Raamat kõneleb soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See õpetab kuulama mitte ainult sõnu, vaid ka nende vahele jäävat. Raamatus kirjeldatu pole mingi maagiline protsess, tegu on osaga meie igapäevasest elust – me kõik edastame informatsiooni ja kuulame, mida meile öelda tahetakse. Raamatu aforismilaadsed lood õpetavad meile uut moodi tähelepanelikkust ja kujutavad delikaatselt psühhoanalüütikut oma tööd tegemas. Lugudest saame teada, kuidas konsultatsiooni käigus saadud õppetunnid osutuvad psühhoanalüütikule sama õpetlikuks nagu patsiendilegi. Lõpuks näitavad need lood, kuidas me end aeg-ajalt kaotame, ent ka seda, kuidas on võimalik end taas leida.
Оглавление
Stephen Grosz. Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame
Eessõna
Algus
Kuidas meis võib võimust võtta lugu, mida me ei suuda sõnadesse panna
Naerust
Kuidas kiitus võib põhjustada enesekindluse kadu
Valu kui kingitus
Ohutu kodu
Valetamine
Saladustest
Kui ei olda paarisuhtes
Soov teadmatusse jääda
Intiimsusest
Mida suurem on esiplaan
Armastamisest
Kodus
Kuidas paranoia võib leevendada kannatusi ning hoida ära katastroofe
Kaotatud tunnete taasleidmisest
Miks vanemad kadestavad oma lapsi
Võimatu soovimisest
Vihkamisest
Kuidas igatsus armastuse järele takistab meid armastamast
Muutumisest
Kuidas kaotuse kartus võib kaasa tuua kõige kaotamise
Kuidas negatiivsus takistab meid armastusele allumast
Rahakoti kaotamisest
Muutus perekonnas
Miks me aina ühest kriisist teise tuigume
Kui ollakse igav
Tuleviku leinamisest
Kuidas viha võib meid kurbusest säästa
Patsiendiks olemisest
Tagasipöördumine
Surma talumisest
Lahkumine
Läbi vaikuse
Lõpetatusest
Unenäost ärkamisest
Allikad ja märkused
Tänuavaldused
Отрывок из книги
Nicolale, Clarale ja Samuelile
Ikka tuleb meil püüelda tänulikkuse poole,
.....
Kaks kuud hiljem sain kirja Peteri kihlatult, milles seisis, et Peter oli endalt elu võtnud. Kihlatu selgitas, et oma surmale eelnenud kuul oli Peter muutunud üha enam häirituks ja endassetõmbunuks. Perekond oli nädal varem Lääne-Londoni krematooriumis matusetalituse korraldanud. Kihlatu kirjutas, et on mulle tänulik, et püüdsin Peterit aidata. Saatsin talle kaastundeavalduse ja teavitasin asjast ka Peteri psühhiaatrit.
Teadsin, et Peteri puhul oli tegu olnud väga suure riskiga. Kui võtsin ta oma patsiendiks, nõutasin abi oma juhendajalt, kogenud psühhoanalüütikult, kes oli enesetappudest raamatu kirjutanud. Ta oli korduvalt pööranud mu tähelepanu erinevatele viisidele, kuidas Peter tundus surma idealiseerivat. Nüüd läksin jälle teda vaatama, olin mures, et olin midagi kahe silma vahele jätnud. Mu juhendaja püüdis mind vastupidises veenda.
