Читать книгу Taltos, Vlad Taltose seiklused - Стивен Браст - Страница 6

Hakkasin välja panema asju, mida loitsu jaoks vajasin. Keskendusin ainult oma eesmärgile ja püüdsin mitte mõtelda, kui rumal oli otsida erineva väega esemeid, kui mul polnud aimugi, kuidas neid kasutada. Lasksin kätel kotist igasuguseid tööriistu välja võtta ja neid omatahtsi paigale seada. Ma ei teadnud, mida vajan, sest seda loitsu polnud kunagi varem lausutud; see isegi ei eksisteerinud – ainult et ma pidin sellega nüüd hakkama saama.

Saabusin järgmisel päeval kontorisse liiga vara. Ma oskan kannatlikult oodata, kui ma pean, kuid mulle ei meeldi see. Pidin minema Musta Lossi alles tundide pärast ja kontoris polnud midagi, millega oleksin tegeleda võinud. Logelesin veidi ringi, teeseldes millegi tegemist, siis ütlesin: „Põrgut,” ja kõndisin välja.

Oranžikaspunane taevas oli täna madalal, hallikas värv näitas, et võis sadama hakata, ja tuul oli mere poolt. Kõndisin või tegelikult jalutasin läbi oma piirkonna. Need paar kvartalit Adrilankhas olid minu omad ja ma mõtlesin sellele teatud rahuldustundega.

Astusin sisse Nielari, mu esimese bossi poodi, kes oli ka üks mu esimestest palgatutest.

Küsisin: „Mis uudist?”

Ta naeratas mulle sõbralikult ja ütles: „Äri nagu ikka, Vlad.”

Ma tõesti ei tea, kuidas Nielarisse suhtuda. Ma mõtlen, ta oleks võinud olla sellel kohal, kus olen mina, kui ta oleks soovinud veidi võidelda, kuid ta otsustas, et jääb parem tähtsusetuks ja terveks. Ma austan teda, arvan ma, kuid noh, ma austaksin teda rohkem, kui ta oleks otsustanud juhust kasutada. Mida põrgut. Kes neist dragaeralastest aru saab?

Küsisin: „Mida sa kuulnud oled?”

„Mille kohta?”

„No jäta nüüd.”

Kui ta oleks veel veidi lolli mänginud, oleksin seda uskuma jäänud, kuid ta ütles: „Ainult seda, et üks su täideviijaist sind alt vedas. Kes ta oli?”

„Pole tähtis, Nielar. Ja üsna varsti on see veel vähem tähtis.”

„Selge.”

„Kohtumiseni.”

Lahkusin Nielari poest ja suundusin Lõuna-Adrilankha idalaste geto poole.

Mu vasakul õlal istuv Loiosh ütles: „Jutud juba levivad, boss.”

„Ma tean. Pean midagi ette võtma. Kui hakatakse arvama, et mind saab karistamatult petta, siis püüavad paljud seda teha.”

Kõndisin edasi, asju läbi mõeldes. Teatava õnne korral võib Morrolan mind Quioni juurde juhatada. Kas ta tahab seda teha? Ma ei teadnud.

„Lähed oma vanaisa vaatama, boss?”

„Ei, ma ei usu. Mitte täna.”

„Kuhu sa siis lähed? Ei, ära ütle. Lõbumaja või kõrts.”

„Hästi arvatud. Kõrts.”

„Kes sind siis koju tassib?”

„Võtan vaid ühe või kaks klaasi.”

„Vean kihla jah.”

„Jää vait, Loiosh.”

„Boss, sa lähed Musta Lossi, kas pole?”

„Kui end kokku võtta suudan. Las ma mõtlen nüüd.”

Hakkas uduvihma sadama. Otsisin sidet Keiserliku Kuuliga ja tekitasin nähtamatu kilbi oma pea kohale. See oli kerge loits. Nägin, et enamik möödakäijaid oli teinud sedasama. Vähesed erandid, enamasti Teckla Kojast, suundusid ukseesistesse, et vihma möödumist oodata. Tänavad muutusid väga mudasteks ja ma jätsin meelde, et pean saapaid puhastama. Selleks pidi leiduma mingi loits. See tuli välja uurida.

Selleks ajaks, kui olin ületanud Twovine’i ja jõudnud Lõuna-Adrilankhasse, oli vihm lakanud, mis oli tore. Väga vähesed idalased on võlurid ja ma ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Muidugi aitas mu Jheregi Koja halli-mustakirjust rõivastusest ja mu õlal ratsutavast Loioshist, et tekitada hüüdeid: „Ta on nõid!”, kuid polnud mõtet asju hullemaks teha.

Umbes selleks ajaks oli Loiosh tabanud midagi mu mõtetest ja ütles: „Pea kinni, boss. Keda sa enda arust maha jätad?”

„Sind, semu. Vabandust.”

„Neetud. Sa ei saa...”

„Saan küll. Draakoniisanda juurde ei saa jheregit kaasa võtta. Vähemalt mitte esimesel külaskäigul.”

„Kuid...”

„Sa oled mulle väga tähtis ja sa mõistad olukorda ja sa ei tule kaasa.”

See andis meile kõneainet, kuni me jõudsime paika, mida otsisin, mis aitas mul mõtteid mujale viia. Asi oli selles, et olin tõesti hirmunud. Ma väga tahtsin mitte minna, kuid ei suutnud leida ühtegi muud võimalust. Püüdsin kujutleda end Musta Lossi ilmumas ega suutnud. Aga kui ma Quionile ei järgne, saab mu kuulsus kannatada ja Jheregi jaoks tähendab kuulsus raha ja turvalisust.

Leidsin Ferenki kõrtsi üles, mis oli just seal, kus oli mulle räägitud, ja astusin sisse, peatudes, et lasta oma silmadel hämarusega kohaneda. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid mu vanaisa oli mulle soovitanud, et siit võiks leida head Fenaria brändit.

Dragaeralaste mõtteviisist annab kõvasti aimu see, et neil pole mingit terminit brändi jaoks, kuigi jook kui niisugune on neil olemas. Nad hüüavad seda veiniks, ja ma arvan, et otsustavad ainult villija järgi, kui kange see on ja kuidas see maitsema peaks. Minu jaoks pole brändi ja veini maitsed kaugeltki mitte sarnased, ja ehk pole ka dragaeralaste jaoks. Asi on selles, et dragaeralased ei hooli erinevast maitsest ja valmistusviisist. Kui jook on puuviljast tehtud ja alkohoolne, peab see olema vein. Huvitav, kas pole?

Idalastel pole seda probleemi. Eriti Ferenkil.

Terve sein pika, tumeda, lehtpuu puidust leti taga oli täis erinevaid Fenaria brändisid, umbes pooled neist virsikust. See avaldas mulle muljet. Ma ei teadnudki, et neid oli nii palju. Olin väga rõõmus, et Impeerium polnud hetkel Fenariaga sõjas.

Kõrts oli üsna tühi. Istusin kõrge seljatoega toolile otse baarileti juures. Kõrtsmik vaatas Loioshit, siis pühkis leti mu ees puhtaks ja heitis mulle küsiva pilgu.

Vaatasin virsikubrändisid ja ütlesin: „Klaas Oregigereti.”

Ta noogutas. „Teiste sõnadega „Laibad ja mererohi”, ah?”

„Kas sa nimetad seda niimoodi?”

Ta kehitas õlgu. „See on päris kange värk.”

„Mida sa siis soovitad?”

Ta vaatas riiulit, valis lühikese, ümara pudeli ja näitas seda mulle.

Silt oli kustunud, kuid võisin näha sõna „Barackaranybol”.

„Hästi, ma proovin sellest klaasitäie.”

Ta võttis klaasi, sirutas selle leti alla ja pani sellele pisut jääd. Kõigepealt imestasin, et ta võis endale lubada jää ostmist, rääkimata loitsudest selle külmana hoidmiseks. Sellised asjad polnud siinkandis odavad. Kuid siis ma mõistsin, mida ta tegi, ja ütlesin: „Ei, ei. Ma ei taha jääd selle sisse.”

Ta paistis vastikust tundvat. Ta võttis veekannu, täitis klaasi veega ja lükkas seda minu poole. Siis ta valas pisut brändit teise klaasi ja seadis selle vee kõrvale. Ta ütles: „Ma valan sulle vaid pisut vett, et saaksid suud puhastada, enne kui seda brändit proovid. Sina tead, kuidas neid juua; mina tean, kuidas neid serveerida, eks?”

Vastasin: „Tõsi,” ja hakkasin brändit rüüpama.

Kuulsin Loioshit itsitamas. Ütlesin talle: „Jää vait.” Panin brändi käest, lonksasin vett, siis jõin pisut brändit. Brändi oli väga hea.

„Mulle palun sedasama,” kostis otse mu selja tagant. Hääl oli madal, sametine ja väga tuttav. Pöördusin ja tundsin naeratust näol laienemas.

„Kiera!”

„Tere, Vlad.”

Varas Kiera istus minu kõrvale.

Küsisin: „Mida sa siin teed?”

„Proovin Fenaria brändisid.”

Kõrtsmik vahtis teda pooleldi vaenulikult ja pooleldi hirmunult. Mina olin Jhereg, kuid vähemalt inimene. Kiera oli dragaeralane. Vaatasin ringi ja nägin, et veel kolm külalist vahtisid Kierat ilmetega, milles olid erineval viisil segatud hirm ja vihkamine. Pöördusin tagasi kõrtsmiku poole ja ütlesin: „Daam tellis jooki.”

Kõrtsmik vaatas laua poole, kus istusid veel kolm inimest, siis Kierat, siis uuesti mind. Vaatasin talle otsa, oodates. Kõrtsmik kõhkles, siis ütles: „Jah,” ja valas Kierale sama asja, mida ta oli valanud mulle. Siis ta läks leti teise otsa. Valisime Kieraga omaette laua.

„Nii,” ütlesin. „Käid sageli siin?”

Ta naeratas. „Kuulsin, et sul on probleeme.”

Raputasin pead. „Ühel päeval saan teada, kust sa sellistest asjadest kuuled.”

„Ehk saadki. Kas vajad abi, Vlad?”

„Ainult julgustust, arvan ma.”

„Oh?”

„Sa tõenäoliselt tead, et üks mu täideviijaist käis mu kanalas vargil.”

„Jah. Ja kanaema pole rõõmus.”

„Papa kukk, kui sa pahaks ei pane.”

„Selge. Mida sa selles suhtes ette võtad?”

„Kõigepealt lähen kuhugi, kuhu ma minna ei taha.”

„Kuhu?”

„Kas sa oled kunagi kuulnud Mustast Lossist?”

Ta silmad suurenesid hindavalt. „Draakoniisand Morrolan, arvan ma.”

„Just.”

Ta kallutas pead. „Tead mis, Vlad. Mine talle külla ja räägi temaga. Aga kui ta sind tapab, on ta hiljemalt kuu aja pärast surnud.”

Tundsin tükki kurku tekkimas. Hetke pärast küsisin: „Mõtled karjäärivahetusest, Kiera?”

Ta naeratas. „Meil kõigil on sõbrad.”

„Noh, tänan,” ütlesin. „See on siis veel midagi, mis ma sulle võlgnen.”

Ta noogutas, ikka veel naeratades. Siis ta tõusis, üteldes: „Hea vein,” ja kõndis kõrtsist välja.

Ja see on naljakas. Kättemaks on ju üsna rumal. Ma mõtlen, kui ma oleksin surnud, mis ma sellest hooliksin? Kuid mingil viisil olid ta sõnad just need, mida ma julgustuseks vajasin. Ma ei saanud aru, miks.

Pärast ta lahkumist võtsin veel ühe joogi ja vaid tõestamiseks, et Loiosh eksib, piirdusin kahega. Ühendusin veel korra Kuuliga ja leidsin, et mul on ikka veel paar tundi, enne kui pean jälle kontoris olema. Maksin kõrtsmikule, lubades kunagi tagasi tulla, ja suundusin koju.

Mu vanaisal oli valge kass nimega Ambrus, kes on kõige targem kass, keda ma kunagi olen näinud, ja ka kõige vanem. Ma ei mänginud temaga tegelikult kunagi nii, nagu inimesed tavaliselt kassidega mängivad, kuid vahel lapsena võisin istuda ja temaga rääkida, kui vanaisa ja isa teises toas vestlesid. Ma tavaliselt kujutlesin, et ta mind tõesti mõistis, ja võib-olla oligi nii. Või mängib mu mälu mulle trikke, sest normaalne kass poleks käitunud nii nagu Ambrus: näugunud täpselt vastuseks mu küsimustele, nurrunud, kui ma ütlesin, et ta meeldib mulle, ja küüsi välja sirutanud ja nendega õhku rabanud, kui ma kuhugi näitasin ja ütlesin: „Vaata ette, draakon.”

Teades, mida ma praegu tean, ma ei usu, et mu mälu mulle trikke mängib.

Igal juhul, ühel päeval, kui olin ehk seitsmeaastane, nägi mu isa mind temaga rääkimas ja kortsutas kulmu.

Küsisin: „Sulle ei meeldi kassid, isa?”

Ta vastas: „Asi pole selles. Pole tähtis.”