Оглавление
Софи Оксанен. Koertepark
Sofi Oksanen. Koertepark
HELSINGI. 2016
I. NÄHTAMATU. KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST. 2006
*
HELSINGI. 2016
DNIPROPETROVSK. 2006
HELSINGI. 2016
DNIPROPETROVSK. 2007–2008
HELSINGI. 2016
*
II. TEE PIIMALÕHNANI. DNIPROPETROVSK. 2008
*
*
III. VÄIKENE PÄIKE. HELSINGI. 2016
DNIPROPETROVSK. 2009
*
SNIŽNE. 1992–1996
*
KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST. 1996
IV. OMA ISA TÜTAR. HELSINGI. 2016
ODESSA. 2008
DNIPROPETROVSK. 2009
*
KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST. 2009
DNIPROPETROVSK. 2009
SNIŽNE. 2009
KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST. 2009
DNIPROPETROVSK. 2009
*
*
*
DNIPROPETROVSK. 2010
*
*
V. HALDJAST RISTIEMA. HELSINGI. 2016
1
2
3
4
5
6
Отрывок из книги
Võib-olla oleks kõik läinud teisiti, kui ma oleksin ta kohe ära tundnud ja taibanud põgeneda. Ja ometi ei teinud ma seda; ma ei pööranud isegi pead, kui pingi teise otsa istus tundmatu naine, kelle liigutustes oli üksindusele vihjavat aeglust. Lootsin, et ta mõistab minu soovimatust vestlusse laskuda, ja lappasin kuuldavalt oma süles lebava raamatu lehti. Ma ei olnud tulnud parki seltsi otsima.
Raamat oli pärit raamatukogust, mis asus kiviviske kaugusel pargist ja selle sees aiaga piiratud koerte jalutamise alast. Tänu romaanidest pungil kotile ei paistnud minu pargis viibimine kuidagi imelik. Juhuslikele küsijatele vastasin, et armastan loomi ja mulle meeldib väga nende askeldamist vaadata, aga kahjuks ei saa ma ise allergia tõttu endale lemmiklooma võtta. Ka minu kõrval istet võtnud naisel ei olnud koera, nii palju ma märkasin, aga muidu oli minu tähelepanu pööratud parki ääristavale tänavale. Heitsin vargsi pilke kellale, kuigi olin varakult kohal. Kartsin, et olin tulnud ilmaasjata.
.....
„Kiievis on juhataja ajakava järgmisel nädalal väga tihe. Siin on lahedam. Kuidas on, kas kohtume siis meie juures? Kui sa saadad oma kontonumbri, kanname üle raha rongipileti jaoks. Kas SV-vagun sobib?”
Sain suust, et sobib küll, ja lootsin, et telefonis pole kuulda minu katkendlikke hingetõmbeid. Söehais rongides tekitas minus iiveldust ja seepärast oli koht kaheinimesekupees erakordselt meeldiv üllatus. Midagi siiski ei klappinud. Olin leidnud kuulutuse elektriposti küljest, mitte lehest, mitte isegi maršrutkast, mitte ühestki sellisest kohast, kus edukad firmad kuulutusi avaldasid. Ma olin leidnud selle kohast, mille eest ei pidanud maksma. Kuidas sai sellise ettevõtte juht lubada endale Dnipro ja Kiievi vahel lendamist ja kuidas sai sellisel ettevõttel olla raha, et osta tööostjale kallist piletit lihtsalt vestlusele sõitmiseks? Ma ei saanud sellisest sahmerdamisest aru, nagu ma ei saanud aru ka sellest, miks nõuti nii palju fotosid või millise tööga on üldse tegemist. Naise innukus pani kahtlustama elundidoonorlust, kuigi ma ei taibanud, kuidas fotod asjasse puutuksid. Aga mis tähtsust sel oli, tasu oli tähtis. Naine lobises tühja-tähja elu suurest kingist ja pöördus tagasi minu sõidu praktiliste küsimuste juurde. Otsustasin, et neerust võin loobuda. Saan ka ühega hakkama. Ja poole maksaga. Selle eest makstaks veel rohkem.
.....
