Читать книгу Ei keegi muu kui sina - Susan Mallery - Страница 4

„Ma näen lihtsalt kohutav välja,” kurtis Shelley toolile istuma potsatades ning nägu kätesse peites. „Ma saan ainult öösiti ringi hiilida, kui ma ei taha väikesi lapsi ära hirmutada.”

Jill Strathern istus oma assistendi kõrvale ja patsutas teda lohutavalt seljale. „Sa ei näe sugugi kohutav välja.”

„Sul on õigus.” Shelley tõstis ninaga tõmmates pea. „„Kohutav” polekski nii hull.” Ta lasi kuuldavale summutatud nuuksatuse.

„Kõike annab ju parandada,” kinnitas Jill. „Ega sa siis eluks ajaks selliseks jää.”

„Aga mu psüühika on küll eluaegse matsu saanud.”

„Sellest saad sa kindlasti üle.”

Õigupoolest oli Jill selles täiesti veendunud. Shelley oli lahkunud eelmisel õhtul töölt täis elevust, kuna oli teel uude trendikasse juuksurisalongi. Ta oli läinud sinna lootuses, et ta juustele antakse värske värv ja tehakse kerged triibud. Kuid salongist lahkudes olid ta juuksed tuksi keeratud: juurelokkide tegemine polnud saavutanud soovitud tulemust, värv oli midagi oranži ja messingi vahepealset ning lõikus... noh, seda võis kirjeldada ehk kõige paremini sõnaga „ebaõnnestunud”.

„Tead mis? Mul on suurepärane mõte.” Jill tõusis, läks laua juurde ja lappas elektroonilist aadressmärkmikku. „Ma tean täpselt, kes su pea korda teeb.”

Shelley tõstis pilgu. „Kes?”

„Anton.”

Shelley tõmbas kopsud õhku täis ja esimest korda sel hommikul täitis ta paistes silmi lootusesäde. „Anton? Kas sa siis tunned teda?”

Nagu Madonna, oli ka Anton nii kuulus, et temast rääkides ei kasutatud perekonnanime. Kahevärvilised triibud ja soeng maksis sama palju kui väike importauto, kuid rikkad ja kuulsad usaldasid oma juuksed tema võlukätesse.

„Ma olen tema advokaat,” vastas Jill laia naeratusega. „Helistan talle kohe ja teen selgeks, et meil on hädaolukord. Olen kindel, et tema abiga saab su pea korda.”

Veerand tundi hiljem oli Shelley saanud aja sama päeva õhtupoolikuks. Jill lubas tal varem ära minna ja teha töölt puudutud aja tagasi paaril hommikul varem kohale tulles.

„Sa oled võrratu,” tunnistas Shelley Jilli kabinetist lahkudes. „Kui peaksid kunagi mu abi vajama, pruugib sul vaid öelda. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ükskõik mida. Uut neeru. Olla su lapsele surrogaatema – ükskõik mida.”

„Ehk oleksid siis nii kena ja vaataksid üle selle dokumendi, mille su lauale panin,” vastas Jill naerdes. „See peab hommikuks valmis olema.”

„Saab tehtud. Jalamaid. Tänan.”

Jill pöördus endamisi naerdes arvuti poole. Kui vaid õnnestuks kõik elus ette tulevad probleemid niisama lihtsalt ära lahendada.

Kaks tundi hiljem tõstis ta pilgu töölt. Tal oli kohviisu. Tassike kohvi aitaks ajul ärksa püsida. Ta tõusis ja läks kontori keskosas paikneva söögitoa poole, kus ootasid energialaksu tulvil suured kohvitermosed.

Tagasiteel läks ta kontori teise tiiba, kus töötas ta abikaasa, kes oli samuti kolm aastat selles advokaadibüroos töötanud. Nad mõlemad olid viimastel nädalatel nii pikki päevi teinud, et polnud teineteist õieti näinudki. Jillil oli auk. Kui Lyle’il peaks samuti aega olema, võiks ju minna koos lõunale.

Lyle’i assistent oli ära ning mehe kabinetiuks kinni. Jill koputas korra ja lükkas ukse lahti. Ta astus vaikselt, et mitte meest segada, kui too peaks näiteks telefoniga rääkima.

Mees oli tõesti hõivatud, kuid mitte telefonikõnega. Jill jäi keset kabinetti seisma. Ta hing jäi kinni ning kohvikruus kukkus vaipkattega põrandale. Ta ise ei mäletanud, et oleks kruusi käest pillanud, kuid tundis, kuidas kuum kohv säärtele pritsis.

Ta mees, kellega oli olnud abielus kolm aastat, kellega elas ja töötas koos, kellele tegi süüa, seisis töölaua kõrval. Ta pintsak oli tooli seljatoel, püksid jalge ümber maas ning ta oli ametis assistendi keppimisega. Õigupoolest lausa nii ametis, et ei märganudki Jilli sisenemist.

„Just nii, kullake,” hingeldas Lyle. „Just nii.”

Kuid naine nägi Jilli. Ta nägu tõmbus kahvatuks ja ta tõukas Lyle’i eemale.

Hiljem mäletas Jill vaikust ja muljet, nagu kõik oleks toimunud aegluubis. Hiljem mäletas ta seda, kuidas paberid lendasid põrandale, kui assistent üritas end püsti ajada ning sukkpüksid üles tõmmata. Hiljem oli Jillil tahtmine Lyle maha lüüa. Kuid sel hetkel oli ta täiesti rabatud.

See ei ole võimalik, mõtles ta endamisi. Lyle oli ju tema mees. Lyle oleks pidanud ju teda armastama.

„Järgmine kord koputa,” lausus Lyle kummardudes ja pükse üles tõmmates.

Aga ta oli ju seda teinud, mõtles Jill, kes oli nii rabatud, et ei tundnud õieti mitte midagi. Siis keeras ta kanna pealt ringi ja tormas kabinetist välja.

Nelikümmend üheksa tundi ja kaheksateist minutit hiljem leidis Jill, et elavalt maetud olla on Lyle’ile kaugelt liiga kerge karistus. Kuid ta haudus tõsist kättemaksu. Kuna tal polnud kahjuks aga vähimatki aimu, kuidas seda ellu viia, rahuldus ta kujutelmaga sellest, kuidas janusse kõngev Lyle lamab kõrbes tee ääres, samas kui tema saja viiekümnese tunnikiirusega mehest mööda tuhiseb. Talle meeldis mõte sellest, kuidas ta tulevane eksabikaasa seal hinge vaagub.

„Igavene närune valelik ilge lurjus,” pomises ta endamisi, võttes hoogu maha, et kiirteelt läände keerata.

Too igavene närune valelik ilge lurjus oli samal ajal San Franciscos ja kolis kabinetti, mis oleks pidanud olema õieti tema, Jilli, noorempartneri kabinet. Kahtlemata tähistab mees ametikõrgendust – mis oleks pidanud saama osaks temale – sellega, et viib oma assistendi välja ja võrgutab teda siis veiniga kollektsioonist, mille tema oli kogunud, ning viib naise siis voodisse, mis oli olnud nende oma.

Jah, tõsi. Jilli halb päev polnud veel sellega lõppenud. Vähe sellest, et ta oli tabanud mehe otse teolt; sama päeva õhtupoolikul oli ta vallandatud.

„Loodan, et Lyle saab mõne suguhaiguse ja ta meheau kukub otsast,” mõtles ta valjult, kuid parandas siis ennast. „Mitte just „au”. Õigupoolest ei midagi, mille üle uhkust tunda. Ma pidin pidevalt orgasme teesklema, sa igavene närune valelik ilge lurjus.”

Mis veelgi hullem: ta oli mehele süüa teinud. Jill oli valmis leppima nigela voodieluga, kuid mõte sellest, et ta oli hiilinud tähtsatelt kohtumistelt minema selleks, et Lyle saaks süüa kodus tema valmistatud õhtusööki, ajas ta lausa keema.

Tal oli tahtmine lasta aknad alla ning karjuda merekargesse õhku, kuidas ta küll vihkab oma meest ning kuidas ei jõua lahutuse jõustumist ära oodata. Ta soovis, et poleks seda meest iial kohanud, et poleks temasse iial armunud ega temaga iial abiellunud. Kuid polnud ju vähimatki mõtet hirmutada tee pervel olevaid merikajakaid ega pargis kabet mängivaid vanamehi.

Selles muidu täiesti mustas olukorras oli ainsaks helgemaks hetkeks see, et Shelley juuksed olid tulnud välja lausa filmitähelikult jumalikud. Hea seegi, mõtles Jill punase tule all seisma jäädes ning esimest korda pärast San Franciscost lahkumist ringi vaadates. Tõeliselt ringi vaadates.

Taevane arm küll, ta oli tagasi kohas, kuhu polnud tahtnud enam iial jalga tõsta. Tundub, et ebaõnneahel jätkub, mõtles ta, taibates, et ta oli selline inimene, kes sai tõesti tagasi koju minna.

Los Lobos oli väike California suvituslinn. Siin võis osta kohvikus kodutehtud jäätist, pagariäris kodutehtud pirukaid ja Mehhiko grillis parimaid fajita’sid kogu osariigis. Elanikud lukustasid uksi üksnes turismiperioodil. Linnakese sadamasild oli muinsuskaitseobjekt ja kõigi pühakute päeva ajal rannas peetav kõrvitsafestival oli üks aasta tähtsündmusi. Mõne meelest oli see paradiis, Jilli arust aga sarnanes siin elamine põrgus karistuse kandmisega. Ka selle eest Lyle veel saab.

Vähemalt oli nende pere maja antud muinsuskaitse käsutusse ning seetõttu pääses ta alandusest kolida tagasi oma kunagisse tuppa. Tema kodumajas tehti remonti, et taastada selle omaaegne saja viiekümne aasta tagune uhke välimus, ning seega kolis ta ajutiselt tädi Beverly juurde.

Mõte tädi soojale naeratusele ja majale tulvil aroomikausikesi pani Jilli tugevamalt gaasipedaalile vajutama. Ta sõitis läbi kesklinna – nii palju, kui seda oli – ja jõudis linna lõunapoolsesse osasse. Pärast mitmeid käänakuid keeras ta 1940ndatel ehitatud kahekorruselise maja ette. Laia terrassi katus toetus kivivooderdisega sammastele. Terrassil võis istuda rotangpalmitoolides ja vaadata, kuidas elu veereb. Jillil oli küll pigem tuju end kerra tõmmata ja haavu lakkuda, kuid see läheb mööda ja siis mõnuleb ta suurima hea meelega kiige kõrval kiiktoolis.

Ta parkis maja ette ja ronis autost välja. Tädi Bev oli ilmselt suure eendakna juures ja nägi ta tulekut, kuna tuli kohe välja ja trepist alla.

Beverly Antoinette Cooper, keda sõbrad nimetasid Beviks, oli sündinud jõukas perekonnas. Raha polnud just jalaga segada, kuid seda oli parasjagu nii palju, et tal polnud vaja tööle minna, kuigi ta oli pärast kolledži lõpetamist töötanud paar aastat õpetajana. Väikest kasvu leekivpunaste juuste ja laia naeratusega Bev oli olnud pere kahest lapsest noorem. Ta oli kolinud Los Lobosesse pärast seda, kui ta õde oli abiellunud Jilli isaga, ning oli otsustanud siia jääda.

Jill oli talle selle eest just nüüd ääretult tänulik. Tädil polnud kommet hukka mõista ega kritiseerida. Reeglina jagas ta kallistusi, armastust ja vahel ka nõuandeid. Bev ise oli arvamusel, et tal on ülemeelelised võimed, kuigi selle kohta oli raske midagi öelda. Tundes end esimest korda paremini pärast seda hetke, kui oli sattunud büroos Lyle’ile ja ta assistendile peale, läks Jill ümber auto kõnniteele ja jäi naeratades seisma.

„Siin ma siis olen.”

Tädi nägu tõmbus naerule. „Lahe auto.”

Jill heitis pilgu läikivale mustale BMW E-60le. „Viib sinna, kuhu vaja,” tõdes ta õlgu kehitades.

„Ah-ah. Lyle’i oma või?”

„California seaduste kohaselt on abikaasade vara ühine,” märkis Jill napisõnaliselt. „Kuna ta ostis selle pärast abiellumist, on see minu auto sama palju kui tema oma.”

„Sa võtsid selle tema välja vihastamiseks.”

„Enam-vähem nii jah.”

„Tubli tüdruk.” Tädi heitis kulmu kergitades pilgu Jilli särgile. „Sõid autos?”

Jill märkas plekki sajaprotsendilisest Egiptuse puuvillast eritellimusel tehtud särgil, mille oli teksadele peale visanud. Särgi varrukad olid liiga pikad ja sellesse oleks võinud kaks ja pool teda panna, kuid Lyle kandis seda särki vaid väga erilistel puhkudel, oli tellinud selle Hongkongist ja maksnud selle eest viissada dollarit. Tal oli neid neli tükki. Ülejäänud kolm olid Jillil kohvris.

„Burrito,” tõdes Jill, nühkides pruunikaspunast plekki otse parema rinna all. „Võib-olla ka pisut teravat kastet. Pidasin tee peal Taco Bellis kinni.”

„Ja nüüd ütle veel, et sõid autos,” õhutas Bev kelmikal toonil. „Lyle’ile ei meeldi, kui autos süüakse.”

„Ainult autos sõingi,” kinnitas Jill.

„Väga hea.”

Bev sirutas käed välja. Jill kõhkles vaid hetke, enne kui viskus temast väiksema tädi sooja embusse. Ta oli kaks päeva seda kõike endas hoidnud ja tegelnud üksnes oma maailma kokku pakkimise logistika korraldamisega. Kõik ta tunded olid surutud vaka alla hetkeni, kuni nende valla päästmine tundus ohutu. Ja tuli välja, et see hetk oli nüüd kätte jõudnud.

Ta nägu lõi lõõmama, rinnus pitsitas ning ta hakkas üle kogu keha värisema.

„Ma nägin seda oma silmaga pealt,” sosistas ta valust ja mahasurutud pisaraist käheda häälega. „Kontoris. See oli nii kohutav. Ta ei võtnud isegi riideid seljast – ta püksid olid põrandal jalge ümber maas ning ta nägi nii tobe välja. Miks see naine küll ei käskinud tal riideid seljast võtta?”

„Mõnedel naistel pole eneseväärikust.”

Jill noogutas. „Mina vähemalt sundisin teda alati riideid seljast võtma.”

„Tean.”

„Aga mitte see ei teinud kõige rohkem haiget,” jätkas ta, silmad pisaraist kipitamas. „Ta röövis minu ametikõrgenduse. Ma olin nii meeletult vaeva näinud, toonud firmasse kliente. Tema aga röövis minu ametikõrgenduse ja mina sain kinga.”

Nüüd vallandus pisaravool. Jill oli püüdnud neid maha suruda, kuid oli liiga hilja. Pisarad kõrvetasid ta nahka ja tilkusid tädi õlale.

„Ma ei saa üldse aru, miks ma olen pigem marus, mitte solvunud,” lausus ta murduval häälel. „Miks läheb mulle rohkem korda mu töö kui abielu?”

Jill esitas selle küsimuse retooriliselt. Kuid talle tundus, et vastus oli neil mõlemal juba olemas.

„Tahad ta autole kriimu tõmmata?” küsis tädi.

Jill ajas end sirgu ja tõmbas käeseljaga üle näo. „Vast kunagi hiljem.”

„Tegin küpsiseid. Lähme sööme küpsiseid.”

„Hea mõte.”

Bev võttis tal käest ja vedas maja poole. „Olen siin üht-teist uurinud. Mul vist õnnestub Lyle’ile needus peale panna. Kas see aitaks?”

Jill tundis, kuidas valu andis iga sammuga järele. Los Lobos polnud vast tõesti parim koht, kus mõnusalt aega veeta, kuid tädi kodu oli tundunud ikka turvalise pesana.

„Needus oleks hea mõte. Kas talle mädapaised saaks organiseerida?”

„Võime ju proovida.”

Kaks tundi hiljem olid Jill ja tädi söönud ära ligemale tosina suurt šokolaadiküpsist ja võtnud üsna mitu klaasi brändit.

„Ei midagi pahatahtlikku,” ütles Jill, tundes üsnagi suurt uhkust, et sai suust sõna „pahatahtlik” – brändi oli ta vere kuumaks kütnud ja aju pehmeks teinud. „Nii et selle asemel, et bemarile kriim peale tõmmata, pargin vast selle hoopis keskkooli pesapalliplatsi kõrvale. Autole põrkuvad möödavisatud pallid võiks ju sellele teatava jälje jätta,” lausus ta itsitades. „Saad aru? Jälje? Sõna kaks erinevat tähendust?”

Tädi ohkas. „Sa oled svipsis.”

„Pole kahtlustki. Ja tunnen end kõigele vaatamata üsna hästi. Poleks seda uskunudki. Arvasin, et olen mitu päeva lössis. Kujuta ette siin töötamist.” Ta tegi grimassi ja tundis, et hea tuju hakkab teda maha jätma. „Hea küll, selle peale on õigupoolest arukam mitte mõelda. Pean silmas oma siinset uut praksist, kuigi see pole õieti minu oma. Tegelen sellega seni, kuni leian õige töö. Lyle’ist ei mõtle ka. Kuigi lahutus on hea. Seda tahan ma tõesti. Ma tahan, et meie abielu poleks nagu üldse olnudki.” Ta võttis veel ühe küpsise. „Kas saaksime ta auruks muuta? Kas see oleks sisuliselt mõrv?” Ta ohkas. „Ükskõik. Tean, et oleks. Ma ei taha litsentsist ilma jääda. See oleks liig mis liig.”

Küpsisepuru pudenes ta rinnale, pleki kõrvale, kuhu oli brändit läigatanud. Ta pühkis puru ära, kuid määris seda tehes särgi šokolaadiseks.

„Pean end puhtaks kasima,” ütles ta poolenisti söödud küpsist käest pannes. „Ma ei käinud enne San Franciscost lahkumist hommikul duši all.”

Rääkides haaras ta pihku oma lokkis juuksepahmaka. Eelmisel hommikul duši all käies polnud ta viitsinud jännata juuste föönitamise, triikimise ja aeganõudva hooldusprotsessiga, millega ta tavaliselt oma metsikut pahmakat taltsutas. Selle tulemusena meenutas ta elektrilöögi saanud Frankensteini koletist. Tal oli kindel veendumus, et ta näeb jube välja.

Jill ajas end püsti. Kuna ta polnud viimase kahe ööpäeva jooksul eriti palju maganud ja oli nüüd veel brändit ka joonud, hakkasid roosid köögitapeedil ta silme ees virvendama.

„See ei saa head tähendada,” pomises ta.

„Kui oled duši all ära käinud, tunned end paremini,” kinnitas tädi. „Sa ju mäletad, kus kõik on?”

„Mhmh. Üleval.” Mõte trepist üles ronimisest pani ta pea ringi käima.

Pliiditaimer helises samal hetkel, kui keegi uksele koputas. Tädi tõusis aknaaluse ümmarguse laua tagant ja andis Jillile märku, et too läheks teeks ukse lahti.

„Vaata, kes on. Sinu praeguses seisus ei tohi sinu kätte kuumi küpsetusplaate anda.”

„Saab tehtud.”

Jill läks ukse poole, põrgates vaid korra vastu seina. Tal tekkis silme ette pilt, nagu oleks ta elektriauto autodroomil, ja see pani ta itsitama. Ust avades oli ta endiselt selle lustaka mõtte vallas.

Oli vaid paar asja, mis oleks võinud ta praeguse olukorra veelgi hullemaks muuta: mõne lähedase inimese kaotus; arvamus, et ta ei pääse enam iial Los Lobosest, et töötada mõne suurlinna advokaadibüroos; ja kohtumine Mackenzie Kendrickiga olukorras, kus tema nägi välja nagu narts.

Ja üks neist kolmest variandist oligi kohal, mõtles ta, vahtides tädi lävel seisvat meest. Kas välk ei võiks teda palun maha lüüa?

Ilmselt mitte, mõtles ta tumesinistesse silmadesse vaadates ja uurides mehe tuttavaid, lausa valu tegevalt nägusaid ja tugevaid näojooni. Mackenzie nägi välja vanem, kuid eks kõik olid ju vanemaks saanud. Mees pani endiselt ta südame põksuma nagu karaokemonitoril hüpleva kuulikese. Või oli see hoopis brändi süü?

Tema teada oli Mac Kendrick kolinud Los Angelesse ja liitunud politseiga. Viimati oli ta Maci näinud kaheksateistkümneaastasena, kui mees oli tulnud armeest koju puhkusele. Tookord oli tema läinud mehe tuppa, lasknud kleidi põrandale langeda ning pakkunud mehele oma alasti keha – mees oli aga selle peale oksele hakanud.

Sellised mälestused aitasid ta untsu läinud abielu õige nurga alt näha.

„Mac,” lausus ta, manades esile meeldiva ja rõõmsameelse tooni, lootes samas, et see ei kõla liiga tehtuna.

Mac kortsutas kulmu, mille tulemusena ta kulmukaared tõmbusid kokku ning silmanurgad kurruliseks. Jill pidi nägema kohutavat vaeva, et mitte ohata selle peale, kui nauditav mees niimoodi välja nägi. Talle meenusid plekid seljas oleval liiga suurel särgil just siis, kui mehe ilme selgines.

„Jill?”

Jill tervitas teda sõrmi vibutades. „Just nii. Tere. Ma olen...” Külas polnud päris õige ning valetamiseks oli ta liiga täis. Ju on õigem üldse mitte sellel peatuda, miks ta Los Loboses on. „Mida sina siin teed?”

„Mina elan siin.”

Jill pilgutas silmi. „Siin? Los Loboses?”

„Ma olen siinne uus šerif.”

„Miks?”

Mac naeratas. Ja see naeratus tekitas Jilli sisimas imeliku värina.

„Mulle meeldib siin,” ütles Mac.

„Eks kõigil ole õigus oma arvamusele.”

Mac uuris teda tükk aega ja puudutas siis oma ülahuult. „Sul on siin puru...”

„Mis? Ah soo. Küpsised.” Jill pühkis käega, võttis siis särgisaba ja pühkis sellega. Särgisabale pilku heites oli näha, et puru seas oli olnud ka šokolaadi. Suurepärane.

„Mac? Sina või?” hüüdis Bev nendega ühinedes. „Saan aru, et tahad kõik üle arutada. Astu sisse. Jill, astu eest ja lase Mac sisse.”

Jill tegi nagu kästud. Millalgi esimese ja kolmanda brändiklaasi vahepeal oli ta kingad jalast visanud, mis tähendas, et ta oli läikival puitpõrandal paljajalu. See meenutas talle liigagi selgelt toda viimast korda, kui ta oli Maci näinud, ning ta läks kiiruga ees elutuppa, kus sai vähemalt vaiba peal kõndida.

Ta kuulis enda taga Maci samme ja tädi jutuvada soojast õhtupoolikust ja sellest, kui kaunis oli olnud päikesetõus. Bevile meeldis vaadata päikesetõusu. Hommikused esimesed päikesekiired pidavat mõjuma ülemeelelisele energiale puhastavalt.

Jill läks kiiktooli juurde ja vajus istuma. Tool kiikus edasi ja tagasi, mis pani toa nurgad kuidagi niimoodi kokku minema, et tal tuli naer peale. Võib-olla on see hea, mõtles ta istmel kerra tõmbudes. Ta oli ikka mõelnud, mis juhtub küll siis, kui ta peaks kunagi veel Maci nägema. Pärast toda katastroofilist viimast kohtumist kartis ta seda, mida võib ise öelda või mida Mac võib öelda. Või mis pilguga võib Mac teda vaadata. Kuid kuna ta oli auru all, siis polnud ta närvis. Kui Mac tundis talle kaasa, siis mis teha.

„Nii et sina oled siis šerif,” ütles ta, kui Mac oli istunud akna vastu diivanile ja Bev oli läinud suupisteid tooma. Jillil oli tunne, et Macile brändit ei pakuta.

„Täpselt nii. Alustasin tööd kahe nädala eest.”

„Miks?”

„Sest leppisime selles kuupäevas kokku.”

Jill püüdis lükata juuksesalku kõrva taha, kuid ta käsi kangestus sõrmede all sasipundart tundes. Oh taevane arm küll. Ta oli oma välimuse täiesti unustanud. Mida nüüd küll teha?

Ta kirtsutas sisimas nina ja mõistis, et teha pole muud kui loota, et Mac polnud märganud.

„Pidasin silmas seda, et miks sa šerifi koha vastu võtsid?”

Maci tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. Seda tundes hakkas Jillil sees kõik hõõguma, kuid ta püüdis end veenda, et Mac üritab ilmselt aru saada, miks tal on näol šokolaadiplekid. Jill hõõrus nägu ja tänu brändile oli tal kergem ükskõikset hoiakut võtta.

„Vajasin vaheldust,” ütles Mac. „Lisaks sellele on Emilyl siin mõnus suve veeta.”

Emily? Kui suur on võimalus, et seda nime kannab Maci vana ja armastatud bernhardiin? Null, leidis Jill, tundes, et tal ei vea kohe üldse mitte.

„Su naine?” küsis Jill naeratades, lootes ise, et ta näol on viisakat huvi ilmutav ilme.

„Tütar.”

Need sõnad lausus elutuppa naasev Bev. Ta pani lauale kolm piimaklaasi ja kandikutäie küpsiseid.

„Maci väike tütar on kaheksa-aastane.”

Jill üritas seda uudist seedida. Aastate jooksul oli ta kujutanud Maci ette erinevate naistega, kellest ükski ei meenutanud teda, kuid Macist kui isast polnud ta kordagi mõelnud.

„Ta tuleb suveks minu juurde,” ütles Mac aluselt küpsist võttes. „Bev oli nõus aitama mul tema eest hoolitseda.”

Jill suunas pead keerates tähelepanu tädile. Selle peale kaldus tuba viltu, kuid võttis siis jälle õige asendi sisse. Ta pea oli tulvil mõtteid. Esiteks, et Mac pole abielus. Vähemalt mitte tütre emaga. Teine mõte tegi teda rahutuks.

„Sulle ei meeldi lapsed,” tuletas ta tädile meelde. „Just sellepärast sa õpetajatööst loobusidki.”

Bev andis talle piimaklaasi. „Mulle ei meeldi, kui neid on palju koos,” täpsustas tädi. „Võib-olla lugesin liiga palju kordi „Kärbeste jumalat” – mul on olnud ikka niisugune tunne, et lapsed võivad suvalisel hetkel marutama hakata. Kuid ühekaupa pole neil viga midagi.” Ta naeratas Macile. „Olen kindel, et Emily on lausa ingel.”

Tundus, et Bevi laste-teooria ehmatas Maci. „Mida?” Ta vangutas pead. „Ei, tema on tavaline laps.”

Maci hääles oli midagi, mõtles Jill küpsist võttes ja seda hammustades. Midagi... kurblikku. Või põhjustas seda tunnet ta enda brändiuimas aju?

Ta jõi piima, neelas ja oleks peaaegu öökima hakanud. „Ma ei suuda,” ütles ta klaasi tädile andes. „Pärast brändit ei suuda mu magu seda vastu võtta.”

„Suudab küll. Kujuta lihtsalt ette, et tegu on brändiga.”

„Oh, hea küll.”

Mac vaatas talle otsa. „Kas sa oled joonud?”

Mehe pilgus ja kokkusurutud huultes oli näha vaevumärgatavat halvakspanu. Kellale pilku heites nägi Jill, et see näitab pisut kolm läbi.

„New Yorgis on kell viis läbi ja mul oli raske päev.”

Pigem küll raske nädal; võimalik, et raske elu.

„Ära muretse. Jill pole sugugi pöörane,” lausus Bev rahustavalt naeratades. „Ta on lihtsalt tujust ära. Millal Emily kohale jõuab?”

„Viie paiku. Toon ta hommikul siia. Ma tahtsin ta saabumise päeva vabaks võtta, aga pean kohtusse minema.”

„Ära muretse,” rahustas Bev teda. „Olen täiesti elevil mõttest, et saan temaga suve koos veeta. Meil saab olema vahva.”

Jill kaalus, kas hoiatada Maci tädi „ande” suhtes ja selle suhtes, et tädi võib vahel vägagi omapäraseks muutuda. Kuid mis mõtet on panna Maci muretsema. Pealegi oskas Bev tekitada teises inimeses tunde, et ta on eriline ja armastatud, ning võib-olla just seda väikesed kaheksa-aastased tüdrukud vajavadki.

Mac tõusis ja pomises midagi koju minemise kohta. Jill tahtis võtta end kokku ja küsida, kus ta kodu on. Kuigi tal polnud plaanis Macile rohkem südaöiseid visiite korraldada. Ühest sellisest alandavast korrast piisas talle kogu eluks. Ei, ta kavatseb Maci vältida nii palju kui võimalik, kuni ta siin Los Lobose nimelises põrgus peab viibima. Ta peab just sellist advokaadibürood, nagu siinkandis eeldatakse, kannab hoolt siinse rahva pisiprobleemide eest, kuid saadab samal ajal oma lihvitud CVd osariigi suurematesse advokaadibüroodesse.

Ja vabal ajal haub kättemaksu. Kurja, kalki ja rahuldustpakkuvat kättemaksu, mis teeb ta eksabikaasa, selle igavese sea, pihuks ja põrmuks. Ta naeratas selle mõtte peale ja tundis, kuidas ta jalale tilgub midagi külma ja märga.

„Oh taevas küll.”

Tädi hääles oli kuulda murenooti, mis tekitas Jillis tahtmise uurida, mis lahti, kuid tundus, et ta ei suuda silmi avada ega rääkida. Ta käest võeti midagi.

„Kui palju brändit ta jõi?” küsis meeshääl.

Mac, mõtles Jill hägusalt. Nunnu ja seksikas Mac. Ta oli kolmeteistkümnendast eluaastast saati Maci ülepeakaela armunud olnud. Kuid Mac ei märganud teda. Ta oli olnud kena ja sõbralik, kuid eemalehoidev ja käitunud pigem nagu suur vend.

Seda sellepärast, et Jillil polnud rindu. Vähemalt mitte selliseid, nagu ta parimal sõbrannal Graciel. Gracie emal oli olnud tavaks öelda Jilli rindade kohta „diskreetsed kumerused”. Jill ei tahtnud diskreetsust. Tema tahtis silmatorkavaid, seksikaid tisse. Ta tundis, kuidas vajub toolil alla, kuid siis oli ta ühtäkki õhus. Ta oleks nagu hõljunud või lennanud või mõlemat.

„Diivanile?”

„Jah. Toon talle teki. Ta vajab lihtsalt puhkust.”

„Või ei peaks nii palju jooma,” ütles naerune meesterahva hääl. „Paari tunni pärast tunneb ta end üsna sitasti.”

See pole mingi uudis, mõtles Jill, peites pea patja, mis kuidagimoodi ta pea alla tekkis. Ta oli end juba kaks päeva sitasti tundnud. Kuid nii oli parem. Nüüd oli ta soojas ja tal oli mõnus ning ta tundis end taas turvaliselt. Magama jäädes tõotas ta endamisi, et ärgates on kõik muutunud.

Umbes kolmveerand viie ajal loobus Mac teesklemast, nagu ei vahiks kella. Talle tundus, et ootamine oleks palju kergem, kui seda saaks teha, õlleklaas käes, kuid seda teed ei kavatsenud ta minna, kuna kaalul oli Emily. Kuna see kõik oli tema süü.

Ta tahtis süüdistada kedagi teist, osutada sõrmega ja öelda, et tema pole süüdi, kuid see polnud võimalik. Sest ta oli kõik sammud ise astunud. Ta ei saanud isegi Carlyt süüdistada. Ta eksabikaasa oli olnud palju mõistvam ja andestavam, kui ta oli ära teeninud.

Ja kuna Carly oli täpne inimene ega tahtnud Maci närvi ajada, saabus ta viis minutit varem. Mac vaatas, kuidas Volvo keeras maja ette, ja oli väljas veel enne, kui reisijad jõudsid uksed avada.

„Tere, tirts,” ütles ta, kui Emily autost väljus.

Ta tütar oli kleenuke, blondide juuste ja suurte siniste silmadega ning sellise naeratusega, mis võis ka taeva särama panna. Kuid praegu ta ei naeratanud. Ta suunurgad värisesid ning ta keeldus Macile silma vaatamast. Ta surus kõvasti enda vastu päevinäinud ninasarvikut Elvist ja vahtis maha.

Mac polnud last ligemale kaks kuud näinud ja tal oli suur tegu, et mitte last kallistada ning üldse mitte enam lahti lasta. Ta tahtis öelda tütrele, et armastab teda, et tütar on kasvanud ja muutunud veel ilusamaks, et on mõelnud tema peale iga päev. Kuid selle asemel toppis ta käed teksataskutesse ja soovis, et võiks minna ajas tagasi ning teha kõike hoopis teistmoodi.

„Tere, Mac.”

Ta suunas tähelepanu Carlyle. Väikest kasvu, hästi riietatud Carly, kuldblondid juuksed ulatumas lõuajooneni, tuli ümber auto tema poole.

„Näed hea välja,” ütles Mac teda põsele suudeldes.

Carly surus ta käsivart. „Sina samuti. Mõnus väike linnake. Nii et siin sa siis veetsidki lapsepõlve?”

„Just nii.”

„Mis tunne on siin tagasi olla?”

Mac oli veetnud viimased kaks nädalat kord lootusrikkalt, kord nagu mingi läheneva katastroofi aimuses. Kaalul oli liiga palju.

„Hea,” vastas ta sundimatu enesekindlusega, mida tegelikult ei tundnud. „Viime asjad sisse.” Ta pöördus Emily poole. „Sinu tuba on ülemisel korrusel. Kas tahad näha, milline see on?”

Emily kiikas just nagu luba küsides ema poole. Kui Carly noogutas, tuiskas Emily sisse.

„Ta vihkab mind,” lausus Mac otse.

„Ta armastab sind, aga on tulvil hirmu. Ta pole sind mitu nädalat näinud, Mac. Sa ei tulnud nädalavahetusteks koju, kuigi lubasid. Sa murdsid ta südame.”

Mac noogutas ja neelatas süümepiinu tundes. „Saan aru. Mul on kahju.”

Ta läks auto pagasiluugi juurde ja ootas, et Carly selle lukust lahti teeks.

„Kaheksa-aastase puhul jääb vabandusest väheks,” tõdes Carly. „Sa kadusid sõnagi lausumata ta elust ja nüüd pead end talle tõestama.”

See oli Macile juba niigi selge. Aga kuidas seda teha? Kuidas võidab isa taas lapse usalduse? Kas see on üldse võimalik? Kas ta oli piiri ületanud ja oli juba liiga hilja?

Ta tahtis Carly arvamust kuulda, kuid kartis, et ei saa temalt suuremat vastutulelikkust enam oodata.

„Sul polnud vaja seda teha,” ütles ta kahte kohvrit võttes.

Carly võttis termoskoti. „Ma tean. Osake minust tahtis sulle selja keerata, kuid sa oled teda ikka üle kõige armastanud.” Ta sulges pagasiluugi ja vaatas Macile otsa. „Ma tahan sind uskuda, Mac. Ma tahan, et sul oleks see võimalus. Aga ei ühtki eksisammu. Kui kas või korra eksid, vean su tagasi kohtusse ja kannan hoolt, et sa enam iial oma tütart ei näeks.”