Читать книгу Täiuslikku püüdes. Esimene raamat - Susan Mallery - Страница 5
ESIMENE PEATÜKK
ОглавлениеCharity Jones armastas head katastroofifilmi niisama palju kui iga teine – ta eelistanuks lihtsalt, et kõnealune katastroof ei leiaks aset tema elus.
Raekoja kolmanda korruse nõupidamissaalis kostis lühiühenduse terav raksatus, millele järgnes kõrbemislõhn. Charity sülearvutist kerkis peenike suitsujuga, tehes lõpu igasugusele lootusele, et tema PowerPointi esitlus laabuks sujuvalt. Esitlus, mille täiustamiseks ta oli peaaegu terve öö üleval olnud.
See on minu esimene tööpäev, mõtles Charity, hingates sügavalt sisse, et paanikat peletada. Esimese tööpäeva esimene tund. Kas talle ei saa osaks kas või kübemesuurust saatuse soosingut? Mingit tillukestki halastuse märki universumilt?
Nähtavasti mitte.
Charity tõstis oma ikka veel suitsevalt arvutilt pilgu California ülikooli Fool’s Goldi kampuse kümneliikmelise nõukogu poole, kes ei paistnud just eriti rõõmsad. Osalt muidugi seetõttu, et nad olid töötanud ligi aasta eelmise linnaplaneerijaga ja neil ei olnud ikka veel lepingut uue uurimisasutuse ehitamiseks. Lepingut, mille sõlmimise eest vastutas nüüd Charity. Teine põhjus, miks nad toolidel nihelesid, oli arvatavasti ebameeldiv lõhn.
“Võib-olla peaksime nõupidamise edasi lükkama,” arvas härra Berman. Ta oli pikka kasvu, hallinevate juustega ja prillidega mees. “Kui te olete…” ta osutas suitseva arvuti poole, “paremini valmistunud.”
Charity naeratas soojalt, ehkki tahtnuks tegelikult midagi loopida. Ta oli valmistunud. Ta oli olnud sellel töökohal – Charity heitis pilgu seinakellale – täpselt kaheksa minutit, kuid ta oli ennast ette valmistanud sestsaati, kui võttis kahe nädala eest linnaplaneerija koha vastu. Ta teadis, mida ülikool vajab, ja seda, mida linnal on pakkuda. Ta võis olla oma ametis uus, kuid sellegipoolest pagana hea.
Ülemus, linnapea, oli teda selle seltskonna suhtes hoiatanud ja pakkunud, et võib nõupidamise edasi lükata, ent Charity oli tahtnud ennast tõestada. Ja nüüd keeldus ta seda veaks tunnistamast.
“Me oleme kõik siin,” ütles ta ja naeratas nii enesekindlalt, kui suutis. “Võime teha seda vanamoeliselt.”
Ta tõmbas arvuti vooluvõrgust välja ja viis selle koridori, kus see kahtlemata kogu ülejäänud hoone kõrbehaisuga täitis, kuid tema jaoks oli nõupidamine kõige tähtsam. Ta oli otsustanud alustada uues ametis võiduga ja see tähendas, et California ülikooli Fool’s Goldi linnak peab lepingu alumisele reale alla kirjutama.
Nõupidamisruumi naastes astus Charity valge tahvli juurde ja võttis selle alt restilt jämeda sinise markeri.
“Niipalju kui mina asjast aru saan,” alustas ta, kirjutas tahvlile number ühe ja tõmbas sellele ringi ümber, “on probleeme kolm. Esiteks rendiperioodi pikkus.” Ta kirjutas number kahe. “Teiseks hoonestusõiguse enda nimele kandmine ehk siis hoone ise. Ja kolmandaks kiirteelt väljasõidutee valgusfoor.” Ta pöördus uuesti kümne teda jälgiva hästi riietatud inimese poole. “Kas olete minuga nõus?”
Kõik vaatasid härra Bermani poole, kes noogutas aeglaselt.
“Tore.” Charity oli kõik varasemate kohtumiste märkmed läbi lugenud ja rääkinud nädalavahetusel Fool’s Goldi linnapeaga. Millest ta aru ei saanud, oli see, miks läbirääkimisprotsess nii palju aega võtab. Nähtavasti oli eelmine linnaplaneerija soovinud rohkem, et temal oleks õigus, kui et linn saaks endale uue teadusrajatise. Ent linnapea Marsha Tilson oli olnud Charityle kohta pakkudes väga selgesõnaline – too Fool’s Goldi töökohti ja tee seda kiiresti.
“Mina olen valmis pakkuma järgmist,” ütles ta teist tulpa alustades. Ta käis läbi kõik kolm probleemi ja pani kirja lahendused, kaasa arvatud täiendavad viis sekundit aega vasakule pööramiseks väljasõidutee otsal oleval valgusfooril.
Nõukogu liikmed kuulasid ja kui Charity lõpetas, vaatasid uuesti härra Bermani poole.
“Kõlab hästi,” alustas mees.
Kõlab hästi? See oli parem kui hästi. See oli elu võimalus. See oli kõike seda, mida ülikool oli tahtnud. Nullkalorsusega šokolaadiküpsis koos jäätisega.
“On siiski üks probleem,” jätkas härra Berman.
“Ja see oleks?” küsis Charity.
“Küsimuse all on poolteist hektarit maad.” See oli kellegi hääl lävelt.
Charity pöördus ja nägi nõupidamisruumi astuvat meest. Mees oli pikka kasvu ja heledapäine, nõnda hea välimusega, et tundus kuuluvat mingisse teise liiki, ning ta kõndis niisuguse kerge sportliku graatsiaga, mis pani Charity end kohe kohmakana tundma. Mees tundus ähmaselt tuttav, kuid Charity oli kindel, et nad polnud varem kohtunud.
Mees saatis Charityle põgusa naeratuse. Hammaste sähvatus ja millisekund tähelepanu oleksid naise peaaegu jalust löönud. Kes see mees ometi oli?
“Tere, Bernie,” ütles võõras ja suunas oma megavatise naeratuse rühma juhi poole. “Kuulsin, et oled linnas. Sa ei helistanudki, et koos õhtust süüa.”
Härra Bermani ilme reetis huvitatust. “Arvasin, et oled ametis oma viimase vallutusega.”
Heledapäine mees kehitas tagasihoidlikult õlgu. “Ülikooli inimeste jaoks on mul alati aega. Tere, Sharon. Tere, Martin.” Ta tervitas kõiki laua ümber istujaid. Surus paaril kätt, pilgutas silma vanaprouale laua otsas ning pöördus siis uuesti Charity poole.
“Vabandust, et segasin. Olen kindel, et tavalises olukorras lahendaksite selle probleemi silmagi pilgutamata. Kuid põhjus, miks lepingut veel ei ole, ei seisne hoonestusõiguse ülekandmises ega valgusfooris.” Mees astus lähemale ja võttis Charity käest markeri. “Küsimuseks on poolteist hektarit maad, mida ülikoolile pakkus ühe väga rikka vilistlase perekond. Nad soovivad hoonele oma nime ja on valmis selle eest maksma.”
Ta saatis Charityle veel ühe naeratuse ja pöördus uuesti nõukogu poole. “Ma selgitan kohe, miks see on halb mõte.”
Ja ta hakkas rääkima. Charityl polnud aimugi, kes ta on, ja ilmselt oleks ta pidanud käskima mehel lahkuda, kuid tundus, et ta ei suuda end liigutada ega midagi öelda. Tundus, nagu oleks mees projitseerinud mingi tulnukate välja, mis muutis Charity liikumatuks.
Võib-olla tuli see mehe silmadest, mõtles naine, vaadates nende pruunikasrohelisse sügavusse. Või päikesest pleekinud ripsmetest. Põhjus võis olla ka selles, kuidas mees liikus, või kuumuses, mida naine tundis iga kord, kui mees temast möödus. Aga võib-olla oli ta lihtsalt mingit veidrat gaasi sisse hinganud, kui arvuti hakkas sädemeid pilduma, võttis tuld ja kooles.
Kuigi Charity nautis suhteid vastaspoolega samamoodi nagu iga teine naine, polnud ükski mees teda varem niimoodi halvanud. Igatahes mitte ärikohtumise ajal, mida ta pidanuks juhtima.
Aga ta tundis seda tüüpi. Oli näinud, millist kaost nad põhjustavad igal pool, kuhu lähevad. Enesesäilitamisinstinkt ütles, et ta peaks hoiduma kaugele-kaugele. Ja seda ta teebki... kohe kui nõupidamine on lõppenud.
Charity ajas õlad sirgu, otsustanud kehtestada uuesti kontrolli nii enda kui ka nõupidamise üle. Ja siis jõudsid salapärase sissetungija sõnad kohale. Igal ülikoolil oleks raske keelduda kingituseks pakutavast kinnisvarast. Polnud ime, et härra Bermanit tema lahendus ei huvitanud. See ei lahendanud probleemi.
“Uurimistöö, millest te räägite, on oluline meile kõigile,” lõpetas heledapäine mees. “Ja seetõttu on linna pakkumine olemasolevaist parim.”
Charity sundis end pöörama tähelepanu härra Bermanile, kes aeglaselt noogutas. “Su jutul on jumet, Josh.”
“Pöörasin vaid su tähelepanu paarile detailile, millele sa pole võib-olla mõelnud,” vastas heledapäine mees tagasihoidlikult. Heledapäine mees, kelle nimi oli nähtavasti Josh. “Kogu töö tegi ära Charity.”
Charity kulm tõmbus kortsu. Mees vallutas tema närvisüsteemi ja kohtumise ning püüab seda siis naise teeneks pöörata?
“Sugugi mitte,” kiirustas ta sekkuma ja tundis kergendusega, et kõnevõime on tagasi. “Kes oleks suutnud teie hiilgavate argumentidega võistelda?”
Josh pilgutas silma ja küünitas siis laualt kausta võtma. “See on hea tahte avaldus. Minu meelest on allakirjutamisega juba piisavalt kaua venitatud, kas sina ei leia, Bernie?”
Härra Berman noogutas aeglaselt ja võttis kuuetaskust sulepea. “Sul on õigus, Josh.” Ja siis, lihtsalt niisama, kirjutaski ta paberile alla, tuues Charityle võidu, mida see nii meeleheitlikult ihkas.
Miskipärast oli Charity lootnud, et võit on raasuke magusam.
Mõne minutiga olid kõik üksteisel kätt surunud, pomisenud midagi järgmisest nõupidamisest, et planeerimisega pihta hakata, ning lahkunud. Charity oli nõupidamissaalis üksinda, vaid kõrbenud plasti hais ja alla kirjutatud dokument tõendiks sellest, et midagi oli juhtunud. Ta heitis pilgu kellale. 9.17. Selle tempoga, kuidas asjad siin käivad, on tal lõunaks leitud ravi mitmele haigusele ning likvideeritud maailma näljahäda. Nojah, õieti küll mitte temal. Tema saavutused piirdusid seni süütu elektroonika kärsatamisega.
Charity pani paberid kokku, läks koridori ja võttis oma külma, surnud arvuti. Kas see oli tõesti juhtunud? Kas mingi tüüp oli tõepoolest tema nõupidamisele tuisanud, päeva päästnud ja siis kadunud? Nagu kohalik superkangelane või midagi taolist. Ja kui mees oli telgitagustega nii hästi kursis, miks polnud ta lahendanud neid probleeme juba mõne nädala eest?
Charity poleks mingil juhul saanud eraannetusest teadlik olla – hoolimata kogu oma uurimis- ja ettevalmistustööst. Kuid sellegipoolest valdas teda ebamäärane rahulolematus. Ta eelistanuks võitu tänu iseendale. Mitte sellepärast, et keegi teda päästma tõttas.
Charity suundus oma uude kabinetti teisel korrusel. Tal polnud veel olnud eriti aega end sisse seada, kogu vaba aja neelasid nädalavahetusel kolimine Fool’s Goldi ja esitluse ettevalmistamine. Veidi enne kella kuut hommikul oli ta toonud kabinetti kasti isiklike asjadega ja jätnud selle lauale. Minut pärast kuut oli ta olnud juba nõupidamisruumis ja oma esitlust üle vaadanud soovides, et see oleks täiuslik. Täielik ajaraiskamine, ütles ta endale teisele korrusele jõudes. Arvestades arvuti surma ja salapärast meest, poleks tal tarvitsenud sõrmegi liigutada.
Hommikul oli vana hoone olnud tühi ja vaikne. Nüüd töötas laudade taga pool tosinat naist. Kabinetiuksed olid pärani ja neist kostev jutupomin lõi vaikse taustaheli.
Charity pöördus oma kabineti poole. Tema sekretär peaks juba kohal olema ja nad saavad esimest korda silmast silma kohtuda. Tehniliselt olid nad töötanud nüüdseks koos juba paar nädalat, Sheryl oli faksinud ja meilinud talle infot Nevadasse.
Charity oli käinud Fool’s Goldis töövestlusel. Ta oli kohtunud linnapea ja paari volikogu liikmega ning sõitnud ümbruskonnas ringi. Ta polnud kunagi varem elanud väikelinnas. Tema lähim kokkupuude sellega oli Stars Hollow kolledži ajal vaadatud “Gilmore’i tüdrukutes”. Talle oli Fool’s Goldis kõik meeldinud ning ta suutis ette kujutada, kuidas ta selles järveäärses linnas juured maasse ajab. Ta oli isegi selles majas käinud ja ringi vaadanud. Kuid ilmselt polnud ta märganud hiigelsuurt plakatit seinal.
Nüüd seisis ta silmitsi üleelusuuruses pildiga oma salapärasest mehest. Mees naeratas talle vastu, kaenlas jalgratturikiiver, ning tema liibuv särk ja ratturipüksid jätsid kujutlusvõimele väga vähe ruumi. Kiri foto all kuulutas “Josh Golden – Fool’s Goldi lemmiklaps”.
Charity pilgutas silmi, siis veel kord. Josh Golden nagu kuulus jalgrattur Josh Golden? Tour de France’i kõigi aegade nooruselt teine võitja, kes oli arvatavasti võitnud veel sadu võidusõite? Charity polnud kunagi jälginud ringrajasõite või kuidas seda nimetatigi. Teda ei huvitanud ükski spordiala. Kuid isegi tema oli mehest kuulnud. Josh Golden oli olnud abielus mingi kuulsusega – Charityle ei meenunud, kellega – ja nüüd oli ta lahutatud. Ta reklaamis energiajooke ja üht suurt spordifirmat. Ja ta elab siin? Ta oli tulnud nõupidamisele ja selle päästnud?
See pole võimalik, ütles Charity endale. Võib-olla oli ta kukkunud ja pea ära löönud ega mäletanud nüüd nõupidamist enam korralikult. Võib-olla on ta kusagil koomas ja kujutab seda kõike ette.
Ta kõndis plakatist mööda oma kabineti poole. Lahtisest uksest nägi ta veidi üle kolmekümnest naist, kes rääkis telefoniga. Tumedapäine ja kena naine tõstis pilgu ja naeratas. “Ta on siin. Ma pean lõpetama. Armastan sind.” Naine tõusis. “Mina olen Sheryl, teie sekretär. Teie olete kindlasti Charity Jones. Kena teiega viimaks kohtuda, preili Jones.”
“Sinuga ka ja palun ütle mulle Charity.”
Sheryl naeratas. “Kuulsin äsja, et said ülikoolilt allkirja kätte. Linnapea Marsha tantsib rõõmutantsu. Nad on käitunud nagu libedad jobukakud, aga sa said nad konksu otsa.”
Mingi sähvatus pälvis Charity tähelepanu. Ta vaatas üle sekretäri õla ja nägi, et arvutiekraanile ilmus ekraanisäästja pildigalerii. Esimesel fotol oli Josh Golden ratta seljas. Teisel oli mees ilma särgita ja kõrvuni naeratusega. Kolmas foto kujutas väga paljast meest duši all, selg kaamera poole. Charity silmad läksid suureks.
Sheryl vaatas üle Charity õla ja puhkes naerma. “Jah. Ta on jumalik. Laadisin need internetist alla. Tahad, panen sinu arvutisse ka?”
“Oh ei, tänan.” Charity kõhkles. “Ma ei ole päris kindel, kas alastifotod kontorisse sobivad.”
“Kas tõesti?” Sheryl tundus segadusse sattuvat. “Ma ei mõelnud sellele üldse. Sul on vist õigus. Võtan dušifoto maha, ehkki see on mu lemmik. Kas sa oled Joshi näinud? Minu vanaema oleks öelnud tema kohta musirull. Ütlesin oma mehele, et kui Josh peaks eales hõikama, olen silmapilk läinud.”
Nii et ka kõik teised naised maailmas reageerivad Joshile samamoodi, nagu oli reageerinud Charity. Jumalik. Miski pole erutavam, kui olla üks jumaldava massi hulgas, mõtles Charity kabinetti astudes.
Kuid see polnud probleem. Ta lihtsalt väldib meest, kuni on jõudnud leiutada mooduse, kuidas oma reaktsiooni vaos hoida. Charity soovis kena, normaalset, turvalist meest. Tema ema oli alati tõmmanud selle maailma Joshide poole: liiga kenad ja kõikjal naiste poolt jumaldatud. Ema süda oli korrapäraselt ja valusasti murdunud. Charity oli otsustanud, et võtab ema vigadest õppust.
Pannud surnud sülearvuti oma teiste, veel lahtipakkimist ootavate asjade kõrvale, heitis Charity lahtisest uksest pilgu Sheryli poole.
“Kas sa helistaksid palun linnapeale ja küsiksid, kas ma tohin tema juurest täna hommikul läbi astuda?”
Sheryl raputas pead. “See pole suurlinn, Charity. Sa võid Marsha juurest iga kell läbi astuda.”
“Olgu. Tänan.”
Charity võttis kausta allkirjastatud heade kavatsuste kirjaga kaasa ja kõndis koridori lõppu. Linnapea Marsha Tilsoni kabineti tohutu suured nikerdatud kahe poolega uksed olid pärani.
Kabinetis oli suur kirjutuslaud, kaks lippu – USA ja California osariigi oma – ning akna all väike kuue tooliga nõupidamislaud.
Marsha istus kabineti puhkenurgas. Kui Charity sisse astus, nägi ta, et Josh on juba seal ning lösutab hingematvalt kenana ja ennast täiesti koduselt tundes diivanil.
Marsha, veetlev hästi riietatud kuuekümne ringis naine, naeratas ja tõusis. “Me just rääkisime sinust, Charity. Sul oli kiire hommik. Soovin õnne. Josh räägib siin, et sa veensid Berniet alla kirjutama.”
Charity astus teistele lähemale ja andis oma parima, et näha välja sõbralik tegelikult Joshi poole vaatamata. Kui ta siiski selle vea tegi ja mehe pruunikasrohelistesse silmadesse vaatas, oleks ta võinud vanduda, et kuulis taustal vaikselt mängimas “Tuulest viidud” teemalugu.
Josh tõusis ja naeratas laisalt. Mehe naeratus pani Charity varbad kingades kõverasse tõmbuma. “Meid pole ametlikult tutvustatud,” sõnas mees kätt sirutades. “Mina olen Josh Golden.”
Arvestades sümptome, mida Charity juba niigi tundis, poleks ta mingil juhul tahtnud mehel kätt suruda. Füüsiline kontakt võiks viia südamerikke või millegi veel piinlikumani. Ta neelatas, tõmbas hinge ja seadis ennast valmis.
Ta käsi kadus mehe suurde pihku. Nende vahel lahvatasid sädemed, veel ägedamad kui need, mis hommikul ta arvuti mõrvasid. Charity kõht kiskus krampi ja alakeha juubeldas ning ta pooleldi ootas, et näeb ilutulestikku lakke lendamas.
“Härra Golden,” pomises ta, tõmbas käe kiiresti tagasi ja vajus toolile. Charity püüdis kõigest väest mitte mõelda sellele, et oli tänu Sheryli ekraanisäästjale näinud mehe tagumikku.
“Palun ütle mulle Josh.”
Ei tea, kui paljud naised on selle peale kiljuma pistnud, mõtles Charity, pöörates tähelepanu hoopis turvalisemale linnapeale.
“Josh liialdab minu osaga nõupidamisel,” ütles ta, rahul, et suudab rääkida täislausetega. “Ta teadis teisest maapakkumisest, mistõttu ülikool venitas allakirjutamisega. Kui see küsimus oli lahendatud, oli teiste probleemidega hoopis lihtsam.”
“Või nii.” Marsha vaatas Joshi poole, kes kehitas tagasihoidlikult õlgu.
Arvestades, et Josh oli kuulus sportlane, kellel polnud midagi selle vastu, et kaamera ees oma tagumikku näidata, võinuks arvata, et ta kasutab võimalust, et ennast sündmuse tähena esitleda. Kummalisel kombel ei teinud mees seda.
“Meil on olemas heade kavatsuste kiri,” jätkas Charity. “Lasen Sherylil leppida kokku uue nõupidamise, et edasi liikuda. Kuna ehituspakkumised on juba olemas, saame kogu protsessi kiiresti käivitada ja hoone valmis ehitada.”
“Hiilgav.” Marsha naeratas. “Sa võiksid nüüd minna ja ennast sisse seada. Su hommik oli väga toimekas. Homme sööme koos lõunat ja siis võid mulle rääkida, kuidas asjad edenevad.”
“Tänan.” Charity tõusis. “Oli kena kohtuda, Josh,” lisas ta taganedes, et poleks vähimatki võimalust mehega uuesti kätt suruda.
Turvaliselt tagasi oma kabinetis, oli esimene tööülesanne endale korralik epistel lugeda. Charity polnud veel eales ühelegi mehele niimoodi reageerinud. See oli rohkem kui piinlik – see hakkas ohustama tema võimekust oma tööd teha. Charity võis endale tunnistada, et mingi viga tema geneetilises koodis sundis teda alati vale meest valima. See ei meeldinud talle ning ta ei kavatsenud lasta endal käituda Josh Goldeni läheduses nagu mingi segane groupie või seksinäljas hull. Fool’s Gold oli väike koht. Nad puutuvad paratamatult kokku. Ta pidi enda ja oma hormoonid kontrolli alla saama.
Sellele kõigele peab olema mingi seletus, ütles Charity endale. Ta ei olnud kuigi hästi maganud. Või on tal B-vitamiini vaegus või on ta söönud liiga vähe spargelkapsast. Mis ka põhjuseks ei ole, uurib ta selle välja ja ajab joonde. Charity ei kavatsenud elada oma elu väriseva ja nõrgana. Ta oli ennast tõsiselt võttev inimene. Ta ei kavatsenud lasta sellisel pisiasjal nagu vaimustav mees, kellel on tagumik nagu kreeka jumalal, oma päeva untsu ajada.
“Noh?” küsis Marsha, kui Charity oli lahkunud.
Üksainus sõna, millel võib olla tuhat tähendust, mõtles Josh süngelt. Kuidas oligi see ütlemine naiste ja keele kohta? Mõlemad suudavad panna mehe vähimagi vaevata vingerdama. Oskus, mida Josh ühtaegu imetles ja kartis.
“Ta on tark ja õiglane,” vastas ta.
Marsha kergitas kulmu. “Ja sa ei leiagi, et ta on ilus?”
Josh naaldus toolileenile ja sulges silmad. “Hakkab jälle pihta. Miks sa tunned kohustust panna mind paari igaühega, keda kohtad? Ma olen juba abielus olnud, Marsha. Mäletad? See ei lõppenud hästi.”
“See polnud sinu süü. Ta oli igavene lipakas.”
Josh avas ühe silma. “Mina arvasin, et Angelique meeldis sulle?”
“Ma kartsin, et kui ta seisab päikese käes, võib kuumus üles sulatada kogu plasti, mille ta oli oma kehasse toppinud.”
Josh naeris. “Vägagi võimalik.” Tema eksabikaasa oli sündinud ilusana, kuid polnud puhanud enne, kui oli saavutanud erakordsuse.
“Nii et ta siis meeldib sulle?” küsis Marsha.
Joshil oli tunne, et nad ei räägi enam tema eksist. “Mis tähtsust on minu arvamusel?”
“Sest on.”
“Kena. Ta meeldib mulle. Oled nüüd rahul?”
“Ei, aga alguseks käib küll.”
Josh oli kosjasobitamisega harjunud. Selle juurde kuulusid mitte kuigi peenekoelised kutsed. Talle tundus, et kui inimene juba peab needusega elama, siis tema needusega oli suhteliselt kerge toime tulla. Liiga palju naisi, kes pakkusid kõike, mida ta vaid soovida osanuks. Paraku ei ravinud nendega koos veedetud aeg seda, mis temaga tegelikult lahti oli.
Josh tõusis. “Ma lubasin, et hoian tal silma peal ja seda ma ka teen. Ma ei tea, mille pärast sa muretsed. See siin on Fool’s Gold. Siin ei saa juhtuda midagi halba.” Just sellepärast oligi ta tagasi koju tulnud. Fool’s Gold oli põgenemiseks suurepärane koht. Vähemalt oli olnud. Viimasel ajal tundus, nagu hakkaks minevik teda ka siin kätte saama.
“Ma tahan, et Charity oleks rahul,” ütles Marsha. “Ma tahan, et ta tunneks ennast siin nagu kodus.”
“Mida kauem sa talle tõerääkimisega venitad, seda vihasemaks ta saab.”
Marsha kulm tõmbus kortsu. “Ma tean. Ma ootan sobivat hetke.”
Josh astus naise juurde, kummardus ja suudles ta pehmet kortsulist põske. “Sobivat hetke ei tule, kullake. Seda oled sa mulle ise õpetanud.”
Siis ajas ta ennast sirgu ja suundus ukse juurde.
“Sa võiksid ta õhtust sööma viia,” hüüdis Marsha mehele järele.
“Võiksin,” nõustus Josh lahkudes.
Ta võiks Charity välja kutsuda, aga siis? Mõne päeva pärast teaks naine temast piisavalt, et arvata, et ta teab kõike. Pärast seda tahaks ta kas välja uurida, kas kõik jutud vastavad tõele, või arvaks, et mees on saast elumere lainetel. Charity mõistlike kingade ja konservatiivse kleidi järgi otsustades kannaks naine ta ilmselt saasta poolele.
Josh kõndis läbi fuajee, pööramata tähelepanu klaasvitriinile, milles oli tema kolmandal Tour de France’il võidetud kollane särk. Ta astus päikeselisse hommikusse ja soovis siis kohe, et oleks sisse jäänud, sest nägi Ethan Hendrixit autost välja astumas. Ethanit, kes oli kunagi olnud tema parim sõber.
Ethan liikus kerge sammuga. Aastate möödudes oli lonkamine muutunud peaaegu märkamatuks. Iga teise puhul poleks see olnud üldse märkimist väärt. Kuid Ethan ei olnud iga teine. Ta oli kunagi olnud tipptasemel jalgrattur. Nad pidid Joshiga juba kolledžipäevil koos Tour de France’il osalema. Nad olid tundide kaupa koos trenni teinud ja solvanguid vahetanud, kumbki väites, et just tema tuleb võitjaks. Pärast õnnetust oli tuuril osalenud ainult Josh ja temast oli saanud selle ajaloos nooruselt teine võitja. Ainsana oli temast kakskümmend üks päeva nooremana võitnud Henri Cornet 1904. aastal.
Ethan vaatas teisel pool tänavat üles ja nende pilgud kohtusid. Josh tahtnuks oma endise sõbra juurde minna, öelda, et nii palju aega on möödunud ja nad mõlemad peaksid sellest üle saama. Kuid hoolimata Joshi jäetud telefonisõnumitest ei olnud Ethan talle kordagi tagasi helistanud. Polnud talle seniajani andestanud. Mitte õnnetuse pärast – see oli olnud Ethani enda süü. Vaid sellepärast, mis oli juhtunud pärast õnnetust.
Mõnes mõttes ei saanud Josh teda süüdistada. Lõppude lõpuks polnud ta isegi endale andestanud.
Järgmisel hommikul pakkis Charity lahti väikese kasti oma isiklike asjadega ja sukeldus töösse. Tal oli juba mitu ideed firmade meelitamiseks Fool’s Goldi ning tahtis neid linnapeale tutvustada. Printinud oma esialgsed plaanid välja, viis ta ennast kurssi linna tujuka meilisüsteemiga ning nägi siis pilku tõstes üllatusega linnapead oma kabineti uksel seismas.
“Kas kell on juba pool kaksteist?” küsis Charity, suutmata uskuda, kui kiiresti oli aeg lennanud.
“Sul tundub olevat kiire,” tähendas Marsha. “Kas lükkame lõuna edasi?”
“Muidugi mitte.” Charity võttis alumisest sahtlist käekoti, tõusis ja silus jakki. “Ma olen valmis.”
Nad suundusid laiast trepist alla ja astusid päikeselisele tänavale.
Raekoda asus keset südalinna, kus laia kõnniteed ääristasid vanamoelised tänavalaternad. Kõnnitee serva palistasid põlispuud, siin asus meestejuuksur ja vanamoelisi piimakokteile reklaamiv limonaadiautomaat. Äride aknakastides õitsesid tulbid ja krookused.
“Linn on ilus,” sõnas Charity, kui nad üle tänava läksid ja nurgapealse restorani poole suundusid. Nad kõndisid ümber lahtise kanalisatsioonikaevu, kus kaks naistöölist midagi paigaldasid.
“Vaikne,” pomises Marsha. “Liiga vaikne.”
“See on ilmselt üks põhjusi, miks te mind tööle võtsite.” Charity naeratas. “Et tuua linna uusi firmasid ja koos nendega töökohti.”
“Just nimelt.”
“Mul on välja pakkuda paar ideed,” ütles Charity, olemata kindel, kas nad lähevad töölõunale või tutvumislõunale.
“Kui paljudes neist töötaksid peamiselt mehed?”
Charity seisatas restorani ees, kindel, et oli küsimusest valesti aru saanud. “Vabandust?”
Marsha tumesinistes silmades helkis lõbus tuluke. “Ma küsisin meeste kohta. Oh, ära ehmata. Mitte enda jaoks. Linna jaoks. Kas sa pole veel märganud?”
Charity raputas aeglaselt pead, mõeldes endamisi, kas linnapea on pea ära löönud või ehk mõnda kahtlase väärtusega ravimit tarvitanud. “Mida ma oleksin pidanud märkama?”
“Vaata ringi,” sõnas Marsha. “Näita mulle, kus on mehed.”
Charityl polnud aimugi, millest linnapea räägib. Mehed?
Ta lasi pilgul aeglaselt üle tänava libiseda. Kaks naissoost munitsipaaltöölist, postiljonivormis naine, noor neiu, kes värvis kaupluseakent.
“Ma ei näe ühtegi.”
“Just nimelt. Fool’s Goldis on tõsine meestepõud. See on üks põhjus, miks ma sind tööle võtsin. Et linna rohkem mehi tuua.”