Читать книгу Kas sa nägid Melodyt? - Sophie Hannah - Страница 7

Kui saaksin tagasi pöörata ja joosta, siis ma teeksin seda. Joosta tagasi koju, ükskõik kui kaua see aega võtaks. Kuus kuud ilmselt – ja ma peaksin olema võimeline sprintima üle Atlandi ookeani. Mu jalad tukslevad soovist joosta tagasi Patricku, Jessi ja Olly juurde ning teeselda, et seda ei juhtunud mitte kunagi.

Mitte et midagi veel juhtunud oleks. Ainus, mis ma siiani teinud olen, on lennukiga lendamine ja maandumine.

Seisan väljaspool kohvikut nimega Lola Coffee, mis asub Arizona Phoenix Sky Harbori lennujaama saabuvate lendude saalis, oodates autorendimeest. Mind ümbritsevad inimesed kannavad tumedaid ülikondi, higiste kaenlaalustega erksavärvilisi T-särke, kortsus linaseid kleite ja punnis taskutega ruudulisi lühikesi pükse. Märkan meest, kelle iste asus mu teise lennu ajal minu omast üle vahekäigu. Ta norskas suurema osa teest alates Chicagost, kus ma lennukit vahetasin, kuni Phoenixini, teadmata, et lennusaatjad taktitundeliselt tema kõhtu tõstsid, nägemaks, kas ta turvavöö on kinni.

Teised reisijad astuvad pikkade sammudega ükshaaval enesekindlalt lennujaamast välja või viivitavad, kallistades lähedasi, kes on neile vastu tulnud. Nende kõigi hääles kõlab kergendus ja rõõm, kui nad tosinal erineval moel „lähme koju“ ütlevad.

Minule ei ütle seda mitte keegi. Katsetamiseks sosistan ise neid sõnu endale. Need kõlavad ähvardusena.

Hinga. Lõpeta hullude mõtete mõtlemine. Ole kannatlik. Ära mine paanikasse. 1, 2, 3, 4...

Autorendimees on kolmkümmend viis minutit hilinenud. Üritan end veenda, et võib-olla on see isegi hea. See tähendab, et ma pole enam plindris. Võin otsustada, et ma ei oota teda enam kauem, ning ma ei veaks teda alt. Kui tahan end broneerida järgmisele lennule tagasi Heathrow’sse, siis olen täpselt õiges kohas. Mitte miski ei takista mind, välja arvatud otsus, mille ma vastu võtsin.

Õige otsus. Kuna see on raske, ei tähenda, et see oleks vale.

No kus pagan ta on? Ta lubas, et tuleb. Ma olen auto eest juba maksnud. Arizona aja järgi on kell 22.05 ja Inglismaal sai just kuus hommikul. Mul jäi öösel magamine vahele, mis ilmselt seletab seda, miks ma tunnen, et kõigun küljelt küljele, kui üritan paigal seista. Esimest korda elus tee valel poolel sõitmine saab lõbus olema. Muidugi eeldades, et mul on midagi, millega sõita.

Ma ei taha mõelda, et olen jõudnud juba eos kõik ära rikkuda, enne kui olen üldse kuhugi jõudnud või midagi saavutanud, kuid see on järeldus, mille pean oma mõtetest eemale peletama, samal ajal kui ma ootan ja ootan ning ikka kedagi ei paista. Nagu enamik inimesi, oleksin minagi pidanud rentima auto ühest Phoenixi lennujaama firmadest, aga need on kõik nii kallid ja ma juba kulutasin koletus koguses raha sellele, mida iganes ma praegu tegin. Nii et otsustasin selle asemel kahtlaselt hea hinnaga netikuulutuse kasuks, millel oli kulunud kirjastiil: „Parimad autod, võileivahinnaga, tuuakse sinna, kus oled sina!“

Võtan kotist oma telefoni ja vaatan seda. Kas peaksin lennurežiimi maha võtma, et autorendimehele sõnum saata?

Ei. Pole küsimustki. Mul ei jätkuks tahtejõudu, et ignoreerida kõiki neid sõnumeid Patrickult ja Jessilt. Eriti Jessilt. Tema ja mina oleme perekonna osavaimad suhtlejad. Tema teaks paremini kui Patrick, kuidas kirjutada sõnum, millele ma peaksin ilmtingimata vastama. Olly ei oleks sõnumit saatnud. Tema eeldaks, et ta ei saa midagi teha ning et Patrick ja Jess juba ütlevad seda, mida peab ütlema.

Mingil põhjusel on just mõte Olly tegevusetusest see, mis mul pisarad silma toob. Emps on läinud. Noh, jah. Ehk ta tuleb tagasi. Ma ootan ja vaatan, vist.

Viskan telefoni tagasi kotti, käed värisemas.

Võib-olla peaksin enda rahustamiseks veidi jalutama. Saabuvate lendude peasaalist pääseb ostukoridori. Näen raamatupoodi nimega Hudson ja midagi, mille nimi on Canyon News. Ma ei suuda ette kujutada, et suudaksin lugemiseks vajalikus koguses keskendumisvõimet esile kutsuda, kuid paari päeva pärast võin end juba teisiti tunda, niipea kui mul on olnud piisavalt aega kohaneda mõttega, et olen teinud seda, seda üht asja, mida ma iialgi ei teeks.

Ma peaksin raamatu ostma. Kindlasti. Kuurordis basseini ääres lugemiseks. Basseinide, mitmuses – vastavalt veebilehele on neid seal mitu. Pealgi, kui ma tahan, et autorendimees kohale ilmuks, pean ma minema kõndima. Just sel hetkel, kui ma selle koha pealt liigun, ilmub tema välja – kas elu just nii ei tööta? Astun neli sammu, pööran end ümber ja seal ta on, hoiab üleval silti minu nimega.

Kas see või ei olegi olemas salajasi reegleid, mis meie tegevusi seoses teiste inimestega juhivad, ja me ei tabagi üksteist. Tema lahkub ja mina lähen lõpuks ikkagi taksoga kuurorti, aga alles pärast seda, kui olen kulutanud järjekordse tunni oodates meest, kes tuli ja läks.

Ohkan ja vaatan uuesti telefoni. Muidugi võiksin lennurežiimi maha võtta selleks kahekümneks sekundiks, mis mul temale helistamise peale kulub. Kui ma seda teeksin ega lubaks endal vaadata, kui palju lugemata sõnumeid mind ootab...

Võimatu. Niipea kui tean kindlalt, et mul on uued sõnumid, pean ma neid lugema.

Vajutan pöidlaga telefoni ekraanil olevale fotode ikoonile ja kerin neid, kuni leian oma lemmiku Jessist ja Ollyst. Nad istuvad Greyhoundi pubi aias oleval vanal traktoril, nähes välja nii täiuslikult iseenda moodi. Olly suu on avatud ja tema käsi õhus, käeliigutus pooleli. Ta üritab mulle seletada, kuidas kõige paremini trikklasuga tapmata pihta tulistada. Foto tegemise ajal ütlesin: „Kuidas millega mida?“

Jess istub Olly ees: sirge seljaga, lõug ülespoole tõstetud. Ta irvitab upsakalt minu hämmingu üle, olles keegi, kes vabalt Olly keelt räägib. Hetk pärast seda, kui olin pildi teinud, Olly ohkas ja libistas end traktorilt maha, alistudes: „Vahet pole, emps. Sa ei saaks aru.“ Jess ütles: „Muidugi ei saaks. Mitte kõik ei ole snaiprite kommuuni liikmed. Mängus, emps – mitte päriselus,“ lisas ta, nähes mu murelikku ilmet. „Olly ei ole tegelikult snaiper.“

Pigistan silmad kinni. Pisaratel pole ühtegi ava, kust välja pääseda, ükskõik kui väga nad ka ei püüaks.

Võta end kokku, Cara.

Mu enda loll süü, et vaatasin perepilte. Jessil ja Ollyl on Patrickuga kodus kõik korras. Kas ma kavatsen päriselt ka veeta järgmised kaks nädalat, uneledes nende pilte vaadates, nagu ma ei näeks neid enam aastaid? See on kõigest kaks nädalat. Kaks lühikest tähtsusetut nädalat. Ma olen kodus tagasi enne, kui me seda märkamegi.

Ma peaksin oma telefoni ära panema ja sellele rohkem mitte mõtlema. Selle asemel liigutan sõrmega paremale, kuni jõllitan – kolmesajandat korda pärast teele asumist – viimast pilti, mille tegin enne kodust lahkumist. See foto on tehtud kirja kohalt, mille köögilauale jätsin.

Mu pere ei saa arugi, et versioon, mida nemad loevad, oli mu neljas katse. Esimese kolme puhul üritasin liiga palju seletada. Lõpuks, tundes, et mulle ei meeldi see, mis ma kirja panin, otsustasin kirja lühikese ja lihtsana hoida: „Kallid Patrick, Jess ja Olly, lähen mõneks ajaks ära. Ma ei rääkinud teile enne lahkumist midagi, sest kartsin, et te üritate mind takistada. Vajan üksiolemise aega, et oma peas mõned asjad selgeks saada. Palun ärge olge pahased. Olen tagasi teisipäeval, 24. oktoobril. Armastan teid kõiki väga. Cara/emps xxx“

Lohutav on seda taas must-valgena näha – kuupäeva, mil olen kodus. Arvan, et sellepärast ma seda pidevalt vaatangi. Jumal tänatud, et tegin selle enne Heathrow’ poole teele asumist. Ma peaaegu et poleks teinudki. Ilma kindla asitõendita foto näol oleksin end nüüdseks veennud, et kirjutasin midagi kohutavat, mida ma päriselt ei mõelnud, ega saaks seda iialgi tagasi võtta. Kallid Patrick, Jess ja Olly, lõpuks ometi suutsite mind minema ajada. See on teile paras, kui te mind enam kunagi ei näe...

Kuulen enda taga toolijalga vastu kõva pinda kriipimas. Pööran ringi ja näen meest ühe kohvikulaua taha istet võtmas. Ta on noor – kahekümnendate alguses või keskpaigas –, tumedate juuste ja kerge habemega, ta kannab kottis terrakotavärvi teksaseid, mille säärte alumised ääred on üles keeratud, jooksutossu tallaosaga sandaale ning halli T-särki, millel on kirjas „Rock the Hole“ ja selle kõrval pilt golfiaugust, millest ulatub välja lipp. Tema ees laual on silt minu nimega, kuigi ta on mu perekonnanime valesti kirja pannud – Burrowsi asemel on Burroughs. Ta vaatab otse enda ette, vältides silmsidet minuga, justnagu poleks meil teineteisega asja.

Hetkeks mõtlen, miks ta pole pihta saanud, et teine ainus inimene Lola Coffee läheduses peaks olema see naine, kellega ta seal kohtuma pidi. Siis jõuab mulle kohale: tema asi pole millegi välja mõtlemine. Talle makstakse vaid selle eest, et ta saabuks lennujaama minu renditud auto ja sildiga, millel on midagi minu nime sarnast. Tal on mõlemad punktid täidetud, miks ta pingutama peaks?

Mu abikaasa Patrick, kelle ametlik tiitel peaks olema kaitsepühak Ei Tee Mitte Muhvigi Rohkemat Kui Minimaalselt Vaja, kaitseks kindlasti härra Rock the Hole’i, kasutades oma meie peres tuntud söögiriistade jagamise kaitset. Üsna varsti pärast seda, kui me abiellusime, juhtisin taktitundeliselt ta tähelepanu sellele, et ta võiks tulevikus söögiriistade sahtlis puhtad kahvlid kahvlite, noad nugade, lusikad lusikate ja nii edasi vahesse panna, selle asemel et need sinna umbropsu visata, lastes igal asjal maanduda sinna, kuhu juhtub. Ta ohkas ja ütles: „Cara, ma panen suurel hulgal söögiriistu ära. Enamasti jõuavad asjad sinna, kus need peavad olema, ent kui midagi ei lähe õigesse kohta, ei hakka mina seda välja kaevama ja teise vahesse panema.“ Ta ütles seda sellisel viisil, mis andis justkui mõista, et vastupidine arvamus on hullumeelsuse definitsioon. Umbes kaksteist aastat hiljem viskas tema perfektsionistist tütrel üle, et peab söögiriistade sahtlist jogurtilusika kättesaamiseks lihanoa välja tõmbama, ning ta hurjutas isa, mida too pole siiani unustanud. Sellest ajast alates said meie kahvlid, noad ja lusikad oma koha selgeks.

Ma pilgutan silmi, et uusi pisaraid tagasi hoida – enam ei tohi kodule mõelda, mitte täna õhtul –, ja tutvustan end Rock the Hole’ile, kes ei vabanda hiljaksjäämise eest ega paku oma abi mu pagasi tassimisel.

Väljas on soe, kuuma piiril. Mäletan veebilehelt, et mu rendiautol peaks olema selline asi nagu „kliimaseade“, mille puhul loodan, et see tähendab konditsioneeri. See peab sama asi olema. Ma ei tea autodest peaaegu mitte midagi, välja arvatud põhitõed, kuidas nendega sõita.

Õhk ei lõhna siin üldse niimoodi nagu kodus. Mõtisklen selle üle, kas tegu on Arizonale spetsiifilise lõhnaga. Kas New York lõhnab teistmoodi? Ja Chicago? Ma pole varem Ühendriikides ringi reisinud, nii et ma ei saagi teada.

Auto on Range Rover – must ja läikiv, kolme paralleelse hõbetriibuga mõlemal küljel. See näeb välja ja lõhnab nagu täiesti uus. Istume ees – mina juhiistmel ja Rock the Hole minu kõrval –, et pabereid täita. Tema käekiri meenutab Patricku oma: o-de, a-de ja e-de ebatäielikud ringid, mis meenutavad keti katkisi lülisid. Huvitav, kui üllatunud ta oleks, kui ma naerataks teadvalt ja ütleks: „Ma kujutan ette, milline su söögiriistade sahtel välja näeb.“

Olles üle rääkinud põhitõed, kuidas auto töötab, hakkab ta igavalt sõnu venitades kirjeldama selle ebavajalikke funktsioone: kaheksa erinevat värvivalikut interjöörivalgustuses; sisse tõmmatav katuseluuk; salvestamisnupud numbritega M1 kuni M4, et jätta mällu neli juhiistme positsiooni.

Kas ta pole tähele pannud, et ma olen üksi? Auto võib ju olla valmis neljaks inimeseks, kuid see peab läbi ajama vaid ühega. Kahju! Ollyle meeldiksid need tuled, mis on ühel hetkel oranžid ja järgmisel juba rohelised.

Sa võid endiselt koju minna. Võid autost välja astuda ja...

„Mul on teilt üht teenet vaja,“ ütlen Rockile, enne kui jõuan meelt muuta. Telefoni kotist välja võttes annan selle talle ja ütlen: „Hoidke seda enda käes. Andke see tagasi siis, kui ma auto kahe nädala pärast tagastan. Maksan teile lisaks sada dollarit – viiskümmend praegu ja viiskümmend siis, kui oma telefoni tagasi saan.“

„Hea küll.“ Ta kehitab õlgu, asja vastu vähimatki huvi üles näitamata.

Nüüd, kui ta nõustus, ei ole ma enam kindel, kas tahan seda teha. Kui mitut otsust, mida kohe kahetseda, võib üks naine ühe nädala jooksul välja kannatada?

Rock sirutab käe ette. Viskan oma telefoni sinna kõvemini kui peaksin. Säh sulle, kahtlused.

See on ainus võimalus. Kui see minuga kaasas on, murdun ma mõne tunni või päeva jooksul ja loen läbi kõik sõnumid, mis mind ootavad. Ma ei oleks piisavalt tugev, et vastu panna palvetele koju tulla.

„Aitäh,“ pomisen ma.

„Viiskümmend kulli, proua.“ Rock sirutab taas käe välja.

Annan talle raha, soovides, et oleksin pakkunud veel lisaks 10 dollarit, saades õiguse öelda: „Te hoiate seda hoolega, eks?“ Kuna ma seda ei teinud, siis hoian suu kinni. Ma pean teda usaldama või lõpetama oma telefoni pärast muretsemise – üks või teine.

Lõpuks ütleb ta: „Olgu, kõik on valmis.“ Ta läheb autost välja ja lööb ukse hüvasti jätmata pauguga kinni.

Ma pole ennast elu sees üksikumana tundnud. Või rohkem ärkvel. Kihisev segu, mis koosneb hirmust ja erutusest, segatud aluseks oleva väsimusega, paneb mul pea pööritama ja ajab iiveldama. Avan oma koti, võtan sealt eelmisel ööl välja prinditud sõidujuhised ja voldin need lahti. „Sõiduks valmis,“ ütlen ma eikellelegi.

See tõesti juhtub. Mina, Cara Burrows Inglismaalt Hertfordist, olen teel viie tärniga Pääsusaba kuurortspaasse, mis asub Arizonas Kaameliküürumäe eelmäestikus. Ilma oma pere teadmata või loata. Enamikule inimestest tunduksin ma naisena, kes alustab oma elu parimat puhkust, mitte ei põgene väljakannatamatust olukorrast.

Kui Patrick ja lapsed on järgmisel korral, kui ma neid näen, minu peale vihased, karjuvad ja räuskavad, elan ma selle üle. Nemad ka.

Sellepärast ma siin olengi. See on ainus põhjus. Mul on vaja, et me selle üle elaksime. Meie kõik.

Kui ma kuurorti jõuan, on kell kümme minutit üle südaöö. Tuli välja, et mu rendiautos olev satelliitnavigatsiooniseade on katki, ja ma pidin kaks korda tee ääres peatuma, et meenutada oma juhiste järgmist etappi. Ühes kohas tegin vale pöörde, mõeldes: „See on ilmselt vale. Vean kihla, et on.“ Möödus kakskümmend minutit, enne kui sain turvaliselt ümber pöörata ja teel tagasi olin, kui ma kohe jälle ära eksisin ja veel nelikümmend minutit jumal taevas teab kuhu sõitsin. Teekond, mis oleks pidanud võtma kolmkümmend minutit, kestis umbes kaks tundi.

Nüüd, lõpuks ometi, olen ma siin ja julgen vaevu hingata. Ma ei saa endale enam öelda, et olen kuhugi teel. Ongi kõik. Olen kohal. Mis tahes Pääsusaba kuurortspaas toimuda võiks ja juhtuma peaks – maagia, midagi kirjeldamatut, mis kõik mu probleemid haihtuma paneb –, palun jumalat, et see hakkaks pihta nüüd.

Varsti. Mitte päris viivitamatult kohe praegu. Ebareaalsete eesmärkide seadmine tekitab minus ainult halvema enesetunde ja ma olen päris kindel, et parklas ei ole kunagi kellelgi mingit elu muutvat ilmutust olnud.

Pargin auto ära, lükkan ukse lahti, ringutan nii, et jalad on uksest väljas, ja vaatan ööd. Nüüd, kus ma olen siin ja tundmatus riigis valel pool teed sõites veidra auto taltsutamisega tekkinud adrenaliinilaks on üle läinud, võtab minu üle võimust väsimus, mida suutsin sõidu ajal eemale tõrjuda – see rõhub mind, pannes mõningaid kohti mu nahal valutama.

Öös sädeleb niivõrd palju tähti, et seda võib lavastuseks pidada – nagu teatrilava dekoratsioon. Kodus ma tähti ei näe. Mul ei ole kunagi aega vaadata. Jälgin üksisilmi tumedat piirjoont, mida pean Kaameliküürumäeks. „Ma ei näe sind veel, aga tean, et sa oled ilus,“ sosistan ma ja hakkan nutma.

Lõpeta kohe ära, Cara. Mine oma tuppa ja siis võid teha kõike: nutta, midagi süüa, rahustavat vanni võtta, magada, soovida, et sa ei oleks oma telefoni ülbele võõrale andnud...

Oma tuppa minek võib olla suurem väljakutse, kui ma ootasin. Parkla suuruse järgi arvestades võiks Pääsusaba kuurortspaa vabalt väike linn olla. See võib Hertfordist suurem olla, kui mõtlema hakata. Lisaks sildile, millel on kirjas „Hotelli peahoone / Vastuvõtulaud“, olen juba näinud mitmeid teisigi, mis annavad mõista, et siin on mitmeid erinevaid elamurajoone: Vasktähe villad, Monarhi sviidid, Pääsusaba küla, Residents, Kaameliküüru majakesed.

Vastuvõtulauale viitavat silti nägin juba ammu. Sulgen silmad, mõeldes pingutusele, mida mu kohvrite sinna kohta tagasiveeretamine nõuab – ja ainult jumal teab, kui pikk on teekond sealt minu tuppa. Ma pole kindel, kas saan sellega hakkama – vähemalt mitte täna öösel. Ma võiksin üsna rõõmsalt siia magama jääda, autouks sooja öösse avatud. Võib-olla ühel nendest M1 kuni M4 juhiistme asendite nuppudest on mälus, kuidas voodi asendit võtta.

Mootorimürin sunnib mind sirgelt istuma. Kas tegu on järjekordse saabujaga? Müra läheneb, seejärel on vaikus. Ei, tegu polnud autoga. Vale helikõrgus ja mitte piisavalt vali. Muruniiduk võib-olla – selline suur, millele saab peale istuda ja ringi sõita, kui on vaja suurt ala niita. Aga öösel, sellisel ajal?

Kuulen lähenevaid samme. Mehe hääl ütleb: „Proua Cara Burrows Inglismaalt Hertfordist. Tänase öö viimane külaline. On mul õigus?“

Tema hääle kõla tekitab minus palju parema tunde. See on Rock the Hole’i ükskõiksele monotoonsusele täiesti vastupidine. Arvan, et tegu on kõige rahustavama häälega, mida ma eales kuulnud olen. Kehatu, pimeduses, paneb see mind naeratama juba enne, kui olen näinud nägu, kust see tuleb.

„Jah, mina olen Cara Burrows. Vabandan, et jõudsin hiljem, kui lubasin.“

„Ei ole vaja vabandada, proua. Tore, et te lõpuks kohal olete! Tere tulemast Arizonasse ja Pääsusaba kuurortspaasse! Meie juures veedetud aeg saab meeldiv olema, seda ma luban. Nii on kõikide meie külastajatega.“

No muidugi on see külastajate jaoks meeldiv. Kui sa selle eest nii palju maksad... Tõukan eemale mõtte, mida olen siiani vältida suutnud – kui kallis see on. Kolmandik säästudest, mille me Patrickuga viieteistkümne aasta jooksul kogunud oleme. Issand! Asi on hullem, kui ma sellele nii mõtlen, hullem kui konkreetne rahasumma. Nii vastutustundetu – terve kolmandik.

Oleksin võinud valida mõne vähem luksusliku peatuspaiga ja vähemalt viis korda odavama, oleksin võinud kahe nädala asemel ühe broneerida. Oleksin võinud, oleksin pidanud...

Aga ma ei teinud seda. Tegin hoopis nii. See oli minu valik. Parim koht, mille suutsin leida, raha ei ole takistus.

Ma ei oleks uskunudki, et ühtaegu nii uhkuse kui ka häbi tundmine on võimalik, aga on. Süütunne ja trotsiv uhkus võitlevad minus juba alates hetkest, mil ma broneeringu tegin.

Mõtlesin siiski natuke raha peale ka, valides ebausaldusväärse kuvandiga autorendifirma ja lennates ühe ümberistumisega mõlemal suunal, millega hoidsin kokku ligi seitsesada naela – ja ma kahetsen seda. Kui mul oleks natukenegi eneseaustust olnud, oleksin end säästnud kolmest mõttetust tunnist Chicago O’Hare’i lennujaamas.

Kuulen klõpsatust. Taskulambivalgus muudab öö kollaseks. Maailma parima häälega mees kummardab allapoole ja naeratab mulle. Ta on viiekümnendates, kiilakas ja kannab bleiserit, millel on Pääsusaba kuurortspaa märk ja viis kuldset tärni. Selle all on teine märk, kus on kirjas „Diggy“. Tema näonahk on mõnest kohast kühmuline ja teisest loppis, just nagu selle disain rõhutakski karmimaid ja pehmemaid tsoone.

„Rõõm teiega tutvuda, proua. Mina olen Diggy – nii kutsuvad mind kõik. Olgugi et tahaksin teile väga ümbrust tutvustada, on juba üsna pime ning ma eeldan, et te olete väsinud ja jätaksite selle pigem homseks. Nii et ehk lähme parem vastuvõtulauda? Saan teid golfiautoga otse sinna sõidutada. Pääsusabas ei pea kõndima, kui on võimalus hoopis sõita. Homme, kui olete end välja puhanud, helistage vastuvõtulauda ja öelge, et olete Diggy tuuriks valmis. Tulen teile järele ükskõik kuhu ja näitan kõike, mida peate nägema. Kuidas sobib? Diggy-mobiil on teie käsutuses.“

„Suurepärane. Aitäh!“

Vaatan imestusega, kuidas ta mu pagasi üles tõstab, justkui ei kaaluks see midagi, ja selle golfiauto tagaossa viskab. Autol on hõbedased veljed, valged nahkistmed, avatud küljed ja üpris kreemikat värvi purjeriidest varikatus. Ronin sisse. Diggy lülitab taskulambi välja ning hüppab juhiistmele, öeldes: „Kõik Diggy-mobiili pardale!“

Mul ei ole kella ega telefoni, nii et ma ei tea, kui kaua vastuvõtulauda veeremine võtab, aga see kestab umbes viis kuni kümme minutit – parklast välja, mööda erinevaid looklevaid teekesi, mida mõlemalt poolt ääristavad munakivisillutisega piiratud kullakasvalged valguskerad, näitamaks pimeduses teed. Möödume madalatest majadest – mõned esiküljega meie poole, teised pööratud kõrvale – kumerate äärte, terrasside, rõdude ja korrastatud eesaedadega, mis paistavad madalate seinte tagant. Näen vilksamisi kuuvalguse peegeldust vee peal, kallutan end golfiautost välja ja märkan väikest nelinurkset basseini ühe villa taga. Iga käänulise tänava ääres kasvab erinevaid põõsastikke. Ma ei osanud seda oodata, olin Arizonat alati kuivaks ja kõrbestunuks pidanud. Samal ajal kui möödume paremat kätt jäävast tenniseväljakute alast, paiskab keerlev vihmuti vasakult poolt golfiautosse värskendavat udu: veehägune tolm langeb mu näole. Vihmutid – need muudavadki selle lopsaka roheluse võimalikuks.

Samuti on siin palju kaktusi – osa kasvab suurtes pottides ja meenutab okaste purset, teised, minust kaks korda või rohkem kõrgemad, tungivad esile tasastelt kruusatatud aladelt, just nagu kasvaksid nad välja kivist. Need kõrgemad seisavad kobaras koos. Mõnel on harud, mis näivad lehvitamiseks tõstetud kätena. Diggy juhib sellele täpselt minu mõtetega samal ajal tähelepanu. „Paistab, nagu ütleksid nad tere tulemast, eks? Kas te teate, kui kaua ühe haru kasvamine aega võtab? Seitsekümmend kuni sada aastat. Minimaalselt seitsekümmend.“

Möödume purskkaevust, mõnest laiast trepiastmetest ja kõrgete palmipuude reast. Puude ümber on tüvest kuni ladvani keeratud haldjatuled, mis hõõguvad nii kahvaturoosalt kui ka -siniselt. Madalamal näen valgustatud erktürkiisset värvi ristküliku nurka, mis kuulub ilmselt ühele kuurordi basseinidest. Kui pööran ringi ja vaatan teises suunas, näen paari meetri kaugusel kahte kõrget malmist lambiposti, mille otsas on suured madala äärega kausikesed. Neis põleb päris tuli: oranžid leegid tõusevad kolmnurgana hõõgudes igasse külge, moodustades... Mille?

See meenutab juba mingisugust sissepääsu.

„Ohoh,“ pomisen ma.

„Jaa, see on meie labürint,“ ütleb Diggy. „Vaadake, et te siin olles selles ikka ära eksiksite – see on Pääsusaba üks populaarsemaid meelelahutuselemente. Leegid põlevad siiski ainult öösel. Aga ma hoiatan teid, et see ei muuda pääsetee leidmist lihtsamaks kui päevavalguses.“

Lõpuks peatub golfiauto ühe hoone ees, mis on palju suurem, võrreldes nende eraldi majadega, millest me mööda sõitsime. Selle esinduskülg on poolring, millest hargnevad kaks käe moodi tiiba.

„Jõudsime kohale, proua,“ ütleb Diggy. „Tutvustan teid Riyonnale. Tema kannab teie eest hästi hoolt!“ Ta jalutab mu kohvritega aeglaselt hoone poole. Teda vaadates meenub mulle, et mina pean ka kõndima. Mu jäsemed on surnud ning hakkavad tuikama, olles šokis, et peavad pärast golfiautos kaasa jõnksumist jälle liikuma. Ma soovin, et kuurordil oleks siseruumides midagi sarnast, mis viiks külalised otsejoones nende hotellituppa.

Järgnen Diggyle avarasse fuajeesse, mille punasel marmoril jooksevad peened valged ja mustad joonekesed. Hommikul näen seda ehk teistmoodi, aga täna öösel meenutab see mulle keha sisemust. Igas nurgas on potid kõrgete taimedega, mis oma kumjate tumeroheliste lehtede ja paindumatu pruuni tüvega väikeseid puid meenutavad. Need näevad eriti erksad välja, võrreldes sellega, mida mina tunnen.

Puidust vastuvõtulaua taga on laiaõlgne mustanahaline naine, umbes minuvanune, tal on lai naeratus ja olen kindel, et tema väga peadligi punutud peeni palmikuid hüütakse afropatsideks. Just nagu Diggyl, on temagi jakil Pääsusaba märk ja see teine, kus on kirjas „Riyonna Briggs“. Tundub, et tal on tõeliselt hea meel mind näha, ja ma loodan, et ta ei ütle midagi eriti lahket või ülihoolivat. Ma hakkaksin nutma, kui ta seda teeks.

Naeratan nõrgalt, kui ulatan oma passi ja krediitkaardi. Iga liigutus on raske, iga kujutis hägune. Löön küünarnukiga millegi vastu laual ja mul on valus. Alla vaadates näen, et see on pisike rätsepaistes Buddha pronkskuju mingi veidra sasise taime kõrval. On see kaktus? See ei tundu piisavalt sitke ega okkaline, pigem näib, nagu oleks keegi keetnud hulga rohelisi ube ja need umbropsu kollasesse keraamilisse potti puistanud.

Otse enda ette vaataval Buddhal, kes nagu meelega veidrat uba-kaktust ignoreeriks, on ülespoole pööratud peopesadel tasakaalustatud kuhi Pääsusaba elevandiluuvärvi visiitkaarte, justkui ütlemaks: „Kuluta oma raha siin ja kogu elutarkus kuulub sulle.“ Ma usun, et see on nutikas turundamine, aga see paneb mind judisema. Või võib-olla teeb seda hoopis üleväsimus.

Riyonna silmad on täis uudishimu ning hetkeks kardan, et ta kallutab end ettepoole ja küsib: „Mis teil siis mureks on? Elu laguneb koost? Jooksite kodust ära?“

Kuidas käitub enamik külastajaid, kes keset ööd saabuvad? Ma ei usu, et nad on särtsu täis ja pakatavad soovist jutustada.

Õnneks jääb Riyonna tööl professionaalseks. Ma üritan teeselda, et kuulan, kui ta mulle WiFiga seotud infot jagab ja hommikusöögi kellaaegadest räägib. Mul ei ole vaja teada. Mind huvitab ainult magamine. Räägi mulle magamisest.

Diggy lahkub pärast seda, kui on lubanud mulle homme ümbrust näidata.

Ei. Ülehomme. Palun. Ma ei luba, et suudan homme õigeks ajaks üles ärgata.

Riyonna voldib kartongist lipiku pooleks ja paneb sinna vahele plastist võtmekaardi. Ma eksisin, ta ei ole minuvanune. Pigem kümme aastat vanem – hilistes neljakümnendates. Tema silmi ümbritsevad peened kortsukesed, mida ta on üritanud meigiga väga kõvasti varjata.

Ma noogutan automaatselt kõige peale, mida ta ütleb, eriti kuulamata, ja võpatan kergelt, kui ta minu toa võtit käes hoides vastuvõtulaua tagant välja tuleb. Ta on isegi oma kõrgetes stiletodes lühike – lühem kui ma arvasin. Kummaline. Istudes tundus ta pikem. Asi on ilmselt tema laiades õlgades.

„Ma... Te ei pea minuga kaasa tulema. Tõesti. Aitäh!“ jõuan öelda.

„Olete kindel? Teie tuba asub siinsamas hotelli peahoones, nii et see ei ole kaugel. Tahame veenduda, et külastajad on tuppa jõudes rõõmsad.“

„Minuga on kõik korras. Aitäh!“ Loodan, et ma ei ole ülbe. Ma ei suuda kannatada mõtet, et peaksin veel sekunditki kauem viisakat vestlust pidama. Kui ta vaatamata mu vastuseisule ikkagi kaasa tuleb, siis ma viskan punasele marmorist põrandale pikali ja hakkan nutma.

Ta naerab ja noogutab. „Mõistan! Pole probleemi. Minge puhkama!“ Ta ulatab mulle võtme ja ma kraban selle enda kätte. Peaaegu kohal.

Hakkan minema sinnapoole, kus liftid peaksid olema – kuhu mina oleksin need paigutanud, kui oleksin hoone kavandanud.

„Lasen kellelgi teie pagasi kohe üles järele tuua,“ hüüab Riyonna mulle järele.

See ei juhtu piisavalt ruttu. Viimane asi, mida ma toas olles tahan, on see, et keegi mu uksele koputaks. Olin oma kohvrid juba täiesti ära unustanud. „Ei, pole vaja,“ ütlen. „Viin need ise üles.“

„Sobib hästi,“ vastab Riyonna. „Kuidas ise soovite. Oh – liftid on seal.“ Ta viipab selles suunas, mille peale ma ise poleks tulnud. Pääsusaba arhitekt ja mina ei jõuaks ilmselt kunagi mitte milleski kokkuleppele.

Number minu võtme paberhoidjal algab kolmega, mis viitab ilmselt sellele, et mu tuba on kolmandal korrusel. Liftiuste sulgudes oigan kergendusest. Peaaegu kohal. Nii-nii lähedal. Tunnen tuimust ja nii ongi parem. Ma olen liiga väsinud, et mõelda, muretseda, kahetseda, oma peret igatseda.

Astun kolmandal korrusel liftist välja ja pingutan, et mõista seintel olevaid silte, kuigi need ei saa olla keerulised – ma olen lihtsalt vales olekus, et uurida paljusid kolmega algavaid numbreid ja nooli, mis igas suunas näitavad. Mul võtab viis sekundit kauem kui peaks, mõistmaks, et minu tuba on täpselt lifti kõrval: järsk pööre ümber nurga vasakule ja olengi kohal.

Panen võtmekaardi vastu uksel olevat lugejat, millel välgatab roheline tuli. Avan ukse ja veeretan kohvrid tuppa, vandudes sosinal, kui need vastu uksepiita mürtsuvad. Sees on pime, aga ma näen, et olen ristkülikukujulises ruumis, mis on umbes seitse ruutmeetrit suur ja avardub taamal. Tänu koridorist tulevale valgusele, mis tuppa jõuab, näen ma midagi, mis meenutab kahte kaheinimesevoodi jalutsit.

Mu sõrmed kobavad pimeduses lülitit. Selle asemel leiavad nad seinale kinnitatud väikese karbikese moodi asjanduse. Mäletan perepuhkustelt Kreeka ja Hispaania hotellides, et tegu on piluga, kuhu pean oma võtmekaardi panema, kui tahan, et tuled põlema hakkaks. Üritan seda sisestada ja mõistan, et ei saa. Avades ust veelgi, et rohkem valgust sisse paistaks, näen, miks: sealses pilus on juba kaart. Inimene, kes siin toas enne mind oli, on selle nähtavasti siia unustanud, ja kes iganes tuba koristas, ei märganud seda. Tõmban kaardi välja, lasen põrandale kukkuda ja asendan enda omaga. Mitte ükski tuli ei sütti.

Uks võtmekaardi pilu kõrval viib ilmselt vannituppa, asudes kohaldatud riidekapi, minibaari ja seifi vastas. Avan selle ja astun sisse, tundes äkitselt vajadust külma vett näkku pritsida. Uks kolmanda korruse koridori sulgub mürtsuga ja äkitselt on siin täielik kottpimedus. Taas lüliti järele kobades ei leia ma vannitoa siledatelt külmadelt seintelt midagi.

Tundub, et tegu on jälle marmoriga. Ilmselt punane, millel jooksevad valged ja mustad joonekesed.

Üritan käega esikus kobades vannitoa lülitit leida – kuskil peab see kindlasti olema –, lõpuks leiangi, palju madalamalt, kui arvasin selle olevat.

Valgus, lõpuks ometi. Mul oli õigus: olen vannitoas.

„Pole õige,“ ütleb hääl mu peas, samal ajal kui süda kiiremini lööma hakkab. Siin on midagi valesti...

Ruumis on kellelegi kuuluvad asjad: seinal nagis ripub pisema naise mõõtu või vähemasti teismelise tüdruku rohekasmust ujumistrikoo, üle klaasist dušinurga ukse on laotatud meeste ujumispüksid, palju metallist juukseklambreid, kaks hambaharja, kaks deodoranti, üks vanamoodne kahvatus roosakasbeežis toonis kummist ujumismüts, habemeajamisvaht ja pakk ühekordseid raseerijaid.

Kurat. Kurat kurat kurat kurat kurat. Siin, selles toas, on keegi.

Nad ilmselt magavad voodites, mida ma nägin. Mitte keegi ei unustaks nii palju endale kuuluvaid asju maha.

Kui ma sisse astusin, oli võtmekaart juba pilus.

Kuulen tüdruku häält ütlemas: „Ajasin kokat Poggy peale. Ja Doodle Dandy peale ka.“

Ta hääl kõlab noore ja pahasena. Ja hirmutavalt lähedal.

Sest ta ongi.

Tundub, et ma ei ole ainus, kes ei ole keset ööd oma parimas konditsioonis. Administraator Riyonna keeras käki kokku. Sellel toal on juba omanik – keegi, kes vähem kui kahekümne sekundi pärast mu oma vannitoast avastab.

Mida paganat ma teen?

Jää rahulikuks, Cara. Mõtle ruttu.

Pole võimalustki, et ma saaksin märkamatult põgeneda, eriti nüüd, kus keegi on ärkvel. Terve mu pagas on esikus. Ma ei saa seda mitte mingil juhul piisavalt kiiresti välja viia.

Teine hääl, mida kuulen, kuulub mehele. „Kokat? Mida?“ Ta tundub segaduses, justkui sügavast unest välja tõmmatud. „Sa ei peaks keset ööd kokat jooma, kullake. Sa pesid juba hambad ära.“

„Ma ei joonud seda.“ Tüdruk tundub pahane. Ebaõiglaselt süüdistatuna. „Ajasin selle kogemata ümber. See oli laual, jäi õhtusöögist üle. Ma hakkasin vannituppa minema, et näha, kes seal on.“

„Seal ei ole kedagi.“

„On küll. Ma kuulsin kedagi liikumas.“

Oh, kurat. Siit ta tuleb. Miks ma siin ikka veel edasi seisan, vaikselt ja kohale tardununa, just nagu saaksin end mõtte jõul mujale viia?

Oleksin pidanud oma kohalolekust teada andma kohe, kui kuulsin tüdrukut rääkimas.

Mees ütleb: „Seal põleb tuli. Kas sina lülitasid selle sisse?“

„Ei!“ Tundub, nagu tüdruk nutaks. „Seal on keegi, ma tean seda.“

„Kullake, seal ei ole tõesti kedagi. Tss. Ole paigal, eks? Ma lähen vaatan ise.“

„Aga ma ajasin Poggyle kokat peale,“ haliseb tüdruk. „Vaata teda!“

„Poggyga on kõik korras. Kuula mind: Poggy saab puhtaks ja näeb välja nagu uus, ma luban. Koka tuleb pesus välja. Ja vannitoas ei ole mitte kedagi. Sa kuulsid ilmselt kraanivee jooksmist, aga ma lähen uurin ikkagi, et saaksime kindlad olla.“

Sulgen silmad ja ootan. See saab väljakannatamatult kohutav olema. Olen luupainajas kinni. Palun laske mul üles ärgata. Aga kui ta mind lööb?

„Mis pagan need on?“ Mehe hääl on nii lähedal. Ta on ilmselt täpselt vannitoa ukse taga, jõllitab mu kahte kohvrit.

Mis mul viga on? Kuidas ma saan lasta sel sekunditki kauem kesta? Nüüd pean küll midagi ütlema, enne kui ta ukse avab ja mind näeb. Halvim, mida teha saan, on jätta mulje, justkui tahaksin sellest puhta nahaga pääseda, lootuses, et mind ei leita.

„Kohvrid on minu omad. Ma... Ma olen teie vannitoas,“ hüüatan, silmad kõvasti kinni pigistatud. Mu hääl on ebaühtlane ja kähe. „Ma olen naine, üksinda, samamoodi hulluks minemas nagu teie, ma vannun. See on viga ja ma lahkun kohe. Tulin just Inglismaa lennult ja olen terve öö teel olnud, ma olen rampväsinud ja see ei ole minu süü. Administraator saatis mind valesse hotellituppa, nii et... palun ärge olge minu peale vihased. Minu nimi on Cara Burrows, ma tulen Inglismaalt Hertfordist ja olen täiesti kahjutu.“

Kui silmad avan, seisavad vannitoa ees esikus mees ja tüdruk, jõllitavad mind, suud ammuli. Nad näivad olukorrast sama heidutatud kui mina. Mitte kumbki neist ei söösta minu poole tõstetud rusika või relvaga. Selle eest tasub tänulik olla.

Suurt kasvu mehel on karvane rind, musklis käelihased ja tema väike kõhuke ripub üle valgete bokserite ääre. Tumedad juuksed, halb soeng: juuksed on külgedel liiga pikad ja pealael liiga lühikesed. Mind üllatab tüdruk, kes võib kindlasti kolmeteistaastane olla, ehk isegi vanem. Ta võiks koolis Jessiga vabalt samas klassis käia, võib-olla aasta eespool. Selle järgi, mida ma kuulsin, kui ma teda ei näinud, oleksin arvanud, et ta ei ole vanem kui seitsme- või kaheksa-aastane. Milline kolmeteistaastane nutab sellepärast, et ta ajas kokat maha?

Ta kannab pikka kahvaturohelist öösärki, mille V-kaelusel on valge tikand. Tema ovaalne nägu on kahvatu, kõhn ja pisaratest kriimuline, tumedate pikkade sirgete juuste seitel keskelt viltu. Ühe käega sügab ta õrnalt oma pealage juuksepiiri juures, teises hoiab roosat kootud kaisulooma. Näen võimalikku kokajälge: pruunikas laik ühel pool. Nii et see on siis Poggy. Seda on imelik vaadata, aga mõistan, kust lelu nimi tuleb. Sellel on koera pea, mis on sea keha külge kinnitatud. Usun, et see on ise tehtud – ja mitte hästi. Kes iganes selle kudus, naljatles ilmselt endamisi, et valmistab ühe erilise sea, aga kahtlemata on tegu murettekitavalt roosa Staffordshire’i bullterjeri näo ja peaga.

„Teile anti võti sellesse tuppa?“ Mehe hääl kõlab, justkui ta vaeks, kas mind uskuda või mitte. „Meie tuppa?“

„Jah. Kuidas ma siia muidu sisse oleksin saanud? Ma väga-väga vabandan. Viin oma pagasi teie toast ära ja jätan teid rahule.“

Liigun vannitoa ukse suunas. Ta astub mu tee blokeerimiseks sammu ettepoole. „Kes te olitegi?“

„Cara Burrows.“ Abikaasa, ema. Tavaline ohutu terve mõistusega inimene.

„Kas te näitaksite mulle oma dokumenti?“

„Dokumenti? Ee... jah, näitan.“

Tuhnin oma käekotis, tõmban välja passi ning ulatan selle mehele. Tüdruk on astunud sammukese tagasi esikusse. Ta hõõrub endiselt kohta oma pealael. Kas ta lõi selle ära, kui voodist välja tuli? Või on tegu mingi närvitõmblusega.

„Olgu, Cara Burrows. Kas ma võiksin teie kotti vaadata?

„Minu kotti? Miks?“ See muutub juba naeruväärseks. Ja ta hääldas mu nime valesti: Carrah. Ta isegi ei üritanud seda nii hääldada, nagu mina olin seda talle öelnud.

„Te ilmute keset ööd järsku meie tuppa. Mina ei hakka riskeerima.“

Annan talle koti. „Te olete paranoiline. Ma rääkisin, mis juhtus – arusaamatus vastuvõtulauas. Kui mul oleks olnud plaanis teha midagi hirmsat, kas ma ei oleks seda nüüdseks juba teinud? Ma tahan siit lihtsalt kaduda kus kurat, saada toa, kus ei ole mitte kedagi, ja magama minna.“

Ta pöörab ringi ja sõnab tüdrukule: „Mine tagasi voodisse, kullake. Puhka. Kõik on korras – sa ei pea millegi pärast muretsema.“

Tüdruk teeb sõnagi lausumata nii, nagu palutud.

Miks räägib mees temaga nagu viieaastasega? Ehk sellepärast, et käes on öö ja tüdruk kartis sissetungijat, või räägib ta temaga samamoodi ka hommikusöögi ajal? Kui mina oleksin Jessiga niimoodi rääkinud, oleks tema mulle vastanud: „Lähen ma jee voodisse tagasi!“, seejärel tooks välja kõik viisid, kuidas ma võõras-inimene-vannitoas-olukorras valesti tegutsesin, võtaks siis selle situatsiooni üle ja saaks palju paremini hakkama.

See mees ei meeldi mulle. Ta sobrab mu kotis, nagu me oleks lennujaamas ja tema on turvaosakonna juhataja. „Kus teie mobiiltelefon on?“ küsib ta.

„Vabandust?“

„Teie telefon. Ärge öelge, et teil ei ole. Kõigil on telefon.“

Raputan pead. Uskumatu. „Jah, mul on telefon. Andsin selle autorendifirma töötajale ja palusin teda – maksin talle tegelikult sada dollarit –, et ta seda enda käes hoiaks, kuni ma auto tagasi viin.“

„Miks te seda tegite?“

Mu silmadesse hakkavad torkivad pisarad tekkima. „Sest ma ei tahtnud seda endaga kaasa võtta. Sest mind ootavad sõnumid, valmis mind enda alla matma kohe, kui ma selle sisse lülitan, ja ma ei taha neid lugeda ja ma tean, et ma teeksin seda, kui telefon minust käeulatuse kaugusel oleks. Ja see ei ole üldse teie asi!“

Mees annab mulle koti tagasi ja hoiab käsi alistumise märgina üleval. „Ma vabandan,“ ütleb ta. „Aga ikkagi, eks? Te ei saa mind sellises olukorras ettevaatlikkuses süüdistada.“

„Ilmselt mitte,“ pomisen ma temast mööda trügides, et jõuda oma kohvrite ja väljapääsuni.

Nüüd, kus ta rahul on, et ma ei ole salaagent, kelle eesmärk on tal kõri läbi lõigata, on ta šarmantne ja kaastundlik. „Nii, laske mul teile uks avada. Või pigem avage teie uks. Mina toon teie kohvrid lifti.“

„Ei, aitäh. Saan ise hakkama.“ Vaatamata mu parimatele jõupingutustele on üks pisar siiski valla pääsenud ja siugleb mööda mu nägu alla. Põrkan taas vastu uksepiita – kõvasti, kaks korda –, kui oma kohvreid koridori tõmban.

Mees tundub ärevil. „Kuulge, ärge nutke. Pole viga, eks.“

„Head ööd. Vabandan veel kord.“

„Kuulge, Cara...“

„Mida?“ Ma ei öelnud talle, et ta võib mind eesnimepidi kutsuda. Kas ta ei saa mind rahule jätta? Ma olen tema toast väljas. Minu kohvrid samuti. Ainus, mis tema tegema peab, on uks sulgeda, nii et miks ta seda ei tee?

„Olete kindel, et kõik on korras? Ei tundu, et oleks. Olete hädas? Nägin paratamatult ultrahelipilti.“

Ta noogutab mu käekoti poole. „Kui vajate abi...“

Kurat. Kuidas ma sain selle pildi unustada? Nüüd teab tema minust midagi sellist, mida isegi mu kõige lähedasemad sõbrad ei tea.

„Ma tahan magada ja üksi olla,“ ütlen talle. „See on kõik.“

„Küsige homme oma mobiiltelefon sellelt autorendi tüübilt tagasi. Lugege neid sõnumeid. Parem on teada, eks?“

No tore. Palumata antud soovitus karvase rinnaga poolalasti võõralt hotelli koridoris.

Jõllitan teda umbusuga. „Kas te ei kuulnud, et ma tahan üksi olla?“

Ta väristab õlgu. „No olgu siis... hääd ööd.“

Halleluuja. Ma ei ole elus sulguvat ust nähes nii rõõmus olnud.

Sõidan liftiga esimesele korrusele fuajeesse, mis on märgitud F-tähega. Riyonna on oma toolil seljaosaga tahapoole naaldunud ja jalad lauale pannud. Mind nähes kargab ta üllatunult püsti.

„Selles toas, mis te mulle andsite, on juba keegi. Isa ja tütar.“

„Vabandust?“ Ta silmad lähevad pärani. Ta kaldub ettepoole.

„See tuba, kuhu te mind saatsite – ma kardan, et jätsin oma võtme sinna, aga mul on...“ Ulatan talle kokku volditud kartongi, kus on ruumi number kirjas. „See on kellegi teise oma. See on hõivatud. Minge üles ja vaadake ise, kui te mind ei usu. Läksin sinna sisse – mees ja tütar magasid. Ma äratasin nad üles.“

Riyonna toksib palavikuliselt klaviatuuril, silmad ekraanil ringi jooksmas, just nagu tahaks ta kuvarilt kõike lähedalt ja korraga vaadata. Tal on pikad küüned, hoolikalt viilitud ja lakitud kahvatut kollakasrohelist tooni. „Issand,“ pomiseb ta mõne sekundi pärast. „Ma väga-väga vabandan. Ma… see oli... Appikene.“ Ta lööb endale käepäkaga kõvasti vastu otsaesist. „Mis mul viga on? Ma ei ole seda mitte kunagi teinud. Ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin!“

„Vahet pole.“ Mind ei huvita ta enesetunde parandamine. „Kas ma saaksin palun võtme teise tuppa? Ma olen väga väsinud. Ma tahan lihtsalt…“

„Tuppa?“ Ta hääles kõlab kohkumus. „Oo, te ei saa ainult tuba – enam mitte. Proua Burrows, ma tunnen end nii halvasti, et teid sellisesse kohutavasse olukorda panin. Ma tõesti loodan, et midagi ei… noh, juhtunud?“

Tunneb ta huvi selle vastu, kas mees juba hõivatud toas ründas mind seksuaalselt? Just nagu minu olukord oleks saanud vaid nii kohutav olla? Vaatan altkulmu väikest pronksist Buddhat, kes ei peaks nii endaga rahulolev välja nägema. Kaalun talle tugeva nipsu andmist, aga suudan soovi vaos hoida.

Riyonna vaatab uuesti arvutiekraani. „Ma paigutan teid ilma lisatasuta ja meie hotelli kulul ühte Kaameliküürumäe majakestest. Ma sain kümme minutit tagasi kõne paarilt, kes peaks juba siin olema, aga nad ikkagi ei jõua kohale, nii et... saate endale isikliku terrassi, kus on lõpmatuna näiv bassein ja Kaameliküürumäele avanevad parimad vaated, mida Pääsusaba suudab pakkuda. Palvetav Munk ka. Palun võtke vastu see ja minu südamlikud vabandused, mis ehk kompenseerivad teile osaks saanud kohutava šoki.“

Ma peaksin olema tänulik ja põnevil, kuid Riyonna silmadesse tõusid tema pisikese kõne ajal pisarad ja ma suudan mõelda vaid sellele, et kui tema hakkab nutma, siis siin on minu piir. Ma kõnnin siit välja ja üritan leida lähima odava külalismaja – ükskõik millise, kus suudetakse silma peal hoida, kui palju tube on ja kes neis ükskõik millal viibib.

„Aitäh,“ suudan ma öelda. „See on teist väga lahke.“ Mida ta palvetava mungaga silmas pidas? Ma ei taha oma majakesse mitte kedagi peale iseenda, ükskõik kui vaga ta ka ei oleks. Ta ei saanud selle all päris inimest mõelda.

See on temast muidugi lahke. Väga. Ta poleks pidanud mind siiski nii oluliselt paremasse kohta majutama. Kui ma ärkan – loodetavasti hilisel pärastlõunal –, olen kindlasti ülimalt rõõmus ja arvan, et Riyonna Briggs on maailma parim administraator.

„Üldsegi. Mitte,“ ütleb ta. „Majutan teid number 21. Kutsun golfiauto – te ei saa sinna jala minna, see on liiga kaugel.“

Palun olgu juht ükskõik kes peale Diggy. Olgu see keegi tuima näoga ja viisakas ning ärgu ta inglise keelt kõnelgu.

„Ma sõidutaksin teid ise, aga... Ma. Värisen,“ ütleb Riyonna. „Ma ei suuda uskuda, et ma nii tegin! Mul on nii. Nii. Kahju. Ma ei taha ettegi kujutada, mis teiega juhtuda oleks võinud!“

Tema „oleks võinud“ muudab mind närviliseks – just nagu see, mis juhtus, poleks juba piisavalt ebameeldiv olnud. Kas ta kardab, et ma esitan tema kohta hotelli juhatajale kaebuse? Kas ma tundun nii õel? Ma ei suuda piisavalt välja näidata, et ei kavatse üritada teda vallandada, ilma tundumata, nagu oleksin valmis seda tegema, kui ma tahaks.

Sel hetkel pole ma kindel, kas mu mõtted on loogilised. Võiksin selleks ööks mõtlemise vabalt lõpetada.

Mu golfiautojuht ei ole nii vaikne, kui oleksin tahtnud, kuid ta on vähem suhtlemisaldis kui Diggy ja Riyonna. Mööda kuurordi mõlemalt poolt valgustatud looklevaid teid popsudes olen juba valmis selleks, et midagi läheb valesti – tühi rehv, rahetorm, keegi varitseb meid –, kuid õnneks jõuan ilma probleemideta juba paari minuti pärast oma majakesse kohale. See on ruumikas ja jahe ning mis veelgi toredam, seal ei ole mitte kedagi. Käin kõik toad läbi ega leia kuskilt ühtegi peitu pugenud peret.

Lukustan ukse, panen lukule keti peale ja viskan lähima magamistoa poole koperdades riided seljast. Jõuan veel öelda: „Jumal tänatud!“ eikellelegi erilisele, enne kui ma sügavasse unne vajun.