Оглавление
Susan Luitsalu. Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära
SISSEJUHATUS
Kalurikülast Tulevikulinnaks
MAAILMA KÕIGE-KÕIGEM
IDAMAINE TÖÖMUINASJUTT
KINGITUS ARAABIAST
JULGE HUNDI KÄES ON LENNUPILETID
MIRAAŽID JA UUED REAALSUSED
PAADIGA ÜHEST EMIRAADIST TEISE
LENNUKEID LOENDAMAS
STRESSIVASTANE PILVELÕHKUJA
MÜSTILISED RAHVARÕIVAD JA GLAMUURI EPITSENTER
PÜSIELANIKU OLMEMURED
VIHMA KÄEST LABÜRINTI
ABISTA ABILIST
ARGIPÄEVANE LUKSUS
RAHVUSVAHELISED NUHTLUSED
HIRMUJUTTUDEL POLE ALUST
SEADUSLIK, KUID SALAJANE PIKNIK
AJATAJUST INDIAST SAKSAMAANI
ELU ESIMEST BOLLYWOODI FILMI VAATAMAS
LINN, MIS LOHUTAB
AHELSUITSETAJAD LILLEAASAL
ISIKLIK REKORD OOTAMISES
PAHA TUJU KANASUPP
EPIKUURLASTE PARADIISIS
MINU DUBAI ON SINU DUBAI
ÜKS KÜSIMUS PÄEVAS
SALAPÄRASED KOHALIKUD
SPROTIMEDITATSIOON
TEATEID PARALLEELMAAILMAST
KONTSADEL PÄEVITAMA
VANA HÕNGU OTSINGUIL
DUBAI NÄITAB HAMBAID
LÕPPEMATU ARMULUGU
EPILOOG
LISA. VÄIKE TURISTISPIKKER
VEEL LUGEMIST
Pildialbum
Отрывок из книги
Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõigil on Ferrari? Kas keegi sind kaameli vastu pole proovinud vahetada? Kas mõni pagulane tahab vahel sinuga Eestisse kaasa tulla? Sellistele täiesti seinast seina ja vastandlikele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais.
Esimest korda käisin Pärsia lahe kaldal asuvates Araabia Ühendemiraatides koos vanematega, aastal 1996. Kuigi seal siis praegusega võrreldes veel eriti midagi märkimisväärset polnud, võlusid mingi kummaline kõrbevalgus ja aura mind sedavõrd, et lumisesse Eestisse tagasi jõudes tuli lausa väike pisar silma. Kui me paari aasta pärast uuesti läksime, oli Dubai oluliselt muutunud (vähem liivaseid platse hoonete vahel, rohkem suuri klaasist maju, rohkem teid). Ning kui ma siis 2013. aastal sinna esimest korda tööle läksin, oli see linn tundmatuseni, lausa äraeksimiseni muutunud. Lisandunud olid terved linnajaod, tohutu hulk pilvelõhkujaid, autoteid ja kaubanduskeskusi, metroo ja maailma kõige kõrgem hoone. Aga aura oli sama – lummav kuldne-roosa valgus, idamaised lõhnad ja mingi olemise seletamatu kergus. Kui ma pole mõnda aega Dubais käinud, hakkab kõrb mind salaja mõttes kutsuma, nagu sireenid meelitavad meremehi, ning õhtul silmi kinni pannes kangastub mõni sealne lemmikpaik.
.....
Loomulikult soodustab sellist autostumist ka üliodav bensiin. „This is the land of petrol...“ ütleb mu süürlannast töökaaslane Haya filmitreileri kauboinaise kähedal ja pühalikul häälel.
Kõndimisega harjunud jonnaka eestlasena lähen mina siiski vahel Dubais mõnda kohta jala, näiteks õhtul, kui pole enam nii palav. Täiesti tavaline on see, et tee ääres tippiva inimese peale võtab iga vaba takso hoogu maha ja laseb törtsu signaali, või teised autod signaalitavad niisama. See pole ju ometi võimalik, et sa vabatahtlikult jalutad! Ilmselt oled poolpime, vähemalt väiksemat sorti hädas (kui mitte suures) ning pole lihtsalt veel ühelegi taksole pihta saanud. Kõnnitakse ju ainult kaubanduskeskustes, heal juhul kodu juures nurgapoodi ning promenaadidel (seda viimast harrastavad kah peaasjalikult turistid). Dubai vanas osas on jalgsi ja rattaga liikumine tavaline, kuid mõnes uues klaasrajoonis, kus tükk aega ühtegi teist hingekest ei kohta, hakkab endalegi vahel tunduma, et tegeled millegi erakordselt kohatuga. Siis lisad tempot, et juba ometi kohale jõuda ja see jaburdamine lõpetada.
.....
