Читать книгу Jõulud Fool's Goldis - Susan Mallery - Страница 6

Kaheksa tillukese põhjapõdra heli ei saanud võrreldagi poole tosina kaheksa-aastase lapse stepptantsuga, mõtles Dante Jefferson telefoni tugevamini vastu kõrva surudes.

„Palun korda,” karjus ta telefoni. „Ma ei kuule sind.”

Tümin ta pea kohal katkes hetkeks, kuid algas siis uuesti.

„Mis seal sünnib?” küsis Franklin, kelle häält polnud peaaegu kuuldagi klobina foonil, mis oli seda saatva neetud klaveriga isegi peaaegu rütmis. „Ehitus või?”

„Kui see vaid oleks nii,” pomises Dante. „Kuule, helistan sulle paari tunni pärast tagasi.” Selleks ajaks peaks see paganama tantsutund läbi olema. Vähemalt ta lootis seda.

„Sobib. Olen siin,” ütles Franklin kõnet lõpetades.

Dante heitis pilgu arvutiekraanile. Kell selle nurgas näitas veerand kaheksa. Õhtul. Mis tähendas, et Shanghais on kell veerand kaksteist päeval. Ta oli spetsiaalselt kauemaks kontorisse jäänud, et rääkida Frankliniga rahvusvahelisest äriprojektist, millega oli ilmnenud mõningaid probleeme. Tantsutund muutis aga rääkimise võimatuks.

Ta salvestas töö ja võttis ette e-kirjad. Tal oli äripartneriga terve rida muidki projekte käsil, millega tuli tegelda.

Pisut enne kaheksat kuulis ta, kuidas tantsijad tulid trepist alla. Lapsed naersid ja kilkasid; nagu näha, polnud tund aega trenni neid sugugi väsitanud. Dante tundis aga silmade taga teravat valu ja tal oli tahtmine hommikul esimese asjana Rafe’i kõri kallale karata. Just äripartner Rafe oli selle ajutise pinna üürinud. Rafe kas polnud märganud, et otse kontori peal on tantsukool, või ei pööranud sellele tähelepanu. Kontor oli Fool’s Goldi vanemas osas ja ehitatud ammu enne seda, kui mõeldi välja heliisolatsioon. Tundus, et Rafe’i ei häiri sugugi lärm, mis algas iga jumala päev täpselt kell kolm ja jätkus õhtuni välja. Dante aga oli valmis kohtus selle keelamist nõudma.

Ta tõusis toolist ja suundus trepile. Ta ronis üles stuudiosse. Ta oli otsustanud, et stuudio vastutava isikuga tuleb mingi kokkulepe saavutada. Tal on vaja paar järgmist nädalat Shanghai probleemiga tegelda, mis tähendas, et tal peab olema juurdepääs arvutile, lepingutele ja plaanidele. Osa neist ei saanud ta koju kaasa võta. Tal oli vaja kasutada telefoni oma kontoris ja võimalust rääkida normaalse häälega.

Ta seisatas stuudiouksel. Jääklaasiga uks oli sama vanamoeline nagu muugi maja. Sel ilutses uhke kuldse kirjaga silt „Dominique’i Tantsukool”. Ta lükkas ukse lahti ja astus sisse.

Vastuvõtt oli parimal juhul praktiline. See koosnes madalast lauast, arvutist, mis oli vana juba kümne aasta eest, seina äärde pandud pinkidest ja riidenagidest. Sealt nägi edasi stuudiosaali, ruudukujulisse, peeglite ja seinale kinnitatud stange ning loomulikult puitpõrandaga ruumi. Klaverit polnud näha ja siis taipas Dante, et lõputult ketrav lugu, mis oli ta täiesti hulluks ajanud, oli kostnud makist.

Ta hõõrus pead ja soovis, et valu annaks järele, ning sisenes siis otsusekindlal sammul stuudiosse. Ta oli külma südamega armutu advokaat – või vähemalt väitsid nii alatasa kõik need, kelle ta üle trumpas. Ta kavatses tantsuõpetajat põhjalikult hirmutada, veenda teda pöörasele olukorrale lõppu tegema ning minna siis tagasi oma kontorisse helistama. Ning teha kõike seda kümne minutiga.

„Meil on vaja rääkida,” teatas ta ruumi keskel seisma jäädes.

Ta märkas, et kolmes seinas on peeglid, nii et ta nägi end harjumatute nurkade alt. Ta särk oli kortsus, juuksed sassis ja ta nägi välja väsinud, käis ta peast läbi mõte, enne kui ta suunas tähelepanu...

Dante kirus endamisi, uurides pikka ja saledat naist, kelle ainsaks riietusesemeks oli must trikoo ja retuusid. Vaatamata sellele, et naine oli kaelast pahkluudeni kaetud, ei jätnud liibuv kostüüm ruumi kujutlusvõimele. Dantel oli tunne, nagu ta oleks tabanud end riidest lahti võtva naise. Seksika naise, kel olid suured rohelised silmad ja meekarva blondid juuksed. Naise, keda ei tohtinud terve rea põhjuste tõttu näpuotsagagi puutuda.

Ta surus hambad kokku. Miks küll Rafe polnud maininud, et ta õde töötab nüüd siin? Aga kuigi äripartner ei pruugi teda selle eest veel maha lüüa, et ta silmadega vaatab, oli Dantel endal terve rida kindlaid reegleid, mida ta iial ei murdnud. Ja neist esimene oli: emotsionaalset sidet tuleb vältida. Inimene, kes õpetab väikelapsi tantsima, peab olema kindlasti pehme südamega. Ja mitte miski ei pannud Dantet kiiremini põgenema kui vähimgi viide tundele.

„Mida sina siin teed?” küsis Evangeline Stryker.

Jah, mõtles Dante naist vahtides. Rafe’i väike õde. Just tema oligi selle košmaari põhjus. Tema ja need uskumatut lärmi tegevad tillukesed tantsijad, keda ta õpetas. Nii palju siis tantsuõpetaja paika panemisest.

„Dante?”

„Vabandust,” ütles Dante, üritades kõigest väest mitte toriseda. „Ma ei teadnud, et sa töötad siin.”

Evie vaatas talle suurisilmi otsa ja puhkes siis mõrult naerma. „Just. Mina töötan siin. Mina õpetan tantsu. On minul vast vedanud.”

Dante teadis, et Evie oli paari kuu eest jalaluu murdunud, kuid talle ei meenunud midagi peavigastuse kohta. „Kõik korras?”

„Ei,” nähvas Evie käsi puusa pannes. „Kas ma näen sedamoodi välja või?”

Dante taganes sammukese. Tal polnud vähimatki tahtmist sekkuda Evie asjadesse. „Tulin sellepärast üles, et ei saa enam niimoodi jätkata. Kogu see põntsumine, pidevalt korduv muusika ei lase mul tööd teha. Mul on vaja täna õhtul Shanghaiga rääkida, aga rahu ja vaikuse asemel müdistavad siin stepptantsijad. Sa pead sellele lõpu tegema.”

Ta tõstis rahupakkuvalt käed ja lasi käiku oma kõige veenvama tooni.

„Lõpu tegema? Lõpu tegema?” Evie hääl tõusis iga sõnaga.

Evie sai aru, et ta toon on kriiskav. Ta oli päris kindel, et ta silmad on suured, nägu õhetab ja et ta mõjub üsnagi hirmutavalt, kuid praegusel hetkel ei läinud see talle karvavõrdki korda. Ta oli täielikus paanikas ja Dante on nüüd sunnitud ta ära kuulama.

„Sina tahad rääkida minuga oma probleemidest?” jätkas ta. „Olgu. Kuula siis. Jõulud on ligemale kuue nädala pärast. Jõuluõhtul loodab Fool’s Gold näha taas kord oma lemmiketendust „Talvekuninga tants”. Sina väidad, et pole sellest iial midagi kuulnud? Tean. Mina ka mitte. Aga siin on see uskumatu tähtsusega asi. Uskumatu tähtsusega!”

Ta pidas pausi, et hinge tõmmata, ja mõtles, kas on üldse võimalik, et ta pea ei lõhke. Ta tundis, kuidas surve paanika tõttu üha kasvab. Tal oli niisugune tunne, nagu ta oleks keset košmaari, kus peab astuma ihualasti terve saalitäie võhivõõraste inimeste ette. Kuigi ega saalitäie tuttavate inimeste ees ihualasti olla parem oleks.

„Ma ei lasku etenduse süžeesse,” jätkas ta tundes, kuidas rinnus üha enam pitsitab. „Ütleme nii, et see kujutab endast tantsu, milles osaleb palju lapsi. Oh, ja sel aastal on tantsud teistmoodi kui eelmisel aastal, sest nad on ju edasi arenenud. Mis poleks vähimalgi määral probleem, kuna preili Monica on neid ju vähemalt viissada viiskümmend aastat õpetanud.”

Ta taipas, et ta hääl oli taas kimedaks muutunud, ning võttis tooni teadlikult vaiksemaks. „Ainus häda on selles, et preili Monica lasi oma härrassõbraga jalga. Ta läheneb seitsmekümnele, nii et ju peaks see, et tal on armuelu, mulle muljet avaldama või vähemalt mu lugupidamise ära teenima, aga ta lasi jalga ilma ette hoiatamata. Ta jättis mulle kirja.”

Evie osutas endiselt peeglile kinnitatud paberitükile.

„Ta on läinud,” kordas Evie. „Sõitis ära. Lendab hommikul Ühendriikidest minema. Mis tähendab, et ma pean õpetama ligemale kuuekümnele tüdrukule etenduse jaoks, millest ma pole elu seeski kuulnud, selgeks tantsud, millest mul pole aimugi. Koreograafiat ei ole, ma ei tea, millist muusikat kasutatakse, ja kuulsin, et dekoratsioonid on vanad ja tuleb ümber teha. Järgmise kuue nädala jooksul.”

Ta pidas pausi, et õhku ahmida. „Kõik on minu kaelas. Kas tahad teada, kui kaua ma olen tantsu õpetanud? Kaks kuud. Just täpselt. Ma õpetan elus esimest korda tantsu. Kuuskümmend tüdrukut ootab, et ma täidaks nende elu suurima unistuse. Unistuse olla ilus ja graatsiline, sest kas tead, mõnel neist on see ainus asi, millest unistada.”

Ta sai aru, et kõik see, millest ta räägib, sarnaneb ohtlikult tema enda looga. Selle kohta, kuidas nooremast peast oli tants ainus asi, mis tal endal oli. Tal ei pruugi küll olla õpetajakogemust, aga ta teadis, mida tähendab soov olla eriline, ja ta oli valmis oma õpilasi selles aitama.

Ta lähenes Dantele ja toksis talle sõrmega rinda. Täpsemalt öeldes tundis ta küll sõrme all mehe siidise lipsu jahedust. Küllap maksis see rohkem, kui tema kuu aja jooksul toidule kulutas. Ta ei teadnud Dante Jeffersonist suurt rohkem, kui et mees on ta venna äripartner ja seega ropult rikas. Hea küll, Dante nägi ka suhteliselt hea välja, aga sellest pole praegu vähimatki kasu, nii et ta ei kavatsenud sellele tähelepanu pöörata.

„Kui sa arvad kasvõi hetkekski, et ma katkestan proovide tegemise,” jätkas ta, „siis looda vaid. Mul on siin tõsine kriis. Kui tahad rääkida Shanghaiga, siis tee seda kuskil mujal. Ma hoian õlekõrrest kinni ja kui see murdub, siis oleme kõik läinud.”

Dante vahtis talle pikalt otsa ning noogutas siis. „Saan aru.”

Seda öeldes keeras ta kannal ringi ja lahkus stuudiost.

Evie vahtis talle järele. Muidugi. Dante läheb ära ja naaseb oma peene elu juurde. Tema aga ei pääse kuskile. Tema peab välja mõtlema, mida edasi teha. Kuigi märatsemine ja karjumine võib hetkel tunduda hea, ei aita see probleemi lahendada. Samuti mitte ebaõigluse üle kirumine, millegi peksmine või šokolaadi söömine. Ta võis küll oma elus asjad tuksi keerata, kuid ei kavatsenud õpilasi alt vedada.

„Sa pead end kokku võtma,” veenis ta end. „Sa oled tugev. Sa saad hakkama.”

Ja saab ka, mõtles ta põrandale vajudes ja pead põlvedele langetades. Ta mõtleb välja, mida etendusega teha, ja õpetab õpilastele tantsud selgeks ning võimaldab neile ühe imelise õhtu.

Ja alustab sellega kohe hommikul. Nüüd aga kavatses ta paar minutit end põhjalikult haletseda. Ta oli selle kuhjaga välja teeninud.

Järgmisel hommikul alustas Evie päeva, süda kindlameelsusest tulvil. Ta oli ka hullemaid olukordi üle elanud ja ju tuleb neid ette ka edaspidi. Lavastada etendus, mida ta pole elu seeski näinud, oli küll hirmutav, aga mis siis? Tal õnnestus end esimest hommikust kohvi juues lohutada, kuid siis lagunes kõik koost ning ta tundis, kuidas taas võtab maad paanika. Esimene samm on see, et tuleb lõpetada katse kõike üksi teha. Ta vajab abi. Aga kust abi saada?

Ta oli siin linnas uus, mis tähendas, et tal puudus tugivõrgustik. Noh, see pole just päris õige. Vennad olid viimasel ajal ta vastu erakordset huvi ilmutanud. Rafe maksis isegi ta vastupunnimisele vaatamata ta maja üüri. Kuid selles olukorras pole neist kasu. Emaga rääkimine ei tulnud kõne allagi ja uurida võõrastelt, mida etendus endast kujutab, tundus samuti kahtlane. Mis tähendas, et tuleb pöörduda vendade naiste poole.

Tal oli üks vennanaine ja kaks tulevast vennanaist. Neist kolmest tundus kõige lihtsam rääkida Charliega. Charlie oli otsese ütlemise, aga hea südamega. Nii et teinud venitused, mille abil ikka veel paranevas jalas tuntavat kangust leevendada, pani ta end riidesse ja suundus linnasüdamesse.

Fool’s Gold oli Sierra Nevada California poolsel jalamil paiknev väike linnake. Elamurajoonides olid murud niidetud ja majad korras, kesklinnas oli pool tosinat valgusfoori, mille tulemusena andis see peaaegu vaat et suurlinna mõõdu välja. Majauste kõrval olid kõrvitsad ja akendel paberist kalkunid. Tänaval lendlesid oranžid, punased ja kollased lehed. Sel kõrgusel polnud veel lund sadanud, kuid temperatuur langes öösel nulli lähedale ja kõrgemal mägedes asuvad suusakuurordid olid juba eelmisel nädalavahetusel tööd alustanud.

Linnake mõjus piltpostkaardilikult rõõmsana, mõtles Evie käsi taskusse toppides ja soovides, et ta oleks kuskil mujal – näiteks Los Angeleses. Soojas ja parasjagu nii suures, et keegi ei tea, kes ta on, sest just nii talle meeldis. Ta tahtis elada oma elu nii, et ei peaks teiste inimestega tegemist tegema. Seda polnud ju palju tahetud?

Rumal küsimus, mõtles ta endamisi. Nüüd on ta siin ja tema õlul on pühadetraditsiooni ülal hoidmine. Ta saab sellega hakkama, sest ta teab väga hästi, mida tähendab pettumus, ning tal polnud vähimatki plaani oma õpilastele pettumust valmistada.

Ta keeras ümber nurga ja läks kesklinnas asuva tuletõrjedepoo poole. Hoone oli vana, peamiselt tellistest, ning tohutu suurte väravatega, mis häire korral avanesid.

Charlie oli tuletõrjuja. Kokkupandud kildude põhjal oli Evie aru saanud, et Charlie istub ühe suure tuletõrjeauto roolis. Ta oli asjalik, sarkastiline ja mõjus pisut hirmutavalt. Kuid samas oli tal keskkonda sobimisega probleeme, mille tõttu Evie tundis end tema seltsis vabalt. Lisaks sellele oli Evie noorim vend Clay Charliesse kõrvuni armunud, nii et ei saanud temalt silmigi.

Clay oli korra varem abielus olnud ja Eviele ta naine meeldis. Kui nüüd lähemalt mõelda, siis oli Clayl naiste suhtes täiesti erakordne maitse. Leinanud esimest naist aastaid, sattus ta kogemata kombel Charliega suhtesse ning kinkis talle oma südame ja kõik muu, mis tal oli. Päris lahe oli näha, kuidas nii täiuslik mees nagu Clay oli tunnete tõttu põlvili surutud.

Evie kõhkles depoo sissepääsu ees. Ta veenis end ust avama ja sisse astuma. Ja ta kavatseski seda teha. Hetke pärast. Asi oli lihtsalt selles, et... abi palumine polnud just tema lemmiktegevus. Ta oleks võinud tuua ligemale sada asja, millega parema meelega aega veeta. Võib-olla rohkemgi.

Uks avanes ootamatult ja Charlie Dixon astus tänavale. „Evie? Mis lahti?”

Charlie oli Eviest pisut pikem ja palju kogukam. Tal olid laiad õlad ja tugevad lihased. Ta töö tõttu oli viimane kahtlemata vajalik. Evie oli ajanud kogu elu taga täiuslikku kombinatsiooni tantsimiseks vajalikust tugevusest ja kõhnusest, et näha hea välja igas võimalikus tööks vajalikus kostüümis. Mis tähendas, et ta tundis neljateistkümnendast eluaastast peale iga päev nälga.

„Tere, Charlie,” ütles Evie sunnitud naeratusega. „On sul hetk aega?”

„Muidugi, astu edasi.”

Tuletõrjedepoo oli soe ja säras tuledes. Suured autod läikisid ja varjatud helisüsteemist kostis pühademuusika. Charlie läks ees suurde kööki, kus olid kohad viieteistkümnele või kahekümnele inimesele ning pikad kapirivid, kuue auguga pliit ja suur ahi. Akna all oli suur kohvikann ja laual avatud karp sõõrikutega.

Charlie valas mõlemale kohvi, andis ühe kruusi Evile ja võttis karbist sõõriku. Ta võttis Evie pilgu all sellest suure suutäie.

Lihtsalt niisama, mõtles Evie ühteaegu imetlust ja hirmu tundes. Sõltuvalt sõõriku suurusest võis see olla kakssada viiskümmend kuni kaks tuhat viissada kilokalorit. Evie oli mõistnud varsti pärast puberteeti, et tema saatus on pirnikujuline keha ning iga viimne kui gramm jääb puusadele, reitele ja tagumikule. Kuigi meedikud oleks vast kinnitanud, et pirnikujuline keha on igati tervislik, oli nii mõnigi kostümeerija juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et keegi ei taha näha suure tagumiku ja paksude reitega baleriini.

Evie hoidis kruusi mõlema käega ja vaatas Charliele silma, keerates pilgu kõrvale sõõrikukarbilt, sest selle sisu oli hakanud teda vägagi tõmbama.

„Mõtlesin, et ehk oled nõus arutama jõuluaegset tantsuetendust. Kas sa oled sellega kursis?”

„Muidugi,” ütles Charlie poolikut sõõrikut salvrätile pannes ja kohvikruusi võttes. „See on iga-aastane jõuluõhtu traditsioon. Päris suur asi.” Ta sinistes silmades säras lust. „Just täpselt. Sa töötad ju nüüd preili Monica juures. Oled etenduse pärast närvis?”

„Kui sa vaid teaksid.” Evie mõistis, et olukord on veelgi keerulisem, sest lisaks sellele, et stuudiot juhtis Monica, oli Charlie ema selle hiljuti ära ostnud. Evie jättis uuele omanikule eelmisel õhtul teate telefonile, kus talle olukorrast ette kandis, kuid Charlie ema polnud talle veel tagasi helistanud.

„Preili Monica lasi eile jalga.” Evie rääkis, kuidas Monica oma härrassõbraga ära lendas. „Ma pole seda etendust kunagi näinud ja selle kohta pole ka eriti märkmeid. Preili Monica mainis, et dekoratsioonid vajavad remonti, mina ei tea isegi seda, kus neid hoitakse. Mul on kuuskümmend last, kes loodavad kuue nädala pärast oma sugulaste ees esineda, ja mul pole aimugi, mida ma teen. Veelgi hullem on aga see, et stuudios pole etendusest ühtki videot. Kui preili Monical need ka olid, siis on need tal ilmselt kodus, tema ise aga teel Itaaliasse.”

Ta jäi vait ja sundis end sisse hingama. Paanika naasis ja koos sellega vajadus suhkru järele. Ta tahtis võtta väikese glasuurita sõõriku, kuid andis paratamatusele alla ja võttis suure šokolaadikattega. Hambaid selle magusasse südamesse lüües tundis ta, kuidas maailm end jälle tasakaalu ajas.

Charlie tõmbas oiates käega läbi lühikeste juuste. „Üritan kõigest väest Monicat ja ta härrassõpra mitte ette kujutada.”

Evie sõi suu tühjaks. „Saan väga hästi aru, mida sa silmas pead. Hirm aitab mul seda pilti silme ette mitte manada.”

„Võib arvata.” Charlie võttis kohvikruusi. „Nii, las ma mõtlen. Olen seda etendust igal aastal näinud, aga ei mäleta üksikasju. Nii et alustame õpilastest. Nende vanemad on selle kindlasti linti võtnud. Sa võid nende lindistusi vaadata ja nii ehk saad sotti, mis seal sünnib.”

Evie vajus noogutades toolile. „Sul on õigus. Kõik vanemad on ju seda kindlasti filminud. Suurepärane mõte. Suur tänu.”

Charlie tõusis ja läks uuesti kööki, kus avas sahtli. Lauda naastes oli tal kaasas kirjaplokk ja pastakas.

„Dekoratsioonid on arvatavasti linna servas laos. Nende hoiustamise kohta peaks stuudio paberites olema igakuised arved. Siin on laojuhataja nimi.” Ta pani selle kirja. „Ütle talle, kes sa oled, ja ta laseb su sisse, annab isegi võtme. Nii saad olukorrast parema pildi. Anna teada, mis seisus need on, ja organiseerime talgud.”

Evie pilgutas silmi. „Mis asja?”

„Talgud. Linnarahvas tuleb sulle appi neid parandama. Sina organiseerid materjalid, kuid nende poolt on töö.”

„Ma ei saa aru. Kas sa tahad öelda, et ma saan palgata nende parandamiseks töölised?” Ta ei kujutanud ettegi, milline eelarve etendusel on. Võib-olla tahab uus ülemus etenduse hoopistükkis ära jätta.

Charlie patsutas ohates ta kätt. „Sa ei palka neid. Sind aidatakse tasuta. Sest seda tahetakse teha.”

„Miks?”

„Sellepärast, et see on Fool’s Gold ja nii me siin teeme. Vali päev välja ja mina saadan sõna laiali. Usu mind, kõik saab korda.”

„Muidugi,” pomises Evie, kuigi ei uskunud seda hetkekski. Miks peaks ilmuma võõrad inimesed välja, et parandada tema etenduse dekoratsioone? Ilma rahata? „Kas need imeinimesed kohendavad ka kostüüme ja teevad etenduseks soengud?”

„Võib arvata, et mitte, aga linnas on paar salongi.” Charlie pani nende nimed kirja. „Keegi on ju igal aastal selle eest hoolt kandud. Alusta siit. Küsi, kes teeb tavaliselt soengud ja meigi. Võib arvata, et kas Bella või Julia. Võib-olla mõlemad.” Ta võttis laualt pooliku sõõriku. „Tegu on tülitsevate õdedega, kel on konkureerivad salongid. Nende tüli on omajagu lõbus etendus.”

Evie hiljuti viga saanud jalg tegi valu. „Kas ma sain nüüd õigesti aru? Ma räägin õpilaste vanematega ja palun neilt videod etendusest, mida ma pole elu seeski näinud, et õpetada nende lapsed tantsima. Ja mees, kellel pole minu olemasolust aimugi, laseb mu laohoonesse sisse, et ma saaksin dekoratsioonide olukorda hinnata. Sina korraldad talgud, kus osalevad võhivõõrad, et need dekoratsioonid ära parandada – ja kõike seda tehakse tasuta. Tülitsevad juuksuritest õed võivad, kuid ei pruugi teada, kes mu kuuekümnele tantsijale soengu ja meigi teeb.”

Charlie nägu läks naerule. „Umbes nii jah. Nüüd aga räägi mulle tõtt. Kas tunned end paremini või sitemini kui enne siiatulekut?”

Evie vangutas pead. „Ausalt? Pole aimugi.”