Читать книгу Astroloogia teejuht - Sue Merlyn Farebrother - Страница 5

Ülevaade lääne astroloogia arengust iidsetest algusaegadest kuni tänapäevani

Astroloogia on ühel või teisel kujul olnud olemas juba tuhandeid aastaid ning selle populaarsus on tõusnud ja langenud kogu pika ajaloo vältel. Enam kui ühel perioodil on see pealtnäha täielikult kadunud, selleks et järgmisel taas esile tõusta. Paljud haritud inimesed nii möödunud sajandite jooksul kui tänapäeval (mõningad neist saavad õiges kontekstis ka nimetatud) on olnud selle tarkuses veendunud ning aastasadu oli see ülikoolide õppeprogrammi kohustuslik osa.

Kogu oma pika eksistentsi vältel on astroloogiat kõrgesti hinnatud, selle üle on vaieldud, selle pärast lausa lahinguid peetud. Astroloogiat on naeruvääristatud ja see on tekitanud julmi ning vihaseid reaktsioone. Ometi loed sa seda raamatut, sest astroloogia on endiselt olemas. See on üks inimkonna vanimaid mõttesüsteeme. Ja kuna see on nii, annab välkrännak astroloogia minevikku sulle aimu taustast, kuidas ja miks astroloogia endiselt eksisteerib ning miks on selle populaarsus taas tõusuteel.

EELAJALOOST KESKAJANI (u 1100 m.a.j)

Päritolu

Kujutle, kui suudad, inimkonna eksistentsi varakevadet, mil elu oli raske, ohtlik ja ebakindel, ent ometi tulvil avastamist ootavaid imesid. Päeva ja öö vaheldumine, pidevalt muutuvad Päike ja Kuu, aastaajad ning nende üleelamine kirjutasid ette elurütmi päevadeks, kuudeks ja aastateks.

On olemas tõendid selle kohta, et eelajalooline inimene vaatas taevasse, otsides tähendust ning püüdes leida võimalusi aja möödumise tähistamiseks. Leitud on koopamaalinguid ja täkkeid iidsetes loomaluudes, mis langevad kokku kuufaasidega, ning viljakust edendavaid naisekujusid. Kuufaase seostati nii naiste viljakustsükliga kui külvi ja lõikuse aegade määramisega. Iidsed megaliitstruktuurid, nagu näiteks Stonehenge Inglismaal ja Newgrange Iirimaal, joondati taevakehade liikumise järgi teatavatel aasta võtmemomentidel, nagu näiteks pööripäevad.1

Primitiivne astroloogia sündis lihtsatest tähelepanekutest muutuva taeva kohta ning maiste sündmuste ülestähendustest. Kui esimesed rahvad jäid paikseks ja ehitasid kogukondi, hakkasid arenema ka vahendid, millega mõõta taevast, andes seega suurema täpsuse nii tähelepanekutele kui tõlgendustele. See loomulik huvi taeva vastu edenes aastatuhandete vältel ning sellest sai tänapäevalgi praktiseeritava astroloogia aluspõhi.

Babüloonia

Tänapäeva astroloogile äratuntava astroloogia arendasid V–I saj e.m.a välja kaldealased, Mesopotaamias asunud kuulsa Babüloonia linna astroloogidest preestrid. Nende maailm oli täis taevalikke endeid: planeetide positsioonid, ilmamuutused, pilvemoodustised ning suhteliselt harvad komeedid ja varjutused. Babüloonlaste silmis oli kogu maailm elav, sest kõigil asjadel oli hing. Sellist uskumust teame tänapäeval animismi nime all. Niisugune maailmatunnetus on olnud omane mõningatele hõimudele tõenäoliselt juba enne Babüloonia tsivilisatsiooni ja seda hoitakse veel tänapäevalgi endiselt elus mõnes eraldatud maailmanurgas, näiteks Zanadroandrena laiendatud perede kogukondades Madagaskaril, kus elatakse teatud sorti animistliku astroloogia põhimõtete järgi.2

Iidsed egiptlased andsid meile kaheteistkümnest kuust koosneva päikesekalendri ja aastatepikkuseid kannatlikke taevavaatlusi aluseks võttes arenes Babüloonia astroloogia tõlgenduste süsteemiks. Planeedid said endale jumalate nimed ja neile tekkisid iseloomujooned. Taevavaatluste tulemusi ning nendega seotud sündmusi märgiti üles savitahvlitele, millelt sai hiljem pretsedente otsida. Killukesed neist taevalike ennete tahvliteks kutsutud ülestähendustest on endiselt alles ja neid on võimalik näha kõikjal maailmas, nagu näiteks USAs, Hiinas, mõnes Lähis-Ida ja Euroopa riigis, aga ka Briti muuseumis Londonis.

Iidsete babüloonlaste maailm oli niisugune, et inimestel oli võimalik jumalatega läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Ettearvamatud planeetide jumalad saatsid taevast sõnumeid, mida oli võimalik lugeda astroloogilistest ennustustest, nii et inimesed said valida tegutsemiseks võimalikult sobiva aja. Astroloogia oli vahend, mis aitas mõista kogu eksistentsi, see oli omaaegne teadus ning just Babüloonias välja arenenud matemaatiline astronoomia moodustas tehnilise aluspõhja astroloogiale, mida kasutame tänapäeval. Religioon, teadus, maagia ning astroloogilised ennustused ei olnud üksteisest eraldatud, vaid lihtsalt maailma toimimise mõistmise erinevad aspektid.

Enne isikliku sünnikaardi mõiste tekkimist oli astroloogia eesmärk tõlgendada taevaseid märke ja anda nõu või hoiatada, seda eriti valitsevale monarhile, kes tegutses – enamjaolt – oma riigi nimel. Ka nüüdisaegne kaheteistkümne sodiaagimärgi süsteem pärineb iidsest Babülooniast.

Kreeklased ja roomlased

Kõigist Kreeka filosoofidest, kes elasid 500 aasta jooksul e.m.a, on kõige enam tuntud arvatavasti Platon ja Aristoteles. Märkimisväärne on see, et osa nende ideid mõjutavad tänapäeval, XXI sajandil endiselt meie mõtteviisi.

Platonil ja tema õpilasel Aristotelesel on olnud eriti suur mõju lääne religiooni, nimelt kristluse arengule, keskaegsele ja renessansifilosoofiale ning tänapäevasele psühholoogilise astroloogiale. Platon uskus reinkarnatsiooni ning sellesse, et numbritel on esoteeriline ja filosoofiline põhi. Numbritel on tähtis roll ka tänapäeva astroloogias.

Platoni arvates on igal inimesel surematu, tähematerjalist valmistatud hing, mis naaseb tähtede juurde pärast surma. Platoni kosmosemudel kujutas endast ühtainsat intelligentset elusolendit, millel on hing – seda mudelit said tulevased põlved tundma kui Anima Mundi’t, maailmahinge. Platoni filosoofia järgi on kõik planeedid oma regulaarses liikumises loomulikult ilusad, tehes matemaatiliselt täiuslikke ringe ümber nende keskel asuva liikumatu Maa.

Hulk aastaid pärast Platoni surma väitis filosoof Aristarchos, et universumi keskpunktis asub Päike, mitte Maa. Tema ajaks olid aga Platoni ning Aristotelese veendumused tugevasti kanda kinnitanud ning Aristarchose hääl summutati. Pidi mööduma veel 1800 aastat, enne kui tõestati, et Aristarchosel oli olnud õigus.

Vanadel kreeklastel tekkis arusaam neljast põhielemendist – tulest, maast, õhust ja veest –, mis on kogu füüsiliselt eksisteeriva maailma aluseks. Selle süsteemi võttis omaks suurem osa arstidest, kes hindasid halva tervise käes kannatava organismi puhul nimelt nende elementide tasakaalu, ning see jäi peamiseks ravimeetodiks kuni seitsmeteistkümnenda sajandini. Need neli elementi olid muutunud osaks horoskoobist, mida tõlgendasid astroloogid, juba esimeseks või teiseks sajandiks m.a.j ning need on täna endiselt oluliseks osaks sünnikaardi tasakaalu mõõtmisel. Järgnevatest peatükkidest leiad kirjelduse, kuidas seda iidse astroloogia süsteemi tänapäeval kasutatakse.

Sel perioodil tegi astroloogia tehnilisi edusamme, kui kreeklased arendasid edasi babüloonlaste matemaatikat. Meie ajal praktiseeritava astroloogia põhialused rajati klassikalisel Kreeka ajastul.

Aastal 331 e.m.a vallutas Aleksander, keda järeltulevad põlved tunnevad nime all Suur, Babüloonia. Tema sündimise kohta räägitakse legendi, mis kahtlemata on rääkimise käigus kasvanud. Väidetavalt julgustas astroloog Aleksandri ema Olympiast mitte sünnitama enne, kui tähtede seis on õige, et lapsel oleksid parimad võimalused edukaks saada. Võib vaid oletada, kuidas tal see trikk õnnestus! Ometi on see hea lugu ja Aleksandri kuulsus on jäänud sajandite jooksul püsima sõjalise vapruse ja vallutajana saavutatu tõttu, kuigi tema tegelik sünniaeg ei ole teada. Filosoof Aristoteles oli poisikesepõlves tema õpetajaks ja mõjutas kahtlemata Aleksandri mõttemaailma. Aleksander austas vallutatud rahvaste uskumusi ning selle tulemusena tekkinud religioonide, kultuuride ja filosoofiate, muuhulgas ka astroloogia segunemine tähendas erakordset teadmiste ning mõtete vahetust, mis jäi kestma ka pärast tema surma.

Esimesel ja teisel sajandil e.m.a koguti kokku hulk mõjukaid tekste, mis sisaldasid kaasaegseid teadmisi iidsetest sektidest, egiptlaste uskumustest taeva kohta ning kreeka ja babüloonia filosoofiat. Seda kollektsiooni hakati kutsuma Corpus Hermeticumiks (hilisemad põlvkonnad nimetavad neid sageli hermeetilisteks tekstideks). Tekstide tarkuse tõttu pöördusid tolleaegsed astroloogid nende poole nõu saamiseks ja enam kui 1400 aastat hiljem tõusis Corpus Hermeticum läänemaailmas taas areenile. Sellest teostekollektsioonist on pärit ka väljend „nagu taevas, nõnda ka maa peal”, mis viitab faktile, et taevased tingimused peegelduvad ka maistes asjades. Seda fraasi kasutatakse mõnikord endiselt astroloogia õigustamiseks, kuna see pärineb siiski niivõrd auväärsest vanast tekstist.

Kristuse sündimise ajaks oli Rooma impeerium suur ja lai. Sünni juures viibisid maagid, omaaegsed targad: üldiselt peetakse neid kolmeks oluliseks astroloogiks, kes olid pärit idamaadest. Inimesed kõigist ühiskonnaklassidest konsulteerisid regulaarselt ennustajate või astroloogidega. Roomlased andsid Kreeka jumalatele ladina keeles uued nimed: Zeusist said Jupiter, Hermesest Merkuur jne. Roomlaste planeedinimed ja nädalapäevade omadki on paljudes Euroopa keeltes alles, nagu näiteks prantsuse, itaalia ja inglise keeles. Saturni päev (laupäev) sai inglise keeles nimeks saturday, Merkuuri päev (kolmapäev) sai prantsuse keeles nimeks mercredi, Marsi päev (teisipäev) on itaalia keeles martedi jne.

Terve hulk Kreeka ja Rooma astroloogiavastaseid olid ateistid, kes ei uskunud „oma” jumalatesse, ning nad ründasid sõnaliselt astrolooge. Tavaliselt kritiseerisid need, kes astroloogiat hukka mõistsid, seda väitega, nagu oleks tegemist pettusega, mis varitses nõrku ja haavatavaid. Astroloogide kliente, kelleks olid sageli naised, peeti ennustajatest liigses sõltuvuses olevaiks ning arvati, et nad ei suuda ilma astroloogiata ühtki otsust vastu võtta. Ma näeme, kuidas seesama juhtub ka hilisematel sajanditel, ja tõepoolest – ka tänapäeval rünnatakse astrolooge sama kriitikaga. Mõni asi ei muutu kunagi!

Teisel sajandil m.a.j avaldas Kreeka astroloog nimega Klaudios Ptolemaios raamatu pealkirjaga „Tetrabiblos”, mis võttis üksikasjalikult kokku kõik kaasaegsed teadmised astroloogiast. See raamat osutus tulevastel sajanditel äärmiselt mõjukaks.

KRISTLUS, ISLAM JA ASTROLOOGIA HÜLGAMINE LÄÄNES

Kristlased võitlesid roomlaste püüete vastu nende religiooni maha suruda uue aastatuhande esimesed mõnisada aastat. Keiser Constantinus seadustas kristluse IV sajandi alguses m.a.j, ent pisut paradoksaalselt valis oma linna, Konstantinoopoli (tänapäeva Istanbuli) rajamise kuupäeva astroloogia abil. Just Constantinus oli ka see, kes fikseeris Jeesuse sünnipäevaks 25. detsembri.

Paljud ristiusku pööratud loobusid astroloogiast, teiste seas ka autoritaarne püha Augustinus, Hippo piiskop (354–430 m.a.j). Selle kirikuisa kirjutiste kibedad rünnakud astroloogia vastu mõjutasid kiriku liidreid veel sajandeid. Augustinus ütles, et kõik astroloogilised ennustused, mis läksid täide, olid kas juhuslikud või deemonlikku päritolu, mitte aga astroloogiliste oskuste tulemus. Vähesed astroloogid üritasid astroloogiat kristlikuks muuta, selle asemel et sellest üldse loobuda. Suhtumine oli aga muutumas kogu lääne ühiskonnas ja leinakellad lõid juba kõigile mittekristlikele religioonidele. Uus religioon – kristlus – ei talunud enese kõrval ühtki rivaali.

Üks põhjuseid, miks kristlus oma algusaegadel astroloogiasse tõrjuvalt suhtus, oli see, et paljud astroloogid kasutasid seda tuleviku ennustamiseks, mida peeti Jumala tundmatu tahte teotuseks. Jumalaga ei olnud mingit kauplemist nagu Babüloonia ajal. Astroloogia kaitseks tõsteti mõni üksik hääl, aga nendest ei olnud kasu. Kui Rooma impeerium viiendal sajandil lagunes, kadus astroloogia suuresti tarvituselt, nagu ka klassikalise kreeka keele mõistmine, mis jäi tihtipeale privilegeeritud klasside ja kirikutegelaste (ja väga väheste naiste) pärusmaaks, kuigi ladina keel jäi ellu.

Astroloogia osutus aga liiga visaks, et välja surra. Suurt osa omandatud astroloogiateadmistest hoiti tallel Lähis-Idas, Indias ja Hiinas. Kui moslemeist ning judaistidest õpetlased, keda ei hoidnud tagasi esimeste kristlaste piirav käsi, ei oleks säilitanud ülestähendusi ja materjale, oleksid need teadmised läänemaailmale suures osas kadunud. Idamaades hoolitseti vaikselt astroloogia eest ning arendati seda edasi järgmised 600 aastat, kuni umbes aastani 1100 m.a.j.

Kogu selle pika perioodi jooksul, mida varem nimetati pimedaks, tänapäeval aga varakeskajaks, langes kirjaoskus lääne rahvaste seas madalpunkti ja ühiskond killustus, sest puudus tugev valitsev Rooma tsivilisatsioon, mis seda koos hoiaks.

ASTROLOOGIA TAASTULEK (u 1100–1650 m.a.j)

Alles üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal sajandil hakkas avatud meeltega õppimine läänes uuesti esile tõusma. Seda perioodi ja ka järgmist sajandit hakati hiljem nimetama kõrgkeskajaks. Selle aja jooksul tõlkisid rändõpetlased Aristotelese kadunud teosed klassikalisest kreeka keelest ladina keelde, mida kõnelesid haritud inimesed kogu Euroopas. Taas tärkas huvi astroloogia ja astronoomia vastu.

Aristotelese lähenemine filosoofiale oli naturalistlikum kui Platonil. Ometi kajas Platoni esialgne hääl – mis väitis, et tõeline reaalsus ning üks looja asuvad teisel pool tähti – endiselt ka sajandite tagant. Platoni abstraktne visioon taevast oli muudetud mugavasti kristlikuks neis piirkondades, kus kristlus oli astroloogia läänest kadumise ajal aktiivne. Aristotelese ideede – nagu näiteks arusaam, et planeetidel, kuna nad on „loomulikud”, peab olema ka inimestele mingi mõju – taastulek oli paljude jaoks nagu sõõm värsket õhku, andes puhtale usule üksinda lisaks uue vaatenurga.

Koos nende tõlgetega saabus islamimaadest astroloogi abistamiseks terve hulk materjale: astronoomiliste tabelite komplektid, astrolaab (matemaatiline instrument Päikese asukoha määramiseks) ja veel iidsete kreeka astroloogiaraamatute tõlkeid, nagu näiteks Ptolemaiose „Tetrabiblos”. Sellised kirjutised tekitasid uut lugupidamist meelte kaudu õppimise vastu. Kui õppekeskuste uksed olid kord juba avatud, kasvas vaimustus hariduse kaudu teadmiste omandamise vastu kärmesti. Astroloogiast sai taas kord tunnustatud õppeaine ja see võeti äsjaavatud ülikoolide vabade kunstide õppekavva, mida hakati pidama mitmekülgse hariduse aluseks.

Neljateistkümnendal sajandil kirjutas Geoffrey Chaucer Inglismaalt mitu otsustavalt mitteakadeemilist lugu inglise keeles ajal, mil suur osa kaasaegsest kirjandusest oli endiselt ladinakeelne. Kuulsad „Canterbury lood” olid täis labaseid vihjeid astroloogiale, ilmutades sellega, et niisugused viited olid taas muutunud üldmõistetavaks.

Kirikus möllasid teoloogilised argumendid astroloogia poolt ja vastu. Loomulikult hakkasid kõrgete kirikhärrade häirekellad lööma, kui kord juba ebausuna kõrvale heidetud või deemonlikuks peetud astroloogia taas esile kerkis. Peamine vastuväide, mida oli kasutatud ka 600 aastat varem, oli see, et tähtedele ning planeetidele omistatav tähenduslikkus peab olema vale, sest mitte keegi ei või teada Jumala varjatud plaani. Kolmeteistkümnendal sajandil võeti taas ka astroloogia kaitseks sõna, ent nüüd oli sellel ka tegelik mõju. Üks tähelepanuväärseid kristlastest astroloogijakaitsjaid oli sel perioodil Aquino Thomas.

Aquino Thomas esitas argumendi, mis pakkus selleks hetkeks ammendava lahenduse. Ta ütles, et tähed ja planeedid mõjutavad keha, kuid inimese hing allub Jumala tahtele. Edasi väitis ta, et igal inimesel lasub vastutus valida õiglase elu, hakates vastu kõigile tähtede negatiivsetele mõjutustele. See oli kiriku jaoks piisavalt vastuvõetav, niisiis sai sellest ametlik seisukoht, mis tõstis tahtmatult astroloogia mainet mitme järgneva sajandi jooksul. Küll aga oli ka toona, nagu praegugi, konservatiivseid kristlasi, kelle silmis jäi astroloogia alatiseks vastuvõetamatuks. Astroloogia on läbi aegade tõmmanud endale teatud religioossete ringkondade tsensorite tähelepanu.

Renessanss

Trükikunsti leiutamisega muutus kättesaadavaks terve hulk klassikaliste teoste tõlkeid. Viieteistkümnenda sajandi Itaalia astroloog Marsilio Ficino tõlkis ära kõik Platoni kirjutised ja hermeetilised tekstid esimesest sajandist e.m.a. Need avaldasid tohutut mõju, eriti kuna neid arvati esialgu pärinevat varasemast ajast, juba vanast Egiptusest, mille kultuuri sellel ajal iseäranis austati. Niisiis usuti, et need on pilgeni täis varjatud tähendusi.

Trükitud astroloogilised almanahhid olid kirjaoskajaile vabalt saadaval, sisaldades eranditult astronoomilist infot ning ilmaennustusi, lisaks dramaatilised astroloogilised ennustused epideemiate või katastroofide kohta. Salakavalad almanahhikirjutajad sõnastasid oma ennustusi aga ettevaatlikult, kindlustades end selle vastu, et neid ei oleks võimalik milleski süüdistada, kui ennustus juhtumisi valeks osutub. Ent oli ka palju teistsuguseid astrolooge, kes võtsid oma tööd tõsisemalt ning kellel oli pidevalt hulgaliselt kliente.

Viieteistkümnes sajand märkis Euroopas renessansi algust, mis kestis kuni seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani ning tõi endaga uut avatust ja katsetamissoovi. Astroloogiaga tegeleti seoses kabala (müstilise judaismi) doktriinide, alkeemia ning isegi babüloonlaste ideedega maagilisest kirjavahetusest ja läbipõimunud sidemetest. Eelkristlikke kultuure austati kui kadunud tarkuse allikaid, millest oli võimalik teadmisi ammutada paljude tõlgete vahendusel. Astroloogilised teadmised ja nende kasutamine olid kogu Euroopa ühiskonnas ülimalt populaarsed.

Kuningas Henry VIII tütar, Inglismaa kuninganna Elizabeth I (1533–1603) kasutas maagi ja astroloogi John Dee teenuseid. Just John Dee oli see, kes valis astroloogiliselt sobiliku kuupäeva pikka aega valitsenud kuninganna Elizabethi kroonimiseks, mis leidis aset 15. jaanuaril 1559. William Shakespeare’i näidendites on palju viiteid taevafenomenidele või astroloogilistele uskumustele, näiteks „Kindlasti pidite sündima Marsi all” komöödiast „Lõpp hea, kõik hea” (tõlge G. Meri) või „Õnne jagavad planeedid minu ettevõtte vastu kõik astugu” näidendis „Richard III” (tõlge G. Meri). Niisuguseid näited võiks tuua veel palju, mis viitab tugevasti sellele, et astroloogilised teadmised olid väga levinud, kuigi Shakespeare’i enda arvamus astroloogia kohta ei ole teada. Astroloogiliste kujundite tarvitamine valitseb suurt osa renessansiaegset kunsti ja kirjandust ning paljud Euroopa valitsejad palkasid endale õueastroloogi.

Valitsevate klasside seas oli moodne lasta mõnel prominentsel astroloogil endale horoskoop koostada ja vähemate võimalustega inimesed külastasid ennustajaid tänaval. Õhus oli vabamõtlemise hõngu, ent see ei tähendanud, et kõik aktsepteerisid astroloogiat. Tegelikult mõistsid inkvisitsiooni liikmed kuueteistkümnendal sajandil astrolooge endiselt süüdi. Samuti liikus ringi terve hulk traktaate, mis kõnelesid paljuski praktiseeritava astroloogia madalusest, väites et see on oma olemuselt liiga fatalistlik.

Samal ajal kui renessanss oli muutmas hulka Lääne-Euroopa piirkondi, leidis ühes teises paigas aset kaalukas sündmus. Poola astronoomiauurija ja matemaatik Mikołaj Kopernik töötas välja matemaatilise teooria, et Päike, mitte Maa, on Päikesesüsteemi keskpunkt. Keskse Päikesega süsteem on heliotsentriline, vastupidiselt geotsentrilisele ehk Maad keskpunktiks pidavale süsteemile, millesse oli usutud juba Platoni aegadest saati. Koperniku raamat avaldati kaks kuud enne tema surma 1543. aastal. Seda hilinenud ja vastuolulist avastust ei võetud täielikult omaks veel terve sajandi jooksul.

Astroloog-astronoom Galileo, kes on kuulus teleskoobi kasutamise poolest – kuigi ta pigem viimistles kui leiutas selle –, viis hiljem oma vaatlustulemustega Koperniku töö järgmisele tasandile, ehkki see tõmbas talle mõningate kirikuliikmete negatiivset tähelepanu. Lõplik hoop „täiuslikule” geotsentrilisele süsteemile, kus planeetide ringikujulised orbiidid ümbritsevad Maad, tuli seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, kui Johannes Kepler tõestas matemaatiliselt, et planeedid ei tiirle ümber Päikese täiuslikke ringe tehes, vaid elliptilisi orbiite mööda.

Nende kahe mehe töö aitas luua omaaegse füüsika esimest aluspõhja. Neil avastustel oli tohutu mõju ning aeglaselt hakkas üldsuse arvamus liikuma maagiliselt mõtlemiselt (vt 2. ptk, lk 60) teadusliku mõtteviisi poole, tekitades ühtlasi fooni ka astroloogia langusele järgnevate sajandite jooksul.

Üks kõige edukamatest astroloogidest seitsmeteistkümnendal sajandil oli aga William Lilly (1602–1681), keda kutsuti sageli Inglise Merliniks. Tema raamatut „Kristlik astroloogia” (1647) kasutavad paljud astroloogid veel tänini ning see sisaldab arvukalt näited elust enesest. 1652. aastal ennustas Lilly väidetavalt täpselt ette Londoni suurt tulekahju aastal 1666, mis loomulikult tõstis tema mainet – ja juhtumisi ka sissetulekut.

ASTROLOOGIA TEINE LANGUS JA TAGASITULEK (u 1650 kuni XIX sajandi lõpuni)

Mõistuse ja loogika uus valgus, mis kerkis üha enam esile seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoole, kuulutas uut mõtteviisi. See oli vastureaktsioon varasemate sajandite institutsioonipõhisele religioonile. Üks selle teaduslike ja kultuuriliste muudatuste ajastu võtmemõtlejaid oli Isaac Newton (1643–1727). Tema elu möödus seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil, kui läänemaailm viskles selle suure mõtlemises toimunud muutuse sünnitusvaludes. Newton tõestas, et gravitatsioonijõud on see, mis hoiab planeete orbiidil. Newtoni mõju oli nii tohutu ja tema teaduslik teooria nii kaugelearenenud, et teda on nimetatud teaduse isaks. Newton oli pühendunud mees ja teadlane, kes põlgas astroloogia ära kui pealiskaudse ebausu, selle asemel et näha selles elujõulist kosmoloogiliste teadmiste allikat. Mõistuse ajastu – mida hiljem hakati kutsuma valgustuseks – edenedes hakkasid inimesed otsima vastuseid teadusest, mitte aga enam Jumalalt või astroloogiast.

Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuks oli astroloogia kadumas, sellest sai jällegi naeruvääristamise ja põlguse sihtmärk. Teise suure languse põhjused on keerulised, aga põhimõtteliselt võib öelda, et astroloogia oli suures osas kaotanud oma tõelise nägemissügavuse ja sidemed oma klassikaliste juurtega. See takerdus varasemate aegade müstilistesse rituaalidesse ja aeganõudvasse ebausku, kui üritati vestelda inglitega – nagu teiste hulgas John Dee ja üks tema kaaslane kuueteistkümnendal sajandil – või kasutada mõningaid astroloogia printsiipe alkeemiaeksperimentides. Liiga paljud tolleaegsed astroloogid töötasid ennustajate kõige madalamal tasandil, äritsedes sensatsiooniliste ettekuulutustega.

Materialismi tõus ja astroloogia hülgamine said alguse esmajärjekorras haritud ühiskonnaklasside hulgas, kuid astroloogia keeldus välja suremast, olgugi et paljud värsked teadlased ja filosoofid suhtusid sellesse tõrjuvalt. Tegelikult läks see hoopiski uuesti põranda alla. Ometi ringlesid astroloogilised almanahhid rahva hulgas edasi ka kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil ning neid lugesid järjepidevalt inimesed, kes ei olnud ühiskonnas nii kõrget staatust pälvinud. Tõsimeelse astroloogia neelasid endasse salaseltsid, nagu näiteks roosiristlased või vabamüürlased, kes pakkusid turvalist pelgupaika astroloogilistele mässajatele. Kaheksateistkümnenda sajandi ühiskonna ratsionaalse pealispinna all olid aga kõmisemas vastureaktsiooni alged nende inimeste südameis, kes ei tunnistanud teaduslikku maailmavaadet ainukeseks elule lähenemise viisiks.

Leiutised ja teaduslikud avastused järgnesid ridamisi üksteisele nii kaheksateistkümnenda kui üheksateistkümnenda sajandi jooksul. Astronoome peeti nüüdseks täieõiguslikeks teadlasteks, kes ei tegelenud enam astroloogiaga. Nende jaoks oli eriti huvitav Saturni tagant kahe uue planeedi avastamine. Saturn on viimane Päikesesüsteemi planeet, mida tunti enne teleskoobi leiutamist. 1781. aastal avastati Uraan, esimene planeet Saturni järel, sellele järgnes Neptuuni avastamine aastal 1846. Kõige viimane suur taevakeha, mis avastati ning mis asub nii kaugel, et sel kulub Päikesele ringi peale tegemiseks peaaegu 250 Maa-aastat, oli Pluuto aastal 1930. Kuigi pärast seda on avastatud veel palju ümber Päikese tiirlevaid objekte, on kauge Pluuto jäänud paljudele tänapäeva astroloogidele väga paljutähenduslikuks.

Üheksateistkümnendal sajandil tõusis okultism vastureaktsiooniks peavoolule, mis keeldus tunnistamast igasugust maagiat, astroloogiat ning spiritismi. Alguse sai terve hulk uusi liikumisi, mille hulgast võib esile tõsta Ameerika Teosoofiaühingu, mille lõi 1875. aastal Venemaal sündinud müstik nimega madame Helena Blavatski. See oli organisatsioon, mis õpetas isiklikku vaimset kasvamist meditatsiooni ning uurimise kaudu, segunedes ka idamaiste ideedega, nagu näiteks reinkarnatsioon ja ise endale loodav saatus ehk karma. Kuigi grupeering ei tegelenud eriti astroloogiaga, pani see aluse astroloogia taassünnile ühe oma liikme kaudu.

KAHEKÜMNENDA SAJANDI ASTROLOOGIA

Juba lapsena astroloogiast lummatud Alan Leo (1860–1917) liitus Teosoofiaühinguga 1890. aastal. Leo oli innukas astroloogiaentusiast üheksateistkümnenda sajandi lõpul ja kahekümnenda sajandi algul ning juhtis selle taassündi modernismiajastul. Lõputu kirega selle teema vastu tõlgendas ta avalikkusele käsitsi sadu sünnikaarte ja kirjutas suure hulga raamatuid, et tavainimestele astroloogiat selgitada. Leol ei olnud kahtlustki, et reinkarnatsioon ja karma on tõelised ning et iga üksiku hinge eesmärk on saada elult õppetunde – need ideed läbivad kõiki tema astroloogiaraamatuid. Leo võttis kaardi tähenduse selgitamise meetodina kasutusele astroloogia uue arusaama, et Päike on kaardi kõige olulisem planeet nagu tegelik Päike Päikesesüsteemis. Nii sai Leost ajalehtedes kahekümnendal sajandil ilmuma hakanud ja siiani ilmuvate astroloogiaveergude tahtmatu eelkäija. 1915. aastal asutas Leo Londonis Teosoofiaühingu astroloogiaharu – Astroloogialooži.

Kui astroloogia taas esile tõusis, hakkas see aeglaselt, kuid püsivalt kasvama kahekümnenda sajandi avalikkuse teadvuses.

Ameerikas kirjutas teosoof ja astroloog Dane Rudhyar palju esoteerilisi raamatuid, lähenedes astroloogiale reinkarneeruva hinge seisukohast. Dr Carl G. Jung, Šveitsi analüütiline psühholoog, uuris astroloogiat ja õppis arvutama sünnikaarte, seda oma teaduslikumalt meelestatud kolleegide piinlikkuseks, sest näiteks Sigmund Freud uskus, et astroloogia ei ole mitte ainult vale, vaid lausa ohtlik. Jung oli üks esimesi psühholooge, kes püüdis astroloogiat teaduslikult uurida. Jungi silmis vääris astroloogia austust oma pika ajaloo tõttu, mille vältel oli heidetud valgust inimeste meeleseisundile, ja ta põimis seda oma töösse patsientidega kogu elu jooksul. Jungi töö inspireeris hiljem paljuski psühholoogilise astroloogia koolide avamist Inglismaal ja Ameerikas.

Astroloogiakoole ja – organisatsioone rajati Atlandi ookeani mõlemal kaldal ja kõikjal üle maailma, üks esimesi oli Astroloogiauuringute keskus, mis loodi Inglismaal 1948. aastal. Alguses olid need koolid kõik väikesed ning neil puudus laiem ühiskondlik tähendus, ent ainuüksi faktist, et nad olid olemas, piisas, et tõmmata endale metsikut kriitikat erinevatest ühiskonnasektoritest. Akadeemikud, teadlased ning evangelistlikud kristlased ründasid astroloogiat kahekümnenda sajandi esimesel poolel, igaüks omast vaatepunktist.

1960ndatel avardus suhtumine astroloogiasse ja hipide kultuuriline vastupanuliikumine võttis selle omaks. Hipide hulgas oli moes astroloogiaraamatute lugemine või lasti mõnel professionaalsel astroloogil või ka entusiastlikul sõbral endale kaart koostada. See suunitlus jätkus järgmistel kümnenditel. Mõningate teaduskogukondade liikmete silmis oli selline areng niivõrd ärevusseajav, et 1975. aastal kirjutas 186 teadlasest koosnev grupp alla avalikule pöördumisele, millega nad protesteerisid astroloogia vastu. Muuhulgas olid nad veendunud, et astroloogia ei ole lihtsalt kahjutu mõttetus, vaid lausa ohtlik nõrkadele ja kergestihaavatavatele inimestele, keda nende väitel jahivad omakasupüüdlikud astroloogid. Kas see kõlab tuttavalt? Sarnast argumentatsiooni kasutati astroloogia vastu ka Vana-Rooma aegadel. Pöördumises on mainitud ka teadlaste usku, et astroloogia on kindlasti pettus, sest sel ei ole mingit mõõdetavat teaduslikku alust.

Kahekümnenda sajandi alguse sotsioloog Max Weber on öelnud: „Meie aja saatust iseloomustab maailma mõistuspärastamine ja intellektualiseerimine ning ennekõike lummusest vabanemine.”3 Weber pidas lummusest vabanemise all silmas seda, et praeguses läänelikus maailmapildis ei ole enam ruumi millelegi ebaratsionaalsele või maagilisele. Kõigel peavad olema silmnähtavad tulemused või käegakatsutavad tõendid. Üldjoontes ei ole see peavoolu mõtlemises muutunud Weberi ajast tänapäevani, enam kui saja aasta jooksul.

ASTROLOOGIA KAHEKÜMNE ESIMESEL SAJANDIL

Kahekümnenda sajandi lõpupoole takerdus astroloogia new age liikumisse, mis kasvas välja hipiliikumisest. Kaugel sellest, et kaduda uuesti ühiskonna varjupoolele, nagu ehk lootsid mainitud 186 teadlast, on astroloogia populaarsus kasvanud ning seda hindavad kõik, kes uurivad seda tõsiselt kui sügava tarkuse allikat. Lõimides kaasaegset psühholoogiat erinevate mõttesüsteemidega, mis pärinevad lausa nii kaugest ajast nagu seda oli Babüloonia astroloogide-nägijate oma, on nüüdisaegne astroloogia käinud maha pika tee. Paljudes maades leidub tänasel päeval aastatepikkuse kogemusega kvalifitseeritud astrolooge, kes sellel alal tegutsevad, kirjutavad ja loenguid peavad.

Praegune aeg on põnev astroloogiale, mille maine on üha tõusuteel, ning on suurepärane aeg õppida selgeks selle alustalad. Individuaalse astroloogia peamine eesmärk on aidata inimestel ennast ja teisi põhjalikumalt mõista, uurides selleks sünnikaarti. Tänapäevane astroloogiliste kaartide lugemine on täiesti erinev eelmiste sajandite fatalistlikust lähenemisest selles mõttes, et professionaalsed astroloogid esitavad harva mõne kindla sündmuse kohta lõplikke väiteid, välistades täielikult vaba tahet. Tänapäeva õpetatud astroloog on täiesti teadlik sellest, millised planeetide tsüklid mõjutavad inimest mingil kindlal perioodil, muu hulgas ka tulevikus, ning suudab selgitada nende mõju inimese elule.

Hoolimata sellest, et sajandite jooksul on astroloogiat materdatud eelarvamuste ja mittemõistmisega, on selle pikaealisus ja vastupidavus tõestanud, et „selles peab midagi olema”! Astroloogia on distsipliin, mis nõuab austust ja tasub heldesti neile, kes võtavad aega seda korralikult tundma õppida.