Читать книгу Draakon. Vlad Taltose seiklused - Steven Brust - Страница 5

Kas teate, kuidas lõhnab lahinguväli? Kui nii, siis tunnen teile kaasa. Kui te ei tea, siis te ei saagi teada, sest mul pole mingit kavatsust seda kirjeldada, välja arvatud see, et inimesed ei lõhna seestpoolt eriti hästi.

Ma astusin üle mullahunnikute (ma ei saa seda tõsisel ilmel „kaitsevalliks” nimetada), mille loomisele olime nii palju aega ja vaeva pühendanud, ja liikusin rahulikul sammul edasi; mitte liiga kiiresti, mitte liiga aeglaselt. Ei, kui järele mõelda, kaugelt liiga kiiresti. Aeglane roomaminegi oleks olnud liiga kiire.

Kohendasin õlavööd, mis oli ainus märk, näitamaks, kummal poolel ma olen, olin kaotanud oma kena väikese mütsi kusagil paari viimase rünnaku ajal. Umbes pool üksusest oli need kaotanud, ja paljud vaenlastest samuti. Kuid meil kõigil olid õlavööd, mis näitasid, kelle poolel me oleme, nagu lindid, mis eristavad liivapalli meeskondi. Ma pole kunagi liivapalli mänginud. Olen näinud Draakoneid ja Tecklasid Läänepargis liivapalli mängimas, kuigi mitte kunagi samas mängus ja kindlasti mitte samas võistkonnas. Mõelge sellest, mida tahate.

„Kas sa pole mõelnud kõrgele õhku tõusta ja siit paigast minema lennata?” küsisin oma kaaslaselt viiendat korda.

„Ma olen sellele mõelnud,” vastas ta neljandat korda (esimesel korral polnud ta üldse vastanud, nii et pidin küsimust kordama; siiani oli meid ainult kolmel korral rünnatud). Ja: „Kuidas me üldse selle supi sisse sattusime?” Olin unustanud, kui palju kordi oli ta seda küsinud. Samas mitte nii palju, kui ma seda ise endalt küsisin.

Liikusime edasi.

Kuidas me üldse selle supi sisse sattusime?

Küsisin Sethralt hiljem, miks ta käskis meil hoida positsiooni, mis ei paistnud kunagi eriti tähtis olevat – välja arvatud muidugi minu jaoks, isiklikel põhjustel, milleni jõuan hiljem. „Samal põhjusel, miks ma lasksin Gutrini odafaalanksil püsida selles väikeses orus teist vasakul. Seda paika hoides te ähvardasite tervet tiiba ja ma pidin hoidma paigal osa vaenlase reservidest. Nii kaua kui te ähvardasite jätkuvalt seda positsiooni, pidi ta kas seda tugevdama või olema valmis selle tugevdamiseks. Sel viisil võisin oodata õiget aega ja kohta oma reservide kasutamiseks, mida ma tegin, kui...”

„Hästi, hästi,” ütlesin. „Pole tähtis.”

Ma ei tahtnud tehnilist selgitust, tahtsin, et ta ütleks: „See oli eluliselt tähtis terve sõjakäigu jaoks.” Tahtsin, et mul oleks olnud tähtsam osa. Me olime mängunupud laual, üks sama tähtis kui teine. Kõik malenupud tahavad olla kui mitte mängijad, siis vähemalt nupud, mille pärast mängijad kõige rohkem muretsevad.

Et ma polnud mängija, oli üks asi, mis mulle muret tegi. Kunagi, kui ma täitsin ühe oma Jheregi ülemuse käske, tundus mulle, et olin ainult malenupp ja mitte mängija, kuid mul oli juba mõnda aega olnud omaenda territoorium, ja ma olin sellega juba harjuma hakanud. See oli osa probleemist: Jheregi Kojas ma olin kui mitte just väejuht, siis vähemalt vanemohvitser. Siin ma olin, noh, ma arvan, et paljusid asju, aga kui kõik need kokku panna, siis polnud need tegelikult eriti tähtsad.

Aga kuidas me selle asja sisse sattusime? Sellel polnud tegemist mingite suurte ideedega. Ma mõtlen, et sa otsustad sõja üle vastavalt sellele, kellel on õigus, ainult niikaua, kui sa pole tulemusest huvitatud; kui sa oled üks osavõtjatest või tulemus mõjutab tunduvalt sinu elu, siis pead välja mõtlema moraalseid printsiipe, mis su õigete poole asetaksid – mitte midagi uut, kõik teavad seda. Kuid see siin oli nii toores. Keegi polnud vaevunud sellele mingit head maski leidma. See võitlus oli maa ja võimu pärast, kes saab suurema tüki, ilma kõige õhemagi ilustava kattekihita. Need kattekihid võivad olla tähtsad, kui sa marsid ridade poole, kus ootavad sind vastikud teravad asjad.

Baritt suri, sellest algas kõik. Siis veenis Morrolan mind lõksu seadma sellele, kes tema pärandust varastada sooviks. Kragar, mu asetäitja Organisatsioonis, paistis murelikuna, kui ma talle sellest rääkisin, kuid olen kindel, et isegi temal, kes tundis Draakoneid paremini, kui mina kunagi suudaksin, polnud aimugi, kuidas see lõppeda võiks.

„Mis siis, kui keegi relva varastab, ja sa saad teada, kes,” ütles ta, „ja see on keegi, kellega sa ei taha tülli minna?”

„See on muidugi hea küsimus. Kuid paistab ebatõenäolisena, et selle taga on Jhereg.”

„Ei, Vlad, see oleks Draakon. Selles probleem ongi.”

Kragar oli kunagi olnud Draakon, tema peaks teadma. Kuigi ta praegu oli Jhereg, pidi ta ikkagi teadma.

Uurisin Kragarit. Ma tundsin teda paremini kui ükskõik keda neist, keda ma üldse ei tundnud. Olime töötanud koos ihukaitsjatena, kui ma esmakordselt Jheregi tulin, ja sellest peale koostööd jätkanud. Ta oli ainus dragaeralane, keda ma ei vihanud, välja arvatud ehk Kiera. Aga kui järele mõelda, oli Kiera mulle jätkuvalt mõistatuseks.

Kragar oli vapper ja pelglik, sooja südamega ja õel, lõbus ja pühendunud, sõbralik ja täiesti halastamatu; tal oli ka kummaline võime või puue sulanduda ümbruskonda nii täielikult, et võisid otse tema poole vahtida, mõistmata, et ta oli seal.

Ma ei suutnud meenutada oma ainsatki ideed, mida ta poleks külma veega maha jahutanud, ega ainsatki, milles ta poleks mind mõõgapidemeni toetanud – vahel lausa otseses mõttes.

„Mis lahti on?” küsis ta.

„Ma mõtisklen.”

„Kas sa ei võiks seda omaette teha?”

„Oh, kas keegi on siin?”

„Sa oled naljavend, Vlad.”

„Igal juhul,” ütlesin, tõstes vestluse üles sealt, kus see keset põrandat lebas, „selles peitub palju raha.”

Kragar häälitses viisil, mida ma kirjeldada ei püüa. Tunnetasin, et Loiosh hoiab tagasi mõningaid märkusi. Paistab, et ümbritsen end kaaslastega, kes arvavad, et olen idioot, ja see tõenäoliselt ütleb minu kohta midagi sügavat ja tähendusrikast.

„Nii,” ütlesin, „kelle me sellele tööle paneme?”

„Ma ei tea. Võib-olla peaksime ise sinna minema ja asjad üle vaatama.”

„Ma kartsingi, et sa niimoodi ütled.”

Ta heitis mulle hämmeldunud pilgu, mis kiiresti kadus. On asju, milles dragaeralased ja inimesed kunagi teineteist ei mõista, ja hinge hävitavad relvad on ilmselt üks neist. Ma mõtlen, nad vihkavad neid sama palju või rohkemgi kui meie, kuid dragaeralastel pole tavaliselt sellist kõikehaaravat hirmu, mida niisugused relvad inimestes tekitavad. Ma ei tea, miks see nii on.

„Kuidas me sinna saame?”

„Üürin tõlla.”

Baritt oli elanud nelinurkses, hallis kivimajas, Adrilankha äärelinnas, läänepoolsetes mägedes. Ta tõenäoliselt nimetas seda lossiks. Ma võin nimetada oma tuunikat tooliks, kui tahan. Sellel oli kolm korrust, suur eesuks, paar teenrite sissekäiku, mõned klaasaknad ja järsult langev katus. Ta valdused paistsid mulle liiga kaljustena ja muld liiga liivasena, et see väga hea oleks. Talupoegi oli tööl, kuid mitte väga palju. Paar valvurit olid peaukse ees, Draakoni Koja livreedes. Kui Kragar ja mina lähenesime, nägin üht, kes kandis sama embleemi, mida Morrolani inimesed kasutasid; teisel oli märk, mida ma ära ei tundnud.

Harjutasin vestlust, mida kavatsesin nendega pidada. Ma ei jaga seda teiega, sest tegelik vestlus tuli välja teistsugune.

„Baronet Taltos?” küsis Morrolani märgi kandja.

Noogutasin.

„Palun tulge sisse.”

Ausõna, vestlus, milleks olin valmistunud, oleks olnud palju lõbusam. Kuid sain kompensatsiooni. Valvur küsis: „Pidage – kes tema on?”, esmakordselt Kragarit märgates.

„Mu partner,” ütlesin, itsitust maha surudes.

„Hüva,” lausus ta.

Vaatasin teist valvurit, kes püüdis ilmetuna paista. Mõtisklesin, kelle heaks ta töötada võiks.

Läksime Kragariga sisse.

Vaevalt üle läve jõudnud, tabas mind tunne, nagu siseneksin teistsugusesse maailma – ma mõtlen, jäi mulje, nagu oleksin kahe sammu vahepeal lahkunud Dragaerast ja sisenenud paika, mis oli vähemalt sama võõras nagu mu Ida esivanemate kodumaa. Esimeseks üllatuseks oli see, et kiviuksest sisse tulles jõudsid fuajeesse, mis oli täis pruuni klaasi – vaase, kandelaabreid, tühje karahvine ja teisi klaasesemeid, mis asusid tumedast puust pjedestaalidel või riiulitel. Seinad olid värvitud mingit värvitooni, millel õnnestus püsida kusagil valge ja kollase vahepeal, kus ükski värv ei tohiks ellu jääda, muutes kõik erksaks ja lõbusaks ja täiesti teistsuguseks kui kõigil teistel Draakoniisandatel, kellest olin kunagi kuulnud või keda kohanud – ja kindlasti teistsuguseks kui Baritt, keda olin kohanud Surnute Radadel.

Mu mõtisklust katkestas Kragari ütlus: „Uh... boss? Kuhu me läheme?”

„Hea küsimus.” Enamik võlureist töötas kas keldris, kuhu oleks kõige mõistlikum panna raskeid esemeid, mida võis vaja minna, või tornis, kus oleks kõige väiksem risk kogu maja minema pühkida, kui midagi valesti läheb. Baritti puhul võis selleks olla tõenäoliselt mingi juhuslik ruum juhuslikus paigas, kus tal mugavam oli.

Loiosh niheles mu õlal närviliselt. Lahkusime fuajeest ja jõudsime mingisugusesse elutuppa, kus oli veel rohkem pruuni klaasi ja karahvine kui teises ruumis, ainult et need olid täis. Seinal minust vasakul oli suur õlimaal Barittist, kus ta paistis tähtsa ja väärikana. Teisel pool tuba oli väike uks, mis võis viia kööki, ja paremale ning vasakule viisid koridorid; ühest pääses tõenäoliselt magamistubadesse jõudva trepini, teisest selle korruse teistesse tubadesse. Võtsime parempoolse ja leidsime laia, sirge, valgest poleeritud kivist trepi. Läksime tagasi ja proovisime teist koridori, mis paistis rohkem lubavat.

„Hei, boss.”

„Jah, Loiosh?”

„Mul on kuidagi naljakas tunne. See on nagu...”

„Meid jälgitakse, Vlad,” ütles Kragar.

„Pole üllatav,” vastasin.

„Mina märkasin esimesena.”

„Jää vait.”

„Ignoreerime seda, arvan,” ütlesin Kragarile. „Oleks kummaline, kui siin valveloitse poleks. Kas peaksime seda ust proovima?”

„Seda suurt rauaga tugevdatud ust, millele on raiutud ruun ja mida valvavad kaks Draakoniisandat, odad selle ees risti pandud? Miks see peaks olema just see õige uks?”

„Sa oled naljakas, Kragar. Jää vait, Kragar.”

„Kes sa oled ja mis põhjusel sa siin viibid?” küsis üks valvureist, naine, kes seisis nagu kuju, oda kindlalt ukse ette risti asetatud.

„Sa tead mõlemat vastust,” ütlesin.

Ta naeratas kergelt, mis muutis ta mulle meeldivamaks. „Jah, kuid ma pean küsima. Ja sina pead vastama. Või pead lahkuma. Või pean sind tapma.”

„Baronet Taltos, Jheregi Kojast, isand Morrolani ülesandel, ja hetkeks arvasin, et sa meeldid mulle.”

„Olen lummatud,” ütles ta. Ta nõksatas oda kõrvale; ta kaaslane tegi sama ja tee oli vaba. Ta ütles: „Teile teadmiseks, et terve maja ümber on telepordiblokk ja eriti tugev on see selles toas.”

„Kas see on viisakas viis mulle ütlemiseks, et ma midagi ei varastaks?”

„Ma ei kavatsenud viisakas olla,” vastas ta.

Ütlesin: „Lähme.”

„Sinu järel,” vastas Kragar. Mõlemad valvurid võpatasid ja siis vaatasid teda, nagu poleks teda enne märganud, mida nad võib-olla polnudki. Siis nad tegid näo, et olid teda kogu aeg näinud, sest muidu oleks olnud ebaväärikas. Paistis, et midagi muud mul üle ei jää, nii et tõmbasin riivi eest ja avasin ukse.

On üks lugu, tõenäoliselt tundmatu päritoluga, kuid kes hoolib, Lishnist, tulerammi leiutajast. Paistab, et ta leiutas selle meeleheitest, kuna ta ei saanud mingil muul moel pääseda oma kuue kutriga kaheksa priki ja kahe sõjalaeva käest, kes olid lõiganud ta ära ühes väikesest rünnakust alguse saanud sõjakäigus Elde saare vastu. Olles varustanud oma kutrid uue leiutisega, asus ta rünnakule, uputas seitse kümnest laevast ja kahjustas ülejäänud kolme, siis, veel ühes inspiratsioonihoos, viis oma meeskonnad kaldale, vallutas palee ja sundis peale tingimusteta allaandmise, mis lõpetas sõja jalapealt. Kui ta lossist välja kõndis, allkirjastatud allaandmisakt peos, küsis üks ta alluvatest jutu kohaselt, et kuidas ta end tundis.

„Hästi,” ütles ta.

Ma tõesti kahtlen, kas see niimoodi juhtus, kuid see on hea lugu. Räägin seda sellepärast, et kui keegi oleks küsinud, kuidas ma end tundsin, kui mind ootas tuba, kus oli rohkem Morganti relvi, kui olin arvanud maailmas eksisteerivat, oleksin ma lihtsalt ütelnud: „Halvasti.”

„Boss...”

„Ma tean, Loiosh.”

Igal pool olid relvade kuhjad. Nagu ootaks mind madusid täis tuba. Võisin tunnetada kaht Draakoniisandat minu taga ja isegi teadmine, et ma näitan hirmu nende ees, ei suutnud mind sundida edasi astuma.

„See on üsna kole, Vlad.”

„Ära sa räägi, Kragar.”

„Huvitav, milleks ta neid kogus.”

„Huvitav, miks seriolid neid üldse leiutasid.”

„Sa ei tea, Vlad?”

„Ei. Aga sina?”

„Muidugi tean. Noh, vähemalt mida räägitakse.”

„Ja mida siis räägitakse?”

„Kaua enne Impeeriumi tekkimist leiutas need seriolide sepp, et teha sõda nii kohutavaks, et keegi enam ei võitleks.”

Norsatasin. „Sa teed nalja. Kas usud, et nad võisid olla nii rumalad?”

„Kuid see töötas.”

„Tõesti?”

„Seriolide hulgas.”

„Hmh.”

„Kas läheme sisse?”

„Ma ei usu, et suudan.”