Читать книгу Baby Jane - Софи Оксанен - Страница 6

KUI MA NOORE ja naiste suhtes täiesti kogenematu tüdrukuna Helsingisse tulin, oli Pigi kindlasti linna kõige cool’im lesbi. Pigi oli minust kümme aastat vanem ja jõudnud Helsingi homomaailmas juba kõik ära näha. Ta oli läbi kolanud nii praegused kui juba kadunud homobaarid, pestes nende lette kord ümberläinud õlle, kord oma okse, kord mõne pisikese ülbe butch’i ninast löödud verega. Ta oli võidelnud homode õiguste eest, marssinud paraadidel ja õõtsunud Gambrini diskodel, ja tema pilt irvitas vastu seksuaalse võrdõiguslikkuse ühingu SETA ajalehest. Ta tundis kõiki ja kõik tundsid teda. Enne mind oli ta maganud viiekümne viie naisega ja varastanud autosid ja kaubelnud spiidiga. Tal olid tätoveeringud ja kehaneedid ning ta kuulas selliseid ansambleid nagu Musta Paraati ja Lords of the New Church. Tema sõjaväesaabastel olid punased paelad ja ta suitsetas Camelit. Meestesärgi juurde kandis ta punaseid trakse, põlvpükse ja lipsu. Ja tema pügatud juukseoras nägi välja nii, nagu kõditaks see reite vahel just parasjagu. Ta oli see, mida olin otsinud. Just see ja just selline. Tumedasilmne, pigisilm. Ta tõstis mu selga nagu kärbse ja kallistas nii, et uppusin temasse. Ta tahtis magades mulle kuklasse hingata, see oli tähtis, tõstsin juuksed alati eest ära, et ta mu kukla lõhnale ligi pääseks. Oma käe asetas ta mu kõhule nii, et üks sõrm ulatus nabasse. Siis ta uinus, jõudmata ära võtta pluusi ja sõjaväepükse. Kui vaid sai nina mu kuklasse. Ja võis nõnda terveks ööks jääda. Liigatamata hoidis ta mind hommikuni kaisus, tihedalt oma käte pesas. Mul ei hakanud kunagi külm, ehkki Pigi magas, olenemata aastaajast, aken lahti. Nii tugevasti hoidis Pigi mind kaisus. Nii tugevasti ja soojalt, et ma ei külmunud ära, kuigi talvel tuiskas lumi sisse.

Pigil oli olnud tüdrukuid kuueteistkümnendast eluaastast alates. Seal Põhja-Soome väikeses külas oli Pigil temast kolm aastat vanem tüdruk ja nad tegelesid seksiga Pigi väikeses punkrokktoas plakatite ja plaatide ja juukselakipudelite keskel. Ja metsas ja pargis ja vetsus ja koolis ja sööklas ja igal poolsaarel ja tänavanurgal. Tüdruk oli Pigi hommikuti autoga kooli viinud ja pärastlõunal vastu tulnud. Pigi hüppas tema rokkmusta paukuvasse autosse ja nad sõitsid seksima. Minu jaoks oli see kõik cool. Pigi segas jooke cool’ilt ja vilistas cool’ilt. Ta oskas oma naise cool’ilt välja viia ja talle mantli cool’ilt selga aidata. Ta tellis taksod ja otsis vabad kohad ja kindlustas naisele hea enesetunde. Ta viis mind homobaaridesse väljaspool järjekorda sisse ja esitles kõikidele. Naiste pidudel tantsisime aeglasi tantse ja taas hingas ta mulle kuklasse. See oli täiuslik.

Pigi telefon helises alatasa.

Restoranis täitus Pigi laud kohe tuttavatest.

„Kuidas läheb, vana lesbi?”

„Mis ikka, mis ise teed?”

Arvasin, et tüdruk on mõni ammune tuttav, aga kus sellega, Pigil tekkis kogu aeg uusi tuttavaid. Näiteks võis Pigi kaasa võtta mõne äsja kapist välja tulnud Põhja-Soome tüdruku ja viia ta naiste pidudele või tutvustada oma sõpradele Imatralt tulnud tüdrukuid. Põhja-Soome tüdruk võttis Pigi riietest šnitti, ostis samast poest sõjaväepüksid ja -saapad, lõikas juuksed samamoodi lühikeseks ja hakkas isegi rääkima nagu Pigi, Pigilt kuuldud nalju edasi jutustama ja Pigi leiutatud hüüdnimesid kasutama. Ta kavatses lasta augud teha kõigepealt ninasse. Kuigi see Pigi keeleneet on muidugi päris cool, aga vast kõigepealt siiski ninasse. Eks hiljem paistab. Pigi ütles küll, et see pole valus, keelde tähendab, aga keel on ikkagi... keel – tähtis vidin naisele, kellele meeldivad naised. Ja lause lõppu pigilik irvitus. Järgmisel korral, kui tüdrukut nägin, oli tal teadagi neet keeles ja ta demonstreeris seda uhkelt Pigile. Siis Pigi naeris niimoodi kõiketeadvalt, nagu ta tihti naeris. Tema naerus oli mingi varjund, mis ütles: ma tean, kuidas sinuga magama peaks. Ja kui ta oma häälel sellega uhkeldada lasi, ei kahelnud kuulaja hetkekski, et see on tõsi.

Kui kuuled lauljat rääkimas, valmistab tema hääl üldjuhul pettumuse, nii tavaline ja argine on see. Aga Pigi hääle võlu ei muutunud sellest, mida ta oma häälega tegi. Soovi korral võttis ta oma häälega õnge kelle tahes, naise või mehe, koera või kassi. Ta rahustas oma häälega tormid ja nutvad lapsed, unetud leidsid tema hääles puhkamist ja rõhutud tundsid, kuidas nende süda avaneb ja kergeks muutub. Vaenlase kooris ta hääl kaitsetuks, kuid jäi sajatadeski sulniks ja pimestavaks, solvateski vangistavaks.

Tema hääl vetrus, vingerdas ja paindus, muutus kelle hääleks tahes ja pöördus samas jälle kooreseks iseendaks tagasi. Kõik sõnad, mida jumalike häälte kohta kasutatakse, olid tema hääle kirjeldamiseks valed, see hääl ei meenutanud kellegi häält, mitte ühtegi kindlat isikut või lauljat, tuttavat raadio- või telehäält. See ei olnud sametine, tume ega kähe, kuigi tundus sulnis kui rindade nahk, sameti kõdistus kaelal või soe käsi särgi all. Nagu jooks see hääl tumedat kakaod ja sööks mandleid. Oli see hääl ju kähegi, kuid kähe sel viisil, nagu suveöine mets on sume ja selge ühtaegu, kui puud seisavad hämaruses ja taevas helendab. Seda häält kuuldes tundus, nagu paneks pea padjale, mis on täidetud roosi ja liilia kroonlehtedega. Tema hääl kostis nagu kardemoni lõhn. Nagu kaneel. Musträstas, kelle kurk on tehtud kaneelist ja kardemonist.

Pigi oli alati olnud vigurdaja ning naljahammas ja tema hääl oli nutva klouni hääl, mis pimestas ja pettis, ja peitis Pigis kõik selle, mille ta tahtis nähtamatuks jätta. Oma hääle taga oli ta kaitstud. See oli tema kaitsevärv, mis muutus vastavalt olukorrale, ja keegi ei kahtlustanudki, et Pigisugusel imelisel ja säraval isiksusel võiks kunagi häda käes olla. Pigi oli nii vaimukas, nii väle. Enne kui keegi jõudis märgata, oli ta inimesest juba verbaalse pilapildi joonistanud, joonistanud vaid paari sõna abil särava karikatuuri, mis naerutas kogu seltskonda ning pani pilkealuse punastama ja taanduma. Pigi oli selles nii põrgulikult väle, et keegi ei jõudnud end kaitsta.

Minagi sain oma osa. Kuna mul on naise kohta suured jalad, kutsus ta mind lampjalaks, mu kingi suuskadeks ja sukki suusakottideks. Sain iga päev uued nimed.

Kuna mul on suur suu, olin mokamoor.

„Ära oma mokki ripakile jäta.”

Kuna mul on suur nina, oli mul alati halloween.

Ja kui ma ütlesin, et jäta järele, vastas Pigi:

„Sulle ju meeldib!”

Pigi pimestas mind oma torgetega niivõrd, et võttis aega, enne kui õppisin kuulma tema hääles seda, millal tal tõsi taga on. Millal ta tõeliselt hirmul on. Millal ta häälest kostab läbi paaniline hirm.

MEIE ESIMESED ÜHISED KUUD olid kuumad ja suvised ning kuna kummalegi meist ei meeldinud palavus, püsisime jahedates siseruumides ja käisime öösiti baaris. Palavus ei sobinud meile, sest ravimid panid meid mõlemat tugevalt higistama, ja meist voolas vett nii palju, et päeval välja minnes oleksime liigset tähelepanu äratanud. Me ei saanud peaaegu üldse oma asju ajada – higistamist oleks tõlgendatud kui võõrutusnähet või vähemalt pohmakat. Higistamine kuulub nimelt selliste asjade hulka, millele täiesti tundmatud inimesed peavad vajalikuks tähelepanu juhtida. Just nagu ma ei teaks, et higistan. Just nagu tema ei teaks. See suvi oli võimatu, võimatu oli välismaailmaga mingitki sidet pidada, nii ma siis ei üritanudki, välja arvatud öised restoraniskäigud. Sellel suvel elasime ühesugust elu, käisime ühes taktis, olime lahutamatult üks ning kihutasime taksoga Kaisaniemi terrassile, mis oli lahti ka öösel, ja seetõttu meile, higistajatele, täiuslik, võtsime kurve Kallio kitsastel tänavatel ja kudrutasime tagaistmel, ning Pigi sosistas mulle kõrva, mida ta minuga teeb, kui tagasi jõuame.

Esimene kohtamine viis mind naiste peole Kaisaniemis, kus ma varem polnud käinud. Närveerisin ainuüksi Pigiga kohtumise tõttu sedavõrd, et kui viimaks tema juurde kohale jõudsin, olin juba kihisevas joobes. Ja sellele lisaks esimene pidu Kaisas! Naersin, kui Pigi kohe koduuksel mu suu täis suudles. Ja mu naer keerles ümber kevadkumiseva joovastuse ja segunes teiste häältega, Pigi mesikeelega, kassikäppade krabinaga ja taksoukse häälega, kui Pigi selle hiljem Kaisaniemisse sõitma hakates avas. Ja ma mäletan, kuidas tema hääl mind värisema pani, kuigi ta lihtsalt küsis taksojuhilt, kas taksos tohib õlut juua, kui maha ei loksuta, just nii, nagu ta alati teinud on. Lapin Kulta, alati Lapin Kulta. Seda oli Pigi külmkapp ikka poolest saati täis. Kui ma esimest korda tema külmkapi avasin sel ööl, mil kohtusime, oli selle alumine osa vooderdatud Lapin Kulta pudelitega ning ülemisel riiulil oli võikarbi peal võinuga ja juust, muud midagi. Ukseriiulil oli Pepsit ja mitu liitrit piima. Kui järgmisel korral tema juurde tulin, sellele hirmuäratavale esimesele kohtamisele, oli külmkapp igasugust hommikusöögikraami täis. Kõik minu jaoks: mahl, jogurt, juust, röstleib, tomat, suitsuvorst, puuviljad. Nendest valmistas Pigi mulle hommikueine, limpsis mu sõrmedelt röstleivapuru ja ütles, et mu nahal lõhnab veel Kaisaniemi park ja muru, millel olime pärast kella nelja istunud, sest ei jaksanud taksosabas seista. Ja rohul olime suudelnud, ja mu keha hakkas ootama, et Pigi suruks oma sõrmed minu sisse ja need ulatuksid mu südame põhjani ja tõmbaksid südame Pigi peopesale. Ja kui Pigi sõrmed oleksid mu sees ja ta vajutaks veel reiega oma käeseljale, oleks see peaaegu valus, teeks peaaegu haiget, see läheks peaaegu liiga sügavale minusse, peaaegu et viiks maailmast kõik värvid peale punase. Nagu sajaks mu sees punast vihma – ja mu imestus oleks üha uuesti piiritu, kui voodilina ei olekski punaseks värvunud, vaid oleks värvitu ja märg nagu niiskeks nutetud taskurätikud, kuigi Pigi on surunud oma sõrmed mu südamesse. Mu keha saaks verevalumeid täis ja need kumaksid hämaruseski punaselt, nagu paistaks mu süda läbi naha, nagu pürgiks see Pigi sõrmede poole veel pärast sedagi, kui ta on need minu seest välja võtnud. Nagu valguks see mu kehas kõikjale, püüdes leida teed tema sõrmede poole.

Keegi ei olnud kunagi mul käest kinni haaranud, kui sain, polnud sõlminud sõrmi mu sõrmedesse ja neist kinni hoidnud. Mu sõrmused vajutasid nahale jäljed. Ja Pigi ütles, et ta tundis neid veel järgmisel päevalgi oma peas. Et ta ärkas selle peale, et minu käsi ja minu sõrmused pigistasid tema kätt, kuigi me polnud sel ööl ühes voodis.

Keegi ei olnud kunagi mul kuklast kinni haaranud, kui sain, ega surunud mu pead oma rinna vastu. Pigi haaras, tugevasti ja sihikindlalt. Tema sõrmed mu kaelal, mu kuklas, päris üleval, kõrvade kõrgusel. Keegi ei olnud mind kunagi niimoodi süleluses hoidnud, nii täielikult ihu ligi, nii täielikult muu maailma eest varjul, nii kaitstud. Nii minemapääsmatult kaitstud. Tema vasak käsi tugevasti mu kuklas, minu pea tema rinnal, tema parem käsi minu sees.

Pigi oli esimene, keda ma voodis ei küünistanud. Pigi oli esimene, kelle nahka ja verd ei olnud hommikul mu küünte all. Pigi oli ainus, kes võis hommikul duši alla minna oma kriimustatud selja ning kukla üle muigamata.

Võiks arvata, et see oli vastupidi. Et Pigi oli esimene, kes pani mind kriipima, sest kellegi teisega ei olnud ma varem samamoodi orgasmi saanud, korduvalt ja pidevalt, jätkuvate punaste lintidena.

Pigile ei meeldinud küünistamine, see on tõsi, aga teiste meeldimised ei olnud mu küünistamiskirge varem mõjutanud. Ütlesin, et ma ei saa sinna midagi parata. Ei saanudki. Võiks arvata, et Pigiga olin voodis teadlikum. Teadsin, et Pigile see ei meeldi, ja sellepärast ei kriipinudki. Aga seegi ei kõlba seletuseks, sest alguses oleks ehk küll võinud nii olla, aga pärast kümnendat orgasmi sai vaevalt veel ütelda, et tegutsen teadlikult.

ME HAKKASIME OTSEKOHE TULEVIKUST ja ühistest ettevõtmistest rääkima! Rippusime tundide viisi telefoni otsas, unistades nii, et toru auras. Meie igapäevased armastuskirjad pistsin esmalt padja alla, kuid kui kogus suurenes, ladusin need oma peatsisse riita. Öösiti sosistasime:

„Mida sa tahaksid minuga koos teha?”

„Juua ühte jäätisekokteili kahe kõrrega.”

„Linnanmäkile?”

„Korkeasaarisse, vähemalt Korkeasaarisse!”

„Värskesse lumme jalutama?”

„Järve äärde, sadamakaile, suvel?”

„Ja Lapimaale?”

Mina vastasin kõige peale jah.

Ja ootasin esimest lund ja Korkeasaarisse minekut ja ühist jäätisekokteili ja Linnanmäki päeva.

„Ameerika mägedele ma ei julge minna, eks.”

„Isegi kui sulle kaks palli suhkruvatti osta?”

„Kaks palli suhkruvatti, ja kui ma tohin silmad kinni hoida ja pea sinu jope alla peita.”

„Siis julged,” naeris Pigi.

„Ei, aga auhinnad on head.”

„Noh, ma võin sulle nendele lisaks veel mingi hiigelsuure mängukaru võita.”

„Jaa! Lähme kohe?”

„Kallis, see ei ole öösel lahti.”

„Niuks.”

„Kas suudlus lohutab?”

„Võib-olla.”

„Tule siia.”

Ja mina uskusin, et see kõik on võimalik, polnud mingit põhjust kahelda. Me ei unistanud millestki, mida võimatuks pidasin, vaid väikestest, suurtest, sulnistest asjadest, milleks polnud vaja muud kui armsamat ja küllalt armastust – ning seda oli meil ju silmini. Läks muidugi vaja ka tahtmist neid asju teha, aga sedagi meil jätkus. Meil oli olemas kõik, mida vaja nende asjade teokstegemiseks. Me läheksime Linnanmäki lõbustusparki ja Pigi võidaks mulle mingist lasketiirust või keeglimängust hiiglasuure karvase mängulooma ja mina tassiksin seda uhkelt kogu päeva. Me läheksime värskesse lumme jalutama ja heidaksime pilke selja taha oma kõrvuti jalajälgedele. Me teeksime seda kõike koos. See kõik kuulus meile.

Aga kohvikutes istuda Pigile ei meeldinud, nagu ta hooletult, kuid vahest siiski minu vastuväiteid oodates poetas.

Ega ka poes käia. See talle ei istunud.

Ütlesin, et sellest pole midagi, ma võin seal üksi või oma sõpradega käia. Meil on ju nii palju muud, mida koos teha.

Ma ei kuulunud nende hulka, kes ei taha kellegagi elades midagi üksi teha.

Mul ei olnud Pigit kinnominekuks tarvis.

Oskasin ka üksi trammiga sõita.

Ma ei tahtnud koos kallimaga uut harrastust ette võtta ega jätkata vana.

Ma ei tahtnud Pigit oma vanemate juurde viia ja ka sõpradega kohvitasin meelsasti ilma temata.

See kõik sobis mulle hästi.

Sest mulle oli lubatud Linnanmäkit, suhkruvatti ja Korkeasaarit ja neid ei olnud mulle keegi kunagi varem lubanud. Kunagi varem ei olnud keegi osanud selliseid pisiasju hinnata. Ja et just minuga neid jagada taheti. Mitte jõule või reise või sõprade pulmi, vaid jäätisekokteili ja tuvisid pargis.

Lisaks sellele tahtsin teha koos Pigiga teisigi tavalisi asju, mille kohta Pigi ei olnud eraldi maininud, et ta neist keeldub, ja mida mina pidasin niivõrd endastmõistetavaks, et ei tulnud selle pealegi, et neist oleks pidanud rääkima. Ma lihtsalt sulasin, kui Pigi kõneles ühisest jäätisekokteilist, sulasin nii, et ei osanud ütelda, mida mina omakorda tahaksin. Nagu näiteks, et Pigi tuleks mulle raudteejaama vastu. Või sadamasse. Kui tulen laevalt ja kannan raskeid kotte ning tax-free alkoholi. See oli minu jaoks iseendastmõistetav. Et ma ei ole ainus naine sadamas, kes peab oma pagasiga üksi hakkama saama. Pigi tuleb mulle vastu, põimib kohe minu ümber oma käed, mis olid mu südame ära värvinud, on mind nähes rõõmus, kaevub rõõmu ja kirega mu kuklasse ning mina olen sel hetkel maailma õnnelikem naine.

Aga kui oleksin kohe Pigile rääkinud sadamatest ja raudteejaamadest ja vastutulemistest ja sellest, kui olulised sellised väikesed asjad minu jaoks on, siis võib-olla polekski ta minuga koos elama hakanud. Ta ei oleks pärast seda esimest ööd kunagi helistanud ja me poleks jõudnud armuda.

Pigi nimetas mind uueks eluks ja nägi unes sauna. Mina vaatasin unenägude seletajast järele ja ütlesin, et see tähendab uut elu.

„Ma ju teadsin seda!”

Ta kihlas mind oma ema kihlasõrmusega, milles läikis türkiis nagu Pigi aknast paistev taevas – ja me jäime ootama samasooliste paarisuhte seaduse jõustumist.

PIGI EI ÖELNUD MULLE KOHE, kui meie rahaline olukord hakkas pingeliseks muutuma. Kui olime plaaninud õhtul välja minna, pani Pigi mind kergesti meelt muutma ja temaga koos koju jääma. Mõnikord helises telefon öö läbi, sest sõbrad imestasid, kuhu me toppama jäime. Mõnikord kutsusime sõbrad pärast baaride sulgemist enda poole ja siis oli kõik hästi. Mind kojujäämine alguses ei häirinud, aga Pigit küll. Ta tahtis mind välja viia. Ta tahtis sõpradega kohtuda. Ta tahtis välja. Ja temast jäi mulje, et see on hädavajalik. Rohkemate kojujäämiste järel ei õnnestunud tal mind enam uskuma panna, et ta tegelikult ei tahtnudki minna.

„Sa tahad ilmselgelt minna. Järelikult me peaksime minema.”

„Ei.”

„Miks mitte?”

Pigi korkis uue õllepudeli lahti ega ütelnud sõnagi.

„Kui sa tahad minna, siis lähme.”

Pigi põrnitses enda ette.

„Raha ei ole.”

„Laename.”

„Ma olen juba küllalt laenanud.”

„No lähme siis, kui raha on.”

„Seda ei hakka iial piisavalt olema. Mina ei saa seda kusagilt piisavalt, ma olen kõikidele sõpradele võlgu ja sina ei saa seda ka kusagilt piisavalt. Nii on lood.”

„No elame siis kokkuhoidlikult.”

„Ei ole enam millegi pealt kokku hoida.”

Ma ei saanud aru.

„Ega kokkuhoidlikkus ei tähenda seda, et ei või välja minna, vaid seda, et tuleb valida odavam variant. Sõita tagasi ööbussiga. Kui kellegi juurde edasi minna, saab seal kindlasti kuue-seitsmeni olla ja siis käib juba metroo või tramm. Või magada keskpäevani välja. Pererahvast see enamasti ei häiri.”

„See ei lähe.”

„Miks mitte?”

Sest Pigi tahtis koju just sel hetkel, kui ta tahtis. Ta ei olnud nõus ootama ega teiste toanurgas magama. Ega ööbussidesse trügima.

„Seal ei mahu ju istumagi.”

„Ma võin seista.”

„Minu naine ei seisa.”

„Kui me vähemalt minnes ei sõidaks taksoga.”

„Siis peab nii vara minema.”

„Kui sa sellega nõus oleksid, et ma tulen sinu juurde natuke varem, näiteks kell kümme, siis jõuaksime väga hästi ühistranspordiga.”

„Ei.”

Pigi maksis küll alati takso eest. Ja andis korralikku jootraha, ehkki ma ei saa aru, kust ta veel selle jaoks raha võttis.

Restoranis saanuks mina palja veega hakkama, aga Pigi ütles, et ei istu kuiva suuga.

„Hea küll. Kui ei, siis ei. Mina istun, sina joo.”

„See ei lähe.”

Pigi tegi mulle algusest peale välja, sest juhtus harva, et mul oli raha rohkem kui paari joogi jaoks. Ammugi siis Pigiga sammu pidamiseks. Ja kuna Pigi tõi minule alati samal ajal joogi kui eneselegi, harjusin üsna reipa ja rahaka joonega, millest ma küll oleksin nõus olnud loobuma, kui raha ei olnud. Aga Pigile see ei meeldinud.

„Minu naine ei istu väljas kuiva suuga.”

Igasugune suhe võib alata mõnekuulise kudrutamis- ja baariperioodiga. Mina ei olnud veel pealinnakandi lesbielu ja homobaare piisavalt näinud. Ja minu jaoks oli uus käia baarides kellegi tüdrukuna. Mul ei olnud enam mingit raskust kuhugi sisse saada ja ükski väike butch ei tulnud minu peale karjuma. Võisin olla just nii femme, kui tahtsin, sest Pigi oli neis ringkondades veenvalt üle kümne aasta liikunud ja temas oli nii palju raudset lesbit, et keegi ei tulnud mind Herculese järjekorrast minema ajama. Mann’s Streeti riidehoius ei julgenud keegi jätta Pigile vahetusraha tagasi andmata ja leti ees pandi mindki tähele. Julgesin end isegi tualetis värvida ning mulle ei pandud trepil jalga taha, kuigi mu kingadel olid kõrged kontsad.

Olin valmis meie kooselu lesbiöös veel aastaid jätkama, aga mitte sellepärast, et see on ainus võimalus vaba aega veeta, ega ka seetõttu, et õhtud väljas on ainsad hetked, mil korterist lahkun. Ega ka sellepärast, et see on ainus võimalus kallimaga teiste nähes avalikult aega veeta. Pigi jaoks oli see nii, mida mina sel ajal muidugi ei mõistnud.

Suvi oli läbi.

Nendeks võrratuteks kuudeks oli olnud raha üksnes seetõttu, et üle-eelmise aasta oli Pigi kasutanud narkoäriks ning eelmise maganud kodus ilma alkoholita ja kordagi baaris käimata.

Aga ma ei teadnud sedagi.

KUI KOHTUSIME, oli meil mõlemal diagnoositud raske meeleoluhäire. Meil olid samad ravimid, kuigi sümptomid olid erinevad. Pigi ravi oli just lõppenud, mitte sellepärast, et ta oleks ise tahtnud või poleks enam ravi vajanud, vaid sellepärast, et sotsiaalkindlustusameti lubatud aeg sai täis. Pigi jättis arsti viimasele vastuvõtule minemata. Nii teeb kuuldavasti suurem osa. Viimane kord on liiast.