Читать книгу Jõulud Neljandal tänaval - Susan Mallery - Страница 5

TEGELIKUS elus polnud lumi sugugi nii vahva nagu filmides ja telekas, mõtles Noelle Perkins, kui ta juhitavuse kaotanud auto lumehanges seisma jäi. Ta oli vältinud mäkke sõites äkilisi liigitusi, kui see juhtus. Kuigi ta ei osanudki öelda, mis asi see see just täpselt oli. Ühtäkki hakkas auto lihtsalt keerlema. Võis olla, et ta karjatas, aga kuna ta oli üksi, siis ei kavatsenud ta seda tunnistada.

Ringi vaadates märkas ta, et auto oli ninapidi kõvas hanges. Õnneks oli ta sihtkohale suhteliselt lähedal. Aga samas tuli tal välja mõelda, kuidas pärast mäest alla pääseda.

Ent selle üle võib hiljem pead murda, mõtles ta mootorit välja lülitades ning turvavööd lahti tehes. Kõigepealt tuleb kutsikas õue lasta.

Noelle avas autoukse ja üritas jalgu maha toetada, kuid sai siis aru, miks auto keerlema oli hakanud. Tuleb välja, et lumi on libe. Jalad ei tahtnud maapinnal püsida ja tal tuli auto uksepiidast tuge otsida.

„No mis see siis olgu,“ pomises ta, kui lõpuks tasakaalu leidis, ning sulges hoolikalt autoukse. Ta läks ettevaatlikult pika sissesõidutee lõpus asuva maja poole.

Lumi oli saabunud Fool’s Goldi varakult. Oktoobri lõpus sadas maha kümmekond sentimeetrit, kuid see lumi sulas ära. Novembri alguses tuli uus lumi ja nüüd uus lumelaam. Aga linnas pole asi nii hull, mõtles ta. Samal hetkel tundis ta, et on kukkumas.

Kätega vehkides õnnestus tal jalule jääda ning ta liikus edasi. Linnas on tänavad puhtaks aetud ja kõnniteed roogitud. Keegi raputas sinna mingit võluvärki, nii et kõnniteed polnud libedad. Linnas polnud tal ringi käimisega mingeid probleeme.

Ta oli veetnud lapsepõlve Floridas ja kolinud töö tõttu Los Angelese ning polnud seega tõeliseks talveks valmis, mõtles ta trepini jõudes. Taas ähvardasid jalad alt lennata. Ta viskus käsipuu poole ja sai sellest veel viimasel hetkel kinni. Ta alakeha libises eest ja ta oli väljavenitatud asendis, peaaegu maapinnaga paralleelselt.

Ta surus saapaninad lumme ja jäässe lootes, et ehk õnnestub pidet leida. Lõpuks õnnestus tal jalad taas enda alla saada ning end sirgu ajada. Ta mõtles pahuralt, et on nagu mõni multifilmitegelane. Ainult et tema võis luud murda.

„No sellist asja ma küll ei osanud ette näha,“ torises ta mõeldes, et Felicia palve oli tundunud igati mõistlik. Kuna kõik jooksid ringi, oli sõbranna kaheksa kuu vanune kutsikas Webster üksi kodus. Kas Nicole saaks minna ja koera välja lasta?

Felicia oli Noelle’ile hea sõbranna. Kui Noelle septembri alguses oma jõulupoe avas, aitas Felicia tal kaupa välja panna ja jagas soovitusi. Kui Noelle tahtis koos teiste poeomanikega endale linnas reklaami teha, aitas Felicia ta omavalitsuse reeglistikurägastikus otsa peale. Kui Noelle oli mures, et ei leia iial meest... noh, saate aru küll, rääkimata armastusest, kinnitas Felicia, et küll see tuleb. Nii et aidata Felicial koera eest hoolitseda oli ju iseenesestmõistetav.

„Ma saan hakkama,“ kinnitas Noelle trepist üles ronides. Astmed polnud üllataval kombel sugugi libedad. Tundub, et ka siin oli kasutatud seda imelist vahendit.

Ta kobas lillepottide vahelt tagavaravõtit otsida. Aga ei leidnud seda. Ta katsus kõik lillepotid läbi, sest Felicia oli ju ometigi käskinud tal lillepottidest otsida.

Mitte kui midagi.

Teadmata, mida edasi teha, läks ta ukse poole ja kuulis vaikset nohisevat heli.

„Webster,“ hüüdis ta.

Kutsikas haukus erutatult.

Kätt lingile pannes avastas Noelle, et uks avanes.

Ja siis leidis ühekorraga aset kaks asja. Kohutavalt elevil kahekümne viie kilone Saksa lambakoera kutsikas hüppas teda tervitama ja ta nägi esikus spordikotti.

Automaatselt patsutas Noelle innustunud koera. Koer lakkus ta käsi ja liputas saba, tuiskas siis trepist alla puude poole, et oma asi ära ajada.

„Väljas on libe,“ hüüdis Noelle talle järele, kuid sai siis aru, et koeral on võlujalad, sest too naasis samasuguse hüperkiirusega, nagu oli välja jooksnud, ega libisenud seejuures kordagi.

„Tubli poiss,“ ütles ta koera kallistades.

Esimene probleem on lahendatud, mõtles ta. Nüüd jäi siis veel salapärane spordikott ja lukustamata uks.

Kott võib olla Gideoni kolmeteistkümneaastase poja Carteri oma. Või siis asitõend, et keegi paha on majja sisse murdnud ja otsib parasjagu seda läbi. Nii või teisiti tuleb selles selgusele jõuda.

Ta astus ettevaatlikult sisse, innukas koer kõrval. Ukse juures oli vihmavarjuhoidja. Ta haaras sealt kõige suurema ja ohtlikuma välimusega vihmavarju ja hoidis seda kurikana käes. Ta julgustas end mõttega, et ta pole mingi nannipunn. Lõpuks oli ta ju sügisel läbinud enesekaitsekursused. Loomulikult oli juhendaja osalejaid hoiatanud, et ise ei maksa tüli norima minna.

„Kui tahad siit midagi sisse vehkida, siis olen juba politseisse helistanud ja ma olen relvastatud,“ hüüdis ta läbi avatud plaaniga esimese korruse minnes. Esimesel korrusel oli suur elutuba ja tohutu suur köök. Ta teadis, et maja kummaski otsas on magamistoad ja alumisel korrusel samuti toad.

Websterile meeldis see mäng, ta püsis aeg-ajalt vastu seina põntsuvat saba liputades Noelle’i kõrval.

„Käed üles, ja keegi ei saa viga,“ jätkas Noelle.

Ta pidas kuulatades pausi. Esikust kostis heli. Ta pöördus, vihmavari ründevalmis, esiku poole. Kui vaja, siis annab ta tollele tüübile tou ja paneb jooksu. Ta oli päris kindel, et Webster jookseb talle järele arvates, et tegu on järjekordse mänguga.

Vannitoa uks avanes ja sealt väljus mees. Pikk mees, kelle ainsaks kehakatteks teksad. Mehel oli ühes käes käterätt, millega ta hõõrus äsja pestud juukseid. Noelle oletas pikka tugevat meest vahtides, et too oli end ka mujalt puhtaks pesnud.

Noelle jäi keset esikut seisma ja ta peas liikusid korraga erinevad mõtted. Esiteks: vargad ei lähe vargil olles duši alla. Tal polnud küll selle kohta kindlat informatsiooni, aga ta oli valmis eeldama, et see on nii. Teiseks: kuigi ta polnud seda meest elu seeski näinud, oli miski mehe juures kuidagi tuttav. Kolmandaks: mees nägi väga hea välja, tal olid helepruunid juuksed ja tumesinised silmad. Ja kas ta ikka oli juba oma ajule mehe keha maininud? Sest ka see nägi hea välja.

Nad vahtisid teineteisele otsa ja Noelle’ile meenus ta loetelu. Õige jah. Neljandaks... Ta pilk langes allapoole ja ta neelatas. Mehe vasakul käel oli suur haav, see oli veel üsna värske ja sellest paistsid mustad niidid ja...

„Oeh,“ sai minestuse äärel Noelle suust. „Ükskõik mis, aga mitte veri.“

Võttes arvesse, mis ta läbi oli elanud, oli üsnagi naljakas, et vere nägemine talle niimoodi mõjus, aga nii see kord juba oli. Elul on huumorisoont. Tal keeras sees, ta nahk tõmbus märjaks ning oli selge, et ta on minestamisest sekundi murdosa kaugusel. Kui ta peaks nüüd minestama, siis ei õnnestu küll Websteril teda päästa.

Ta kummardus, et mitte täie hooga maha langeda ja ränka ajukahjustust saada.

GABRIEL Boylan vahtis heledapäist naist, kes oli kohe maha langemas. „Just sellepärast ma ei kannatagi äärelinnu,“ ütles ta käterätti maha visates naisele lähenedes.

„Kas sa kuuled, mis ma räägin?“ küsis ta valjusti.

Noelle vehkis ta käe suunas. „Hoia seda eemal.“

Ta hääl oli nõrk ja tundus, et ta vaarub. Gabriel kirus endamisi, märgates, et kuigi naine on kohe kokku varisemas, vehib ta endiselt tema suunas selle totaka vihmavarjuga. See veel puudus. Vend on langenud mingi hullumeelse orki.

Ta väänas naise käest vihmavarju ning langetas naise seejärel põrandale. Naine oigas. Nähes ta kahvatut nägu ja märgates hingeldamist, oli Gabrielile selge, et naine on kohe meelemärkust kaotamas.

Tema ärritunum pool, see pool, millele ei meeldinud inimesed, tahtis lasta sel juhtuda. Minestanuna ei kujutaks naine endast vähemalt nii suurt probleemi. Aga arstina ta mõistis, et see pole sugugi õige. Ta tõstis naise põlvili ja surus tolle pea alla.

„Pea südamest madalamale,“ ütles ta naisele. „Hinga aeglasemalt. Sul pole midagi viga.“

„Kust sina seda võtad?“ sai naine suust.

„Lihtsalt tean.“

Kui oli näha, et naine jääb meelemärkusele, läks Gabriel tagasi vannituppa ja pani kähku vasaku käe ümber sideme. Sügav haav oli ikka veel hell ja immitses verd. Tal oli vedanud. Ta oma viga, et ta üldse selle haava sai, aga kuigi haav nägi inetu välja, polnud vigastus tõsine. Võttes arvesse, et tal on elatise teenimiseks käsi vaja, oli see hea.

Kui plaaster oli korralikult peal, tõmbas ta selga pikkade varrukatega puhta särgi ja läks tagasi esikusse.

Naine oli end istuli ajanud ja vahtis talle otsa. Naise pilk langes ta käele ja sealt eemale.

„Tänan, et selle kinni katsid,“ ütles naine vaikselt.

Ilmselt pidas naine silmas haava, mitte rinda. „Pole tänu väärt.“

Kutsikas istus naise kõrval, toetudes tugevalt astu naise säärt, ja tundus, et on valmis huvitava mängu järgmiseks raundiks.

„Sa oled vere suhtes tundlik,“ märkis Gabriel.

Naine kirtsutas nina. „Olen jah. Täiesti jabur. Nii on see ikka olnud. Võiks arvata, et ma saan sellest üle, aga ei. Kummalisel kombel talun ma süstimist, kui sellega ei kaasne verd. Aga muidu pean silmad kinni panema.“ Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas mehele otsa. „Kes sa oled?“

Gabrieli kulm tõmbus kipra. „Kas Gideon siis ei rääkinud?“

„Ma pole temaga viimasel ajal rääkinud.“ Naine pidas pausi, just nagu püüaks meenutada. „Ma olen teda küll linnas näinud, aga me pole rääkinud.“

Nüüd oli Gabrieli kord segadusse sattuda. „Kas sina pole siis Felicia?“

Naine ajas end püsti. Ta oli pikka kasvu ja heledate juustega, Gabrieli silmis liiga kõhn, aga üsnagi ilus. Naine kandis musti teksaseid ja jaburat jõuluvanapeadega sviitrit. Nagu Gabriel oli juba ennist mõelnud: äärelinnad on nõmedad.

„Ei, mina olen Noelle,“ ütles naine. „Kes sina oled?“

„Gabriel.“

Gabriel tahtis veel midagi lisada, kuid naise sinised silmad läksid suureks. „Gideoni vend?“

Mees noogutas. Ta ei saanud sugugi aru, miks inimene, keda ta pole elu seeski kohanud, ajab teda venna majas vihmavarjuga taga. Kuigi sellist asja ei maksaks üldse kuskil teha.

Naine naeratas. Kuid kui naise suu naerule tõmbus, haihtusid Gabrieli peast kõik need mõtted, mille pärast ta oleks veel toriseda tahtnud. Sest niipea kui naine naeratas, tundis Gabriel end peaaegu kõiges märksa paremini. Ta käsi tegi vähem valu, ta polnud enam nii väsinud ja kahetsuselaviin, mis teda valdas sellepärast, et ta oli Fool’s Goldi tulnud, kahanes imeväikeseks.

No oli see vast trikk.

Naeratus laienes. „Oh, vau! Ma ei teadnudki, et sa ikka tõesti tuled. Sa oled ju arst, on mul õigus? Felicia mainis, et oli sind pühadeks külla kutsunud, aga minu mäletamist mööda vastasid sina, et see ei õnnestu. Mina olen Noelle Perkins, Felicia sõbranna. Mul on linnas pood ja muidugi tunnen ma ka Gideoni. Ja Carterit.“

Poega, kelle olemasolust vennal aimugi polnud, mõtles Gabriel. No on vast olukord.

„Gideon ja Gabriel läksid Sacramentosse poodidesse. Felicia ei saanud linnast tulema ja palus mul Websteri õue lasta.“ Noelle’i naeratus läks veelgi laiemaks. „Oh ei! Ma tahtsin sulle kallale tulla. Anna palun andeks.“

„Pole midagi,“ kinnitas Gabriel. Peamiselt sellepärast, et nii oligi, aga osalt sellepärast, et ta tahtis seda naeratust veel kord näha.

„Ma ei saanud sugugi aru, miks uks on lahti ja tagavaravõti pole oma koha peal.“

„Gideon ütles, kus võti on.“

„Selge see.“

Naeratus naasis ja Gideon hingas kergemalt.

Naine kummardus maast vihmavarju võtma. „Käisin paari nädala eest enesekaitsekursusel. Sellisel laupäevasel lühikursusel, kus õpetati selgeks peamised asjad. Mu õpetaja lööks mu maha, kui kuuleks, millega ma olen hakkama saanud. Oleksin väga tänulik, kui sa sellest kellelegi ei hinga.“

„Saab tehtud.“

Noelle heitis kiire pilgu sidemele, kuid keeras silmad kõrvale. „Seda et, mis su käega juhtus?“

„Olin loll.“

„Seda tuleb kõigiga ette.“

„Oleksin pidanud targem olema.“

Noelle’i näol välgatas taas naeratus. „Ja meie, teised, mitte?“

„Selles on sul õigus,“ märkis Gabriel.

Noelle vehkis vihmavarjuga. „Panen selle tagasi.“ Ta läks ukse poole. „Kas kohvi soovid?“

„Muidugi.“

Noelle läks kööki, võttis kruusid ja kohvipakid, just nagu tunneks end siin kodus.

Gabrielil oli ikka veel raske harjuda mõttega, et vend on kihlatud ja tal on poeg. Kuigi need kaks asja polnud omavahel sugugi seotud. Carteri ema oli paari aasta eest surnud. Ja mis Feliciasse puutub.... Gabriel kibrutas kulmu, mõistes, et ta ei teagi, kuidas Felicia ja vend olid tuttavaks saanud. Selles võis oma osa olla sellel, et ta polnud juba ligemale aasta aega ühegi lähisugulasega rääkinud.

Webster järgnes Noelle’ile ja oli väga lootusrikka näoga, kui Noelle võttis lusikad ja kohvimasina tööle pani. Noelle vaatas koerale otsa.

„Ma olen päris kindel, et sinule on juba süüa antud,“ ütles ta koerale.

Koer liputas saba.

Noelle ohkas. „Sa kohe lausa nõuad. Olgu. Annan sulle küpsise.“

Webster haugatas seda sõna kuuldes ja järgnes Noelle’ile sahvrisse, kus riiulil purgis olid kondikujulised koeraküpsised.

„Aga ainult ühe,“ ütles Noelle oodates, kuni koer istus.

Koer võttis ta käest ettevaatlikult küpsise ja tuiskas minema.

Gabriel vaatas talle järele. „Temast pole küll mingit valvekoera. Ta lasi mind sisse, ilma et oleks urisenudki.“

„Ta on ju alles kutsikas,“ ütles Noelle. „Felicia tahab, et ta oleks pigem sõbralik kui kuri. Õigupoolest on ta Carteri koer, aga Felicia hoolitseb tema eest. Ta on ka pisut õpetust saanud, aga tundub, et see ei taha talle külge jääda.“

Ta osutas suure laua suunas ja Gabriel istus lauda. Noelle pani kohvipaki masinasse, vajutas nupule, vaatas, et kruus oleks korralikult all.

Ta toetus lauale. „Nii et sina tulid siis pühi veetma. Et lähedastega koos olla. Nii tore.“

„Ma pole neid juba tükk aega näinud,“ tunnistas Gabriel, püüdes meelde tuletada, millal ta oli viimati koos vanemate ja vennaga jõule pidanud. Tundus, et rohkem kui kümne aasta eest. Viieteistkümne aasta eest? Või oli sellest veelgi rohkem aega möödas? Võib-olla hoopis enne kolledžisse minekut. „Räägi, millest ma olen ilma jäänud.“

„Ma pole su vanematega kohtunud,“ lausus Noelle heatujuliselt. „Loomulikult tunnen ma Gideoni. Gideon kolis siia enne mind. Tema eelmisel aastal, mina alles kevadel.“ Ta kirtsutas nina. “Enne kogu seda lumejama. Pean vist läbima talvesõidukursuse. Teed on märksa libedamad, kui ma oskasin arvata. Ma saan aru küll, et lumega kaasneb jää, aga ma ei osanud arvatagi, et see on... noh... jää.“ Seda öeldes tegi ta sõrmedega jutumärgid.

Gabriel muheles. „Sul on veel nii mõndagi oodata.“

„Lisaks soojemale ilmale?“ Noelle pöördus uuesti kohvimasina poole ja võttis selle alt kruusi. „Kuidas sa kohvi soovid?“ küsis ta külmiku poole minnes.

„Mustalt, ilma suhkruta.“

„Tüüpiline mees.“

Ta võttis külmikust kannu maitsestatud kohvikoorega, andis kruusi Gabrielile ja pöördus uuesti kohvimasina poole. Oli näha, et see köök on talle tuttav. Felicia tõttu, veenis Gabriel end. Sõbrannad veedavad koos aega kohvi juues. Ju oli see midagi sarnast baaris klaasikese võtmisega.

Noelle pani teise paki masinasse, kruusi oma kohale ja vajutas nupule.

„Sa tead ikka, et Gideon ostis paar raadiojaama?“ küsis ta.

Gabriel noogutas.

„Tal on igal õhtul vanade lugude saade. Palju selliseid lugusid, mida mina pole elu sees kuulnudki, aga enamik neist on head. Felicia korraldab linnas festivale. Ta on äärmiselt organiseeritud mõtlemisega. Carter käib loomulikult koolis.“ Ta vaatas istuva ja saba liputava Websteri poole. „Ja sina, mu härra? Millised plaanid sinul on?“

Kutsikas haugatas.

„Väga vinge.“ Noelle vaatas Gabrieli poole. „Vabandust. Ma räägin kellega iganes.“

„Tuleb ette.“

Noelle võttis oma kohvikruusi, valas sinna maitsestatud koort ja pani koore tagasi külmikusse. Ta võttis Gabrieli vastas istet ja kallutas pead.

„Mis siis veel rääkida?“ küsis ta. „Ma tunnen süümepiinu, et tahtsin sulle kallale tungida.“

„Vihmavarjuga.“

Noelle puhkes naerma. „Ei oskagi öelda, kas see teeb asja paremaks või halvemaks.“

Gabrielile meeldis, kuidas Noelle’i sinistes silmades helkis lust ning kuidas ta hambad naeratades välgatasid. Ta tahtis, et Noelle edasi räägiks, sest naise häälekõla mõjus talle rahustavalt. Lausa jabur, aga nii see oli. Kuid ta ei saanud aru, miks see nii oli. Miks just see naine? Ta oli ju pidevalt naiste seltsis. Teiste arstide, õdede ja abipersonali, sõdurite, asjaajajate. Aga Noelle oli kuidagi teistsugune.

„Kui kaua Carter on juba siin elanud?“ küsis ta.

„Ta ilmus siia eelmisel suvel. Ta ema suri umbes aasta enne seda. Ta oli oma parima sõbra juures asenduskodus. Minu teada leppisid nad selles Carteri emaga enne ta surma kokku. Aga seal peres tekkisid abieluprobleemid ja Carter pidi minema riiklikku hoolekandesüsteemi. Tal polnud just eriti palju informatsiooni: ta teadis vaid isa nime ja seda, et isa oli teeninud sõjaväes. Aga ta leidis isa üles ja tuli siia. Kardan, et mina poleks küll tema vanuses nii nutikas olnud.“

„Mina samuti mitte,“ tunnistas Gabriel.

Ta hoidis kruusi terves käes. Haav vasakus pihus tuikas südametuksetega samas taktis. Kui ta oleks iseenda patsient, soovitaks ta endal midagi sisse võtta. Ütleks, et valu ei lühenda paranemise aega. Aga samas oli selge, et ta ei kuulaks neid nõuandeid. Et talle ei meeldi valuvaigistite kõrvaltoimena kaasnev vati sees oleku tunne ning et talumatust valust on asi kaugel.

„Sa ikka tead, et nad abielluvad?“ küsis Noelle. „Gideon ja Felicia.“

„Kuulsin jah.“

„Nad pole veel midagi täpsemalt paika pannud. Vähemalt minu teada küll mitte, aga ma ei usu, et nad kavatsevad pikalt oodata.“ Ta pidas pausi ja tõstis kruusi. „Peaksin sind vist Felicia osas hoiatama.“

„Felicia osas?“

Noelle noogutas. „Ta on väga tark. Arvad, et tead küll, kui tark, aga paned ikka mööda. Ta on rohkem kui geenius, kuigi ma ei teagi, kuidas seda kutsutakse. Ja ta ütleb seda, mida mõtleb, mis on minu arust väga tore, aga mõnele võib see üllatusena tulla. Ta ütleb oma mõtted otsesõnu välja. Nii et temaga pole mõtet ümber nurga rääkida. Oh, ja lisaks sellele on ta vapustavalt ilus. Kui me poleks sõbrad, siis ma ei taluks teda silmaotsaski.“

Viimased sõnad olid öeldud naeruga.

„Ka sina räägid üsnagi otse, mida mõtled,“ märkis Gabriel.

Noelle raputas pead. „Sugugi mitte. Püüan aus olla. Noh, mitte raisata teiste aega mingite mängudega. Aga sellest harjumusest on raske vabaneda. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et tuleks olla õel. See pole samuti õige. Aga minu arust oleks maailm palju parem, kui me kõik oleksime pisut ausamad.“

Ta pidas pausi ning ta suunurgad kerkisid. „Mul pole aimugi, kust see jutlus nüüd äkitselt tuli.“ Ta tõusis püsti. „Pean tagasi poodi minema, enne kui hakkan sind oma elu mõtte teooriatega tüütama.“

„Kas sul on teooriad?“ küsis Gabriel püsti tõustes.

„Nii mõnedki, aga usu mind, sa ei taha neid kuulda. Igatahes pean minema tagasi poodi, sest püüdes raha kokku hoida, võtsin ma osaajaliselt tööle üliõpilased, mitte täiskohaga tavalised inimesed.“

„Kas üliõpilased pole siis tavalised inimesed?“

„Reeglina mitte. Ja eriti mitte siis, kui mägedes on värske lumi. Kardan pidevalt, et leian poodi naastes selle ukse pärani ja sees täieliku tühjuse. Noh, et seal poes pole kedagi, kes minu heaks töötab.“ Ta pidas pausi. „See on päris naljakas, sest need koolilapsed, kelle ma olen tööle võtnud, on väga tublid. Nii et võib arvata, et üheksateistkümneaastaseks saades tuleb neil mingi taandareng.“

Gabrielil polnud aimugi, millest see naine räägib, aga sellest polnud midagi. Juba tema hääle kuulamine mõjus rahustavalt. Ning pealegi oli ta tänulik oma sugulaste kohta kuuldu eest. Võiks küll väita, et ta oleks pidanud kõike seda isegi teadma, aga ei teadnud.

„Oli tore kohtuda,“ ütles Noelle. „Ja anna mulle vihmavarju pärast andeks.“

Gabriel lõi käega. „Kas mäest alla saad?“ küsis ta.

Noelle vahtis talle silmi pilgutades otsa, kuid siis läksid ta silmad suureks. „Oh sa vanapagan. Mu auto on lumehanges.“

Kas selle naise sõnavaras on kõige vingem vandesõna vanapagan? See naine poleks Kendaharis tundigi vastu pidanud, mõtles Gabriel endamisi muiates.

„Ega sa juhuslikult talvesõidust midagi tea?“ küsis Noelle.

„Juhuslikult tean. Käisin Minnesota ülikoolis ja olen rohkem kui korra Saksamaal teeninud.“

„Oeh. Jumal tänatud. Sellisel juhul pole sul vast eriti midagi selle vastu, et mu auto hangest välja tagurdada? Seejärel keeran lihtsalt nina mäest alla ja peaksin hakkama saama.“

Gabriel läks vastamise asemel uksele. Kuigi ta oli paljajalu, läks ta trepile, kust oli näha väike auto ninapidi lumehanges.

Teel olid libisemisjäljed ja paaris kohas oli näha, et Noelle oleks majja tulles nagu kukkunud.

„See on sul vist tõesti esimene talv,“ märkis Gabriel.

Noelle tuli ta kõrvale ja tõmbas ninaga. „Mul on muid andeid.“

Selles ei kahelnud Gabriel hetkegi ning tal oli tahtmine naisele öelda, et need on kindlasti märksa huvitavamad kui oskus lumega sõita. Aga Noelle on ta tulevase vennanaise sõbranna ja Fool’s Gold on väikelinn ning ta ei jää siia eriti kauaks. Need olid küllaldased põhjused vastamaks üksnes: „Selles ma ei kahtlegi.“

Ta läks tagasi sisse ja ootas, kuni Noelle oli sama teinud, enne kui ukse kinni pani.

„Üks hetk. Ma tõmban saapad jalga ja viin su tagasi linna.“

„Ma ei taha tüli teha.“

„Keegi peab ju su mäest alla aitama. Ma ei usu, et sa omal jõul sinna välja jõuad. Autonina linna suunas hoidmisest ei piisa.“

NOELLE noogutas meeldivale ja kenale arstile, enne kui too külalistoa poole läks. Ta ohkas mõeldes, et see polnud lihtsalt õiglane. Too mees oli vaba – vähemalt nii Noelle arvas – ja tema samuti. Ta ei osanudki öelda, mis neil veel ühist on, aga midagi pidi kindlasti veel olema. Kuid tundus, et ta polnud mehele vähimatki muljet avaldanud.

Olgu pealegi. Saatus võib veelgi hullem olla. Niipea kui jõulud läbi saavad, tuleb tegelda suhteküsimusega. Vahest tuleks liituda mõne netiportaaliga või uurida, kas linnas on mõni üksikute klubi. Kui muud üle ei jää, tuleb panna sõbrad sõna levitama. Enamik neist oli hiljuti ülepeakaela armunud.

Võib-olla on selle linna vees midagi, mõtles ta, kui Gabriel talle lähenes. Mees tundus nüüd toekates lumesaabastes pikem.

„Võtmed,“ ütles Gabriel talle lähenedes.

Noelle andis talle kuulekalt võtmed. „Kui ma hangest välja saan, tulen juba ise toime.“

„Kahtlen,“ vastas mees jopet selga ajades. „Sa oled ohtlik seni, kui tasasele pinnale jõuad.“

„Nii pole ilus öelda.“

Gabriel saatis talle pilgu. „Kas see pole siis nii?“

„On küll, aga sina oled liiga otsekohene.“

„Mina sain aru, et sulle meeldib otsekohesus.“

„Sugugi mitte nii väga, kui ma arvasin.“

Noelle vaatas, et Webster oleks korralikult majas, sulges siis ukse ja järgnes Gabrielile oma auto poole. Gabriel käskis tal oodata, kuni ta auto hangest välja tagurdas – ning ta tegi seda ühe sujuva liigutusega. Rattad ei käinud isegi kohapeal ringi. See tundus küll lausa reetmisena. Kui ta auto kodus garaaži on ajanud, tuleb sellega üks tõsine jutuajamine maha pidada.

Gabriel peatas auto ta kõrval ja avas ukse. Noelle istus autosse, tajudes kohe, kui lähekuti on istmed ning kui palju mehe õlad laiemad tema omadest. Ta pani turvavöö peale ja saatis seda tehes mehe suunas pilgu.

Ta leidis, et mehel on meeldiv nägu. Pisut valvas ja ta silmaalused olid tumedad – võib arvata, et haavast ja ka reisimisest. Aga ta usaldas seda meest vaistlikult. Kuigi tema vaist polnud asi, millega hoobelda. Vaata, mis Jeremyga juhtus.

Või siis ei juhtunud, mõtles ta otse ette vaadates.

„Kas sinnapoole?“ küsis Gabriel vasaku käega osutades.

Noelle’il hakkas pea kohe ringi käima. „Ole sellega ettevaatlik,“ pomises ta. „See on nagu relv.“

Gabriel heitis pilgu sidemele. „Verd ju õieti polegi.“

Noelle toetas pea istmele ja sulges silmad. „Mulle piisab juba selle sõna kuulmisest. Jah, seda teed mööda umbes viis kilomeetrit edasi. Ning käänaku peal paremale. Seejärel nagu viidad näitavad ja olemegi linnas.“

Ta surus käe kõhule ja püüdis mõelda ilusatele asjadele. Või vähemalt mõtted mujale saada.

„Sa valisid küllatulekuks väga hea aja,“ ütles ta, teades küll, et ajab niisama loba, kuid see ei läinud talle korda. Lobiseda oli parem kui minestada. Või oksendada. „Fool’s Goldis on pidevalt festivale, aga pühade ajal veelgi rohkem. Korraldatakse paar paraadi ja etendatakse Kristuse sündi. Seda tahaks küll kohe väga näha, sest seal esineb ka elevant.“

„Kristuse sünni etenduses?“

„Ei maksa nii üllatunud olla. Kust sina tead, et Kristuse sünni juures elevanti polnud.“

„Olen üsna kindel, et ei olnud.“

„Priscilla osaleb paljudel üritustel. Ka tema on meie linna kodanik.“

„Priscilla nagu elevant?“

„Kas sa tead veel mõnd Priscillat?“ Ta riskis silmad avada ja oli rahul, et ei näinud silmanurgast ühtki verist sidet.

„Tema on tõesti ainus.“

„Nii, siit tuleb ära keerata,“ ütles Noelle, kui nad kurvi jõudsid. „Ja seda teed mööda linna välja. Franki teel tuleb keerata paremale.“

„Kes see Fank on?“

„Pole aimugi. Minu pood on muide Neljandal tänaval. Aga jah, Frank. Tundub, et mul on selle linna ajaloo kohta veel nii mõndagi õppida.“

„Sa tead juba elevandist. See on ka midagi.“

Noelle leidis, et see mees on meeldiv, ning mõtles, kas õnnestub teda kuidagi kohvile kutsuda, nii et kutse pole väga otse esitatud. Või siis õhtusöögile. Ta kiikas mehe suurtele kätele roolil ja mõtles, kui hulluks võiksid asjad minna, kui ta mainiks ööseks jäämist.

Noelle osutas oma poe poole, mille peale Gabriel auto tee äärde keeras.

Noelle pöördus mehe poole, valmis teda südamest tänama, kuid taipas siis, et on üks probleem. „Kuidas sa tagasi Gideoni juurde pääsed?“

„Mõtlesin Felicia üles otsida.“

Noelle riskis mehe haavatud käe poole kiigata, kuid keeras pilgu kõrvale, enne kui pea ringi käima hakkas. „Kas see pole liig?“

„Saan hakkama. Näita lihtsalt, mis suunas minna.“

Noelle vaatas talle naeratades silma. „Minu arusaamist mööda ütlesid sa ennist, et see pole piisav.“

„See käib üksnes sinu autojuhtimise kohta.“

„Tahaksin selle peale hea meelega solvuda, aga selle lumehange sõitmise värgi tõttu pole mul selleks õigust.“

Nad väljusid autost ja Noelle õpetas, kuidas Felicia kontorisse jõuda. Gabriel andis talle autovõtmed.

„Suur tänu, et mu linna tõid,“ ütles Noelle soovides, et tal see poiste-tüdrukute värk paremini välja kukuks. Omal ajal sai ta sellega päris hästi hakkama. Küllap annab tunda praktika puudumine. „Loodetavasti põrkame veel kokku. Mitte küll sõna otseses mõttes,“ lisas ta ikka veel lumist kaitsevõret uurides.

„See oleks tore,“ vastas mees.

Noelle vaatas mehele otsa, püüdes saada sotti, mida too küll mõtleb. Aga mehe tumesinistest silmadest polnud võimalik midagi välja lugeda. Gabriel naeratas, lehvitas talle, keeras ringi ja läks osutatud suunas.

Noelle vaatas talle järele. Kui mees ümber nurga keeras, läks tema oma poe poole, kuid jäi seisma, nähes uksel silti:

Läksin suusatama. Tulen pärastpoole tagasi.