Читать книгу Kõnnuküla - Stina Jackson - Страница 5

Tüdruk kõnnib läbi öö. Kui ta lumest jäänud lompide vahel siksakitab, naeratab talle kahvatu kuu. Ööpäev läbi avatud tankla heidab neoonvalgust üle kõleduse. Tüdruk astub sisse, ostab purgi kokakoolat ja paki punast Marlborot. Öövahetuse müüjal on lahked silmad, tüdruk pöörab pilgu ära. Ta väljub, jääb valgustatud autopesula juurde seisma, süütab sigareti, puhub suitsu öise taeva poole ning tema pilk jääb pidama tankuritest kaugemal seisvale rekale. Juhiistmel magab mees. Tal on tume nokats peas ja lõug rinnal ripakil. Tüdruk viskab pooleldi tõmmatud sigareti maha ja astub sellele jalaga peale. Kui ta üle asfaldi kõnnib, läigivad veeloigud tänavalaternate valguses õliselt. Eemalt kostab mõne üksiku auto mürinat, muidu pole midagi kuulda. Pinge paneb selgroo kihelema. Reka juurde jõudnud, haarab ta tahavaatepeeglist kinni ja hiivab ennast astmelauale, nii et tema nägu satub magava mehe omaga kohakuti. Lähedalt näeb tüdruk, et mees on noorem, kui ta oli arvanud, põski katab hõre habe ning ühes kõrvas on läikiv kõrvarõngas.

Tüdruk näeb oma sõrmenukke klaasile lähenemas. Ainult üks arglik koputus, kuid mees ärkab siiski järsult võpatades, tõmbab masinlikult nokatsi peast ja nähtavale tuleb paljanev pealagi. Ta pilgutab tüdruku poole silmi, kulub veidi aega, enne kui ta ennast kogub ja klaasi alla väntab.

„Mis on?”

Adrenaliin muudab naeratamise raskeks. Tahavaatepeeglist kinni hoidev käsi on juba valutama hakanud.

„Ma tahan ainult küsida, kas sul on seltsi vaja?”

Mees vahib talle ammulisui otsa. Esialgu tundub, nagu kavatseks ta vastu vaielda, ent osutab siis peanoogutusega kõrvalukse poole.

„Eks tule sisse.”

Tüdruk läheb ümber reka, lootus kõhusopis õilmitsemas, pöörab pead, et näha, kas varjude seas on silmi, aga ainus inimene, keda ta näeb, on öövahetuse müüja ja tema ei vaata välja. Kell on peaaegu kaks ja ühtegi teist autot ei ole. Kui midagi peaks juhtuma, pole ühtegi tunnistajat.

Mees hingab raskelt läbi suu, kui tüdruk tema kõrvale istub.

„No nii, ja kes sina siis oled?”

„Lihtsalt tüdruk.”

Kabiin lõhnab sooja hingeõhu järele.

„Jah, seda ma näen.”

Mees tundub kohmetu, hõõrub peopesaga silmi ja kõõritab tüdruku poole, otsekui oleks too mingi tundmatu loom, keda ta ei taha üles ärritada.

„Ja millest see tuleb, et sa tahad koos minuga siin istuda?”

„Sa paistad lihtsalt üksildasena.”

Tüdruk õhutab meest pilguga, mees tundub tema meelest pelgavat ja see annab tüdrukule julgust juurde. Mees naerab põgusalt, tema sõrmed näperdavad habet ja ta piidleb tüdrukut.

„Sa ei ole siis sihuke, kes raha võtab?”

Tüdruk paneb käe mehe käele. Hõberõngad läigivad nende vahel pimedas nagu pisarad ning tüdruk loodab, et mees ei taju vere värelust tema kehas.

„Ei, ma ei ole sihuke.”

Kabiini tagaosas on ruumi küll. Mees kummardub kitsal asemel tema kohale, toetab käed raskelt tema puusadele ja surub sisse. Nad ei võta riidest lahti, püksid jäävad rebadele, peaaegu nii, nagu ootaksid nad vahelejäämist. Tüdruk tõstab silmad ja näeb, et fotolt naeratab talle vastu laps. Lapse ümarad käsivarred on šokolaadikarva labradori kaela ümber ja mõlemad tunduvad võidu naeratavat. Tüdruk langetab pilgu hoopis käkras voodiriietele. Ei kulu kuigi kaua aega, enne kui mees röögatab ja riista välja tõmbab – kähku, nii et kogu löga põrandale maandub. Tüdruk kummardub ja tõmbab püksid üles. Nutt on korraga ohtlikult lähedal ning ta muudkui neelatab, et seda alla suruda.

Mees tundub ergas. Tema püksirihma kinni panevad käed näivad olevat saanud uut enesekindlust nagu esimest vahekorda kogenud teismelisel poisil. Tüdrukus tekitab see hämmingut. Kui sarnased nad on. Mehed.

Nad võtavad kabiini esiosas istet ja suitsetavad. Suurte aknaklaaside taga on pime ja niiske maailm. Üsk kipitab, kuid nutuisu on üle läinud.

„Mis su järgmine sihtkoht on?”

„Haparanda.”

Mehe murrak kõlab naljakalt, sõnad tulevad tal suust peaaegu nagu lauldes.

„Tuled kaasa või?” lisab ta.

Tüdruk pöörab pea ära, et suitsu välja puhuda.

„Ma lähen Haparandast kaugemale.”

Mehe hambad helgivad pimeduses. Ta pole midagi niisugust enne teinud. Tüdruk juba näeb, kuidas südametunnistus meest vaevama hakkab. Mehe hääl püüab äsja juhtunut siluda, ta nookab peaga tankla poole.

„Ma kavatsesin midagi süüa osta, tahad sa ka?”

„Ma võtaksin ühe kaneelisaia.”

„Hüva, teen ära.”

Mees võtab võtme süütelukust välja, naeratab tüdrukule ujedalt, avab siis ukse ja ronib autost välja. Mees on kergelt räsasjalgne ja ta ei näi lompidest pritsivast veest hoolivat. Tüdruk vaatab talle seni järele, kui ta poodi astub, kaalub, kas mitte ikkagi mehega kaasa minna. Vahest võiks Luleås maha minna. Ta on kuulnud, et see on kaunikesti suur linn ja linnades on võimalik kaduda.

Hämarus oli kõige hullem. Taipamine, et veel üks päev on kaotsi läinud. Päev nagu kõik teised. Naine seisis leti taga oma kohal ja püüdis poeakende taga laskuvast pimedusest mitte välja teha. Päevavalguslampide all seismine oli nagu laval olemine. Tankimiseks peatuse teinud inimesed võisid teda valguse käes näha, näha tema väsinud liigutusi ja ärapööratud pilku. Õhukesed juuksed ei ulatunud enam õlgadest allapoole ja võltsnaeratus pani põsed valutama. Nemad nägid teda, samal ajal kui tema võis neid üksnes aimata.

Tankla asus aleviku keskel ning naine teadis nimepidi peaaegu igaüht, kes uksest sisse astus, aga ta ei tundnud neid. Ilmselt arvasid nemad, et tunnevad teda. Igatahes teadis ta, kuidas tagaselja sosistati. Björnlundi tütrest, kellel oli maailm jalge ees olnud, aga kes polnud kunagi oma taguotsa maast lahti saanud. Ja nüüd oli juba hilja, nii ilu kui ka elujõud olid hakanud temast välja voolama. Laul oli vaikinud. Tema ainus saavutus oli laps, poiss, aga keegi ei teadnud, kuidas ta selle oli saanud, sest ühtegi meest polnud tal kunagi olnud. Nende teada küll mitte. Poiss oli sündinud tühja koha pealt ja kõikidest aastate jooksul kuhjunud kõlakatest hoolimata polnud kunagi selgunud, kes ta isa on. See oli ebamugav teema, mis tekitas endiselt vaidlusi. Ainus, milles külades ühte meelt oldi, oli see, et Liv Björnlundist ei saa kunagi tavalist inimest. Võib-olla oleks neil temast isegi kahju olnud, kui kui poleks olnud seda raha. Raske on haletseda kedagi, kes istub varanduse otsas.

Ta rüüpas külma masinakohvi ja vaatas vargsi kella. Sekundid vasardasid oimukohtades. Täpselt kell üheksa astub ta selleks korraks lavalt maha. Kui ta seda teha ei saaks, lendaks ta aju tükkideks. Ent kui öövahetuse müüja välja ilmus, oli kell juba viis minutit üheksa läbi. Kui mees ka märkas, kuidas Livi sisemus keeb, ei teinud ta sellest numbrit.

„Sinu isa ootab väljas,” sõnas ta ainult.

Vidar Björnlundi auto seisis tavalisel kohal diislitankuri juures. Vana päevinäinud Volvo, mehe küünisetaolised rusikas käed kramplikult rooli ümber. Tema selja taga istus Simon nagu vari, ninapidi telefonis. Liv riivas tema põlve, enne kui turvavöö kinni pani, ning poiss tõstis hetkeks pilgu ja vaatas talle otsa. Nad naeratasid teineteisele.

Vidar keeras võtit ja auto võttis köhides elu sisse. Too vana plekikosu oli sündinud varastel üheksakümnendatel ja sobinuks rohkem romulasse kui sisemaa auklikele teedele, aga kui Liv seda Vidarile mainis, ühmas too lihtsalt vastu.

„See ei nurru nagu kass, aga ta nurrub.”

„Kas sa ei arva, et peaksime paratamatusega leppima ja uue ostma?”

„Eluilmaski mitte. Uue auto ostmine on nagu rahaga perse pühkimine.”

Liv keeras ennast uuesti Simoni poole, tolle pikad jalad ja jope all paisuvad käsivarred tundusid täitvat terve tagumise istme. Muudatus oli toimunud vargsi, ilma et Liv oleks seda tähele pannud – ühel päeval poiss lihtsalt istus seal nagu täismees. Ümarad põsed olid asendunud teravate joontega ja kergelt punakas habemeude tihenes iga päevaga. Tema pehmest pontsakast poisust polnud jälgegi. Liv katsus poja tähelepanu köita, ent too ei paistnud märkavat, toksis pöialdega palavikuliselt telefoni, süvenenud ühte teise maailma, kuhu Liv ei pääsenud.

„Kuidas koolis läks?”

„Hästi.”

„Kool,” turtsus Vidar. „Ainult üks ajaraiskamine.”

„Ära nüüd hakka,” sõnas Liv.

„Koolis õpib inimene ainult kolme asja: jooma, kaklema ja seelikuid taga ajama.”

Vidar keeras tahavaatepeegli nii, et nägi lapselast.

„Kas mul pole õigus?”

Simon peitis suu krae varju, kuid Liv nägi, et ta muigab. Vanatoi meeldis Simonile rohkem kui Livile, poisil oli võime niisuguste asjade peale naerda, mis Livi vihale ajasid.

„Sa ütled seda ainult sellepärast, et sul endal mingit haridust pole,” lausus ta.

„Mis ma selle haridusega peale pidin hakkama? Juua ja kakelda ma juba oskasin. Ja eitedest polnud ka puudust. Nooruses küll mitte.”

Liv vangutas pead ja vaatas metsa poole. Ta vältis rooli pigistavaid soonilisi käsi ja vanamehe suulehka, mis nende vahelt õhu ära põletas. Peagi asendus asfalt kruusaga ja puud trügisid ligemale. Vastu ei tulnud ühtegi autot ja väljaspool kaugtulede valgusvihku oli üksnes pimedus. Liv tegi tööpluusi ülemise nööbi lahti ja kratsis küüntega kaela ja rinda. Koduteel läks kihelus alati hullemaks, justkui püüaks keha meeleheitlikult omaenda nahast välja murda. Tuhat sipelgat peanahal ja käsivartel sundisid teda ennast kratsima, kuni nahk verel. Kui Vidar või Simon seda ka nägi, ei öelnud kumbki sõnagi, nad olid tema käitumisega nii harjunud, et ei teinud sellest väljagi. Poisi mobiiltelefon vibreeris kindlate vaheaegade järel, nõudis pidevalt tema tähelepanu. Vanatoi pilk oli teele suunatud ja lõualuud liikusid. Parema meelega mälus ta sõnu, kui neid teistega jagas.

Kui nad Kõnnukülla jõudsid, voogasid vanad mälestused Livi peast läbi: kõik need korrad, kui ta oli autost välja hüpanud ja jooksu pistnud. Pagenud otse kuuskede sülle, justkui suudaksid need teda kaitsta. Küla oli nagu viimane verstapost tee ääres, mis enam kusagile ei viinud. Mõnikümmend kilomeetrit lääne pool neelas selle ja kunagi olnu varemed padrik. Kui külas ringi sõita, tekkis peagi tunne, et mets neelab ka selle üsna pea alla. Majad olid üksteisest turvalises kauguses, neid eraldasid männimets ja soo ning kõige selle keskel laiuvad mustad järvesilmad, mis peegeldasid mahajäetust. Talusid oli kokku neliteist, aga elati veel ainult viies. Ülejäänud olid viltu vajunud, aknad laudadega kinni löödud, seinad ilmadest puretud, matused juba käega katsuda.

Liv tundis seda maastikku paremini kui omaenda sisemust. Tema jalad olid läbi metsa siuglevad rajad sisse tallanud, ta teadis iga allikat, salajast murakakohta ja seda, kus tukub mõni mahajäetud kaev. Inimesi teadis ta ka, ehkki neid ta vältis. Ta suutis tuvastada tuulega kandunud naeru ja lõhnu ning tal polnud vaja aknast välja vaadata, teadmaks, kelle auto kruusateel venib või kelle mootorsaag vaikust lõhestab. Ta kuulis nende koerte haukumist. Nende lehmakellade kõlksumist. Need niihästi lämmatasid teda kui ka tõid temasse elu. Maa ja inimesed.

Tema lapsepõlvekodu Björngården asus künkal turvaliselt metsa rüpes ja oma teise korruse toa aknast nägi ta musta järvesilma all orus vilksatamas. Vidar oli maja enne tema sündimist ehitanud ja siia oli ta ka täiskasvanueas pikalt paigale jäänud, ehkki oli juba lapsena vandunud, et ei jää eluilmaski. Ning mitte ainult ei jäänud paigale, ta oli lasknud ka Simonil samas jumalast maha jäetud kolkas üles kasvada. Kolm põlvkonda ühe katuse all, nii nagu elati vanasti, kui häda sundis. Aga praegusel ajal pole mingit muud häda kui see, mille inimesed üksteisest kinni hoides tekitavad. Ja mida rohkem aega mööda läks, seda raskem oli pilku üle kuuselatvade tõsta ja ennast kusagile mujale mõelda. Lihtsam oli lasta end koos ülejäänud külaga pikkamööda alla neelata.

Vidar keeras tõkkepuu ette ja köhatas häälepaelad lahti.

„Kodu, kallis kodu,” ütles ta ja vaatas künka otsas seisvat lagunenud maja.

Mootor töötas tühikäigul, kui Simon välja ronis ja tabaluku kohale kummardus. Tagantpoolt vaadates tundis Liv poisi laia selja ja härjakaela vaevu ära. Kui Simon tõkkepuu üles tõstis, sõitis Vidar vaikselt selle alt läbi ja Simon lasi otsekohe tõkkepuu uuesti alla ning pani jälle tabasse. Kui nad talu poole sõitsid, kratsis Liv oma kipitavat kaela.

„Ta pole enam laps,” lausus ta.

„Pole jah, ja hea ongi.”

Liv piidles isa ja sedastas, et aeg on ka teda räsinud. Vidar oli vananedes kokku kuivanud, kortsuline nahk rippus luudel ja tekitas mulje, et ta hääbub tasapisi sisemiselt. Kuid Livi vaadates põles tema silmades veel tugev elutuli, kaks kindlat leeki. Liv keeras pea ära ja nägi autoaknal omaenda tühja pilku. Hämarik oli ammugi kustunud, järel oli üksnes pimedus.

*

Liam Lilja vaatas ennast katkisest peeglist. Klaasis olev pikk pragu jooksis nagu arm üle näo. Moonutas nina ja põsesarna. Alumine pool tegi grimassi. Valged hambad tumeda habemetüüka keskel. Ülemine pool ei naeratanud. Ainult silmad põrnitsesid talle vastu. Jultunult, nagu tahaksid tüli üles kiskuda. Kui need poleks tema enda silmad olnud, poleks ta eluilmaski sallinud, et keegi niimoodi jõllitab. Pilku ära pööramata.

„Kurat, kas sa värvid seal ennast vä?” kostis ukse tagant Gabrieli hääl.

„Ma kohe tulen.”

Liam keeras kraani lahti, pistis käed külma joa alla ja loputas nägu. Põsehaav kirvendas ja alumises lõualuus sähvatas haige hammas. Aga ta tervitas valu, see andis maailmale teravust juurde. Valgustatud poes tundis ta endal müüja pilku. Vanem kiilaspäine mees pilgutas närviliselt silmi. Mehe poole vaadates tundis Liam, kuidas rinnus kohub ärritus, kuidas nägu lukku läheb ja tardub. Kuidas aeg hoo maha võtab. Gabriel surus krõpsupaki talle nii hooletult vastu rinda, et see krabises.

„Säh, siin on sulle hommikusöök,” sõnas ta. „Ma ostsin suitsu kah.”

Nad istusid autos, sõid krõpse ja rüüpasid jääkülma kokakoolat. Taevas oli hakanud heledaks tõmbuma, kuid päike polnud veel jaksanud puulatvadest kõrgemale tõusta. Gabriel pistis krõpsud vähem kui kümne minutiga nahka ja asus siis pläru keerama, sõrmed rasvased.

„Ma kontrollisin eile kasvandust,” ütles ta. „Kaks lampi on läbi, peame uued muretsema.”

Liam kägrutas krõpsupaki kokku ja pani mootori käima.

„See on nüüd sinu asi,” lausus ta. „Mina enam kaasa ei tee.”

„Taimed on kuradi ilusad,” ütles Gabriel, nagu poleks kuulnudki, „parimad, mis meil siiani olnud on. Ma kavatsen hinda tõsta.”

Liam kõõritas nende kõrval seisvat autot. Juhi kõrvalistmel istus naine, värvis huuli ja haigutas siis suure suuga. Suu muutus ohtlikuks punaseks rõngaks. Liam mõtles, mis tööd naine teeb, kas tal lapsi on. Ilmselt on tal maja ja aed, kus on kiiged. Juht, arvatavasti naise abikaasa, tuli poest välja ja vajus rooli taha, tal olid igavad prillid ja siledaks kammitud juuksed. Liam tõstis käe ja silus oma tukka, kuid karmid salgud ei lasknud ennast taltsutada. Pole tähtis, kui palju ta ka ei püüaks, ta ei hakka kunagi niimoodi välja nägema nagu nemad, nagu tavalised inimesed.

Nad jätsid Arvidsjauri selja taha, sõitsid mööda väikesi teid, mis looklesid inimestest eemale sügavamale puutumata maale. Suured veepeeglid mõlemal pool teed punetasid taevaga võidu. Gabriel tõmbas kinnisilmi pläru, vaikuse katkestas ainult tema kõrisev köha. See kõlas nii, nagu oleksid tal ribid lahti tulnud ja keerleksid rinnus ringi. Tema alahuulel oli arm, mille tõttu vasak suunurk rippus – lapsepõlves sinna kinni jäänud õngekonksu tekitatud vigastus. Ehkki Gabrielil oli kombeks väita, et see oli noahaav. See jutt sobis talle paremini.

Järvede järel tuli ainult mets, tihe ja sünge, see ääristas pragunenud asfalti ning Liamil käis ebameeldiv tunne kõhust läbi.

„Kas ta teab, et me tuleme?”

Gabriel köhis, pesemata hammaste ja suitsu lehk täitis auto.

„Teab.”

Eikusagilt ilmus umbekasvanud raudtee ja saatis neid natuke maad, enne kui uuesti sambla alla kadus. Nad möödusid tukkuva roheluse embuses olevast mahajäetud raudteejaamast. Roostetanud vagunid olid täis kuuliauke, millest pressis välja võsa ja muu elu. Veidi eemal olid talu varemed, mida ümbritsesid tühjad koplid, kus loomadest puutumata rohi ja lilled ootasid päikese käsku, et ennast sirgu ajada.

Asfalt asendus kruusaga ning Liam keeras ühele väiksemale teele ja siis veel ühele. Algul oli ta alati valesti läinud, tol ajal polnud tal juhiluba ja auto nende istumise all oli juhtmetest käivitatud. Siis oli tee Juha maja juurde tundunud nagu kõnnumaa labürint, ning küllap selles asja mõte oligi. Polnud ette nähtud, et keegi sinna tee leiaks.

Tumeda laulva oja ääres ilmus puude vahelt nähtavale värvimata palkidest hütt. Seal polnud ei elektrit ega veevärki. Liam peatus parajas kauguses ja nad jäid korraks vaikides istuma, et ennast koguda. Korstnast kerkis suitsujuga ja laotus metsa kohale nagu tekk. Kõik oleks võinud rahumeelne välja näha, kui poleks olnud surnud loomi. Puudel rippusid kaks nülitud ja ilma peata rümpa. Tohutud lihakamakad läikisid valguse käes.

Kui nad autoukse lahti tegid, tervitasid neid kuusekohin ja ojavulin. Liam võttis kilekoti, kus oli kohv ja savu, püüdis ülesriputatud liha mitte vaadata. Tal käis hetkeks peast läbi, et tegelikult on need inimesed, kelle Juha on tükeldanud ja üles riputanud.

Juha Bjerke, üksik hunt, kes oli otsustanud inimestest eemale hoida ja näitas ennast alevikus harva. Räägiti, et selle kõige taga on üheksakümnendatel toimunud õnnetus, kui Juha põdrajahi ajal kogemata oma venna maha lasi. Politsei asja uurima ei hakanud, ent ema ei suutnud talle kunagi andestada ja paljud väitsid, et ta tegi seda meelega, et kadedus sai temast võitu. See oli juhtunud enne Liami sündi ning kindlalt teadis ta ainult seda, et Juha vältis inimesi sama palju, kui nood teda vältisid.

Koer tormas tihnikust välja ja nad seisid liikumatult, kui loom neid nuusutas, turjakarvad turris. Koera kõrist kerkis urisev laul, kuigi loom oli nad selleks hetkeks juba ära tundnud. Gabriel sülitas rohu sisse.

„Ma tahan, et võiksin selle kuramuse eluka maha lasta.”

Kui nad maja poole läksid, lippas koer nende ees.

„Mine sina ees,” sõnas Gabriel, „sina meeldid talle rohkem.”

Liam tundis, kuidas keha majale liginedes jäigaks tõmbub. Juha juures käimine ajas ta alati närvi, ehkki neil oli harva tarvidust teda näha. Enamasti sirutas ta lihtsalt käe piisavalt pikalt välja, et raha üle anda ja asjad vastu võtta. Talle ei meeldinud tühja mula ajada. Kuid ometi tõmbusid Liami lihased iga kord kokku, kui üksildane hoone nähtavale ilmus.

Gabrieliga oli sama lugu. Ta oli täiesti vait jäänud ja lentsis Liamist mitu sammu tagapool. Võib-olla oli põhjuseks inimtühjus ja see, et nad viibisid Juha valdustes. Või siis tragöödia, mis tormipilvena tolle üksildase mehe kohal lasus. Ehkki õnnetusest oli aastaid möödas, oli kurbus tema näkku sügavad jäljed jätnud. Kõik kaotanud inimeses on midagi pelutavat.

Välisuksele oli lohakalt naelutatud hirve pealuu, see värises tugevasti, kui Liam koputas. Koer lõõtsutas nende jalgade juures ja majast kostis mööda kulunud põrandalaudu lohisevate jalgade kraapiv heli. Uks läks ainult veidi poikvele, praost paistis kõhn nägu. Toas põles tuli ja leegid heitsid hämaruses varje. Juha pistis pea välja ja krimpsutas koiduvalguses nägu. Ta oli piisavalt vana, et neile isaks olla, kusagil neljakümne ja viiekümne vahel, kuid tema keha oli tugev ja sooniline nagu noorukil. Pikad juuksed olid selja peal sabasse seotud ning ilmad ja õnnetu saatus näkku sügavad vaod kündnud.

Sõnagi lausumata võttis ta Liami käest koti, kummardus, pistis nina rohu sisse, et selle ehtsuses veenduda, ning ulatas siis sularaha. Liamil tarvitses rahale üksnes põgus pilk heita, nägemaks, et kogus pole piisav. See hämmastas teda. Juha Bjerke polnud kunagi proovinud maksmisega sobi teha.

„See on ainult pool.”

Juha silmisse ilmus kummaline helk.

„Mis asja?”

„Sa pead kogu summa ära maksma, siin on ainult pool.”

Juha tõmbus kiire kassiliku liigutusega tagasi varjude sekka. Ta hoidis ühte kätt selja taga, nagu peidaks midagi, vahest relva. Liam tundis, kuidas süda peksma hakkab.

„Tulge korraks sisse,” sõnas Juha pimedusest, „siis saame rääkida.”

Liam pani rahapataka taskusse ja kõõritas Gabrieli poole. Too oli kahvatu ja paistis närvis olevat. See oli midagi uut, Juha polnud neid kunagi sisse kutsunud. Tavaliselt oli nii, et kui ta soovitu kätte oli saanud, peletas ta nad lihtsalt eemale, otsekui oleksid nad kodutud koerad, keda ta toita ei jaksa. Esimest korda kutsus ta nad üle oma läve. Toas põles tuli, Liam nägi selle valgel jahipüsse, mis rippusid kolde kõrval korralikult reas. Kaminasimsilt vahtisid neile abitult vastu väikesed loomakolbad.

„Tulge aga sisse,” ütles Juha, „ma ei hammusta.”

Paar hingetut sekundit oli kõik vaikne, kuulda oli ainult tule praksumist ja puulatvades kohisevat tuult. Majast peibutas neid Juha tögav muie. Liam tõmbas enne majja astumist kopsud värsket õhku täis. Neid ümbritses väikese ruumi soojus, ninna lõid võõrad lõhnad ja silmad püüdsid kõigest väest näha kõike, mida hämarus endas peitis. Oli tunne, nagu astuks otse mingisse auku. Pimedasse vappuvasse lõksu.

*

Liv oli koidikuga kahekesi. Raagus kaskede vahelt immitses valgus ja laotus mustava metsa kohale nagu hõõguv kärn. Talu oli tal selja taga ning ta hoidus ringi keeramast. Hingeõhk oli nagu kilp maailma vastu. Ta ei näinud, et tuled põlema pandi, ei kuulnud, et keegi hüüab tema nime. Alles siis, kui kõhn lapikoer padrikust välja tormas ja tema ümber keksima hakkas, lõi ta kirve paku sisse ja keeras ringi.

Vidar seisis terrassil, tema silmad olid nagu mustad pilud.

„Tule sööma,” hüüdis ta käriseva häälega.

Seejärel oli ta kadunud. Liv rapsis jope puhtaks ja hakkas vastutahtsi maja poole minema, tema sammud kõlasid vaikuses nagu trummilöögid.

Köögis olid vanatoi, poiss ja kohvilõhn. Vidari käed olid öö jooksul konksu tõmbunud ja kui hommik kätte jõudis, olid sõrmed nagu jäigad küünised, mis suutsid vaevu kohvikruusi suu juurde tõsta. Simon lõikas keskendunult ja hoolikalt talle saia ning määris võid peale.

„Vanaisa, kas sa rohtu võtsid?”

Vidar ainult mälus edasi. Rohud olid midagi niisugust, mida ta tunnistada ei tahtnud, ja kui Simon poleks igal hommikul tablette kenasti vikerkaarena ritta pannud, poleks ta neid kunagi võtnud.

„Ära neid kohviga alla neela, siis tekivad kõrvetised.”

„Sa naaksud hullemini kui mõni vanamoor!”

Kuid Vidar neelas tabletid ükshaaval alla, ja sellega ühele poole saanud, patsutas ta ettevaatlikult Simoni kätt, mis oli tema omast suuremaks kasvanud, ning poiss naeratas maha vaadates. Liv pööras pilgu ära, pani imeks, kust poiss oma headuse, oma helguse saanud on. Temalt küll mitte.

Ta läks üles oma tuppa riideid vahetama. Simoni toa uks oli paokil ja seal valitsev hämarus tõmbas Livi pilku. Tekk oli voodilt maha libisenud ning vedeles hunnikus põrandal musta pesu ja riiulitele mitte mahtunud raamatute saarte kõrval. Aknakate oli alla tõmmatud ja ainuke valgusallikas oli kirjutuslaual sahisev vana arvuti. Liv oli selle poisile Vidari vastuväidetest hoolimata ostnud ja arvutist oli üksildasele poisile midagi sõbrataolist saanud. Seal käis terve omamoodi elu, millest Liv midagi ei teadnud.

Liv seisis uksepraos, hingas sisse teismelise lõhna: higised sokid ja ängistus. Ta kuulatas hääli, mis köögist kostsid, lükkas siis ukse lahti ja astus sisse. Põlved naksusid, kui ta teki põrandalt üles võttis, õhku paiskus tolmupilv. Voodi all läigatas midagi, kummardudes nägi ta, et see on ilma sildita klaaspudel.

Viinalõhn oli nii tugev, et tal polnud vajagi korki lahti keerata, et teada saada, mis seal sees on. Mingisugune puskar, nii kange, et võttis silmist vee välja, ilmselt Vidari oma.

„Mida kuradit sa teed? Miks sa minu asjades sorid?”

Simon seisis uksel, nägu vihast tume. Liv ajas ennast sirgu, hoidis pudelit mõlema käega, jahe klaas tundus naha vastas sile.

„Ma tahtsin su voodi ära teha,” ütles ta. „Ja leidsin selle.”

„See pole minu oma. Ühe sõbra oma on lihtsalt hoiul.”

Nad mõlemad teadsid, et see on vale, mingeid sõpru ei olnud. Aga Liv ei saanud seda öelda. Ta pühkis pudeli tolmust puhtaks ja pani ettevaatlikult kirjutuslauale arvuti kõrvale. Mõtted tormasid verega võidu, Simon on seitseteist aastat vana, pole mõtet selle pärast tüli tõsta. Võib-olla on hea märk, et ta tegeleb säherduste asjadega, mis kuuluvad teismeea juurde.

„Missuguse sõbra?” küsis ta.

„Tühja sul sellest.”

Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa, Simoni kulmude vahele oli tekkinud kurd. See muutis ta Vidari sarnaseks. Siiski nägi Liv poisi näos iseennast. Trotsi ja janu millegi muu järele, vabaduse järele. Kui Simonit poleks olnud, ei seisaks ta praegu siin, majas, kus ta sündis. Siis oleks ta kusagil kaugel eemal. Simon ilmselt teadis, et kõige põhjuseks on tema, võib-olla sellepärast oligi vahemaa nende vahel kasvanud. Liv mõtles, kas poiss on endale viimaks sõpru leidnud, võib-olla hullemat sorti, niisuguseid, kes joovad ja kaklevad. Või istub ta õhtuti üksinda arvutiekraani sinakas valguskumas ja trimpab. Mõlemad võimalused muutsid Livi keha raskeks.

Simon küünitas käe seljakoti järele, vihavärv oli tema põskedelt kadunud.

„Ma jään kooli hiljaks.”

Liv noogutas.

„Õhtul räägime pikemalt.”

„Ma ei taha, et sa minu toas käid, kui ma ära olen.”

„Ma lähen nüüd.”

Simon ootas, kuni ta toast väljus, tõmbas siis ukse demonstratiivselt kinni ja pani lukku, enne kui trepist alla läks. Liv järgnes talle, vaatas udejat poisikukalt ja mõtles kõigile kordadele, kui oli näo sinna vajutanud ja kopsud tema lõhna täis tõmmanud. Kõikidele öödele, kui ta oli poisi kaitsvalt kaissu võtnud, käe habraste abaluude vahele pannud, lihtsalt veendumaks, et poiss hingab, et ta ei sure ega jäta teda maha. See oli nii ammu, ühel teisel ajal.

Liv ja vanatoi seisid köögiakna all ja vaatasid bussi peale minevale poisile järele. Saatsid pilguga tema vibalikku kuju, kuni mets selle alla neelas.

„Ma arvan, et tal on mõni eit,” sõnas Vidar.

„Ah soo?”

„Mm. Ma tunnen lõhnast, ta lõhnab teistmoodi.”

„Mina pole tähele pannud.”

Vidar võttis suhkrutüki hammaste vahele ja lörpis alustassilt kohvi, heitis Livile paljutähendava pilgu.

„Ta on oma emasse läinud, tõesõna. Varsti ei tule ta enam ööseks koju.”

*

Juha Bjerke majas oli raske hingata. Liam ja Gabriel istusid kipaka laua ääres, kõhn mees tammus nende ümber ringiratast. Tema saapad kergitasid üles pisikesi tolmupilvi ja kuuseraage, suitsust raske õhk pani silmad kipitama. Tema pilk vilas nende vahel, ta ei lasknud endale silma vaadata.

„Peate mulle andeks andma,” sõnas ta, „aga ma pole inimestega harjunud.”

Liam püüdis hinge pugevat vastumeelsust varjata. Ta kõõritas Gabrieli poole, vennale paistis asi lõbu pakkuvat, tema suunurkades mängles muie ja pilk rändas hämmastunult hütis ringi, ahmis endasse veidrat sisustust ja jahitrofeesid. Lauaplaadi sisse oli löödud nuga, kriimustatud pinnal olid kuivanud verest jäänud tumedad varjud. Ainsa akna ees rippus loomanahk nagu kardin, pisikeses toas oli palav ja lämbe. Juha jäi kolde varju seisma ning kui ta neid vaatas, tundusid tema silmad hämaruses põlevat. Hääl oli kähe, justkui oleksid häälepaelad ta kõris rooste minema hakanud. Küllap nii läheb, kui inimesel pole kellegagi rääkida.

„Ma näen teie nägudest, et te olete sihukesed lollpead, kes mootorsaaniga rebaseid jahivad.”

„Ma ei saa aru, millest sa räägid,” lausus Liam. „Kas me näeme välja nagu mingid kuradi jahimehed?”

„Aga te jahite raha, eks ole? See on teie elu mõte: narkots ja kiire raha.”

Liam tajus, kuidas Gabrieli vastu põrandat kõpsutav jalg värinaid tekitab. Kumbki ei lausunud sõnagi.

„Te ei too vanale mehele kohvi ja puru lihtsalt sellepärast, et kenad olla, eks ju? Te tahate oma vaeva eest tasu.”

„Me ei tegele heategevusega, kui sa seda mõtled,” ütles Gabriel. „Asi peab õiglane olema.”

Juha kõkutas kiledat naeru. Liam vaatas silmanurgast lauaplaadi sisse löödud nuga, tal tarvitseks vaid käsi välja sirutada ja terariist oleks tema pihus. See rahustas teda.

Juha riputas kohvikannu tule kohale.

„Te olete näljased,” ütles ta, „ja see meeldib mulle. Mina olin ka kunagi näljane. Aga kui oled piisavalt kaua nälginud, ei kuule sa enam, kuidas magu kisendab. Siis saabub surmavaikus.”

Kähedusest hoolimata oli tema hääl meloodiline, otsekui tahaks ta sõnu lauldes kuuldavale tuua.

„Ma tundsin noorest peast teie isa,” jätkas ta. „Me käisime koos koolis. Oli tema alles kuramuse sell. Tujud nagu mägral, iial ei võinud teada, kelle poolt ta on, aga kui jamasse sattusid, oli tema alati olemas.”

„Paps on surnud,” sõnas Gabriel.

„Tean küll. Vähi eest ei saa keegi peitu pugeda; kui see sulle sõrad sisse lööb, siis ei jää muud üle, kui aerud paati tõmmata ja otsad anda.”

Ta oli ennegi maininud sõprust nende isaga, siis kui esimest korda rohtu ostis, püüdis nende usaldust võita. Liamil oli tunne et praegu on sama asi, et Juha kasutab nende kadunud isa selleks, et nad teda usaldaksid.

Juha kratsis oma sissevajunud rinda, tema pilk oli tulle suunatud, toas levis kohvilõhn. Liam ja Gabriel vaatasid teineteisele otsa, ootasid.

„Mul on teile üks töö,” ütles Juha viimaks, „kui te huvitatud olete.”

„Mis töö?” küsis Gabriel.

Juha muigas, valas kohvi, pani paar auravat kruusi vaikselt nende ette lauale. Tulekolde kõrval troonis tohutu suur kirves. Tera läikis leekide paistel. Liamil hakkas sees keerama, lämmatav palavus ja loomanahkade hais ajasid südame pahaks.

Juha jäi laua otsa juurde seisma, õõtsus varvastel, tõi tulise kohvi peale puhudes kuuldavale viliseva heli.

„Siin lähedal on üks puutumata kullakaevandus. See on lihtsalt olemas ja ootab teiesuguseid äranälginud vennikesi.”

Aja ja higi tõttu värvi kaotanud kampsun rippus tema ülakehal nagu lõtv nahk. Püksisääred olid pikalt lõhki ja kahvatu ihu paistis. Temast hoovas kuuseokaste ja niiske mulla lõhna. Ootamatu liigutusega kahmas ta köögilaualt noa ja hakkas teraga küünealuseid koukima. Liam kõõritas ukse poole. Ainult kolm sammu, siis oleks ta jälle õues värske õhu käes.

„Me tahame oma raha,” ütles ta. „Sa said oma puru ja nagu mu vennas ütleb, mingi heategevusega me ei tegele.”

„Mul oli ka kunagi vend,” lausus Juha. „Me olime alati kahekesi koos, täpselt nagu teie. Olime võitmatud, mina ja vend, terve maailm oli meil jalge ees. Aga siis võttis see sindrinahk kätte ja suri ära ning siis sain ma aru, et siin ilmas pole mingit õiglust. Saatus lihtsalt naerab su üle.”

Ta krimpsutas justkui valu pärast nägu, ei öelnud tükk aega midagi, kõik oli vaikne, ainult tuli tema selja taga elas oma elu, leegitses ja praksus. Hämaras valguses oli raske tema näost midagi välja lugeda, raske sammu võrra ees olla. Gabrieli jalg leidis laua all Liami oma ja tonksas teda.

„Räägi sellest kullakaevandusest lähemalt,” sõnas ta. „Kus see asub?

Juha nägu tõmbus kõverale muigele.

„Kas tunnete Kõnnukülas kedagi Vidar Björnlundi?”

„Seda ihnuskoid tunnevad ju kõik.”

„Ta võib elada nagu kirikurott, aga raha on tal küllalt ja jääb ülegi. Too kooner on seda aastate jooksul hunnikute viisi kokku ajanud. Ja panka ta ei usalda, suur osa pappi on tal oma toas raudkapis. Ta on vana ja väeti, teda oleks sama lihtne paljaks röövida kui väikeselt lapselt kommi varastada.”

Gabriel kergitas kulmu.

„Kust sina seda kõike tead?”

„Tean, sest me ajasime kunagi ammu äriasju. Tollal, kui ma olin ikka veel liiga loll, et aru saada, mis mees ta on. Ta pettis ausatelt inimestelt maid välja, et neid siis metsafirmadele edasi müüa. Ta on tõeline kuradi ahnepäits. Tütar on kõik, mis tal on, tolle nimi on Liv, kuigi Livegen^[1.] sobiks talle paremini, sest mingit oma elu pole sellel vaesekesel kunagi olnud. Ta elab ikka Kõnnukülas isa juures, ehkki tal on poeg, kelle eest hoolitseda, või ehk just sellepärast.“

Juha keeras pead ja sülgas tulle, tema põsed olid jumet juurde saanud ja hääl muutus edasi rääkides ebakindlaks:

„Raudkapi koodi teab ainult Vidar, kui asi varandust puudutab, ei usalda ta isegi omasid. Tütar ja lapselaps tantsivad mõlemad tema pilli järgi. Niikaua kui tema elab, pole neil mingit sõnaõigust, ja nad ei hakka teid takistama, seda võin ma kinnitada. Nii et nemad jätate rahule, kas kuulsite? Pole mingit põhjust tütrele ega lapselapsele kallale karata. Peate ainult vanatoil ootamatult natist kinni saama ja papp on teie.”

Liam heitis pilgu Gabrielile, tolle ninasõõrmed olid tõmblema hakanud ja silmisse ilmus uus sära.

„Miks sa ise sinna ei lähe, kui see nii kerge on?”

Juha nägu võttis kannatava ilme, see muutis ta vanaks.

„Ma ei saa enam alevikus käimisegagi hästi hakkama, ei kannata inimeste nägemist, veel vähem papi järele minekut. Annan siis parem teiesugustele sobilikumatele jõududele võimaluse. Ma tean, et teie suudate selle ära teha.”

„Sul on raha otsas, eks?”

„Kuradi päralt, ei ole. Mul pole puudust. Ma olen lihtsalt Vidar Björnlundist nii kuradima tüdinud, see juhmakas on küllalt kaua valitseda saanud. On viimane aeg anda talle õppetund või kaks.”

Juha vaatas süngel pilgul ainiti Liamile otsa ning tõmbas endal demonstratiivselt noaga üle kõri. See nägi koomiline välja, ometi käis Liamil judin üle selja. Ta vaatas Gabrieli, nägi tolle näol uut helki ja teadis, et vend on juba otsusele jõudnud – polnud kuigi palju vaja, et tema nälga ellu äratada. Alalist unistust kiirest rahast. Tema ise polnud nii kindel. Ta nägi vaimusilmas Vanjat, unelmaid, mida ta oli tüdrukule juba enne tolle sündimist pununud. Unistusi tavalisest elust, mitme toaga majast, puhastest pindadest, kus pole häbi. Ta mõtles kuvöösile, kus tüdruk pärast sündimist mitu päeva lamas – pime pamp, voolikud igas kehaõõnsuses ja uimastid tillukeses kehas ringi tormlemas. Ta polnud tohtinud tüdrukut puudutada, võis ainult vaadata, kuidas too võitleb. See pilt jääb teda igaveseks saatma.

„Mida sa meilt tahad?” küsis Liam.

„Mida sa silmas pead?”

„Sa räägid seda sellepärast, et tahad midagi vastu saada, on ju?”

„Ma ei taha teilt kummaltki mitte sittagi. Ma tahan ainult seda, et Vidar Björnlund lõplikult põlvili maas on. Esimese asjana tahan ma näha, kuidas ta kaotab varanduse, mis poleks pidanud eluilmaski tema oma olema.“

Liam lükkas tooli tagasi ja tõusis. Juha põrnitses talle otsa, kaalus käes nuga.

„Ja sa oled kindel, et raudkapp on olemas?”

„Sama kindel kui selles, et päike hommikul tõuseb ja õhtul looja läheb. Oodake, küll näete.”

Juha kadus pimedusse, keeras nende poole selja ja hakkas põrandal seisvas kirstus sobrama. Valge tolmuloor ümbritses teda nagu suits ja ajas nina sügelema. Viimaks tõi ta kuuldavale kerge mühatuse ja hoidis midagi käes, see oli kolletunud paber, millele aeg ja rasvased sõrmed olid jäljed jätnud. Võiduka liigutusega pani ta paberi nende vahele lauale.

„Mis asi see on?”

„Teil on ju silmad peas? See on kaart.”

Paber nägi välja nagu lohakalt joonistatud plaan: väriseva tindijoonega tõmmatud esik, köök ja kamber. Uksed ja aknad hoolega ära märgitud, mustad nooled juhatasid kambrisse. Selle ühte nurka oli keegi rasvase musta risti teinud. Juha kummardus laua kohale ja lõi noa risti keskele, nii et tera vibreeris.

„Seal see ongi,” sõnas ta. „Vastus teie unistustele.”

*

Liv jõi köögikapi juures püstijalu kohvi, et ei peaks isa kõrvale istuma. Vidar vahtis aknast välja ja otsis inimtühja kruusatee äärest elumärke. Tal olid tugevad riided seljas ja nuga vööl, kuigi praegusel ajal lasid tema käed tal seda harva kasutada. Ta ei vaadanud kunagi telerit, ei lugenud ühtegi raamatut, ei lahendanud ristsõnu ega mänginud võiduajamistel. Tema päevad kulusid sellele, et kohvi juua ja külal silm peal hoida. Isegi kui ta keeldus naabritega tegemist tegemast, pidi ta teadma, mis neil käsil on. Ta hoidis neid sama halastamatu valve all nagu omaenda peretki. Vanamehe eest ei jäänud midagi varjule, tema häguseks tõmbunud silmad nägid endiselt kõike.

Liv ei öelnud Simoni toast leitud viinapudeli kohta sõnagi, Vidar avastab selle mingil ajal nagunii.

Teed mööda sõitis üks auto, Vidar tõusis nii kiiresti püsti, et liigesed naksusid, sirutas ahnelt kaela.

„Kas sa näed, Karl-Erik on jälle väljas ja sebib ringi. Et nad sellelt raipelt ka lubasid ära ei võta.”

„Istu maha ja ära jõllita.”

„Ta pole kunagi piisavalt kaine, et autot juhtida, asi lõpeb sellega, et ta sõidab mõne vaesekese surnuks.”

Liv vaatas porist kruusateed, päike peegeldus sulavees. Kuulis, kuidas Karl-Eriku auto suurele teele kadus. Ta teadis, et Vidari põlgus naabrite vastu tuleneb üksindusest, isa ei tea enam, kuidas inimestele ligineda, lähedus hirmutab teda, muudab ta mürgiseks.

„Meie mootorsaag on vilets,” ütles Liv.

„Ah soo?”

„Ma ei kavatse kõiki puid käsitsi ära teha.”

„Poiss võib sind aidata. Midagi peab ta ju nende musklitega tegema, mis ta endale kasvatanud on.”

Vidar mälus pikkamisi saia. Hommikuti kasutas ta ainult võid, kate pidi lõunani ootama. Liv valas veel kohvi ja vaatas õues olevat kurba puuhunnikut. Kõige halli taustal oli punane kirvevars nagu kile karjatus. Mootorsaag kuulus tarbetute esemete hulka, kui ta uut tahab, peab ise ostma. Mees, kes endale juustuviilugi ei luba, ei luba endale ka uut mootorsaagi.

Vidar silus enda ees lebavat ajalehte parkunud käega, talle vahtisid vastu majamüügikuulutused, millele Liv oli punase pliiatsiga ringi ümber tõmmanud. Ta tegi majadele ringid ümber näitamaks Vidarile, et tema ja poiss on valmis sealt lahkuma. Algul, palju aastaid tagasi, oli see Vidarit ärritanud, aga nüüd tegi asi talle ainult nalja.

„Linnas sa ka elada ei taha. Ainult heitgaasid, rämps ja aukus silmadega inimesed, siin saab õhtuti vähemalt taevatähti näha.“

Kui Vidar tõusis, et veel kohvi võtta, otsis Liv vannitoast endale pelgupaika. Ta pissis roostetanud potti ja pärast toetas käed tükiks ajaks vastu mõranenud kraanikaussi. Peegel oli samuti katkine, selle vasakus nurgas oli pragude ämblikuvõrk. Ta hoidus iseennast vaatamast, väsinud suu ja kurvad silmad muutsid ta veel väsinumaks ja kurvemaks. Lagunemas polnud ainult maja, tema nägu oli ka pragusid täis. Ta kuulis, kuidas Vidar köögis ümiseb. Vidar on vana, tema peaks surma peale mõtlema, ja ikkagi mõtles selle peale ainult Liv ise. Ta mõtles iga päev, et enam ei ole palju jäänud, ta peab lihtsalt veel mõne aasta välja kannatama. Siis saaks elu alata.

Kui Liv kööki tagasi tuli, istus Vidar jälle oma toolil. Neil oli otsekui vaikiv kokkulepe, et nad peavad kogu aeg teineteisest mööda tantsima. Kui üks laua ääres istus, seisis teine köögikapi juures, kui üks liikus, seisis teine paigal – peaaegu nii, nagu ei peaks maja vastu, kui korraga liiga palju liigutakse. Ehkki nad elasid Livi sündimisest saadik ühe katuse all, oli vahemaa nende vahel aina kasvanud.

Tee peal sõitis mööda üks ATV ja Vidar kummardus kardina varju. Kuuskede vahelt paistis fliisjakk.

„Kuramus, vaata aga,” lausus Vidar, „nüüd on Modig endale jälle uue mänguasja ostnud. Mehel pole punast pennigi taskus, aga uued asjad peavad küll olema.”

„Kust sina tead, et see uus on?”

„Mul on ju silmad peas! Vana oli must, see on punane.”

Liv astus akna juurde. Douglas Modig oli tõkkepuu ette seisma jäänud ja tõstis tervituseks käe. Liv lehvitas vastu.

„Võib-olla saan ma tema käest mootorsaagi laenata,” sõnas ta, „seniks kui me endale uue hangime.”

Vidar hakkas köhima, röga ragises kopsudes.

„No kurat,” ütles ta, kui oli hinge tagasi tõmmanud, „seda värdjat ma küll oma krundi peal näha ei taha. Parem teen juba ise puud ära.”

Peagi oli Liv taas raiepaku juures. Kevadine päike oli nii ere, et ta pidi kirvest tõstes silmad kinni panema, ja kui see langes, lõhestas ta sellega oma isa pea.

1 Tegemist on sõnamänguga. Liv tähendab rootsi keeles elu ja livegen pärisorja, kelle elu kuulub peremehele. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]