Читать книгу Sina maga, mina pesen nõud - Stig Claesson - Страница 5

Gertrude Stein on kusagil öelnud, et pole mingit mõtet armastada väikesi poisse, kui niikuinii on teada, et nad kavatsevad sirguda meesteks. Umbes samamoodi mõtlen mina, kui näen kaheksat läbipaistvat roosat vastsündinud hiirt. Pole mingit mõtet neid armastada, sest niikuinii kavatsevad nad sirguda täiskasvanud hiirteks ja närida asju, mis pole närimiseks mõeldud. Igal juhul mitte hiirtele. Ja nii ma lõingi nad külmavereliselt maha, ematud, nagu nad olid. Ema olin ma päev varem kätte saanud Norras valmistatud plastlõksuga, mis oli tehtud just hiirtel pea maha raiumiseks. Sellega ei taha ma öelda, et Gertrude Steinil oleks olnud mõni efektiivselt tappev lõks väikestele poistele, aga kes teab.

Nojah. Emahiir, kes need kaheksa süütut hiirepoega sünnitas, valis nende ilmaletoomiseks lihtsalt täiesti vale koha, nimelt minu punase kirjutusmasina, mille ma olin ettevaatamatult pööningutrepile jätnud. Punane kirjutusmasin, nüüd juba väärtuse kaotanud, on olnud minu kaaslaseks üpris kaua. Peale selle on mul üks väike tuhkrukarva reisikirjutusmasin. Unustatud ja pööningutrepile pandud kirjutusmasin on emahiirele suurepärane koht, kuhu mõne rohukõrre ja paberitupsu abil poegimiseks pesa ehitada, aga kirjutusmasin muutub kasutuks ja hiirepere peab karistuseks eluga hüvasti jätma. Apokalüpsise punase kirjutusmasinaga on juba kord nii, et see, kes seda kasutab, on määratud kaotama rahu maa pealt, nii et me võime kõik üksteist maha nottida. Inimesi ja hiiri, hiiri ja inimesi. See, kes on sunnitud tuhkrukarva kirjutusmasinat kasutama ja tunneb mingilgi määral Piiblit, teab, et ta peab rääkima surmast. Surmast suure S-iga, jätan lisamata.

Umbes seda rääkisin ma oma matusekõnes, kui matsin hiirepojad kuivanud kirsipuu alla, mis oli suve esimeste nappide piksekärgatuste ajal välgule ette jäänud. Emahiire olin ma lihtsalt minema visanud. Kass leidis ta muidugi üles ja tassis ilma peata korjuse tuppa, et näidata, kui osav hiirepüüdja ta on. Muide, tegemist on emakassiga, kes on tüütult seltsilembene ja läheb kohati oma vingumisega liiale. Näuguda ta ei oska, ja kui ta üritab seda teha, siis kõlab see nagu õlitamata ukse kriiksumine. Tema viis poega, kelle ta puukuuris pappkastis ilmale tõi, olin ma samuti sunnitud julmalt maha nottima. Poegade isaks oli emakassi enda isa, hirmunud ja räsitud hulkurkass. Vahel ilmub ta välja, teda on hale vaadata ja ma annan talle süüa.

Siin Põlvesilmavoorel on vähe maju, kus sees elatakse. Aga nii nagu ma ei taha oma pööningule hiiri, ei taha ma ka puukuuri kassifarmi, seega pean olema veidi südametu. Aga ka südametusel on piir. Loomasõbrad leiavad muidugi, et hulkurkassile vahel süüa andmisest ei piisa, et saaksin andeks vastsündinud hiirte tapmise või viie pimeda kassipoja külmaverelise mahanottimise, kuivõrd ma ei saa öelda, et tegemist oli ettekavatsemata mõrvaga. Liiga vähe teatakse kadunud talupojaühiskonnast, mis minu põlvkonna üles kasvatas, aga selle võib inimestele andeks anda, sest ega minagi taipa suurt midagi sellest, kuidas peaks suhtuma ühiskonda praegusel kahekümne esimese sajandi kolmandal aastal, ei suurtes ega väikestes asjades. Nii mõneski mõttes on minust saanud võõras, ja ma jään selleks seni, kuni kord sarkofaagis lõpetan. Varem või hiljem, kes seda teab. Igal juhul neid viit kassipoega mattes ma mingit kõnet ei pidanud; siin Põlvesilmavoorel nimetatakse neid kiisideks. Õigemini nimetati, siis kui veel murret räägiti. Seda ma mäletan küll. Minu isa oli siit kandist pärit ja lapsena olin ma tihti siin ja õppisin maha nottima nii hiiri, kassipoegi kui ka vanu lösutajaid kanu. Siis olid nad kõik veel elus, vanaisa ja vanaema ja sõtsed ja vanemad ja õed-vennad. Nüüd pole neist enam kedagi, mina üksi olen veel elus.

Maja, milles ma elan, pole kuigi suur, aga on punane – nagu see on alati olnud. Peaukse ees on klaasveranda, selle veranda pärast oleks isegi Rainer Maria Rilke mind kadestanud. Ta on kirjutanud, et tahaks meeleldi endale klaasverandat, kus võiks korvtoolis istuda ja karvast koeranässi kõrva tagant sügada, ise samal ajal täis veendumust, et teab naistest kõike. Minu teada ta sellist verandat kunagi ei saanud. Aga minul on see olemas. Korvtooli ja koera mul küll pole, aga naistest tean ma siiski nii palju, kui pean paslikuks teada. Aga samas olen ma ka kakskümmend viis aastat vanem, kui Rilke üldse elas.

Sellest on nüüd nelikümmend aastat, kui ma Põlvesilmavoore küla ääremaal metsaserval maja päranduseks sain, ja algul ma ei teadnud, mida sellega õieti peale hakata, aga kuna ma pärisin ka veidi raha, siis lasin ühel suvel sisse panna kõik tänapäevased mugavused, nagu elektrikütte ja muu sellise. Siis avastasin ühel päeval kümme aastat tagasi, et ma olen pensionil, ja siis kolisingi enam-vähem siia. Algul vähem, siis üha enam. Stockholm oli minu jaoks kasvanud liiga suureks ja liiga inetuks, aga oma sealse väikese korteri jätsin ma alles. Ma arvasin, et hakkangi metsa ja suurlinna vahet pendeldama, et mulle on seda vaja – mets vaikuse ja üksinduse jaoks ning suurlinn intelligentsete kõrtsivestluste jaoks mõne õlle juures. Aga minu põlvkonnakaaslased kolisid samuti päritud majadesse ja osmikutesse inimtühjadele metsaaladele ja meenutavad seal ringi käies vanu aegu, ise samal ajal nuputades, kus hiirtekäigud võiksid olla, et hiirelõks ikka õigesse kohta paigutada, ning võib-olla on paljudel neist klaasveranda, kus nad istuvad nagisevas korvtoolis ja põrnitsevad ärahellitatud kassi, kes ilmselt on pojad saanud, ja nüüd on neil tähtis teada saada, kuhu kass on nad peitnud, ja meelelahutuseks ei mõtle nad niivõrd sellest, mida kõike nad naistest teavad, vaid just sellest, kuhu kõik need naised on jäänud. Või juurdlevad nad selle üle, kust võtta jõudu, et autot pesta ‒ seda muret minul kahjuks ei ole.

Ma tean umbkaudu, kus paar minu sõpra elavad, aga enamik neist on surnud. Sama kehtib suuresti ka minu naissõprade kohta. Mõned neist, kes on veel elus, on samuti metsa kolinud ja elavad päranduseks saadud majades, kus on klaasveranda, ja seal nad siis kiiguvad tasakesi oma mustaks värvitud kiiktoolides ja arvavad, et teavad meestest kõike, ja nad teavadki meestest kõike. Ja mina oma klaasverandal küsin, nagu Rilke küsis Marina Tsvetajevalt: Kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume?

Nad ei kohtunud iialgi.

Aga umbes sama küsimuse esitasin ma kassipoegadele, kui olin nad maha nottinud: Kuidas näeb välja see taevas, kus me kunagi kohtume?

Me ei kohtu iial. Nii lihtne see ongi.

Ma saan väita vaid seda, et üksindus ja vaikus siin metsarohke kihelkonna ääremail on vahel üpris väsitav, aga viimati Stockholmis olles olin ma niisama üksik, või tundsin end niisama üksikuna, vaatamata kõrtsisuminale – ma küll kuulasin seda, aga ei võtnud sellest osa. Käisin ühes õllesaalis selle tänava lähedal, kus on minu korter. Sinna jõudmiseks pean ma ületama tiheda liiklusega tänava. Ootasin siis ülekäiguraja ääres rohelist tuld ja üks naine hurjutas mind, sest ma suitsetasin. Ma olin sedavõrd jahmunud, et mulle ei tulnud pähegi teda põrgusse saata. See, et ta mind hurjutas, ei teinud mulle tuhkagi, mind jahmatas see, et keegi üldse minuga rääkima hakkas.

Meie tänapäeva ühiskonnas pole sünnis suitsetada ei õues ega toas. Selle asemel tuleb süüa aedvilju või järada õuna. Vanasti anti üks niisugune õun jõuluõhtul, ülejäänud aasta jooksul võisid aga suitsetada, niipalju kui tahtsid või endale lubada võisid. Isegi selles suures õllesaalis, suures isegi Stockholmi kohta, oli vaid mõni üksik laud suitsetajaile reserveeritud. Meid oli vähe, kes me nende laudade taga istusime, kaks-kolm naist ja mõned mehed. Kõik olid minuvanused ja küllap nägime kõik välja, nagu oleksime mõnest vanadekodust jalga lasknud. Ülejäänud nooremate külaliste silmis olime kõige vanemad kogu maamuna peal. Ja nii me ka ilmselt end tundsime: hallipäised, kortsulised suitsutõmbajad.

Oli külm kevadtalvine nädal, kui ma Stockholmis olin. Märtsi keskpaik, ja küllap just siis emahiir minu punasesse kirjutusmasinasse oma pesa tegigi. Ma tahan nii arvata ja sellepärast ma nii arvangi.

Igal juhul valis ta õige värvi, et mul oleks võimalik teda koos poegadega maha nottida.

Miks ma kirjutusmasina pööningutrepile panin, seda ma õieti ei tea, ja ma ei tea, miks ma selle sinna vedelema jätsin, nagu oleks see armas mänguasi unustatud. Unustama kipun ma küll, aga see pole just eriti uus häda. Võib-olla tõstsin ma selle sinna mõtlematult, ja nii see siis ununeski. Ega mul pööningule kuigi tihti asja pole. Ühesõnaga, kirjutusmasin on tuksis, ja enam pole ainsatki kohta, kuhu rikkis kirjutusmasinat parandusse viia. Aga nagu ma juba mainisin, on mul ka reisikirjutusmasin, niisama sõbralikult meelestatud, nagu oli see punanegi, kuid tuhkjaskollane, tuhkrukarva. Surma värvi. Surmariigi värvi.

Võib tunduda, et kui inimene on nii vanamoeline, et kasutab kirjutus-masinat, siis on tal ka silmanägemine sedavõrd töntsiks jäänud, et kirjutusmasina värvil pole mingisugust tähtsust.

Aga jätame selle praegu kõrvale. Ma pole oma viimase Stockholmis-käiguga veel lõpetanud. Ma ei sõitnud ju Stockholmi selleks, et end mingis õllesaalis suitsetamiskeelu pärast üles ärritada. Ma olin ette kujutanud, et mul on seal tähtsaid asju ajada, mis osutuski lihtsalt ettekujutuseks. Asju saab ajada telefoni või kirja teel. Õllesaalis käisin ma esimesel õhtul, pärast enam mitte. Ma käisin teistes kõrtsides, kus minul ja mu sõpradel oli kombeks käia. Ma ei tundnud seal mitte kedagi. Küsisin endalt, kas meie, sünnilt stockholmlased, aga üles kasvanud talupojaühiskonnas, olemegi tagasi kutsutud metsadesse, et seal vahipostil olla. Aga mille vastu? Hiirte vastu? Hulkurkasside vastu? Vanu põllusiile ja maalappe me ei saa ju hoida kinni kasvamast, mets ronib üle kiviaedade ja selle vastu ei saa me suurt midagi teha. Aga nagu Carl August Ehrensvärd ütleb: „Kes tohiks öelda, et Rootsimaa Taewas on ülekohtune, kui tema saadab walgust ja wihma Männile ja Kuusele.“1

Kõik on nii, nagu ta on ja on välja kujunenud.

Kuidas näeb välja see heinamaa, kus me kõik ükskord kohtume?

Igal juhul seal Stockholmis ostsin ma ühel päeval endale tumeda ülikonna ja ilusa sinakasmusta raglaanlõikega mantli. Vaatasin end seal meeste valmisriiete kaupluses peeglist, et näha, kas ülikond ja mantel mulle ikka hästi istuvad. Seda ma ei näinud. Ma nägin iseennast, pea hall ja jume pärast pikka talve kahvatukollane. Müüja, pikk teksade ja Havai särgiga nooruk, ütles, et riided istuvad mulle nagu valatud, aga lisas siis midagi sellist, et ma peaksin enne surma juukseid lõikama. Ta ütles seda nii, nagu oleks minu poolt ebaviisakas surra pikajuukselisena. Minu tuju läks sellest igal juhul heaks ning naeratus näol ja ostukott käe otsas, seadsin ma sammud juuksurisalongi poole, kus ma tavaliselt käin. See asub õllesaali kõrval, millest ma rääkisin. Mõtlesin lasta mitte ainult juukseid lõigata, vaid ka habet ajada.

Minu juuksur polnud ükskõik kes, tal oli seljataga kahekümne viie aastane juuksuritöö kogemus Chicagos. Ta oli Rootsimaa viimane habemeajaja, kes oli võimeline habemenoaga habet ajama. „Dagens Nyheter“ tegi mõne aasta eest selle kohta uuringu. Tollal leidus Umeåst põhja pool vaid kaks juuksurit, kes ajasid habet habemenoaga, ja siis veel minu juuksur. Mõni neist seal teisel pool polaarjoont on ehk praegu veel elus, aga Stockholmis on minu juuksur kindla peale ainuke, kes noaga habet ajab. Ja on väga meeldiv, kui sul noaga habet aetakse.

Väikeses juuksurisalongis oli kõik endine, aga minu juuksurit, kelle nimi oli Sven, seal ei olnud. Tema asemel oli seal üks üpris kena kehaga naine, kes pühkis pärast äsjase kliendi teenindamist põrandalt juukseid kokku.

Kus Sven on? küsisin mina.

Haiglas, ütles tema.

Millal ta tagasi tuleb? küsisin mina.

Ta ei tule enam tagasi, ütles tema.

Ta osutas ühele kolmest juuksuritoolist ja andis mulle märku istet võtta, öeldes: Sinu juuksed vajavad lõikamist ja mina lõikan.

Ja mu juuksed said lõigatud ja pealegi hästi. Sel ajal kui naine mu juukseid lõikas, vaatasin end peeglist ja leidsin, et kevadine jahedus oli mu põsed kergelt õhetama pannud.

Habet sa mul muidugi ei aja, ütlesin mina, ja selle peale ütles naine ei, aga lubas mul kasutada patareidel töötavat pardlit, kui ma tahan.

Habemenoaga sa siis habet ei aja? küsisin mina.

Ei, ütles tema. Ma tean, et Sven oskas. Mõned sisserändajatest juuksurid oskavad ajada küll. Aga kuidas neil klientidega on, seda ma ei tea. Praegu on moes ajamata habemega ringi käia.

Luba mul siis pardlit kasutada, ütlesin mina. Juuksed on ju lõigatud. Ma ostsin äsja tumeda ülikonna ja mantli, sellepärast mul ka see suur kott. Müüja vihjas, et ma ei tohiks enne otsi anda, kui olen juukseid lõiganud. Minu hõreda habemetüüka kohta ei lausunud ta sõnagi.

Ei kulunud kuigi palju aega, kui mu habe sai aetud, niivõrd kui patareidel töötava pardli puhul üldse saab korralikult aetud habemest rääkida.

Miks Sven siis tagasi ei tule? küsisin. Ma olen palju aastaid tema juures juukseid lõiganud ja habet ajanud. Ma olen elanud siin lähedal, niikaua kui ma mäletan. Nüüd elan ma suurema osa ajast oma maamajas. Sellest ajast saadik, kui pensionile jäin. Umbes. Ma sõitsin Stockholmi vahet enamasti just selleks, et Sveni juures juukseid lõigata. Kui Sven tagasi ei tule, siis ehk tohiksin sõita siia sinu pärast.

Kui lihtsalt see kõlas. Autoga võtab mul lennuväljale sõit alla tunni, umbes tunni aja pärast olen Arlanda lennujaamas, ja sealt Stockholmi ja oma korterini jõudmine on juba käkitegu.

Ja juuksur Svenini ja õllesaali suminani.

Ma olen väitnud, et mul on naiste suhtes samasugune äratundmismeel nagu haigel kassil teatud rohukõrte suhtes.

Ma küsisin naiselt, kes mu juukseid lõikas, mis ta nimi on. Tema nimi oli Katarina, aga ta tahtis, et ma kutsuksin teda Kittyks.

Kitty, ütlesin ma siis, lähme korraks õllesaali. Pane oma salong kinni. Õllesaal on praegu tühi. Kitty ütles muiates ei.

Siis ta kahetses, et oli muianud, ja süütas sigareti. Paistis, et ta kahetses nii oma ei-d kui ka muiet.

Miks sa endale mantli ostsid? küsis ta. Kas sa kevadesse ei usu?

Ma ostsin tumeda ülikonna, ütlesin mina, juhuks kui ma peaksin siit ilmast lahkuma. Ja sellepärast lasin ma ka juukseid lõigata. Nüüd ma võin minna. Mantlit ei saanud ma ostmata jätta. See on raglaanlõikega. Tähendab – käised on pikendatud kaelaääriseni. Ma olen kaua aega niisugust otsinud. Ma tahan välja näha nagu lord Raglan.

Ja kes on lord Raglan? küsis tema.

Teda ei ole enam, ütlesin mina. Ta oli. Ta oli üks kuuesajast vaprast britist, kes ratsutas surmale vastu Balaklava lahingus. Venelaste vastu. Üks Prantsuse ohvitser, kes oli kõige selle tunnistaja, ütles: See on suurejooneline, aga see ei ole sõda.

Kui palju hobuseid surma sai? küsis tema.

Kõik peale nelja, ütlesin mina.

Võib-olla siiski läheksime ja võtaksime need õlled, ütles tema. Ettetellimisi mul pole. Enamasti käivad siin juhuslikud kunded nagu sina.

Ma silmitsesin Kittyt. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed ja tumedad silmad. Ma oletasin, et ta on veidi üle viiekümne. Suu oli ta veidi liiga punaseks võõbanud.

Kui oleme natuke õlut joonud, ütlesin mina, siis võiks ehk võtta takso ja sõita Sveni vaatama, sinna haiglasse, kus ta on.

Unusta ära, ütles tema.

Kui hästi sa Sveni tunned? küsisin mina.

Tundsin, vastas tema. Ta suri täna hommikul.

Just seda vastust ei tahtnud ma kuulda. Aga just sellise vastuse saab minu ikka jõudnud inimene, kui ta on piisavalt rumal ja pärib näiteks nende inimeste kohta, kes tal kunagi ammu juukseid lõikasid.

Millesse ta suri, ütlesin. Kuidas ta suri. Ma püüdsin seda öelda nii, et see kõlaks küsimusena.

Sa ei küsi, ütles tema. Sa tead. Ja seda, mida sa tead, ei taha sa teada. Ta ratsutas koos nende vapra kuuesajaga. Ta maetakse Sevastoopoli sõjaväekalmistule, üks nurgake seal on eraldatud juuksuritele.

Kas sul nimi ka on? Ma ei joo õlut meestega, kelle nime ma ei tea.

John, ütlesin mina. See oli ka minu isa nimi ja seda nime kannab ka üks minu poegadest. See kõlab võib-olla fantaasiavaeselt, aga nii see on.

Mina enam meestelt fantaasiat ei nõua, ütles tema.

Siis jäi ta mõttesse, nagu oleks see, mis ta ütles, järelemõtlemist väärinud.

Mehed, ütles ta siis, umbes samasuguse hääletooniga, nagu Gertrude Stein oleks seda öelnud.

Ja otsekui arvates, et ma võtsin tema hääletooni solvanguna, lisas ta: Tegelikult olen ma naistejuuksur.

Mina tegelikult samuti, ütlesin mina. Tavaliselt soojendasin mina oma ema jaoks lokitange. Aga see oli kaua aega enne seda, kui kellelgi õnnestus leiutada helesinised plastist lokirullid, mis leiutisena on samas klassis maamiinidega. Maailma südametunnistus, mida selle all ka ei mõeldaks, on maamiinid ära keelanud, aga keegi pole asunud võitlema helesiniste, heleroheliste või roosade lokirullide ära-keelamise eest.

See oli lollisti öeldud, ütles tema. Loll võrdlus. Läbinisti loll.

Ma tean seda, ütlesin mina. Ja teadsingi, aga mulle on juba tükk aega käinud närvidele naised, kes teevad keskuse selveris oma oste, lokirullid peas, ma pean silmas Põlvesilmavooret. Minu juurest on keskusesse ainult seitse kilomeetrit, see on teerist, kus peale selveri on veel pank ja kiosk, mis minu arust just minu pärast tellib seda haruldast sigaretimarki, mida ma tõmban.

Lähima õllesaalini on seal aga vähemalt kolmkümmend kilomeetrit. Juuksurisalongist tuli minul ja Kittyl astuda ainult neli sammu.

Ja me astusime need sammud. Kitty keeras oma väikese juuksurisalongi ukse lukku ja mina tassisin tumerohelist kilekotti oma äsja ostetud rõivastega.

Me istusime lauda, kus tohtis suitsetada. Kell oli umbes kolm päeval. Õllesaal peaaegu tühi. Me tellisime mõlemad ühe suure õlle.

Meile toodi õlled ja me süütasime kumbki oma sigareti, aga esialgu me õlut ei puudutanud. Lihtsalt silmitsesime oma õllekannu. Selleks, et juua, pidi üks meist midagi ütlema, ja kummalegi ei tulnud pähe öelda lihtsat sõna „proosit“.

Esimesena sai kõnevõime tagasi Kitty.

Nii et sa siis ei elagi siin, ütles tema. Linnas.

Elan ikka, ütlesin mina. Aga praegu elan ma suurema osa ajast maal, majas, mille ma sain päranduseks. See asub ühe metsarikka kihelkonna piirimail, mille nimi on Põlvesilmavoore. Kui sa oskad autot juhtida ja sul on auto, võid minu juurde jõuda vähem kui viie tunniga.

Ma oskan autot juhtida ja mul on auto, ütles tema.

Seepeale hakkasime õlut rüüpama.

Sa oled teretulnud, ütlesin mina. Tule külla, millal aga soovid.

Sa valetad, ütles tema. Sinu kurvad sinised silmad ütlevad mulle, et sa valetad. Mis tema nimi on?

Ida Adriana, ütlesin mina. Ida Adriana Andersson. Neiupõlvenimi Andersson, abielus Andersson. Mitte ainult mehed pole fantaasiavaesed. Ta on vaid paar aastat noorem kui mina. Kui ma praegu olen. Ja tema enam vanemaks ei saa.

Kas arst ütles seda? küsis tema.

Ei, ütlesin mina. Arst lubas peaaegu et igavest elu, kui ma viimati Ida Adrianaga haiglas käisin. Ta pidas silmas Ida Adrianat. Mind vaatas ta uuriva pilguga ja kirjutas mulle välja retsepti mingile rohule, mis peaks parandama söögiisu, mida mul enda arvates pole enam vaja. Aga Ida Adriana ei saanud muud retsepti kui vaid kübemekesele liivale. Kübeke liiva, mis pudeneb sõrmede vahelt.

Armastuse laev purunes vastu argipäeva, ütles tema. Majakovski?

Jah, ütlesin mina. Majakovski. Temasuguseid sünnib vaid kord sajandis. Vähemasti nii ütles Marina Tsvetajeva.

Kui üksi me maailmas oleme, ütlesin veel.

Sa tahad öelda, et kui üksi me maailmas oleme üksnes selle pärast, et teame mõnda vene luuletust. Sellele on lihtne vastata. Me ei ole üldse üksi. Minu ema oli venelanna. Odessa juuditar. Ta abiellus Anderssoniga ja suri Olga Anderssonina, ja teda huvitasid elus vaid kaks asja. Vene luule ja jalgpall.

Aga sinu isa? küsisin mina.

Jalgpall ja Fröding, vastas tema.

Millal sa oma suvemajja tagasi sõidad? Või kui seda veidi sõbralikumalt öelda, millal sa jälle juukseid lõikama tuled?

Ma lendan tagasi ülehomme. Loodan, et keegi tuleb mulle lennuväljale järele. Sealt on sinna, kuhu ma pean minema, seitsekümmend kilomeetrit.

Kes mind siis lennuväljale sõidutas, kui ma Arlandasse pidin lendama, ma ei mäleta.

Kas riskime teha veel ühe õlle?

Muidugi riskime, ütles tema.

Ma astun homme läbi ja laenan sinu pardlit, ütlesin mina.

Ei, ei sa astu, ütles tema.

Tellisime mõlemad veel ühe õlle, mida kumbki meist ei kavatsenud põhjani juua.

Millal sinu lennuk ülehomme väljub, lord Raglan?

Kella viie paiku, ütlesin mina.

Tule siis paraja ajavaruga juuksurisalongi, ma viskan su Arlandale ära.

Ei tea, milleks, ütlesin mina.

Ei tea, milleks, aga on palju rohkem inimesi kui meie kaks, kes tunnevad end sellel kuu viimasel päeval hüljatuna.

Nii ka läks. Ma olin paraja ajavaruga juuksurisalongis ja Kitty viskas mu Arlandale ära. Nüüd ütles ta, et teeb seda, kuna talle meeldib autot juhtida.

Ma mäletan, et me jõudsime juua kohvikus tassi kohvi, enne kui ma oma lennukile pidin minema. Rääkisime veidi tühjast-tähjast, nagu ikka räägitakse. Svenist ei lausunud kumbki sõnagi.

Ma ei mäleta, kes mulle mu väiksele lennuväljale, mis küllap varsti üldse kinni pannakse, järele tuli. Aga oli juba pime ja sadas lund. Ma mäletan, et sõitsime otse sinna väiksesse haiglasse, mis varsti kinni pannakse ja kus Ida Adriana ravil oli.

Ma ei tea, kas ta tundis mu ära. Minu Ida Adriana.

Muidu istus alati keegi tema juures valves, aga viisakusest jäeti mind temaga kahekesi pooleks tunniks, mis kestis seitse aastat.

Ma hoidsin tema kätt. Ta vaatas mulle otsa. Kõik, mis meil kahel oli teineteisele öelda, oli juba öeldud.

Ta suri ööpäev hiljem.

Tema tütar helistas ja teatas tema surmast. Ja ma arvasin siis, et ma sain aru, mis ta ütles, aga tegelikult ütles ta hoopis: Noh, vanapoiss, nüüd oled sa jälle üksi, nüüd on sinu naabriks tühi maja, niisama punane kui su enda oma. Peale selle on vaid mets ja pikad vahemaad.

Ma ei saanudki aru. See ei jõudnud minuni.

Seepärast pole midagi imestada, et ma unustasin, kuhu ma olin pannud oma punase kirjutusmasina, ja andsin seega emahiirele piisavalt aega sünnitamiseks.

Ainus asi, mida ma Ida Adriana heaks teha saan, on ka tema muru ära niita, kui ma oma muru niidan. Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida.

Aga nagu Carl August Ehrensvärd ütleb: „Iseenesest ei ole ühegi Inemise kohustusi mitte ühessegi usalduse-wäärilisse raamatusse kirja pantud.“

1 Carl August Ehrensvärd (1745–1800) – Rootsi krahv, mereväeohvitser, kunstiteoreetik, maalikunstnik ja karikaturist, kirjanik ja arhitekt. Tänapäevani on tuntud tema joonistused kuulsatest kaasaegsetest. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.