Читать книгу Peotäis pruute - Stephanie Laurens - Страница 4

Kardinarõngaste lõgin kõlas nagu piksemürin. Tohutu suure baldahhiinvoodi peats oli endiselt varjudesse mähkunud, kuid sellele vaatamata teadis Max, et mingil mõistatuslikul põhjusel püüdis Masterton teda äratada. Ei saanud ju ometi veel keskpäev olla?

Lamades kõhuli keset voodit soojade linade vahel, habemetüükais põsk vastu pehmete udusulgedega täidetud patja surutud, kaalus Max, kas teeselda magamist või mitte. Kuid Masterton teab, et ta on ärkvel. Ja teab ka seda, et Max teab. Mõnikord tundus, et see pagana mees teab tema mõtteid enne, kui ta ise. Ja kohe kindlasti ei lähe ta minema enne, kui Max on alla andnud ja tema kohalolekut tunnistanud.

Pead tõstes avas Max ühe oma erksinise silma. Tema hirmuäratavalt korrektne kammerteener seisis täiesti liikumatult otse ta ees. Mastertoni näol oli osavõtmatu ilme. Max kortsutas kulmu.

Vastuseks sellele märgile, mis ennustas lähenevat raevu, hakkas Masterton kiirustades oma sealoleku põhjust selgitama. Mitte et see oleks otseselt tema kohustuste hulka kuulunud. Vaid kõigi ülejäänud Delmere House’i vanemate teenijate ühiselt tehtud otsus oli sundinud teda tema hiilguse und sellisel ennekuulmatul ajal kui kell üheksa hommikul segama. Ta oli vägagi teadlik sellest, kui ohtlik säärane ettevõtmine olla võib. Ta oli olnud Max Rotherbridge’i, Delmere’i vikondi teenistuses üheksa aastat. Oli ülimalt ebatõenäoline, et tema isanda hiljutine Twyfordi hertsogiks ülendamine mehe karakterit kuidagi muutnud oli. Tegelikult oli tema isandal, otsustades selle järgi, mis Masterton näinud oli, tulnud ootamatult sülle langenud pärandusega tegeldes oma iseloomu rohkem proovile panna kui kunagi varem oma kolmekümne nelja eluaasta jooksul.

„Hillshaw palus mul teile edasi öelda, et üks noor daam soovib teiega kokku saada, teie hiilgus.”

Maxi jaoks oli endiselt üllatav kuulda teenijaid tema uut tiitlit kasutamas. Tal tuleb ohjeldada oma automaatset reaktsiooni otsida silmadega kedagi, kelle poole need pöörduda võisid. Daam. Korts ta kulmude vahel muutus sügavamaks. „Ei.” Ta lasi peal tagasi pehmetele patjadele langeda ja sulges silmad.

„Ei, teie hiilgus?”

Teenri häälest kostis selge hämmeldus. Maxi pea valutas. Ta oli koidikuni üleval olnud. Õhtu oli alanud halvasti, sest ta oli tundnud endal sundust osaleda oma emapoolse tädi, leedi Maxwelli korraldatud ballil. Ta võttis väga harva sellistest üritustest osa, sest need olid tema maitse jaoks liiga igavad. Igatsevatest ohetest, mis tema ilmumine kõigis neis armsates noortes olevustes esile kutsus, piisas isegi kõige kalgima elumehe minemapeletamiseks. Ja kuigi tal oli sellele tiitlile täielik õigus, ei olnud debütantide võrgutamine enam tema stiil. Mitte kolmekümne nelja aastaselt.

Ta oli lahkunud ballilt niipea kui sai ning siirdunud tagasihoidlikkusse villasse, kus elas ta praegune armuke. Kuid kaunis Carmelita oli olnud pirtsakas tujus. Miks küll on säärased naised eranditult nii ahned? Ja mis paneb neid arvama, et tema on nii sõge seda taluma? Neil oli olnud suur riid, mis oli lõppenud sellega, et ta oli täiesti selgesõnaliselt sellel erutaval lepatriinul lahkuda palunud.

Sealt edasi oli ta läinud White’si ja seejärel Boodles’isse. Sellest väikesest asutusest oli ta leidnud kamba oma sõpru ja koos oli neil õnnestunud öö mööda saata. Ja ka enamiku hommikust. Ta polnud ei kaotanud ega võitnud. Kuid tuikav pea meenutas, et kindla peale oli ta palju joonud.

Max oigas ja ajas end küünarnukkidele, et vaadata Mastertoni paremini pilguga, mis, vaatamata ta seisundile, oli märkimisväärselt selge. Rääkides toonil nagu juhendaks mõnd tohmanit, selgitas ta: „Kui minuga tahab kokku saada naine, ei saa ta olla daam. Ükski daam ei tuleks siia.”

Maxi arvates pidi tema selgitus olema ilmselge, kuid tema teener jõllitas ainitise pilguga voodiposti. Kortsus kulm, mis korraks tema isanda kenalt näolt kadunud oli, ilmus sinna taas.

Vaikus.

Max ohkas ja langetas pea kätele. „Kas te nägite teda, Masterton?”

„Mul tõepoolest õnnestus noort daami vilksamisi näha, kui Hillshaw ta raamatukokku juhatas, teie hiilgus.”

Max pigistas silmad kõvasti kinni. Mastertoni rõhutatud „noore daami” kasutamine oli väga kõnekas. Kõik Maxi teenijad olid väga kogenud, eristamaks daame sellistest naistest, kellest võiks oodata, et nad ühe poissmehe koju ilmuvad. Ja kui mõlemad, nii Masterton kui Hillshaw väidavad, et alumisel korrusel olev naine on noor daam, siis seda too kindla peale ka on. Kuid oli kujutlematu, et ükski korralik noor neiu külastaks Londoni kõige kurikuulsamat elumeest kell üheksa hommikul.

Võttes oma isanda vaikimist kui märki valmisolekust päeva alustada, läks Masterton üle avara toa riidekapi juurde. „Hillshaw mainis, et see noor daam, preili Twinning, on arvamusel, et tal on teiega kohtumine kokku lepitud, teie hiilgus.”

Max oli korraga veendunud, et tegemist on luupainajaga. Ta määras harva kellegagi kokkusaamisi ning kindlasti ei määranud ta neid noorte neidudega kella üheksaks hommikul. Ja eriti mitte noorte vallaliste neidudega. „Preili Twinning?” See nimi ei tulnud talle üldse tuttav ette.

„Jah, teie hiilgus.” Masterton tuli voodi juurde tagasi, mitmesugused rõivaesemed käsivarrele tõstetud, kõige peal hoolikalt laiali laotatud sügavsinine hommikukuub Maxi heakskiitu ootamas. „See Bath’i ülipeenest kangast kuub oleks vist kõige kohasem?”

Paratamatule oiates järele andes ajas Max end istukile.

Üks korrus allpool istus Caroline Twinning rahulikult raamatukogutoas kamina ääres tugitoolis ja luges tema hiilguse, Twyfordi hertsogi hommikust ajalehte. Kui ta ka oma praeguse asukoha sündsuse suhtes mingeid kõhklusi tundis, varjas ta neid hästi. Tema võluvalt siiras näoilme oli vaba igasugusest närvilisusest ja kui ta lasi pilgul üle otsekoheselt halvustava aiapeo kirjelduse libiseda, mida elavdasid vananeva Cumberlandi hertsogi skandaalsed kalduvused, ilmus tema täidlastele huultele kütkestav naeratus. Tõtt-öelda ootas ta hertsogiga kohtumist väga. Tema ja ta õed olid veetnud kaheksateist äärmiselt nauditavat kuud, mis olid olnud kui joovastavalt ergutav vabadusesõõm nende varasema kloostritaolise elu järel. Kuid nüüd oli neil viimane aeg oma tuleviku kindlustamisega algust teha. Selleks aga oli neil vaja pääseda koorekihi hulka, sellele sädelevale areenile, mis siiani nende jaoks suletud oli olnud. Ning nende jaoks oli Twyfordi hertsog vaieldamatult võtmeks, mille abil seda erilist ust avada.

Kuuldes mehelikke samme raamatukogu uksele lähenemas, tõstis Caroline pea ning naeratas siis enesekindlalt. Tänu taevale, et hertsogiga on nii lihtne hakkama saada.

Selleks ajaks, kui Max alumisele korrusele jõudis, oli ta tolle salapärase preili Twinningu sealviibimise iga võimaliku põhjuse kõrvale heitnud. Ta oli riietumisele vähe aega kulutanud, tundmata mitte mingisugust vajadust ekstravagantsete kaunistuse kasutamise järele, et oma pikalt ja võimsalt kogult tähelepanu eemale tõmmata. Tema laiad õlad ja lihaselised reied sobisid täiuslikult hetkemoega. Tema suurepärase lõikega kuued nägid välja nii, nagu oleks need talle selga vormitud, ja kitsenahast kintspükstel ei olnud ainsatki kortsu. Maitsekas vest, perfektselt seotud kaelaside ja läikivad säärsaapad, mis täiustasid üldpilti, panid kadestama paljusid edasipüüdlikke moenarre. Ta juuksed, tumedad kui öö, olid korralikus soengus, raamides tõmmut nägu, millele aastad ei olnud jätnud muud jälge kui kogenud künismi. Põlates ajastule omast enese ehtimist, kandis tema Twyfordi hiilgus ainult üht kuldset pitsatsõrmust oma vasaku käe sõrmes ega uhkeldanud ei uurikettide ega pitseritega. Kuid sellele vaatamata ei suutnud keegi Maxi vaadates ette kujutada teda teistsugusena kui ta oli – üks moodsamaid ja rikkamaid mehi terves koorekihis.

Max astus raamatukokku, kesköösiniste silmade sügavuses natuke kuri pilk. Tema tähelepanu püüdis kiire liigutus, kui noor neiu, kes oli kamina ääres tema lemmiktugitoolis istudes rahulikult tema hommikust Gazette’i lugenud, lehe kokku murdis ja kõrvale pani, enne kui püsti tõusis ja talle otsa vaatas. Max jäi seisma, siniste silmade pilk korraga süvenenud, igasugune märk pahameelest kadumas, kui ta uurivalt oma ootamatut külalist silmitses. Tema luupainaja oli unenäoks moondumas. Olend tema ees oli kahtlemata houri, neitsi Koraani paradiisist. Ta jäi mõneks hetkeks vaimustusest tardunult naist vaatama. Siis aga võttis ta kaine mõistus end kokku. Mitte houri. Paradiisineitsid ei loe Gazette’i. Vähemalt mitte tema raamatukogus kell üheksa hommikul. Sõnakuulmatutest vasekarva lokkidest, mis naise näo ümber kähardusid, kuni pisikeste kinganinadeni, mis lihtsalõikelise rabavalt moodsa kleidi ääre alt ahvatlevalt välja paistsid, ei leidnud Max tema juures ühtegi viga. Naine oli vormika kehaehitusega, jumalannalikult pikk, rinnakas ja ümarate puusadega, kuid see kõik oli täiuslikult proportsioonis. Tema aprikoosivärvi siidkleit tõi lummavalt välja rikkalikud kumerused, liibudes ahvatlevalt ta kreekapärastele kehavormidele. Kui Maxi pilk naise näole tagasi pöördus, jõudis ta märgata tema sirget nina ja täidlasi huuli, enne kui kaunilt kaarduvad kulmud ja suuri silmi ääristavad pikad ripsmed ta tähelepanu endale tõmbasid. Alles siis, kui ta naise jahedatesse hallikasrohelistesse silmadesse vaatas, nägi ta neis peituvat lõbusat tulukest. Seesuguse reageeringuga mitte harjunud olles kortsutas Max kulmu.

„Kes te, täpsemalt, olete?” Mehe hääl, nagu ta rahulolevalt märkas, oli tasakaalukas ja diktsioon selge.

Naeratus, mis nende kutsuvate huulte nurkades hõljunud oli, muutus lõpuks ometi tõeliseks, tuues nähtavale rea väikeseid pärlisarnaseid hambaid. Kuid selle asemel, et mehe küsimusele vastata, ütles see nägemus: „Ma ootasin hertsog Twyfordi.”

Naise hääl oli madal ja meloodiline. Haaratuna mõttest, kuidas kõige kiiremini formaalsustega ühele poole saada, vastas Max automaatselt: „Mina olengi hertsog.”

„Teie?” Üheks pikaks hetkeks ilmus naise kütkestavale näole sügavalt hämmeldunud ilme.

Caroline ei suutnud varjata oma üllatust. Kuidas sai just tema kõigi võimalike meeste hulgast hertsog olla? Lisaks sellele, et mees oli liiga noor selleks, et oleks saanud tema isaga sõber olla, oli tema ees seisev džentelmen kahtlemata ka elumees. Ja pealegi veel esimest sorti elumees. Kas tema arvamust mehe iseloomu kohta olid mõjutanud tolle tumedad kulmud, kongnina ning enesekindla suu- ja lõuajoonega karmiilmeline nägu või ükskõikne enesekindlus, millega too tuppa sisenenud oli, ei osanud Caroline öelda. Kuid vaoshoitult ülbe viis, millega mehe siniste silmade pilk teda pealaest jalatallani mõõtnud oli ning seejärel sama rahulikult tuldud teed ülespoole tagasi liikus, justkui veendudes, et midagi kahe silma vahele ei olnud jäänud, ei jätnud talle mingit kahtlust selles, millise mehega tal siin tegemist oli. Tundes end turvaliselt teadmisest, et oli oma eestkostja katuse all, oli ta lasknud end lõbustada säärasest ilmselt heakskiitvast pilgust, mis mehe sügavsinistest silmadest välja paistis. Nüüd, kui needsamad sinised, läbitungivalt selgepilgulised silmad endiselt temal püsisid, tundus talle nagu oleks vaip ta jalge alt ära tõmmatud.

Maxile ei jäänud naise rabatud pilk märkamatuks. „Oma pattude eest,” lisas ta kinnituseks.

Kasvava rahutustundega andis ta külalisele käega märku suure mahagonist kirjutuslaua ääres istet võtta ning läks ise teisel pool lauda seisva tooli juurde. Seda tehes raputas ta mõttes pead, üritades minema pühkida täiesti mittevajalikke mõtteid, mis sinna vägisi sisse tikkusid. Pagana Carmelita!

Caroline, püüdes kiiresti hinnata seda, mida see viimane segadusse ajav uudis mehe suust tema jaoks tähendada võib, astus ettepoole ning võttis osutatud toolil istet.

Väliselt rahulikuna vaatas Max naise kõnnaku alateadlikult graatsilist liuglemist ning puusade võrgutavat õõtsumist, kui ta istet võttis. Tal tuleb Carmelitale asendaja leida. Ta pilk puhkas mõtisklevalt enda ees istuval ilul. Hillshaw’l oli õigus olnud. Tegemist on kahtlemata daamiga. Kuid see ei olnud teda kunagi varem mitte millekski takistanud. Ning nüüd, kui ta naist lähemalt silmitseda sai, tõdes ta, et too ei olnud enam ka väga nooruke. Veelgi parem. Kuid mitte ühtegi sõrmust, mis oli veider. Järjekordne valutorge silmade taga lisas ta häälele karedust. „Kes pagan te olete?”

Põselohuke ilmus uuesti. Ilma igasuguse ebaluseta vastas naine: „Minu nimi on Caroline Twinning. Ning kui te tõepoolest olete hertsog Twyford, siis ma kardan, et on üsna tõenäoline, et ma olen teie eestkostealune.”

See teadaanne võeti vastu täielikus vaikuses. Sellele järgnes pikk paus, mille vältel Max istus liikumatult, terav siniste silmade pilk vankumatult külalisele kinnitunud. Naine talus seda mõned minutid, enne kui sellise ainitise põrnitsemise peale viisakalt, kuid samas ka lõbustatult kulmu kergitas.

Max sulges silmad ja oigas. „Oh jumal.”

Olukorra mõistmiseks oli kulunud vaid hetk. Ainuke naine, keda ta võrgutada ei tohi, on tema enda hoolealune. Ning ta oli juba otsustanud, et tahab kindla peale Caroline Twinningu ära võrgutada. Pingutusega suunas ta oma mõtted pooleli oleva vestlusteema juurde tagasi. Ta avas silmad. Loodetavasti paneb naine tema reaktsiooni loomuliku uskumatuse arvele. Hallikasroheliste silmade pilku kohates, mis nüüd veelgi lõbustatum oli, ei olnud ta selles aga nii kindel. „Selgitage seda mulle, palun. Väga lihtsate sõnadega. Ma ei ole hetkel valmis mõistatusi lahendama.”

Caroline ei suutnud muiet tagasi hoida. Ta oli märganud mehe siniseid silmi hooti läbimas midagi, mida ta valusööstudeks pidas. „Kui teie pea nii väga valutab, miks te ei kasuta siis jääkotti? Ma kinnitan, et mul ei oleks selle vastu midagi.”

Max heitis naise suunas põlastava pilgu. Tal oli tunne nagu hakkaks ta pea lõhkema, aga kuidas julges too naine olla nii sündsusetu, et seda tähele panna, rääkimata selle mainimisest? Kuid samas oli naisel täiesti õigus. Jääkott oli täpselt see, mis ta vajas. Sünge pilguga sirutas ta käe kellanööri järele.

Hillshaw astus kutse peale tuppa ning võttis korralduse jääkoti toomise kohta vastu ilma väliselt segadusse sattumata. „Praegu, teie hiilgus?”

„Loomulikult praegu! Mis kasu sellest hiljem oleks?” Max võpatas omaenda hääle peale.

„Kuidas tema hiilgus soovib.” Sünge hääletoon ei jätnud Maxile kahtlustki teenri sügavast halvakspanust.

Kui uks Hillshaw’ selja taga kinni vajus, toetas Max selja vastu toolileeni, sõrmed meelekohtadele surutud ning põrnitses Caroline’i ainitise pilguga. „Te võite alustada.”

Veel kord naeratas naine täiesti pingevabalt. „Minu isa oli söör Thomas Twinning. Ta oli Twyfordi hertsogi – ilmselt eelmise hertsogi – vana sõber.”

Max noogutas. „Minu onu. Ma pärisin tiitli temalt. Ta sai kolm kuud tagasi koos oma kahe pojaga ootamatult surma. Ma ei osanud arvatagi, et võiksin kunagi mõisa pärida, seega ei tea ma midagi kokkulepetest, mis teie vanematel lahkunud hertsogiga olla võis.”

Caroline noogutas ja ootas, kuni Hillshaw, kes oma isandale hõbekandikul soovitud jääkoti tõi, eemaldus. „Ma mõistan. Kui mu isa kaheksateist kuud tagasi suri, teatati meile, mulle ja mu õdedele, et ta oli meid Twyfordi hertsogi eestkoste alla jätnud.”

„Kaheksateist kuud tagasi? Mida te vahepeal teinud olete?”

„Mõnda aega elasime mõisas. Selle päris üks kauge sugulane ning ta oli valmis laskma meil majja edasi jääda. Kuid tundus mõttetuna end sinna igaveseks matta. Hertsog tahtis, et me kohe tema pere juurde koliksime, kuid meil oli leinaaeg. Ma veensin teda, et ta lubaks meil minna minu kasuema perekonna juurde New Yorki. Nad olid alati tahtnud, et me neile külla läheksime ning see näis selleks väga sobiv võimalus olevat. Ma kirjutasin hertsogile New Yorgis olles, öeldes, et külastame teda Inglismaale tagasi jõudes ja andsin talle meie arvatava naasmise kuupäeva. Ta vastas mu kirjale ja tegi ettepaneku, et võiksin teda täna külastada. Ja siin ma nüüd siis olen.”

Max mõistis nüüd kõike. Caroline Twinning oli veel üks osa tema neetult tülikast pärandusest. Olles elanud oma varasematel aastatel vaba ja naudinguterikast elu, olnud elupõletaja linna saabumisest alates, oli Max peagi taibanud, et tema elustiil vajas kapitali, mis seda toetaks. Niisiis oli ta kindlustanud selle, et kõiki tema mõisasid juhiti tõhusalt ja hästi. Delmere’i mõisad, mis ta oma isalt päris, olid kaasaegse mõisajuhtimise musternäidiseks. Kuid tema onul Henryl ei olnud kunagi olnud erilist huvi oma palju suuremate valduste vastu. Pärast onuga juhtunud traagilist paadiõnnetust, mis oli Maxi jaoks ootamatult kaasa toonud Twyfordi hertsogkonnaga seotud vastutuse, oli ta avastanud, et onu kõikide mõisate põhjalik ülevaatus oli hädavajalik, kui ta ei taha, et need tema palju õitsvamal järjel olevaid Delmere’i valdusi ära ei kurnaks. Kolm viimast kuud olid möödunud pidevas muutumises, mille jooksul vana Twyfordi kauaaegsed teenijad püüdsid kohaneda uue hertsogi ja tema väga erisuguse elustiiliga. Maxi jaoks olid need tähendanud kolme kuud lakkamatut tööd. Alles sel nädalal oli ta lõpuks mõelnud, et kõige hullem on viimaks mööda saamas. Ta oli saatnud oma kannatliku sekretäri, Joshua Cummingsi, koju hädavajalikule puhkusele. Ning nüüd, üsna arusaadavalt, oli algamas tema Twyfordi pärandi saaga järgmine peatükk.

„Te mainisite õdesid. Kui palju?”

„Minu poolõed tegelikult. Meid on kokku neli.”

Vastuse kergus muutis Maxi otsekohe kahtlustavaks. „Kui vanad?”

Caroline kõhkles märgatavalt, enne kui vastas: „Kakskümmend, üheksateist ja kaheksateist.”

Vastuse mõju Maxile oli šokeeriv. „Armas taevas! Nad ei tulnud ju ometi koos teiega siia?”

Caroline vastas hämmeldunult: „Ei. Ma jätsin nad hotelli.”

„Jumal tänatud selle eest,” sõnas Max. Caroline’i uurivat pilku kohates ta naeratas. „Kui keegi oleks neid siia sisenemas näinud, oleks linnas kulutulena levinud jutt, et ma rajan siia haaremit.”

Mehe naeratus pani Caroline’i silmi pilgutama. Tema hallid silmad läksid mehe sõnu kuuldes natuke suuremaks ning ta suutis vaevu mõistmatust teeselda. Märgates mehe siniste silmade pilgus seda kummalist tulukest, kui need temal peatusid, näis olevat päris hea, et ta hertsogi eestkostealune on. Oma mööndavasti väheste teadmiste põhjal sellist tüüpi meeste moraalsuse kohta, arvas ta, et tema positsioon tagab talle turvalisuse, kui ka miski muu seda ei tee.

Sarnaselt naisele mõtles Max täpselt sama asja. Ning otsustas oma kõige hiljutisema päritud kohustusega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Lisaks sellele, et tal ei olnud mitte mingisugust soovi noorte abieluealiste naiste eestkostjaks olla, oli tal vaja vabaneda takistustest Caroline Twinninguni viivalt teelt. Talle torkas äkki pähe, et naise kirjeldus oma elust oli olnud kummaliselt pinnapealne ja otsustavalt napisõnaline. „Alustage algusest. Kes oli teie ema ja millal ta suri?”

Caroline ei olnud valmistunud oma elulugu ette kandma, arvates, et hertsog on kõikidest faktidest teadlik. Kuid praeguses olukorras oli tal väga raske mehe küsimustele vastamisest keelduda. „Minu ema nimi oli Caroline Farningham, ta oli pärit Staffordshire’i Farninghamide suguvõsast.”

Max noogutas. Vana perekond, väga tuntud ja heade sidemetega.

Caroline’i pilk oli ekselnud raamaturidadele, mis hertsogi selja taga riiuleid täitsid. „Ta suri varsti pärast minu sündi. Mul ei olnudki võimalust teda tundma õppida. Mõne aasta pärast abiellus mu isa uuesti, seekord ühe kohaliku neiuga, kelle perekond hakkas asumaadele rändama. Eleanor oli minu vastu väga hea ning hoolitses meie kõigi eest väga hästi, kuni ta kuus aastat tagasi suri. Loomulikult oli mu isa pettunud, et ta kunagi poega ei saanud ning pööras meile neljale väga harva tähelepanu, mis tähendas seda, et kogu koorem oli Eleanori õlgadele jäetud.”

Mida rohkem Max mehest kuulis, seda veendunum ta oli, et söör Thomas Twinningul oli mõni kruvi logisenud. Ta oli ilmselgelt olnud kõige ebaloomulikum lapsevanem. Kuid need teised on ainult preili Twinningu poolõed. Oletatavasti ei ole nad nii hurmavad kui tema. Max mõtles, et peaks selle kohta järelepärimisi tegema, kuid enne kui tal õnnestus sobiv küsimus moodustada, tuli talle pähe üks teine sama intrigeeriv teema.

„Kuidas juhtus nii, et kedagi teist ei ole varem seltskonnale esitletud? Kui teie isa muretses piisavalt, et teile eestkostja organiseerida, oleks tema jaoks kindlasti lihtsaim lahendus olnud teid abikaasade hoole alla edasi anda?”

Caroline ei näinud mingit põhjust, miks mitte rahuldada seda, mis lõppude lõpuks oli ju vaid täiesti mõistetav uudishimu. „Meid ei esitletud, sest minu isa ei kiitnud heaks seesugust... tühist ajaveetmist! Mõnikord ma mõtlesin, et ta ei kiitnud üldse naisi heaks.”

Max pilgutas silmi.

Caroline jätkas: „Mis abielusse puutub, siis ta oli sättinud asjad omal kombel. Ma oleks pidanud abielluma meie naabri, Edgar Mulhalliga.” Tahtmatult ilmus naise näkku vastikust tundev ilme.

Maxile tegi asi nalja. „Kas ta ei oleks sobinud?”

Caroline’i pilk pöördus tagasi sarkastilisele näole. „Te ei ole teda kohanud, vastasel juhul ei oleks teil vaja seda küsida. Ta on...” Naine kirtsutas sobivat kirjeldust otsides nina. „Kitsarinnaliselt õiglane,” sõnas ta lõpuks.

Selle peale hakkas Max naerma. „Kahtlemata väljaspool arvestust.”

Caroline ignoreeris mehe sinisilmades peituvat väljakutset. „Isal olid samasugused plaanid ka mu õdede jaoks, kuid kuna ta ei märganudki, et nad olid juba abiellumisealised ning ka mina sellele tema tähelepanu ei juhtinud, ei tulnud ka nende puhul sellest midagi välja.”

Tajudes preili Twinningu silmanähtavat rahulolu, käskis Max endal naise manipuleerivate kalduvuste suhtes edaspidi ettevaatlik olla. „Väga hea. Niipalju siis minevikust. Nüüd tuleviku juurde. Milline kokkulepe teil minu onuga oli?”

Hallikasroheliste silmade pilk oli täiesti süütu, kui see mehe näol peatus. Max ei teadnud, kas uskuda seda või mitte.

„See oli nüüd küll täiesti tema mõte, kuid tundus minu jaoks vägagi mõistlik olevat. Ta tegi ettepaneku, et meid peaks Londoni koorekihile esitlema. Ma kahtlustan, et ta kavatses meile sobivad abikaasad leida ja sellega oma eestkoste lõpetada.” Naine jäi mõtlikult vait. „Ma ei ole oma isa testamendi tingimustega kursis, kuid oletan, et meie abiellumise korral kaotavad säärased kokkulepped kehtivuse?”

„Üsna tõenäoliselt,” nõustus Max. Trummeldav valu peas oli tunduvalt nõrgemaks muutunud. Tema onu plaan oli küll väga kiiduväärne, kuid tema isiklikult eelistaks mitte kellegi eestkostja olla. Ja olgu ta neetud, kui preili Twinning tema hoolealune peaks olema – see oleks tema maneeride juures liiga suur takistus. Olid mõningad asjad, mida isegi temasugused kõlvatud tegelased pühaks pidasid ning eestkoste oli üks neist.

Max teadis, et naine vaatas teda, kuid ta ei öelnud rohkem midagi, pilk kortsus kulmude all kuivatuspressile suunatud ning oma järgmist sammu kaaludes. Lõpuks naise poole vaadates ütles ta: „Ma ei ole sellest kuni praeguse hetkeni midagi kuulnud. Ma pean laskma oma advokaatidel see üle vaadata. Missugune firma teie asjadega tegeleb?”

„Whitney ja White. Chancery Lane’il.”

„Noh, see muudab olukorra vähemalt lihtsamaks. Nemad tegelevad nii Twyfordi kui ka minu teistesse valdustesse puutuvate küsimustega.” Ta pani jääkoti käest ja uuris Caroline’i, sinistes silmades natuke murelik pilk. „Kus te peatute?”

„Grillon’sis. Me saabusime eile.”

Maxile tuli pähe veel üks mõte. „Millest te viimased kaheksateist kuud elanud olete?”

„Oh, meil kõigil on raha, mis meie emad meile jätsid. Me korraldasime asjad nii, et kasutasime ainult seda ja jätsime isa päranduse puutumata.”

Max noogutas aeglaselt. „Aga kes teie eest vastutas? Te ei saanud ju ometi üksinda teisele poole maakera reisida.”

Esimest korda selle kummalise vestluse ajal nägi Max preili Twinningut punastamas, kuigi väga kergelt. „Meie toatüdruk ja kutsar, kes meie käskjalana tegutses, elasid meie juures.”

Max ei lasknud end vastuse kergusest petta. „Teie potentsiaalse eestkostjana, preili Twinning, pean ma ütlema, et asjade selline korraldus ei lähe mitte. See, mis võis sobilik olla teisel pool ookeani, ei ole kõlblik Londonis.” Ta jäi vait, mõeldes esimest korda elus sündsate kommete peale. „Vähemalt elate te praegu Gillon’sis. Seal on piisavalt turvaline.”

Pärast järjekordset pausi, mille jooksul ta pilk Caroline’ilt ei lahkunud, sõnas ta: „Ma kohtun Whitney’ga täna hommikul ja ajan kõik asjad joonde. Ma külastan teid kell kaks, et teile asjade käigust teada anda.” Ta silmade ees välgatas kujutluspilt endast kohtumas noore ilusa naisega, üritamas moodsa Grillon’si seinte vahel kõigi teiste klientide lummatud pilkude all vestlust arendada. „Kui nüüd järele mõelda, siis ma viin teid hoopis parki väljasõidule. Sel moel,” jätkas ta hallikasrohelistest silmadest paistvale küsimusele vastates, „võib meil isegi avaneda võimalus rohkem rääkida.”

Ta tõmbas kellanööri ja Hillshaw astus tuppa. „Laske tõld valmis panna. Preili Twinning läheb Grillon’sisse tagasi.”

„Jah, teie hiilgus.”

„Oh ei! Ma ei taha teile nii palju tüli teha,” ütles Caroline.

„Mu kallis laps,” venitas Max, „minu hoolealused ei liigu Londonis ringi troskadega. Hoolitsege selle eest, Hillshaw.”

„Jah, teie hiilgus.” Hillshaw eemaldus, olles kordki oma isandaga täiesti ühel meelel.

Caroline avastas, et sinised silmad, mis olid teda kogu selle jutuajamise ajal uudishimulikult jälginud, olid endiselt temale suunatud ning nende sügavusest paistis kergelt pilkav helk. Kuid tema ei olnud arglike killast ning ta naeratas mehele muretult, otsustades sellega teadmatult oma saatuse.

Mitte kunagi varem ei olnud ta kohanud nii kütkestavat naist, mõtles Max. Ühel või teisel moel vabaneb ta neist eestkosteköidikuist. Toas võttis maad vaikus, mida täitis vaid nurgas seisva kõrge kappkella ühtlane tiksumine. Max kasutas võimalust, mida pakkus preili Twinningu ilmne lummatud olek mehe selja taga riiulis seisvate kogukate nahkkaantega raamatute ridu silmitsedes, et veel kord naise nägu uurida. See oli värske, ergas ning sealt paistis rahulikku enesevalitsust, mida tema kogemuste põhjal noortes naistes leidus harva. Kahtlemata oli tegu iseloomuga naisega.

Maxi teravad kõrvad püüdsid kinni tänaval veereva tõlla rataste kõla. Ta tõusis ning ka Caroline tegi sama. „Tulge, preili Twinning. Teie tõld ootab teid.”

Max juhtis Caroline’i välisukseni, kuid hoidus sealt edasi minemast, ning kummardus galantselt naise käe kohale, enne kui laskis Hillshaw’l ta ootava tõlla juurde saata. Mida vähem oli võimalusi, et keegi teda naisega koos näeb, seda parem. Vähemalt seni, kuni ta seda eestkoste sasipundart lahendanud ei ole.

Niipea kui majesteetlik Hillshaw tõllaukse oli sulgenud, hakkasid hobused sörkides edasi liikuma. Caroline nõjatus vastu sõiduki pehmet istmepolstrit, pilk mittemidaginägevalt küljeaknale suunatud, samal ajal kui tõld läbi moodsa Londoni veeres. Mõtteisse vajunult püüdis ta hinnata selle ootamatu pöörde mõju, mille nende saatus võtnud oli. Kujutlematu, omada säärast eestkostjat!

Kuigi ta oli olnud üllatunud, kui ta Twyford House’ist Delmere House’i edasi oli suunatud, oli ta siiski eeldanud, et kohtub hajameelse ja järeleandliku härrasmehega, kes oli, ehkki küll kirja teel, kõigi tema varasemate ettepanekutega nii innukalt nõus olnud. Tema vaimusilmas oli Twyfordi hertsog olnud hilises keskeas mees, parukat kandev nagu paljud tema isa eakaaslasedki, selgelt oma parimad eluaastad seljataha jätnud ning kellel puudus tegelikult huvi nelja noore ja elavaloomulise naisterahva eest hoolitsemise vastu. Ta naeratas kergelt seda eelarvamuslikku pilti silme eest minema pühkides. Kindlust sisendava isaliku kuju asemel tuleb tal nüüd tegemist teha mehega, kes, kui esmamuljet usaldada võib, on intelligentne, kiire taibuga ja tema maitse jaoks liiga läbinägelik. Arvata, et uus hertsog ei tea täpselt, kuidas nelja noore naisega hakkama saada, oleks ilmselgelt absurdne. Kui tal oleks tulnud oma arvamust avaldada, oleks Caroline öelnud, et naistega toimetulek on praeguse Twyfordi hertsogi eriala. Veelgi enam – mehe vaieldamatut kogemust arvesse võttes oli Caroline üpriski kindel selles, et mees on aldis igasugustele naiselikele meelitustele. Vari langes ta hallikasrohelistele silmadele. Ta ei olnud täiesti kindel, kas talle meeldis see pööre, mille nende saatus võtnud oli. Ta naeratas hiljutisele jutuajamisele tagasi mõeldes. Ka mehele ei paistnud see mõte erilist rõõmu valmistavat.

Hetkeks kaalus Caroline võimalust hertsogiga mingile kokkuleppele jõuda, eriti mis puudutas hooldusõiguse klausli tühistamist isa testamendis. Kuid seda vaid hetkeks. Oli tõsi, et teda ei olnud kunagi kõrgseltskonnale esitletud, kuid ta oli selle reeglitega juba ammu tuttav. Kuigi mõte piiramatust vabadusest teha kõike, mis hing ihaldas, kõlas ahvatlevana, varjutas seda siiski ümberlükkamatu tõsiasi, et tema ja ta poolõed olid ikkagi pärijannad. Tema isa, kellel oli äärmiselt masendav arvamus nende teadmiste hulga kohta, mis naisterahvale lubatud peaks olema, ei olnud kunagi olnud eriti ettenägelik, mis puudutas tema tütarde tulevikku. Kuid sellele vaatamata ei olnud kõigi nende aastate jooksul, niipalju kui Caroline mäletas, neil kunagi rahapuudust olnud. Ta oli pigem arvanud, et nad on piisava kaasavaraga kindlustatud. Sellises olukorras ei olnud seltskonnas peituvad lõksud ja püünised ilma Twyfordi hertsogi suguse eestkostja kaitseta säärasteks kogemusteks, mida ta oma õdedele meelsasti näidata oleks tahtnud.

Kui pilt läigatusest tema hiilguse silmis ning otsusekindlast lõuajoonest ta vaimusilma ette kerkis, tuli talle pähe mõte ebameeldivast võimalusest, nagu võiks mees neist mingil põhjusel lahti öelda. Kui oli olemas mingi moodus nende eestkostekohustusest vabaneda, siis tema hiilgus selle ka kahtlemata leiab. Arusaamatul põhjusel täitis Caroline’i selle mõtte juures seletamatu pettumus.

Kuid on ebatõenäoline, mõtles Caroline sihikindlalt selga sirgu ajades, et mees midagi selles suhtes ette saab võtta. Ta eelistas mõelda, et nad võivad end uue Twyfordi hertsogi hoole all täiesti turvaliselt tunda, seni kuni nad on tema eestkostealused. Ta lasi mõtetel mitu minutit peatuda küsimusel, kas ta ka tegelikult tahtis end hertsogiga koos olles turvaliselt tunda, enne kui mõtteis pead vangutas. Helde taevas! Ta oli just äsja seda meest kohanud ja siin ta nüüd oli, unelemas temast nagu mingi kogenematu plikake! Caroline püüdis kulmu kortsutada, kuid see katse hajus häbelikuks naeratuseks omaenda tundlikkuse üle. End mugavamalt luksusliku tõlla nurka sisse seades hakkas ta mõtteis koostama kirjeldust kohtumisest, et olla valmis õdede innukatele küsimustele toimunu kohta vastust andma.

Paar minutit pärast Caroline Twinningu lahkumist Delmere House’ist oli Max jaganud järjest mitmeid korraldusi, milledest üks tõi härra Hubert Whitney, Josiah Whitney poja – Chancery Lane’i advokaadibüroo Whitney ja White juhataja – kella üheteistkümneks Delmere House’i ukse taha. Whitney oli ebamäärases eas kuiv ja jäik mees, väga korrektselt musta riietatud. Ta oli igas mõttes oma isa poeg ning nüüd, mil vana mees ei suutnud enam voodist tõusta, tegeles poeg kõikide isa jõukamate klientidega. Kui Hillshaw mehe hästisisustatud raamatukogutuppa juhatas, ohkas too kergendatult – ja seda mitte esimest korda –, kui nägi, et see oli Max Rotherbridge, kes oli keerulises olukorras olevad Twyfordi valdused pärinud. Kuigi Maxil ei olnud sellest aimugi, pidas Whitney temast väga lugu, soovides sageli, et ka teised tema kliendid oleksid sama otsekohesed ja otsusekindlad. See tegi elu tunduvalt lihtsamaks.

Oma lemmikkundega näost näkku kohtudes sai ta otsekohe teada, et tema hiilgus Twyfordi hertsog ei olnud kaugeltki vaimustuses sellest, et temast oli ilmselt nelja abieluealise noore naise eestkostja saanud. Whitney sattus hetkeks täielikku segadusse. Õnneks oli ta kaasa võtnud kõik Twyfordi puudutavad paberid ning Twinningu dokumendid olid nende hulgas. Taibates, et tööandja ei kavatsenud temaga selle pärast pragada, et ta ei olnud tema hiilgust informeerinud asjaoludest, millest – nagu Whitney liigagi hästi teadlik oli – teda juba ammu teavitada oleks tulnud, võttis mees end kokku, et hakata arutama söör Thomas Twinningu testamendi tingimusi. Detailide osas mälu värskendanud, asus ta kõigepealt lahkunud Twyfordi hertsogi testamendi juurde.

Max seisis kamina juures ja vaatas advokaati loiul pilgul. Whitney meeldis talle. Mees ei läinud närvi ning tundis oma tööd.

Lõpuks võttis Whitney näpitsprillid ninalt ja vaatas oma kliendi poole. „Söör Thomas Twinning suri enne teie onu ja hertsogi testamendi kohaselt on täiesti selge, et teie pärite kõik tema kohustused.”

Maxi tumedad kulmud tõmbusid kipra. „See tähendab siis, et ma olen selle eestkostega käsist-jalust seotud?”

Whitney ajas huuled prunti. „Mina päris nii ei ütleks. Ma arvan, et eestkostest on võimalik vabaneda, sest on üsna ilmne, et söör Thomas ei kavatsenud teist oma tütarde eestkostjat teha.” Ta vaatas üksisilmi tulle ja raputas tõsisel ilmel pead. „Ma olen kindel, et mitte keegi ei julgeks selles kahelda.”

Max naeratas kõveralt.

„Kuid kui teil peaks õnnestuma sellest klauslist vabaneda,” jätkas Whitney, „jäävad noored neiud ilma vähimagi kaitseta. Kas ma sain teist õigesti aru, et nad viibivad käesoleval hetkel Londonis ja kavatsevad hooajaks siia jääda?”

Ei olnud vaja erilist taibukust, et aru saada, kuhu Whitney oma jutuga tüüris. Ärritatud sellest, et tema tavaliselt nii hästi varjatud südametunnistus järsku ellu äratati, astus Max akna juurde ja jäi sinna seisma, pilk allpool avanevale sisehoovile suunatud ja käed sirgel seljal ristatud. „Jumal küll! Vaevalt te arvate, nagu võiksin mina olla sobiv eestkostja neile neljale armsale olevusele!”

Whitney, mõeldes, et hertsog võiks sellega väga hästi hakkama saada, kui vaid tahaks, jätkas visalt. „Siis tekib küsimus, kes võiks teie asemel nende eest hoolitsema hakata.”

Kindel teadmine sellest, mis juhtub siis, kui ta need neli kogenematut, hea lastetoaga neidu keset Londonit saatuse ning tänavatel ringi luusivate „puhtavereliste” kiskjate meelevalda jätaks, võttis Maxi tõrksas peas üha selgemat kuju. Sellega kaasnes ebameeldiv mõte, et teda ennast peeti ühe säärase jõugu juhiks, mis kuulu järgi olevat neist veel kõige ohtlikum. Ta suudaks kalgilt keelduda Caroline Twinningu eestkostjaks olemisest vaid sel põhjusel, et naisest enda armukest teha. Ei. Oli olemas piir, millest isegi tema üle ei astunud. Mälestust hallikasrohelisest silmapaarist, mis tal ikka veel elavalt silme ees oli, resoluutselt kõrvale lükates pöördus ta Whitney poole ja urises: „Olgu pealegi, pagan võtaks! Mida ma selle kohta teadma peaksin?”

Advokaat naeratas leebelt ja hakkas Maxile tutvustama Twinningute perekonna ajalugu, mis kattus üldjoontes Caroline’i jutuga. Max katkestas teda. „Jah, ma tean seda kõike! Rääkige mulle arvudest – kui suur nende kaasavara on?”

Whitney nimetas summa ja Maxi kulmud kerkisid. Hetkeks oli hertsog täiesti sõnatu. Ta läks kirjutuslaua juurde ja istus.

„Igaühel eraldi?”

Whitney vaid noogutas kergelt kinnituseks. Kui hertsog endiselt hämmeldusest keeletu oli, jätkas ta: „Söör Thomas oli väga nutikas ärimees, teie hiilgus.”

„Tundub küll sedamoodi. Tähendab, et iga tüdruk on siis omaette pärijanna?”

Seekord noogutas Whitney kindlalt.

Max kortsutas kulmu.

„Loomulikult,” jätkas Whitney süles olevaid pabereid uurides, „oleksite te vastutav ainult kolme noorema neiu eest.”

Otsekohe pälvis ta oma kliendi tähelepanu, kelle sinistes silmades oli veidralt läbitungiv pilk. „Või nii. Miks?”

„Nende isa testamendi tingimuste kohaselt anti preilid Twinningud Twyfordi hertsogi hoole alla vaid seniks, kuni nad saavad kahekümne viie aastaseks või abielluvad. Minu andmete põhjal peaks vanim preili Twinning olema lähenemas oma kahekümne kuuendale eluaastale. Seega peaks tal soovi korral olema võimalik ise enda eest vastutav olla.”

Maxi kergendus oli peaaegu käega katsutav. Kuid kohe tuli talle pähe järgmine probleem. Caroline Twinning oli märganud Maxi huvi tema vastu – mis ei ole ka üllatav, kuna ta ei olnud teinud katsetki seda varjata. Kui naine saaks teada, et Max ei olegi tema eestkostja, hoiaks ta meest endast võimalikult kaugel. Või siis vähemalt üritaks seda teha. Kuid Caroline Twinning ei ole mingi naiivne plikake. Hääletu enesekindluse hõng, mis naise ümber hõljus, lasi Maxil aimata, et tegemist ei ole lihtsa vallutusega. Ilmselt oleks parem, kui preili Twinning arvaks edasi, et on mehe eestkoste all olles tema eest kaitstud. Sel moel ei tekiks Maxil oma reputatsioonist hoolimata naisele lähenemisel mingisugust raskust. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem olukorra häid külgi ta avastas. Võib-olla õnnestub tal sellisel juhul lõpuks isegi kaks head korraga saada? Max vaatas Whitney poole. „Preili Twinning ei tea oma isa testamendi tingimustest midagi. Praegusel hetkel arvab ta, et on koos poolõdedega minu eestkoste all. Kas on pakilist vajadust teda tema olukorra muutusest teavitada?”

Whitney pilgutas segadusse sattunult silmi ning ta näole ilmus kaalutlev pilk, püüdes aimu saada hertsogi motiividest jätta preili Twinning edasi enda hoolealuseks. Eriti pärast seda, kui oli alles äsja tahtnud sellest vabaneda. Max Rotherbridge tavaliselt oma otsustes ei kõhelnud.

Max, olles väga hästi teadlik advokaadi mõtetest, püüdis leida oma küsimusele kõige usutavamaid põhjuseid. „Esiteks, olgu ta kakskümmend neli või kakskümmend kuus – ta vajab sama palju kaitset kui ta õedki. Siis veel ka sündsuseküsimus. Kui inimesed teaksid, et ta ei ole minu eestkostealune, oleks tal äärmiselt keeruline minu seltskonnas ringi liikuda. Ning kuna tema õed on siiski minu hoolealused ning hakkavad minu valdustes elama, võib olukord natuke delikaatseks kujuneda, kas te ei arva?”

Maxil ei olnud vaja rohkem midagi täpsustada. Whitney mõistis olukorra keerukust piisavalt selgelt. Nüüd oli tema kord kulmu kortsutada. „Teie jutus on tõetera sees.” Hubert Whitneyl puudus noori neide puudutavate küsimuste korraldamises igasugune kogemus.

„Praegu ei oska ma küll välja tuua midagi, mis nõuaks preili Twinningu nõusolekut. Ma arvan, et ei juhtu midagi halba, kui me teda abiellumiseni selle koha pealt teadmatuses hoiame.”

Abielu mainimine pidurdas järsult Maxi tormakat meelt, kuid ta heitis segava mõtte kõrvale, et selle juurde hiljem uuesti tagasi tulla. Tal oli täna juba liigagi palju teha.

Whitney jätkas: „Kuidas te kavatsete selle olukorra lahendada, kui lubate küsida?”

Max oli juba jõudnud natuke mõelda keerulisele probleemile, kuidas esitleda nelja tema eestkoste all olevat noort daami koorekihile nii, et see tormi ei tekitaks. „Ma lasen Twyford House’i otsekohe vastavalt korda seada. Õed võivad seal elada. Ma kavatsen paluda oma tädil, leedi Benborough’l nende patrooniks hakata. Ma olen kindel, et see valmistab talle ainult heameelt ja pakub hooajaks tegevust.”

Hubert Whitney tundis leedi Benborough’d. See võib naisele tõepoolest meeldida. Naeratus ilmus mehe kitsastele huultele.

Hertsog tõusis püsti, lõpetades sellega nende jutuajamise.

Whitney tõusis samuti. „See tundub olevat kõige sobivam variant. Kui on veel midagi, millega me teie hiilgust aidata saame, siis teeme seda suurima rõõmuga.”

Max noogutas vastuseks. Kui Whitney lahkuma hakates kummardas, nägi Max seltskondlike intriigide alal vilununa kõne all olevas plaanis viimast nõrka kohta ja otsustas selle kohe kõrvaldada. „Kui on midagi, mida te soovite preili Twinninguga arutada, siis võiksite seda teha minu kaudu, nagu ma oleksin tõepoolest tema eestkostja. Kuna te tegelete mõlema mõisa asjadega, ei tohiks tegeliku olukorra varjamises mitte midagi sündsusetut olla. See on preili Twinningu enda huvides.”

Whitney kummardas veel kord. „Ma ei näe selles mingit probleemi, teie hiilgus.”