Читать книгу Täiuslikkust leides. Kolmas raamat - Susan Mallery - Страница 5

„Mida te sellega tahate öelda, et Crystal jättis mulle embrüod? Ma pidin ju kassi saama.“ Pia O’Brien vaikis hetkeks ja surus käe rinnale. Crystali testamendi üksikasjade kuulmisest piisanuks tugevaimagi südame seiskumiseks ja Pia oli sõbratari kaotusest ikka veel pisut rivist väljas.

Ta tundis kergendusega, et süda tuksub endiselt, kuigi löökide kiirus oli murettekitav.

„Ma sain kassi,“ kordas ta, rääkides võimalikult selgelt, et tema vastas istuv hästiriietatud advokaat ikka kindlasti aru saaks. „Tema nimi on Jake. Ma pole tegelikult eriline lemmiklooma-inimene, kuid me oleme teineteisega rahu teinud. Mulle tundub, et ma isegi meeldin talle. Raske öelda – ta hoiab rohkem omaette. Seda teeb vist enamik kasse.“

Pia mõtles pakkuda, et võib kassi siia tuua, et advokaat ise näeks, kuid ta polnud kindel, et sellest abi oleks.

„Crystal poleks elu sees jätnud mulle lapsi,“ lisas ta sosinal. Peamiselt seetõttu, et see oli tõsi. Pia peast polnud elu sees käinud läbi ühtki emalikku või hoolitsevat mõtet. Kassi eest hoolitsemine oli olnud tema jaoks suur samm.

„Preili O’Brien,“ ütles advokaat põgusa naeratuse saatel. „Crystal oli oma testamendis väga selgesõnaline. Me rääkisime tema haiguse edenedes mitu korda. Ta tahtis, et embrüod saaksite teie. Ainult teie.“

„Aga ma...“ Pia neelatas.

Embrüod. Kusagil mingis laboritaolises asutuses olid külmutatud katseklaasid või muud anumad ja nende sees potentsiaalsed lapsed, keda tema sõbratar oli nii väga igatsenud.

„Ma tean, et see on vapustus,“ ütles advokaat, veidi üle neljakümnene elegantne rätsepakostüümis naine. „Crystal kaalus, kas teile oma otsusest rääkida. Ilmselt jõudis ta otsusele, et ei räägi teile sellest enne.“

„Arvatavasti seetõttu, et teadis, et ma üritan teda ümber veenda,“ pomises Pia.

„Esialgu ei ole teil vaja midagi teha. Hoiutasu on makstud järgmise kolme aasta eest. Teil tuleb täita mõned dokumendid, kuid sellega võime tegelda hiljem.“

Pia noogutas. „Tänan,“ ütles ta tõustes. Kiire pilk kellale ütles, et ta peab kiirustama, kui ei taha poole üheteistkümnesele kohtumisele oma kabinetis hiljaks jääda.

„Crystal valis teid kindla põhjusega,“ sõnas advokaat teda ukseni saates.

Pia naeratas vanemale naisele kramplikult ja suundus trepi poole. Mõni hetk hiljem oli ta juba väljas, hingas sügavalt sisse ja mõtles, millal tema ümber pöörlev maailm lõpuks seisma jääb.

See ei saa tõsi olla, ütles ta endale minema hakates. See pole võimalik. Mida oli Crystal ometi mõelnud? Oli ju kümneid teisi naisi, kellele ta võinuks oma viljastatud munarakud jätta. Tõenäoliselt sadu. Naisi, kes tulid lastega hästi toime, kes oskasid küpsetada ja käega palavikku katsuda.

Pia ei suutnud isegi toataimi elus hoida. Ta oli vilets kallistaja. Tema viimane kallim oli kurtnud, et ta laseb alati esimesena lahti. Ilmselt seetõttu, et liiga pikk embus tekitas Pias tunde, et ta on lõksus. See polnud lapsevanema jaoks just parim omadus.

Kõhus keeras. Mida oli Crystal ometi mõelnud ja miks? Miks tema? Just sellest ei suutnud Pia üle saada. Et sõbratar oli teinud nii jabura otsuse. Seda isegi mainimata.

Fool’s Gold oli linn, kus kõik tundsid kõiki ja kus saladusi hoida oli raske. Nähtavasti oli Crystalil õnnestunud reeglit rikkuda ja midagi nii olulist enda teada hoida.

Pia jõudis oma büroohoone juurde. Maja alumisel korrusel olid kauplused: postkaardikiosk, kingipood, kus müüdi imemaitsvat koorekaramelli, ning Morgani raamatuäri. Pia kabinet oli ülemisel korrusel.

Naine sisenes kõrvaltänavale avanevast lihtsast puituksest ja läks teisele korrusele. Oma kabineti ukse juures märkas ta pikakasvulist meest.

„Tere,“ ütles Pia. „Vabandust, et ma hiljaks jäin.“

Mees pöördus.

Tema selja taga oli aken, nii ei näinud Pia mehe nägu, kuid ta teadis oma hommikust tööplaani ning seda, mis on mehe nimi. Raoul Moreno oli pikka kasvu ja tohutu laiade õlgadega. Hoolimata ebatavaliselt jahedast septembripäevast polnud tal seljas mantlit, vaid ainult V-kaelusega kampsun tumedate teksade peal.

Tõeline mees, mõtles Pia endalegi ootamatult. Mis klappis hästi. Raoul Moreno oli endine elukutseline jalgpallur, Dallas Cowboysi söötja. Pärast kümmet aastat spordis oli ta tipus olles lahkunud ja avalikkuse silmist kadunud. Eelmisel aastal oli ta ilmunud Fool’s Goldi, et osaleda proffide ja amatööride heategevuslikul golfiturniiril. Põhjustel, mida Pia ei osanud oletada, oli mees linna jäänud.

Lähemale jõudes märkas Pia suuri tumedaid silmi ja kena nägu. Mehe põsel oli arm – ilmselt oli ta kaitsnud mõnd röövi ohvriks langenud vanadaami. Mehe kohta räägiti, et ta on kena inimene. Pial oli reegel keni inimesi mitte usaldada.

„Preili O’Brian,“ alustas mees. „Tänan, et nõustusite minuga kohtuma.“

Pia avas kabineti ukse ja viipas mehe sisse.

„Palun ütle mulle Pia. Minu „preili O’Briani” aastad on ohtlikult lähedal, aga ma ei ole nendeks veel valmis.“

Mees oli piisavalt kena välimusega, et tema mõtteid mujale viia. Teises olukorras oleks see ilmselt nii läinudki. Kuid praegu murdis Pia pead hoopis selle üle, kas keemiaravi võis Crystali aju kahjustada. Sõbratar oli alati tundunud nii mõistlik. Tundus, et see oli vaid fassaad.

Pia osutas külalistetoolile oma kirjutuslaua ees ja riputas mantli ukse kõrvale nagisse.

Tema kabinet oli väike, kuid funktsionaalne. Suurem ruum oli üsna avar ja enamiku selle ühest seinast võttis enda alla hiigelsuur kalendertahvel. Ruudud olid poolenisti kuivkustutatavad ja poolenisti korktahvlist.

Ülejäänud seinapinda katsid Fool’s Goldi paljude festivalide plakatid. Tagapool oli Pial veel hoiuruum ja tualett, mitu kappi ja kaustasahtlid, mida võinuks nimetada üliorganiseerituks. Reeglina käis Pia ise teiste juures, selle asemel et neid oma kontorisse kutsuda, ent tema päevakava silmas pidades oli tundunud kõige mõistlikum lasta Raoulil läbi astuda.

Muidugi oli kõik see olnud enne seda, kui Pia sai teada, et talle oli pärandatud kolm väga külmunud potentsiaalset last.

Pia astus väikese külmiku juurde toanurgas. „Mul on dieetlimonaadi ja vett.“ Ta heitis pilgu üle õla. „Sa pole dieetlimonaadi tüüpi.“

Üks tume kulm kerkis. „Kas see oli küsimus või otsus?“

Pia muigas. „Kas ma eksin?“

„Vesi sobib hästi.“

„Ma teadsin seda.“

Pia võttis külmikust pudeli ja purgi ning naasis laua juurde. Ulatanud mehele pudeli, võttis ta istet ja põrnitses kollaste märkmepaberite pakki enda ees. Sellele oli midagi kirjutatud, tõenäoliselt inglise keeles. Pia suutis eristada üksikuid tähti, kuid mitte sõnu ning päris kindlasti mitte lauseid.

Nad pidid millestki rääkima. Niipalju oli selge. Pia tegeles linnas festivalide korraldamisega. Igal aastal korraldas ta linnale üle kümne ürituse. Kuid kaugemale Pia mõtted ei ulatunud. Püüdes meenutada, miks Raoul tema juurde tuli, oli peas täielik tühjus. Ta mõtteid täitsid teised asjad.

Lapsed. Crystal oli pärandanud talle lapsed. Olgu, embrüod, kuid tähendus oli selge. Crystal tahtis, et ta lapsed ilmale tuleksid. Mis tähendas, et keegi pidi laskma viljastatud munarakud endale siirata, neid kandma ja siis sünnitama. Kuigi seegi oli juba piisavalt hirmutav, lisandus sellele veel edasine õudus nad üles kasvatada.

Lapsed polnud nagu kassid. Seda Pia teadis. Nad vajavad enamat kui kuivtoitu, veekaussi ja puhast liivakasti. Hoopis enamat.

„Oh jumal, ma ei suuda seda teha,“ sosistas naine.

Raouli kulm tõmbus kortsu. „Ma ei saa aru. Kas sa tahad meie kohtumise teisele ajale viia?“

Kohtumise? Oh jaa. Mees oli siin mingil põhjusel. Tema laager ja ta tahtis, et Pia...

Naise pea muutus uuesti tühjaks. Halastavale tühjusele järgnes sedamaid paanika. Sügavale sisemusse ulatuv, sisikonda krampi kiskuv paanika.

Pia tõusis ja surus hingeldades käed kõhule.

„Ma ei suuda seda teha. See on võimatu. Mida ta ometi mõtles? Ta oleks ju pidanud teadma.“

„Pia?“

Külaline tõusis. Naine pöördus talle ütlema, et uue aja kokkuleppimine on arvatavasti hea mõte, kui ruum tema ümber hakkas tiirlema. See keerles ja keerles ning tõmbus samal ajal äärtest tumedamaks.

Järgmiseks istus naine kummargil oma toolil, pea põlvede vahel ning miski surus teda tugevasti kuklale.

„See on ebamugav,“ suutis ta öelda.

„Hinga.“

„Seda on lihtsam öelda kui teha. Lase lahti.“

„Hinga veel paar korda.“

Surve kuklale muutus nõrgemaks. Pia ajas ennast aeglaselt sirgu ja pilgutas silmi.

Raoul Moreno kükitas tema kõrval, tumedad silmad murest udused. Pia hingas uuesti sisse ja tundis, et mees lõhnab vaimustavalt. Puhtuse ja veel millegi järele.

„Kas kõik on korras?“ küsis Raoul.

„Mis juhtus?“

„Sa hakkasid minestama.“ Raoul vaatas naisele otsa. Pia silmad läksid suureks ja hoolimata sellest, et ta pead täitsid olulisemad mõtted, ei jäänud talle märkamatuks ka huvivilksatus.

Pia pilgutas silmi ja raputas pead. „Ma ei minesta. Ma ei minesta kunagi. Ma...“ Mälu tuli tagasi. „Oh, pask.“ Ta kattis näo kätega. „Ma pole üldse valmis emaks saama.“

Raoul eemaldus kiirusega, mis tegi au tema füüsilisele vormile ja mõjus samal ajal peaaegu koomiliselt.

„Meestemured?“ küsis ta ohutust kaugusest ettevaatlikult.

„Kuidas?“ Pia laskis käed alla. „Ei. Ma ei ole rase. See eeldaks seksi. Või mitte. Tegelikult ei eeldaks ju. Seda pole üldse mitte.“

„Olgu.“ Mehe hääl reetis närvilisust. „Kas ma peaksin arsti kutsuma?“

„Ei, aga sa võid ära minna, kui tahad. Minuga on kõik korras.“

„Sa ei näe sedamoodi välja.“

Nüüd oli Pia kord kulmu kergitada. „Kas sa arvustad mu välimust?“

Raoul muigas. „Seda ma ei söandaks.“

„See kõlas peaaegu kriitiliselt.“

„Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin.“

Muidugi sai Pia aru. „Minuga on kõik korras. Mul oli kerge vapustus. Üks minu sõbratar suri hiljuti. Ta oli abielus mehega, kes teenis armees. Enne kui mees Iraaki saadeti, otsustasid nad kehavälise viljastamise kasuks, juhuks kui mehega peaks midagi juhtuma. Et naine saaks tema lapsed sünnitada.“

„Kurb, aga tundub loogiline.“

Pia noogutas. „Mees sai paari aasta eest surma. Mu sõbratar elas seda rängalt üle, kuid otsustas siis, et sünnitab lapsed. Nii oleks vähemalt osa mehest edasi elanud, eks ole?“

Pia tõusis ja hakkas kabinetis ringi kõndima. Liikumisest tundus olevat abi. Ta hingas paar korda ettevaatlikult sisse, kontrollimaks, kas ta suudab teadvusel püsida. Minestamine? Võimatu. Ometi hakkas maailm ümberringi uuesti ähmastuma.

Naine sundis end pooleliolevale vestlusele keskenduma.

„Ta läks arsti juurde tavapärasesse tervisekontrolli,“ jätkas ta. „Seal avastati tal lümfoom. Ja mitte healoomuline.“

„Kas neid on ka healoomulisi?“

Pia kehitas õlgu. „On üks variant, mis allub tavaliselt ravile. Temal ei olnud see. Ja siis oli ta surnud. Tema kass on minu juures. Arvasin, et ta jääbki mulle. Meil on suhe. Omamoodi. Kassi puhul on seda raske öelda.“

„Nad hoiavad omaette.“

Mehe hääles oli midagi. Pia vaatas talle kurjalt otsa. „Kas sa viskad minu arvel nalja?“

„Ei.“

Pia nägi, kuidas mehe suunurk tõmbles. „Ära tule minuga jantima,“ sähvas ta. „Või ma räägin oma tunnetest.“

„Kõike muud, ainult mitte seda.“

Pia astus uuesti laua juurde ja vajus toolile. „Ta ei jätnud mulle kassi. Ta jättis mulle embrüod. Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, mida ta mõtles. Lapsed. Jumal küll – ükskõik kes, ainult mitte mina. Ja ma ei saa seda eirata. Neid. Advokaat vihjas sellele. Et ma ei pruugi mõnda aega sellele mõelda, sest „tasu“ on kolme aasta eest makstud.“ Pia vaatas mehele otsa. „Ilmselt külmutamise eest. Võib-olla peaksin ma minema neid vaatama.“

„Need on munarakud. Mida seal vaadata on?“

„Ma ei tea. Midagi ikka. Kas neid mikroskoobi alla ei saa panna? Kui ma neid näeksin, saaksin ehk aru.“ Pia tuiutas meest, nagu oleks vastus tolle käes. „Miks ta arvas, et ma saan hakkama tema laste üleskasvatamisega.“

„Mul on kahju, Pia. Ma ei tea.“

Mees paistis end ebamugavalt tundvat. Ta pilk viibis uksel. Tegelikkus naasis ja koos sellega ka piinlikkus.

„Mul on nii kahju,“ pomises Pia püsti tõustes. „Me lepime uue aja kokku. Ma võtan ennast kokku ja olen järgmisel korral hoopis paremas vormis. Ma vaatan oma kalendri üle ja helistan sulle.“

Raoul pani käe ukselingile, kuid peatus siis. „Oled sa kindel, et sinuga on kõik kombes?“

Ei, Pia polnud selles kindel. Ta polnud milleski kindel. Kuid see ei olnud Raouli mure.

Naine sundis näole naeratuse. „Kõik on hästi. Ausalt, sa peaksid minema hakkama. Ma helistan paarile sõbratarile ja lasen neil ennast maha rahustada.“

„Olgu.“ Mees kõhkles. „Kas sul mu number on?“

„Mhmh.“ Pia polnud kindel, et tal ka tegelikult number on, kuid ta oli kindlalt otsustanud mehel minna lasta, kuni on alles veel midagigi tema väärikuse riismetest. „Kui sa mind järgmine kord näed, olen ma kehastunud professionaalsus. Ma vannun seda.“

„Tänan. Hoia ennast.“

„Head aega.“

Mees lahkus.

Kui uks kinni langes, vajus Pia uuesti toolile. Lasknud käed lauale, toetas ta pea nendele ja sundis end sügavalt hingama.

Crystal oli oma embrüod talle pärandanud. Nüüd oli vaid kaks olulist küsimust. Miks ja mida paganat peaks Pia nüüd tegema?

Raoul jõudis Ronani algkooli veidi enne kahte. Ta jättis auto mänguväljaku kõrvale parklasse. Polnud üllatav, et tema Ferrari oli parklas ainus omasugune. Raoul oli mees, kellele meeldisid oma mänguasjad, ja mis siis.

Mobiil helises, enne kui Raoul jõudis autost välja ronida. Mees heitis pilgu kellale – ta pidi paari minuti pärast kohal olema – ja siis ekraanil olevale numbrile. Vastuvõtunuppu vajutades tõmbus ta nägu naerule.

„Tere, treener.“

„Tere ise ka,“ ütles Hawk, Raouli keskkooliaegne jalgpallitreener. „Nicole pole sinust juba mõnda aega kuulnud ja ma helistasin uurimaks, miks.“

Raoul naeris. „Ma rääkisin su ilusa naisega alles eelmisel nädalal, nii et see ei saa põhjus olla.“

„Vahele jäin. Ma lihtsalt kontrollin. Tahan kuulda, et sa oled oma eluga edasi liikunud.“

Nii Hawki moodi, mõtles Raoul tänu- ja pahameeleseguga. Tungida otse probleemi südamikku.

„Sa pidid läbi elama päris vastikuid asju,“ jätkas treener. „Ära püherda neis.“

„Ma ei teegi seda. Mul on tegemist.“

„Sa mõtled liiga palju. Ma tunnen sind. Leia endale mingi eesmärk. Püüa oma uue kodulinna elust rohkem osa võtta. See viib mõtted mujale. Juhtunut ei saa muuta.“

Raouli heatujulisus kadus. Hawkil oli õigus. Minevikku ei saa teha olematuks. Need, kes on läinud, on läinud. Seda ei muuda mingi kauplemine ega raha.

„Ma ei suuda sellel minna lasta,“ tunnistas ta.

„Aga sa pead. Võib-olla mitte täna, aga varsti. Usu paranemise võimalikkusse, Raoul. Ava ennast teistele inimestele.“

See tundus võimatu, kuid ta oli Hawki ligi kakskümmend aastat usaldanud. „Teen, mis suudan.“

„Tore. Ja helista Nicole’ile.“

„Teen seda.“

Nad lõpetasid kõne.

Raoul istus veel mõne hetke autos ja mõtles sellele, mida Hawk oli talle öelnud. Võtta osa. Leida endale eesmärk. Treeneril polnud aimugi, kui väga tahtis Raoul sellest hoiduda. Just enda sidumine oligi tema probleemid põhjustanud. Hoopis turvalisem oli elada distantsilt.

Mees astus autost välja ja haaras koti. Iga kord mõnd kooli külastades tõi ta kaasa paar ametlikku NFL-i jalgpalli ja mängijate kaardid. See rõõmustas lapsi ja selleks ta ju siin oligi. Et meelt lahutada ja võib-olla pisut motivatsiooni süstida, kui lapsed parajasti mujale vaatasid.

Raoul silmitses koolihoonet. See oli vana, kuid hästi hoitud. Tavaliselt kohtus ta keskkooliõpilastega, kuid nii direktor kui klassijuhataja olid hirmsasti peale käinud. Raoul polnud väikelinnaeluga veel kursis ja õppis reegleid käigu pealt. Kuna ta kavatses Fool’s Goldi püsivalt elama jääda, otsustas ta, et koostöö tuleb kasuks.

Raoul võttis suuna koolihoonele. Erinevalt suurlinnakoolidest, kus ta tavaliselt käis, polnud siin kusagil metallidetektoreid ega isegi turvameest. Topeltuksed olid pärani, koridorid laiad ja hästi valgustatud ning seinad grafitist puhtad. Nagu ülejäänud linn, oli ka kool peaaegu liiga hea, et olla tõsi.

Raoul kõndis viitadest juhindudes kantselei poole ja leidis ennast suurest, pika letiga, avatud ruumist. Seintel olid tavapärased teadetetahvlid täis kuulutusi raamatukogumiste ja teiste ürituste kohta. Laua taga istus tumedapäine naine, kes kirjutas midagi iidse välimusega arvutil.

„Tere hommikust,“ ütles mees.

Naine, kes oli arvatavasti kolmekümnendate aastate keskpaigas, tõstis pilgu. Ta suu vajus lahti, ta hüppas püsti ja hakkas kätega vehkima. „Oh issand! Te olete siin! Te olete tõesti siin! Ma ei suuda seda uskuda.“ Naine kiirustas Raouli poole. „Tere, mina olen Rachel. Mu isa on teie meeletu fänn. Ta sureb, kui kuuleb, et ma kohtusin teiega.“

„Loodan, et mitte,“ sõnas Raoul kergelt, tõmbas kotist kaardi ja võttis sulepea.

„Kuidas?“

„Ma loodan, et ta ei sure.“

Rachel puhkes naerma. „Muidugi mitte, aga ta saab kohutavalt kadedaks. Ma kuulsin, et te tulete. Ja siin te oletegi. Nii põnev! Raoul Moreno ja meie koolis!“

„Kuidas teie isa nimi on?“

„Norm.“

Raoul kirjutas kaardile autogrammi ja ulatas naisele. „Võib-olla aitab see tal pettumusest üle saada.“

Naine silmitses paberitükki aupaklikult ja surus käe rinnale. „Suur tänu teile. See on lihtsalt imeline!“ Ta heitis pilgu kellale ja ohkas. „Ma arvan, et pean teid nüüd proua Milleri klassi juhatama.“

„Ma peaksin vist hakkama lastele esinema.“

„Just. Sellepärast te ju siin olete. Oli imetore teiega kohtuda.“

„Teiega niisamuti, Rachel.“

Naine tuli leti tagant välja ja astus koridori. Edasi minnes lobises ta koolist ja linnast ning heitis aeg-ajalt mehe poole pilke, milles segunesid lugupidamine ja flirt. See käis asja juurde ning Raoul oli juba ammu õppinud mitte suhtuma tähelepanusse ülearu tõsiselt.

Proua Milleri klass asus koridori lõpus. Rachel avas ukse.

„Soovin edu,“ ütles naine.

„Tänan.“

Raoul astus üksinda klassi.

Ruumis oli paarkümmend last, kes kõik vahtisid teda pärani silmi. Nende õpetajal, veetleval veidi üle neljakümnesel naisel, hakkasid silmad kiiresti pilkuma.

„Oh, härra Moreno, ma ei suuda teid ära tänada, et nõustusite täna meile esinema. See on nii põnev.“

Raoul naeratas. „Ma käin alati rõõmuga koolides lastega kohtumas.“ Ta vaatas klassi poole. „Tere hommikust.“

Paar õpilast vastas tervitusele. Mõned tundusid olevat liiga elevil, et midagi öelda. Vähemalt poisid kindlasti. Enamikule tüdrukutest ei paistnud ta vähimatki muljet avaldavat.

„Neljas klass, jah?“ küsis mees.

Prillidega tüdruk esireas noogutas. „Me oleme edasijõudnute rühm, meie õppekava on raskem kui teistel.“

„Ohoh,“ sõnas Raoul taganedes. „Targad lapsed. Kas hakkate minult matemaatika kohta küsima?“

Tüdruku suu tõmbus naerule. „Kas teile meeldib matemaatika?“

„Meeldib küll.“ Raoul vaatas klassi poole. „Kellele teist meeldib koolis väga?“

Paar kätt tõusis.

„Kool võib muuta teie elu,“ alustas Raoul õpetaja lauale toetudes. „Suureks saades peate leidma endale töö ja elatist teenima. Praegu on teie tähtsaim ülesanne koolis hästi õppida. Kes teab, miks meil on vaja õppida selliseid asju nagu lugemine ja matemaatika?“

Nüüd tõusis rohkem käsi.

Tavaliselt keskendus Raoul oma kohtumistel motivatsioonile, mentori leidmisele, parema elu poole püüdlemisele, kuid üheksa-aastastele tundus see keerulisevõitu. Seepärast kavatses mees rääkida sellest, kui oluline on, et kool meeldiks ja et lapsed annaksid õppides endast parima.

„Kas te vajate midagi?“ küsis proua Miller sosinal. „Kas ma toon teile midagi?“

„Kõik on korras.“

Raoul pöördus uuesti laste poole. Tüdrukut esireas paistis rohkem huvitavat kaunis maastik akna taga. Kummalisel kombel meenutas tüdruk mehele Piat. Võib-olla oli asi pruunides lokkis juustes või ilmselges huvipuuduses Raouli vastu. Ka Pia polnud teda nähes just tunnetest pursanud. Ta oli meest vaevalt märganud. See polnud muidugi üllatav, kui arvestada, kuidas naise hommik oli alanud. Kuid Raoul oli naist vägagi tähele pannud. Pia oli armas ja vaimukas, ilma et oleks seda üritanudki.

Raoul keskendus uuesti lastele, hingas sisse ja kortsutas kulmu. Ta hingas uuesti sisse, tundes mingit veidrat lõhna.

Viibinuks Raoul keskkoolis, oleks ta oletanud, et keemialaboris läks mõni katse nässu või kodundustunnis unustati küpsised ahju. Kuid algkoolis polnud see võimalik.

Raoul pöördus proua Milleri poole. „Kas te tunnete suitsulõhna?“

Õpetaja noogutas, sinised silmad murelikud. „Võib-olla juhtus midagi kohvikus.“

„Kas kusagil põleb?“ küsis üks poistest.

„Jääge kõik oma kohtadele,“ ütles proua Miller kindlalt ja suundus ukse poole.

Ta toetas käe uksele ja lükkas selle lahti. Suitsulõhn muutus tugevamaks. Mõni hetk hiljem hakkasid ka tuletõrjesireenid huilgama.

Õpetaja pöördus Raouli poole. „Täna on alles teine koolipäev. Me pole veel harjutanud, mida teha. Mulle tundub, et kusagil tõepoolest põleb.“

Lapsed olid juba püsti hüpanud ja paistsid hirmunud. Raoul mõistis, et paanika pole kaugel.

„Kas te teate, kuhu me peaksime minema?“ küsis mees õpetajalt. „Kus on väljapääs?“

„Loomulikult.“

„Tore.“ Raoul pöördus õpilaste poole. „Kes on teie juht?“ küsis ta nii valjusti, et see kostis üle tuletõrjehäire.

„Proua Miller,“ karjus keegi.

„Just nii. Võtke kõik rivvi ja minge proua Milleri järel koridori. Seal on kindlasti palju lapsi. Püsige rahulikult. Mina tulen viimasena ja kontrollin, et kõik pääseksid majast välja.“

Proua Miller andis lastele märku ukse poole liikuma hakata.

„Tulge minu järel,“ ütles õpetaja. „Me läheme kiiresti. Kõik hoiavad käest kinni. Lahti ärge laske. Kõik on korras. Püsige koos.“

Proua Miller astus uksest välja. Lapsed hakkasid tema järel minema. Raoul ootas, kuni kõik olid väljunud. Üks väike poiss paistis kõhklevat.

„Kõik on korras,“ kinnitas mees talle, hoides hääle võimalikult rahuliku. Ta sirutas poisile käe, kuid see võpatas, nagu kartes, et teda võidakse lüüa. Poiss – punapäine ja tedretähniline – põikas kõrvale, enne kui Raoul jõudis midagi öelda.

Raoul astus koridori. Suitsulõhn muutus veelgi tugevamaks. Mitu last nuttis. Mõned seisid keset koridori, käed kõrvadele surutud. Tuletõrjesireen muudkui huilgas ja õpetajad kutsusid lapsi enda järel majast väljuma.

„Tulge!“ ütles Raoul ja tõstis endale kõige lähemal seisva tüdrukukese sülle. „Lähme.“

„Ma kardan,“ nuuksus tüdruk.

„Ma olen küllalt suur, et sind kaitsta.“

Üks väike poiss haaras Raoulil käest. Lapse silmis olid pisarad. „See teeb hirmsat lärmi.“

„Lähme siis välja, seal on vaiksem.“

Raoul kõndis kiiresti laste kannul. Õpetajad jooksid edasi-tagasi, loendades lapsi ja kontrollides, ega keegi pole maha jäänud.

Kui Raoul ja tema lastesalk peausteni jõudsid, pistsid lapsed jooksu. Mees pani tüdruku maha ja see tormas oma õpetaja juurde. Raoul märkas, kuidas hallikasvalge suitsupilv tõusis erksinise taeva poole.

Tema ümber tunglesid õpilased uksest välja. Hüüti üksteist. Õpetajad rühmitasid lapsi vanuse ja klasside kaupa. Raoul pöördus ja läks tagasi koolimajja.

Nüüd polnud suitsu ainult tunda, vaid ka näha. Õhk oli paks ja hingamine muutus raskeks. Raoul kõndis ühest ruumist teise, lükkas lahti uksi, vaatas õpetajalaudade alla ja kontrollis, ega keegi pole maha jäänud.

Kolmandas ruumis, kuhu mees astus, leidis ta nurgast kössitamas tillukese tüdruku, nägu pisaramärg. Tüdruk köhis ja nuuksus. Raoul võttis lapse sülle, pöördus ja oleks peaaegu tuletõrjujaga kokku põrganud.

„Ma võtan ta ise,“ ütles naine talle maski tagant otsa vaadates ja haaras lapse. „Kaduge siit. Maja on ligi seitsekümmend aastat vana. Kes teab, mis keemiliste ühendite kokteile õhus võib olla.“

„Siin võib olla veel lapsi.“

„Ma tean, ja mida kauem me siin seisame ja räägime, seda suuremas ohus nad on. Minge nüüd.“

Raoul kõndis tuletõrjuja kannul majast välja. Alles õue jõudes tundis ta, et köhib ja tal matab hinge. Raoul kummardus ja püüdis sügavalt hingata.

Kui mees jälle korralikult hingata suutis, ajas ta ennast sirgu. Koolimaja õuel valitses kontrollitud kaos. Hoone ees seisis kolm tuletõrjeautot. Õpilased seisid ligistikku muruplatsil, koolist tükk maad eemal. Majast voogas kõigis suundades suitsu.

Paar inimest hakkas karjuma ja osutas millelegi. Raoul pöördus ja nägi, kuidas hoone kaugemas otsas lahvatasid katusest leegid.

Ta pöördus, et uuesti sisse tormata. Üks tuletõrjuja haaras tal käsivarrest.

„Ärge mitte mõelgegi,“ ütles naine. „Jätke see professionaalide hooleks.“

Raoul noogutas ja hakkas uuesti köhima.

Naine vangutas pead. „Te läksite tagasi sisse, jah? Oh teid tsiviliste. Kas te arvate, et me kanname maske ilu pärast? Arst!“ Viimase sõna hüüdis naine valjusti ja osutas Raoulile.

„Minuga on kõik korras,“ suutis Raoul öelda, tundes hingamistakistust.

„Las ma pakun. Te olete pealekauba ka arst. Kuulake selle kena proua sõna, või ma ütlen talle, et te vajate klistiiri.“