Читать книгу Üksnes minu. Triloogia 1. raamat - Susan Mallery - Страница 5

„Kuidas mul õnnestuks panna teid end aitama? Rahaga? Ähvardustega? Mõlemad sobivad.“

Sülearvutilt pilku tõstes nägi Dakota Hendrix enda ees seismas väga pikka tõreda ilmega meest. „Kuidas palun?“

„Kuulsite küll, mis ma ütlesin. Mis selleks vaja läheb?“

Dakotat oli hoiatatud, et ta võib puutuda kokku igasuguste hulludega, kuid ta polnud seda õigupoolest uskunud. Nagu näha, oli see viga.

„Võttes arvesse seda, et kannate ruudulist flanellsärki, on teil kaugelt liiga palju jultumust,“ ütles ta püsti tõustes, et tunduda mehe kõrval vähegi pikemana. Kui mees poleks olnud nii silmanähtavalt ärritunud, oleks Dakota leidnud, et ta välimus on üsnagi rahuldav, kuna mehel olid tumedad juuksed ja intelligentsed sinised silmad.

Mees heitis pilgu särgile ja vaatas siis uuesti Dakotale otsa. „Mis mu särk siia puutub?“

„Särk on flanellist ja ruuduline.“

„Ja siis?“

„Üsna raske on tunda hirmu mehe ees, kes kannab ruudulist flanellsärki. Ma ei mõelnud sellega midagi erilist. Pealegi on flanell sõbralik materjal. Kodune. Kui oleksite aga üleni mustas ja kannaksite nahkjakki, siis oleksin märksa rohkem närvis.“

Mehe ilme muutus. Ta nägu läks pingesse ja oli näha, kuidas ta lõualihas liikus. Ta pilk muutus teravamaks ning Dakotale tundus, et kui mehel oleks pisutki vähem viisakust, võiks ta hakata asju loopima.

„Teil on vist paha päev?“ küsis Dakota heatujuliselt.

„Võib ka nii öelda,“ surus mees läbi hammaste.

„Kas tahate sellest rääkida?“

„Minu arust just nii ma meie vestlust alustasingi.“

„Ei. Teie alustasite vestlust minu ähvardamisega.“ Dakota naeratas. „Kuigi see võib teie ärritusenivoo viia kaheksalt pallilt kümne peale, riskin tähelepanekuga, et vahel saavutab viisaka käitumisega paremaid tulemusi. Vähemalt minu juures küll.“ Ta pakkus kätt. „Tere. Minu nimi on Dakota Hendrix.“

Mees vahtis ta kätt sellise pilguga, nagu tahaks pigem tal pea otsast rebida kui viisakas olla, kuid, hinganud paar korda sügavalt sisse, surus ta Dakota kätt ja pomises: „Finn Andersson.“

„Meeldiv kohtuda, härra Andersson.“

„Mind võib sinatada ja hüüda Finniks.“

„Meeldiv kohtuda, Finn,“ kordas Dakota pisut ninakama tooniga, kui tal muidu tavaks, lihtsalt sellepärast, et lootis sellega Finni veelgi rohkem ärritada. „Kuidas saan sind aidata?“

„Mul on vaja lasta oma vennad saatest kõrvaldada.“

„Nii et sellest johtuvalt siis ähvardused.“

Finni kulm tõmbus kipra. „Sellest johtuvalt? Kes niimoodi räägib?“

„See on ju igati normaalne sõna.“

„Mitte sealkandis, kust mina pärit olen.“

Dakota heitis pilgu mehe kantud töösaabastele ja siis uuesti särgile. „Kardan peaaegu küsidagi, et kus see koht siis on.“

„South Salmon. Alaska.“

„Sa oled kodust üsnagi kaugel.“

„Hullemgi veel: ma olen Californias.“

„Kuule, sa oled minu kodulinnas! Oleksin tänulik, kui suudaksid viisakuse säilitada.“

Finn hõõrus ninaselga. „Hea küll. Mida iganes. Sina jääd peale. Kas aitad mind või ei?“

„Sõltub asjaoludest. Milles probleem on?“

Dakota osutas väikese laua vastas olevale toolile. Finn kõhkles hetke, kuid võttis siis istet. Dakota istus tagasi oma toolile ja jäi ootama.

„Mu vennad on siin,“ ütles Finn lõpuks, just nagu oleks sellega kõik öeldud.

„Siin, selle asemel et olla South Salmonis?“

„Siin, selle asemel et lõpetada kolledž: neil on jäänud veel vaid viimane semester. Nad on kaksikud. Käivad Alaska ülikoolis,“ lisas ta.

„Aga kui nad saates osalevad, siis on nad kaheksateist täis,“ lausus Dakota mahedal toonil, tundes mehe valu, kuid mõistes, et tema ei saa meest aidata.

„Mis tähendab, et mul pole õigust neid selles takistada?“ küsis Finn ja ta hääl kõlas ühtaegu alistunult ja kibestunult. „Tean.“ Ta naaldus, pilk pinev ja tõsine, Dakota poole. „Ma vajan su abi. Nagu ma ütlesin, on neil jäänud lõpetamiseni vaid üks semester; nemad aga keerasid koolile selja, et siia tulla.“

Dakota oli Fool’s Goldi linnakeses üles kasvanud ja oli pärast kooli lõpetamist siia tagasi tulnud, seega ei saanud ta aru, miks keegi võiks mitte tahta siin elada. Kuid talle tundus, et Finnile teeb märksa suuremat muret vendade tulevik kui see, kus nad parasjagu on.

Finn tõusis püsti. „Ma ei saa üldse aru, miks ma sinuga rääkimise peale aega raiskan. Sina olete ju üks neist Hollywoodi tüüpidest. Arvatavasti on sul hea meel, et nad on su totakas saates osalemise nimel kõigest loobunud.“

Ka Dakota tõusis, kuid raputas pead. „Esiteks pole see minu totakas saade. Teiseks, kui annaksid mulle võimaluse mõelda, selle asemel et kohe vihastuda, õnnestuks mul ehk midagi välja mõelda. Kui sa vendadega samamoodi käitud, pole sugugi üllatav, et nad tahavad sinust paari tuhande miili kaugusele põgeneda.“

Võttes arvesse, et Dakota ei teadnud pärast kolmekümnesekundilist tutvust Finnist suurt midagi, oli ta valmis, et Finn võib ta peale vihastada ja siis uksest välja kõndida. Kuid Finn üllatas teda: ta näkku ilmus naeratus.

Mehe naeratavad huuled ja hammaste välgatus polnud midagi erakordset, kuid Dakota tundis sellegipoolest, just nagu oleks teda kõhtu löödud. Ta tundis, nagu oleks ta oimetuks löödud, nii et ta ei suutnud hingatagi. Mõne sekundi pärast suutis ta end kokku võtta ja veenis end, et see oli lihtsalt ajutine kõrvalekalle tema muidu nii tasakaalus emotsionaalsel radaril. Pelgalt anomaalia. Nagu päikeselaik.

„Sedasama ütlesid ka nemad,“ tunnistas Finn ja võttis ohates uuesti istet. „Et nad olid lootnud, et kolledž on piisavalt kaugel, kuid ei olnud.“ Ta naeratus kadus. „Pagana pihta, see on nii raske.“

Dakota istus ja toetas käed lauale. „Mida teie vanemad selle kõige kohta ütlevad?“

„Mina olengi nende vanemad.“

„Oh!“ Dakota neelatas – ta ei teadnud ju, milline tragöödia oli selleni viinud. Tema arvates võis Finn olla kõigest kolmekümne kuni kolmekümne kahe aastane. „Kui kaua...?“

„Kaheksa aastat.“

„Kas sa oled siis kasvatanud vendi sellest ajast saati, kui nad olid umbes kaheteistaastased?“

„Nad olid kolmeteistaastased, aga jah.“

„Sellisel juhul pean sind õnnitlema. Oled oma ülesandega hästi hakkama saanud.“

Finni naeratus hääbus ja ta põrnitses Dakotale altkulmu otsa vaadata. „Kust sina seda tead?“

„Nad jõudsid välja kolledžisse, õppisid nii hästi, et jõudsid viimase semestrini ja nüüd on nad emotsionaalselt nii tugevad, et sulle vastu astuda.“

Põrnitsus asendus mõnitava irvitusega. „Las ma pakun. Sina oled seda sorti inimene, kes nimetab vihma „vedelaks päikesepaisteks“. Kui ma oleksin oma ülesandega hästi hakkama saanud, siis poleks nad siin ega püüaks mingisse totakasse tõsielusaatesse pürgida, vaid õpiksid endiselt kolledžis.“

Dakota leidis, et Finni sõnades on teatud iva. Finni vaatenurgast lähtuvalt polnud kõiges selles kübetki head.

Finn vangutas pead. „Ma lihtsalt ei saa aru, mida ma olen küll valesti teinud. Mina tahtsin vaid, et nad kolledži ära lõpetaksid. Ainult kolm kuud veel. Neil oli vaja veel vaid kolm kuud koolis käia. Aga nemad? Ei! Nemad teatasid mulle e-kirjaga, et on siin – just nagu peaksin selle üle rõõmu tundma.“

Dakota võttis laual olevad kaustad. „Mis nende nimed on?“

„Sasha ja Stephen.“ Finni ilme muutus lootusrikkaks. „Kas arvad, et saad midagi ära teha?“

„Ei oska öelda. Nagu ütlesin, esindan mina meie linna. Produtsendid tulid oma tõsielusarja ideega meie juurde. Usu mind, Fool’s Gold ei ihanud sugugi seda sorti reklaami. Tahtsime „ei“ öelda, kuid meid suruti nurka; pealegi oleks nad hakanud seda saadet tegema ka meie loata. Nii vähemalt oleme kaasatud ja loodetavasti on meil tulemuse üle mingisugunegi sõnaõigus.“

Dakota vaatas Finnile naeratades otsa. „Või vähemalt illusioon, et on.“

„Usu mind. See pole midagi sellist, nagu reklaamitakse.“

„Sellest saan ma aru. Kõiki potentsiaalseid võistlejaid ja nende tausta uuriti suure põhjalikkusega. Me nõudsime seda.“

„Püüdsite tõeliselt hulle vältida?“

„Jah, ja ka kurjategijaid. Tõsielusarjad panevad inimesed suure surve alla.“

„Kuidas siis produtsentidel tuli pähe saadet siin teha, kui Fool’s Gold ise seda ei tahtnud?“ küsis Finn.

„Puhas ebaõnn. Aasta eest avastas üks lõputööd kirjutav tudeng, et meie linnas on krooniline meestepuudus. Püüdes oma tööle tähelepanu tõmmata, üritas ta seda erinevatele meediaväljaannetele maha müüa, seal aga korjati üles just too kild.“

Finni kulm tõmbus kipra. „Mulle tundub, et olen vist sellest kuulnud. Kas teile ei tulnud siia mitte bussidega karjakaupa mehi?“

„Kahjuks küll. Enamasti kirjutati meist kui meeleheitel vanatüdrukute linnast, mis pole aga sugugi tõsi. Paar nädalat hiljem saabus tõsielusarja näol kohale Hollywood.“

Dakota lappas finaali jõudnute sooviavalduste pakki. Sasha Anderssoni pilti nähes kirtsutas ta nina. „Ühemunakaksikud?“ küsis ta.

„Jah, miks sa seda küsid?“

Dakota võttis pakist Sasha avalduse ja andis selle Finnile. „Ta on ju jumalik.“ Pildilt vaatas vastu õnneliku ilmega naeratav noorem versioon Finnist. „Kui ta on natukenegi huvitavama isiksusega kui tavaline kingapaar, pääseb ta saatesse. Täiesti arusaadav ju. Lisaks sellele on neid kaks...“ Ta pani kausta käest. „Ütleme nii: kui sina oleksid produtsent, kas sina tahaksid siis, et nad saates osaleksid?“

Finn pani avalduse käest. Tolle naise – Dakota – jutus oli iva. Ta vennad olid võluvad, elurõõmsad ja küllalt noored uskumaks, et nad elavad igavesti. Sellisele, keda huvitasid vaatajanumbrid, lausa vastupandamatud.

„Ma ei lase neil oma elusid tuksi keerata,“ ütles ta otsustavalt.

„Saate filmimine kestab kümme nädalat. Kolledž ei kao kuskile.“ Dakota hääl oli õrn ja sellest kostis arusaamist. Ta tumedate silmade pilk oli kindel. Ta oli päris kenake – juhul kui Finn oleks midagi sellist otsinud. Teda huvitas praegu üksnes see, kuidas saada vennad tagasi kolledžisse.

„Kas sina arvad, et nad tahavad pärast kõike seda tagasi kooli minna?“ küsis ta.

„Ei tea. Kas oled neilt endilt seda küsinud?“

„Ei.“ Siiani oli ta neile üksnes sõnu peale lugenud ja korraldusi jaganud; vennad olid aga mõlemat ignoreerinud.

„Kas nad rääkisid, miks nad tahavad selles saates osaleda?“

„Mitte eriti,“ tunnistas Finn. Kuid tal oli vendade mõttelaadi kohta paar teooriat. Nad tahtsid pääseda minema Alaskast ja tema juurest. Lisaks sellele oli Sasha juba mõnda aega unistanud kuulsusest.

„Kas nad on varem ka millegi sellisega hakkama saanud? Lasknud kodust jalga, teinud koolist poppi?“

„Ei. Ja just sellepärast ei saagi ma millestki aru. Lõpetamiseni on ju jäänud nii vähe. Miks nad ei võiks veel ühe semestri vastu pidada?“ Selline oleks ju vastutustundlik käitumine.

Sasha ja Stephen polnud talle siiani erilist peavalu valmistanud. Sarnaselt teiste noortega olid nad vahel kihutanud, sõpradega pidutsenud ja tüdrukuid taga ajanud. Ta oli kartnud nagu pöörane, et nad võivad mõnele tüdrukule lapse teha. Kuid seni polnud seda juhtunud. Võib-olla olid ta tuhanded loengud kondoomi kasutamisest kohale jõudnud. Ja nii oligi teda täiesti rabanud vendade otsus jätta kool pooleli selleks, et osaleda tõsielusaates. Ta oli ikka arvanud, et vennad lõpetavad vähemalt kooli ära.

„Nad tunduvad olevat toredad poisid,“ ütles Dakota. „Ehk peaksid neid usaldama.“

„Ehk peaksin nad kinni siduma, viskama lennukile ja viima tagasi Alaskasse.“

„Sulle ei meeldiks sugugi vangikongis istuda.“

„Selleks tuleks mind esmalt kätte saada.“ Finn tõusis taas püsti. „Tänan, et mind ära kuulasid.“

„Kahju, et ei saa sind aidata.“

„Minul samuti.“

Dakota tõusis, läks ümber laua ja jäi Finni ette seisma. „Kui klišeed korrata, siis: kui midagi armastad, lase see vabaks.“

Finn vahtis ta tumedatesse silmadesse. Need moodustasid Dakota kergelt lokkis blondide juustega huvitava kontrasti. „Et kui see tuleb tagasi, siis on see õige?“ Finnil õnnestus manada näkku naeratus. „Tänan, ei. Mina kuulun pigem sellesse kategooriasse, mille kohaselt: kui see tagasi ei tule, siis otsi see üles ja lase maha.“

„Kas peaksin su vendi hoiatama?“

„Nad teavad seda juba.“

„Vahel tuleb lasta inimestel elu tuksi keerata.“

„See on selleks liiga oluline,“ ütles Finn. „Tegu on nende tulevikuga.“

„Kusjuures võtmesõnaks on nende, mitte sinu. Kuidas iganes ka siin ei läheks, pole selles midagi sellist, mida ei annaks parandada.“

„Sina ju seda ei tea.“

Dakotal oli selline ilme, nagu tahaks ta edasi vaielda. Dakota polnud seda tüüpi, kes hakkaks karjuma, ning Finn hindas seda. Dakota seisukohad olid põhjendatud. Kuid Finni meelt ei õnnestu tal muuta. Finn kavatses vennad Fool’s Goldist ära viia ja saata tagasi kolledžisse, kus on nende õige koht.

„Tänan, et minu jaoks aega leidsid,“ ütles ta Dakotale.

„Pole tänu väärt. Loodetavasti jõuate üksmeelele.“ Dakota suunurk kerkis. „Palun pea meeles, et meie linna politseijõud on tasemel. Politseipealik Barnsile ei meeldi sugugi, kui siin seadusega pahuksisse minnakse.“

„Tänan hoiatamast.“

Finn lahkus väikesest treilerist. Võtted pidid algama kahe päeva pärast. Seega oli tal vähem kui nelikümmend kaheksa tundi mõelda välja plaan, kuidas veenda vendi Alaskasse naasma kas omal vabal tahtel või sundida neid seda tegema.

„Ma olen su ees tänuvõlglane,“ tunnistas Marsha Tilson Dakotale lõunalauas.

Dakota võttis friikartuli. „Oled tõesti. Ma olen kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist.“

„Ja Geoff ei oska seda hinnata?“ küsis linnakese pisut üle kuuekümneaastane linnapea, sinised silmad lustlikult sädemeid loopimas.

„Ei oska. Mul on filosoofiadoktori kraad,“ pomises Dakota. „Ma peaks sundima teda end doktoriks kutsuma.“

„Nii palju kui mina Geoffi tunnen, ei oleks sellest vist abi.“

Dakota lõi hambad kartulisse. Talle ei meeldinud seda tunnistada, kuid linnapeal oli õigus. Geoff oli linna vallutanud tõsielusaate – „Tõeline armastus või kassikuld“¹ – produtsent. Pärast seda, kui kakskümmend inimest oli jagatud suvaliselt paaridesse, pidi nad saadetama romantilistele kohtumistele, mis võetakse filmilindile, toimetatakse ja näidatakse siis nädalase hilinemisega televisioonis. Ameerika hääletab välja selle paari, kelle võiduvõimalused tunduvad kõige väiksemad.

Lõpus saab viimane alles jäänud paar kakssada viiskümmend tuhat dollarit ja kui nad tõesti teineteist armastavad, siis korraldatakse neile ka pulmad.

Niipalju kui Dakota asjadest aru sai, huvitas Geoffi üksnes kõrge vaadatavusenäitaja. See, et linnakesele ei meeldinud, et saadet siin filmiti, ei häirinud teda vähimalgi määral. Lõpuks oli linnapea jäänud nõusse üksnes tingimusel, et Geoffi palgal on keegi, kes seisab Fool’s Goldi kodanike huvide eest.

Dakota sai kõigest sellest aru, kuigi ei mõistnud ikka veel, miks just tema oli selle töö endale saanud. Tema polnud ju avalike suhete spetsialist; ta polnud isegi linna palgal. Tema oli psühholoog, kelle eriala oli laste areng. Kahjuks oli tema ülemus pakkunud linnale ta teenuseid, nõustudes maksma palka isegi selle aja eest, mis ta töötab telesaate heaks. Dakota keeldus ikka veel temaga rääkimast.

Ta oleks selle töö tagasi lükanud, kuid linnapea oli teda palunud. Dakota oli siin üles kasvanud. Kui linnapea vajas teenet, siis ei vaielnud linnakodanikud vastu. Kuni selle ajani, kui võttegrupp linna saabus, oleks Dakota olnud valmis vanduma, et teeb linna heaks suurima heameelega mida vaid. Kuid – nagu ta oli kõigest paari tunni eest Finnile öelnud – see kestab vaid kümme nädalat. Nii kaua suudab ta ju ometigi vastu pidada.

„Kas võistlejad on juba välja valitud?“ küsis Marsha.

„Jah, kuid neid hoitakse väljakuulutamiseni salajas.“

„Kas on kedagi, kelle pärast peaks muret tundma?“

„Ei usu. Vaatasin toimikud läbi ja kõik tunduvad päris normaalsed.“ Ta mõtles Finni peale. „Üks sugulane pole asjadega päris rahul.“ Ta rääkis Marshale kahekümne ühe aastastest kaksikutest. „Kui nad tegelikult sama head välja näevad nagu pildil, siis pääsevad nad kindlasti saatesse.“

„Kas arvad, et vend võib probleeme tekitada?“

„Ei. Kui poisid oleksid alaealised, siis võiks karta, et vend paneb nad koduaresti. Kuid praegusel juhul ei saa ta teha muud kui vaid muretseda ja ähvardada.“

Marsha noogutas mõistvalt. Dakota teadis, et linnapeal oli olnud oma ainsa tütrega teismeliseeas probleeme, too oli jäänud rasedaks ja lasknud kodust jalga. Lapse kasvatamine ei ole kerge. Või Finni puhul kahe venna kasvatamine. Kuigi tema ei teadnud ju emaks olemisest midagi.

„Me saame aidata,“ ütles Marsha. „Hoia poistel silma peal. Anna teada, kui või millal nad saatesse valitakse. See, et Geoff meile selle supi kaela tõi, ei pruugi ju meile meeldida, kuid vähemalt saame kanda hoolt selle eest, et asi ei väljuks kontrolli alt.“

„Olen kindel, et kaksikute vennal oleks selle üle hea meel,“ lausus Dakota poolenisti endamisi, arvates, et Finn võib küll olla tänulik, kuid ei looda eriti linna abile.

„Ma hindan sinu panust,“ ütles Marsha. „Seda, et hoiad saatel silma peal.“

„Mul ei jäänud ju muud üle.“

Linnapea naeratas. „Just see ongi minu edu saladus. Surun inimesed nurka ja sunnin neid oma pilli järgi tantsima.“

„See tuleb sul hästi välja.“ Dakota võttis lonksu dieetkoolat. „Kõige hullem on see, et tegelikult meeldivad mulle tõsielusaated. Või vähemalt meeldisid seni, kuni ma Geoffiga tuttavaks sain. Kui ta vaid läheks seadusega pahuksisse, et politseipealik Barnsil oleks põhjus ta kinni võtta.“

„Lootus jääb,“ lausus Marsha ohates. „Sa oled paljust loobunud, Dakota. Tänan sind, et saatega töötamise ja linna kaitsmise enda peale võtsid.“

Dakota niheles toolil. „Ma pole ju seda veel teinud. Mina istun võtteplatsil ja hoolitsen selle eest, et nad midagi pöörast ei hauks.“

„Mul on süda palju rahulikum teades, et sina seal oled.“

Marsha on hea, mõtles Dakota teda uurides. Aastatepikkune kogemus. Marsha oli kogu osariigis kõige pikema ametiajaga linnapea. Üle kolmekümne aasta. Kujuta vaid ette, kui palju raha on linn uute blankettide trükkimise pealt kokku hoidnud. Neid pole üldse vaja muuta.

Kuigi Geoffiga koos töötamine oli kaugel sellest, et olla Dakota unistuste töö, tõotas see sellegipoolest huvitavaks kujuneda. Dakota ei teadnud telesaadete tegemisest mitte midagi ja ta leidis, et päris huvitav oleks sellest valdkonnast rohkem teada saada. Vähemalt viis see ta mõtted mujale. Ja seda ta vajas – ta vajas ükskõik mida, mis aitas tal mitte end nii... murtuna tunda.

Ta manitses end, et ei tohi selliseid mõtteid mõlgutada. Sugugi mitte kõike ei saa klaarida ning mida varem ta sellega lepib, seda parem. Tema elu võib sellelegi vaatamata olla ilus ja hea. Selleks, et oma eluga edasi minna, tuleb esimese sammuna seda aktsepteerida. Lõpeks oli ta ju ikkagi vastava ettevalmistusega spetsialist. Psühholoog, kes mõistab, mismoodi inimaju toimib.

Kuid teadmine ja uskumine olid kaks erinevat asja. Praegu tundus talle, nagu ei saaks ta enam iial terviklik olla.

„See tuleb lahe!“ ütles Sasha Andersson päevinäinud voodipeatsile toetudes. Ta heitis pilgu raamatupoe vanaldaselt müüjalt ostetud Variety numbrile. Kunagi teenib ta tuhandeid või isegi miljoneid ja saab endale lubada ajakirja tellimust ning koju toimetamist, nagu kombeks tõelistel staaridel. Kuid seni ostis ta ajakirja raha kokku hoidmiseks üle paari numbri.

Ta kaksikvend Stephen lamas väikese motellitoa teisel voodil. Põrandal oli avatud autoajakiri. Stephen oli röötsakil üle voodiserva ja keeras lehti ajakirjanumbris, mida oli küllap juba oma viiskümmend korda lugenud.

„Kas kuulsid, mis ma ütlesin?“ küsis Sasha kärsitult.

Stephen tõstis pea, tumedad juuksed silmile langemas. „Mida?“

„Saade. See tuleb lahe.“

Stephen kehitas õlgu. „Kui meid sinna valitakse.“

Sasha viskas ajakirja voodi jalutsisse ja ta näkku valgus lai naeratus. „Kuule. Me räägime ju meist. Nad ei suuda ju meile vastu panna.“

„Kuulsin, et kandidaate on üle viiesaja.“

„Neist valiti välja kuuskümmend ja meie jõuame ka finaali välja. Kuule! Me oleme ju kaksikud. Televaatajad jumaldavad kaksikuid. Me peaks näitlema, nagu ei saaks omavahel läbi. Nagu tülitseksime kogu aeg. Nii saaksime rohkem kaameraaega.“

Stephen muutis asendit ja keeras end siis voodis selili. „Ma ei taha rohkem kaameraaega.“

Ja see oli ühteaegu ärritav ja tõsi, mõtles Sasha pahuralt. Kõik see ei huvitanud Stephenit.

„Miks sa siis üldse siin oled?“

Stephen hingas sügavalt sisse. „Siin on parem kui kodus.“

Ja selles olid nad ühte meelt. Kodu oli tibatilluke, kaheksakümne elanikuga linnake Alaskas South Salmonis. Suvel ujutasid linna üle turistid, kes tahtsid näha „tõelist“ Alaskat. Ligemale viis kuud tuli teha tohutult pikki tööpäevi, et kliendid saaks teenindatud, töö tehtud ja palga enne järgmise töö kallale asumist kätte. Talvel oli pimedus, lumi ja tappev igavus.

Teised South Salmoni asukad väitsid end oma elu armastavat. Vaatamata sellele, et nad olid ligemale saja aasta eest Alaskasse tulnud Vene, Rootsi ja Iiri immigrantide otsesed järglased, ihkasid Sasha ja Stephen sealt minema. Kuid nende vanem vend Finn polnud seda iial mõistnud.

„See on minu võimalus,“ kinnitas Sasha. „Minu šanss. Ma teen kõik, mis vaja, et mind märgataks.“

Ta nägi vaimusilmas, kuidas teda intervjueeritakse saates “Tänane meelelahutus“ ning ta räägib kassahitist, milles oli mänginud peaosa. Vaimusilmas oli ta olnud miljonitel punastel vaipadel, pidutsenud Hollywoodi pidudel ja alasti naised ilmusid ta hotellituppa, anudes teda, et ta nendega magaks. Mida ta soostub suuremeelselt tegema, mõtles ta endamisi naeratades. Kuna just selline ta on.

Viimased kaheksa aastat oli ta ihanud olla kas televisioonis või filmides. Kuid filmitööstus ei jõudnud South Salmonisse ja Finn oli suhtunud tema unistustesse ikka kui millessegi mööduvasse.

Saanud lõpuks piisavalt vanaks, et teha seda, mida tahab, venna luba vajamata, oli Sasha oodanud soodsat juhust. Ja kuulutus saatesse „Tõeline armastus või kassikuld“ osatäitjate otsimisest oligi olnud see juhus. Ainus üllatus oli olnud asjaolu, et Stephen oli avaldanud soovi koos temaga intervjuule tulla.

„Kui ma Hollywoodi jõuan,“ alustas Sasha vana tuttavat mängu mängides, „siis ostan mägedesse maja. Või rannale.“

„Malibusse,“ lausus Stephen end selili keerates. „Bikiinides tüdrukud.“

„Just. Malibusse. Ja ma kohtun produtsentidega ja käin pidudel ja teenin miljoneid.“ Ta kiikas venna poole. „Mida sina teha kavatsed?“

Stephen oli tükk aega vait. „Ei tea,“ kostis ta lõpuks. „Igatahes ei taha ma Hollywoodi minna.“

„Sulle meeldiks seal.“

Stephen raputas pead. „Ei. Mina tahan midagi muud. Mina tahan...“

Ta ei lõpetanud lauset, kuid selleks polnud vajadustki. Sasha teadis niigi. Kuigi neil kaksikvennaga olid erinevad unistused, teadsid nad teineteise kohta kõike. Stephen tahtis leida koha, kuhu kuuluda – mida iganes see ka peaks tähendama.

„On Finni süü, et sa sellest elevil ei ole,“ torises Sasha.

Stephen vaatas talle otsa ja ta näole levis lai naeratus. „Selles mõttes, et ta nõuab, et me lõpetaksime kolledži ja et meil oleks hea elu? On vast jobu.“

Sasha muheles. „Jah. Kust ta võtab jultumuse nõuda, et me peame olema edukad?“ Ta hea tuju haihtus. „Kuigi tegelikult ei puuduta see üldsegi meid. Hoopis teda. Tema tahab, et tal oleks võimalus öelda, et ta on meie kasvatamisega hästi hakkama saanud.“

Sasha mõistis, et tegelikult oli selle taga enamat, kuid ta polnud valmis seda tunnistama. Vähemalt mitte kõva häälega.

„Ära tema pärast muretse,“ ütles Stephen ajakirja õngitsedes. „Tema on paari tuhande miili kaugusel.“

„Just,“ tõdes Sasha. „Milleks lasta tal oma head tuju rikkuda? Me pääseme telekasse.“

„Finn ei vaata seda saadet iial.“

Tõsi. Finn ei teinud iial midagi sellepärast, et see võiks olla tore. Enam mitte. Omal ajal oli ta olnud üsna ohjeldamatu...

Enne, kui nende vanemad surma said. Ja Anderssoni poisid mõõtsid aega selle sündmusega. Sündmused olid leidnud aset kas enne või pärast õnnetust. Praegusel ajal pole Finnil õrna aimugi, mis tähendaks elust natuke rõõmu tunda.

„See, et Finn teab, kus me oleme, ei tähenda veel, et ta meile järele tuleb,“ ütles Sasha. „Ta saab aru, kui on lüüa saanud.“

Uksele koputati.

Kuna Sasha oli uksele lähemal, tõusis ta püsti ja küünitas seda avama. Uks vajus lahti. Lävel seisis Finn, kes nägi välja täpselt nii marus nagu siis, kui kaksikud olid skungi kinni püüdnud ja tema tuppa jätnud.

„Tere, poisid,“ ütles ta sisse astudes. „Räägime.“

1 Fool’s Gold – kassikuld. Tõlk.