Читать книгу Hõbedatee - Stina Jackson - Страница 5

Valgus. See torkis, põletas ja rebis teda. Laotas ennast üle metsade ja järvede nagu manitsus edasi hingata, nagu lubadus, et uus elu on saabumas. Valgus, mis täitis sooned rahutusega ja võttis talt une. Juba maikuus oli ta ärkvel, kui koidukuma läbi kardinakiudude ja pilude sisse paistis. Ta kuulis, kuidas verest tühjaks jooksva talve külm maapinnast välja immitseb. Ojad ja jõed kohisesid ja kerkisid, kui mäed talvekasukad maha koorisid. Varsti täidab valgus ööd, sirutab end välja ja pimestab, raputab elu sisse kõigele, mis oli kõdunenud lehtede all tukkunud. See täidab puude pungad soojusega, kuni need puhkevad ja mets äsjakoorunud elude näljakisast kaigub. Kesköine päike ajab inimesed oma urgudest välja ja täidab nad igatsusega. Nad naeravad, armatsevad ja solvavad üksteist. Juhtus, et inimesed läksid kaduma, et miski pimestas neid ja nad eksisid teelt. Aga ta ei tahtnud uskuda, et nad surid.

Ta suitsetas ainult teda otsides.

Iga kord, kui Lelle uue sigareti süütas, nägi ta vaimusilmas tütart enda kõrval eesistmel. Kuidas too nina kirtsutas ja talle üle prilliraamide ainiti otsa vaatas.

„Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.“

„Olengi. Praegu on lihtsalt erand.“

Ta nägi, kuidas tütar pead raputas ja teravad silmahambad paljastas. Need, mida ta häbenes. Lelle nägi teda kõige selgemini siis, kui ta öösel sõitis ja väljas valge oli. Nägi tema juukseid, mis olid päikese käes peaaegu valged, ninajuurele puistatud tumedaid tedretähti, mida ta oli viimastel aastatel meigikihiga varjama hakanud, ja siis silmi, mis nägid kõike, ehkki ta ei paistnud vaatavat. Tütar oli rohkem Anette kui Lelle enda moodi, ja hea oli, sest Lellel mingeid ilugeene ei olnud. Lina oli ilus, ja Lelle ei mõelnud seda mitte üksnes sellepärast, et ta oli tema tütar. Juba siis, kui Lina hästi väike oli, vaatasid inimesed talle järele. Ta oli säherdune laps, kes meelitas naeratuse näole ka kõige tülpinumatele inimestele. Aga praegu ei vaata keegi enam Linale järele. Keegi pole teda kolm aastat näinud, igatahes mitte keegi, kes oleks tahtnud sellest teada anda.

Sigaretid said enne Jörni jõudmist otsa. Lina ei istunud enam kõrvalistmel. Auto oli tühi ja vaikne ning Lelle oli peaaegu unustanud, kus ta on. Tema silmad vaatasid teed, ent ei näinud seda. Ta oli mööda seda rahvasuus Hõbedateeks kutsutavat riigimaanteed nii palju kordi sõitnud, et tundis seda läbi ja lõhki. Ta teadis, kus see käänaku teeb või kus ulukitara katki on, nii et põdrad ja porod oma tahtmist mööda teed ületavad. Ta teadis, kuhu vihmavesi koguneb ning kus udu metsajärvede kohale kerkib ja maailma moonutab. Maantee oli kaja nendest kadunud aegadest, kui Nasafjällist Bottenvikenisse hõbedat veeti. Nüüd lookles see tundrute ja ranniku vahel nagu jõgi ja ühendas Glimmersträski teiste sisemaa paikadega, ja ükskõik, kui väga ta ka poleks jälestanud seda, kuidas tee läbi sügava metsa käänles ja väänles, ei lahkuks ta sealt eluilmaski. Siin oli Lina kadunuks jäänud, see tee oli tema tütre alla neelanud.

Keegi ei teadnud, et ta öösiti ringi sõidab ja Linat otsib. Et ta vahetpidamata suitsetab, kõrvalistme seljatoe ümbert kinni hoiab ja räägib oma tütrega nii, nagu oleks too tõepoolest seal, nagu ta poleks kunagi kadunud. Tal ei olnud kedagi, kellele rääkida. Sellest ajast saadik, kui Anette ta maha jättis. Naine oli kohe alguses öelnud, et see oli Lelle süü. Tema oli Lina tol hommikul bussipeatusse viinud. Vastutus oli tema kaelas.

Kella kolme paiku jõudis ta Skellefteåsse. Tegi bensiinijaamas peatuse, et tankida ja kohvitermos täis panna. Varasest tunnist hoolimata oli leti taga oleva noormehe silm selge ja tuju hea, tema punakad juuksed olid külje peale kammitud. Ta oli noor, mitte vanem kui üheksateist, kakskümmend. Linagi oleks praegu sama vana. Ehkki Lellel oli raske Linat nii täiskasvanuna ette kujutada. Ta ostis veel ühe paki Marlboro Lighti, kuigi südametunnistus piinas. Tema pilk langes sääsetõrjevahendi karbile kassa kõrval. Lelle kohmitses pangakaardiga. Kõik tuletas Linat meelde. Tol viimasel hommikul oli Lina ennast sääsetõrjevahendiga sisse hõõrunud. Lelle mäletaski tegelikult ainult seda, et kui Lina bussipeatuses autost väljus, oli tema klaasi alla keeranud ja selle lõhna välja lasknud. Tal ei olnud meeles, mida nad teineteisele ütlesid, kas Lina oli rõõmus või kurb, mida nad hommikul sõid. Kõik see, mis pärast juhtus, võttis liiga palju ruumi, meelde jäi üksnes sääsetõrjevahend. Õhtul hiljem oli ta politseile öelnud, et Lina haises sääsetõrjevahendi järele. Anette oli vaadanud teda nagu võhivõõrast, inimest, kelle pärast tal on häbi. Ka see oli Lellel meeles.

Ta tegi uue suitsupaki lahti, hoidis süütamata sigaretti senikaua huulte vahel, kui jõudis tagasi maanteele ja võttis seekord suuna põhja poole. Kodutee tundus alati lühem, paistis tühjem. Tahavaatepeegli küljes keti otsas rippus Lina hõbesüda ja püüdis päikeselaike. Nüüd istus Lina taas tema kõrval esiistmel, heledad juuksed näo ees nagu kardin.

„Isa, kas sa tead, et oled ainult mõne tunniga kakskümmend üks suitsu ära tõmmanud?“

Lelle raputas tuhka aknast välja, puhus suitsu Linast eemale.

„Kas tõesti nii palju?“

Lina tõstis silmad autokatuse poole, otsekui kutsuks kõrgemaid jõude appi.

„Kas sa tead, et iga sigaret võtab üheksa minutit sinu elust, seega oled sa täna õhtul oma elu saja kaheksakümne üheksa minuti võrra lühemaks teinud?“

„Oi, oi,“ lausus Lelle, „aga mille pagana nimel ma elan?“

Lina vaatas talle otsa, tema heledaid silmi varjutas etteheide.

„Sa pead mu üles leidma. Ainult sina saad seda teha.“

*

Meja surus käed vastu kõhtu ja püüdis hääli mitte kuulata. Oma sõrmede all kisendavat nälga ja siis seda teist. Vastikut häält, mis läbi hõredate põrandalaudade tungis. Silje ähkimine ja siis tolle teise, Silje uue mehe oma. Voodiotste kiiksumine ja siis koera haukumine. Ta kuulis, kuidas mees koerale käratas, et too asemele läheks.

Oli südaöö, kuid väikesesse pööningukambrisse paistis ere päike. Laotas oma sooje kollakaid kiiri hallidele seintele ja paljastas veresoonte mustri suletud laugude all. Mejal ei tulnud und. Ta laskus madala akna ette põlvili ja pühkis ämblikuvõrgu käega ära. Ainult sinine öötaevas ja sinetav mets, niikaugele kui silm ulatus. Kui ta kaela pikaks venitas, nägi ta allpool järvesiilu, tumedat ja vaikset, otsekui ahvatlust. Ta tundis ennast nagu röövitud printsess mingis muinasjutus. Suletud nukrasse torni keset suurt ja paksu metsa, mõistetud kuulama oma õela võõrasema seksimänge alumisel korrusel. Kuigi Silje ei ole tema võõrasema, ta on tema ema.

Kumbki neist ei olnud enne Norrlandis käinud. Rongis veedetud tundide jooksul oli mõlemat haaranud kõhklus, nad olid näägelnud ja nutnud ning pikka aega vaikselt istunud, samal ajal kui mets akende taga aina tihedamaks ja vahemaa jaamade vahel üha pikemaks muutus. Silje oli vandunud, et see on neil viimane kord kolida. Meest, kellega ta oli tutvunud, kutsuti Thorbjörniks ja tal oli Glimmersträski nime kandvas külas oma talu. Nad olid internetis tuttavaks saanud ja mitmeid tunde telefoni teel juttu ajanud. Meja oli Thorbjörni järsku Norrlandi murrakut kuulnud ja näinud pilte vuntsidega mehest, kellel oli turske kael ja silmad naeratades pilukil. Ühel pildil oli tal lõõtspill käes ja teisel oli ta kummargil jääaugu kohal, käes punaste soomustega kala. Silje sõnutsi oli Thorbjörn tõeline mees, mees, kes ka kõige karmimates tingimustes ellu jääb ja nende eest hoolitseda suudab.

Jaam, kus nad viimaks rongi pealt maha tulid, polnud midagi muud kui osmik mändide vahel, ja kui nad ust katsusid, oli see lukus. Kedagi teist polnud maha tulnud, ning kui rong minema sõitis ja puude vahele kadus, seisid nad tõmbetuule käes, käed rippu. Maapind vibreeris tagantjärele tükk aega jalge all. Silje süütas sigareti ja hakkas reisikotti üle kulunud perrooni lohistama, Meja seisis paigal ja kuulas natuke aega puude kohinat ja miljonite äsjakoorunud sääskede pininat. Ta tundis, kuidas kõhusopis hakkab kuju võtma karje. Ta ei tahtnud Siljele järgneda, ent ei julgenud paigale jääda. Teisel pool rööpaid kerkis mets nagu rohekasmust kardin heleda taeva taustal ja puulatvades liikusid tuhanded varjud. Ta ei näinud ühtegi looma, kuid tunne, et teda jälgitakse, oli sama tugev, nagu istuks ta keset mingit väljakut. Tuhanded silmapaarid kõditasid nahka.

Silje oli juba jõudnud pragulisele parkimisplatsile, kus ootas roostest puretud Ford. Mootorikatte vastu nõjatuva mehe nägu varjas must nokats. Kui mees neid tulemas nägi, ajas ta ennast sirgu ja tema naeratus paljastas huuletubaka. Tegelik Thorbjörn nägi laiem välja, kogukam. Kuid tema liigutustes oli midagi kohmakat ja rahumeelset ning ta ei paistnud oma suurusest teadlik olevat. Silje pani koti maha ja kallistas teda, justkui oleks ta päästerõngas keset metsamerd. Meja seisis kõrval ja vaatas asfaldipraost ülespoole sirutuvat võilille. Ta kuulis, et nad suudlevad, kuulis, kuidas nende keeled ringi sobravad.

„See on minu tütar Meja.“

Silje pühkis suud ja osutas käega Mejale. Thorbjörn piidles teda mütsisirmi alt ja ütles oma hakitud keeles, et ta on teretulnud. Meja ise hoidis pilgu pidevalt maas, otsekui rõhutamaks, et kõik sünnib vastu tema tahtmist.

Thorbjörni auto haises nagu märja koera karv ja tagaistmele oli laotatud halliks tõmbunud kare loomanahk. Seljatoest oli hakanud pudenema kollast polstrit. Meja istus hästi serva peale ja hingas läbi suu. Silje oli öelnud, et Thorbjörn on heal järjel, ent auto järgi otsustades oli see liialdus. Mehe tallu viiva tee ääres polnud midagi peale sünge kuusemetsa, see vaheldus raielankide ja üksikute väikeste järvedega, mis särasid puude vahel nagu pisarad.

Kui nad Glimmersträski jõudsid, oli Meja kurku kerkinud kipitav klomp. Esiistmel oli Thorbjörn oma käe Silje reiele pannud ja kergitas seda ainult aegajalt, et midagi enda arust olulist näidata: ICA pood, kool, pitsabaar, postkontor, pank. Ta paistis kõige üle tohutult uhke olevat. Elumajad olid suured ja paiknesid hõredalt. Mida kaugemale nad sõitsid, seda suuremaks kasvas talude vahemaa. Neid lahutasid mets, põllud ja karjakoplid. Siit-sealt kostis koerte hajusat haukumist. Esiistmel olid Silje põsed lausa lõkendama löönud.

„Vaata, Meja, kui ilus. Nagu muinasjutt!“

Thorbjörn ütles, et rahunegu ta nüüd maha, sest tema elab järve teisel kaldal. Meja mõtles, mida see tähendab. Tee muutus eespool kitsamaks, mets roomas ligemale ja autos võttis maad rusuv vaikus. Kõrgeid mände mööda vilksatamas nähes tundis Meja, et hingamine muutub raskeks.

Thorbjörni maja seisis üksiku ja hüljatuna metsalagendikul. Maja oli kahekorruseline ja kunagi ilmselt väärikas olnud, aga nüüd punase värvi maha koorinud ja näis olevat maa sisse vajumas. Tokerja karvaga koer haukus keti otsas, kui nad autost välja ronisid. Muidu polnud kuulda ühtegi häält peale kuuselatvu sakutava tuule. Meja vaatas ringi, jalad ei tahtnud hästi kanda.

„No nii, siin see nüüd ongi,“ lausus Thorbjörn ja viipas käega.

„Kui vaikne ja rahulik siin on,“ sõnas Silje, ent vaimustus oli kadunud.

Thorbjörn viis nende kotid majja ja pani räpast mustunud põrandale. Maja haises tuulutamata ruumide ja vanade toiduaurude järele. Neile vahtis vastu mingist kadunud kümnendist pärit topilise kangaga kaetud mööbel. Pruunitriibulist tapeeti ehtisid loomasarved, kumerates tuppedes noad, neid oli rohkem, kui Meja oma elus näinud oli. Ta katsus Silje pilku tabada, kuid see ei õnnestunud. Silje oli oma näole kleepinud tolle naeratuse, mis tähendas, et ta on valmis taluma peaaegu ükskõik mida, et ta pole kaugeltki valmis oma viga tunnistama.

Alumiselt korrusel kostvad oiged ja äginad olid vaibunud ja teinud ruumi lindudele. Meja polnud iialgi niisugust linnulaulu kuulnud, see kõlas hüsteeriliselt ja ebameeldivalt. Kaldus lagi moodustas tema pea kohal kolmnurga ja teda jälgisid tuhanded oksaaugusilmad. Kui Thorbjörn oli trepi juures seisnud ja Mejale näidanud, kus too elama hakkab, oli ta seda kolmnurkseks toaks nimetanud. Oma tuba teisel korrusel. Mejal polnud enam ammu oma tuba olnud. Enamasti olid tal üksnes oma käed, millega hääli summutada. Täiskasvanute õeluste ja masenduse ning teineteise vastu puutuvate kehade hääli. Polnud mingit tähtsust, kui kaugele nad kolisid, need hääled jõudsid alati järele.

*

Alles siis, kui Lelle rehvide tüminal teepervele kaldus, tundis ta, kui väsinud ta on. Ta keeras akna alla ja lõi endale senikaua vastu nägu, kuni nahk kipitama hakkas. Kõrvaliste oli tühi. Lina oli kadunud. Ega tütar tema öiseid sõitmisi ka heaks kiidaks. Lelle torkas uue sigareti hambu, et ärkvel püsida.

Koju Glimmersträski jõudes õhetasid ta põsed kõrvalopsudest. Bussipeatuse juures võttis ta kiiruse maha ja jättis auto seisma. Vaatas vildikaga tehtud grafiti ja linnusitaga kaunistatud ilmetut klaasputkat umbusklikult. Oli varane hommik ja esimene buss polnud veel läinud. Lelle tuli autost välja ja läks kriimulise puupingi juurde. Maas vedelesid kommipaberid ja nätsuplärakad. Veelompidelt peegeldus öine päike. Lelle ei mäletanud, et vihma oleks sadanud. Ta lonkis mõne tiiru ümber putka ja peatus nagu alati seal, kuhu ta Lina jätnud oli. Toetus õlaga vastu räpast klaasi täpselt nagu Linagi. Natuke hooletult, otsekui näitamaks, et ega see nüüd nii suur asi ka ole. Esimene tõeline suvine tööots. Arjeplogis kuuskede istutamine. Saab enne kooli algust head raha teenida. Selles polnud ju midagi imelikku.

See, et nad liiga vara kohale jõudsid, oli Lelle süü, tema oli kartnud, et Lina jääb bussist maha ega jõua esimesel tööpäeval õigeks ajaks kohale. Lina ei olnud nurisenud, juunihommik sädistas ja soojendas. Lina oli seisnud seal putkas täiesti üksi, päike peegeldumas Lelle vanadelt lenduriprillidelt, mille ta oli endale nuianud, ehkki need katsid poole tema näost. Võib-olla oli ta lehvitanud, võib-olla isegi õhumusi saatnud. Tavaliselt ta tegi seda.

Noorel politseinikul olid olnud samasugused päikeseprillid. Ta oli need laubale lükanud, kui esikusse astus ning pilgu Lellele ja Anettele kinnitas.

„Teie tütar ei läinudki täna hommikul bussi peale.“

„See ei saa õige olla,“ oli Lelle öelnud, „ta läks ju bussipeatuses autost välja?“

Politseinik raputas pead, nii et päikeseprillid toetuspunkti kaotasid.

„Sinu tütart ei olnud bussis, me rääkisime nii juhi kui ka reisijatega. Keegi pole teda näinud.“

Nad olid juba siis teda imelikult vaadanud. Ta tundis seda. Politsei ja Anette. Nende silmist paistev etteheide torkis ta auklikuks, jõud hakkas välja visisema. Tema oli ikkagi viimasena Linat näinud, tema oli Linat sõidutanud, tema vastutas. Nad esitasid ikka ja jälle ühtesid ja samu neetud küsimusi, tahtsid teada täpseid kellaaegu, seda, missuguses tujus Lina tol hommikul oli. Kas tal oli kodus hea olla? Kas nad tülitsesid?

Viimaks oli tal kõrini saanud. Ta haaras köögitooli ning lennutas selle täie jõuga ühe politseiniku pihta ja too neetud jänespüks tormas välja abijõude kutsuma. Lelle tundis ikka veel põrandalaudade jahedust põse all, kui nad ta pikali väänasid ja käed raudu panid. Kuulis Anette nuttu, kui nad ta ära viisid. Aga Anette ei olnud teda kaitsnud. Ei siis ega ka nüüd. Nende ainus laps oli kadunud ja naisel polnud kedagi teist, keda süüdistada.

Lelle pani mootori käima ja sõitis üksildasest bussiputkast minema. Kolm aastat ja tema oli endiselt viimane, kes oli Linat näinud.

*

Kui poleks olnud sisikonda kriipivat näljatunnet, oleks Meja alatiseks kolmnurksesse tuppa jäänud. Ükskõik kuhu nad ka ei kolinud, ei saanud näljatundest iialgi lahti. Ta paotas ust, üks käsi nuriseva mao vaigistamiseks kõhul. Ta pidi kikivarvul käima, sest trepiastmed olid nii kitsad, mitu neist nagises ja kägises tema raskuse alla ning muutis hiilimise asjatuks. Köök oli pime ja Thorbjörni magamistoa uks kinni. Koer oli esikupõrandal sirakil ja jälgis tema möödumist valvsalt. Kui ta välisukse avas, ajas loom ennast püsti ja lipsas Meja jalgade vahelt õue, enne kui too reageerida jõudis. Koer tõstis sõstrapõõsa juures jalga ja tiirutas siis kõrge rohu sees ringi, nina maas.

„Miks sa koera välja lasid?“

Meja polnud märganud, et Silje istus seina ääres lamamistoolis. Ta suitsetas sigaretti, võõras flanellsärk ülakeha katmas. Juuksed ümbritsesid pead nagu lõvilakk ja silmad reetsid magamatust.

„Ma ei tahtnud, ta lipsas välja.“

„See on emane koer, tema nimi on Jolly.“

„Jolly?“

„Mm.“

Koer reageeris oma nimele ja oli peagi terrassil tagasi. Heitis pehkinud puidule, keel suust väljas nagu lips, ja vahtis neid. Silje pakkus Mejale suitsu ja too nägi, et tal on kaelal punased plekid.

„Mis sul seal on?“

Silje muigas kõveralt.

„Ära mängi lolli.“

Meja võttis suitsu, ehkki tal oli tegelikult kõht tühi. Lootis, et Silje säästab teda üksikasjadest. Vaatas silmi kissitades metsa poole ja talle näis, et seal liigub miski. Eluilmaski ei läheks ta üksinda sinna. Ta imes suitsu ja tal tekkis taas too lämmatav tunne, et ta on luku taga, sisse piiratud.

„Kas me tõesti hakkame siin elama?“

Silje riputas jala üle käetoe, nii et mustad aluspüksid paistsid. Ta kõlgutas närviliselt jalga.

„Me peame, see on mingi võimalus.“

„Aga miks?“

„Sest meil pole valikut.“

Nüüd ei vaadanud Silje talle otsa. Eelmise päeva eufooria oli kadunud, sära silmades kustunud, ent tema hääl oli otsusekindel.

„Thorbjörnil on raha. Tal on talu, tal on kindel töö, me võime siin hästi elada, ilma et meil oleks vaja järgmise kuu üüri pärast muretseda.“

„Kusagil pärapõrgus asuvat lobudikku ma küll heaks eluks ei nimetaks.“

Silje kaelale ilmusid punased laigud ning ta pani käe rangluule, otsekui tahaks neid takistada.

„Ma ei jaksa midagi muud teha,“ ütles ta. „Ma olen vaesusest tüdinud. Mul on vaja meest, kes meie eest hoolitseks, ja Thorbjörn just seda teha tahabki.“

„Oled sa kindel?“

„Milles?“

„Et ta tahab?“

Silje suunurk kerkis.

„Küll ma selle eest hoolitsen, et ta tahaks, ära sina selle pärast muretse.“

Meja kustutas pooleldi tõmmatud suitsu talla all.

„Kas midagi süüa on?“

Silje tõmbas sügava mahvi ja muigas, nagu mõtleks ta seda tõsiselt.

„Selles lobudikus on rohkem toitu, kui sina oma elus näinud oled.“

*

Taskus vibreeriv mobiiltelefon ajas Lelle üles. Ta istus sirelipõõsa kõrval lamamistoolis ja keha valutas, kui ta telefoni kõrva äärde tõstis.

„Lelle, kas sa magad?“

„Ei, kurat võtaks,“ luiskas ta. „Ma teen aias tööd.“

„Kas aedmaasikad hakkavad valmis saama?“

Lelle viskas pilgu rohtukasvanud maasikamaale.

„Ei, aga loota on.“

Liini teisest otsast kostis Anette hingamist, otsekui püüaks naine ennast koguda.

„Ma panin info Facebooki üles,“ lausus ta, „pühapäevase mälestamise kohta.“

„Mälestamise?“

„Kolmanda aastapäeva eel, see pole ju saanud sul meelest ära minna.“

Lamamistool kägises, kui Lelle püsti tõusis. Pea hakkas korraks ringi käima ja ta pidi rõdupiirdest kinni haarama.

„Pagan võtaks, loomulikult on mul meeles!“

„Thomas ja mina ostsime küünlaid ja ema õmblusring on T-särke juurde trükkinud. Me oleme mõelnud, et alustame kiriku juurest ja marsime bussipeatusse. Sa võid ju ette valmistada, kui tahad mõne sõna öelda.“

„Mul pole vaja midagi ette valmistada. Kõik, mida ma öelda tahan, on mul pealuu sees.“

Kui Anette vastas, oli tema hääl väga väsinud.

„Oleks parem, kui me suudaksime ühise rindena esineda,“ lausus ta, „Lina pärast.“

Lelle mudis oimukohti.

„Kas me peaksime käest kinni hoidma ka, sina, mina ja Thomas?“

Torus kahises sügav ohe.

„Kohtume pühapäeval. Ja, Lelle?“

„Jah?“

„Ega sa ometi ööd läbi ringi ei sõida?“

Lelle pööritas silmi taeva poole, kus päike pilve tagant välja pressis.

„Kohtume pühapäeval,“ lausus ta ja lõpetas kõne.

Kell oli pool kaksteist ennelõunal. Pärast öist ringisõitmist oli ta õues lamamistoolis neli tundi magada saanud. Seda oli rohkem kui tavaliselt. Kukal sügeles ja ta küünealused said sääsekuppude kratsimisest veriseks. Ta läks tuppa. Pani kohvi üles ja loputas köögikraani all nägu. Kuivatas ennast sileda köögirätikuga ning peaaegu kuulis vaikuses Anette noomimist. Köögirätikud olevat nõude ja siledate pindade, mitte tema kareda inimnaha jaoks, ja Lina otsimine olevat politsei, mitte tema hingevalust vaevatud isa asi. Anette oli teda lahtise käega näkku löönud ja karjunud, st see olevat tema süü, et tema olevat see, kes oleks pidanud vaatama, et Lina bussi peale saab, tema olevat naiselt tütre võtnud. Ta oli Lellet seni tagunud ja küünistanud, kuni too naisel käsivartest kinni haaras ja nii kõvasti pigistas, et naise lihased lõtvusid ja too tema all kokku sulas. Lina kadumise päev oli viimane, kui nad teineteist puudutasid.

Anette pöördus väljapoole, sõprade, psühholoogide ja ajalehereporterite poole. Avasüli ootava ja kiimast tuksleva riistaga tööterapeut Thomase poole, kes oli lahkesti valmis nii ära kuulama kui ka probleemi olematuks keppima. Anette võttis unerohtu ja rahusteid, need muutsid ta pilgu töntsiks ja tegid ta liiga jutukaks. Ta lõi Lina kadumisele pühendatud Facebooki lehekülje, korraldas kohtumisi ja andis intervjuusid, mis Lellel ihukarvad püsti ajasid. Nende eraelu üksikasjad. Üksikasjad Lina kohta, keda Lelle kaitsta tahtis.

Lelle ise ei rääkinud kellegagi. Tal ei olnud aega. Tal oli vaja Lina üles leida. Otsimine oli ainus tähtis asi. Hõbedateel sõitmine algas tol suvel, ta kergitas iga prügikasti kaant, sobras paljakäsi konteinerites, tuhnis suletud kaevandustes ja mudastes soodes. Istus kodus arvuti ees ja luges internetifoorumitest pikki lugusid, kus võhivõõrad Lina kohta oma teooriaid kirja panid. Eri kujutlustest kootud pikk jõle jutukangas: Lina olevat põgenenud, tapetud, röövitud, tükeldatud, ta olevat ennast ära tapnud, uppunud, auto alla jäänud, ta olevat prostituudiks sunnitud ja terve rodu muid luupainajalikke stsenaariume, mida Lelle mõistus ei suutnud vastu võtta, aga siiski sundis ta ennast neid lugema. Peaaegu iga päev helistas ta politseisse ja karjus nende peale, et nad ei tee oma tööd. Ta ei maganud ega söönud. Ta tuli pärast pikki otsingupäevi koju, riided porised ja nägu täis kriimustusi, mida ta seletada ei osanud. Anette ei pärinud enam. Võib-olla tundis Lelle isegi kergendust, kui naine ta Thomase pärast maha jättis, siis sai ta täielikult otsingutele pühenduda. Otsingud olid kõik, mis tal oli.

Lelle istus arvuti taha, kohvikruus käes. Kuvari taustapildilt naeratas talle vastu Lina. Õhk oli raske, tuba tuulutamata. Kardinad olid ette tõmmatud ja sissepääsenud valguskiirtes keerles tolm. Aknalaual konutas unustatud lill. Kõikjal kurvad meeldetuletused tema allakäigust, sellest, missuguseks ta on muutunud. Ta logis Facebooki leheküljele, kus oli kutse Lina mälestamisele. Sada kolm inimest olid seda laikinud ja kuuskümmend neli osavõtjat ennast kirja pannud. Lina, me igatseme sind ega jäta kunagi lootust, oli üks tema sõpradest kirjutanud ning lisanud sellele hüüumärke ja nutvaid emotikone. Viiskümmend kolm inimest laikisid seda postitust. Anette Gustafsson oli üks neist. Lelle mõtles, kas naine muudab millalgi perekonnanime ära. Ta klõpsas edasi, lasi pilgu üle luuletuste, piltide ja vihaste hüüatuste. Keegi teab, mis Linaga juhtus, on aeg ette astuda ja tõtt rääkida! Vihased punetavate põskedega emotikonid. Üheksakümmend kolm meeldimist. Kakskümmend kommentaari. Lelle logis välja. Facebook tekitas temas üksnes masendust.

„Miks sina ei võiks sotsiaalmeedias üles astuda?“ oli Anettel kombeks tänitada.

„Kus üles astuda? Virtuaalsel nutupeol?“

„Jutt on tegelikult Linast.“

„Ma ei tea, kas sa taipad või ei, aga mina keskendun Lina leidmisele, mitte tema leinamisele.“

Lelle võttis väikese lonksu kohvi ja logis Flashbacki. Lina kadumise teemal ei olnud midagi uut kirjutatud. Viimane postitus oli tehtud eelmise aasta detsembris ja selle autor nimetas ennast „Tõeotsijaks“.

Politsei peaks uurima, missugused rekajuhid sel hommikul mööda Hõbedateed sõitsid. Kõik teavad, et see on sarimõrvarite meeliselukutse, vaadake kas või Kanadat ja USA-d. Seal läheb kiirteede ääres iga päev inimesi kaduma.

Flashbacki postitatud tuhande kahekümne nelja sissekande põhjal otsustades paistis valdav enamik anonüümsetest kasutajatest olevat ühel meelel selles, et mõni autojuht võttis Lina enne bussi tulekut peale ja viis minema. Teisisõnu – sama teooria, mis politseilgi. Lelle oli ise transpordifirmadesse ja veondusettevõtetesse helistanud ning uurinud, missugused juhid Lina kadumise ajal selles piirkonnas sõitsid. Ta oli mõnega neist kohvi joonud, nende sõidukeid läbi otsinud ja nende nimed politseiuurijatele teatavaks teinud. Aga keegi ei paistnud kahtlane ja keegi polnud midagi näinud. Politseile ei meeldinud, et ta oma joru ajas. Siin olevat Norrland, mitte Põhja-Ameerika. Hõbedatee polevat mingi kiirtee, siin ei valitsevat mingit sarimõrvarit.

Lelle tõusis ja kääris suitsu järgi haiseva särgi varrukad üles. Astus Põhja-Norrlandi kaardi ette ja vaatas kississilmi sisemaa kohal õilmitsevat nööpnõelapeade kobarat. Ta võttis kirjutuslaua sahtlist uue nõela ja torkas veel kord kaardi sisse. Märkimaks kohta, kus ta eelmisel öösel käis. Ta ei jäta enne, kui iga millimeeter on kaetud, enne kui iga teejupp, ringikeeramise koht ja mahajäetud eluase on läbi otsitud. Järgmist külastatavat teekäänakut otsides vedas ta verise sõrmega üle kaardi. Salvestas koordinaadid mobiiltelefoni ja küünitas siis käe võtmete järele. Ta oli juba küllalt aega raisanud.

*

Silje silmad omandasid tolle hullumeelse läike. Justkui oleks kõik äkitselt võimalik, justkui oleks metsas asuv lobudik vastus kõigile tema palvetele. Tema hääl kerkis mõne oktavi võrra, muutus selgeks ja meloodiliseks. Sõnad voolasid tal suust, komistasid üksteise otsa. Otsekui poleks aega välja öelda kõike, mis peab öeldud saama. Thorbjörn paistis seda nautivat. Ta istus rahulolevalt vaikides, samal ajal kui Silje vadistas ja praalis. Rääkis, kui rõõmus ta Thorbjörni ja tolle kodutalu üle on, kui väga talle kõik meeldib, alates kirjust linoleumist kuni suurelilleliste kardinateni välja. Rääkimata loodusest, mis embavat neid täpselt nii nagu unistustes, mida ta kõik need aastad oli hellitanud. Ta tegi molberti ja pintslite väljavõtmisest suure numbri. Tõotas, et maalib tolle imelise öise valguse abiga oma parimad tööd. Siin vabaduses saavat tema vaim hingamisruumi, siin saavat ta tõesti midagi luua. Uus ekstaas muutis ta pealetükkivaks. Sõnavalinguid pidid rõhutama musitamised ja silitused ning pikad kallistused. Silje ootamatu energia ajas Mejale judinad peale. Seesugune maania tähendas alati uue põrgu algust.

Rohi lendas juba teisel õhtul prügikasti. Kartulikoorte ja kohvipaksu seast vahtisid Mejale vastu poolikud tabletilehed. Süütutes pastellvärvides kanged tabletid. Väikesed keemilised imeasjad, mis suutsid hullusest ja pimedusest võitu saada. Suutsid inimesel elu sees hoida.

„Miks sa oma rohu minema viskasid?“

„Sest mul pole seda enam vaja.“

„Kes ütleb, st sul seda vaja pole? Oled sa arstiga rääkinud?“

„Mul pole vaja mingi arstiga rääkida. Ma tunnen ise, et rohtu pole vaja. Siin olen ma oma õiges elemendis. Nüüd saan ma tõepoolest olla mina ise. Pimedus ei saa mind siin kätte.“

„Kas sa ise kuuled, missugune su hääl on?“

Silje naeris oma helisevat naeru.

„Et sina ka alati kõige pärast muretsed. Meja, sa pead õppima ennast lõdvaks laskma.“

Pikkadel valgetel öödel oli Meja voodis pikali ja silmitses seljakotti, milles olid endiselt kõik tema asjad. Ta võiks natuke raha varastada ja rongiga tagasi lõuna poole sõita. Senikaua sõprade juures ööbida, kui ta tööd otsib. Halvimal juhul sotsiaalosakonnast abi küsima minna. Seal teati, missugune Silje on, kui destruktiivseks ta võib muutuda. Ent ta teadis, et ei tee seda. Ta peab tühje sõnakõlkse tulvil Siljel silma peal hoidma.

Nii värsket õhku pole ma eluilmaski hinganud!

Loomulikult on see vaikus suurepärane!

Kuid Meja ei tajunud mingit vaikust. Vastupidi, mets oli täis mõtetest üle kostvaid hääli. Öösiti oli kõige hullem, sääsed pinisesid, linnud siristasid, tuul vilistas ja painutas kuuselatvu. Ja lisaks alumise korruse toast kostvad hääled. Karjed ja ähkimine ning teeseldud häälitsused. Enamasti tõi neid kuuldavale muidugi Silje. Thorbjörn oli vaikse loomuga. Alles siis, kui nad vait olid jäänud ja toad olid täis ainult Thorbjörni norskamist, söandas Meja alla minna, et Siljest järele jäänud veinitilgad ära juua. Vein oli häälte vastu ainus rohi.

*

Suviti Lelle enam ei maganud. Ta süüdistas valgust, päikest, mis kunagi looja ei läinud ja läbi ruloode musta kanga tuppa paistis. Süüdistas linde, kes ööd läbi lärmasid ja sääski, kes ümberringi pinisesid, niipea kui ta pea padjale pani. Ta süüdistas kõike peale selle, mis teda tegelikult üleval hoidis.

Naabrid istusid terrassil, naersid ja kliristasid lauanõudega. Lelle tõmbus kühmu, et nad teda auto juurde minemas ei näeks. Ta sõitis vabakäiguga nii kaua mööda sissesõiduteed alla, kui sai, enne kui mootori käima pani. Ehkki ta oli üpris kindel, et naabrid teavad, et ta õhtuti ära kaob, et nad näevad tema Volvot, kui see öö saabudes mööda kruusa roomab.

Külas oli rahulik, majad olid vaiksed ja hõõgusid õhtupäikeses. Kui ta bussiputkale lähenes, hakkasid tal oimukohad tukslema. Temas oli peidus mingi lootusrikas paharet, kes ootas, et näeb seal Linat ristiskäsi seismas täpselt nii, nagu ta temast oli maha jäänud. Kolm aastat oli möödas, aga too neetud bussiputka võttis tal endiselt hinge kinni.

Politsei teooria kohaselt oli keegi mööda Hõbedateed sõitnud, bussiputka juures peatunud, Lina peale võtnud ja kaasa viinud. Arvatavasti oli see isik talle küüti pakkunud või ta jõuga oma autosse istuma sundinud. Polnud ühtegi tunnistajat, kes oleks seda teooriat kinnitanud, aga see oli ainus seletus, kuidas ta sai nii kiiresti ja nii jäljetult kaduda. Lelle oli Lina umbes kümme minutit enne kella kuut autost välja lasknud. Juhi ja tunnistajate sõnul oli buss tulnud viisteist minutit hiljem ja siis Linat seal ei olnud. Marginaal oli viisteist minutit. Mitte rohkem.

Nad olid Glimmersträski põhjalikult läbi kamminud. Kõik olid kaasa löönud. Nad tragisid läbi kõik veekogud ja moodustasid ahelikud, mis käisid igas ilmakaares läbi kümneid kilomeetreid. Otsingutel olid abiks koerad, helikopterid ja tervest maakonnast pärit vabatahtlikud. Aga Linast polnud jälgegi. Nad ei leidnudki teda.

Lelle keeldus uskumast, et Lina on surnud. Tema jaoks oli tütar sama elus nagu tol hommikul. Juhtus, et mõni raisakullist reporter või taktitu võõras tema käest küsis.

Kas sa usud, et su tütar on elus?

Jah, usun küll.

Lelle jõudis Arvidsjouri sõiduks kulunud poole tunniga kuus suitsu ära tõmmata. Kui ta sisse astus, oli bensiinijaam tühi. Kippen oli seljaga tema poole ja pesi mopiga põrandat. Tema paljas pealagi läikis päevavalguslambi all. Lelle läks kikivarvul kohvimasina juurde ja valas papptopsi ääreni täis.

„Ma just mõtlesin, et kus sa oled.“

Kippen toetas oma raske kere vastu mopivart.

„Keetsin ainult sinu pärast uue kohvi.“

„Me täname,“ lausus Lelle, „kuidas olukord on?“

„Pole viga, ei saa kurta. Aga sul endal?“

„Olen elus.“

Kippen võttis raha ainult sigarettide eest. Kohvi koos eilse kaneelisaiaga tegi ta välja. Lelle murdis kuivanud koorukese ja kastis kohvi sisse, Kippen asus taas põrandat küürima.

„Ma näen, et sa oled täna õhtul sõidus.“

„Jah, täna õhtul tuleb sõitmist.“

Kippen noogutas kurva näoga.

„See päev hakkab kätte jõudma.“

Lelle vaatas märga põrandat.

„Kolm aastat. Mõnikord on tunne, et see oli eile, ja mõnikord tundub, et terve elu on mööda läinud.“

„Ja mis politsei teeb?“

„Kurat seda teab.“

„Ega nad ometi alla andnud ei ole?“

„Ega suurt midagi ei toimu, aga ma käin peale.“

„See on hea. Kui sul milleski abi vaja on, siis ma olen olemas.“

Kippen kastis mopi ämbrisse ja väänas kuivaks. Lelle pistis suitsud taskusse ja pani kaneelisaia kohvitopsi serva peale. Väljudes patsutas ta vaba käega Kippenile õlale.

Kippen oli algusest peale kaasa teinud. Pärast kadumist oli ta tundide viisi tankla valvekaamera lindistusi läbi vaadanud, et leida mõnda jälge, mis võiks Linani juhatada. Juhul kui talle küüti pakuti või ta kaasa viidi, oli võimalik, et see isik tankimiseks peatuse tegi. Nad ei leidnud midagi, kuid Lellel oli tunne, et Kippen hoiab aja möödumisest hoolimata silmad lahti. Ja seesuguseid inimesi tuleb hoida.

Ta istus uuesti autosse, kastis viimase saiatüki kohvi sisse. Sõi ja vaatas üksildasi tankureid. Ta oli arvestanud, kui kaugele võis Lina ründaja jõuda, kui tal Glimmerstäskis paak täis oli. Suure paagi puhul oleks ta jõudnud kaugele mägedesse ja üle Norra piiri. See tähendab, kui ta oleks mööda Hõbedateed edasi sõitnud. Oli ka võimalik, et ta oli mõnele väiksemale ja võõramale teele keeranud, kus polnud ei liiklust ega asustust. Keegi polnud ju enne õhtut aru saanud, et Lina on kadunud, aga siis oli möödas üle kaheteistkümne tunni, nii et ründaja või ründajad olid suure edumaa saanud.

Lelle pühkis käed vastu teksaseid puhtaks, pani suitsu põlema ja keeras võtit. Jättis Arvidsjouri selja taha ning oli üksi koos metsa ja teega. Jättis akna praokile, et okaste lõhna tunda. Kui puud rääkida oskaksid, oleks tuhandeid tunnistajaid.

Hõbedatee ise oli tuiksoon, mis viis teda väiksemate soonte ja kapillaaride sügava rägastiku kaudu läbi sisemaa. Seal oli umbekasvanud palgiveoteid, maastikusõidukite rööpaid ja sissetallatud jalgradu, mis siuglesid mahajäetud külade ja kokkukuivanud asulate vahel. Seal oli järvi, jõgesid ja väikesi käredaveelisi ojasid, mis voolasid nii maa peal kui ka maa all. Auravaid soid, mis laiusid nagu paranevad haavad, ja põhjatuid musti laukasilmi. Selle maastikul kadunud inimese otsimine oli eluaegne töö.

Asulate vahemaad olid suured, sõitjate vahemaad olid suured. Iga kord, kui mõni auto möödus, tundis Lelle, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkab, ta peaaegu lootis, et näeb auto tagaaknast Linat. Ta peatus inimtühjadel puhkeplatsidel ja kergitas prügikastide kaasi nagu palju kordi ennegi, aga süda kurgus tagumas, nagu oleks see esimene kord. Ta ei harju kunagi.

Enne Arjeplogi keeras ta ühele väiksemale soonele, teele, mis polnud muud kui kaks rattarööbast kuuskede vahel. Lelle suitsetas käsi roolilt tõstmata. Udulaamad liikusid puude vahel nagu mingid kujud ning ta kissitas läbi pimeduse, et paremini taibata, kus ta on. Tee oli ringikeeramiseks liiga kitsas, kui ta tagasi minna tahaks, peaks tagurdama. Kuid Lelle polnud praegusel ajal see, kes tagurdaks. Volvo pidi üle konarliku maapinna rühkima, tuhk pudenes märkamatult särgi rinnaesisele. Lelle sõitis senikaua edasi, kuni puutüvede vahel vilksatas esimene hoone. Mahajäetud talu oli aknalaudadeni võssa kasvanud ning kunagiste uste ja akende asemel haigutasid ainult augud. Natuke maad teed mööda edasi oli veel üks puitskelett, mis oli metsa rüppe tagasi vajumas, ja siis veel üks. Kõdunenud talumajad, kus keegi polnud aastakümneid elanud. Lelle jättis auto keset mahajäetust seisma ja istus tükk aega, enne kui kopsud õhku täis tõmbas ja kindalaekast Beretta võttis.

*

Meja oli õppinud Silje meestest eemale hoidma. Ta vältis nendega ühes toas olemist, sest teadis, et mehed tahavad harva üksnes Siljet. Neile meeldis ennast tema vastu suruda, teda tagumikule patsutada või salaja tema rindu näpistada. Nii oli see olnud juba enne seda, kui tal üldse oligi rindu, mida näpistada.

Aga Thorbjörn teda ei puutu. Seda taipas ta juba kolmandal lobudikus veedetud õhtul, kui trepist alla tuli ja Thorbjörni üksinda köögis alustassilt kohvi lürpimast leidis. Ta lipsas võimalikult vaikselt mehest mööda ja hiilis terrassile, otsekui poleks meest näinudki. Aga ta jõudis vaevu sigareti läita, kui Thorbjörn pea välja pistis ja küsis, kas ta õhtukohvi ei taha. Naeratades tõmbus mehe näonahk kortsu ja Meja mõtles, et Thorbjörn on vanem, kui ta oli arvanud, Siljest tunduvalt vanem. Küllalt vana, et tema vanaisa olla.

Mees kadus uuesti majja ning Meja kuulis, kuidas ta suitsetades vilistas. Meja suunas silmad metsale pigem sellepärast, et seda endast eemale hoida. Ei suutnud taibata, kuidas saab keegi vabatahtlikult niimoodi elada. Kuuskede all tantsisid varjud, kostis ebameeldivat krabinat. Terrassilt tõusis kõdulehka ja koera küüned krõbisesid halliks tõmbunud puidul, kui loom tema jalge ette maha heitis, nii lähedale, et ta peaaegu tundis tolle karmi karva oma varvaste all. Koer kergitas aeg-ajalt pead ja vaatas metsa poole, otsekui kuuleks ta selle sügavusest midagi. Meja tundis iga kord, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Viimaks ei kannatanud ta enam välja. Köögis olev võõras mees oli parem kui kõik see, mida ta ei näinud.

Thorbjörn oli lauale pannud tassid, saia ja võileivakatte.

„Kahjuks pole mul midagi magusat pakkuda.“

Meja kõhkles ukselävel, kõõritas suletud kambriukse poole, mille taga Silje ennast varjas, siis uuesti toitu.

„Võileib kõlab hästi.“

Ta istus Thorbjörni vastu, kuid hoidis pilgu kriimulisel lauaplaadil. Mees valas kohvi, see oli nii tuline, et aur hõljus nagu loor nende vahel.

„Kohvi sa ju ikka jood?“

Meja noogutas. Ta oli kohvi joonud nii kaua, kui mäletas. Kas kohv või alkohol, aga niisugust asja ta ei tunnistaks, kõrvalisele inimesele mitte. Sai oli valge ja pehme ning sulas suus, ta tegi endale ühe viilu teise järel, kõht oli nii tühi, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Thorbjörn näis seda üldse mitte märkavat, sest ta istus näoga akna poole ja rääkis ning näitas. Näitas läbi metsa viivaid teeradu, nurgapealset puukuuri, kus olevat nii jalgrattaid kui õngi ja muud kraami, mida Meja võiks tahta kasutada.

„Siin talus on kõik sinu käsutuses. See on nüüd sinu kodu. Ma tahan, et sa seda teaksid.“

Meja kuulas suutäite vahel ja tundis, kuidas neelamine raskeks muutub.

„Ma pole kunagi kalal käinud.“

„Pole hullu, ma võin sind millalgi õpetada.“

Mejale meeldis, kuidas mehe nägu naeratades krimpsu tõmbus, meeldis tema katkendliku jutu meloodia. Thorbjörni pilk peatus temal ainult natukeseks ajaks, otsekui ei tahaks ta ennast peale suruda, ja Meja laskis ennast nii palju lõdvaks, et julges endale veel ühe tassi kohvi valada, ehkki pidi kannuni ulatumiseks laua kohale kummarduma. Tegelikult poleks ta tohtinud nii hilja õhtul kohvi juua, aga päike paistis aknast sisse ja tal ei tuleks nagunii und.

„Ah nii, siin te siis istute ja mõnulete.“

Silje seisis aluspükste väel ukselävel, eredas valguses nukralt kahvatud rinnad lõdvalt rippumas. Meja keeras pea ära.

„Tule ja istu, enne kui su tütar terve pätsi nahka pistab,“ ütles Thorbjörn.

„Jaa, Meja võib maja vaeseks süüa, kui sa lased.“

Silje rääkis säärase terava tooniga, millest Mejal kõht krampi tõmbus. Silje loivas üle põranda, jäi ventilaatori alla seisma, klõpsutas välgumihklit ja tõmbas sigaretist nii sügava mahvi, nagu püüaks suitsu varvasteni välja tõmmata. Meja nägi vanaaegse kella klaasil tema peegelpilti, silmad läikisid, ribid paistsid naha alt. Ta mõtles, kas Siljel on rohuvõtmise võõrutusnähud, kuid ei tahtnud Thorbjörni kuuldes küsida. Mees kergitas Silje poole kohvikannu.

„Ma ütlesin just Mejale, et ta võib talus ringi vaadata, mul on mitu jalgratast, kui ta tahab järve äärde või külasse minna.“

„Kas kuulsid, Meja? Miks sa ei võiks natuke ringi vaadata?“

„Võib-olla homme.“

„Sul pole ju midagi muud teha. Mine rattaga külasse ja vaata, kas leiad mõne endavanuse. Suvi on tegelikult käes, sa ei saa ju lihtsalt siin konutada.“

Silje kägrutas sigareti kokku ja küünitas käe rahakoti järele, võttis kahekümnelise ja ulatas Mejale.

„Osta jäätist või midagi.“

„Nii hilja pole midagi lahti,“ lausus Thorbjörn oma kohalt. „Aga noortel on ikkagi kombeks külasse kokku tulla. Uus nägu teeks neile kindlasti rõõmu.“

Meja tõusis vastutahtsi lauast ja sirutas käe raha järele. Silje saatis ta terrassile.

„Minul ja Thorbjörnil on lihtsalt vaja natuke omaette olla,“ sosistas ta. „Sa võid ju mõne tunni ära olla? Mine ja lõbutse natuke!“

Ta kummardus ja puudutas huultega Meja põske ning andis talle kaks suitsu, pani siis ukse kinni ja keeras lukku. Meja jäi seisma, pilk lukustatud uksel. Tema selja taga nagisesid puud otsekui tema üle naerdes. Ta keeras pikkamööda ringi ja adus korraga, et on metsaga kahekesi. Täpipealt nii, nagu ta oli kartnud.

*

Ta käis mahajäetud paikades. Kohtades, kus talud olid lagunenud ja teerajad umbe kasvanud. Üks Kemi selgeltnägija oli öelnud, et tema tütar on seesuguses kohas. Paksu metsa sees lagunenud puitmajas, kus inimesi enam ei ela. Lelle selgeltnägijatest suuremat ei pidanud, aga praegu tuli tal leppida sellega, mis antakse, ta ei kõhelnud enam õlekõrrest kinni haaramast.

Üle künniste astudes ja roostetanud hingedel ausõna peal püsivatest ustest sisse pugedes oli ta öise valguse eest tänulik. Ta kõndis mööda vanu kägisevaid niiskuse ja aja mõjul plekiliseks muutunud põrandaid. Libistas pilgu üle kulunud köögisohvade, puupliitide, hoolitsevalt ämblikuvõrkudesse ja tolmu mähitud lambivarjude. Mõnes talus haigutas tühjus, aga mõni näis olevat kiiruga maha jäetud, riiulitel katkised nõud ja seintel raamitud tikandid, mis kuulutasid igasuguseid tarkuseteri:

Armasta mind kõige rohkem siis, kui ma olen selle kõige vähem ära teeninud, sest siis on mul seda kõige rohkem vaja.

Pea meeles, et keda pisku ei rahulda, seda rohke ei rõõmusta.

Kui su hinges on rõõm, piilub tuppa päikesesõõm.

Mõni ime, et nad minema läksid, kui olid seinad seesuguste pilkavate õpetussõnadega katnud. Ta mõtles punetavate põskedega naistele, kes talveõhtuti petrooleumilambi valgel istusid, nõel ja niit käes. Mõtles, kas need lihtsad riimid tundusid nende karmis elus lohutavad. Kas viga on temas, kui ta neid mõnitavaks peab.

Kesköine päike paistis aknaaukudest sisse ning joonistas hiire- ja jänesepabulaid peitvale rämpsule mustreid. Ta hiilis kambritesse, piilus voodite alla ja riidekappidesse. Astus ebakindlaid põrandalaudu mööda nii kiiresti, kui julges. Kui ta viimasesse tallu jõudis, oli vere tukslemine kõrvades vaibunud. Kõik on peaaegu möödas, varsti istub ta jälle turvaliselt autos. Viimane talu tundus paremas korras olevat, akendel klaasid ees ja katuseplaadid ühtlased. Välisuks ei tahtnud järele anda. Ta pidi kogu oma keharaskusega sikutama ja tirima, enne kui see nii äkitselt avanes, et ta pikali lendas. Ennast püsti ajades vandus ta valjusti, tundis, kuidas niiskus läbi teksaste tungib ja sabakont tulist valu teeb. Heitis pilgu üle õla otsekui veendumaks, et tühjuses pole kedagi tema üle naermas.