Читать книгу Kingfisher Hilli mõrvad - Sophie Hannah - Страница 4

Kui see lugu algab, ei ole kesköötund, vaid 1931. aasta 22. veebruari õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest. Kummaliseks läks asi just siis, kui monsieur Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool (tema sõber ja selle loo jutustaja) seisid koos kolmekümne võõraga hajusa salgana – mitte küll liiga lähestikku koos, kuid ometi ilmselgelt üks seltskond – Londonis Buckingham Palace Roadil. Meie rühmast, kuhu kuulus meeste ja naiste kõrval ka üks laps (ema süles olev imik, kes tihkeks kookoniks mähituna meenutas kõvasti muumiat), pidi õige pea saama reisiseltskond teekonnal, mis tundus mulle veider ja kummastav juba ammu enne seda, kui mõistsin, milliseid iseärasusi see meie ette päriselt veeretab.

Me olime kogunenud Londonis bussi juurde, et lasta end sõidutada Surreys Haslemere’i lähedal asuvasse kuulsasse Kingfisher Hilli elurajooni, mille looduse ilu oli pälvinud paljudelt kiidusõnu. Sõitjad olid küll kohale tulnud tublisti enne ettenähtud väljumisaega, aga bussi ei lastud veel kedagi. Selle asemel lõdisesime veebruarikuu niiskuses ja jaheduses lageda taeva all, trampisime jalgu vastu maad ja puhusime kinnastatud kätele hingeõhku, et sooja saada – kes kuidas suutis.

Jah, kesköö polnud, küll aga säärane talvepäev, mis juba koidab hämarana ja vaevleb valgusenäljas õhtuni välja.

Bussis jagus istekohti kolmekümnele, koos sohvri ja kindlalt ema vastu surutud pambutaolise imikuga oli sõitjaid kolmkümmend kaks ning me teised, sealhulgas bussifirma esindaja, pidime hõivama kahele poole vahekäiku jäävad istmed.

Seisin lõdisedes Poirot’ kõrval ja mulle turgatas pähe mõte, et mul on rohkem ühist sülelapse kui ühegi teise sealse salkkonna liikmega. Meie kolmekümne kahesest rühmast kolmkümmend teadsid, mispärast sõidavad sinna, kuhu me tol päeval parasjagu teel olime. Poirot’l oli õnn kuuluda nende hulka. Ka sohver teadis, miks ta seal on: see amet tõi talle leiva lauale ning pakilisemat põhjust olnuks raske leida.

Titt ja mina olime ainsad, kellel polnud õrna aimugi, miks me läheme sellesse kriiskavaks võõbatud bussi, ning meist kahest ainult ühele käis säärane selgusetus närvidele. Mina teadsin kõigest bussi sihtkohta. Kingfisher Hill, üheksasaja aakrini küündiv elurajoon, kust ei puudunud oma golfiklubi, kaks tenniseväljakut ning kuulsa arhitekti Sir Victor Marklew’ kavandatud ja ehitatud ujumisbassein, mis võis aasta ringi hoobelda sooja veega.

Vaikses ja varjulises Kingfisher Hilli piirkonnas võisid endale maakodu lubada ainult kõige jõukamad inimesed, aga see ei takistanud kõigil londonlastel – kuulugu nood ükskõik missugusesse ühiskonnakihti – sellest lõputult rääkida. Oleksin astunud nendesse õnnistatud valdustesse ootusärevalt põksuva südamega, kui Poirot poleks nii kangekaelselt varjanud minu eest meie sõidu põhjust. Tõdemus, et mind hoitakse veel suuremas teadmatuses kui tavaliselt, ajas mul paraku harja punaseks. Kas olin ma ehk teel kohtuma tulevase kuningannaga? Scotland Yardis võis mõnikord kuulda jutte, nagu elaksid Kingfisher Hillis peamiselt kuningakoja liikmed ja kõrgaadlikud, ning Poirot’ algatusel ettevõetud reisist võis alati kõike oodata.

Buss väljus täpipealt kell kaks; sohver hõikas reipalt: „Läheb sõiduks, daamid ja härrad!” ning ma ei ütleks, et sellele eelnenu oleks kestnud veerandit tundigi. Sestap võin julgesti väita, et hetkel, kui märkasin esimest korda toda õnnetu moe ja otsekui lõpetamata jäänud näoga naist, puudus kümme minutit kahest.

Peaksin ehk ühtlasi mainima, et selle peatüki esialgne pealkiri oligi mul „Lõpetamata nägu”. Poirot’le meeldis just see ning kui ütlesin, et olin asendanud selle teisega, vaidles ta ägedalt vastu.

„Catchpool, sa kipud alati käituma mõtlematult ja kiuslikult.” Ta vaatas mulle vihaselt otsa. „Miks panna sellele ülitähtsale peatükile pealkiri, mis tekitab segadust? Ei sellel ega ühelgi järgmisel keskööl juhtunud midagi nimetamisväärset! Tookord, kui oleksime väljas oodates äärepealt jääpurikaks külmunud, ilma et keegi oleks vaevunud seletama, miks selle char-a-banc’i¹ uksi lahti ei tehta, oli ometi hele päev.” Poirot jäi vait ja kortsutas kulmu. Ootasin, kuni ta on kaks kogemata kombel ühte lausesse sattunud pahameeleallikat teineteisest eraldanud. „Päris kindlasti polnud see kesköö.”

„Ma seletan seda oma …”

„Jah, seletad küll. See on su ülesanne, n’est-ce pas²? Sa oled tekitanud vähimagi põhjuseta vajaduse seletada asja, mida polnud algselt olemaski. See on ju ebaloogiline, non?”

Ma üksnes noogutasin. Vastus, mis mul keelel kibeles, oleks kõlanud upsakalt. Poirot’le kui detektiivile pole vastast kogu maailmas, aga ta ei ole teab mis kirjamees ning juhtub sedagi, ehkki harva, et ta eksib. „Hele päev” oli tolle õhtupooliku kirjelduseks, nagu ma juba ütlesin, täiesti sobimatu väljend, kuna „kesköö” – mitte tund vaid sõna – passis selle teema juurde suurepäraselt. Poleks ma tol päeval, enne kui oma reisi alustasime, juhtunud lugema ühe raamatu kaanelt sõnu „kesköine kogunemine”, ei oleks iial teada saadud, kes seisis Kingfisher Hilli mõrvade taga.

Aga ma ruttan sündmustest ette ning pean viima meid kõiki tagasi külma kätte. Kui Poirot ehk ei mõistnudki, mispärast meid sunniti vinges tuules ootama, siis mulle oli see selge. Põhjus peitus, nagu inimeste puhul nii tavaline, edevuses – täpsemini maahärra Alfred Bixby edevuses. Bixby oli äsja loodud Kingfisheri bussifirma omanik ning soovis, et me kõik saaksime imetleda sõidukit, mis pidi meid sihtkohta toimetama. Vaevalt olime Poirot’ga kohale jõudnud, kui Bixby ilmus just nagu gravitatsioonijõu mõjul meie kõrvale ega lahkunud sealt enam. Pööraselt elevil tõigast, et tema firma teenuseid kasutab kuulus Hercule Poirot, läks ta koguni sinnamaale, et oli valmis kõiki teisi sõitjaid eirama. Ei saa öelda, et sellest mulle mingit kasu oleks sündinud: seisin oma sõbrale nii lähedal, et pidin paratamatult viimse kui sõnani välja kannatama kogu temale suunatud jutuvoo.

„Kas pole ta imeline? Sinine ja oranž nagu meie kompaniile nime andnud jäälind. Särab ja hiilgab justkui mundrinööp! Ja missugune kuju! Imeilus, ütleksin ma. Kas pole tõsi, monsieur Poirot? Teist temataolist meie teedel ei sõida. Luksuse viimane sõna, uskuge mind! Vaadake neid uksi! Kui tihedalt need sulguvad. Insenerimõtte ja -töö oivaline saavutus. Te ainult vaadake!”

„Tõesti väga ilus,” kinnitasin, teades, et pääseme sisse alles siis, kui oleme sõiduriista piisavalt imetlenud. Poirot, kes polnud nõus heakskiitu teesklema, tõi kõripõhjast kuuldavale ebamäärase häälitsuse.

Bixby oli kõhn nurgeline punnis jõllsilmadega mees. Märganud teisel pool bussi kaht naist, mantlihõlmad tihedalt ümber keha mähitud ja kübarad sügavalt pähe tõmmatud, juhtis ta meie tähelepanu nendele ning kuulutas: „Need daamid on hiljaks jäänud! Haa-haa! Nad oleksid pidanud kohad aegsasti kinni panema. Kes soovib sõita Kingfisheri bussifirma sõidukiga, ei saa jätta asja juhuse hooleks, vastasel korral ei jätku talle istekohta. Haa! Andestust, daamid!” pasundas ta äkki.

Nood kaks naist pidid teda kindlasti kuulma, kuid ei teinud väljagi, vaid kõndisid otsustaval sammul edasi. Nad poleks meid õieti märganudki, kui Bixby ei oleks hõiganud. Neil polnud vähimatki huvi Kingfisheri bussifirma ega selle neljarattalise sini-oranži esindaja vastu. Bixby varjamatult meeleheitlik ja ebaväärikas käitumine tekitas minus kahtluse, kas tema firma ikka on nii edukas, kui ta meile kõigile räägib.

„Kas kuulsid? Härra Bixby oli just sunnitud kahele naisele ära ütlema,” ütles minu lähedal üks mees oma kaaslasele, kes vastas: „Õige kah, kui neid polnud kirjas. Ta ju kontrollis nimekirjast ja ütles, et oleme kõik kohal. Ei tea, miks inimesed oma plaane aegsasti ära ei tee.” Pahur, nagu ma sel päeval olin, ärritusin veel rohkem, tõdedes, et härra Bixbyl oli oma mühakliku käitumisega õnnestunud lollitada vähemalt kaht inimest.

Noogutasin kaasa ja tõin – loodetavasti õigetes kohtades – kuuldavale tunnustavaid üminaid, kui Bixby seletas, mismoodi tema firma alguse oli saanud: selles vaimus, et enamik inimesi on algatusvõimetud ega suuda ette kujutada asju, mida seni veel ei eksisteeri … ja et temalgi on Kingfisher Hillis kinnisvara … et tema eelmine ettevõte oli andnud kenasti kasumit … et Londoniga, ehkki geograafilises mõttes pole see kaugel, on ühendus kaunis kesine … ning et ta ei lase hirmul end takistada, olgu riigi ja maailma majandus pealegi nii katastroofilises seisus, nagu see praegu on …

Kui Alfred Bixbyl on Kingfisher Hillis maja, siis ei ela seal järelikult sugugi üksnes kuningakoja liikmed ja aristokraadid, mõtlesin ehk kõigest paar sekundit enne seda, kui panin tähele meie salga lähedal üksinda seisvat naist, kelle nägu väljendas õudu, ning kõik muud kaalutlused lendasid mul peast.

„Lõpetamata nägu,” pomisesin. Keegi ei kuulnud mind. Alfred Bixby luges parajasti Poirot’le ette Ramsay MacDonaldi venemeelse, sulidest ja võllaroogadest koosneva valitsuse ohtraid puudusi ning tema hääl käis minu omast üle.

Minu hinnangut mööda võis sel naisel aastaid olla kahekümne ringis. Ta kandis elegantset rohelist kübarat ja mantlit, mille all olev kleit näis olevat luitunud, peaaegu täiesti värvitu, nagu oleks seda üle saja korra pestud. Tema kinganinad olid kulunud.

Naine polnud just lausa inetu, küll aga kahvatu ja verevaene; sedasama võis öelda näojoonte kohta: tundus, justkui oleks keegi unustanud teha viimased pintslitõmbed, mis oleksid muutnud tema välimuse vaatajale vastuvõetavamaks. Naise huuled olid kitsad, kahvatud ja sissepoole tõmmatud ning silmad nagu kaks pinnasesse urgitsetud tumedat auku. Üleüldse paistis kogu tema nägu vajavat lõpetuseks rohkem üksikasju ja vormi – elemente, mis olid kusagil sügaval peidus ja tuli üksnes välja tuua.

See kõik oli kummatigi kõrvaline. Mind lummas ja rabas tõik, et see naine oli ilmselgelt hirmunud, tülgastunud ja üdini õnnetu ning seda kõike ühekorraga. Talle oleks justkui nüüdsama osaks saanud kohutav vapustus, mis lõi ta täielikult rivist välja. Naine silmitses ainiti bussi, pärani silmis peaaegu hullumeelne pilk, mis ei võinud johtuda sinise ja oranži värvi nii kriiskavalt sobimatust kombinatsioonist. Kui sõiduk poleks olnud elutu, võinuksin kahtlustada, et ajal kui meie tähelepanu viibis mujal, oli too naine näinud teda sooritamas kirjeldamatult jõhkrat kuritegu.

Ta näis olevat üksi ning seisis meie väikesest seltskonnast pisut väljaspool. Ma ei kõhelnud teda kõnetamast.

„Vabandust. Andke andeks, kui tülitan, aga te paistate olevat sügavalt vapustatud. Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Tema näol väljendus nii sügav õudus, et mul ei tulnud mõttessegi kahelda, kas polnud ma kogu seda probleemi endale üksnes ette kujutanud.

„Tänan, ei.” Naise hääl kõlas kõhklevalt ja tema mõtted paistsid olevat mujal.

„Kas olete päris kindel?”

„Jah. Ma … Jah. Tänan teid.” Ta astus minust neli-viis sammu eemale, bussi poole.

Kui ta oli otsustanud mu abipakkumise tagasi lükata, siis väevõimuga ma teda ju aidata ei saanud, sestap pöördusin Poirot’ ja Alfred Bixby juurde tagasi, kuid jälgisin seejuures naist, kes ilmutas õige pea järjest suuremaid ärevusemärke. Huuled hääletult liikumas, hakkas ta kõndima ringiratast. Õudusilme ei kadunud tema näolt sekundikski.

Olin just otsustanud katkestada Bixby monoloogi ning juhtida Poirot’ tähelepanu oma ärevuse objektile, kui kuulsin endast vasakul üht naishäält valjult ja põlglikult lausumas: „Kas näete seda noort naist seal? Mis tal ometi viga võiks olla? Ema pillas ta vist pea peale, kui ta alles väike oli.”

Pambuks mähitud imiku ema ahmis õhku ja surus lapse kõvemini enda vastu. „Ega teda sellepärast veel solvata ole vaja, preili,” lausus üks vanem mees, pälvides sellega üleüldise heakskiiduümina. Ainsad, kes ei paistnud seda kõike märkavatki, olid lõpetamata näoga naine ja Alfred Bixby, kes rääkis ikka veel Poirot’ga, ehkki too ei kuulanud teda enam.

„Tal paistab tõesti olevat midagi viga,” lausus keegi. „Peaksime kontrollima, kas ta ikka on sõitjate nimekirjas.”

Selle peale oli kõigil korraga midagi kosta.

„Härra Bixby ütles, et kõik on kohal.”

„Miks ei võiks ta siis uksi lahti teha? Sohver! Teie olete sohver, eks ju? Kas me tohime nüüd peale tulla?”

„Kui see seal seisab sõitjate nimekirjas, ei saa ta vist olla hullumajast putku pannud, ehkki käitumise poolest võiks seda arvata,” ütles valjuhäälne ebaviisakas naine. Temagi oli noor, umbes sama vana kui lõpetamata näoga naine. Tema hääl oli õelate sõnadega hämmastavas vastuolus. See oli rabavalt meloodiline ja naiselik – hele, särav, vaat et sillerdav. Kui briljant suudaks rääkida, kõlaks see just nõnda, mõtlesin.

„See härra rääkis temaga just äsja.” Üks eakas proua osutas süüdistavalt minule ning pööras siis näo minu poole. „Mida te talle ütlesite? Kas tunnete teda?”

„Üldsegi mitte,” vastasin. „Märkasin lihtsalt, et ta tunneb end halvasti, ja küsisin, kas ta vajab abi. Ta vastas: „Tänan, ei.””

„Nõndapsi siis, daamid ja härrad,” sekkus Alfred Bixby, täis soovi juhtida meie tähelepanu jälle oma aule ja uhkusele. „Kas poleks ehk aeg ilmutada teile selle tuliuue iluduse luksuslikku sisemust? Arvan, et on!”

Samal ajal kui hulk inimesi sööstis ettepoole, et pääseda kord juba külma käest sisse, tõmbusin mina kõrvale ja jälgisin, kuidas lõpetamata näoga naine taganes avatud bussiukse juurest eemale, otsekui kardaks, et see võib ta endasse neelata. Kuulsin selja taga Poirot’ häält. „Lähme edasi, Catchpool. Olen hinganud juba nii palju teie värsket Inglise õhku, et üheks päevaks piisab. Oi … vaadake: la pauvre mademoiselle³.”

„Mis pagan tal viga on, Poirot?”

„Ma ei tea, mu sõber. Tõenäoliselt on tema vaimsed võimed puudulikud.”

„Seda ma ei usu,” vastasin. „Kui temaga rääkisin, paistis ta mõistus igati selge olevat.”

„Praeguseks on see järelikult ähmastunud.”

Astusin uuesti naise juurde ja laususin: „Palun tuhandest vabandust, et teid jälle tülitan, aga kas ei vaja te ikka tõesti abi? Mu nimi on Edward Catchpool. Olen Scotland Yardi politseiinspektor ja …”

„Ei!” Tema suu virildus seda lausudes. „Seda ei saa te olla. See on võimatu!” Ta taganes minust eemale, põrgates sealjuures kokku imikut süles hoidva naisega. Tundus, justkui ei näeks ta midagi ega kedagi peale minu. Kui temaga esimest korda rääkisin, oli ta oma hirmudest ja piinadest nii hõivatud, et ei märganudki mind. Nüüd keskendus naine kõiki teisi eirates mulle. „Kes te olete?” nõudis ta. „Kes te päriselt olete?”

Poirot astus kärmesti ligi, et mind kaitsta. „Mademoiselle, see on tõsi, kinnitan teile. Inspektor Catchpool ja mina sõidame koos. Mina olen Hercule Poirot.”

Tema sõnadel oli silmanähtav mõju. Naise olek muutus sedamaid. Ta vaatas ringi. Alles nüüd näis ta märkavat, et on oma käitumisega paelunud paljude uudishimulike pealtvaatajate pilgud. Seejärel laskis naine pea longu ja sosistas: „Palun vabandust, inspektor. Mõistagi olete te see, kelle ütlete end olevat. Ma ei tea, mis mul hakkas.”

„Mis teil viga on?” küsisin keerutamata.

„Mitte midagi. Kõik on igati hästi.”

„Teid vaadates on mul seda raske uskuda.”

„Kui ma vajaksin abi, siis paluksin, inspektor. Palun ärge minu pärast muretsege.”

„Hüva,” sõnasin vastu tahtmist. „Kas läheme sisse?” Osutasin bussile, soovides näha, kas ta peab end nüüdsest normaalselt ülal. Naise kaootilise käitumise kiuste ei kahelnud ma, et tema mõistus on korras. Ta ei kannatanud vaimunõtruse all. Häda oli emotsionaalset laadi.

„Ma … teie …” kogeles ta.

„Lähme oma kohtadele, Catchpool” lausus Poirot otsustavalt. „Meie kaks. See noor daam soovib, et teda rahule jäetaks.”

Need sõnad näisid pakkuvat lõpetamata näoga naisele suurt kergendust ning kui Poirot oli moodustanud temaga ühisrinde, tunnistasin end lööduks. Olles jätnud reisikotid sinnasamasse kuhu kõik teisedki, ronisime sõidukisse ning naine eemaldus. Vahest ei olnudki teda Alfred Bixby nimekirjas ning tal polnud algusest peale kavatsust Kingfisher Hilli sõita. Järele mõtlema hakates tõdesin, et sumadane ei paistnud tal olevat ning ta ei kandnud ka käekotti ega ridiküli. Äkisti oli ta sokutanud end meie hulka soovist kellegi silma alt pääseda. Mul polnud vähimatki võimalust seda teada saada, sestap otsustasin oma viljatud arutlused lõpetada.

Bussi astunud, nägin, et istmed on enamjaolt tühjad. Sellel oli lihtne seletus: paljud olid jäänud uudishimust välja kuulama minu ja lõpetamata näoga naise vestlust. Nüüd oli see läbi ning ühtäkki meenus kõigile, kui külm neil on. Minu selja taga seisis vahekäigus üha kasvav tropp kärsituid inimesi.

„Marss edasi,” pomises keegi.

„Jah, liigu ometi kiiremini, Catchpool,” lausus Poirot.

Tegin, nagu ta ütles, ja hakkasin mööda vahekäiku edasi minema, ent jäin mõne hetke pärast uuesti seisma. Olin nimelt märganud silmanurgast ühel istmel raamatut, mille esikaas oli ülespoole ja pealkiri selgesti nähtav. Kas see võis olla …? Ei, kuidas oleks see võimalik?

Kostis rahulolematuid hüüdeid, mille seast eristus Poirot’ pahane hääl, kui taganesin teisi kokku surudes sammukese, et raamatu kaant lähemalt silmitseda. Jah, ma olin eksinud. Selle teose pealkiri oli „Midnight Gathering” – „Kesköine kogunemine”. Pilgutasin silmi ja vaatasin uuesti. Polnud kahtlust: „Kesköine kogunemine”. Ometi võinuksin vanduda, et olin näinud seal kaht sootuks teistsugust sõna.

„Mida too tohman seal kohmerdab?” hõigati Ameerika aktsendiga sellest ummikust, mille ma vahekäigus olin tekitanud. „Me kõik ootame!”

„Alors, on y va,⁴ Catchpool,” sõnas Poirot mu selja taga.

Tropist sirutus esile üks naisekäsi ning haaras istmelt raamatu. See välkkiire liigutus kiskus mu transist välja ning ma tõstsin silmad. Nägin briljandina heliseva häälega ebaviisakat naist. Surunud raamatu enda vastu, põrnitses ta mind vihaselt, justkui oleksin võinud köite juba ainuüksi pilguga päästmatult ära rüvetada.

„Andestust, ma ei tahtnud …” pomisesin. Naine vahtis mind veel vihasemalt. Tema näol oli häälega palju ühist. Kui mõlemale oleks lisandunud lahkust ja kaastunnet, võinuks ta jätta võluva mulje. Mind valdas äkiline äratundmine: see otsekui kunstniku voolitud ilusate põsesarnade, peente näojoonte, siniste silmade ja siidjate kuldsete juustega noor naine esindas igas mõttes mu ema lemmiktüüpi – vähemasti füüsilises mõttes. Kõik naised, kellega ma tema meelest pidanuksin abielluma, nägid suuresti välja samasugused kui too, välja arvatud mõistagi vihane grimass. Vasaku käe nimeta sõrmes kandis „Kesköise kogunemise” omanik sõrmust, mida ehtis suur rubiin. Anna andeks, ema, hiljaks jäin, mõtlesin endamisi. See naine on juba teisele vennikesele ära lubatud. Loodetavasti pole too õrnatundeline, vastasel korral ei pea ta sellele katsumusele vastu.

Pöörasin selja ja valmistusin mööda vahekäiku edasi minema, kui naine tegi korraga midagi üpris iseäralikku ja väiklast. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks raamatu endisele kohale tagasi asetada, ent tardus viimasel hetkel üpris ilmekal moel. Raamatut hoidev käsi jäi meie vahel oleva istme kohal õhku rippuma. Polnud vähimatki kahtlust, mida ta sellega öelda tahtis, ning teades, et mõistan seda, naeratas ta mulle õelalt. Missugune ebameeldiv naine! Ta tundis ilmselgelt rõõmu, et saab mind sõnatult kiusata. Tema naeratus kõneles selget keelt: seda raamatut luban ma näha kõigil peale sinu. See oli mõeldud karistuseks, et olin olnud nii tüütult uudishimulik. Nojah, ehk oligi tal õigus mulle koht kätte näidata. Uurisin tema raamatut vist kaunis silmatorkavalt.

Kui olime bussi tagaosas külg külje kõrval istet võtnud, küsis Poirot: „Ütle, Catchpool, mida huvitavat sa nägid, et me kõik pidime sinu taga vahekäigus nii kaua ootama.”

„Ei midagi. Väike eksitus. Ja see ei kestnud sugugi kaua – kõigest mõni sekund ja oligi läbi.”

„Mis eksitus?”

„Kas nägid raamatut, mida too naine luges?”

„Too ilus kuri naine?”

„Jah.”

„Jah, raamatut ma nägin. Ta hoidis sellest väga kõvasti kinni.”

„Kartis vist, et võin selle tal käest ära kiskuda,” laususin. „Tema raamatule ma tahtsingi veel korra pilgu peale heita. Selle pealkiri oli „Kesköine kogunemine” – „Midnight Gathering”. Esimest korda vaadates olin kindel, et näen kaanel pealkirja „Michael Gathercole”. Ilmselt tekitasid selle mulje tähed M ja G.”

„Michael Gathercole.” Hääle järgi otsustades hakkas Poirot’l tekkima huvi. „Advokaat Michael Gathercole? See on kummaline.” Poirot ja mina olime tutvunud Gathercole’iga läinud aastal, kui veetsime mitu sündmusterohket päeva Iiri Vabas Riigis⁵ Clonakiltys. „Miks peaks tagasihoidliku seadusemehe Michael Gathercole’i nime kasutatama raamatu pealkirjana, Catchpool?”

„Ei peakski. Ega kasutatudki. Ma eksisin. Seda pole mõtet pikemalt arutada.”

„Tundub märksa tõenäolisem, et Gathercole on kirjutanud raamatu ning selle kaanel seisab tema kui autori nimi,” tähendas Poirot.

„Gathercole’il pole sellega mingit pistmist. Raamatu „Kesköine kogunemine” on kirjutanud keegi teine.” Palun, mõtlesin endamisi, lõpetame juba selle jutu.

„Ma vist mõistan, Catchpool, mispärast sa nägid kaanel nime, mida seal polnud, ning miks just seda nime.”

Jäin ootama.

„Sinu mõtted on hõivatud sellest õnnetu olekuga naisest, kes paneb sulle süüks, nagu esineksid Scotland Yardi inspektori Edward Catchpoolina. Tema kinnitab meile, et ei vaja abi, aga sa ei usu, vaid hoiad silmad-kõrvad lahti. Hädaohu ees. Alors, sinu teadvus ühendab endale aru andmata tänase juhtumi sündmustega, mis leidsid aset eelmisel aastal Clonakiltys, kus varitses tõesti oht ja tehti kohutavat kurja.”

„Sul on kindlasti õigus. Bussi pole ta vist veel tulnud?”

„Ei oska öelda, mon ami⁶. Ma pole jälginud. Praegu on meil tähtsamatki teha.” Poirot tõi mantlitaskust nähtavale väikese kokkumurtud paberi. „Loe see läbi, enne kui buss liikuma hakkab. Sõidu ajal pole mõistlik lugeda, see tekitab kõrvetisi.”

Võtsin lehekese enda kätte, täis lootust, et mis seal ka ei seisaks, seda lugedes saan teada, miks me Kingfisher Hilli sõidame. Selle asemel leidsin end silmitsemas tohutut arvu seninägematult tillukesi sõnu. „Mis see on?” küsisin. „Mingid juhtnöörid? Milleks?”

„Pööra paberil teine külg, Catchpool.”

Tegin seda.

„Kas nüüd saad aru? Jah, juhtnöörid. Reeglid. Vaja läheb mängulauda ja suurt hulka väikesi kettaid, millel on silmad; mängu nimi on „Piilujad”!”

„Silmad? Inimsilmad või punktid?”

„Inimsilmad, Catchpool.” Poirot plaksutas silmi lahti-kinni. See oli koomiline ning oleksin kindlasti naerma pahvatanud, kui poleks olnud nii nördinud.

„Mida sa sellega teha tahad, Poirot? Miks sul lauamängu reeglid taskus on?”

„Ei olegi.” Tema rohelised silmad sädelesid. „Need on sinu käes.”

„Tead küll, mida ma mõtlen.”

„Ega mul ainult „Piilujate” reeglid kaasas ole. Mäng ise ka – see on karbiga mul sumadanis!” kuulutas Poirot võidurõõmsalt. „Ma ütlen: loe need reeglid nüüd läbi, sest niipea kui võimalik, hakkame meie kahekesi „Piilujaid” mängima. Meist saavad piilumise asjatundjad ja fanaatikud! Nagu näed, peab mängijaid olema vähemalt kaks.”

„Palun seleta,” sõnasin. „Mulle ei meeldi lauamängud. Tõttöelda ma lausa jälestan neid. Ning mis on „Piilujatel” pistmist su otsusega võtta mind Kingfisher Hilli kaasa? Ära ainult ütle, et need kaks asja pole omavahel seotud. Ma ei usuks sind.”

„„Piilujaid” sa küll ei jälesta, Catchpool. See on võimatu, sest sa pole seda kunagi mänginud. Oota ikka, enne kui otsustad, palun sind. „Piilujad” on hoopis midagi muud kui male.”

„Kas see on midagi „Peremehemängu” taolist? Seda ei salli ma silmaotsaski.”

„Sa pead vist silmas „Monopoli”, n’est-ce pas?”

„Jah, olen kuulnud seda ka nõnda nimetatavat. Miks peaks üks arukas inimene raiskama aega nii tobeda asja peale?”

„Aa! Pourrait-il être plus parfait?”⁷ Poirot’ nägu lõi ülimast rahulolust särama. „Just need sõnad peadki sa ütlema, kui oleme jõudnud la famille⁸ Devonporti majja!”

„Kes see Devonporti perekond on?” küsisin.

„Pead ütlema seda nii, et kõik kuulevad: sa jälestad „Monopoli”-mängu.”

„Millest sa räägid, Poirot? Mul pole praegu tuju …” olin tahtnud öelda „sinu tavapärasteks tembutusteks”.

„Ma ei tembuta, mon ami. Ole hea, loe need reeglid nüüd läbi. Viivitamatult. Varsti hakkame sõitma.”

Ohkasin ning hakkasin lugema. Õigemini küll vahtisin kirbukirjas sõnu ja püüdsin nendele keskenduda, aga kuidas ma ka poleks pingutanud, sisusse tungida ma ei suutnud. Kavatsesin seda just öelda, kui üle üldise jutusumina tungis mu kõrvu Alfred Bixby pahane hääl. „Kardan, et see on teie viimane võimalus, preili,” lausus ta. Istusin nagu temagi vahekäigu kõrval ning kui ta ettepoole küünitus, nägin teda. Bixby istus otse juhi taga ukse vastas ning tema sõnad olid mõeldud kellelegi, kes seisis väljas. „Ükski Kingfisheri firma buss pole iial väljunud ettenähtust kas või minutitki hiljem ning ma kavatsen sellest tavast kinni pidada! Ega te siin ainus ole, noor daam! Pean mõtlema veel kahekümne üheksale sõitjale; nad ei taha hiljaks jääda … ning ühel on pealegi veel sülelaps! Niisiis, kas soovite koos meiega sõita või mitte?”

„See on tema,” ütlesin vaikselt, kui lõpetamata näoga naine vahekäiku ilmus. Ta seisis seal, selg kühmus, otsekui kardaks, et Bixby võib istmelt üles tõusta ja talle kere peale anda. Näoilme järgi otsustades oleks too seda meeleldi teinudki. „Sohver, sulgege uks,” lausus ta. Too tegi, nagu kästud, ja käivitas mootori.

Naine, kelle näol võis näha pisarate jälgi, seisis liikumatult bussi esiosas. „Palun võtke istet, preili,” ütles Bixby talle. „Ainult üks koht ongi veel vaba – teil pole ju vaja kümnete vahel valida.” Ta ajas end püsti ja osutas. „Näete, seitsmes rida.”

„Sul võis olla õigus, Catchpool,” lausus Poirot. „La pauvre’i käitumine hakkab mind huvitama. Vaata, kui sügavas mõttes ta on. Teda vaevab mingi küsimus. Kuni pole sellele vastust leidnud, ei suuda ta otsustada …”

„Otsustada mida?”

„Kas ta tahab meiega kaasa tulla või mitte. See ebamäärasus valmistab talle kõvasti hingepiina.”

Kui teiste sõitjate pahameeleümin paisus, liikus õnnetu naine edasi ja sättis end istuma. Kohe seejärel võttis sõiduk kohalt ning ei läinudki kaua, kui Bixby oli jälle jalul. Ta marssis mööda vahekäiku edasi-tagasi, täis tahtmist kuulutada igaühele, kuidas meil oleks äärepealt tulnud kogeda väikest viivitust reisil, mis pidi kahtlemata kujunema meie elu kõige mugavamaks ja naudingurohkemaks. Osa tema juttu sumbus mootori valju möiratusse. Bixby ei maininud seda kahetsusväärset viperust poole sõnagagi – ei vähimatki seletust ega vabandust – ning säärane mahavaikimine andis alust oletada, et kõnealune müra saadab meid kogu tee kuni Kingfisherini välja.

Ta oli jõudnud oma väikese kõnega peaaegu bussi lõppu välja ning me polnud sõitnud kauem kui kümme minutit, kui kuulsin valju ahastavat karjatust. See tuli minust mitu rida eestpoolt. Kohe pärast seda ilmus lõpetamata näoga naine uuesti vahekäiku. „Palun peatuge!” hüüdis ta Bixbyle. Seejärel pöördus ta ja kõnetas sohvrit. „Peatage kohe buss. Ma pean … Palun tehke uks lahti. Ma ei saa siia jääda ega seal istuda.” Ta osutas oma kohale. „Ma … kui keegi ei soovi minuga kohta vahetada, siis peate laskma mul väljuda.”

Bixby raputas pead. Tema ülahuul kerkis kurjalt. „Kuulge, preili,” lausus ta, kõndides aeglaselt tema poole.

Poirot tõusis ning jäi vahekäigus Bixby ja naise vahel seisma. „Monsieur, kas ma tohin sekkuda?” küsis ta kummardades.

Bixby näis kõhklevat, kuid noogutas. „Peaasi, et sellega ei kaasne viivitust, monsieur Poirot. Te kindlasti mõistate. Neid kenasid inimesi ootavad kodu ja perekond.”

„Bien sûr.”⁹ Poirot pöördus naise poole. „Mademoiselle, te soovite istuda kusagil mujal?”

„Jah. Ma pean. See … see on tähtis. Muidu ma ei paluks.”

Mulle juba hästi tuttav järsk helisev hääl lausus: „Monsieur Poirot, palun olge nii lahke, täitke tema soov ja vahetage temaga koht. Istuksin palju meelsamini kõrvuti maailmakuulsa detektiivi kui tobeda hädaldajaga. Viimased viisteist minutit pole ta teinud muud kui õhku ahminud ja lõdisenud. See käib kohutavalt närvidele.”

La pauvre mademoiselle, nagu Poirot teda kutsus, oli niisiis istunud kõik see aeg tolle pagana raamatu omaniku kõrval! Mõni ime, et ta sinna kauemaks jääda ei tahtnud. Küllap oli ta teinud selle vea, et peatas pilgu raamatu kaanel ja saanud põhjaliku pahameele osaliseks.

„Mis teie istmel viga on?” küsis Poirot. „Miks te sealt ära tulla soovite?”

Naine raputas suures ärevuses pead. Seejärel hüüatas ta: „Te kindlasti ei usu mind, aga … ma suren, kui sinna jään. Keegi tapab mu!”

„Palun seletage, mida te sellega öelda tahate,” ütles Poirot. „Kes teid tappa tahab?”

„Ma ei tea!” nuuksus naine. „Tean üksnes, et see juhtub just sellel istmel. Vahekäigu kõrval seitsmendas reas paremat kätt. Just nõnda ta ütles. Kui istun kusagil mujal, ei juhtu minuga midagi. Härra, palun lubage mul minna teie kohale ja teie istuge siia.”

„Kes seda teile ütles?”

„Too mees! Üks mees. Ma … Ma ei tea, kes ta oli.”

„Ning mis teiega selle mehe jutu järgi juhtub, kui istute just nimetatud pingil?” küsis Poirot.

„Kas ei öelnud ma seda just praegu?” hädaldas naine. „Ta ütles, et mind tapetakse ära! „Pange mu sõnu tähele,” ütles ta. „Järgige seda hoiatust, vastasel korral ei välju te tollest bussist elusana.””