Читать книгу Norma - Софи Оксанен - Страница 4

Kui kõik läheb hästi, võime augustis pühenduda maitsvale söögile ja heale unele, enda poputamisele ja puhkusele. Tõstame klaasi tuleviku terviseks, tuleviku, kus sa saad kõik, millest pole unistadagi julgenud. Siis on minu töö tehtud, ja sinu uue elu eest pole ükski hind liiga kõrge.

Pärast matuseid polnud enam võimalik endise juurde tagasi pöörduda, kuigi end külaliste rivi sappa sättides ja surnuaia väravasse viivale teele pöörates tahtis Norma seda veel uskuda. Ema ei pahandaks, kui ta juba takso telliks, ja teistest Norma ei hoolinud: pooltuttavatest sugulastest, pärijate intriigidest ja Naakka talu saatusest, mis pidi möödapääsmatult Karjala pirukate ja võileivatortide vahel jutuks tulema, saateks vanaema murenevast mälust võrsuvad märkused. Ta jätab nüüd selle farsi seljataha, üritab pöörduda tagasi argipäeva ega pigista enam ema surma ees silmi kinni, teda meenutavate kohtade vältimisel olgu lõpp. Ta ei jää enam tööle hiljaks, ei sõida metroo asemel taksoga ega puhke hommikuti metallkammiga juukseid katkudes nutma. Ta ei unusta piisavalt süüa ega juua ega lase tavalisel elul, mille nimel nad olid emaga mõlemad vaeva näinud, lõplikult koost laguneda. Ta valmistub järgmisel hommikul tööpäevaks nagu tavaliselt: eemaldab pluusi seljalt putsud, varub käekotti kiharate taltsutamiseks beebiõli, vaimu ja keha rahustamiseks Diapame ja Postafene ning suskab koti põhja väikese pudeli Elnetti. Sellel oli normaalse tööpäeva lõhn ja seda kasutasid naised, kelle elu on korras, ja just selline naine kavatses ta olla. End sel moel ees ootavaks päevaks soomustanud, astuks ta Sörnäiste metroojaama, sulanduks tunglevasse inimvoolu ja laseks eskalaatoril end perroonile kanda, liiguks sissepääsu poole nagu igal teisel päeval. Õhuvool hõljutaks riideid, inimesed sirviksid telefone ja tasuta ajalehti ning keegi neist ei mõtleks enam perroonil aset leidnud tragöödiale; ainult tema mõtleks ja valmistuks toime tulema töö juures valitseva pingelise õhkkonnaga, mis kestis koondamisläbirääkimiste tõttu juba mitmendat kuud, ja ta mõistaks, et tema elus ei ole katkenud midagi peale ema elu.

Taksot ei paistnud veel. Norma nõjatus kalmistut ümbritsevale aiale ning tundis, kuidas kergendus imbub teda ümbritsevasse bensodiasepiini- ja skopolamiinimulli. Ta oli matused üle elanud. Ta polnud tabanud võltsnoote kellegi kaastundeavaldustes ega teesklust julgustavates sõnades. Ta polnud minestanud, oksendanud ega sattunud paanikasse, kuigi nad tulid ligi ja kallistasid. Ta oli käitunud nagu hea tütar ja nüüd võis ta lõpuks võtta eest päikeseprillid, mis hakkasidki juba palavusest higiselt ninaseljalt alla vajuma; aga just siis, kui ta tahtis prille kotti torgata, tuli kaastunnet avaldama keegi mees, kes oli talle täiesti võõras.

Norma pani prillid uuesti ette. Ta ei soovinud seltskonda.

„Teised läksid vist juba sinna.”

Norma viipas restorani poole, kus peeti peieid, ja sikutas kübaraserva allapoole. Mees ei lahkunud, vaid sirutas käe. Norma pööras selja ega vastanud tervitusele, tal polnud tahtmist võõrastega tutvust teha. Mees ei lasknud end sellest häirida. Ta haaras Norma käe oma pihku.

„Tegevjuht Lambert,” esitles mees end. „Max Lambert. Sinu ema vana sõber.”

„Ma ei mäleta, et ema oleks teist kunagi rääkinud.”

„Kas te ise rääkisite emale kõigist oma sõpradest,” muigas mees. „Pealegi on sellest üksjagu aega möödas. Nooruses sai Anitaga nii üht kui teist koos ette võetud.”

Norma tõmbas käe tagasi. Mehe käepigistus kleepus sõrmede külge nagu vägisi nahale vajutatud pitser ja ta oli emast rääkides kasutanud minevikuvormi. See oli solvav. Norma polnud veel nii kaugel, ja mees ei näinud ema sõbra moodi välja. Norma ja Anita Ross olid hoidnud omaette, seltskondlikud suhted piirdusid vältimatu läbikäimisega töö juures. Nad teadsid üksteise nappi tutvusringkonda. Too mees sinna ei kuulunud.

Mehe juuksed olid kammitud üle pea, juuksekasvu olid aastad säästnud, ent naha kohta ei saanud öelda sama. Ere päike oli uuristanud näkku sügavad vaod, aastate jooksul hoolega kurku kummutatud viin venitanud silmaalused kotti ja päevitus ei suutnud varjata katkenud veresooni. Higi oimukohtadel haises eelmisel õhtul joodud õlle järele. Ka ülikond oli ilmselt eilne, põlved kottis, ning kogu tema väsinud olek ei sobinud hästi okaspuude rahuga, kuigi kõnemaneer oli viisakas, ülikond etiketikohaselt must ja heast materjalist. Tualettvesi oli Kouros, ja värske, mitte aastaid riiulil seisnud, šampoon selline, mida müüakse ainult salongides. Sellega Norma tähelepanekud piirdusid, nina oli ravimitest ja leinast umbes, iiveldusvastased plaastrid kõrvade taga pumpasid katkematu voona soontesse skopolamiini ja ta ei suutnud mehest midagi rohkemat välja lugeda. Kui ta nägi, kuidas hobusesabast valla pääsenud kihar end korgitserina krussi tõmbab, muutus ta rahutuks ja vaatas kella, takso oleks pidanud juba kohal olema. Mees õngitses taskust peegelklaasidega päikeseprillid ja torkas need ette.

„Kas ma võiksin teid kuhugi sõidutada?”

„Tänan, ei, takso on kohe siin.”

Mees naeris vananeva naistemehe naeru ja trügis Normale nii ligidale, et peaaegu puudutas teda. Midagi mehe hääles viis mõtted turismigrupi jutusuminale, üldisest melust esile tungivatele vaimukustele, seltskonna naljamehe teistest valjema häälega tehtud vahemärkustele, anekdootidele, mille peale alati naerdi, isegi kui nali märki ei tabanud.

„Oleks hea, kui te minuga võimalikult kiiresti ühendust võtaksite. Saame ebameeldivad asjad kiiresti kaelast ära ja teie võite oma eluga edasi minna.”

Mees tõmbas visiitkaardi hoidja vahelt, mis tumenenud laikude järgi otsustades oli hõbedast, ning torkas kaardi Normale pihku. Kullast käekett välgatas päikesekiirtes. Kaardihoidja oli kindlasti kaardimängus võidetud või varastatud – kujutluspildid vaheldusid kiiresti Norma peas, üks filmilikum kui teine: see mees ei võinud olla Reijo Rossi asemel tema tegelik isa ja ema ei olnud inimene, kes oleks poolõdesid-vendi tema eest varjanud. Mees oli tulnud valedele matustele.

Takso hakkas juba Kalliole lähenema, kui Margit helistas. Norma vastas pärast kuuendat signaali. Lamberti visiitkaart lebas tal endiselt süles, ja kuulates tädi pealekäimist, et ta tagasi tuleks, naksutas ta selle nurki. Kaart oli paksust ja kallist paberist: kuldsed reljeeftrükis tähed kreemikal põhjal. Ametinimetus puudus, samuti aadress. Hetke ajel küsis Norma tädilt, kas Max Lambert oli matustele tulnud.

Nimi ei öelnud Margitile midagi. Normal oli õigus, mees oli tulnud valedele matustele ning Norma tahtis juba akna alla kerida ja kaardi tuulde heita.

„Oota, kas sa mõtlesid Helena endist meest?” küsis Margit.

Norma võpatas. Ta oli matusteks valmistudes oma meeled liigselt tuimestanud. Seepärast polnud ta osanud asju kokku viia: ema parimal sõbrannal oli sama perekonnanimi mis mehel, kes end talle äsja esitlenud oli.

„Miks pagana päralt oleks Max Lambert pidanud Anita Rossi matustele tulema?” küsis Margit. „Kust sa selle peale tulid?”

„Ma vist nägin teda natuke aega tagasi. Kas ta praegu pole seal?”

„Ei.”

„Kas ta oleks võinud tulla Helena asemel?”

„Kas sa ei mäleta Helena ja Lamberti lahutust? Sinu ema poleks seda meest elu sees siia tahtnud.”

Kõne taustalt kostis kirikuõpetaja rahulikku häälekõla ja taldrikute klirinat. Lamberti nime kuuldes oli Margiti hääl muutunud teravaks, nüüd paistis ta ebamugavust tundvat. Ta rääkis Helenast lugupidavalt, otsekui kuuleks ema nende juttu, ja korraks oli ema elus, selles vestluses, mis arvestas endiselt tema soovidega. Keegi teine ei rääkinud Helenast nii nagu ema.

„Neist aastaist jäi talle kaks toredat last, muidu ainult muret. Mõtle ise, mis Helenast saanud on.”

Margit võttis lonksu midagi, klaas kõlksatas.

„Unusta kogu see lugu, küllap sa eksisid.”

Hullu Helena mees. Ema ei võinud kannatada, kui Helenat hulluks nimetati, ja ta ei rääkinud tavaliselt oma külaskäikudest Helena juurde. Viimase aasta jooksul oli ta käinud Kuopios sagedamini kui tavaliselt ja Norma oli järeldanud, et Helenal on kas halvem või parem. Ta polnud lähemalt uurinud. Haiglad viisid alati mõtted kõigi nende saatusele, kes teistest erinevad, ja neid lugusid oli ta ema käest juba piisavalt kuulnud, ta ei vajanud veelgi rohkem ängistavaid mõtteid. Pealegi ei tundnud ta Helenat, mäletas vaevu, et oli teda üldse kunagi näinud. Alles nüüd torkas talle pähe, et ta polnud Margitilt küsinud, kas keegi teatas ema surmast Helenale või kas Helena mõistus oli küllalt selge, et juhtunust aru saada.

„Nendest tüüpidest oli ainult pahandust.”

„Tüüpidest, mis tüüpidest?”

Margit oli jälle ülierutatud, kuigi diasepaam aeglustas kõnet ja täitis tädi suu vatiga ning Norma mõtles, kas Margit oleks üldse enam Lambertit ära tundnud. Mees oli koos Reijo Rossiga juba mitmekümne aasta eest Rootsi läinud ja pärast seda polnud neid enam Naakka külas nähtud. Nad ei tulnud isegi oma vanemaid matma.

„Kas sa mõtled Reijot? Kas seal on kedagi Reijo Rossi suguvõsast? Võib-olla tuli Lambert koos mõne Rossiga?”

„Rossid? Ole nüüd. Mis möödas, see möödas, pole mõtet minevikus urgitseda.”

Tädil oli ilmselt õigus ja ema oleks temaga nõustunud. Ta oli tahtnud jätta need kaks sinna, kuhu nad kuulusid – minevikku. Aga kui keegi polnud ühendust võtnud Reijo, Lamberti vana sõbraga, või Helenaga, kust siis oli Lambert õnnetusest kuulnud? Norma ei mäletanud, mis täpselt surmakuulutuses öeldi, kas seal mainiti matuseid. Ka kuulutusega oli tegelenud Margit. Ajalehed olid küll juhtumist kirjutanud, aga ilma ema nimeta: „Naine jäi Sörnäistes metroorongi alla ja sai surma. Politsei sõnul on tegemist õnnetusjuhtumiga.”

Norma vajutas fooliumlehest välja uue tableti ja poetas kaardi kotti. Numbriinfost öeldi, et mehe number on kas salastatud või kuulub kõnekaardile, aadressi polnud. Ema oleks teadnud, mida teha, emal oli alati igale olukorrale lahendus, olgu mees tema tuttav või ei. Kuigi suveraadio võltsreipus ei sobinud päeva meeleoluga, palus Norma taksojuhil raadio valjemaks keerata. See varjas nuuksumise. Abituse. Ta oli juba üle kolmekümne ja ikka harjunud, et ema lahendas suurema osa tema ette kerkivatest tülikatest probleemidest.

Ema ei oleks jätnud tema kaela ebamääraseid tegevjuhte, kes mõjusid tema juustele nagu elektrilöök.

Marion heitis silmanurgast pilgu Alvarile, kes talle vaevumärgatavalt pead raputas. Tüdrukut ei olnud peielauas näha. Samuti Lambertit. Marion vandus mõttes, ta oleks tahtnud ise Normaga esimesena rääkida.

„Soovite veel kohvi?”

Küsimuse esitanud naine oli viiekümnendates, ja jäi mulje, nagu oleks ta olnud kerges segaduses. Näole tardunud viisakas naeratus ei kadunud sealt hetkekski, ei olnud kadunud ka siis, kui naine oli kogemata läinud meeste tualettruumi ja ukse vastu põrganud.

„Ilusad matused. Anita oleks tahtnud just selliseid.”

Alvari kindel ja tuttavlik hääletoon vabastas nad vajadusest ennast tutvustada. Ta käitus, nagu oleksid nad Anita vanad sõbrad, ja lootis, et naine ei söanda lähemalt uurida, vaid süüdistab salaja oma halba mälu.

„Me ei osanud otsustada, mida teha,” ütles naine. „Matusebüroost öeldi, et säärastel puhkudel valitakse tavaliselt tuhastamine. Otsustasime siiski korraldada traditsioonilise matuse, ema pärast. Vanadest kommetest kõrvalekaldumine ajaks teda segadusse.”

Õde. See oli siis Anita õde Margit. Naine oli seisnud haua ääres Anita ema kõrval. Elli Naakka oli habras ja äraolev, omadega täpselt nii segi, nagu Anita oli rääkinud. Kui kirstule hakati mulda viskama, oli tema kõrval seisva naise nuttuhoog vanakest üllatanud ja ta patsutas tolle kätt, nagu lohutaks mõnd teretuttavat. Ta ei olnud Margitit ära tundnud ega saanud aru, et mattis oma tütart. See oli Marioni rahustanud, ja ometi oleks ta soovinud, et vanake oleks toimuvast aru saanud, ta oleks tahtnud näha tema pisaraid.

Alvar pani käe Margiti õlale ja võttis tema käest kohvikannu.

„Kas tohib aidata? Matused on väga delikaatselt korraldatud.”

„Me ei saanud ju emale öelda, mis tegelikult juhtus. Nii et kui te temaga räägite, ärge siis imestage, kui ta teeb juttu ajuverejooksust,” ütles Margit. „Te olete vist postkontorist, Anita töökaaslased?”

Marion ulatas aja võitmiseks vennale kohvitasse, aga Alvar jõudis juba vahepeal naise väidet kinnitada. Anita polnud ilmselt rääkinud ei vallandamisest ega uuest töökohast Võlukihara juuksurisalongis. Selles polnud midagi imelikku, inimesed häbenesid vallandamist, isegi praegusel ajal, Anita ei soovinud ilmselt oma uut tööd sellele seltskonnale lähemalt tutvustada. Söögilauas peetud kõnedes oli meenutatud suvesid Naakka talus ja muud säärast, puha tühi-tähi. Neil sõnadel oli vähe pistmist Anita tegeliku eluga. Marion tundis, kuidas tema rinnus hõõguv kibedus uuesti lõkkele lõi. Inimesed, kes Anitat ei tundud, ei tohiks teda viimsele teekonnale saata. Anita oleks kõike seda vihanud. Ta oleks tahtnud, et külalistele oleks pakutud veini ja tantsu ja ABBAt, ja et kohal oleks olnud Helena, mitte Lambert. Samal ajal, kui kirikuõpetaja haual kõneles, oli Lambert Marionile sosistanud, et lapsed muretsesid ilmaasjata, kõik läheb hästi. Keegi ei võtnud Helenat jutuks ja keegi ei paistnud mäletavat Lambertit, vaevalt et ka Marioni või Alvarit. Aeg oli teinud oma töö.

„Me ei osanud arvatagi, et Anital midagi sellist mõttes on,” jätkas Margit.

„Depressioon võib mõnikord olla salakaval,” nõustus Alvar.

„Kas teie ei märganud ka midagi?”

„Võib-olla hoidis Anita viimasel ajal natuke rohkem omaette,” ütles Alvar ja vaatas kinnitust otsides Marionile otsa. Ta pidi midagi ütlema. Ta ei suutnud. Ta otsis taskust taskurätti, aga ei leidnud enam ühtegi tervet. Alvar andis talle salvrätiku. Marion surus selle silmile.

„Anita pole kunagi seltsiv olnud,” ütles Margit. „Aga ikkagi oleks pidanud sagedamini helistama, kasvõi vägisi kõige kohta küsima.”

„Kuidas Normal läheb?” küsis Alvar. „Temal on kindlasti kõige raskem.”

„Norma on emasse, hoiab kõik endale.”

„Kui me saame kuidagi aidata ...”

„Aitäh, jätan meelde. Oleks tore Anita töökaaslastega rääkida, aga ma ei tunne vist kedagi ära,” ütles Margit ja rääkis, et helistas postkontori kõnekeskusesse ja palus Anita matustest teatada, aga telefonile vastanud naine ei olnud Anitat tundnud.

„Postkontoris on nii palju ajutisi töötajaid,” kahetses Alvar.

Vestlus hakkas piinlikuks muutuma, las vend luuletab ise edasi. Marion nihkus eemale ja Alvar noogutas talle vaevumärgatavalt, jätkates ise kohvi väljavalamist. Margit paistis unustavat Anita töökaaslased juba teise tühja kohvitassiga külalise ajal. Kohvikann oli Alvari poolt kaval võte, nii on tal võimalik ilma tähelepanu äratamata kõik külalised üle vaadata.

Suguvõsa meesliikmed seisid täpselt samaoodi nagu kalmistul, oma ülikondi võõrastades ja kangelt, käed seljal. Ka Lambert oli teinud nii. Mehine viis lugupidamist avaldada. Lambertile see ei sobinud, ja kõige vähem veel Anita matustel, poos oli läbinisti võlts. Kui Marion külaliste vahelt läbi jalutas, väljendasid tema kõrvu kanduvad sõnad vapustust ja hämmeldust, ning kahetsust, et keegi midagi ei märganud – nagu see oleks võimalik olnud, vähesed neist olid Anitat pärast seda isegi näinud, kui ta Helsingisse kolis. Marion ei saanud aru, miks need inimesed olid üldse siia tulnud. Võib-olla sellepärast, et lepitada katkenud suhete pärast vaevavat südametunnistust, või selleks, et kodus külarahvale Naakka suguvõsa tabanud suurest tragöödiast keelt peksta. Inimeste reaktsioon oli vägivaldsete surmade puhul alati üks, variserlik ja samas uudishimulik, neist räägitakse aastakümneid, eriti kui põhjuseid ei saanud seletada mitte terve mõistuse, vaid selle puudumisega. Marion katsub nüüd veel tüdruku üles leida, siis aitab sellest komejandist ja ta läheb koju.

Norma väljus autost, rebis skopolamiiniplaastrid kõrvade tagant ja küünraõnnaldest ning süütas sigareti. Peagi viskab ta kalmistu järele lõhnavad riided tagahoovis prügikasti, lõikab maha tänase päeva kurbuse ja leina ning avab paki köögikappi varutud punast veini, et oleks kergem järgmist hommikut oodata. Nüüd tuli lihtsalt avada uks ja astuda trepikotta. See oli viimaste nädalate jooksul muutunud kõige raskemaks sammuks.

Kaksteist aastat tagasi oli olnud teisiti. Sama uks oli nad emaga rõõmsalt vastu võtnud, avanenud nagu iseenesest, ja linna kolimine oli olnud nende arvates parim, mis nad teha said. Otsustav samm astuti pärast seda, kui Norma lõpetas keskkooli ja Naakka talu koos ahistava külaühiskonnaga jäi seljataha. Mõlemale leiti täiuslik korter samast majast ja nad pidasid seda suureks vedamiseks, mille tähistamiseks sõideti metrooga edasitagasi.

Kaksteist aastat hiljem ajas see urbanistliku elu esindaja ema alla, päev pärast seda, kui ta naasis Taist puhkusereisilt. Norma pidi muudkui mõtlema, kas seda kõike oleks saanud ära hoida. Kas ta oleks osanud ema meeleolust midagi välja lugeda, kui ta oleks veel samal õhtul helistanud? Kui ta oleks läinud need paar sammu trepist üles ema juurde?

Ta ei läinud isegi kohvi jooma, vaid veetis öö juhusliku kaaslasega. Nende tundide ajal oli ema saatnud talle oma viimase sõnumi: „Homme õhtusöögile? Tõin Taist kingitusi.” Norma luges seda alles hommikul. Isegi kui ema oleks helistanud, poleks ta vastanud. Ta oli tundnud, et vajab töökohal valitsevast õhkkonnast väikest puhkust. Terve nädal oli kulunud koridoris vilksatava ülemuse ja juhtkonna ilmete piilumisele. Alati kõigega kursis olev majahoidja oli hakanud suitsetamiskohast eemale hoidma ja seda peeti kindlaks märgiks, et läbirääkimised edenevad halvasti. Mõte sellest, et ta peaks emaga kohe pärast tolle kojujõudmist tööpingeid arutama, oli mõjunud ängistavalt. Ta oli keskendunud klaasile, mehele, kes midagi ei tähendanud, tühjale hetkele peas. Mõelnud, et näeb ema järgmisel päeval.

Kui Norma oli keset tööpäeva ülemuse jutule kutsutud, oli ta arvanud, et asi puudutab koondamisläbirääkimisi, ja astunud koosolekute ruumi reipal sammul, valmis näitama end parimast küljest, aga seal ootasid teda hoopis kaks politseinikku. Naispolitseiniku juuksed olid lõhnanud kasešampooni ja tervete eluviiside, suure C-vitamiiniannuse järele. Norma kiharad tõmbusid krussi ja ühtlasi käis tal peast läbi, et ta pääseb koondamisläbirääkimistest terve nahaga. Hiljem oli tal piinlik. Ta oleks pidanud sel hetkel mõtlema muule, mitte sellele, et inimest, kes on äsja traagilises õnnetuses ema kaotanud, ei saa ometi vallandada.

Uudis levis kulutulena kogu majas ja tema käekotti topiti kriisiabi telefonide numbreid. Lähim töökaaslane oli teinud sosinal juttu ajalehes ilmunud loost. Seal kirjutati, et metroorongide juhtideks võetakse ainult neid, kes suudavad toime tulla rööbastel enesetapu sooritanutest tingitud kriisidega, sest selles ametis on need vältimatud. Juhist rääkimine meenutas Normale, et rongijuht oli viimane inimene, kes oli ema elusana näinud, näinud tema viimast sekundit, viimast sammu, viimast hingetõmmet.

Tõenäoliselt oli kõik käinud nii kiiresti, et mees polnud jõudnud midagi teadlikult registreerida. Ometi oleks see inimene pidanud olema Norma, mitte rongijuht ega võhivõõrad ooteplatvormil.

Kui vanakese ekslev pilk peatus Marionil, sai Marion aru, et on teinud vea. Ähmastunud mõistus selgines hetkeks, vanake tõusis üllatava käbedusega püsti ja proovis tema peale sülitada. Naise kõrval istunud kirikuõpetaja võpatas ja pilgud pöördusid Ella Naakkale. Pärast hetkelist vaikust hakkasid kõik piinliku vahejuhtumi summutamiseks kohvitassidega kilistama ja taldrikutele sööki kühveldama.

„Võib-olla ta arvas, et sa oled Helena,” ütles Alvar.

Vend oli märkamatult tema kõrvale ilmunud ja hakkas paigale tardunud Marioni restorani välisukse poole juhtima. Marioni suu kuivas, käed värisesid. Just selliste olukordade pärast ei tahtnud ta näha kedagi, kes mäletas Helenat.

„Ega ma temaga nii sarnane ka pole,” sosistas ta.

Alvar silitas möödaminnes tema juukseid.

„Unusta see. Anita ema on dementne.”

Elli Naakka pilk oli olnud terav ja süüdistav. Ta sai siis ikkagi aru, et on oma tütre matustel, ja süüdistas selles Helenat, otsekui oleks tahtnud öelda, et kui Anita poleks veetnud nii palju aega koos nõrgamõistusliku Helenaga, oleks tema käsi paremini käinud. Aga ta kujutas seda kõike ette, Marion teadis ise ka, et tal oli liiga elav kujutlusvõime, Elli Naakka ei saanud toimuvast aru. Marion oli vanakesele lähenenud ainult selle pärast, et Lambert ei saaks öelda, nagu ta poleks proovinud. Ta oli olnud kindel, et ei saa Ella Naakkalt midagi teada, et too ei tunne teda isegi ära.

„Katsu nüüd rahuneda. Ära unusta, miks me siia tulime. Kas siin on kedagi, kes oleks sind kunagi koos Anitaga näinud?” küsis Alvar.

Marion raputas pead. Nad tulid Anita matustele nuuskima, ja see oli haige. Marion kontrollis kiiresti venna pupille. Normaalsed. Ainult vaevumärgatavalt pingule tõmbunud naerukurrud andsid märku, et vend oli tundnud ära kellegi, kellega ta oli lapsepõlves kakelnud, või kellegi, kes oli neile „hullu Helenat” järele karjunud. Ometi suutis ta olla siin kaine peaga, nende inimestega viisakalt vestelda. Kui takso tuleb ja Marioni minema viib, läheb Alvar kindlasti ukse taga tammuvate suitsetajate sekka, laseb plasku taskust ringi käima, saab suguvõsa meestega ladusalt jutu peale ja tõenäoliselt õnnestub tal ka välja uurida kõik vajalik. Lambert on rahul ja jagab pojale preemiaid. Marionile neid ei pudenenud, kui mitte arvestada oma juuksurisalongi.

Alvar märkas õe paberservjetti rebivaid sõrmi ja võttis servjetiräbalad tal peost. Põrand nägi välja, nagu oleks seal siblinud sulgiv kana.

„Kas ma toon sulle midagi?”

„Ei, kõik on korras.”

„Pea oma kõne Anitale hiljem, näiteks kodus. Ma ütlen Lambertile, et sa tegid, mis suutsid.”

Aken oli lahti: aknalauale kogunenud tänavatolm kattis ka diivanil vedelevaid riideid. Margiti pluusid olid enda alla matnud ema kleidivirna. Nõudepesurestis olid Margiti, mitte ema pestud nõud. CD-mängijas oli Suvi Teräsniska, Margiti plaat. Shalimari lõhn oli asendunud tädi odava imitatsioonparfüümiga. Korter ei meenutanud enam ema kodu ja Norma hakkas aimama, et tegi vea, kui lubas tädil end seal matuste korraldamise ajaks sisse seada. Ta oli tädi abipakkumise vastu võtnud, sest polnud suutnud pärast esimest katset korterisse siseneda. Ta ei talunud ema korteri ukselt avanevat vaatepilti: elamine nägi välja, nagu oleks ema ainult korraks õue läinud ja astuks iga hetk uksest sisse. Selle pärast oli ta lasknud tädil enda asemel ema lemmikkleidi välja otsida, lasknud tädil võtta peegliraami vahele torgatud pileti ABBA kontserdile ja lubanud tal võtta tualettlaualt Shalimari, korjata kokku asjad, mida ema oleks tahtnud kirstu kaasa. Ta oli jätnud tädi hooleks kõik, mida oleks pidanud tegema tema, kuigi tädi ei teadnud emast midagi. Ainult Norma teadis, miks Shalimar käis emaga kokku. Ainult tema teadis, kuidas ema oli ärganud haiglas pärast sünnitust bergamoti- ja sidrunilõhna peale ja olnud korraga täiesti kindel, et kõik läheb hästi, nad saavad hakkama, kõigest hoolimata, nad saavad kahekesi hakkama ja neil pole vaja ei Reijot ega kedagi teist. Hiljem oli ema lõhna küla parfümeeriapoes ära tundnud ja ostnud pudelikese hinnast hoolimata. See oli tema elu suurima murdepunkti lõhn. Norma süütas sigareti. Ta oli ise lubanud tädil hävitada jäljed kuriteopaigas; kui ta märkas, et oli nimetanud ema kodu mõttes kuriteopaigaks, võpatas ta tahtmatult ja tõmbas kätega kiiresti üle juuste, nagu oleks tahtnud mõtte peast välja harjata. Ta üritas vägisi ema teole loogilist põhjendust leida ja tahtis näha kahtlasi asju seal, kus neid polnud. Max Lamberti lähenemiskatsele leidus tõenäoliselt täiesti loomulik seletus.

Norma avas ema arvuti kaane ja pani sama targalt kohe kinni tagasi. Ema noorusaastatest poleks seal midagi ja ta peab otsingutes keskenduma just sellele ajale. Ema oli hoidnud albumit noorepõlvefotodega kapis, praegu oli riiul tühi. Lõpuks leidis ta albumi öölaualt, enne tihedalt täis lehekülgedelt vaatas vastu hulgaliselt tühje kohti. Margit oli ka siin temast ette jõudnud. Tädi sõnul polnud ema talle kirja jätnud ja tema oli tädi sõnu uskuma jäänud, nüüd ei saanud ta enam aru, miks. Ema polnud Margitile rääkinud isegi vallandamisest, ammugi siis uuest töökohast. Margit ei tundnud ema, mitte nii nagu Norma, ta poleks osanud otsida õigetest kohtadest, ja nüüd tundus, nagu oleks tädi tänu Norma saamatusele hävitanud kogemata tõendusmaterjali Lamberti kohta. Norma tahtis juba tädile helistada, et pärida aru puuduvate fotode kohta, haaras telefoni pihku, aga viskas selle siis kotti tagasi. Tädil oli õigus paarile ülesvõttele, Norma pahameel oli kohatu. Tädi oli näinud nii palju vaeva, hoolitsenud matuste eest ja maksnud korteri üüri veel juuniks ja juuliks, et selle tühjendamisega poleks kiiret ja et tal oleks, kus ööbida, kui Norma vajaks teda pikemaks ajaks appi.

Norma torkas sülearvuti kotti, samuti laualt leitud pangarekvisiidid, süütas uue sigareti ja hakkas albumit sirvima. Tädi oli tahtnud pilte, kus koos emaga poseeris vanaema või tädi ise, ja jätnud kõrvale fotod Helenast ja emast noortena ning need, kus Helena seisis koos lastega lõbustuspargi ees, suhkruvatipulgad pihus. Norma tundis piltidelt ära Helena tütre Marioni, kes teismelisena nägi välja nagu noor Helena. Vaimuhaigus oli Helenas välja löönud hiljem. Albumi Helenal oli aval pilk ja armas naeratus. Norma jõudis viimase leheküljeni ja tahtis juba püsti tõusta, kui märkas ühel ülesvõttel kahte abielupaari rõõmsal suvepäeval: ema ja Reijo Ross vaatasid teineteisele nõjatudes objektiivi. Nende kõrval seisis noorem versioon täna kohatud mehest, käsi ümber Helena piha. Portree all oli polaroidfoto. Sellel naeratas mehe vanem väljaanne koos Marioniga ja hoidis põlvel sülelast. Foto taha oli ebakindla käekirjaga kirjutatud tekst. Selle oli kirjutanud Alvar. Ta oli pildi ise teinud ja palus emal varsti külla tulla.

Marioni telefon piiksatas saabunud sõnumi märgiks, aga see oli kliendilt, mitte tüdrukult, nagu ta oli lootnud. Marioni sõnumeid, vastajasse jäetud teateid ja e-kirju oli kõiki tabanud sama saatus: tüdruk vaikis.

„Mul on kahe tunni pärast kohtumine,” tuletas Alla meelde.

Marion võttis kätte teibieemaldusaine pudeli ja tõstis pilgu telefoniekraanilt. Alla ei pärinud matuste kohta, vaid teeskles ükskõikset, oli teinud seda juuksurisalongi uksest sisseastumise hetkest saati, ta oleks nagu teadnud, et Marionil ei õnnestunud midagi välja selgitada. See oli tema viis raputada haavale soola, Marionile koht kätte näidata.

„Ma ei ole neid juukseid veel nii palava ilmaga katsetanud. Mis sa arvad, on seal mingit vahet?”

„Need kannatavad kõik välja, kloorivee, sukeldumise, ka Vietnami,” vastas Marion. „Ükski troopikas reisinud klient pole kaevanud. Mõned on isegi ujumismütsist loobunud.”

Hanoi-reisini oli veel aega ja Alla juuksed olid täiesti korras. Ometi oli ta tahtnud uusi pikendusi just nüüd, Anita matuste päeval. See oli puhas piinamine, mida vestluse püsimine juuste kvaliteedi ja soengumoodide teemadel veelgi rõhutas. Alla oli kindlasti jõudnud juba arutada matuseid oma kalli abikaasaga, aga kui Lambertil oleks õnnestunud Normalt midagi välja õngitseda, ei oleks Alla nii rahulik. Või siis oli Lambert saatnud Alla jälgima Marioni käitumist, kontrollima, kas ta suudab end kokku võtta ja oma tööga hakkama saada. Võib-olla oli asi just selles, mitte tahtlikus kiusamises, nagu talle tundus.

„Näita broneeringuid,” ütles Alla.

Marion ulatas kausta. Alla ümises heakskiitvalt. Ukraina juuksed olid kõik hulluks ajanud ja meelitanud ka Alla sõbrannad Võlukihara klientideks. Nende broneeringuid ei söandanud Marion puutuda ja see tegi aegade ümbertõstmise veelgi keerulisemaks. Pulmadega seotud aegu ei tahtnud ta puutuda; Võlukihar vastutas peo õnnestumise eest ja lubadus tuli täita. Teistele klientidele oli ta otsinud uued ajad, mõni tuli mitu kuud edasi lükata. Ometi oli graafik tihe. Täna pidi viimane klient tulema õhtul kell üheksa, homne esimene hommikul kell kuus. Pulmahooajal ta ilma abiliseta toime ei tule.

Alla luges broneeringute raamatut hardalt nagu piiblit. Lambertite jaoks oli juuksurisalongi tulu peenraha, kasumi tagaajamine sulaselge nöök. Nad ei hoolinud klientide heaolust nii nagu Marion, ja Marion ei leia enam kunagi salongi sellist algajat nagu Anita, ammugi professionaali. Keegi ei osanud soengu pärast närveerivat naist rahustada nii, nagu Anita oli seda teinud. Ta oli olnud sündinud juuksur ja tajunud vaistlikult teemasid, millest klient ei tahtnud rääkida. Anita polnud esimestel tööpäevadel teinud juttu ka Helenast ega minevikust, kuigi Marion oli seda kartnud, ning ei hakanud ka imestust avaldama selle üle, kuidas saatus oli nad pärast pea kolmekümmet aastat jälle kokku toonud. Esimest korda Võlukihara uksest sisse astudes polnud Anita hüüatanud, kui väga oma ema nägu Marion ikka on, ega süüdistanud Marioni sõnagagi selles, et too ei käinud Helenat vaatamas.

Igatsus torkis okkana Marioni rinnus. Ainult Anita oli teda mõistnud.

Alla koputas küünega nimedele broneeringute kaustas ja lasi sel siis sülle vajuda.

„Kui palju meil veel laos ukrainlasi on?”

„Nädala varu. Kahe, kui venelast hulka segan.”

Alla ohkas ja heitis pilgu telefonile, mis jälle hääletul režiimil vilkus, ja tegi seda nii, et Marion pidi kindlasti nägema, kes helistab. Jälle too jaapanlane. Alla poetas telefoni keebiga kaetud sülle. Võib-olla tahtis ta rõhutada, et tähtsate klientidega ei räägita Marioni kuuldes. Või siis tahtis ta lihtsalt oma võimu näidata: Alla räägib siis, kui ise tahab, isegi jaapanlasega.

„Mida sa kavatsed pärast seda klientidele pakkuda? Me arutasime asja Maxiga. Saad nädala. Nädalaga pead oma jama ära klaarima.”

Marion oleks tahtnud haarata käärid ja need Allale kaela lüüa. Soov oli nii tungiv, et Marion pidi korraks instrumentide kärust kinni võtma ja seda kõvasti pigistama. Allal oli õigus klanni asjades kaasa rääkida, tema arvamus mõjutab ka seda, milliseks kujuneb Marioni edasine saatus.

„Max tegutses matustel palju efektiivsemalt kui sina. Ma ei hakka küsimagi, mida sa oled jõudnud olukorra parandamiseks teha, aga aeg jookseb, tikk-takk.”

Alla koputas oma Rolexile, selle žesti oli ta õppinud Lambertilt. Marioni silmad kihelesid. Õietolm. Või koos Anitaga surnud unistused. Päev enne tagasisõitu Soome olid nad istunud ühes Bangkoki katusebaaris ja valinud Sweet Dreami nime kandvad kokteilid. Nad olid kokku löönud ja joonud tuleviku terviseks, kõik oli olnud selge. Marion oli mõelnud, et läheb ikkagi Helenat vaatama, koos Anitaga, ühel päeval.

Marioni pilk langes läbi vaateakna tänavale. Seda päeva ei tule. Parkimiskoht oli tühi. Seal oli ta näinud Anitat viimast korda. Anita oli istunud autos, selg sirge, pilk ette suunatud, lõug üles tõstetud. Kui Marion julges lõpuks tänavale minna, oli Anita juba läinud.

Kümme enne kaheksat oli ema kiirustanud metroojaama, kuigi ta oleks pidanud suunduma hoopis nende maja lähedal asuvasse juuksurisalongi. Pealtnägijate sõnul oli ta peaaegu jooksnud, aga hommikuti oli paljudel kiire, nii et see ei äratanud tähelepanu. Norma hingas sisse kohvivabriku lõhna, sedasama, mida oli tundnud ka ema oma viimasel hommikul, ja ületas Vaasanaukio nagu emagi. Ta möödus tõtates marketi ukse taga õllemüügi algust ootavast seltskonnast ja proovis märgata midagi, mis oleks võinud mõjutada ema otsust, midagi, mis oleks aidanud seda mõista. Ta oli valinud mugavad baleriinad, Capri püksid ja puuvillase pluusi – tavalised tööriided, mida emagi oli sel hommikul kandnud, ja tormas eskalaatorist alla perroonile, nagu oli teinud ka ema, trügis pidevalt vabandust paludes mööda maakatest, kes ei taibanud paremale hoida, vaid võtsid enda alla kogu eskalaatori laiuse nagu nemad isegi alguses pärast Helsingisse kolimist. Perroonil istus ta pingile, millele ema polnud istunud. Rong oli kohe peatusse kihutanud. Ema oli visanud kingad ja käekoti pingi alla, seejärel oli ta kadunud.

Norma asetas koti sinnasamasse, kuhu ema oli pannud enda oma, ja lükkas baleriinad jalast hallile kivisillutisele. Ema kingad ja kott olid toodud talle ilma kirjata. Ta oli isegi koti voodri lahti harutanud juhuks, kui midagi peaks olema sinna vahele libisenud – mitte midagi, ainult vanad kviitungid, võidunud plaaster, iga naise käekotis leiduv kribu-krabu. Juuksurisalongi lõhnad, juuksetolm. Ema töökäekott. Mitte puhkusekott. Töökott. Juuksevärviplekk. Paar luku külge kinni jäänud juuksekarva, India pikendustest, ja üks blond, tõenäoliselt kliendi peast. Telefoni oli ema koju unustanud. Kui tädi oli selle talle toonud, oli ta olnud kindel, et sinna on tema jaoks peidetud mingi sõnum. Ta oli vidina pettumusest vastu seina virutanud. Viimased kõned olid Tai-reisile eelnenud nädalast, sõnumid puudutasid aegade kinnipanemist, nende muutmist ja koolilõpusoenguid. Kõik sõnumid ja kõned olid seotud Võlukiharaga. Ema oli hallanud ka salongi Facebooki lehte ja värskeima postituse oli ta teinud mõni tund enne reisi: „Pärast puhkust on Anita jälle valmis välja võluma pidude kõige meeldejäävamaid soenguid! Eripakkumine: ehtsatest juustest pikendused teibitehnikas!”

Üks rong teise järel vuhises Normast mööda ja õhuvool pühkis üle pahkluude. Metroo turvamehed tulid ja läksid, kumminuiad, kuulivestid ja tanksaapad, lahti, kinni, sisse, välja, uste sulgumissignaalid, vagunite mandariinivärvi küljed, vorstireklaamid, telekast tuttavate kokkade naeratused, kasepuust pingid perroonil, Soome mustlaste paksud sametseelikud, näppu võetud õllepudelid, metadoonihambad, puhkuselt tulijad või puhkusele minejad, ratastega kohvrid, kodutute pambud ja heledaks kulunud kilekotid, tööleruttajate asjalikud portfellid, krapsakad sammud, värskelt pestud seelikud, jakid, äsja pakist võetud suvised sukkpüksid libisemiskindlate taldadega ja ilma tugevdatud varbaosata, uued kontsaplekid, India ja Vene juuksepikendused, mõned ka Malaisiast, kinnitusliim, melatoniinitabletid, hormoonravi, sisefilee ja kõige kallimad toidulisandid juustele. Pilt, mis avanes ema pilgule tema viimastel hetkedel.

Kell näitas juba üle keskpäeva. Ema ei olnud enam näinud perroonil keskpäevaste möödujate aeglasemaid samme, nende lohakamat väljanägemist, ta polnud tundnud odavamate lõhnaõlide lõhna, ununenud deodorante, lõikamata juukseid, eilsete söömaaegade ja õlle, koolajookide ja sinepi, Imovani ja antidepressantide järele haisevat higi, ta polnud märganud somaali tüdrukuid ja valgusvälgatusi nende oskuslikult mähitud pearättide nõeltel, immigrantide kiirpikendusi, lapsepuhkusel isasid lapsevankritega, habemike tuttuusi tenniseid, üleskääritud püksisääri ja keigarlikke nokkmütse. Ta polnud haistnud järgmiseks talveks Goasse suundujate kannul hõljuvat viirukisaba, kõige teravamat tšillit, lilleõie imalust. Norma istus ikka veel pingil.

Sügavkülmas hoitud lusikad olid hommikul jahutanud tema nutust linnumunadena ümmarguseks paisunud silmalauge, aga nende mõju oli juba kadunud. Lusikad olid üks ema paljudest ilunippidest ning tema ja Helena olid noorena kasutanud neid ka ripsmete koolutamiseks. Norma vajutas sõrmed silmadele. Kõik need inimesed, kogu see sagin. Kõik metrooga sõitjad olid tol hommikul teadnud enne teda, et midagi on juhtunud, nad olid läinud alla perroonile ja pidanud tagasi maa peale tulema, et otsida mõni trammi- või bussipeatus. Kõik nad olid juhtunust teadnud juba siis, kui tema pihustas alles juustesse Elnetti ja soovis, et koondamisläbirääkimised oleksid juba möödas. Sajad inimesed olid kirunud pealesunnitud muutust marsruudis, sarjanud tööle või kokkusaamisele hilinemist, ja teadnud enne teda.

Mõne aasta eest olid nad emaga midagi sarnast üle elanud. Nad sõitsid tookord rongiga Helsingisse ja korraga olid Norma juukseotsad hakanud koolduma. Istekohad olid võetud allergikute vagunis, kõrvalisi ärritajaid polnud ja ta oli ehmatanud. Ema oli soovitanud konjakit ja samal hetkel rong peatus. Teadustaja ei öelnud midagi põhjuste kohta. Ometi olid kõik teadnud, et kohe hakatakse rööbastelt kokku korjama inimkeha jäänuseid. Kõik reisijad olid teadnud enne, kui rööbastele astunu lähedased. Ema oli toona näinud tema reaktsiooni ja valinud ometi sedavõrd brutaalse mooduse – kõigist metroojaamadest just selle perrooni, kust Norma hommikuti tööle sõitis. Kui ta poleks veetnud ööd juhusliku kaaslase pool, oleks ta võinud tulla peatusse just siis, kui see oli juhtunud.