Читать книгу Monogrammimõrvad - Sophie Hannah - Страница 4

Järgmisel hommikul Bloxhamis painas mind vägisi teadmine, et iga hetk saabub Poirot ja kuulutab meile, lihtsameelsetele politseinikele, kui rumalasti me läheneme oma kolme mõrva uurimisele. Mina olin ainus, kes teadis tema peatsest tulekust ja olin seetõttu arusaadavalt ärevil. Vastutus Poirot’ sekkumise eest langes mulle ning ma kartsin, et see võib mõjuda mu alluvatele demoraliseerivalt. Kuigi tegelikult kartsin ma pigem, et see võib demoraliseerida mind. Ebaharilikult kirka veebruaripäeva optimistlikus valguses, pärast üllatavalt hästi magatud ööd ei suutnud ma enam mõista, miks ma polnud käskinud tal Bloxhami hotellist heaga eemale hoida.

Kuigi vaevalt see midagi muutnud oleks – ta poleks mu keelust tõenäoliselt väljagi teinud.

Kui Poirot saabus, viibisin ma parajasti hotelli uhkes vestibüülis ja rääkisin hotellidirektori härra Luca Lazzariga. Lazzari oli sõbralik, abivalmis ja otse ehmatavalt entusiastlik mees mustade kräsus juuste, laulva kõneviisi ja vuntsidega, mis polnud pooltki nii uhked kui Poirot’ omad. Lazzari paistis kogu hingest soovivat, et mina ja mu kolleegid tunneksime ennast tema hotellis sama mugavalt nagu hotelli külalised – muidugi need, keda seal juhtumisi ei mõrvatud.

Tutvustasin hotellidirektorit Poirot’le, kes vastuseks vaid põgusalt noogutas. Ta näis olevat kehvas tujus ja selle põhjus selgus õige pea. „Ma ei leidnud Jenniet,” kurtis ta. „Pool päeva ootasin kohvikus teda! Aga tema ei tulnud.”

„Siiski mitte pool päeva, Poirot,” märkisin mina, sest ta kippus liialdama.

„Mademoiselle Fee polnud samuti täna tööl. Need teised ettekandjad, nemad ei osanud mulle mitte midagi rääkida.”

„Kahju küll,” ütlesin, seda sugugi imeks panemata. Ma polnud hetkekski uskunud, et Jennie võiks uuesti kohvikusse minna ja tundsin ennast seetõttu süüdlasena. Oleksin vist pidanud kõvemini pingutama, et Poirot’le selgeks teha: naine oli tema juurest ja „Pleasanti” kohvikust ära jooksnud, teatanud enne, et oma mure usaldamine lauanaabrile oli viga. Miks oleks ta siis pidanud järgmisel päeval sinna naasma ja lubama Poirot’l ennast ikkagi kaitsta?

„Niisiis!” Poirot vaatas mulle nõudlikult otsa. „Mida teil on mulle rääkida?”

„Ka mina olen siis selleks, et vastata kõigile teie küsimustele,” teatas laialt naeratav Lazzari. „Luca Lazzari, teie teenistuses. Kas olete ka varem Bloxhami hotelli külastanud, Monsieur Poirot?”

„Non.”

„Kas pole lihtsalt võrratu hoone? Just nagu palee belle époque’i ajastust, jah? Majesteetlik! Loodan, et te märkate ja imetlete kunstiteoseid, mis teid siin igal sammul ümbritsevad!”

„Oui. Tõepoolest teeb teie majutusasutus silmad ette proua Blanche Unsworthi omale, kuigi viimase aknast avaneb parem vaade,” torkas Poirot. Tema halba tuju polnud niisama lihtne hajutada.

„Oo, minu imelise hotelli vaated!” Lazzari surus käed vaimustunult kokku. „Nendest akendest, mis on pööratud aia poole, näeb hingematvat ilu ja teise poole pealt paistab Londoni linn, samuti hunnitu vaatepilt! Hiljem ma näitan teile.”

„Eelistan näha neid kolme tuba, kus toimus mõrv,” vastas Poirot.

See pühkis vähemalt veidikeseks naeratuse Lazzari näolt. „Monsieur Poirot, te võite olla kindel, et selline kohutav kuritegu – kolm mõrva ühe öö jooksul, ma suudan seda ikka veel vaevalt uskuda! – et seda ei juhtu enam mitte iialgi meie maailmakuulsas Bloxhami hotellis.”

Vahetasime Poirot’ga pilke. Asi polnud mitte võimaluses, et kolmikmõrv võiks uuesti aset leida, vaid toimetulekus tõigaga, et see oli siin üldse juhtunud.

Otsustasin ohjad enda kätte haarata ja mitte anda Lazzarile võimalust veel midagi öelda. Poirot’ vuntsid juba võdisesid vaoshoitud ärritusest.

„Ohvrite nimed on proua Harriet Sippel, preili Ida Gransbury ja härra Richard Negus,” tegin Poirot’le teatavaks. „Kõik kolm olid hotelli külalised ja kõik nad leiti oma numbritoast.”

„Korralikud inimesed?” Poirot muheles meie omavahelise nalja peale. Tema tuju paranes kohe, kui Lazzari oli lõpuks ometi vait jäänud. „Ma ei tahtnud teid katkestada, Catchpool. Palun jätkake.”

„Kõik kolm ohvrit saabusid hotelli kolmapäeval, päev enne seda, kui nad mõrvati.”

„Kas nemad saabusid koos?”

„Ei.”

„Kindlasti mitte,” kinnitas Lazzari. „Nad saabusid eraldi, ükshaaval. Nad kirjutasid ennast sisse ükshaaval.”

„Ja nad tapeti ükshaaval,” lisas Poirot, öeldes valjusti välja just selle, mida minagi samal hetkel mõtlesin. „Teie olete päris kindel?” küsis ta Lazzarilt.

„Ma ei saaks olla enam rohkem kindel. Kuulsin seda oma administraatori, härra John Goode’i käest, kes on kõige usaldusväärsem mees, keda mina üldse tean. Teie kohtute temaga peatselt. Monsieur Poirot, siin meie Bloxhami hotellis töötavad ainult laitmatu taustaga inimesed ja kui minu administraator mulle midagi väidab, siis võin mina olla kindel, et see tõepoolest ongi nii. Igalt poolt üle terve Inglismaa ja kogu maailmast tuleb pidevalt inimesi küsima, kas nad pääseksid tööle Bloxhami hotelli. Ja mina võtan siia ainult parimaid.”

Naljakas, aga ma ei teadnudki, kui hästi ma olin Poirot’d juba tundma õppinud – selle hetkeni, kui nägin, millise vea Lazzari temaga suheldes tegi. Isegi kui ta oleks kirjutanud suurte tähtedega sildi „Kahtlustage seda meest mõrvas” ja riputanud selle härra John Goode’ile kaela, poleks ta saanud anda Poirot’le paremat põhjust oma administraatorit umbusaldada. Hercule Poirot lihtsalt ei talu seda, kui keegi püüab tema eest midagi ära otsustada – siis ajab ta jäärapäiselt sõrad vastu ja kaldub pigem vastupidise arvamuse poole.

„Kas teie ei leia,” ütles ta nüüd, „et tegemist on tähelepanuväärse kokkusattumusega? Meie kolm ohvrit – proua Harriet Sippel, preili Ida Gransbury ja härra Richard Negus – nemad saabuvad eraldi ja paistab, et nad ei ole omavahel kuidagi seotud. Ja ometi nad mitte ainult surevad samal päeval, nimelt eile, vaid ka saabuvad Bloxhami hotelli samal päeval – kolmapäeval.”

„Ja mis selles nii väga erilist on?” nõudsin mina. „Kolmapäeval saabus ilmselt sama suurusjärgu hotellidesse palju uusi kliente. Ma mõtlen selliseid, kes ei langenud mõrva ohvriks.”

Poirot’ silmad ähvardasid koobastest välja karata. Enda arvates polnud ma öelnud mitte midagi eriti vapustavat, mistõttu pidasin paremaks teeselda, et ma tema nördimust ei märka, ning jätkasin kuriteo üksikasjade üles lugemist.

„Kõik ohvrid leiti nende lukustatud numbritubadest,” jätkasin. „Mõrvar keeras kõigi kolme numbritoa ukse lukku ja viis võtme kaasa…”

„Attendez 20 ,” segas Poirot vahele. „Tahtsite vist öelda, et võtmed on kadunud. Teie ei või ju teada, et mõrvar võttis võtmed kaasa või et need on praegu tema valduses.”

Tõmbasin sügavalt hinge. „Me kahtlustame, et mõrvar võttis võtmed kaasa. Korraldasime põhjaliku läbiotsimise, kuid ei leidnud võtmeid ei ohvrite numbritubadest ega üldse kogu hotellist.”

„Minu esmaklassiline personal kontrollis seda ja kinnitas, et nii see on,” tõttas Lazzari lisama.

Poirot kuulutas, et tema tahab need kolm tuba ise põhjalikult läbi otsida. Lazzari kiitis selle mõtte vaimustunult heaks, nagu oleks Poirot teatanud talle soovist korraldada teeõhtu koos tantsuga.

„Otsige palju tahate, aga numbritubade võtmeid te sealt ei leia,” ütlesin mina. „Uskuge mind, mõrvar võttis need kaasa. Ma küll ei tea, mis ta nendega tegi, aga –”

„Võib-olla ta pani need oma mantlitaskusse ühe või kolme või viie mansetinööbi juurde, mille peal on monogramm,” märkis Poirot kuivalt.

„Oo, nüüd mina saan aru, miks teie kohta öeldakse, et te olete kõige hiilgavam detektiiv, Monsieur Poirot!” hüüdis Lazzari, kuigi Poirot’ torge talle midagi ei öelnud. „Räägitakse, et teil on erakordne mõistus!”

„Surma põhjus paistab olevat mürgitamine,” ütlesin mina, soovimata Poirot’ erakordsetel vaimuannetel pikemalt peatuda. „Kahtlustame tsüaniidi, piisavalt suure koguse puhul mõjub see väga kiiresti. Alles lahkamistulemused annavad kindla vastuse, aga… Nende joogid olid peaaaegu kindlasti mürgitatud. Harriet Sippeli ja Ida Gransbury puhul oli joogiks tee, Richard Neguse puhul šerri.”

„Kuidas te selle avastasite?” tahtis Poirot teada. „Joogid on veel tubades?”

„Tassid igatahes on, nagu ka Neguse šerriklaas. Jookidest on järel vaid mõni tilk, kuid teel ja kohvil on piisavalt lihtne vahet teha. Võin kihla vedada, et neist tilkadest leitakse tsüaniidi.”

„Ja surma saabumise aeg?”

„Politseiarsti hinnangul tapeti kõik kolm kella 16.00 ja 20.30 vahel. Tänu juhusele õnnestus meil seda ajavahemikku veelgi koomale tõmmata ning see oleks veerand kaheksa ja kümme minutit kaheksa läbi vahel.”

„Tõesti õnnelik juhus!” kiitis Lazzari. „Kõiki neid… Ah… Igaüht kolmest ohvrist nähti viimati elusana kell veerand kaheksa, minu kolme vaieldamatult usaldusväärse töötaja poolt, nii et selles ei maksa üldse kahelda! Mina ise leidsin kadunukesed – oo, kui hirmus tragöödia – kella veerand üheksa ja kaheksa kahekümne vahel.”