Читать книгу Kohtumine keskööl - Sondra Tabit - Страница 4

VIC PIGISTAS SILMAD KINNI ja tormas vette. Pritsmed katsid pisikeste pärlitena ta näo. Ta raputas oma kastanpruune laines juukseid, hingas sisse vee värsket lõhna ja soolakas-kibedat päikesehingust. Põhjast end jalgadega ära tõuganud, ujus ta teise kalda poole. Nagu alati, tundus see talle pisut mõistatuslikuna. Ehk sellepärast, et ei külgnenud Willhase’i külakesega. Vici keha iga rakk tunnetas suve ja rõõmustas selle üle.

Ta avas silmad. Akna taga oli ikka seesama kurvameelne talvemaastik. Rasketelt okstelt rippus alla härmatis, päikest peaaegu ei olnud – see oli metsa taha peitunud ja ainult peenikesed kiired eraldusid sellelt tohutult keralt ja mähkisid puud kuldsesse pitsi. Kui kurb! Vic astus aknast eemale ja meenutas oma hiljutist kujutluspilti. Suvi… Ta annaks ära kõik maailmas, kui vaid akna taha tekiks vaimustav pilt suvisest küllusest.

Vähe oli temaealisi, kes vihkasid talve nii väga nagu Vic. Talvel tundis ta end nii, nagu oleks ta hing külmunud, justkui oleks tema süda muutunud väikeseks jäätükiks.

Brr… Eriti vihkas Vic veebruari, seda just külmade tuulte pärast. See kuu tundus talle lõputuna. Mitte mingid mängud, mitte mingid talverõõmud ei suutnud teda unustama panna, kui väga ta talve vihkab.

“Hei, Vici!” kuulis ta ukselävelt isa hõiget. “Tütreke! Kas sa magad veel? Varajane linnuke teeb noka puhtaks, hiline aga…”

“…teeb alles silmaluuke lahti,” vastas Vic talle samal toonil. Ta tõusis, läks isa juurde ja andis ta põsele musimatsu. “Ma ei maganud enam. Vaatasin lihtsalt õue ja mõtlesin, kui hea oleks, kui saabuks juba kevad.”

Fred Miggels, vanaldane, tugev, jääkilde meenutavate siniste silmadega mees heitis tütrele hella pilgu.

“Ma ei mõista, miks sa küll talve ei armasta. Mina sinuvanuselt…”

“Tean, tean,” Vic kissitas kelmikalt silmi. “Sina unistasid kogu suve sellest, kuidas sa hakkad lumesõda mängima ja lumelosse ehitama. Me sinuga oleme paljuski sarnased, kuid kahjuks mitte külmalembuses. Mina oleksin pidanud kusagil soojal maal sündima.”

Vic pööritas unistavalt oma siniseid silmi, kujutledes, kuidas ta praegu lamaks Florida rannal, sirutades oma pruuni keha kuumade päikesekiirte poole.

Fred Miggels teadis suurepäraselt, millest tütar praegu mõtleb. Kujutab end ilmselt ette mõne armastusromaani kangelannana. Täpselt nagu tema õde, kes kõigest kaks aastat tagasi “printsile” mehele läks. Täpsemalt, ta ise arvas, et printsile. Tegelikult osutus mees tühipaljaks loodriks, kes oskas vaid üksisilmi televiisorit jõllitada ning noortele tüdrukutele kärbseid pähe ajada. Fred mühatas skeptiliselt.

“Nojah, loomulikult. Lebada rannal ja sirutada oma veetlused näitamiseks välja. Ära mitte mõtlegi sellele! Mulle piisab sinu õest, kellele iga kuu humanitaarabi tuleb saata. Seda teevad kõik need teie romaanid nende idiootsete kangelastega. Sinu vanaisa rääkis mulle alati: loe vähem ja tööta rohkem, vaid siis saab sinust midagi asjalikku.”

Vic heitis isale etteheitva pilgu. Ta on parandamatu. Vihkab armastusromaane ja arvab, et nendest on tingitud kõik noorte tüdrukute hädad. Aga kõik on selle pärast, et ema, kes nende juurest ära läks, jumaldas samuti seda kerglast lektüüri. Samas, kuidas talle selgitada, et asi pole üldsegi mitte nendes pehmekaanelistes raamatutes, mitte nendes muinasjutulistes lugudes, vaid hoopis püüus parema elu poole. Ehk mitte ka parema, vaid lihtsalt teise.

“Rahune, isa.”

Vic läks isa juurde ja haaras tal kaela ümbert kinni.

“Ma ei mõtle üldse millelegi sellisele. Tahan lihtsalt suve ja soojust. Saad aru?”

“Usun. Ma usun üldse igasugust loba,” pomises leebunud Fred. Ta embas tütart, seejärel võttis ta ettevaatlikult tütre käed oma kaela ümbert.

“Noh, olgu-olgu… Sa pole ju enam kolmeaastane. Ja mina pole noor issi. Vanadus ei ole meelakkumine.”

Vic purskas naerma, andis isa kortsulisele põsele matsuva musi ja jooksis õue.

“Vic! Pane riidesse! Ja ära mine paljajalu! Vici!” hüüdis isa talle järele.

Kuid Vic ei kuulanud. Külm lumi kõrvetas ta jalgu, lõikav tuul limpsis südametult oma jäise keelega ta põski. Kuid vaatamata vihatud talve külmale tundus Vicile, et ta on õnnelik. Ent täiuslikust õnnest oli siiski midagi puudu. Mis nimelt, seda Vic ei teadnud.

Fred Miggels mõõtis oma tütart range isaliku pilguga. Peter Nilsoni, suurt kasvu punapõskse külapoisi kõrval tundus tema kõhn tütar päris tirtsuna.

Talle oleks sellist peigmeest vaja, mõtles ta alati, kui kuldsete kätega sümpaatset Peterit nägi. Kuid ta teadis, et tema üleannetu tütar ja Nilson on lihtsalt sõbrad. Peter oli armunud Vici sõbrannasse Mena Bradysse.

“Tähendab, sul on kõik tehtud?” tundis ta huvi tütre tegemiste vastu.

Vic tegi naljatleva kniksu.

“Jah, isa.”

“Kas lammastele ja hobustele süüa andsid?”

“Jah, isa.”

“Vett tõid?”

“Jah, isa.”

“Ega unustanud kuurist puid tuua?”

Vic kõõritas nõutult küsija poole. Harilikult tegi kõige raskemad tööd majas ära vana Fred ise.

“Ei, isa. Aga sina…”

Fred hakkas häälekalt naerma, tema järel ka Peter. Vic ei saanud kunagi aru, kas isa räägib tõsiselt või naljatab. Kui Fred nalja tegi, oli tema nägu nii kurb, nagu oleks külas näljahäda puhkenud. Või nii sünge, nagu oleks nende kiusakas naaber missis Morgan jälle Vici peale kaevanud.

Vana Fredi naljadest sai aru vaid Peter. Temal oli samasugune omamoodi huumorisoon.

“Hea küll, minge,” ütles Fred, lõpetades omaenda nalja üle naermise.

“Ainult mitte hilisööni. Too ta õigel ajal tagasi, Pete,” ütles Fred noormehe poole kõõritades.

Peter naeratas talle vastu oma laia, avalat naeratust.

“Solvate mind, mister Miggels. Ma saadan Vici alati koduni.”

“Muide,” teatas Vic solvunult, “oleksite võinud ka minult küsida, kas ma vajan saatjat. Mina muide ei ole enam plikake.”

“Sina – sa oled täiskasvanud tütarlaps, kellel ei sobi öösel üksi mööda küla hulkuda.” märkis Fred õpetlikult.

Vic vandus endamisi. Selline see isa on. Sai kuuma piimaga kõrvetada, nüüd puhub peale ka külmale veele. Vic lootis, et ta ei ole isalt seda omadust pärinud.

“Lähme, muidu jääme jälle hiljaks nagu alati,” ütles Vic ärritatult Peterile, nagu oleks too süüdi tema isa pidevas konservatismis.

“Anna ütleb jälle, et ma koperdasin…”

Vic tõmbas selga paksu jope, millel oli kahtlasevõitu hundinahast krae, pani jalga saapad ja muutus väikeseks jalgadel keraks, kes upub tohututesse saabastesse. Karusnahast müts täiendas seda kuju veelgi. Vic ei kannatanud seda riietust, kuid isa nõudis alati, et ta end soojalt riidesse paneks.

Erandiks olid vaid sõidud Pingtone’i, sest linnas oleks niimoodi riietatud tütarlaps lihtsalt välja naerdud.Vicisinisedsilmadvälkusidmütsialtjavaatasidkäskivalt Peterit: lähme!

Mõne minuti pärast olid nad juba Anna juures, kes võttis nad vastu salapärase naeratusega. Anna ja Mena olid Vici parimad sõbrannad ja täiesti erinevad tütarlapsed. Romantiline Anna, kes hõljus oma vaimude ilmas, vaimustudes kõigest, mis puudutas hauatagust maailma, ja pragmaatiline Mena, kes alatasa salvas sõbrannat sarkastiliste märkustega sellel teemal. Anna oli brünett, Mena aga blondiin, ning see tõi veelgi enam esile nende erinevuse.

Ülemeelik ja unistav Vic sulandus hästi sellesse paari. Tema oli seltskonna hing. Seltskonda täiendas Peter, lõbus ja seejuures tõsine noor inimene.

Seekord olid sõbrad kokku tulnud Anna initsiatiivil, kes otsustas korraldada ennustamisseansi. Mena ja Peter keeldusid alguses selles ürituses osalemisest, kuid Vic, kes suhtus Anna veidrustesse huumoriga, keelitas paadunud pragmaatikuid oma viha armu vastu vahetama.

“Lõppude lõpuks ei sunni ju keegi teid sellesse tõsiselt suhtuma,” teatas ta Peterile ja Menale.

“Kujutage ette, et see on lõbus mäng. Anna on juht, aga tema klaaskuulikesed, vanad raamatud ja muu selline jama – lihtsalt mänguasjad. See on ju nii lihtne!” naeratas ta sõpradele.

Vic oskas teisi ära rääkida, kaaslasi oma uljusega sütitada. Fred ütles, et selle omaduse oli ta saanud oma emalt. Tõsi küll, too oli liiga uljas olnud… Lõpptulemusena oli see tõmme avantürismi poole sundinud teda mehe juurest ära minema, jättes oma tütred, ja otsima seiklusi kaugel Willhase’i külakesest.

Vahel mõtles Vic oma emale. Ta ei mäletanud teda peaaegu üldse, kuid tuli ette päevi, mil ta nii väga oleks tahtnud ema näha, temaga rääkida, usaldada talle oma kõige salajasemaid asju. Kuid ema asemel seisis kaheksateistkümneaastase Vici ning tema õe Annabeli kõrval alati isa. Pisut range, veidi sünge, vahetevahel rõõmus, peaaegu alati otsustav, tugev, lüürikat vältiv kõigis selle ilminguis. Vic armastas oma isa ning usaldas talle mõtted ja saladused, mida oleks usaldanud emale, kui too oleks nende juures olnud.

“Noh, seekord oskasite õigel ajal tulla,” märkis Anna kella vaadates. “Ega’s midagi, hakkame tegutsema.”

Mena, ilus, ümmarguste sinisilmade ja lokkis juustega tütarlaps, astus esimesena tuppa, kus Anna oma müsteeriume läbi viis. Tundes viiruki, mille Anna ema linnast oli toonud, lõhna, raputas Mena otsustavalt pead ja kiirustas oma arvamust välja ütlema.

“Mille järele siin lõhnab? Kas kallasid lõhnavett laiali?” kähvas ta sapiselt.

Vic turtsatas, nähes Anna silmis halvakspanu. Sõbrannad, nagu alati, aasisid teineteist, aga talle see lõhn meeldis.

Kuid ta ütleb seda hiljem, siis, kui Mena on lõpetanud õelutsemise ja Anna professionaalse ennustaja mängimise. Silmanurgast kõõritas Vic Peteri poole. Noormees imetles Menat, arvates, et vaidluse ajal ei märka keegi tema armunud pilku. Vici meelest oleks Peter juba ammu võinud Menale oma tunnetest rääkida, kuid too kartis naeruväärsena näida.

Anna oli vaeva näinud. Kuidas ka Mena ei õelutsenud, kuid ruumi väljanägemine oli muljetavaldav. Hajutatud valgus, põrandal laiali asetatud küünlad punastes küünlaalustes, klaaskuulikesed, suitsevad lõhnapulgakesed – kõik see lõi salapärasuse atmosfääri. Isegi Vic, kes alguses sõbranna tegevusse kerglaselt suhtus, tundis kõhedust. Ootamatult tundus talle, et toas on peale nende nelja veel keegi. Ja see keegi jälgib neid läbi peente suitsujugade, mis eritusid põlevatest pulgakestest.

Samas kutsus Vic end korrale: kuidas tohib kogu seda jama uskuda?

Anna ja Mena lõpetasid vaidlemise ja nelik võttis istet põrandal, kuhu ettenägelik Anna oli padjad asetanud. Ise istus ta keskele ja nautis silmanähtavalt Sibylla rolli. Võttes kätte taro kaardid, pobises Anna endale midagi nina alla, kutsudes otsekohe esile Mena naerukihina. Vic suutis järjekordset tüli ennetada, kutsudes sõbrannat korrale. Mena jäi solvunult vait.

Anna vaatas Vici, otsides temalt pilguga toetust. Ta ei eksinud – kõigist kohalolijatest suhtus ainult Vic toimuvasse irooniata. Igal juhul ei väljendanud ta oma irooniat selle asjaga seoses. Anna sirutas sõbrannale kaardipaki.

“Tõsta. Hakkan sulle ennustama. Praegu on ennustamiseks kõige sobivam aeg,” lausus ta pidulikult.

Mena ja Peter vahetasid pilke, Vic aga võttis pärast mõningat kõhklemist kaardid. Ta ei usaldanud kaarte ja ennustajaid kuigivõrd, kuid oli valmis sõbrannaga kaasa mängima. Lõppude lõpuks, ega see tal tükki küljest võta, kui ta Anna jutustust kuulates tähtsalt noogutab.

Anna asetas kaardid laiali ja vaatas, kuidas need jaotusid. Tema näol peegeldus pahameel ja imestus, mis ei jäänud Menale märkamata.

“Kas tõesti meie ennustaja ei suuda aru saada, mida kaardid räägivad?” muigas ta.

Kuid Anna ei pööranud Mena sapisele märkusele tähelepanu. See tähendas, et ta oli langenud tõsisesse mõtisklusse. Vic sirutas surnud jalad välja, püüdes kaarte mitte segi ajada, ja lausus kannatamatult:

“Noh, Anna, mis seal siis on? Kas sa viivitad meelega, et mind hirmutada? Mis minuga juhtub? Kas ma suren? Või tuleb Willhase’i prints valgel hobusel ja viib mind kaasa oma võlumaale? Hei, Anna Pimple! Ma olen juba ootamisest väsinud.”

Anna vaatas Vicile niimoodi otsa, et too vakatas jalamaid. Sõbranna silmist luges Vic välja midagi hirmu taolist.

“Milles asi, Anna? Miks sa nii ehmunud oled?” küsis ta. Kuid Anna vaikis endiselt ja puuris Vici ehmunud küülikusilmadega.

“Anna Pimple!” ei suutnud Vic vastu pidada. “Mis naljad need ometi on! Räägi!”

Anna vaatas kaartidele ja seejärel Vicile, öeldes kogeledes:

“Siin on kõik nii segane… Ma pole kindel, et kaardid tõtt räägivad. Kuigi, loomulikult, nad peavad seda tegema.”

“Mida nad siis räägivad, Anna?”

“Nad räägivad… räägivad, et sind ootab ees palju õnnetusi. Sa kohtad oma unistuste meest, kuid tema... üldiselt, teda nagu nõiutakse. Aga sina pead aitama tema tõelist olemust tagasi saada.”

Vic vaatas Annat, nagu oleks too peast segi läinud. Mena hakkas naerma:

“Oled sa ikka terve, Anna? Katsu tema laupa, Vic! Äkki on tal palavik?”

Anna punastas tugevasti ja segas kaardid uuesti. Vicil oli sõbranna ees piinlik. Ta tahtis Annale midagi turgutavat ütelda, kuid ei jõudnud. Ootamatult avanes Anna toa aken, tumesinised kardinad hakkasid lehvima nagu hiigellinnu tiivad. Põrandal põlevad küünlad kustusid. Nelik istus ärevas vaikuses, nad ei olnud võimelised sõnagi lausuma hirmust neile laskunud pimeduse ja külma ees. Isegi skeptiliselt häälestatud Mena jäi ehmunult vait.

Läbi sissetungiva tuulevilina kuulis Vic täiesti selgelt oma südamelööke. Need olid nii valjud, et talle tundus – kohe hüppab süda rinnakorvist välja. Ta tundis tohutut hirmu, kuigi mõistis, et see oli lihtsalt tuul, tugev tuul, mis akna lahti lõi. Vic sundis end tõusma ja akent sulgema, kuid külm oleks nagu tema luudesse tunginud ja need jääpurikateks muutnud. Ta ei suutnud end liigutada, talle tundus, et üks liigutus, ja kogu ta keha laguneb kildudeks.

Äkki nägi Vic kellegi varju, aknaavas vilksatavat mehe siluetti. Pikajuukseline noormees imelikult elastse kehaga. Selliseid ei olnud ta Willhase’is kunagi näinud. Kes ta on? Kuidas ta siia sattus? Vic vaatas tema ähmaselt väljajoonistunud nägu, kuju, ja tundis, kuidas hirm hakkab vaikselt taanduma, andes koha uudishimule.

“No nii, ongi kõik,” kuulis Vic ja nägi, kuidas kellegi käsi akna sulgeb ja lendlevad kardinad endisele kohale tagasi sätib.

“Tunnista üles, Anna, sa tahtsid meid hirmutada. Või ära külmuda lasta. Või seda ja teist korraga.”

Hääl kuulus Peterile.

Peter aitas Menal küünlad süüdata. Tütarlapse kahvatule näole ilmus midagi naeratusetaolist.

“Jah, Anna,” surus Mena endast välja, “tunnista üles, et sina korraldasid kõik selle.”

Vic istus ja kuulas sõpru, olles võimetu sõnagi lausuma. Anna oli ehmunud ja mitte vähem vapustatud kui tema.

“Kuidas ma seda korraldada sain?” pahandas ta, kohendades tuule poolt segi aetud tumedate juuste salgud kõrvade taha. “Tuult välja kutsuda ja sundida teda akent avama? Muide, aken oli haagis…”

“Usume me sind küll! Räägi välja!”

“Aga teie, kas te ei näinud midagi?” küsis Vic kahtlevalt. Tema skeptiliselt meelestatud sõbrad vaevalt usuksid tema juttu akna taga peituvast pikajuukselisest noormehest.

“Mida me oleksime pidanud nägema?” imestas Mena. “Kummitust? Või Namija Scrimi luua seljas?”

“No,” naeratas Vic tehtud häirimatusega, “vaevalt, et Namija Scrim meid oma kohalolekuga austaks. Tema jaoks on olulised suuremad vallatused. Tõsi, Anna?”

Annal tuli nõustuda. Namija Scrim oli Willhase’i külakeses saanud tõelise nõia maine. Ja loomulikult oli mõte sellest, et tema pidas vajalikuks Annale külla tulla, naljakas.

Vic mõistis, et tal ei tasu rääkida sellest, mida ta aknaavas nägi. Sõbrad oleksid naerma hakanud, nii nagu Annagi.

Annaga võib Vic rääkida hiljem, loomulikult, kui ta ümber ei mõtle. Kuigi, milleks? Kõige tõenäolisemalt oli see salapärane tundmatu Peter, kes akna sulges. Lihtsalt Vici fantaasia joonistas talle pikad juuksed ja nõtke keha. Loomulikult, nii see oligi.

“Muide, kui Namija Scrimist rääkida,” asus Mena oma lemmikteema juurde. “Ega sina, Anna, juhuslikult selle vanamutiga suhtle? Vaata, minu vanaisa rääkis mulle, et Namija on juba üle saja aasta vana. Ja veel, et ta võib inimese sitikaks muuta… või ämblikuks. Kas sa ei karda, Anna?”

Vic naeratas. Mena hakkas jälle oma teravusi puistama. Ja peab ütlema, et see oli tunduvalt meeldivam tuulevihinast kõrvus ja südame pekslemisest hirmu pärast.