Читать книгу Kaks teistsugust. Triloogia 2. raamat - Susan Mallery - Страница 5

Ratsionaalne mõtlemine ja käsivõitluse alased teadmised olid täiesti kasutud, kui tuli seista silmitsi suure ämbliku jõleda võimuga.

Felicia Swift seisis liikumatuna laohoone nurgas, tajudes ämblikuvõrku ja teda silmas pidavat ämblikku, kes haudus kindla peale tema hukatust. Seal, kus oli üks emasämblik, olid veel teisedki ja Felicia oli veendunud, et kõik nad ihuvad tema peale hammast.

Ta loogiline mõtlemine puhkes sellise hirmu peale valjuhäälselt naerma. Ta sai tegelikult aru, et ämblikud ei liigu suurtes jõukudes ega haudu tema ründamise plaane. Kuid tõelise arahnofoobi puhul polnud intelligentsist ja loogilisest mõtlemisest tolku. Ta võiks küll kirjutada artikleid ja teha diagramme praegusest hetkest kuni Halley komeedi järgmise saabumiseni, kuid ta kartis ämblikke ja ämblikud teadsid seda.

„Ma taganen nüüd pikkamööda,“ ütles ta vaiksel ja rahustaval toonil.

Tegelikult pole ämblikel kõrvu. Nad tajuvad vibratsioone, aga kuna ta rääkis vaikselt, siis polnud ka õieti mingit vibratsiooni. Sellelegi vaatamata tundis ta end rääkides paremini ja jätkas, tagurpidi ukse poole liikudes, vaenlast pidevalt silmas pidades, rääkimist.

Avatud uksest voogas sisse valgus. Valgus tähendas vabadust ja ämblikevaba hingamisruumi. Valgus tähendas...

Ühtäkki valgus kadus. Felicia keeras end võpatades ringi, valmis rinda pistma tõelise hiidämblikuga. Kuid selle asemel seisis ta silmitsi pika mehega, kelle juuksed olid sassis ja kulmu kohal arm.

„Kuulsin karjatust,“ ütles mees. „Tulin vaatama, kas on vaja abi.“ Ta kulm tõmbus kipra. „Felicia?“

Just nagu oleks ämblikest veel vähe, mõtles Felicia paanikasse minnes. Kuidas saab see küll võimalik olla?

Fortes fortuna adiuvat.

Ta üritas oma kohmetut aju ohjeldada. Õnn soosib vapraid? Mis kasu sellest küll praegu on? Ta selja taga on ämblikud ja tema ees mees, kes võttis ta süütuse, tema aga mõtleb ladina keeles?

Felicia hingas sügavalt sisse ja võttis end kokku. Ta on logistikaekspert. Sellist kriisi pole veel ette tulnud, millest ta poleks suutnud end välja organiseerida, ning ka tänane päev pole mingi erand. Esmalt tuleb lahendada suured probleemid, siis väiksemad ning vähem kui nelja minuti pärast võib ta lubada endale tasuks New York Timesi pühapäevalisa ristsõna lahendamise.

„Tere, Gideon,“ ütles ta, püüdes talitseda hormoonide reaktsiooni, mis teda seda meest nähes valdas.

Mees lähenes, ta tumedates silmades võis märgata emotsioonide vaheldumist. Kuigi Felicia polnud teiste tunnete lugemise ekspert, tundis isegi tema ära segaduse.

Mehe lähenedes tajus ta, kui suur mees on, kui laiad on ta õlad. Ta T-särk oli rinna- ja käsivarrelihastel peaaegu rebenemise äärel. Mees nägi välja surmavalt ohtlik, kuid samas nõtke. Selline, kes tunneb end kodus maailma igas ohukoldes.

„Mida sina siin teed?“ küsis mees.

„Siin“ all pidas mees ilmselt silmas Fool’s Goldi, mitte laohoonet.

Felicia ajas selja sirgu armetus katses näha välja suurem ja olukorda valitsev. Nagu kass, kes ajab selja kaardu ja karva puhevile. Kuid ta kartis, et ei hirmuta Gideoni sugugi rohkem kui turtsuv kass.

„Ma elan nüüd siin.“

„Seda ma tean. Pidasin silmas, et mida sa siin laohoones teed?“

„Ah soo.“

Ootamatu reaktsioon, mõtles Felicia ega tundnud end ühtäkki enam sugugi nii kindlalt. Ämblike pärast. Nende võim oli kaugeleulatuv. Ta oli kavatsenud Gideoniga kohtumist mitu kuud vältida. Nüüd aga sattus ta mehega kokku juba viis nädalat pärast siia saabumist.

„Tööd teen,“ ütles Felicia mehe küsimusele vastates. „Kust sa teadsid, et ma siin elan?“

„Justice rääkis.“

„Jah?“ Seda polnud ta äripartner talle küll maininud. „Millal?“

„Paari nädala eest.“ Gideoni suu tõmbus muigele. „Ta käskis mul end sinust eemal hoida.“

Mehe hääl, mõtles Felicia, üritades mitte anduda mälestustele, mis tõid talle meelde, mida mehe hääl talle tähendas. Kuigi kõige teravamad pidavat olema haistmismälestused, võib ka heli või fraas inimese teise aega viia. Felicia ei kahelnud hetkegi, et Gideoni lõhn võib ta ajas tagasi viia, kuid praegu tegi talle kõige suuremat muret mehe hääl.

Mehel oli madal ja seksikas hääl. Kuigi see kõlas tobedalt, tuletas selle kõla ja rütm talle meelde šokolaadi. Nüüd oli mehe hääle vibratsioon selline, mille peale joonduvad kindlasti kõik ämblikud. Tuleks...

Kuid ta aju mängis talle mehe sõnad uuesti ette ning ta heitis pea trotslikult kuklasse.

„Justice käsis sul end minust eemal hoida?“

Gideon kehitas tugevat õlga. „Ta soovitas seda soojalt. Pärast seda, mis juhtus.“

Felicia pani raevunult käed puusa, kuid siis turgatas talle pähe, et Justice’ile keretäie andmine on palju parem plaan. Ainult et Justice polnud käepärast võtta.

„See, mis sinu ja minu vahel aset leidis, pole tema asi,“ teatas ta kindlalt.

„Sina oled tema pere.“

„See ei anna talle õigust toppida oma nina minu eraellu.“

„Mina küll pole märganud, nagu sa üritaksid mind üles otsida,“ märkis Gideon. „Arvasin, et sul pole tema... nina toppimise vastu midagi.“

„Asi pole nii,“ ütles ta, kuid mõistis siis, et tegelikult oli ta ju tõepoolest Gideoni vältinud, kuid mitte sel põhjusel, mis mees arvas. „See pole nii lihtne.“

„Seda on näha jah,“ tõde Gideon. „Nii et kõik on korras?“

„Miks ei peaks olema? Meie voodiseiklus oli nelja aasta eest.“ Felicial polnud aimugi, kas mees oli aru saanud, et ta oli neitsi, ning ta ei näinud vähimatki põhjust seda praegu mainida. „Meie koos veedetud öö... pakkus rahuldust.“ Kaugelt liiga vähe öeldud, mõtles ta meenutades, mis tundeid Gideon temas tekitas. „Mul on kahju, et Justice ja Ford järgmisel hommikul numbritoa ukse maha lõhkusid.“

Gideoni näkku sugenes lustlik helk. Felicia oli selle ilmega harjunud ning mõistis, et see tähendas seda, et tal oli õnnestunud seltskondlikke reegleid rikkuda või naljaga öeldut sõna-sõnalt tõlgendada.

Ta surus ohke maha. Tema lapsepõlv möödus teadlaste ja doktorantide seltsis. Ta teadis peaaegu kõike universumi algupärast ja võis ette valmistamata pidada maha faktidel põhineva loengu. Kuid inimestevahelised suhted olid keerulisemad. Küll ma olen alles koba, mõtles ta pahuralt. Ta lausus valesid asju või ta jutt kõlas nii, nagu oleks tegu nigelalt programmeeritud tulnukaga, kuigi tegelikult ihkas ta olla samasugune nagu kõik teised.

„Pidasin silmas, et kas sinuga on praegu kõik korras,“ täpsustas Gideon. „Sa karjusid. Sellepärast ma tulingi uurima, mis lahti.“

Felicia surus huuled kokku. Ta soovis vist juba tuhandendat korda elus, et saaks vahetada kolmkümmend IQ-punkti selle vastu, et oskaks inimesi paremini mõista.

„Kõik on parimas korras,“ vastas ta ja üritas naeratada. „Parem ei saagi olla. Suur tänu, et appi tulid – kuigi seda polnud vaja.“

Gideon lähenes talle sammukese. „Ilusat naist aitan alati suurima rõõmuga.“

Flirt, mõtles Felicia, uurides automaatselt mehe pupille, et näha, kas tegu on siiraste sõnadega või pelgalt viisakusega. Kui mees tunneb seksuaalset tõmmet, siis lähevad ta pupillid suureks. Kuid laos oli liiga pime, et midagi kindlat öelda.

„Mis sind karjuma pani?“ küsis Gideon.

Felicia hingas sügavalt sisse. „Nägin ämblikku.“

Üks kulm kerkis.

„Ämblik oli suur ja agressiivne,“ lisas ta.

„Ämblik?“

„Jah. Mul on nendega probleeme.“

„On näha jah.“

„Ma pole loll. Ma tean, et see pole ratsionaalne.“

Gideon muheles. „Felicia, üks on kindel, loll pole sa päris kindlasti mitte.“

Veel enne kui Felicia jõudis mõelda, mida sellele vastata, keeras Gideon kannal ringi ja lahkus. Felicia oli nii sisse võetud sellest, kuidas mehe teksad istusid, et tal ei tulnud ühtki head vastust pähe, ja siis oli mees juba läinud ning tema üksi, suu lahti, ning selja taga terve armaada ämblikke.

Gideon Boylan teadis, kui ohtlikud võivad olla minevikupildid. Need võivad tulla täiesti ootamatult ning tasakaalu hävitada. Need olid eredad, vallutasid kõik meeled, ja kui need ta rahule jätsid, ei osanud ta enam öelda, mis on tegelik, mis ette kujutatud. Kaks aastat vangis olnud, oli ta olnud valmis hullumeelsusele alla vanduma. Vähemalt olnuks see pääsemine.

Ta päästeti viimasel hetkel, kuigi liiga hilja nende meeste jaoks, kellega ta oli koos viibinud. Kuid isegi piinajate käest pääsemine ei taganud talle vabaduse tunnet. Mälestused olid sama piinarikkad kui vangistus ise.

Keskendu, manitses ta end CD-d mängima pannes ning järgmise kolme tunni muusikapalade nimekirja üle vaadates. Ta oli mineviku seljataha jätnud. Tuli ette päevi, kus ta seda isegi uskus. Felicia nägemine oli talle kõva hoobi andnud, kuid mälestuspilti ilusast naisest koos temaga voodis oli ta valmis alati nägema. Kuid sellelegi vaatamata tegi ta enne raadiojaama minekut kaheksakilomeetrise jooksuringi ja mediteeris ligemale tund aega.

„Täna teeme asju vanal heal moel,“ ütles ta mikrofoni. „Nagu alati.“

Raadiojaam oli pimeduses, vaid tema boksis põles tuli – ja talle meeldis nii. Tal polnud pimeduse vastu midagi. Ta tundis end pimeduses turvaliselt. Pimedas ei tulda teda piinama. Piinajad panid alati enne tule põlema.

„Fool’s Goldis on kell üksteist ja eetris on Gideon. Tänase õhtu esimese laulu pühendan võluvale daamile, keda täna juhuslikult kohtasin. Sa tead, et see oled sina.“

Ta vajutas nupule ja eetris kõlas ansambli The Troggs lugu „Wild Thing“.

Gideon naeratas endamisi. Tal polnud aimugi, kas Felicia kuulab või ei, aga talle meeldis laul temale pühendada.

Seinal vilkus punane tuli. Ta vaatas sinnapoole, mõistes, et keegi annab uksekella. Pärast tööpäeva vilkus kellatuluke juhtpuldis. Külastajate mõttes huvitav aeg. Ta läks raadiojaama ukse juurde ja avas selle. Lävel seisis Ford Hendrix, kummaski käes õlu.

Gideoni nägu läks laiale naerule ja ta andis märku, et sõber sisse astuks. „Kuulsin, et oled tagasi.“

„Jah, olen kaks päeva kodus olnud ja juba kahetsen seda sammu.“

Gideon võttis pakutud õlle. „Tere tulemast koju, kangelane?“

„Midagi sellist jah.“

Gideon tundis Fordi aastaid. Kuigi Ford teenis eriüksuses, olid nad korra koos töötanud ja kui Gideon jäeti Talibani vangikongi kõdunema, oli just Ford üks neist, kes ta sealt eluga riskides päästis.

„Tule edasi. Pean järgmise loo peale panema.“

Nad läksid pikka koridori mööda edasi. „Lausa uskumatu, et see kuulub sinule,“ ütles Ford talle järgnedes. „Raadiojaam.“

„Mhmh. Seega kõik see muusika.“

Ford istus Gideoni vastu. Gideon pani kõrvaklapid pähe ja vajutas lülitile.

„Täna on juba kord selline õhtu, kus lood on pühendustega,“ ütles ta. „Vabandan, et korraks digitaalsüsteemi kasutan, kuid see on ainus võimalus kiiresti lugu leida. Ja siin see on. Tere tulemast koju, Ford.“

Kõlasid „Born to be Wild“ avanoodid.

„Oled sina vast ikka üks paras siga,“ lausus Ford nagu muuseas.

„Enda arust olen päris lõbus seltsiline.“

Ford oli enam-vähem Gideoni kasvu. Tugev ja pealtnäha muretu. Kuid Gideon teadis, et kõigil neil, kes olid teinud läbi selle mis nemad, olid omad kummitused.

„Mis siis sinu nii hilja õhtul välja toob?“ küsis ta.

Ford tegi grimassi. „Leidsin ärgates, et ema on minu toas. Õnneks tundsin ta enne ära, kui reageerisin. Pean sealt pääsema.“

„Otsi siis elamine.“

„Usu mind, hakkangi kohe hommikul otsima. Ema palus, et ootaksin, ja mina arvasin, et koju kolimine pole vast nii raske. Noh, et harjun taas perega.“

Ka Gideon oli seda korra proovinud. Sellest ei saanud asja.

„Vennad on normaalsed,“ jätkas Ford. „Aga ema ja õed klammerduvad mu külge.“

„Neil on hea meel, et sa jälle kodus oled. Sa olid kaua ära.“

Gideon ei teadnud kõiki üksikasju, kuid oli kuulnud, et Ford lahkus Fool’s Goldist kahekümneaastasena ega olnud õieti viimase neljateistkümne aasta jooksul kodus käinud.

Ford võttis suure sõõmu õlut. „Ema uurib juba, kas kavatsen pere luua.“ Ta võbistas õlgu.

„Sa pole siis pereelu jaoks veel valmis?“

„Ei, kuigi mul poleks midagi selle vastu, et mu voodis oleks naine.“ Ford saatis talle pilgu. „Muide, sind ähvardavad probleemid.“

„Nii on see alati.“

Ford puhkes naerma. „Felicia otsis täna õhtupoolikul Justice’i üles. Ütles talle, et tal polnud vähimatki õigust käskida sul temast eemale hoida. Kui Felicia vihastab, on see päris uhke pilt. Tema ja tema suured sõnad.“

„Sa siis tunned teda?“

„Mitte just eriti hästi. Kohtusin temaga Tais.“

Kus nad Justice’iga olid katkestanud Gideoni ja Felicia koos veedetud öö. Või õigemini küll hommiku. Viisakas viis öelda, et nad lõid ukse maha ja Justice nõudis, et Felicia läheks temaga kaasa. Gideon oli üritanud Feliciale järgneda, kuid Ford hoidis teda kinni.

Pärast seda nägi Gideon Feliciat uuest alles täna. Kui naine võitles jõledate ämblikega.

„Kas ta oli Justice’i peale vihane?“ küsis ta.

Ford raputas pead. „Jäta mind sellest välja. Me pole enam keskkoolis ja mina ei kavatse koridoris kirju edastada ega temalt küsida, kas sa meeldid talle. Pead seda ise tegema.“

Gideonil oli suur kiusatus seda teha. Too öö oli mälestusväärne. Felicia oli huvitav kombinatsioon kindlameelsusest, seksikusest ja raamatutarkustest. Kuid Gideon mõistis, et tema pole Felicia tüüp – tegelikult pole tema kellegi tüüp. Treenimata silmale võis tunduda, et ta on tervenenud, kuid ta ise teadis, mis sisimas aset leiab. Tema polnud valmis hea suhtega riskima. Kui aga Felicia tahab midagi vähem tõsist ja rohkem paljast, siis on ta kohe nõus.

Ford sai õllega ühele poole. „Ega sul midagi selle vastu ole, kui tühja kontorisse pikali viskan?“

„Puhketoas on madrats.“

„Tänan.“

Gideon ei vaevunud mainima, et madrats pole eriti mugav. Fordi-suguse mehe jaoks oli närune madrats sama hea nagu voodi neljatärnihotellis. Nende töös õpib asjadega harjuma.

Ford viskas pudeli taarakasti ja läks madratsit otsima. Gideon pani CD peale ja otsis, kuni leidis õige loo.

Kõlama hakkas „You Keep Me Hangin On“.

Felicia läks kiiruga Patience’i kohviku poole. Ta oli hiljaks jäämas ja sellist asja ei tulnud kunagi ette. Temale meeldis, et ta elu on organiseeritud ja tüüne. Struktureeritud. Mis tähendas, et ta teadis alati, kus peab olema ja mida tegema. Hiljaks jäämine ei tulnud kõne allagi.

Kuid sellest hetkest peale, kui ta eelmisel päeval Gideoniga kohtus, oli ta liimist lahti. See mees ajas ta segadusse. Ei, mõtles ta pargi serva mööda käies, teda ajas segadusse tema reaktsioon mehele.

Ta oli füüsiliselt tugevate meeste seltsiga harjunud. Ta oli aastaid sõdurite seas töötanud. Aga Gideon oli teistsugune. Seda tänu nende koos veedetud ööle, mõtles ta. Kui protsentides rehkendada, siis oli ühel ööl inimese elus nii väike osa, kuid sellelegi vaatamata võis see avaldada sügavat muljet. Trauma võib saata inimest igavesti. Kuid Gideoniga koos veedetud aeg polnud traumaatiline, vaid imeline. Ta peas keerlesid mälestused sellest ööst ja eelmisel päeval aset leidnud kohtumisest. Ja kuna temale meeldis, et ta aju oleks sama puhas nagu ka ta elu, polnud ta temas maad võtnud segaduseks valmis.

Ta seisatas rohelist tuld oodates, et üle tänava minna. Ja tule vahetumist oodates nägi ta kahe väikese poisiga naist. Poisid võisid olla umbes kahe- ja nelja-aastased. Väiksem jooksis murul veel üsnagi ebakindlalt. Poiss jäi seisma, keeras ringi, nägi ema ja venda ning ta üle kogu ta näo levis lai naeratus.

Felicia ahmis endasse selle hetke puhast rõõmu, õnneliku väikelapse kohmetuse puudumist. Just selleks ta Fool’s Goldi tuligi. Et olla nii normaalne kui võimalik. Et üritada olla samasugune nagu kõik teised. Et võib-olla armuda ja luua pere. Et kuhugi kuuluda.

Tema silmis, kelle lapsepõlv möödus imelapsena ülikoolilinnakus, tundus normaalsus taevalik. Ta tahtis seda, mida teised võtsid endastmõistetavana.

Foorituli vahetus ja ta läks kähku üle tänava, tajudes, et on hiljaks jäänud. Linnapea Marsha ei täpsustanud, miks ta tahab temaga kokku saada, ja Felicia ei küsinud ka. Ta eeldas, et ju on mõne projekti juures vaja tema oskusi. Näiteks luua linnale laosüsteem.

Ta sisenes kohviku avatud uksest. Kohvik avati kõigest paari kuu eest. Puitpõrandad särasid suurtest akendest sisse voogavas päikeses. Laudu oli piisavalt ja külastajatele pakuti meeldivat koogivalikut ja palju erinevaid maitsvaid kohvisid.

Kohviku omanik Patience, kes oli ühtlasi Felicia sõbranna, naeratas talle. „Hilinesid,“ teatas ta heatujuliselt. „Nii vahva, et sul on ka puudusi. Nii on meil teistel veel mingisugustki lootust.“

Kui sõbranna osutas saali tagumises nurgas asuva laua poole, lasi Felicia kuuldavale oige. Ja linnapea Marsha Tilson ning Pia Moreno istusidki juba seal.

„Toon sulle latte,“ lisas Patience juba suurt kruusi võttes.

„Tänan.“

Felicia läks laudade vahelt tahapoole. Linnapea Marsha, kes oli Californias kõige pikemat aega ametis olnud linnapea, oli hästi riietatud seitsmekümnendates daam. Ta kandis peamiselt kostüüme ja kandis tööajal juukseid klassikalises krunnis. Felicia mõtles heldinult, et linnapea oli täiuslik kombinatsioon kompetentsusest ja emalikkusest.

Pikk ja sale tumedate lokkis juustega ning naerusuine Pia kargas Felicia lähenedes püsti. „Jõudsidki kohale. Suur tänu tulemast. Suvisel ajal on tunne, nagu oleks iga veerand tunni tagant mõni festival. Hea, kui pääseb kas või ärikohtumise ajaks kontorist välja.“

Ta kallistas Feliciat. Üllatunud Felicia kallistas teda vastu. Ta oli Piat kõigest mõned korrad näinud ja tema arvates polnud nad eriti lähedased. Kuid füüsiline kontakt oli meeldiv ja viitas sidemele.

Patience tõi lauda Felicia kohvi ja taldriku küpsistega. „Pagariäri saatis maitsta. Imehead,“ ütles ta taldrikut vasaku käega laua keskele lükates. Ta käes helkis briljandiga sõrmus.

Linnapea Marsha puudutas Patience’i sõrmusega kätt. „Kui ilus,“ ütles ta. „Justice valis sulle väga ilusa sõrmuse.“

Patience uuris õhates kihlasõrmust. „Jah. Ma muudkui vahin seda, kuigi peaksin tööd tegema. Aga ei saa sinna midagi parata.“

Ta läks tagasi leti poole. Pia vaatas talle järele.

„Noored armunud,“ tõdes ta õhates.

„Sa ise oled ka veel noor ja vägagi armunud,“ tuletas linnapea talle meelde.

„Olen endiselt armunud,“ tunnistas Pia naerma puhkedes. „Kuigi ei tunne end enam nii noorena. Aga sõrmuse koha pealt olen teiega sama meelt. See on tõesti uhke.“

Linnapea pöördus kulmu kergitades Felicia poole. „Kas sulle ei avaldagi briljandid muljet?“

„Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on,“ tunnistas Felicia. „Need helgivad, aga on tegelikult lihtsalt kokkusurutud kivimid.“

„Kallid kivimid,“ aasis Pia.

„Sellepärast, et meie omistame neile selle väärtuse. Kui jätta kõrvale see, et need on nii kõvad, pole neil tegelikult suuremat väärtust.“ Ta jäi vait tajudes, et mitte üksnes ei räägi liiga palju, vaid lahkab teemat põhjalikkusega, mis ei pruugi teistele huvi pakkuda. „Fossiilid on märksa huvitavamad,“ pomises ta. „Nende moodustumine on põnevam.“

Linnapea ja Pia vaatasid teineteisele otsa ja siis tema poole. Nende näoilmed olid viisakad, kuid Felicia tabas tuttavaid märke. Mõlemad pidasid teda veidraks. Kahjuks oli neil õigus.

Just sellised hetked olidki peamine põhjus, miks talle tegi muret perekonna loomine, mida ta ometi nii väga ihkas. Mis siis, kui ta ei saagi lapsi? Vähemalt mitte bioloogilisi lapsi. Tal polnud vähimatki põhjust kahelda selles, nagu ta ei suudaks sünnitada lapsi samamoodi nagu iga teine naine. Aga kas ta on selleks ka emotsionaalselt valmis? Kas on suuteline õppima seda, mida ta ei tea? Ta usaldas oma aju jäägitult, kuid instinktide ja südame asjus polnud sugugi nii kindel.

Ta oli lapsepõlves teistsugune kui teised lapsed ja ta ei soovinud sellist asja oma võimalikule lapsele.

„Merevaik on ju tegelikult puumahl, kas pole?“ küsis Pia. „Kas see polnud mitte ühe dinosauruse filmi põhiteema?“

„Jurassic Park,“ täpsustas linnapea.

„Just täpselt. Raoulile meeldib see film. Nad vaatavad seda koos Peteriga. Aga kaksikuid ei lase ma selle toa poolegi. Nad ei saaks pärast mitu nädalat magada.“

Felicial oli keele peal tuua välja kõik filmis esinevad teaduslikud eksimused, kuid ta surus huuled kokku. Ta leidis, et klišeedes sisalduvad paljud elu õppetunnid ja praegu turgatas talle pähe „mida vähem, seda parem“.

Linnapea võttis lonksu kohvi. „Felicia, sind huvitab kindlasti kuulda, miks me soovisime sinuga täna kokku saada.“

Pia vangutas pead. „Just. Kohtumine.“ Ta naeratas. „Ma ootan last.“

„Palju õnne!“

Selline oli ju oodatud reaktsioon, mõtles Felicia, kuigi ei saanud aru, miks Pia sellest temale räägib. Kuid nad olid ju kallistanud, nii et võib-olla on nad lähedasemad, kui Felicia ise arvab. Tal oli vahel raskusi sellistest asjadest arusaamisega.

Pia puhkes naerma. „Tänan. Ma ei saanud sugugi sotti, mis lahti. Küsi vaese Patience’i käest. Ta oli mõne aja eest tunnistajaks, kui liimist lahti ma olin. Unustan asju ära ja kõik on segamini. Siis sain aga teada, et ootan last. Tegelikult oli hea kuulda, et mu hullusel on füüsiline põhjus ja ma pole peast segi minemas.“

Ta surus teekruusi pihkude vahel. „Mul on juba kolm last: Peter ja kaksikud. Ma armastan oma tööd, aga nelja lapsega ma lihtsalt ei suuda järje peal püsida. Olen püüdnud leppida, et ma ei saa enam festivalide korraldamisega tegelda.“

Felicia noogutas viisakalt. Vaevalt küll, et nad küsivad tema käest, kes võiks selle töö oma õlule võtta. Nemad tunnevad ju siinseid inimesi paremini. Kui nad just ei soovi, et ta neid aitab. Ta võiks ju pakkuda välja kriteeriumid ja...

Linnapea naeratas kohvikruusi käes hoides. „Mõtlesime sinu peale.“

Felicia avas suu, kuid sulges selle uuesti. Tal ei turgatanud ühtki õiget sõna pähe ja see oli tema puhul täiesti tavatu. „Sellele tööle?“

„Jah. Sul on ebatavalised oskused. Sõjaväes teenides õppisid ära bürokraatiaoskuse. Kuigi mulle endale meeldib mõelda, et meie oleme paindlikumad kui enamik linnavalitsusi, siis käib meil asjaajamine ikkagi üsnagi aeglaselt ja iga asja jaoks on oma blankett. Sul on logistikaannet ja festivalid tähendavadki sisuliselt logistikat. Sa vaatad seni tehtut värske pilguga.“

Linnapea pidas Piale naeratades pausi. „Kuigi sina oled olnud fantastiline.“

Pia puhkes naerma. „Ärge kartke mu tundeid riivata. Felicia on kindlasti minust parem. Ja kui see nii on, siis pole mul vaja süümepiinu tunda.“

„Ma ei saa aru,“ sai Felicia sosinal suust. „Kas te tahate, et mina hakkaksin festivale korraldama?“

„Jah,“ vastas linnapea kindlal toonil.

„Aga need on ju linnale nii olulised. Ma tean küll, et on veel teisigi ärisid, aga minu arusaamist mööda on turism linna peamine sissetulekuallikas. Ülikool ja haigla on küll kõige suuremad tööandjad, kuid raha toovad sisse just turistid.“

„Selles on sul õigus,“ tõdes Pia. „Ja ma võin sellest pika loengu maha pidada, kuna tean neid numbreid lausa dollari täpsusega.“

Felicial oli tahtmine öelda, et talle meeldivad numbrid, kuid ta hoidis suu kinni, kuna see polnud antud teema juures oluline.

„Miks te olete valmis usaldama festivalid minu kätte?“ küsis ta mõistes, et tegelikult on see ainus oluline küsimus.

„Sellepärast, et sina kannad hoolt, et need saaks õigesti läbi viidud,“ kinnitas linnapea. „Sina oled valmis võitlema selle eest, millesse usud. Aga peamine põhjus on see, et sulle on need sama olulised nagu meile.“

„Kust te seda võtate?“ imestas Felicia.

Linnapea naeratas. „Ma lihtsalt tean seda.“