Читать книгу Peaaegu täiuslik. Teine raamat - Susan Mallery - Страница 5

Liz Sutton oli alati teadnud, et minevik tuleb kunagi tagasi ja naksab teda tagumikust – ta ei teadnud lihtsalt, et see juhtub just täna.

Hommik oli alanud üsna tavaliselt, ta saatis poja bussile ning kõndis siis mööda koridori tagasi oma kodukontorisse, kus kirjutas viis üsna korralikku lehekülge, enne kui katkestas, tammus tõsiselt majas ringi ning kustutas siis viiest leheküljest kolm. Ta kaalus parajasti, keda oma uue raamatu esimeses peatükis mõrvata, rääkimata sellest, kuidas seda teha. Kas pea maharaiumine oleks liiga etteaimatav? Õnneks koputas sekretär uksele, säästes teda otsuse langetamise vaevast.

„Anna andeks, et segan,” ütles Peggy ja ulatas Lizile kulmu kortsutades paberilehe. „Aga mulle tundub, et äkki tahaksid sa selle läbi lugeda.”

Liz võttis paberilehe vastu. See oli tema veebisaidile saadetud elektronkiri. Leheküljel oli austajate jaoks link, mille abil temaga ühendust võtta. Enamiku e-kirjadega tegeles Peggy, kuid aeg-ajalt leidis sekretär mõne, millega ei osanud midagi peale hakata.

„Hullumeelse jälitaja tüüpi?” küsis Liz ja tundis, et on segamise üle haledalt tänulik. Kui kirjutamine ei edenenud, oli surmaähvarduski põnevam kui pooleliolev töö.

„Mitte päriselt. Ta väidab, et on sinu vennatütar.”

Vennatütar?

Liz libistas pilgu üle paberi.

Kallis tädi Liz!

Minu nimi on Melissa Sutton. Minu isa on sinu vend Roy. Olen neljateistaastane ja mu õde Abby on üksteist. Mõne kuu eest pandi isa vangi. Tema uus naine, meie võõrasema, lubas meie eest hoolitseda, kuid muutis siis meelt ja läks minema. Arvasin, et me saame Abbyga kenasti hakkama. Ma olen oma vanuse kohta väga täiskasvanulik. Õpetajad kinnitavad seda kogu aeg.

Võõrasema on nüüd juba mõnda aega ära ja ma olen tõsiselt hirmul. Ma ei ole seda Abbyle öelnud, sest ta on alles väike, aga ma ei tea, kas me saame ikka hakkama. Ma ei taha isale rääkida, mis juhtus, sest Bettina meeldis talle tõsiselt ja isa oleks kurb, et ta teda ära ei oodanud.

Ja nii ma siis mõtlesin, et äkki saaksid sina meid aidata. Tean, et me pole varem kohtunud, kuid ma olen lugenud kõiki su raamatuid ja need meeldivad mulle väga.

Loodan sinust peatselt kuulda.

Sinu vennatütar Melissa.

P.S. Kasutan raamatukogu arvutit, nii et sa ei saa mulle meilitsi vastata. Kuid ma annan sulle meie telefoninumbri. Elekter lülitati küll välja, aga telefon töötab veel.

P.P.S. Me elame sinu vanas kodus Fool’s Goldis.

Liz luges meili teist korda üle, püüdes sõnadest aru saada. Roy on tagasi Fool’s Goldis. Või oli seal vähemalt olnud, enne kui vangi pandi.

Liz polnud venda näinud ligi kaheksateist aastat. Vend oli temast palju vanem ja oli lahkunud kodust tol suvel, kui õde sai kaheteistkümneseks. Rohkem polnud Liz temast midagi kuulnud. Nähtavasti oli Roy paar korda abiellunud ja tal olid lapsed. Tütred. Tüdrukud, kes elavad nüüd ihuüksi majas, mis oli olnud lagunenud ja vastik juba kaksteist aastat tagasi. Liz kahtles, kas seal on selle aja jooksul midagi paremuse poole nihkunud.

Küsimused tormasid peas ringi. Küsimused venna ja selle kohta, miks oli Roy pärast nii pikka äraolekut Fool’s Goldi naasnud. Miks on vend vanglas ja mida imet peab ta peale hakkama kahe vennatütrega, keda pole elu sees näinud?

Liz heitis pilgu kellale. See polnud veel üksteistki. Kuna Tyleril oli viimane koolipäev enne suvevaheaega, pidi ta vabanema pool üks. Kui Liz jõuaks selleks ajaks asjad pakitud, võiksid nad otse kooli juurest sõitma hakata ja jõuda umbes nelja tunniga Fool’s Goldi.

„Ma pean sellega tegelema,” ütles Liz sekretärile ja kirjutas aadressi paberile. „Helista Fool’s Goldi elektrikompaniile ja lase elekter uuesti sisse lülitada. Nad peaksid krediitkaardimakset tunnistama. Ja tee sedasama kõigi kommunaalfirmadega. Ma helistan tüdrukutele ja teatan, et sõidan sinna.”

„Kas nad on tõesti sinu vennatütred?” küsis Peggy.

„Vist küll. Ma ei ole näinud venda sestsaati, kui olin nendevanune, kuid ma ei saa lasta neil seal üksi olla.” Liz vangutas pead, mõeldes, mida tuleks veel teha. Järgmine raamat pidi ilmuma alles sügisel, seega ei tarvitse tal muretseda reklaamiürituste ja raamaturingreiside pärast. Uue raamatu kallal võib ta töötada igal pool, kuhu saab sülearvuti kaasa võtta. Vähemalt teoorias.

„Ma ei tea, kui kaua me ära oleme,” jätkas ta. „Tõenäoliselt kulub paar nädalat, et seal kõik joonde ajada.”

Peggy tuiutas tööandjat. „Ja niisama lihtsalt lähedki?”

„Mida sa silmas pead?”

„Kas sa ei tahaks natuke järele mõelda? Enamik inimesi kõhkleks. Sa ju isegi ei tunne neid tüdrukuid.”

Tõsi, mõtles Liz. Aga kas tal oli valikut? „Nad on lapsed, ihuüksi, ja nad on minu perekond. Ma pean midagi ette võtma.”

„Täpselt sinu moodi,” tunnistas Peggy. „Hüppad, pea ees, vette ja teed seda, mis on sinu arvates õige. See on imetlusväärne, kuid alati mitte kõige arukam.”

„Keegi peab midagi ette võtma.” Pealegi oli Liz üles kasvanud kõige eest hoolitsedes. Ema polnud selleks vaevunud. „Kui mul õnne on, ei ole ma kuigi kaua ära.”

„Ära muretse. Küll ma siin toime tulen.”

Liz sundis end naeratama. „Ma ei kahtlegi selles. Pakin asjad ja lähen siis Tylerile järele. Me sõidame kohe täna Fool’s Goldi.”

„Võib-olla on päris tore jälle koju minna.”

Liz andis oma parima, et mitte nägu krimpsutada. „Muidugi. Olgu, ma helistan nüüd tüdrukutele.”

Liz ootas, kuni Peggy lahkus, ja võttis telefoni. Ta valis tuttava numbri, lasi telefonil kaheksa korda heliseda ja pani siis toru hargile. Keegi ei vastanud. Muidugi, oli ju tööpäev. Tüdrukud on arvatavasti koolis. Ta proovib hiljem mobiililt uuesti.

Lizil tuli pakkida enda ja poja asjad, helistada paarile sõbrale ja teatada, et sõidab mõneks nädalaks ära, ning saata meil oma toimetajale ja agendile, et öelda sedasama. Logistika, mõtles naine, korjates kokku märkmeid, mida oli teinud oma uue romaani jaoks. Logistikas oli ta kõva. Oskus plaane koostada ja probleeme lahendada oli üks põhjusi, miks talle meeldis oma krimisarja kirjutada. Tööasjades oli ta alati tubli olnud. Ülejäänud elu oli see, mis pani aeg-ajalt komistama.

„Järelemõtlemisega tegelen hiljem,” pomises Liz valjusti. „Praegu on aeg tegutseda.”

Ta lülitas sülearvuti välja, korjas kokku märkmed, paar pastakat, paberit ja märkmiku ning suundus siis magamistuppa.

Veidi rohkem kui tund aega hiljem oli Liz pakkinud asjad, millest loodetavasti piisas, viinud need autosse ning arutanud Peggyga veel kord kõik läbi. Sekretär pidi vaatama maja järele ja kandma hoolt, et kõik arved saaksid makstud.

„Kas sinuga on ikka kõik korras?” uuris Peggy.

„Muidugi. Suurepäraselt. Miks sa küsid?”

Peggy, veidi üle neljakümnene endine tippjuhi abi, kortsutas kulmu. „Lihtsalt uurisin. See pidi olema sulle paras vapustus.” Sekretär kõhkles. „Kui pole kedagi teist, kes tüdrukute eest hoolitseks...”

... võib Liz leida end äkki vastutamas kahe tüdruku eest, keda ta polnud elu sees näinud. „Ma tean. Tegelen sellega siis, kui mul on rohkem infot.”

„Me käisime Maciga mesinädalate ajal Fool’s Goldis. See oli veel siis, kui ma arvasin, et abielu on midagi head. Ma ei teadnud, et sa oled sealt pärit.”

Seda ei tea keegi, mõtles Liz süngelt. Ta leidis, et elu on lihtsam, kui ta oma minevikust ei räägi. „Lahkusin sealt kohe pärast keskkooli ja kolisin siia. Nüüd on minu kodu San Francisco.”

Peggy naeratas. „Kui sul on midagi vaja, siis helista, eks?”

„Kindlasti.”

Liz läks allkorrusele ühele autole mõeldud garaaži ja istus Lexusesse. Ta oli pakkinud neli kohvrit, paar kasti Tyleri lemmikfilmidega, poja Xboxi ja mõned raamatud. Ta tegi mõttes kaasavõetus inventuuri, sest see oli lihtsam kui mõelda sellele, mida ta teeb. Läheb tagasi paika, kus ta pole eales tahtnud olla. Linna, kus ta üles kasvas.

Sekundi murdosa vältel mõtles Liz, kas ta tõesti peab seda tegema. Minema päästma lapsi, keda ta pole elu sees näinud. Siis tõrjus ta selle mõtte. Kedagi teist hetkel ju ei olnud. Ta ei saa jätta kaht tüdrukut omapäi. Ta ajab kõik joonde, lahendab probleemid ja naaseb siis oma elu juurde. Praegu koju jääda polnud lihtsalt võimalik.

Keskpäevane liiklus oli suhteliselt hõre ning Liz jõudis Tyleri kooli juurde umbes kahekümne minutiga. Poeg rääkis oma sõpradega, tehes ilmselt plaane, mida koos ette võtta. Ema väikest linnamaasturit nähes poiss lehvitas ja kiirustas auto juurde.

„Jason ütles, et tema pere läheb päris kindlasti augustis Disneylandi ning nad kavatsevad sulle helistada ja küsida, kas ma võiksin nendega kaasa minna,” ütles poiss kõrvalistmele ronides.

„Tere ise ka,” naeratas Liz.

Poisi näole ilmus lai naeratus. „Tere, ema. Kuidas su päev läks?”

„Huvitavalt.”

„Tore. Kas me nüüd võime Disneylandist rääkida?”

Poeg on minu elu säravaim ja parim osa, mõtles Liz poisi tumepruunidesse silmadesse vaadates. Tyleril oli tema naeratus, kuid kõik muu oli poeg pärinud oma isalt. Nagu poleks Lizi enda DNA piisavalt tugev, et mehe oma varju jätta.

Tyler oli nutikas, lõbus, soe ja hooliv. Tal oli palju sõpru, lahe loomus ning plaan saada arhitektiks. Liz teadis, et poiste puhul on kõige raskem varane teismeiga. Et kolmeteist-neljateistaastaselt muudab Tyler tema elu tõenäoliselt põrguks. Kuid see oli tulevikumure. Praegu oli Tyler kogu Lizi maailm.

Maailm, mille telg oli äsja paigast nihkunud ning mis nüüd vabalangemisel läbi universumi kukerpallitas.

„Disneyland kõlab vahvalt,” nõustus ta. „Ma räägin Jasoni emaga. Kui nad on nõus sind kaasa võtma ja sa tahad minna, siis korraldame selle.”

Poisi naeratus laienes. Siis heitis Tyler pilgu seljataha.

„Vau, kas me läheme kuhugi? Matkama?”

Liz keeras auto tänavale ja võttis suuna I-80 kiirteele. Ta pidi sõitma itta, kuni tuleb ärakeeramiskoht Fool’s Goldi.

„Võib ka nii öelda,” sõnas ta tugevamini rooli pigistades.

Aastate jooksul oli Liz andnud oma parima, et pojale mitte valetada. Oma mineviku ja poisi isa kohta. Enamjaolt oli ta Tylerile lihtsalt öelnud, et on küsimusi, millele ta ei vasta. Nelja-viieselt oli olnud lihtne poisi mõtteid mujale viia. Kaheksaselt oli Tyler olnud tõe väljauurimisel väga järjekindel. Nüüd päris ta vähem, ilmselt seetõttu, et teadis, et ema ei tohi väsitada. Kuid Liz teadis, et poeg mõtleb nende asjade üle endiselt.

„Ma sain täna meili,” alustas ta. „Mäletad, ma rääkisin sulle, et mul on vend?”

„Mhmh. Roy. Ma pole teda kunagi näinud.”

„Ma tean. Ta on minust palju vanem ja lahkus kodust, kui ma olin kaksteist. Ärkasin ühel hommikul ja ta oli läinud. Rohkem pole ma teda näinud.”

Liz mäletas ikka veel ema nuttu, mis oli kehas pidevalt ringleva alkoholi tõttu seda valjem ja ägedam. Alates tollest hetkest oli ema elu pühendatud Roy kojuootamisele. Millelgi muul polnud tähtsust, kindlasti mitte Lizil.

Varsti pärast keskkooli lõpetamist lahkus Liz linnast. Kord, mõni nädal hiljem, oli ta koju helistanud ja öelnud, et mõtles, et peaks ema järele küsima ja teatama, kus ta on.

„Ära enam vaeva näe,” oli olnud naise ainus vastus, enne kui ta toru hargile pani.

„Nii et onu Roy saatis sulle meili?”

„Mitte päriselt.” Liz ei teadnud, kui palju ta peaks pojale rääkima. Tõerääkimine oli üks asi, kõigi üksikasjade avaldamine midagi muud. „Ta on... tal on probleemid ja mina pean aitama. Tal on kaks tütart. Sinu nõod. Melissa on neliteist ja Abby sinuvanune.”

„Mul on nõod? Sa pole mulle sellest rääkinud.”

„Sain nendest ise ka alles täna teada.”

„Aga nad on meie perekond.”

Tõsi, mõtles Liz. Ning sõna perekond tähendas hoolimist ja sidet. Võib-olla oli see nii enamikus paikades, kuid mitte Suttonite kodus. Vähemalt mitte enne seda, kui Liz sai Tyleri. Ta oli teinud kõik, mis suutis, et hüljatusetsüklit lõhkuda. Ta oli otsustanud olla soe ja armastav ema ning pakkuda oma lapsele turvalist kodu.

„Ma ei teadnud üldse, kus Roy on,” jätkas ta. „Ta ei võtnud pärast lahkumist minuga kordagi ühendust.” Liz oli oodanud kuus aastat, lootnud, et vend tuleb ja võtab ta kaasa. Enne kodunt lahkumist oli Roy tema eest alati hoolitsenud. Olnud puhvriks Lizi ja ema vahel. Kaitsnud õde kõige hullema eest.

Ja selleks ajaks, kui Liz oli juba küllalt suur, et minna ise venda otsima, ütles ta endale, et ei hooli enam.

„Kas nad teavad, et me tuleme?” küsis Tyler. „Kas nad minust teavad?”

„Veel mitte, aga saavad teada. Me jääme paariks nädalaks nende juurde.” Liz ei maininud, et Roy on vangis. Selleks on hiljem aega küllalt. Samuti ei arutanud ta pojaga võimalust, et tüdrukud võivad tulla alaliselt nende juurde elama. Võib-olla võtab mõni teine perekond nad enda hoolde.

„Ma kasvasin üles Fool’s Goldi väikelinnas,” ütles ta pojale. „See asub Sierra Nevada mäestiku jalamil.”

„Kas seal lund on?” päris Tyler innukalt. Sest üheteistaastaselt on lume nägemine parim asi, mis üldse olla saab.

Liz naeris. „Juunis arvatavasti mitte, aga jah, lund seal on. Seal on üldse palju teha. Seal saab matkata ja ujuda. Linnas on jõgi ja järv.”

„Me võiksime telkima minna.”

Liz mühatas ebamääraselt, peamiselt seetõttu, et tema jaoks oli telkimine peaaegu võrdne narkoosita südameoperatsiooniga. Juba mõtegi sellele oli ebameeldiv. Kuid ta ei olnud ka üheteistaastane poiss. Teda ei võlunud ka ussikesed, pori, mänguautod ja plastpüssid.

Liz teadis, et need on veel ühed jooned, mis Tyler oli saanud päranduseks oma isalt. Mis oli järjekordne probleem. Mitte jooned, vaid mees ise. Oli äärmiselt tõenäoline, et Ethan elab endiselt Fool’s Goldis. Paigas, kust mees oli käskinud tal eemale hoida. Ta oli väga selgelt mõista andnud, et ei soovi sinna ei Lizi ega tema jõmpsikat.

Noh, mees peab sellega lihtsalt leppima, mõtles Liz endamisi. Tegemist oli hädaolukorraga. Ta ei kavatse Tyleri linnasolekut kuidagi reklaamida ning päris kindlasti ei räägi ta poisile tema isast. Ei mingil juhul, sest Ethan oli nad mõlemad nii täielikult kõrvale tõrjunud.

Ta lahendab tüdrukute mured ja lahkub linnast nii kiiresti kui võimalik. Kui ta peaks Ethaniga kokku põrkama, käitub ta meeldivalt, kuid hoiab distantsi. Ei midagi enamat. Sest pärast kõiki neid aastaid ja kõike seda, millega mehel oli õnnestunud talle haiget teha, ei tunne ta tema vastu enam midagi. Ta on oma vitsad kätte saanud. Peta mind üks kord ja muu säärane.

Liz haaras rooli kõvemini pihku ja heitis pilgu GPS-seadme ekraanile. See näitas teed sihtpunkti ja Liz lootis, et kui sa seal ühele poole saab, aitab tilluke vidin ta tagasi koju.

Ethan Hendrix seisis rahvasumma ja jalgrattureid eraldava barjääri juures. Päike oli palav ja vaatajad lärmakad. Võidusõidu häältes oli midagi erilist, mida ta ilmselt kunagi ei unustanud. Olid olnud ajad, mil ta isegi oli lootnud näha maailma võidusõiduratta seljast. See oli ammu, mõtles ta nüüd, meenutades tuult näol ja valu lihastes, millest võiduiha üle sai.

Võidud olid tulnud kergelt. Võib-olla liigagi kergelt. Ta oli muutunud võistluste ajal hooletuks. Kaheksakümnekilomeetrisel tunnikiirusel kitsukestel ratastel ja kergel raamil võivad vead olla saatuslikud. Ethan ise oli pääsenud paari murtud luuga ning lonkama jäämisega. Kõigi teiste jaoks oli see õnnelik õnnetus. Tema jaoks tähendas see, et võidusõiduga on lõpp.

Nüüd, kümme aastat hiljem, saatis ta mööda kihutavaid rattureid pilguga. Ta märkas oma sõpra Joshi, kes vähendas pärast stardis hilinemist teistega vahet, ning mõtles, mis oleks olnud kui. Kuid see oli rohkem niisama mõte. Nüüd oli kõik teisiti ja Ethan oli sellega rahul.

Ta pöördus barjääri äärest eemale ja kavatses kontorisse naasta, kui silmas äkki rahvasummas naist. Hetke murdosa vältel mõtles Ethan, et kujutab seda lihtsalt ette, et kannab kaunid näojooned, mida ta kunagi ei unusta, üle kellegi teise näole. Polnud võimalik, et Liz Sutton on Fool’s Goldis tagasi.

Ethan astus instinktiivselt lähemale, kuid neid lahutas tänav ja barjäärid kahel pool seda. Punapea tõstis pilgu ja oli seekord näoga Ethani poole. Naine võttis päikeseprillid eest ja mees nägi tema suuri rohelisi silmi ja täidlast suud. Nii kaugelt ei näinud ta tedretähne naise ninal, kuid teadis, et need on seal olemas. Ta teadis isegi seda, kui palju neid on.

Ethan vandus vaikselt. Liz oli tagasi. Välja arvatud naise raamatute tagakaanel, polnud ta teda näinud enam kui kümme aastat. Veel viis sekundit tagasi võinuks ta ausalt öelda, et on naise unustanud, temast üle saanud. Liz kuulus minevikku.

Nüüd vaatas naine kõrvale, nagu kedagi otsides. Ilmselt mitte teda, mõtles Ethan ja naeratas siis. Liz on tagasi Fool’s Goldis. Kes oleks võinud seda arvata?

Ta trügis läbi rahvasumma edasi. Praegu ei pruugi ta naist üles leida, kuid tal oli tunne, et teab, kus Liz hiljem on. Ta läheb sinna ja ütleb naisele tere tulemast tagasi. See oli vähim, mida ta teha sai.

Liz hoidis kohalikku toidukauplusse minnes Tyleril kõvasti käest kinni. Võistluspaika ümbritses tihe rahvasumm, mis paistis üha kasvavat. Oli olnud tobe loota, et ta leiab selles turistide summas üles kaks tüdrukut, keda ta polnud elu sees näinud. Ta ei teadnud ju sedagi, millised nad välja näevad.

Liz osutas siirupijää putka poole ja ostis pojale tema lemmikmaitselist siirupijääd. Mustikaga.

Kõikjal nende ümber vestlesid heatujulised salgakesed võidusõidust. Liz kuulis midagi uue jalgrattakooli ja ehitatava haigla kohta. Muutused, mõtles ta. Fool’s Gold oli viimase kümne aasta jooksul muutunud.

Kuid mitte nii palju, et ta oleks unustanud. Hoolimata sellest, et nad pidid suletud tänavate tõttu ringi tegema, leidis ta kiiresti tee mööda kõrvaltänavaid ja sealt maja juurde, kus ta oli üles kasvanud.

„Kas sa elasid enne San Franciscosse kolimist siin?” küsis Tyler.

„Mhmh, ma kasvasin siin üles.”

„Minu vanaema Suttoni juures?”

„Jah.”

„Ta on nüüd surnud.”

Tyler mainis seda asjalikult, nagu teadaolevat fakti. Ta polnud Lizi ema kunagi näinud.

Kaheksateistaastaselt murtud südamega Fool’s Goldist plehku pannes oli Liz jõudnud San Franciscosse ning leidnud suure vaevaga töö ja peavarju. Siis oli ta avastanud, et ootab last.

Esimeseks reaktsiooniks oli mõte minna tagasi koju, kuid esimene telefonikõne sundis teda ümber mõtlema. Järgmise aasta jooksul oli ta veel kaks korda koju helistanud. Mõlemal korral oli ema teinud tütrele selgeks, et see ei kuulu enam tema ellu. Hülgamine oli valus, kuid mitte eriti üllatav. Ema oli mõlemal korral Lizile naudinguga teatanud, et Ethan Hendrix polnud helistanud ega teda otsimas käinud.

Kui ema neli aastat tagasi suri, ei olnud Liz nutnud, kuigi tundis kahetsust suhte pärast, mida neil ei olnud.

Nüüd, üle vaikse tänava minnes, leidis ta end oma tuttavast lapsepõlvekandist. Majad olid tagasihoidlikud, kahe ja kolme magamistoaga elamud, mille värv oli luitunud ja ukse ees oli tilluke veranda. Mõni üksik maja säras mahajäetud aias siiski erksavärvilise lillena, andes märku, et piirkond on muutumas taas ihaldusväärseks.

Tänava kõige koledam maja asus otse keskel. See riivas silma kooruva värvi ja katkise katusega. Eesõue kattis muru või lillede asemel umbrohuvaip ja aknad olid nii räpased, et ei paistnud õieti läbigi. Ühe katkise aknaklaasi asemele oli löödud vineerplaat.

Liz avas mati alt leitud võtmega ukse. Ta oli siin enne juba põgusa tiiru teinud, et kontrollida, ega tüdrukuid kodus ole. Otsustades räpasele köögilauale kuhjatud õpikute ja tüdrukute magamistoa põrandal vedelevate riiete järgi, ei olnud koolivaheaeg siin veel ilmselt alanud.

Liz suundus õhtuks ostetud toidukraamiga kööki. Pooled köögikapid olid kadunud, nagu oleks keegi alustanud köögi ümberkujundamist ja siis meelt muutnud. Külmutuskapp töötas, kuid oli tühi. Ka kööginurgas asuvas sahvris polnud toitu. Prügikastis oli paar kartulikrõpsupakendit ning ühe kapi peal väike õun.

Liz ei teadnud, mida mõelda. Vennatütre kirja põhjal otsustades olid tüdrukud elanud paar nädalat ihuüksi. Sestsaati kui nende võõrasema oli ära läinud. Kui laste isa on vangis ja linnas ei ela ühtki sugulast, kas ei peaks siis osariigi võimud sekkuma? Kus oli sotsiaalosakond?

Lizi pea oli küsimusi täis, kuid ta otsustas, et tegeleb nendega hiljem. Kell oli juba neli läbi. Tüdrukud peaksid varsti koju jõudma. Kui esialgne tutvus on tehtud, peab ta minema kõigepealt toitu juurde ostma ning siis välja selgitama, mis lahti on.

„Ema!” hüüdis Tyler elutoast. „Kas ma võin telekat vaadata?”

„Niikaua kui su nõod koju jõuavad.”

Peggy oli juba helistanud ja teatanud, et arved on makstud ja kõik peaks jälle töötama. Liz nägi juba, et elekter on tagasi. Kraani keerates hakkas vesi voolama, mis oli tore. Mõni hetk hiljem kuulis ta elutoast multifilmihääli, mis tähendas, et ka kaabeltelevisioon töötas. Tänapäevane elu sellisena, nagu Liz seda tundis, oli taastatud.

Liz kõndis tagasi maja esiküljele ja ronis trepist teisele korrusele, kus suundus otse suurde magamistuppa. See oli ainus ruum majas, kus olid väljas perepildid. Kriimustatud kummutil oli pulmafoto, millel Roy – palju vanem, kui Liz venda mäletas – seisis priskepoolse blondiini kõrval. Siin oli ka paar koolifotot tüdrukutest. Liz astus lähemale ja uuris pilte, otsides tuttavaid näojooni.

Melissal tundus olevat Roy naeratus. Abbyl olid Lizi silmad ja tedretähnid. Mõlemad olid punapead. Melissat oli õnnistatud pehme tumepunase juuksetooniga, Abby oli täielik porgandpea ja nägi välja lausa jumalik. Ehkki Liz kahtles, kas üheteistaastasele tema haruldane juuksevärv veel pikka aega meeldida võiks.

Liz pöördus fotodest ära ja silmitses tuba. Voodi oli üles tegemata, kummutisahtlid lahti tõmmatud ja tühjad. Üllatavalt suures riidekapis rippusid vaid meesteriided. Paar kasti olid täis sokke ja aluspesu – tõenäoliselt oli need sinna pannud Roy naine.

Mälestused täitsid kogu ruumi. Need torkisid teda, kui Liz astus tagasi koridori ja suundus sealt tuppa, mis oli olnud tema oma. Mälestused tõid meelde asju, mida ta oli üritanud kõigest väest unustada.

Ta kuulis ema röökimist, hingas sisse alkoholilehka. Ta mäletas ridamisi tulnud ja läinud meeste madalaid hääli. Enamik ema „sõpradest” oli Lizi eest kõrvale hoidnud, kuid paar tükki olid silmitsenud teda ebamugavust tekitava pinevusega.

Liz astus tuppa, mis oli olnud tema oma. Seinavärv oli teistsugune. Luitunudkollane oli asendatud kahvatu lavendlitooniga. Kuigi seinad olid värskelt värvitud, olid põrandaliistud küll liivapaberiga puhastatud, kuid üle lakkimata. Üle koridori asuvas vannitoas oli põrand üles võetud ning nähtavad olid vineeritahvlid selle all. Tagapool oli Liz silmanud valatud vundamendile püstitatud sõrestikku. Nii palju pooleli jäänud ettevõtmisi, mis tekitasid tunde, nagu oleks vana ja lagunenud maja haavatud.

Seda kõike pole raske muuta, mõtles Liz. Tubli ehitaja ajaks siin mõne nädalaga kõik joonde. Või ehk tuleks vana maja lihtsalt lammutada.

Liz tõrjus sünged mõtted eemale. Ta oli olnud siin vaevalt tunni, kuid juba hakkas maja temast jagu saama. Ta pidi endale meelde tuletama, et tal on San Franciscos suurepärane elu. Töö, mida ta armastab, ilus kodu, imeline poeg. Ta oli lahkunud Fool’s Goldist üle kümne aasta tagasi. Ta oli nüüd hoopis teine inimene. Vanem. Tugevam. Suuteline paari mälestusega toime tulema. Ta ei kavatsenud siia ju igaveseks jääda. Ta teeb selgeks, mis toimub, toimetab tüdrukud sinna, kus nad elama hakkavad, või paneb nende asjad kokku ja viib nad enda juurde. Ainult paar nädalat, kinnitas Liz endale. Kõige rohkem kolm.

Allkorrusele suundudes kuulis Liz elevil hääli. Verandal kõlasid jooksusammud ja eesuks löödi pärani.

Lävel seisid kaks tüdrukut. Pikem ja vanem paistis olevat korraga hirmul ja tundvat kergendust, väiksem hoidis häbelikult tahapoole.

„Tädi Liz?” küsis neljateistaastane Melissa arglikult.

Liz naeratas tüdrukutele ja noogutas. „Tere. Loodan, et sellest pole midagi, et ma sisse tulin. Võti oli sealsamas, kus...”

Ülejäänu jäi välja ütlemata, sest mõlemad tüdrukud tormasid tema juurde ja kallistasid, nagu ei kavatseks enam kunagi lahti lasta.