Читать книгу Naistemees - Susan Mallery - Страница 5

Rachel Harper oli alati soovinud olla rohkem väljapeetud. See asus ta nimekirjas just soovituste „Ole hetkel maailmas toimuvaga rohkem kursis“ ja „Ära lase käsitsipesu nõudvat musta pesu hunnikut nii suureks kasvada“ vahel.

Naine oli hakanud igal õhtul riiklikke uudiseid vaatama, aga õrna pesuga ei olnud asjad sama hästi. Ja väljapeetus? Täielik null.

Seepärast leidiski Rachel end küpses eas, kahekümne viiesena baaris istumas, tundes, et tal pole aimugi, kuidas käituda. Mitte et ta oleks siin olnud tavalise baarikülastajana. Ei, ta oli nõustunud tulema välja koos Diane’iga, uue õpetajaga koolis, kus Rachel töötas. Diane oli oma poiss-sõbrast lahku minemas ja oli palunud, et Rachel tuleks kaasa ja talle hingelist tuge pakuks. Kuivõrd uus soovitus Racheli nimekirjas, just käsipesu teema järel, oli „Käi rohkem väljas“, siis oli naine nõustunud Sinise Koera baari kaasa minema.

Rachel ei olnud kindel, milline koer, sinine või mitte, oli baari nimepanijal meeles mõlkunud. Baaris tundus olevat märksa rohkem mehi kui naisi. Rachel keerutas tellitud Margaritat käes ja võttis siis suure lonksu.

„See tõbras ei ilmu isegi välja,“ lausus Diane oma kohalt teisel pool väikest lauda, mille nad olid selle seinaäärse asukoha tõttu valinud. „See on nii tema moodi. Vannun, et ma annan talle hoobi piki pead, kui teda näen.“ Diane vakatas ja naeratas siis.

„Kas nägid? Räägin mina-lausetega, nagu raamatus soovitati.“

„Jah, räägid tõesti,“ pobises Rachel, otsustades, et jätab märkimata, et eneseabiõpikus soovitatud mina-laused ei olnud arvatavasti seda sorti, et „Ma annan talle hoobi piki pead“.

„Seal see mees ongi,“ ütles Diane püsti tõustes. „Soovi mulle edu.“

Rachel heitis pilgu pikale tumedapäisele tüübile, kes nägi välja, nagu suudaks ta seljatada ükskõik millise baaris oleva mehe. „Edu,“ ütles ta, mõeldes seda tõsiselt.

Carter Brockett silmitses peenes kleidis kurvikat brünetti ja adus, et teda lahutab mitmesugustest probleemidest vaid mõni sekund. Mehe aju rahulik, loogiline poolkera tuletas talle meelde, et kõigi elus ette tulevate kannatuste allikaks olid naised. Elu oli alati parem, kui ta minema jalutas.

Ta aju teine poolkera aga – ja ülejäänud osa temast –, mis nautis sooja keha ja terava mõistuse ligiolu ja puhtnaiselikku maailmanägemust, ütles mehele, et naine tundub huvitav. Ja mehe järelejäänud ratsionaalne taju, mida oli kujundanud väga tahtejõuline ema, kes oli koolitanud ta välja alati endast nõrgematele appi asuma, ütles, et naine on omadega pigis.

Carteril ei pruukinud muidugi õigus olla. Mees ei teadnud enamat, kui et naine võis olla nahka riietuv domineeriv tüüp, kes tuli baari, olles selle mainest teadlik. Ent Carteril oli selles osas kahtlusi.

Sinine Koer oli politseinike baar. Aga mitte suvaline mundrimeeste kogunemiskoht. See oli koht, kuhu mehed läksid üheöösuhet otsima, ja sinna tulevad naised olid sellest teadlikud. Enamasti Carter vältis seda paika. Ta töötas salapolitseinikuna ega saanud endale lubada, et teda seal nähtaks. Aga üks ta kontaktisikutest oli peale käinud, et nad just selles baaris kokku saaksid, nii et Carter oli nõusse jäänud, palvetades omaette, et keegi mundrikandjatest teda ei kõnetaks.

Keegi ei olnudki seda teinud. Mees oli oma asjad korda ajanud ja oli just lahkumas, kui brünett oli sisse astunud, koos sõbrannaga, kes parajasti pidas üsnagi pingelist vestlust Eddyga. Mis kohtingukommetesse puutus, siis ei olnud Eddy mingi prints, nii et Carteril oli tunne, et vestlus ei kulge just kõige paremini. Mees noogutas Jennyle, kes oli hetkel baariteenindaja ametis, ja osutas siis brünetile. Jenny kulmud kerkisid.

Carteril ei olnud tarvis kaua arutleda, mida Jenny olukorrast arvas. Jenny oli ta endine tüdruksõber ja tundis teda üsna hästi. Mnjah, olgu, äkki oli ta paarikuise üksioleku järel jälle valmis sellele mehe-naise asjale uue võimaluse andma. Kuigi ta tegelikult teadis, milleni see viib. Kuigi see lõppes alati katastroofiga.

Carter libistas pilgu üle ruumi ja nägi, et ta ei ole ainus, kes oli märganud kontrasti brüneti otsekui patustamiseks loodud keha ja pühapäevakooliõpetaja riiete vahel, mida ta kandis. Nii et kui Carteril oli kavas naist suurte karmide võmmide eest kaitsta, siis tuli tal kohe tegutseda.

Carter jalutas baarileti juurde, kus Jenny oli talle õlle ja Margarita valmis pannud. Mees jättis naise teadva muige tähelepanuta ja suundus brüneti lauda.

„Tere. Minu nimi on Carter. Kas võin sinuga liituda?“

Samal ajal, kui ta selle küsimuse esitas, pani ta kaasa võetud joogid lauale ja naeratas oma parimat naeratust.

Jajah, odav trikk, mõtles ta endamisi, tuletades meelde kõiki neid tunde, mis ta keskkoolis selle lihvimisele kulutanud oli. Mees oli õppinud naeratama, kombineerides sellesse just õige hulga huvi, sarmi ja häbelikkust. Ta ei olnud sellega kunagi alt läinud.

Ka mitte täna, sest naine vaatas üles, punastas, tõusis pooleldi püsti, võttis uuesti istet ja kõige selle käigus ajas ümber oma peaaegu tühja joogiklaasi, nii et selle plögane sisu ebaühtlaselt laual ja naise kleidi rinnaesisel maandus.

„Oh ei,“ ütles brünett pehmel, peaaegu laulval häälel. „Neetud. Ma ei suuda seda uskuda...“ Naine surus huuled kriipsuks kokku ja vaatas mehe poole.

Carter oli laua juba paari salvrätiku abil puhtaks teinud. Ta ei pööranud mingit tähelepanu naise läbiligunenud kleidile. Mees oli muidugi huvitatud, aga ega ta rumal ei olnud.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta, tundes, et on uudishimulik naise suhtes, kes päriselt ka „neetud“ ütles.

„Jah. Tänan.“

Carter libistas toodud kokteili naise poole.

Brünett silmitses esmalt jooki ja seejärel meest ennast. „Ma, mh, olen siin kellegagi koos.“

Carter hoidis pilgu naisel. „Sõbrannaga. Nägin, kuidas te koos sisse tulite.“

Naine noogutas. „Ta läheb oma poiss-sõbrast lahku ja vajas tuge. Tavaliselt ma ei... See siin ei ole...“ Naine ohkas. „Mu sõbranna on peagi tagasi.“

„Pole probleemi,“ märkis mees nagu möödaminnes. „Ma olen sulle seltsiks, kuni su sõbranna oma asjadega ühele poole saab.“

Mees märkas baari hämarast valgusest hoolimata, et naise silmad olid rohelised. Ta pikad tumedad juuksed voogasid sensuaalsete lainetena veidi õlgadest allapoole.

Carter hoidis norsatuse tagasi. Sensuaalsete lainetena? Oli selge, et ta oli liiga kaua kuival olnud, kui ta niisugustes kategooriates mõtles.

Naine niheles ebamugavust tundes ega puutunud jooki.

„Kas asi on minus või baaris?“ küsis Carter.

„Mida? Noh, ma arvan, et mõlemas.“ Kohe kattis brünett aga suu käega ja lasi seejärel käe oma läbiligunenud sülle vajuda. „Palun vabandust. Ma ei oleks pidanud seda ütlema.“

„Kõik on korras. Ma olen seda usku, et tõde peab võidule pääsema. Niisiis, kumb on hirmsam?“

Naine lasi pilgu üle Sinise Koera käia ja pööras siis uuesti tähelepanu mehele. „Pigem sina.“

Mees irvitas. „Olen meelitatud.“

„Miks? Kas sa soovid, et ma peaksin sind hirmuäratavaks?“

Carter nõjatus ettepoole ja tasandas häält just piisavalt, et naine tema poole kummarduks. „Mitte hirmuäratavaks. Ohtlikuks. Kõik kutid tahavad ohtlikud olla. Naistele see meeldib. Muide, mu nimi on Carter.“

Mehe üllatuseks puhkes naine naerma. „Olgu, Carter, ma näen, et sa oled proff ja et ma jään siinses olukorras igatpidi alla. Tunnistan rõõmuga üles, et ma ei ole baariskäija tüüp ja siinne keskkond teeb mind ülimalt närviliseks.“ Naine heitis pilgu oma sõbrannale. „Ma ei ole kindel, kas tüli kulgeb soodsas suunas või mitte. Mida sa arvad?“

Carter vaatas Eddy poole, kes oli blondiini nurka surunud. „Sõltub, mida sa „soodsa suuna“ all silmas pead. Ma ei ole kindel, et nad tegelikult lahku lähevad. Kuidas sulle tundub?“

„Ma ei ole kindel. Diane oli väga veendunud oma kavatsuses Eddyle kõik, mida ta temast arvab, lauale laduda. Mina-lausetena.“

Carter kortsutas kulmu. „Mismoodi?“

Naine naeratas. „Ma arvan, et sa ei kohtle mind lugupidavalt. Ma arvan, et sa jääd meelega hiljaks. Seda tüüpi sõnumid. Diane mainis küll midagi ka vastu pead virutamise kohta, aga vaevalt sellest kasu on. Ma muidugi ei tunne Eddyt. Äkki talle meeldivad sedasorti asjad.“

Carter oli täiesti võlutud. „Kes sina oled?“ küsis mees.

„Mu nimi on Rachel.“

„Sa ei kiru, sa ei veeda aega baarides – millega sa siis tegeled?“

„Kuidas sa tead, et ma ei kiru?“ küsis naine.

„Sa ütlesid „neetud“, kui olid oma joogi ümber ajanud.“

„Mnjah. Õige küll. See on harjumuseks saanud. Ma õpetan eelkoolis. Ma ei või mingil juhul laste ees vanduda, mitte et ma muidu ka eriti vandesõnu kasutanud oleksin, nii et koolitasin end üleüldse vandesõnu mitte kasutama. Nii on lihtsam. Nii et ma kasutan sõnu nagu „neetud“ ja „heldeke“. Naine muigas. „Vahel vaatavad inimesed mind pilgul, mis annab mõista, et nende arvates olen IQ-skaala igav-normaalse poole peal, aga mind see ei häiri. Tegutsen üldsuse hüvanguks. Aga kes sina oled?“

Keeruline küsimus, mõtles Carter, teades, et ta ei saa naisele tõtt öelda. „Lihtsalt üks kutt.“

„Ahah.“ Naine silmitses Carteri väikese hobusekujulise teemandiga kõrvarõngast ja ta liiga pikki juukseid. „Rohkem kui lihtsalt üks kutt. Millega sa tegeled?“

Tema tööülesanded muutusid vastavalt sellele, mis tüüpi operatsioon parajasti käimas oli, mõtles mees. „Ma töötan motopoes. Mootorrattad,“ lisas ta.

Naine ajas selja sirgu ja lükkas õlad taha. „Ma tean, mis motopood on. Ega ma päris eilne ole.“

Carter tahtnuks naise nördimuse peale itsitada. Rachel meenutas talle kassipoega, kes astub vastu väga suurele ja tugevale koerale. Küüru tõmmatud selg ja raevukas sisin ei muuda kassipoega kuidagi suuremaks.

„Eile on tõesti möödas,“ märkis mees lõõpivalt. „Võtame tänase. Sa võid olla tänane.“

Naise huuled tuksatasid, nagu püüdnuks ta naeratust tagasi hoida. Carter lükkas kokteili tema poole.

„Sa lased kogu jää joogis ära sulada,“ teatas ta naisele.

Rachel kõhkles ja võttis siis lonksu. „Oled sa siitkandist?“ küsis ta.

„Siin sündinud ja kasvanud. Kogu mu perekond elab siin.“

„Nagu näiteks?“

Nüüd oli mehe kord vaikida. Harilikult ta isiklikku infot välja ei käinud. Tema tööd arvestades võis see tagasilööke anda. Aga tal oli tunne, et Rachel ei kujuta arvatavasti endast ohtu muule kui ehk ta vandele edaspidi tsölibaadis elada.

„Kolm õde, ema. Nende elu peamine eesmärk on mind hulluks ajada.“ Carteri väites oli ühevõrra nii armastust kui meeleheidet.

Rachel paistis mõtlikuna. „See on armas. Mitte see hulluks ajamise osa, vaid see, et olete lähedased.“

„Kas sa ei ole oma perega lähedane?“

„Mul ei ole kedagi.“

Mees ei teadnud, mida öelda, ja talle meenus liiga hilja, et oli kavatsenud olla sarmikas, mitte tuletada naisele meelde, et viimane oli siin maailmas üksi.

„Oled sa siitkandist pärit?“ uuris Carter.

„Riverside’ist?“ Naine raputas pead. Ta juuksed õõtsusid, läikides valguse käes, ja hüpnotiseerisid mehe mõneks hetkeks täielikult. „Kolisin siia pärast ülikooli lõpetamist. Otsisin meeldivat, vaikset, äärelinlikku kohta.“ Naine ohkas. „Mitte eriti põnevat.“

„Kuule nüüd, ma olen kogu elu siin elanud. Võin näidata sulle kohti, kust on kõige etem siinse elu kiiremaid allhoovusi jälgida.“

Rachel muigas. „Seal, kus ma üles kasvasin, käidi autodega jõe ääres. Õigupoolest ei olnud see isegi jõgi. Rohkem karjääri moodi. Osa aastast oli seal isegi vesi sees.“

„Käidi autodega, mh?“

Naine kehitas õlgu. „Sel oli oma võlu.“

„Ja nüüd?“

Racheli pilk libises sinnapoole, kus ta sõbratar endiselt Eddyga vestles. „Võlu on veidi vähem.“ Naine vaatas uuesti Carterit. „Miks sa minu juurde tulid?“

Mees naeratas. „Oled sa viimasel ajal peeglisse vaadanud?“

Rachel langetas järsult pea ja punastas. Carterile ei tulnud meelde, millal ta viimati mõnd naist punastamas oli näinud. Tal oli tahtmine teha nii, et see uuesti juhtuks.

„Aitäh,“ ütles Rachel. „Veedan oma päevad koos viieaastastega, kelle arvates tähendab võluv mulle liimi juustesse kallamist. Sa pakud siin meeldivat vaheldust.“

„Kas sa võrdled mind viieaastasega?“ uuris mees solvumist teeseldes.

„Nojah, paljudel meestel on küpsusega probleeme.“

„Ma olen täiesti küps. Isegi vastutustundlik.“

Naine ei paistnud teda uskuma jäävat. „Muidugi oled.“

Carter oli... huvitav, mõtles Rachel ja puhkes siis vaat et valju häälega naerma selle peale, kuivõrd ebaadekvaatselt see tõdemus olukorra kokku võttis. Olgu, mees oli tõesti kena välimusega, California-stiilis blond, meenutades meesmodelli. Klassikaline ilu, sassis juuksed ja see kõrvarõngas. Kes oli talle kõrvarõnga kinkinud? Rachel ei suutnud oma pilku sellelt eemale pöörata, mis andis märku, et tal tuleb mehe kohta rohkem teada saada. Ei, oot – see oli juba ta nimekirjas.

Mees oli suurt kasvu ja laiaõlgne ning naeratas viisil, mis pani naise varbad pehmetes madalates kingades konksu tõmbuma, kui ta kaalutles, kas mehe särgi ja teksade all ka mõni huvitav tätoveering leidub. Mis tunne oleks olla nahka ja pitsi riietuv naine, keegi selline, kes oskaks Carteri-suguse mehega midagi peale hakata? Tema ise punastas, sisuliselt kokutas ja soovis, et Diane kiirustaks, et nad saaksid juba ükskord minema hakata.

Aga Rachel ei olnud veel valmis lahkuma. Veel mitte. Carter ei olnud seda tüüpi mees, kes tavaolukorras talle läheneks, ja oli põnev mängida „mis oleks, kui“ mängu, mis sest, et tegevus toimus ainult naise peas.

Niisiis võttis Rachel sõõmu oma Margaritast ja kujutles, et tal on mustast nahast seeliku või pükste ja korseti all seljas pöörane punasest pitsist rinnahoidja ja sellega kokku sobivad stringid. Mida see Rachel niisugusele mehele ütleks?

„Räägi mulle mõni saladus,“ ütles naine, üllatades ennastki, ja arvestades, kuidas mehe kulmud kerkisid, ilmselt ka teda.

Rachel tahtis instinktiivselt öeldu tagasi võtta ja kinnitada, et mees ei pea talle midagi rääkima, aga ta ei tahtnud nüüd enam alla anda.

Mees mõtles hetke järele ja kehitas siis õlgu. „Ma muudkui üritan naistest lahti öelda. Nad tungivad mu elu igasse viimsesse kui soppi ja ma tean, et mulle oleks parem, kui suudaksin neist eemale hoida. Mind kasvatati õigesti käituma, nii et kui ma juba omadega sees olen, on raske välja saada.“

Polnud just see vastus, mida Rachel oli oodanud. „Sa tead ometi, et ma naine olen?“ päris ta naljaga pooleks.

Mees muigas. „Oo jaa. Jäi silma küll.“

„Sa ütled naistest lahti nii, et ei väldi neid?“

Carter rüüpas õlut. „Asi on alles pooleli,“ tunnistas ta. „Ma väldin neid paar kuud ja siis jalutan kuhugi turvalisse kohta sisse ja mind lööb kohe nokauti keegi, keda ma üldse näha ei lootnud.“

Kas mees pidas teda silmas?

„Räägi mulle parem oma saladus ära,“ ütles mees.

„Ma tegelen tantsimisega,“ tunnistas Rachel pikemalt mõtlemata ja soovis peaaegu kohe, et saaks need sõnad tagasi võtta. „Tahtsin öelda, et tegelesin. Lapsepõlves ja ülikooli ajal ka. Tahtsin tantsijaks saada, aga mu kehatüüp ei sobinud.“

Mees oli piisavalt viisakas, hoides pilgu naise näol.

„Mis tüüpi tantsuga?“ küsis ta.

„Kõigega. Balleti, džässtantsu, kaasaegse tantsuga. Käin siiani tundides, mis on tobe, sest ega ma sellega lõpuks midagi peale ei hakka.“

„Miks see tobe on? Kas kõigel peab olema mingi eesmärk?“

Rachel ei teadnud, kuidas vastata. Ta ei olnud oma tantsuharrastusest kunagi kellelegi rääkinud ja ta ei olnud kindel, miks ta selle nüüd üles oli tunnistanud. Vast ehk seetõttu, et tantsust oli lihtsam rääkida kui tema naha ja pitsi teemalisest fantaasialennust.

Enne kui Rachel vastata jõudis, lõikas Diane’i terav hääl ruumi õhustiku läbi.

„Eddy, sa oled üks paras tolvan. Ma ei tea, miks ma üldse su peale aega raiskasin.“

„Kullake, miks siis nii?“

Eddy sirutas käe Diane’i järele, kes aga lükkas mehe käsivarre eemale. „Ma vihkan sind. Kuidas oleks ühe niisuguse mina-lausega. Käi põrgusse.“

Eddy tõstis mõlemad käed. „Mulle ei meeldi su selline käitumine. Unusta kogu asi.“

Diane põrnitses meest üksisilmi. „Olgu, unustangi. Kõik on lõppenud. Ära vaevugi uuesti välja ilmuma. Kas said aru?“

„Selge pilt. Ära ise ka mu juurde tagasi tule. Ma ei ole huvitatud.“

„Mina ka mitte.“

Nende sõnadega keeras Diane kanna peal ringi ja tormas baarist minema.

Rachel vahtis talle järele. „Diane ütles küll, et tahab lahku minna, aga ma ei arvanud, et ta seda tõsiselt mõtleb.“ Rachel jälgis ust, tundes muret, kas sõbrannaga on ikka kõik korras. „Ma pean minema, et vaadata, kuidas tal on.“

„Aga muidugi.“

Rachel tõusis püsti, samuti Carter. Naine silmitses meest, seejärel ust ja siis jälle meest.

„Tänan vestluse ja joogi eest,“ lausus ta, tundes end äkitselt imelikult. „Sa tundud tõesti tore.“

Carteri naeratus pani naise varbad uuesti konksu tõmbuma. „Lause, mida iga mees kuulda soovib.“

„Kuidas? Ahah.“ Rachel naeris. „Õige küll. Vabandust. Sa olid täna eriti ohtlik. Olin hirmust sõge.“

„Nii on parem.“

Carter astus ümber laua ja suudles naist õrnalt. Racheli jaoks oli see täiesti ootamatu. Ühel hetkel mees lihtsalt kõndis ja juba järgmisel tundis naine oma suul pehmet, ahvatlevat survet, mis haihtus enne, kui ta jõudis seda täielikult tajuda.

„Ela hästi, Rachel,“ ütles mees ja suundus baarileti poole.

Naine jälgis meest lahkumas, pööras ümber ja kõndis välja, ikka veel sooja õhtusse. Kes oleks võinud arvata, et ta võib kohata niisugust toredat meest ühes baaris? Rachel heitis pilgu sildile, millel ilutses neoonsinine istuv ja saba liputav koer. Ja et see kõigist kohtadest just siin juhtub.

Vähemasti võis ta nüüd tõmmata oma nimekirjast maha soovituse „Käi rohkem väljas“, mõtles Rachel, kui ta Diane’i auto poole sammus. Seda et...

Autot ei olnud enam oma endisel kohal. Rachelil oli täpselt meeles, kuhu sõbranna oli auto parkinud, sest kummitusliku sinise sildi kuma oli ta kleidi purpurseks värvinud, kui ta autost välja astus. Kuivõrd paanikas Diane’i ei olnud näha, oli autovarguse variant ebatõenäoline.

„Aga ma pidin Diane’iga koju saama,“ ütles Rachel valjul häälel endamisi.

Diane oli ära läinud? Kas see oli võimalik? Loomulikult oli sõbranna olnud endast väljas, aga...

Rachel kõndis parkimisplatsi servani ja uuris tänavat nii ühes kui teises suunas. Ei midagi. Tuttavat sinist pikapautot ei paistnud kusagilt tema poole sõitvat.

Rachel avas suu ja sulges selle siis jälle. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta ei tundnud Diane’i küll väga hästi, aga mis seisus pidi see naine olema, et minema tormas ja tema maha unustas?

„Kas sul on abi vaja?“

Rachel oleks tuttava hääle peale peaaegu oiatanud, ja mitte heas mõttes. Ta oli baaris toimunuga niivõrd rahul olnud. Ta oli käitunud targalt ja baari-maailma reeglite kohaselt... enam-vähem. Aga nüüd kõik see vastu taevast lasta oli küll paras nöök.

Rachel pööras end ringi, seisis Carteriga silmitsi ja kehitas siis õlgu.

„Tähendab, et su sõbranna oli rohkem endast väljas, kui kumbki meist oleks seda arvanud,“ tõdes Carter, olles juhtunu enda jaoks lahti mõtestanud.

„Tundub nii.“

„Ole nüüd,“ sõnas mees naeratades. „Ma viin su koju.“

Naine tahtis öelda, et see ei ole vajalik. Et ta helistab mõnele teisele sõbrale või tellib takso. Aga aeg oli hiline ja talle ei meeldinud mõte kedagi juhtunu pärast tülitada. Ja lõppude lõpuks oli see siin Riverside, mitte New York. Päris nii ei olnud, et tühjad taksod saaliksid kõikjal ringi, otsides kliente.

Carter tõstis mõlemad käed, nagu annaks ta alla. „Minuga on turvaline.“

„Hahaa. Ise sa enne ütlesid, et oled ohtlik.“

„Ainult oma kujutlustes.“

Carter kallutas kutsuvalt pea küljele. Naine ohkas ja noogutas siis.

„Tänan,“ lausus Rachel ja järgnes mehele suure musta veoauto juurde.

„Võta heaks. See võib olla mu nädala heategu. Ema rõõmustaks.“

See, et mees oma ema mainis, võttis Rachelil veidi pinget maha. Ta tundis end veidralt, ronides kõrvalistmele, mis tundus olevat maapinnast umbes üheksa meetri kõrgusel.

„Kena veok,“ märkis ta, kui mees oli juhiistmele roninud. „Nähtavus on suurepärane.“

„Macho,“ parandas mees teda. „Üks macho veok.“

Naine lihtsalt pidi naerma, ta ei saanud teisiti. „Aga muidugi. Minu viga. Kujuta ette, kuidas masin siis välja näeks, kui sa supersuured rehvid ostaksid.“

„Pole minu stiil.“

Ahah, aga veok ju oli? Ja siis öeldakse, et naised on keerulised.

Carter pani autole hääled sisse ja heitis pilgu Rachelile. „Kuhu suundume?“

Naine pani turvavöö kinni ja seletas, kuhu sõita.

Kui Carter oli parkimisplatsilt välja keeranud, ütles ta: „Sul tuleb oma sõbrannaga üks vestlus maha pidada. Minemasõitmine ja su üksi baari jätmine ei ole okei.“

„Olen nõus. Ma ei suutnud seda uskuda, kui välja astusin ja nägin, et ta auto on läinud. Ma ei tunne Diane’i samas kuigi hästi, aga siiski...“ Rachel kehitas õlgu.

„Te töötate koos?“ uuris mees.

„Jah. Diane alustas sel poolaastal. Ta on neljanda klassi õpetaja.“

„Suured lapsed,“ narris Carter.

„Suuremad kui minu omad. Lisaks kahtlustan, et üheksaseks saanult tegelevad nad märksa vähem plastiliini söömise ja muu taolisega. Aga ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu. Mulle meeldivad väikesed lapsed. Neile on kõik uus ja põnev. Nad näevad kõiki võimalusi. Kui ma teen oma tööd õigesti, siis saan aidata neil hiljem kogu elu kooli armastada.“

Just tol hetkel helises mehe mobiil. Ta tõmbas selle särgitaskust välja ja tegi lahti.

„Brockett. Mhmh. Jep. Kust sa teadsid?“ Mees naeris. „Ei. Sain aru. Head õhtut.“ Ta lõpetas kõne. „Su sõbranna tuli tagasi sind otsima.“

„Kas tõesti? Väga hea. Ma ei oleks tahtnud homme ta peale karjuda. Kes helistas?“

„Jenny, baariteenindaja. Ta ütleb Diane’ile, et sinuga on kõik korras.“

Rachel avas suu ja sulges selle kohe uuesti. Ta ei olnud kindel, et „kõik korras“ annab olukorrast õige ülevaate. Oli väike võimalus, et Diane’ile jääb mulje, nagu läheks ta mehe juurde, kellega oli just tuttavaks saanud. Polnud just maailma kõige jubedam asi, aga samas oli see tegelikkus, milles Rachel end mugavalt ei tundnud.

Kuna ta seda Carteriga arutada ei saanud, siis esitas ta järgmise loogilise küsimuse.

„Kuidas baariteenindaja su telefoninumbrit teab?“

„Ei maksa asjast suurt numbrit teha,“ ütles mees talle. „Ma ei ole selles baaris sage külaline. Me Jennyga teame teineteist juba pikka aega. Oleme aastaid sõbrad olnud.“

Ah et sõbrad? Ja enne seda?

Carter parkis auto väikese kortermaja ette, kus Rachel elas. See asus linna vanemas osas. Rachel oli just selle koha valinud, sest talle meeldisid kõrged laed ja kahekümnenda sajandi algusaegadele omane arhitektuur.

Carter lülitas mootori välja ja libistas pilgu üle maja ees seisvate autode. „Las ma arvan,“ ütles ta pargitud sõidukeid silmitsedes. „Hall sedaan.“

Rachel tegi turvavöö lahti ja tundis end rahulolevalt, et sai mehele väikese üllatuse valmistada. „Väike punane kaheistmeline allalastava katusega sportauto.“

Carteri silmad läksid suureks. „Ei ole võimalik.“

„Aga on.“

Carteri pilk jäi naise näol pidama. „Miks ei võinud minu eelkooliõpetaja rohkem sinu moodi olla?“

„Võib-olla ta oli. Viieaastased ei märka tavaliselt sedalaadi asju.“

„Võib-olla tõesti.“

Enne kui naine oli Carterit sõidu eest tänanud, ronis mees juba autost välja. Rachel toimis samuti ja nad kohtusid kõnniteel.

„Sa ei pea mind üles saatma,“ ütles naine.

„Aga ma tahan seda teha. Ma pakun päästmise täisteenust.“

Rachel tundis end närviliselt ja mitte just omas elemendis, aga ta ei kartnud. Carter meeldis talle ja ehkki oli enam kui selge, et nad ei kohtu arvatavasti rohkem mitte kunagi, ei suutnud Rachel hoida tagasi vargset rõõmu, et mees kohe lahkuda ei tahtnud.

Rachel läks ees trepist üles, kuni jõudis korterini. Lopsakatest taimedest möödudes uuris mees: „Sinu omad?“

Rachel tõmbas kotist võtmed välja. „Veel üks hobi. Mulle meeldib kasvatamine.“

„Eelkooliõpetaja, kes tantsib ja kel on rohelised sõrmed. Huvitav.“ Carter astus veidi lähemale ja puudutas õrnalt sõrmeotsaga naise põske. „Ma kavatsen sind suudelda, Rachel. Ütlen kohe ette ära, et saaksid sisse tormata, mulle kõrvakiilu anda või kaasa mängida ja mind vastu suudelda. Me teame, milline on minu valik, aga ka sul on siin sõnaõigus.“

Koridori valgus tõi mehe blondides juustes välja kuldse läike. Carter oli nii ilus kui ka seksikas, mis oli kombinatsioonina peaaegu vastupandamatu. Rachel ei olnud juba kuid kohtamas käinud, teda ei olnud keegi juba peaaegu kaks aastat suudelnud ja kuni just praeguse hetkeni ei olnud talle kohale jõudnud, kui väga ta oma elus mehest puudust tundis.

„Ma ei ole kõrvakiilude jagajat tüüpi,“ pomises naine, pilk mehe silmades.

Pikkamisi valgus Carteri näole teadev naeratus, mis pani Racheli värisema.

„Hea teada,“ lausus mees ja suudles seejärel Rachelit.