb, kuni kui olime leti ette jõudnud, pühkis müüja morn pilk meil kõik sõnad peast ja me pidime oma puterdamise kohta pilkeid kuulma.

Ilja õppis keele ära minust kiiremini – mina ei õppinud vene keelt niisama põhjalikult kui Ilja, kes juba katlaruumis mälu järgi Punaarmee aabitsa esimesi sõnu pähe tuupis. Pimedas soojas keldriurus kostsid need kohe hommikul, kui ärkasin, ja õhtul, kui magama läksin: „Meie pole orjad! Orjad pole meie.”

Alguses kartsin väga, et jään kirjaoskamatuks, kuigi olin Soomes olnud parim ja kõige hoolsam õpilane ning pidasin meie õpperingides ettekandeid. Kuid vähehaaval hakkasin igapäevase jutuga toime tulema ja järele mõeldes ka kirjatähtede mõistatusi lahendama – kui oli aega. Kiiretes olukordades pidin veel kaua Iljalt ja Tomilt või Jelenalt abi paluma. Tom kinnitas järelejätmatult, et küll ma ära õpin, ka tema oli ära õppinud, aga Ilja oli minuga kannatamatu. Hakkasin oma meest pelgama. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, aga igatahes Jelena nägi selle ära, märkasin seda tema pilkudest.

Maalesõitude ajal sai Jelena mulle lähedaseks. Me lamasime heinavirnadel tihedalt kõrvuti ja soojendasime teineteist, sel ajal kui suvealguse lumivalge öö hõredate seinte pragudest sisse õhkus, vaatasime nahkhiirte laperdavat lendu laetalade all ja rääkisime elust. Olime ühevanused, meid lahutas vaid mõni kuu, ja me vananesime täpselt samas taktis kui uus sajand.

Ühel neist öödest tunnistasin Jelenale, et põen paha haigust. Jelena toetas end küünarnukkidele ja pistis oma näo päris minu näo vastu. Tundsin nahal tema sooja hingamist ja ta ütles uudishimulikult: jah? Aga kui jätkasin, et mul on üks revolutsioonilise indiviidi arengutõbesid: ma armastasin tegelikult lihtsat elu ja kollektiivi vaid teoeetiliselt, kuidagi kuivalt, hakkas Jelena kõlavalt naerma, viskus selili ja loopis mulle heinu peale. „Nagu kuulaks raadiot,” naeris ta, „revolutsiooni lastehaigused, ha-haa!”

Naer solvas mind. Jelena ei saanud sellest esialgu arugi, lihtsalt kordas mu sõnu. Aga et ma ei öelnud midagi, vaevalt hingasingi, keeras Jelena end jälle minu poole, silitas mu juukseid ja palus, et ma vihane ei oleks. Ma ei tahtnud tülli minna, niisiis piirdusin sellega, et noogutasin. Ja nahkhiired lendasid, mina sulgesin silmad, küllap tukastasime korraks, ja siis hakkas hommikuvalgus seinapragudes paisuma ja linnud hakkasid laulma.

Seal une ja ärkveloleku piirimaal ütlesin pominal välja küsimuse, mis oli mind vaevanud sellest hetkest peale, kui Jelenaga esimest korda kohtusime. „Kas sina oled leidnud selle, mida otsisid?” küsisin Jelena lillelise kleidiga kaetud seljalt. „Kas siin on vabadus?”

Jelena ei öelnud midagi. Ootasin erutatult tema vastust, tahtsin, et keegi kergendaks mu hinge. Mingi suur raskus oli tabanud mind juba katlaruumi talvel. Olin arvanud, et suusatan selle eest ära, kui Soomest lahkusin; ma uskusin, et põgenen oma ema ja tema ema saatuse eest, laste, pesu, rügamise, verevaesuse, vaikimise eest. Aga siin ootas see kõik mind juba valmis ees ja mina tulin takistustest jõuga läbi, otse sellele sülle.

Jelena tõusis äkitselt istukile ja hakkas sugema oma ilusaid lõigatud juukseid, mida mina kord kuus tasaseks kärpima pidin. Ta pani käed rüppe ja ütles lihtsalt: „Ükskõik mis on vabadus võrreldes sellega, kus enne siiatulekut olin.”

Ja siis jutustas Jelena ajast enne oma äraminekut. Ta oli viisteist, kui ühines Virranpirtti võimlejatega. Tema liikmepiletile kirjutati Anna Helena Valli. „Aga ega neist endistest nimedest ei ole eriti lugu,” ütles Jelena ja pööras end minu poole vaatama. Mina noogutasin ja meenutasin oma nime, Klara Marianna Tavisalmi. Nimed olid pandud uhked, aga palju muud anda ei olnud. Mu ilus eesnimi, mis tähendas kirgast, oli mu ainus pärand isalt, ja ma ei olnud tahtnud sellest ka siin loobuda, olin ainult ühe a ära jätnud – seda võisin isegi mina endale lubada.

Jelena ütles, et Virranpirtti oli suur palkmaja Viiburi lähistel, mille noored töölised olid endale ehitanud, ja et võimlejate rühm kogunes mitte ainult püramiide tegema, vaid ka üheskoos õppima, ja 1916. aasta alguses asutatigi Noored Tulevikuehitajad.

Pärjaga pilt oligi võetud Tulevikuehitajate koosolekul ja sel ajal ei aimanud keegi, et rühm laguneb varsti: osa rändab üle surma piiri, osa läheb mujale. Kes kuueteistkümnesena niisugust asja mõistaks.

Aga siis hakkas aeg ise noori õpetama. Jelena ei rääkinud sellest eriti palju, ütles vaid, et noored mehed, kes tegid naeru ja hüüete saatel püramiide, seisid käte peal ja viskasid Virranpirtti põrandal saltosid ja kes õhtuti liivale tehtud lõkete ääres koos tüdrukutega aega veetsid, õppisid mõne kuuga vaikides marssima ja tapma ja tapetud saama. Ja tapeti ära nii mõnigi tüdruk.

Mõni tuli eluga tagasi. Teisel pool okastraati muututi sõnakehvaks ja uskumatult alandlikuks – või tulipäiseks: paljud olid valmis lööma ka kõige väiksema kogemata poetatud sõna pärast või üksnes pilgugi pärast, ja kõik lahkarvamused tuli lahendada pussi või teiste tapariistadega. Ja kättemaksu jätkus, kõikide seas. Klaariti olemist ja ütlemist, ja pärast neid klaarimisi ei olnud teha muud kui teineteist tappa või igaveseks lahku minna. Tulevik oli hävitatud, oli vaid praegune hetk, nii nagu kiskjatel metsas.

Rohkem Jelena mässust rääkida ei tahtnud. Ei oma kodust, vanematest ega seltsimeestest. Ta oli olnud tööl kullassepaäris ja teda ei olnud sealt ei sõja ajal ega pärast sõda minema aetud. Töö juures teati, et tema seltsimeeste ring oli peaaegu olematuks kahanenud ja et talle ei olnud ühtegi sõpra jäänud, sest ta ei käinud kusagil ega liikunud kellegagi koos. Jelena oli saanud kullassepa naiselt riideid. Temaga oli hästi ümber käidud. Kurta polnud midagi.

Aga 1922. aasta kevadel, kui Virranpirtti ümbert läks jää ja lehtedes räägiti, kuidas veel mõni üksik koolnu kõrkjatest mere poole triivis, teadis ta äkki, et peab minema hakkama.

„Kuidas sa seda teadsid?” küsisin mina, järsku täiesti ärkvele virgunud.

Jelena jäi vait ja tõusis heintes istukile.

„Sest ka meie Iljaga teadsime seda tol kevadtalvel nii täpselt,” ütlesin. „Et võitja maal ei ole meile mingit kohta. Kas ka sina tundsid samamoodi.”

Jelena oli veel tükk aega vait ja selles vaikuses oli midagi sügavat ja ränka. Siis ta puhkes äkki naerma ja ütles: „Jah, vist tundsin küll. Kuigi ega ma neid tundmusi nii täpselt ei mäleta ega tahagi mäletada.”

Siis hakkas ta rääkima, kuidas see äraminek oli toimunud. Ühel varakevadisel õhtul oli ta, komps käes, jõe äärde läinud, varastanud lukku panemata paadi, sõudnud sellega saarele ja paadi hoolikalt maale lohistanud. Majahütt oli lukus, akende ees lauad ja uksed lattidega kinni löödud. Põõsastes vedeles vettinud paberipinu: pealmiselt seletas silm sõnu. Jelena kükitas ja vaatas: „tuleviku loomisest”, oli sinna löödud ühingu kirjutusmasinaga, mis oli nüüd seal, kus ka muu kaotajate varandus.

Mina tõusin istukile ja võtsin Jelenal õlgade ümbert kinni – teadsin, kuidas oli Iljad kurvastanud trükimasinast ilmajäämine Kuopios –, aga Jelena ei hoolinud mu lohutamisest, nii nagu ka minu mees mitte. Sellesse meelekibedusse ei võinud puutuda, seda ei saanud ära võtta. Jelena ütles vaid: „Ma kahetsesin, et olin Virranpirtti üldse tulnud, et rikkusin ära oma noorusmälestuse. Aga selle asja ma tegin, mida olin tegema tulnud.”

Jelena viis oma kompsu kaljuneeme tippu, sinna, kus jõgi jälle ühines, kui oli saarele kahelt poolt ringi peale teinud. Ja ta avas kompsu ja viskas kingiks saadud rõivad ühekaupa musta jõevette, vajutas oksaraoga vee alla ja vaatas, kuidas kiirevooluline vesi neist kinni haaras ja nad Soome lahe poole kandis, lobistades lillelist sitsi ja tumedat, kombekalt tihedat villast kangast. Sinna läksid kõik kullassepaproua veel üsna head kleidid, palitud ja ainult pisut nõelutud siidsukad, vongeldes minnes nagu kummitavad kalad.

Ta ei läinud enam kullassepa juurde tagasi, tegi suvel töid mis sai, ja augustis, kui ööd olid juba pimedamad, otsis ta üles inimesed, kes teadsid, kuidas üle piiri saab.

„Ega vabadust ei ole ka siin,” ütles Jelena seal heinaküünis; nii palju ta pärast vähem kui aastat Petrogradis olemist juba teadis. „Aga päh! Mul ei ole illusioone. Vabadust ei ole kusagil, meiesugustele. Aga ma olen teadnud juba noore tüdrukuna, et kuskil on mul võimalus, ja ma ei kannatanud enam ootama jääda. See on, näed Klara, sinu viga. Ootamine. Mina haaran sellest kinni, ma röövin selle elult. Küll ma juba tean, kui see mind tabab, ja siis peab vähemalt proovima takistada.”

*

Maal ringi liikudes nägime Jelenaga asju, mis ei sobinud meie ideaalidega: me nägime, et elu maal ei olnud alati mahajäänud, ja me mõistsime, et ei saa juhatada otseteed uude maailma inimestele, kes olid aastasadu elanud omal moel. Linnas, Lääne Rahvusvähemuste Ülikooli üliõpilaste seas, me sellest rääkida ei saanud, isegi omavahel rääkisime ainult kaude, varjatult, aga see kaude rääkimine tugevdas meievahelist sidet veelgi.

Ükskord olime just küünis ööd olnud, kui Punaarmee tuli heina sundvõõrandama. Küün oli külast kaugemal, aasa servas, nõnda et läks aega, enne kui külarahvas arugi sai, mis teoksil on. Kui naised kohale jooksid, kamandati nad kaugemale ritta, ja kui külavanem lõpuks küüni juurde jõudis ja komandöriga rääkida tahtis, siis näidati talle relva ja öeldi, et ta võib sellega rääkida, relv vastab igal juhul, ja lõplikult.

Naised nutsid ja kurtsid, mis nende lastest ja lehmadest saab, ja komandör karjus üle nutu, et maainimestel on metsades salajasi peidukohti, need olid teada. Me seisime koos Jelenaga tühjakstehtud küüni kõrval, heinad juustes ja seelikusabades, ja kui Punaarmee ära läks, jäime meie sinna vahele, eikellegimaale, ja püüdsime kuidagiviisi seletada, mis toimunud oli. Me ei osanudki seda õieti seletada ega jaganud ka lendlehti.

Koju jõudnud, rääkisin kogetust Iljale. Ta ütles pilku raamatult tõstmata, et olin langenud algaja valgustustöö tegija tüüpilise eksituse ohvriks. Kui kasvatan oma teadlikkust ja tutvun teooriaga, siis ei pööra ma enam ebaolulisele tähelepanu.

Ja ometi olin mina neist kahest see, kes oli maal käinud, mina teadsin, mis seal toimus. Ja ma teadsin ka, et maalt tuli Petrogradi tehastesse ja töökodadesse tüdrukuid, neid ringmängude lauljaid, kes ei olnud iial linnas elanud ega olnud harjunud kella pealt aega vaatama. Olin nendega Putilovis ja teistes suurtes tehastes kohtumas käinud ja nad olid mulle oma asjadest rääkinud. Sellest, kuidas on elada barakis koos saja teise naisega, kuidas mehed naiste barakkidesse sisse tungisid ja tüdrukuid väevõimuga võtsid, ka neid päris noori, kes barakkides ema taga nutsid, kuidas ei saanud ujuma ega sauna minna, kuidas tuldi toime kuupuhastuse hädadega, kui pesuruumid ja väljakäigud olid ehitatud meeste vajadusi silmas pidades, kuidas töödejuhataja peksis, kui sa ei osanud või hiljaks jäid.

Ma kostsin töödejuhatajale nende tüdrukute eest, ütlesin, et kasvatada tuleb leebusega, et meie suur ülesehitustöö on alles alguses ja muutus on raske kõigile.

Aga töödejuhatajad naersid ja ütlesid, et maainimest on pekstud alati ja kulub tuhat aastat, kuni need puupead tööstuse kombed ära õpivad, kui nad oma käe peal õppima jätta. Ikka hea pärast, naersid need kirsadega, masinaõliga koos mehed; kui suur isamaa tuli industrialiseerida mõne aastaga, sel ajal kui läänemaadel oli samale protsessile kulunud sajand, siis ei tasunud eitede nutule tähelepanu pöörata.

Ja see oli ju tõsi, mida nad ütlesid, ja oli minu viga, kui ma ei suutnud kurdiks jääda. Mul oli hale neist tüdrukutest, kes olid maikuus ringmängulaule lõõritanud ning oma tikitud pluuside ja triibuliste seelikutega põllupeenardel ja kiigeplatsidel uhkeldanud, aga septembris kuivatasid pimedates töökodades rätikunurgaga pisaraid.

Haledusel ei olnud revolutsioonilises elutundes kohta. See viis tagasi, lukustas vana külge. Sellest tuli vabaneda. Ehk kurnas mind ka see. Meditsiinilisel läbivaatusel ülikoolis kuulsin, et lapsest ilma jäädes kaotatud veri ei tahtnud taastuda, kuigi vahel saime kooli kantiinis söögiks isegi liha. Mul oli raske süüa, sest teadsin, et liha oli võetud maainimestelt, muidugi oli, ega siis lehmad Punase Koidu prospekti kivikindluste siseõuedel karjas ei käinud.

Kõige raskem oli harjuda tänavalastega. Rongid tõid neid maalt raudteejaamadesse iga päev, kuigi meie linn oli vaene ja vilets nagu roiskunud jões vettinud puunott. Kui soome klubis tutvustati besprizornõi-tööd, siis liitusin nendega ning läksin jaamadesse ja basaaridele patrullima. Õppisin kiiresti märkama uusi lapsi, kes, silmad suured, jaamades ja väljakutel ekslesid. Kui me siis neid ei tabanud ja neid abikeskustesse ei viinud, röövisid kogenumad tänavalapsed neilt kõik ja andsid neile asemele kõige armetumad räbalad, et nad alasti ei jääks. Pidin nägema ka seda, kuidas suured süütud silmad ühe päevaga väsinuks ja kõikenäinuks muutusid.

Oma seda tööd pidasin ühiskonnas kõige tähtsamaks, palju olulisemaks kui teoreetiline harimine. Liiga paljud, ka haridust saanud, suhtusid nendesse räpastesse lastesse kui söödikutesse, keda oleks pidanud mürgiga hävitama. Mind pandi ühe kogenud sanitari seltsimeheks ja ma hakkasin koos temaga öösiti läbi käima Oktoobri raudteejaama aluseid keldrilabürinte, kuhu hulguslapsed olid oma riigi asutanud.

Laste usalduse võitmine oli raske; sageli kadusid nad pimedusse nagu kakandid, kui oma laternatega käpakil nende koobastesse ronisime, aga kui paigale istuma jäime, tuli mõni neist asja uurima ja kui pealik küsima, mis meil tarvis on. Kui ütlesin, et Harkovskajal suures kultuurimajas tegutseb tänavalaste oma teater, kuhu võib tulla igaüks, pani maakuulaja sedamaid plehku, soovides, et süüfilis mädandaks mu jalgevahe ja et katk võtaks sanitaril küljest ta meheriista, ja peagi kõlas seal, kuhu pealik oli oma kaaslaste juurde lipsanud, juubeldav lärmakas naer.

Õppisime kogemusest, et kohe ei tasunud valgustustööle asuda ja neile lastele harivat kätt ulatada. Me lihtsalt istusime laterna valgusesõõris, ja kui lapsed lõpuks meie juurde roomasid, andis sanitar neile suitsu ja mina jagasin leiba ja käsitööringi kootud sokke. Me sidusime kaltsudega kinnimässitud haavu ja võidsime kärnas kohti nahal, mida oli neil kõigil, sest nad kratsisid söödikute puretud ihu mustade küüntega. Neil olid täid, lutikad ja kirbud ja nende silmad olid rähmas. Nende seas oli ka kokaiinitarvitajaid. See oli neil aastatel tänavainimeste seas tohutu suur probleem.

Paljudel neist olid käsivartel ja rinnal pilte ja märke nagu merekarudel ja nad näitasid neid suure uhkusega. Nad oskasid rääkida keelt, millest mina sõnagi aru ei saanud – sanitar ütles, et see oli vangide ja röövlite murre, ja sellele lisaks olid Nõukogude Liidu kõikide piirkondade keeled, sest need lapsed tundsid Nõukogudemaad läbi ja lõhki. Kevaditi asusid nad ümber suurtesse põhjapoolsetesse linnadesse ja veetsid neis suve. Kui nad siis õhust sügise märke lugesid, kogunesid nad parvedesse ning pugesid jänestena rongidesse või jõelaevadele.

Kuulsin keldris sageli, kuidas lapsed jutustasid lugusid Taškendist, Samarkandist, Tbilisist, Bakuust ja Odessast: ma kuulsin, kuidas nad jõudsid põhja poolt sügisest lõuna raugetele randadele või kõrbe päikeselõõsas kilgendavate valgete linnade tänavatele. Neil oli peas kogu suure maa raudteekaart ja nad teadsid, kus on liikluse sõlmpunktid, kus tuli rongi vahetada, et jõuda kasvõi mõnda linna kaugel idas.

Alati, kui olin oma külakosti välja jaganud, küsisin jõugu pealikult, kas nende seas on tüdrukuid. Harva oli. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu tüdrukud kadusid. Teati, et tüdrukud said kergemini kasulasteks, aga suurtes jaamades tegutses ka naisi, kes meelitasid äsja linna tulnud orvuks jäänud tüdrukuid endaga kaasa tulema, lubades teed ja putru ja peavarju. Need inimesed kinnitasid, et esindavad tänavalaste komiteed, aga viisid lapsed mänguasjadeks korteritesse, kust enam välja ei pääsenud.

Kui vahel tüdruku leidsime, siis rääkisime talle koos sanitariga, mis sellest tuleb, kui poisi või mehega vahekorras oled. Valgustasime neid lapsi suguhaiguste asjas, vanusega arvestamata. Ütlesime, et viletsusse ei tohi lapsi sünnitada: et kuna nad ise on oma armetu olukorra ära näinud, peavad nemad kui naised, olgu nad kuitahes väikesed, aru saama, et nende kaudu satub üha uus põlvkond sügavale õnnetusse. Nägin, et paljud neist tüdrukutest olid juba kui naine ärganud ja vastuvõtlikud mõistma seda, mida rääkisin vastutusest, aga paljudel neist oli juba poiste seas oma sõber ja vastuvõtupunkti minek tundus seetõttu võimatu.

Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses.

Kui küsisime, kuidas nad elavad, siis jutustasid nad uhkelt, kuidas olid valinud pealiku ja kuidas kõige väiksemad poisid olid elamiskohtade koristajad ja toidukraami hoidjad ja kuidas suuremad poisid käisid lantimas basaaridel ja jaamades ning Uritski väljakul ja Ulitsa Halturinal ja suurte katedraalide läheduses, kus oli palju maalt tulnuid ja teisi reisilisi, kes linna imesid vahtisid. Nad rääkisid ka, kuidas tšeka haaranguid korraldas: sulges jaamade ja basaaride väljapääsuteed ja ajas lapsed kokku ja toppis autodesse ja viis lastekodudesse. Tšeka võib-olla ei teadnud, oletasid lapsed, et vangipanek ei heidutanud neid. Paljud läksid talveks lastekodusse puhkama, ja kui tuli kevad, põgenesid jälle tee peale.

Tihtilugu hommiku eel, kui läbi virguva linna kõndisime ja tee peal kusagil voorimeeste kõrtsis jalga puhkasime, ütles sanitar, et on praguneva tammi tihend. Minu jaoks oli tänavalaste töö võimalus ehitada ja parandada sotsialismi, millest arvasin, et see on juba üsna alguses katki läinud. Ilja ütles alati, et laste kannatused algasid kaua enne revolutsiooni, 1914. aastal, kui keiser läks Saksamaa vastu sõtta, ja et see oli ka noort Nõukogude riiki kiusanud välisriikide ja interventide süü.

Aga saagikoristuse lämmatavalt palavatel aegadel mõtlesin mina nii. Kui mina linnas rääkisin teooriast ning sõin muretult vilja ja liha, siis kas ei olnud ka mina süüdi selles, mis need lapselt maalt minema ajas?

Püüdsin sellest Iljaga rääkida. Ta ütles, et mul oli usulis-kodanlik südametunnistus, mille oli mulle sisse kasvatanud ema, nii nagu ka tema ema oli püüdnud pähe panna temale. Aga revolutsiooni ei tehtud mitte emade sentimentaalsete vahendite, vaid mõistuse, otsustavuse ja kollektiivse tahtega.

Küllap oli see Ilja teene, et mulle anti uusi ülesandeid. Pärast 1923. aasta suve mind enam maale ei saadetud, vaid mulle anti tööks käsitööringide organiseerimine Petrogradis elavate soomlaste seas. Ma võtsin selle ülesande vastu ja ehk oli see kergendus. Ja mind vabastati aastaks ajaks õpingutest, et võiksin pühenduda tööle tänavalastega, sest komitee oli teatanud, et vajab mind. Ma kutsusin kõiki naisi, keda kohtasin, kaasa lööma ja seadsin asjad nii, et käsitööringid õmblesid ja kudusid orvuks jäänud lastele rõivaid ja töökodade töölised annetasid raha lastele ratastel supiköögi muretsemiseks.

Käsitööd tehes räägitakse palju – ka seesugust, mida jõude välja ei ütlekski. Mina kuulsin ringijuhina nii palju saladusi, et vaevalt liialdan, kui ütlen, et minu valduses oli kõige rohkem informatsiooni tervest soomlaste ringkonnast Petrogradis. Arvan, et mehed ei saanudki sellest aru. Neile oli meie tegevus vaid naiste sehkendamine ja jutuaine üksnes tagarääkimine. Arvan, et alguseaegadel paljud naised kartsid võimu, mille nende ütlemiste kaudu oma valdusse sain, ja püüdsid seetõttu mulle meele järele olla.

Kuid vähehaaval selgus, et ma ei rääkinud asju edasi. Nii sai minust see, kes kutsuti appi, kui oli tarvis teha pruudile pidukleit punaste pulmade jaoks või väikesi lastesärke või surilinu. Sageli pandi mu leidlikkus tõesti proovile, aga enamasti saime midagi ikka tehtud. Keegi ei pidanud alasti mehele ega hauda minema.

Oli õnn, et olime Iljaga tulnud siia talvel, nii olid meil palitud ja villased asjad. Suvel tulnud, nagu Jelena, olid hädas. Nii paljud olid lahkunud kodust, kust ei olnud reisilisele midagi kaasa anda. Ja paljud olid mõelnud, et muretsevad kõik kohapealt, kui vaid leiab töö ja hakkab palka saama.

Aga kui ka oli palk või riigi raha, nagu meil üliõpilastel, siis mis sa ostad, kui poodides midagi ei ole. Siis oli kangast küll, kui tuli majad punasega katta, riputada tänavate kohale lööklausetega kaunistatud loosungeid, aga inimesed käisid ringi kui kaltsukubud. Kodumaal nägid nii välja vaid kõige armetumad hulgused. Naised nurisesid selle üle, minule silmanurgast pilke heites. Ja nad kurtsid asja pärast, aga mina neid selles aidata ei saanud.

Nii nagu ma ei saanud aidata ka oma sõpra Jelenat, kes oli tulnud augustis ja kelle varustus hakkas mulle juba oktoobris hirmu peale ajama. Ta oli pakkinud oma reisikasti parimad kleidid ja kingad, aga mitte villast mantlit ega vildikuid. Kui oleksime kusagilt kangast saanud, oleksin talle mantli õmmelnud. Esimese talve ajas ta läbi suvemantliga, mille alla pani Tomi villase kampsuni ja peale mässis minu salli. Jalga panna olid tal vaid lakknahast poolsaapad. See polnud mõistlik, ja nii ma Jelenale ütlesin. Ta vastas, et head kingad viivad inimese palju kaugemale kui ükskõik missugune mõistlikult valitud varustus.

Minule olid need saapad õudus, sest nendega võis küll kõndida mööda paljaks sulanud sillutist, aga Petrogradi kiilasjääl ja lumehangedes võisid nad olla kandjale hukatus. Võtsin kingad Jelenaga jutuks ja ütlesin, et muidugi oli kogu Petrograd algselt ehitatud lakksaabastega preilide jaoks, aga need preilid sõitsid voorimehe, ree ja tõllaga.

Asi ei paistnud Jelenale muret tegevat. Ta kiskus vaid saapad jalga, vaatas rahulolevalt oma sääri ja teatas napilt: „No siis ma muretsen tõlla.”

Ja selle, mille Jelena oli otsustanud muretseda, selle ta ka sai. Oodatud võimalus tuli talle vastu kärina ja mürinaga. Tema uus elu algas õhtuga tsirkuses.

Tom oli võetud Cinisellis uude klouninumbrisse. See oli olnud tema kõige hardam soov ja ta oli harjutanud selle jaoks rahvakogunemistel: kord seisis, silinder peas, agitaatorina laval, ja õgis jõhkra, end täissöönud kapitalisti liigutustega arbuusi, mis kujutas maakera, kord tuias Oktoobrirevolutsiooni pidulikul tähistamisel Uritski väljakul ringi nagu Rasputin, habemetuust lõua otsas, või nagu monokliga kindral. Me nägime palju niisuguseid rongkäike ja etendusi, ja meie sõpra Tomi oli tema pikkuse tõttu kerge ära tunda, ükskõik kelleks ta siis kostümeeritud oli. Ja ta oli alati võrratu: oskas tabada ahneid, pompoosseid ja pööraseid tegelasi kui naelapea pihta ja ära näidata, kui naeruväärne oli endine elu.

Nõnda ei pannud me imeks, et ta edutati tsirkusesse, mida pärast seda, kui härra Ciniselli oli maapakku läinud, juhtis kunstinõukogu. Tom tegi endiselt püramiide, aga nüüd sai ta ka artistinime Fernab von Trubel ja esines kloun Massimo Rastrelli paarimehena. Ja tema nimi oli väikses kirjas trükitud isegi tsirkuse plakatile Rastrelli nime alla.

Kuigi tsirkus oli Ulitsa Rakova koolimajast ainult kiviviske kaugusel, ei olnud ma seal enne Tomi kutset kordagi käinud. Olin sealt küll mööda läinud ja imetlenud valge hoone siredat kuplit ning orvas olevaid sambaid peauste kohal.

Ciniselli oli nii palju peenem kui see telgitsirkus, kus olin lapsest peast ükskord käinud. Ja juba väljastpoolt nii uhke, et ma ei olnud kunagi arvanud, et see on mõeldud minusugusele. Ma ei käinud ju ka oma kodu kõrval Rakoval Filharmoonias, väikestes teatrites ega muusikahallis Bi-Ba-Bo, kuhu voolas lõbusas tujus rahvast igal õhtul selsamal ajal, kui mina tänavalapsi otsima läksin.

Aga Tom tõi meile piletid sügishooaja esimesele etendusele. Mina koristasin parajasti, kui Tom meie avatud uksest sisse astus, pani piletid köögilauale ja istus toolile lambi alla. Rahulolevalt muianud, ütles ta: „Kolm kohta parimasse looži, te peate tulema ja Jelena niisamuti, ja pärast etendust võtame esinejate eesruumis pokaali lõunast pärit veini.”

Rõõmustasin, ja siis sattusin segadusse. Ma ei osanud kuidagi kujutleda, et eesruumil või pokaalil oleks midagi pistmist minuga. Poetasin, et mul ei ole riideid.

Tom naeris ja ütles, et tema arust ei ole ma alasti, niisiis on see ettekääne. Häbenesin oma edevust ja kartsin, et olin jätnud tänamatu mulje, ja siis ütles Tom, et tsirkusesse võib igaüks tulla, nagu ta on, ja lisaks on tagasihoidlik kleit kõige ilusam.

Siis kerkis mulle silme ette võimsaid pilte loost, mida Tom oli mulle ette lugenud Rakova esimesel suvel, kui olin haige. Palusin, et ta laenaks mulle selle raamatu, kus räägiti naiste villastest keepidest ja mesilastest ja aedadest. Tom nõjatus toolil tagasi, nii et lambivalgus ta näolt põgenes. Tema pea kohal oli Vladimir Iljitši pilt, mille olin raamituna oma mehelt sünnipäevakingiks saanud. Pilt oli hästi õnnestunud: Iljitši nägu ümbritses pehme valgusesõõr, nii nagu laternat kevadisel uduvines hommikul. Iljitš vaatas mind lahkelt, kuna püüdsin targemaks saada ja end kasvatada.

Ma jätkasin: „Mulle meenub, et neid inimesi nimetati abrakslasteks, kuni neist sai õige rahvas. Ja mul on tunne, et mina olen just niisugune abrakslane ja ei kõlba uude maailma.” Tom vangutas pead, nagu arutute juttude puhul vangutatakse, ja ma mõtlesin, et ehk olin raamatu endale ette soninud. Miks muidu ei leidunud seda mu nappide kirjelduste põhjal meie kooli raamatukogust ja ka mitte suurest Publitšnajast.

Me jäime vait, ja nõnda kuulsime nii selgesti kontsakingade kõpsimist hoovis ja siis lendas meie kööki Jelena, ja nähes tsirkusepileteid, heitis käed Tomi kaela ümber ja kallistas teda kõvasti. Tom läks ära, aga meie jäime Jelenaga kahekesi ja hakkasime siiski mõtlema oma riietele. Ka mina sattusin nii õhinasse, et joonistasin ajalehe servale kübaraid, ja Jelena tahtis näha, kas mu kapis oli midagi, millest saaks piduliku rõiva. Aga kui Ilja tuli oma portfelliga rabfak’ist ja istus laua taha matemaatikaülesandeid tegema, siis ta tuletas meelde, et eesrindlik naine ei vaeva pead hilpude ja näovärviga, vaid rõivastub puhtalt ja praktiliselt. Jelena ütles, et Ilja on piiskop, ja palus, kas ta ei tohiks tema pühaduse kätt suudelda.

Neil aegadel muutusin hulljulgeks – uskusin, et olin tundma õppinud kogu linna, sest teadsin hästi Rakova viimast kui urgast. Iljal oli fenomenaalne suunavaist ja kiiresti arenenud ettekujutus kõikidest linna nurgatagustest ning ta kuulas huviga, kui talle oma käiguteid kirjeldasin. Ta oli juba poisikesest peast koos oma kiprist isaga Petrogradis olnud. Mina ei olnud nii harjunud linnas ringikäija kui tema, kuigi olin mitu talve Kotkas tädi juures veetnud, sest isa ja ema saatsid mind töötegemist harjutama.

Mina leidsin tee kellatornide ja ausammaste järgi, neid oli küll ja küll. Seletasin õhinal Iljale, et olin avastanud tsaarinna kuju tagustelt tänavatelt tohutu suure basaari. „Jajah, seal on Apraksin Dvor, kas mõtled seda,” ütles Ilja üleolevalt. Püüdsin nimed nii hästi ära õppida kui vähegi sain ning seisin sageli tänavanurkadel ja veerisin silte – aga vähe oli kohti, kuhu oli jõutud märkida uued tänavanimed, ja et vanu ei sobinud kasutada, siis oli mul tunne, et mind on visatud nõiutud labürinti, kus ausammaste pilkavate silmade all ringi jooksin.

Otsustasin, et enne tsirkust lähen ja otsin, kas kusagil ei leidu kasvõi peenikest kaelaketti või kaelasalli. Mind tõukas tagant edevusehoog – olin ju noore tüdrukuna õpperingide jaoks selga pannud oma parimad rõivad, ning alati ka oma töökleidi ära triikinud ja juukseid kamminud. Ema ja isa olid mind hästi riietanud, sest mina olin ju nende näidistöö, nii nad ütlesid. Miks ma siis nüüd siin, tööliste maal, ei tohiks pidupäeva puhuks end ilusaks teha?

Mulle tegi tuska, et olin oma vähesed ehted koju jätnud, ka selle isa kingitud pisikese prossi, kus olid hõbedases raamis sinised kivid. Süüdistasin selles Iljad, kelle arvates ei olnud reisikompsudes liigseks raskuseks kulinaid tarvis. Mis see ka kaalunud oleks, üks taskurätti mähitud väike ehe, aga Ilja arvates ei olnud küsimus käegakatsutavas, vaid kujundlikus kaalus. Selle mõõtmiseks mul margapuud ei olnud, pidin uskuma Iljad. Hinges nurisesin, et ta nii karm oli, aga kui korralik naine ei öelnud midagi.

Ja ometi olin ma tüdrukust peast otsustanud, et ei hakkagi naiseks. Sest tüdrukust ei arvatud midagi, tegi ta siis mis tahes. Naeris kõige üle, punus intriigi, põgenes uksest ja tuli akna kaudu tagasi. Miks olin mina olnud valmis selle lõbusa meele hülgama, mehe pärast?

Nii läksin ma oma tütarlapselikus õhinas Iljale midagi ütlemata ühel soojal pealelõunal Apraksin Dvori, kõndisin selle võlvkäikudes ja seinu ääristavatel nagisevatel laealustel laudteedel. Endised inimesed olid paljale maale välja laotanud albumid ja pronksist raamatutoed ja safianist tuhvlid ja tillukesed pikksilmad, millega olid teatrites üksteise teemante vahtinud. Nad ise seisid vaikides laudteede all varjus ja nende kivihallides nägudes liikusid vaid silmad, mis vaenuliku aplusega ringirändavat rahvast saatsid – aga kellel oleks nende kraami vaja läinud, minul igatahes mitte. Ma poleks neilt ostnud, kui mul oleks ka raha olnud. Nad haudusid ülekohut ja ümbritsesid oma laevahuku läbi teinud, müügile pandud asjad needusega.

Ma tulin Apraksin Dvorist kuidagi halvasti välja, valele kõrvaltänavale, mida ma üldse ei tundnud. Inimvool liikus tänavanurga poole ja ma kandusin sellega kaasa. Mõtlesin, et kui nurgani pääsen, siis näen kindlasti midagi tuttavat ja võtan suuna selle järgi, aga vool jagunes hoopis kaheks, paremale ja pahemale, ja mõlemas suunas avanesid vaid võõrad pikad perspektiivid. Silmapilgu keerasin pead siia-sinna ja püüdsin kindlaks teha, kus ma olin. Siis võtsin end kokku ja keerasin pahemale, kuhu suurem osa minejaist trügida püüdis. Oletasin, et seal on kindlasti 25. Oktoobri prospekt.

Aga ei, seal oli voolupööriste kohtamispaik, metsikult tiirutav, lärmakas väljak, mille kohal hõõgus tuhandete jalgade õhku paisatud tolmupilv. See oli Heinaturg, mida teadsin kui linna suurimat pikanäpumeeste ja petiste kogunemispaika, kust sai osta ükskõik mida: inimese, safranit, kimbu karulauku või võõra maa kaardi. Aga mina ei tahtnud kaubelda Heinaturu naerusilmsete, puseriti hammastega müüjatega ega lasta end inimpööristel kaasa viia ja iga nurga peal varitsevate tänavalaste osavatel väikestel kätel käperdada.

Ma hoidsin Heinaturust kõrvale ja õnnitlesin end selle puhul, kuid asjata, sest eksisin sootuks ära. Tänavasügavikesse paistis poolviltu päike. Ületasin kanali, koperdasin nürilt edasi. Kahetsesin oma vaprat teeleasumist, sest Ilja ei saaks iial teada, mis minuga juhtus. Mõistsin, et sellesse linna võib ära uppuda, igaveseks ära kaduda, ja see mõistmine muutis jalad tinaraskeks.

Tänav nurises inimvoolu pärast, mis teda järelejätmatult kriipis, majad keerasid möödujatele selja. Hingetõmbamise paika ei olnud kusagil. Sõnad kadusid mul meelest, suu kuivas kinni, silmad nägid veel vaid pimestavat taevast ja tolmust kivi.

Siis klirises. Üks, kaks korda. Välgatas klaasine uks, ärist astus tänavale mees, mina jäin seisma. Suure kaabuga habemik mees tuli uksest kui turd karu, hoidis ust lahti, kas lähete sisse, küsis ta jõnk pilk, ma ei osanud ei jah ega noh öelda, kaabukandja lasi ukse lahti ja läks õlgu kehitades minema. Mina vajutasin otsaesise vastu suurt akent, selle taga oli kuldne tiksuv riik. Kellade väikesed ja suured numbrilauad naeratasid, pikad ja lühikesed osutid viipasid aega, käokelladel rippusid pommid, pendlid õõtsusid, rattad käisid ringi. Mulle meenus mu ilus kiirustav isa, alati liikvel, alati reisile minekul, isa, kes võttis vestitaskust ümmarguse kella, silitas pead, läks ära.

Ja tuli tagasi, kui oli õmmelnud ülikondi, palituid, veste, pükse. Kaasas piiksuvad savist kuked, paberist lilled, tinaviled. Tuli tagasi selja pööranud ema juurde, mure varju: „Mida sa niisuguse peale raiskad, kokku hoidma peaks, mustade päevade jaoks.”