Отрывок из книги
Surin läks tugevamaks, ma teadsin, mis nende puude tagant tuleb. Vaatasin oma käsi, need ei värisenud. Hetke pärast jooksen läheneva autokolonni suunas ega mõtle Edgarile ega tema närvidele. Silmanurgast nägin, kuidas ta värisevate liigutustega oma kalifeesid näppis, näol võitluseks sobimatu jume. Alles äsja olime Soomes väljaõppel ja ma hoolitsesin seal Edgari nagu lapse eest, lahingus aga oli olukord teine. Meie ülesanne oli siin. Kohe. Nüüd. Hakkasin jooksma, granaadid peksid vastu reisi, tõmbasin saapasäärest ühe pihku ja mu sõrmed nägid juba, kuidas see läbi õhu keerles. Väljaõppesaarel selga aetud Soome armee särk tundus ikka veel nagu uus, see lisas jalgadesse jõudu. Varsti kannavad kõik minu maa mehed ainult Eesti sõjaväe varustust, mitte kellegi teise, mitte võõrvallutajate, mitte liitlaste, vaid enda oma. Meie sihiks oli võtta oma maa tagasi.
Kuulsin, kuidas teised mulle järgnesid, kuidas maa meie jõust vappus, ja ma hakkasin veel kiiremini mootorite mürina suunas jooksma. Tundsin vaenlase higi oma ninas, suhu tekkis raevu ja raua maitse, saabastes hakkas jooksma keegi teine, see sama tundetu võitleja, kes oli äsjases lahingus hüpanud ojja ja loopinud hävituspataljoni meeste suunas granaate, splint, tõmme ja vise, splint, tõmme ja vise, see oli keegi teine, splint, tõmme ja vise, ning see keegi tormas surina suunas. Kõik meie kuulipildujad olid suunatud kolonnile. Neid oli rohkem, kui me olime arvanud, neid oli lõputult, venelased ja hävituspataljonide mehed, kellel oli eestlaste rüht, ja neil oli lõputult autosid ja kuulipildujaid. Aga kartma me ei löönud, kartma lõid vaenlased, meis jooksis viha, ja jooksis sellise jõuga, et vastased jäid hetkeks seisma, Mootori bussi rehvid käisid hetkeks ühe koha peal ringi, viha naelutas nad hetkesse, ja sel hetkel anti tuld; ründasin koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik.
.....
Ta hakkas mõtlema, millise pildi ja mis hääled tahaks ta mineviku argipäevast enne lõppu viimseks mõtteks üles noppida. Võib-olla päeva lapsepõlvest, Rosalie ja köögist kostvad argised hääled, hetke, millel on samasugune kõla, nagu nendel rahuaja hommikutel, mil sai olla kindel, et päev tuleb täpselt samasugune kui eelmine, sellise päeva, kui Lutheri vineertool ema akna all kraapis põrandat ja kraapiv hääl ärritas Juuditit, sellise päeva, mil Juuditil polnud midagi märkimisväärset mõttes, sellise, mil pisiasjad teda pahuraks ajasid. Või äkki tahtis ta enne surma näha vaimusilmas hoopis päeva ajast, mil ta oli veel vallaline neiu, ajast, mil miski polnud erutavam kui siidpaberisse mässitud kleit karbis, kleit tulevaste kosilaste jaoks; mitte mingil juhul ei mõtleks ta oma abikaasale. Ta hammustas huulde – isegi vägisi ei läinud mees ta mõtetest. Kui äsja tuba valgustanud plahvatus oleks tabanud maja, oleks abielu jäänud tema viimaseks mõtteks. Uus valang pani lihased tõmblema, kuid plahvatused ei tekitanud mingit tunnet ning küüru ta enam ei tõmbunud.
Mõte koos linnaga hävimisest oli vupsanud ta pähe päev enne ema lahkumist ja see oli jäänud sinna, justkui poleks ta midagi muud kunagi tahtnudki. Tallinn talle siiski meeldis, ämm aga mitte ja ämm oli nüüd Armi talus. Sinna oli püüdnud ema ajada Juudititki, peaaegu kogu pere oli nüüd tädi Leonida hoole all, ja sellistel hetkedel oli hea olla koos oma lähedastega.
.....
