Читать книгу Kuu jutustused - Suonio - Страница 5

Kuu tõusis tavalisel ajal, tervitas mind ja jutustas siis: Kord tulin oma üksikul rännakul kaugeimasse põhja, sellele maale, mille paljas nimi juba kohutab – Siberisse. Ma nägin Obi jõge veeretavat oma mudaseid laineid ja ruttavat Jäämere külma hõlma, kus teda surm ootas. Rannal seisis üksik samojeedikoda ehk jurta, pooliti maasse uppunud. Kogu ümbrus oli metsik ja surnud. Viletsaile puudeta soile ja nõmmile oli lumi laotanud oma valge katte ja mängles ja tuiskles põhjatuules. Elavat hinge ei paistnud ega kuuldunud; üksi näljase hundi hulun ühines põhjatuule kaebeviisidega. Siin oli surma ja öö riik. Päike oli ju kaua aega tagasi pagenud paremaile maile. Pimedus oleks olnud alaline, kui mina ei oleks mõnikord käinud kumamas ja virmalised vahete-vahel välgutanud oma mitmevärvilisi sädemeid. Ma vaatasin kotta, kust valgus paistis: lambi hämaral valgel laua ääres istus, pää käe najal, noor kahvatu mees. Ta palged olid lahjad, otsale oli liig töö ja vaev joonistanud sügavaid kortse. Silmis põles taudi tuli ja kähisedes käis hingus raskelt ta haiges rinnas. Ta tõstis pääd ja haaras jälle sule. Nägin vaid vilksuks ta silmi, ent siiski tuli kohe meele, et teda ennegi kuski olin näinud. – Kuid see oli kaugel siit, see oli Soome päälinnas – Helsingis. Madalast katusalusest kambrist loitis siis hele valgus ja rõõm kaikus välja tänavale. Ma piilusin sisse. Kamber oli täis rõõmsaid noormehi. Hiilgavi silmi ja hõõguvi palete kõnelesid nad armsast kodumaast, tema lootusist ja püüdeist. Kätt lüües käele kindlaks ühenduseks lubasid nad ükskõik kuidas ohverdada elu Soome edenemiseks, õitsenguks, – ei vaeva ega surmagi karta, kui see oleks aga Soome õnneks, Soome auks. Kui selle teinud olid, läksid ära, ent kambri asunik seisis veel kaua akna ääres; ta huulilt kuuldus palve: „Anna, Jumal, jõudu selle täitmiseks, mida oleme lubanud!”

Siis nägin lubaduse, – nüüd oli see täidetud. See armastuse säde, mis siis olin näinud süttivat, oli kasvanud kustumatuks tuleks. See oli viinud tema kaugele kodumaast võhivõõraste keskele; see oli toonud tema siia vihatule, hirmutavale maale Soome au kasvatama. – Väljas oli külm talv ja pime öö; ta südames sulnis suvi ja valge päev! – Sa vist mõistad juba, kes see oli! – Ümber maailma kannab kuulsus, kodumaa loeb oma paremate poegade hulka nime – Castrén.