Читать книгу Üksnes tema. Triloogia 3. raamat - Susan Mallery - Страница 5

Ärge iial soostuge tööintervjuuga olukorras, kus intervjueerija on teid alasti näinud.

Nevada Hendrix oli veendunud, et kuskil on keegi selle tarkuseiva kivisse raiunud või selleteemalise inspireeriva plakati teinud. Ja nähes nüüd Tucker Janackit esimest korda üle kümne aasta, mõistis ta, et see oli tõesti tõsi.

Tal oli olnud plaan. Ning just see ta jalust niitiski. Ta oli lihvinud elulookirjeldust, harjutanud vastuseid erinevatele võimalikele intervjuu käigus esile kerkivatele küsimustele, oli ostnud uue jaki ja maksnud isegi seitsekümmend viis dollarit tobeda hoolduse eest, mis pidi juustele läiget lisama. Tema, kes ta vältis kõikvõimalikke naiselikke asju! Ja nüüd, seistes kuti ees, keda oli omal ajal paljana näinud, tundus juustehooldus raisatud.

„Tere, Nevada.“

„Tere, Tucker.“

Nevada püüdis kõigest väest säilitada neutraalset ilmet. Ta mõistis, et kui vahib meest rabatult ja ammulisui, ei jäta ta endast asjaliku töötaja muljet.

„Ootasin su isa,“ tunnistas ta. Lõppvooru intervjuu kohta saadud telefonikõnes oli talle selge sõnaga öeldud, et ta kohtub härra Janackiga. Ta ei seostanud seda nime kutiga, kellega oli kunagi kolledži ajal läbi käinud.

„Seda projekti juhin mina ja mina palkan ka kogu juhtkonna,“ ütles Tucker, andes märku, et Nevada istet võtaks, mida Nevada ka tegi.

Nad olid ühe Fool’s Goldi hotelli konverentsisaalis. Ronan’s Lodge, mida kohalikud kutsusid Ronani narruseks, oli elegantse sisustusega ilus maja, mille puitosad olid tehtud käsitööna. Mõnes muus olukorras oleks Nevada sellistele asjadele rohkem tähelepanu pööranud ja neid imetlenud. Tema aga ei saanud silmi mehelt, kes oli võtnud istet teisel pool lauda.

Aeg oli Tuckeri vastu heldust üles näidanud. Ta oli endiselt pikk – see ei tohiks ju eriline üllatus olla. Mehed ei muutu ju lühemaks. Tuckeri juuksed olid tumedad ja parasjagu nii palju lokkis, et ta ei näinud välja liiga ilus. Tumedad silmad, kandiline lõug ja naeratusevirve suul, mis lausa kutsus suudlema, olid just sellised, nagu Nevada neid mäletas.

Hmm, ei, manitses ta end. Sugugi mitte suudlema kutsuv. Kaugel sellest. Tucker on ta potentsiaalne ülemus. Või siis mitte – sõltuvalt sellest, kuidas Tucker minevikku mäletab.

Nevada vandus endamisi mõeldes, miks vana Janack poleks võinud veel seda üht projekti ise juhtida. Mis Tuckerisse puutub, siis temaga polnud Nevada iial valmis läbimurret saavutama.

„Pole sind kaua näinud,“ ütles Tucker talle omase naeratusega, mis oli Nevadas tekitanud ikka tunde, nagu ta oleks kõige erilisem tüdruk maamuna peal. Kuigi see oli olnud läbi ja lõhki vale ning murdnud ta südame nii rängalt, et see peaaegu polnudki paranenud.

Ta hingas sügavalt sisse, sundis meeltest kõik mälestused nooremast Tuckerist ja ajas selja sirgu. „Nagu mu elulookirjeldusest näed, on mul tegemist olnud. Pärast kolledžit töötasin paar aastat Lõuna-Carolinas ja omandasin ehitamise kohta teadmisi kõige madalamast tasemest alates. Ehitasime peamiselt ärihooneid ja enne lahkumist juhtisin viiekorruselise maja ehitustöid.“

Tuckeri meelest ei pruukinud see olla midagi erilist, kuid Nevada oli selle üle uhke. „Saime tööd enne tähtaega valmis ega ületanud eelarvet ning ehitusjärelevalve andis meile firma ajaloo parima hinnangu.“

Tucker noogutas, just nagu teaks seda juba. Kui ta oli elulookirjelduse läbi lugenud, siis muidugi teadiski.

„Miks sa sinna ei jäänud?“ küsis ta. „Olen kindel, et nad ei tahtnud sind ära lasta.“

„Ei tahtnudki, aga mina tahtsin tagasi koju tulla.“

„Juured?“

„Jah.“ Nevada püüdis mitte mõelda selle peale, et Tucker polnud oma elus kogenud seda, mis tähendab ühes kohas elada. Tucker oli kasvanud üles mööda maailma ringi rännates. Janack Construction oli ju rahvusvaheline firma. Nevada mäletas, kuidas Tucker oli rääkind Taimaal veedetud suvedest ja Aafrika talvedest.

Ta tajus, et teda ähvardab oht isiklikuks muutuda, ning ta pidi endale meenutama, et tõesti tahab seda tööd.

„Fool’s Goldi naasmisest saadik olen tegelnud peamiselt väiksemate projektidega. Elamuehitusega. Mul on kogemusi erineva suurusega meeskondadega töötamisel ja ma tean meie osariigi ja linna ehitusnõudeid.“ Ta jätkas, tuues välja oma erinevaid oskusi.

„Kollektiiv, kes siin tööle hakkab, on meil üks parimaid,“ ütles Tucker. „Mehed on pikka aega koos töötanud ega suhtu hästi võõrastesse.“

„Kas sa pead silmas võõraid või naisi?“

Tucker naaldus toolile ja saatis talle taas oma jalust niitva naeratuse. „Meie firmas on võrdsed võimalused nii meestel kui naistel, me järgime nii riiklikke kui föderaalseid personaliseadusi.“

„Kui poliitiliselt korrektne! Ma ei karda meestekollektiivi – juhul kui pead silmas seda. Mul on kolm vanemat venda.“

„Mäletan. Kuidas Ethan elab?“

„Hästi. On abielus. Õnnelik. Kui siia pikemalt jääd, peaksid ta üles otsima.“

Kuid kui kõrgemad väed tõesti tema poolel peaks olema, siis on Tucker siin üksnes töölevõtmise perioodil ja sõidab peagi mõnda teise maailmanurka.

„Jään küll. Ma olen siin seni, kuni ehituse esimese faasiga ühele poolele saadakse.“

Kurat. Nii palju siis sellest, et kõrgemad väed on tema poolel.

„Sa töötad Ethani juures,“ tõdes Tucker. „Miks sa tahad minu juurde tööle tulla?“

Nevada ei tahtnud. Tema tahtis töötada Tuckeri isa juures, kuid see polnud võimalik. „Vajan väljakutset,“ ütles ta tõde tunnistades.

„Kas sa projekti mahuga oled kursis?“

Nevada noogutas. Janack Construction oli ostnud linnast põhja jääva neljakümne hektari suuruse krundi. Firma kavatses ehitada suguharu maadele puhkekeskuse ja kasiinokompleksi. Ühtlasi oli firma liisinud osa maad arendajale, kes spetsialiseerus erinevatest tehasepoodidest koosnevate kaubanduskeskuste ehitamisele ja see oli ajanud elevile linnakese kogu naispere.

„Peaksime sellest rääkima,“ tõdes Tucker vaikselt.

Nevada vahtis talle otsa, saamata aru, miks läks Tuckeri kulm projektist rääkides kipra. Ja siis sai ta aru! „See“ polnud sugugi tööga seotud.

„Ei peaks.“ Ta võitles kihuga püsti tõusta ja taganeda, tekitades nende vahele suurema distantsi. „See oli ammu.“

„Nevada,“ alustas Tucker vaikselt.

„Jäta. Sellega on lõpp. See ei tähendanud mitte midagi.“

Tucker kergitas kulme. „Tõesti või?“

Miks ei võiks Tucker olla samasugune nagu kõik teised mehed maamuna peal ning tahta vältida juttu asjadest, mis võisid ebamugavust tekitada? Kas siis tõesti peab asuma uuesti minevikku lahkama?

„Tucker, see oli ammu. Viis rasket ja ebamugavat minutit minu elust. Usu mind, see pole tõesti oluline.“

Tucker vahetas asendit. „Ah et sina näed seda siis niimoodi?“

„Nii see oli. Sa olid täis, mina olin...“ Nevada surus huuled kokku. Tal polnud vähimatki kavatsust lausuda tööintervjuu ajal sõna „süütu“. „Jätame selle.“

„See polnud viis minutit. Ma poleks iial...“

„Issand, halasta!“ Suutmata end talitseda, tõusis Nevada püsti. „Kas tegu on sinu egoga? Sa ei suuda siis taluda tõsiasja, et meie kümne aasta eest aset leidnud lühikese voodiskäiguga ei kaasne häid mälestusi? Saa ometi meheks, Tucker. See pole oluline. Ma ei mõtle selle peale. Tulin siia tööintervjuule, mitte...“ Ta pani suu kinni, kuid talle tundus, et liiga hilja. „Me olime tol ajal ka sõbrad. Kas me ei võiks hoopis selle peale mõelda?“

Ka Tucker tõusis püsti. „Sina ei pidanud meid sõpradeks. Pärastpoole kindlasti mitte.“

Nevada polnud sedasorti, kes oleks hakanud karjuma, ning just sellepärast ta ei hakanudki Tuckeri peale karjuma. Ta sundis end täiesti rahulikuks. „Kas sul on minu töökogemuse kohta veel küsimusi?“

„Ei.“

„Sellisel juhul oli meeldiv sinuga taas kohtuda, Tucker. Tänan, et aega leidsid.“

Ja seda lausudes keeras ta kanna peal ringi ja lahkus nõupidamisruumist. Ta pea oli püsti ja selg sirge. Mitte keegi poleks osanud teda nähes arvata, et sisimas tundis ta end alandatuna ja lööduna.

Raske oli juba seegi, et ta oli pidanud veel kord elama läbi tolle Tuckeriga koos veedetud piinlikkust tekitanud öö, kuid veelgi raskem oli kaotada võimalus saada unelmate töö. Ta oli tõesti soovinud võimalust töötada firmas Janack Construction. Firma oli hea ja ta oleks saanud end erialaselt proovile panna, ilma et oleks pidanud Fool’s Goldist lahkuma. Midagi paremat poleks osanud ihatagi.

Tucker aga heidab ta tema kogemustele vaatamata kõrvale – tüüpiline mees! Kui ääretult ebaõiglane!

Ta keeras kannal ringi ja marssis tagasi nõupidamisruumi. Uks oli veel avatud. Ta nägi, kuidas Tucker ühe kausta portfelli pani.

Tema kausta, mõtles ta süngelt. Paberid, millel olid tema lootused ja unistused.

„Ma olen hea. Ma näen vaeva ja tunnen meie linna,“ ütles ta, kui Tucker pilku tõstes teda nägi. „Ma saan siinsetest inimestest aru ja oleksin saanud sulle kasulik olla. Kuid seda ju ei juhtu, on nii? Ja kõik ühe aastaid tagasi aset leidnud, ilma igasuguse tähenduseta asja pärast. Nii palju siis ausameelsusest.“

Tucker vaatas, kuidas Nevada juba teist korda vähem kui minuti jooksul talle selja keeras ja lahkus. Uks Nevada taga sulgus kindlalt, lõigates Tuckeri vaateväljast Nevada lühikeseks lõigatud blondid juuksed ja sirge selja.

„Sugugi mitte paha lavalt lahkumine,“ tõdes kõrvaluksest sisenev Will Falk. „Millal te voodis käisite?“

Tucker vahtis teisele pahaselt otsa. „Pole sinu asi.“

„Kas sa arvad, et ma tahtsin seda pealt kuulata? Tuginedes sellele, mis tema sinu soorituse kohta ütles, pead midagi ette võtma.“ Neljakümne kahe aastase Willi – kes oli peresõber ja Tuckeri assistent – näol oli lai naeratus. „Viis minutit? Üsna alandav.“

Tucker kiristas hambaid. „Tänan kokkuvõtte eest.“

Tal oli tahtmine röökida, et see oli kestnud kauem kui viis minutit, kuigi tegelikult ei mäletanud ta sellest ööst suurt midagi. Nagu Nevada oli märkinud, oli ta joonud. Ja lisaks sellele arust ära, uppunud rajusse nimega Caterina Stoicasescu. Kahjuks oli ka Nevada mõneks ajaks Cati orkaani meenutavasse elusse kaasatud.

„Keerasid selle täiesti tuksi,“ tõdes Will abivalmilt. „Minu arust oli tal potentsiaali.“

„Ongi. Ma pole temaga veel lõpetanud.“

Will turtsatas. „Tõesti või? Arvad, et ta nüüd veel sinu juurde tööle tuleb?“

„Ta tahab seda tööd.“

„Ei. Ta tahtis seda. Rõhk minevikuvormil. Nüüd ta teab, et see tähendab sinu alluvuses töötamist. Pagana pihta, Tucker, viis minutit?“

„Kas võiksid selle jätta?“

„Ega mul vist muud üle ei jää. Aga sa olid terane poiss, mitte nii inetu, et peegel oleks nutma hakanud. Arvasin ikka, et küll mõni naine su peale halastab ja sind natuke õpetab. Kuid ju ma eksisin.“

Tucker osutas ukse poole. „Välja!“

„Vastasel juhul? Kas sikutad mind juustest?“

Will hirnus uksest välja luugates ikka veel.

Kui keegi teine oleks tema üle naernud, oleks Tucker vihastanud. Kuid Will oli sisuliselt pereliige. Tuckerist vaevu kümme aastat vanem Will oli töötanud firmas keskkooli lõpetamisest saadik ja Tucker oli suhtunud temasse ikka nagu vanemasse venda. Will oli liikunud ametiredelil kähku ülespoole, kuni oli kuue aasta eest aset leidnud õnnetuse tulemusena murdnud mõlema jala luud ja vigastanud selga.

Firma tervisekindlustus kattis ravikulud ja Tuckeri isa jättis Willi palgale. Veel aasta pärast parenemistki ei olnud Will suuteline ehitusplatsil töötama.

Umbes samal ajal hakkas Tucker ise projekte juhtima. Ta pakkus Willile oma abi kohta ja nad olid sellest ajast saadik koos töötanud. Nad moodustasid hea paari ning just sellepärast taluski Tucker sõbra aasimist. See kõik oli muidugi huvitav, kuid ei lahendanud probleemi Nevadaga.

Kasiino-puhkekeskuse projekt oli suur. Nii suurt projekti polnud ta varem juhtinud. Ta vajas head meeskonda ja Nevada sobis sellesse rolli paljudel põhjustel. Ja kuna Tucker tundis ja usaldas teda, ei tahtnud ta lasta Nevadal niisama selga keerata. Kuid kuidas veenda Nevadat, et ta unustaks mineviku ja tuleks tema juurde tööle?

Willi kannul ruumist väljudes mõistis ta taas, et see probleem tema elus oli seotud Caterina Stoicasescuga. Cat oli olnud tõeline põrguline. Tema teele jäänud inimestel polnud muud valikut kui kas karata eest või lasta endast üle sõita ja jääda murtuna ja veritsevana teeservale maha. Temast oli palju kordi üle sõidetud, kuni talle lõpuks aitas sellest, kuidas teda armunud narrina koheldi. Armastus polnud seda kõike väärt. Kahjuks jättis Cat talle klaarimiseks veel ühe jama.

Nevada seisis hotelli ees ja murdis pead, kuhu edasi minna. Kui ta tööle naaseb, võib ta vend Ethan seal olla. Ethan tahab kuulda, kuidas intervjuu läks, mis oleks olnud ju olukorda arvesse võttes igati normaalne. Mida küll öelda? Ethan võib Tuckerit küll sõbraks pidada, kuid ei suhtu kindlasti hästi sellesse, et Tucker oli ta väikese õega maganud, kui too oli olnud alles kaheksateistkümneaastane puutumatu neitsi.

Kuna tööle ei saanud minna, siis mõtles Nevada teiste võimaluste peale. Ta oleks ju võinud minna koju, kuid ei tahtnud oma mõtetega üksi jääda. Nii võiks minna hulluks, mõtles ta tänavat mööda edasi minnes süngelt.

Kümme minutit hiljem sisenes ta Jo baari. Nagu ikka, oli baar valgusküllane ja naistesõbralik. Kuni viimase ajani oli Fool’s Goldil olnud piinlik saladus: meestepuudus. Jo baar kasutas seda ära ja teenindas peamiselt naisi. Eelroogade juures olid kirjas kalorid, telekas oli keeratud tõsielusaadete ja ostukanalite peale ning saadaval olid madala kalorsusega joogid.

Keset nädalat pisut pärast kella kolme polnud külastajaid palju. Baari omanik Jo Trellis oli kolinud Fool’s Goldi nelja või viie aasta eest. Ta tegi majas remondi, ignoreerides levinud arusaama, et baarid peaksid teenindama mehi, ning kui ta uksed avas, saatis teda suur edu.

Jo minevikust ei teatud suurt midagi. Ta oli pikk ja lihaseline ning silmatorkamatul moel ilus. Ainus, mida tema kohta teati, oli see, et tal oli baarileti all püss ning ta oskas seda kasutada.

Jo tuli tagaruumist ja märkas Nevadat lauda istumas.

„Sa oled täna varajane,“ tõdes Jo.

„Tean. Täna on selline päev, kus kõige õigem tundub end täis juua.“

„Selle eest maksad hommikul ränka hinda.“

Kuigi nõuanne oli arukas, tundus hommik praegu kohutavalt kaugel. „Viin toonikuga. Topelt.“

„Süüa ka tahad?“ küsis Jo, kelle hääl kõlas pigem mureliku lapsevanema kui alkoholiga elatist teeniva baariomaniku moodi.

„Tänan, ei. Ma ei taha protsessi aeglustada.“ Kui ta küllalt palju joob, unustab ta kõik. Ja praegusel hetkel tundus unustamine kõige õigem.

Jo noogutas ja lahkus, kuid naasis mõni sekund hiljem suure veeklaasiga.

„Joo vett,“ torises ta. „Pärast veel tänad mind.“

Nevada jõi kuulekalt vett, kuni ta jook lauda toodi. Siis jõi ta sellest aeglaselt pool ära. Nüüd tuleb vaid oodata, mõtles ta. Oodata, et viin hägustaks ta aju ja sunniks selle kohutava päeva meeltest.

Reeglina uskus ta probleemide lahendamisse. Sellesse, et uurida välja, milles asi, pakkuda välja mitu lahendust, valida neist parim ja tegutseda. Ta oli tegudeinimene. Ta püüdis minimaalselt vinguda ja olla meeskonnamängija. Kuid Tucker Janacki puhul polnud sellest abi.

Minevikku ei saa muuta. Ta ei saanud minna ajas tagasi ja teha vale otsus olematuks. Ta oli olnud sellesse mehesse pööraselt armunud ja käitunud järelemõtlematult. Ta oli ise kõiges süüdi. Seda suutis ta aktsepteerida. Kuid teda ajas marru see, et peab selle eest nüüd maksma.

Ta jõi klaasi tühjaks ja andis märku, et talle toodaks järgmine. Veel enne, kui jook kohale jõudis, avanes baari uks ja ta õed astusid sisse. Kiire pilk kellale kinnitas, et sellest, kui ta lauda istus, oli möödas vähem kui veerand tundi.

„Vinge värk,“ hüüdis ta Jole.

Sõber kehitas õlgu. „Tead ju küll, kuidas ma suhtun sellesse, et üksinda juuakse.“

„See on tervendava eesmärgiga.“

„Kui ma vaid saaksin viis senti iga kord, kui neid sõnu kuulen.“

Nevada suunas tähelepanu talle lähenevatele naistele. Õed olid täpselt sama pikad kui ta ise, samasuguste blondide juuste ja pruunide silmadega. See polnud sugugi üllatav, võttes arvesse, et nad olid ühemunakolmikud.

Kui nad väiksed olid, oli kõigil – kaasa arvatud oma pere – suuri raskusi, et neil vahet teha. Kuid nüüdseks olid nad arendanud välja igaüks oma joone ja see käis nii riietumise kui ka isikupärase stiili kohta. Montana juuksed olid pikad ja lokkis, tema armastas lillelisi kleite ja pehmust. Dakota stiil oli asjalikum, kuigi see, et ta oli praegu rase, tegi tema eristamise teistest veelgi lihtsamaks.

Nevada oli pidanud ennast ikka teistest mõistlikumaks – kui ta praegune olukord kõrvale jätta. Ta veetis suurema osa päevast ehitusplatsidel, kus teksad ja töösaapad olid pigem vajadus kui moemeelest tingitud. Ta langetas arukaid otsuseid, mõtles asjad läbi ja andis endast parima, et vältida kahetsemist. Tucker oli kõige suurem muhk muidu ta nii siledal ja pisut üksildasel eluteel.

„Tere,“ ütles Dakota ta vastas istet võttes. „Jo helistas.“

Montana istus Dakota kõrvale ja kallutas pead. „Ta väitis, et sa jood.“

Nevada vaatas tühja klaasi tõstes Jo poole. „Vahest quesadilla’t ka,“ hüüdis ta.

„Mina sain nagu aru, et sa ei taha süüa.“

„Mõtlesin ringi.“

„Väga hea.“ Jo tuli laua juurde ja võttis ta tühja klaasi, seejärel võttis ta Dakota ja Montana tellimused. „Kui sul oleks vaid nii palju mõistust, et teha sellele lõpp enne, kui pohmaka saad.“

„Kahju küll, aga seda ei juhtu.“ Nevada ootas, kuni Jo oli lahkunud, ja vaatas siis õdedele otsa. „Te jõudsite siia kiiremini, kui ma oodata oskasin.“

„See on see uus leiutis, mis kannab nime telefon,“ märkis Montana. „Kiirendab suhtlemist.“

Dakota pani mõlemad käed lauale. „Mis lahti? See pole sugugi sinu moodi. Sina ei joo keset päeva.“

„Kui nüüd täpne olla, siis on keskpäev möödas.“ Nevada silmad tõmbusid kissi. Ta tundis seda. Õhkõrna suminat ajus.

„Olgu. Sa peaksid olema kontoris, sina aga hoopis...“ Dakota ohkas. „Intervjuu. See oli ju täna.“

„Mhmh.“ Nevada vaatas baari poole soovides, et Jo teeks kiiremini.

„See pidi ju hästi minema,“ ütles alati nii lojaalne Montana. „Kas härra Janack ei saanud siis aru, kui hästi sa sellele kohale sobid? Kohalikega asju ajades vajab ta just sinusuguste kogemustega inimest. Pealegi näed sa ju väga kena välja.“

Nevada hingas sisse küpseva tortilja ja juustu aroomi. Ta kõht korises. Ta polnud lõunat söönud – kuna ta oli intervjuu eel närvis, oli ta hoopis tööd teinud.

„Mis juhtus?“ küsis Dakota, kellele Nevada välimus näis vähem huvi pakkuvat kui õele. „Miks sa arvad, et intervjuu hästi ei läinud?“

„Mis paneb sind arvama, et ma niimoodi mõtlen?“ küsis Nevada, sumin iga sekundiga tugevamaks muutumas. Sellelegi vaatamata võttis ta kohe suure lonksu, kui Jo uue klaasi lauale pani.

„Joomine andis selleks esimese viite.“

Psühholoogist õe omamine on nagu kahe teraga mõõk, mõtles Nevada. „Ma ei taha sellest rääkida. Kui ma oleksin tahtnud, siis oleksin teie poole tulnud. Aga ei tulnud. Ma olen siin ja joon ennast täis. Jätke mind rahule.“

Õed vahetasid pilgu. Kui Nevada oleks tahtnud, oleks ta ilmselt aru saanud, mida nad mõtlesid. Nad olid ju geneetiliselt ühesugused. Kuid praegu huvitas teda üksnes Jo väikesest köögist hoovav lõhn.

„Nevada,“ alustas Montana leebel toonil.

Enamat polnud vaja. Vaid üks sõna. Nevada raputas pead. Miks ta ei võiks olla samasugune nagu teised inimesed ja oma peret mitte taluda? Sel hetkel tundus küll perest võõrandumine väga hea mõttena.

„Olgu siis,“ torises ta. „Intervjuu polnud mitte härra Janackiga – mitte isaga, Elliotiga, vaid Tuckeriga.“

„Kas toosama, kes oli kunagi ammu Ethani sõber?“ küsis Dakota. Tundus, et ta pole asjades päris kindel. See oli ka arusaadav, võttes arvesse, et tema oli puutunud Tuckeriga kokku üksnes korra tol suvel, kui nad veel päris väikesed olid.

„Ma ei saa aru,“ ütles Montana. „Kas tema juhib siis nüüd firmat?“

„Kogu seda projekti,“ ütles Nevada ikka veel silmitsedes kööki viivat ust.

„Miks ta siis probleem on?“ küsis Dakota.

Nevada jättis lootuse niipea süüa saada ja vaatas õdedele otsa. „Ma tunnen Tuckerit. Kui ma kolledžisse läksin, käskis Ethan mul ta üles otsida ja ma tegin seda.“

„Selge,“ ütles Montana, kuigi ta hääletooni järgi võis öelda, et ta ei saanud millestki aru. „Aga kas tema tundmine pole siis hea asi?“

„Ma magasin temaga. Ütleme nii, et see oli üks väga ebamugav intervjuu.“

Jo ilmus quesadilla ja mitme salvrätiga. Ta pani Dakota ette taimetee ja andis Montanale dieetjoogi. Asetanud keset lauda korvi kartulikrõpsudega ja kausi salsaga, eemaldus ta lauast.

Nevada võttis tüki quesadilla’t ja lõi sellele õdede suuri silmi ignoreerides hambad sisse.

„Ega ometigi mitte täna,“ lausus Montana sosinal. „Ega sa taha ometigi öelda, et temaga täna magasid?“

Nevada sõi suu tühjaks. „Ei. Intervjuu ajal me ei seksinud. See oli varem. Kolledži ajal.“

Ta sõi pisut veel, õed talle ootusrikkalt otsa vahtimas. Montana kannatus katkes esimesena.

„Mis juhtus?“ küsis ta. „Sa pole meile sellest sõnagi iitsatanud.“

Nevada pühkis käed salvrätti ja võttis lonksu. Nüüd oli sumin juba tugevam, mis tegi saladuse paljastamise lihtsamaks.

„Kui ma kolledžisse läksin, palus Ethan mul Tuckeri üles otsida. Ta töötas seal kandis.“

Kuigi nad olid õdedega väga lähedased, olid nad otsustanud minna erinevatesse kolledžitesse. Neli aastat eraldi elatud elu tagas neile võimaluse oma identiteet välja kujundada – või midagi selle jama sarnast, mõtles ta. Kuigi tol ajal oli see tundunud hea idee, mõtles ta nüüd, et kui mõni õde oleks läheduses olnud, oleks ehk kõik paremini läinud.

„Mul polnud erilist tahtmist mõne tema sõbraga aega veeta,“ jätkas ta, „aga Ethan käis muudkui peale ja nii ma siis tegingi seda. Ma helistasin Tuckerile ja leppisime kohtumise kokku.“

Ta mäletas ikka veel, kuidas oli läinud suurde tööstushoonesse. Ruumide kõrgus võis olla oma kümme meetrit, kõigist akendest hoovas sisse valgus. Keset ruumi oli tohutu suur platvorm ja sellel ilus leeklambiga naine. Kuid Nevada tähelepanu köitis platvormi kõrval seisev mees. Täiskasvanud Tucker oli hoopis midagi muud kui too poiss, keda tema mäletas.

„Ja nii see läks,“ ütles ta järgmist suutäit võttes ja suud tühjaks süües. „Heitsin talle vaid ühe pilgu ja armusin ülepeakaela. Ma olin täiesti abitu.“

Montana kummardus laua kohale. „See pole ju paha, on ju nii?“

„On küll, kui kõnealune kutt on meeletult armunud kellessegi teise. Tal oli tüdruk.“ Kui Cati võib nii labase sõnaga nimetada. „Mina olin tema järele hull, tema oli aga hull tolle tüdruku järele ja too tüdruk tahtis mu sõber olla. Täielik põrgu.“

„Kes ta oli?“ küsis Dakota. „Kas samuti mõni tudeng?“

Nevada kehita õlgu. „See pole oluline.“ Ta ei kavatsenud neile mingil juhul tüdruku nime öelda. Nimi võib olla neile tuttav ja Nevadal polnud vähimatki tahtmist Catist rääkida.

„Käisin nendega paar korda väljas,“ ütles ta. „Siis ei suutnud ma seda enam taluda ja tõmbusin eemale. Ühel õhtul kuulsin, et nad läksid lahku, ja läksin Tuckerit vaatama. Ta oli kõvasti võtnud ja me seksisime, aga see oli armetu.“

Ta ei maininud, et oli sisuliselt Tuckeri voodisse viskunud. Ja et kui nüüd tagasi vaadata, siis oli ta isegi mõnevõrra üllatunud, et Tucker üldse mäletas, et see oli olnud tema. Tucker oli ju olulisel hetkel hüüdnud Cati nime.

Ta ohkas. „See oli paras jama. Nad leppisid ära, mina olin endast väljas ja kogu lugu. Ma pole neid kumbagi pärast seda näinud. Kuni tänase päevani.“

See polnud sugugi kõik. See, et Tucker oli eelistanud temale Cati, polnud õigupoolest üllatav. Cat oli ilus ja palju huvitavam ning pealegi olid nad ju enne teda koos olnud. Kuid sellelegi vaatamata oli Nevada süda murtud ja ta tundis tohutut alandust. Pealegi oli seks olnud kohutav. Nii kohutav, et ta oli oodanud kolm aastat, kuni riskis uuesti kedagi endale nii lähedale lasta.

„Ma tahtsin seda tööd,“ ütles ta joogiklaasi võttes. „Ma tahtsin seda võimalust.“

„Sa ei tea ju, et ta ei palka sind,“ ütles Montana. „Sina oled ju parim kandidaat.“

„Kardan, et see ei ole otsustav faktor.“

Dakota jõi teed. „Kas teda uuesti näha oli raske?“

„See oli šokk. Lootsin näha ta isa. Aga sa ei küsi ju seda.“

„Ei.“

Nevada mõtles hetke sõnadesse panemata jäänud küsimuse üle. „Ma olen temast üle saanud. See oli nii ammu ja mina olin siis noor ja rumal. Nüüd on kõik hoopis teistmoodi.“

„Nii et sul ei ole siis enam mingeid tundeid?“ küsis Dakota.

„Mitte ühtegi.“

Nevada lausus seda nii kindlal toonil, kui üks peaaegu purjus inimene seda teha suudab. Hea uudis oli see, et ta oli üsna kindel, et ei valetanud.