Читать книгу Unelmate peig. Teine raamat - Susan Mallery - Страница 4

„Tahab süüa!“ teatas kahe aasta ja nelja kuune Sasha tõsisel ilmel, suured sinised silmad murelikult tumedaks tõmbumas. „Tahab võid.“

Ryan Lawford vaatas otsa vennatütrele ja siis kõnealusele „temale“. Kahjuks polnud näljane olend väikevend ega isegi mitte kutsu, vaid hoopis faks, kus paber oli kortsus ja kleepuv maapähklivõi klahvistikul ning kohal, kus oleks pidanud olema telefonitoru, istus lusikas. Ryan surus tugevamini pihku kümne lehekülje pikkuse aruande, mille pidi kahekümne minuti pärast Jaapanisse saatma.

„Mina ka süüa!“ teatas Sasha. „Sagetti.“

„Muidugi,“ surus Ryan läbi kokkusurutud hammaste, tundes kuidas vererõhk tõuseb.

Spagette – miks ka mitte? Lapsemäng! Kõrvale salat ja küüslaugusai. Endale punast veini ja vennatütrele piima. Oli ainult üks väike aga. Õigupoolest küll kolm aga. Esiteks polnud temast köögis suuremat asja, kui just toit polnud plastnõus, mille sai mikrolaineahju pista. Teiseks oli tema teada külmikus üksnes poolik purk maapähklivõid, mille faks oli nüüd ära söönud. Kolmandaks ei saanud ta sugugi aru, mida ta üldse siin teeb. Ta ei jaganud lastest ja nende vajadustest ööd ega mütsi. Helen ja John olid ikka päris pöörased, kui määrasid tema Sasha hooldajaks.

Ta keeras kannal ringi. „Tulen kohe tagasi,“ ütles ta lootes, et Sasha ei järgne talle. Sellest ajast peale, kui ta eelmise nädala lõpus kohale jõudis, et korraldada venna ja vennanaise matused, käis laps tal kogu aeg sabas.

Sashat ei häirinud see sugugi. Maapähklivõipurk kõvasti vastu rindu surutud, järgnes ta Ryanile. „Onu Ayan? Emme juulde minna.“

Toas, kus Ryan oli endale kabineti sisse seadnud, helises telefon. Ta läks sinnapoole. Sasha üritas temaga sammu pidada.

„Onu Ayan? Tahab emmet.“

Tüdruku hääleke katkes. Ryanil polnud vaja lapsele otsa vaadata: ta teadis, et tüdruku silmist voolasid pisarad. Taustal oli endiselt kuulda faksi piipitamist. Telefon helises uuesti. Toru võttes langes ta pilk arvutiekraanile ja ta otsustas, et skaneerib lehed sisse ja saadab need modemiga.

Ta võttis toru ja haugatas: „Halloo?“

Maapähklivõipurk kukkus põrandale. Õnneks ei läinud see katki, aga nüüd voolasid Sashal pisarad juba ojana.

„Emme,“ nuuksus ta nii, nagu oleks ta väike südameke murdumas. Ryan tegi grimassi. Küllap oligi. Lapse lõug värises, pehmed tumedad lokid kleepusid laubale ja tilluksed käed olid kokku surutud.

Helistaja, Ryani töökaaslane, üritas talle üht keerulist probleemi seletada. Kuid Ryanil ei õnnestunud keskenduda. „Oota,“ ütles ta, pani toru käest ja läks Sasha juurde. Enne kui ta jõudis lapse sülle võtta, helises uksekell.

Ryan surus vandesõna maha. Mis täna küll lahti on, mõtles ta, kuid peletas siis selle küsimuse peast. Polnud vaja ahvatleda saatust veelgi suuremat segadust tekitama. Elu oli niigi keeruline.

Ta võttis toru. „Helistan sulle tagasi,“ ütles ta vastust ära kuulamata ja pöördus Sasha poole. „Sinu probleemist räägime mõne hetke pärast. Kõigepealt tuleb vaadata, kes ukse taga on.“

Tüdrukuke tõmbas ninaga. „Emme,“ sosistas ta.

Ryan surus veel ühe vandesõna maha. Kuidas küll rääkida väikesele lapsele, et ei ta ema ega isa tule enam tagasi koju? Ta kirus nädala aja jooksul juba tuhandendat korda, et vend määras tema oma ainsa lapse ainuhooldajaks.

Ta läks esikusse ja tõmbas ukse lahti. „Mis on?“ küsis ta.

Lävel seisev noor naine naeratas talle. „Tere, härra Lawford, mina olen Cassie Wright. Me kohtusime pärast matuseid, aga ma ei loodagi, et te mind mäletate.“

Cassiel oli kaasas kaks suurt toidukotti ja ta andis ühe Ryani kätte. Ryan märkas keskpäraseid, kuigi meeldivaid näojooni, lõuani ulatuvaid pakse tumedaid juukseid ja suuri silmi.

„Sellest on juba nädal möödas,“ jätkas Cassie Ryanist mööda minnes. „Arvasin, et nüüdseks olete ilmselt juba üsnagi omadega läbi. Sasha on armas laps, aga selles vanuses on nendega raske. Ma tean, et teil endal pole lapsi. Teie vennanaine rääkis teist vahel lasteaias käies. Nii et siin ma nüüd olen.“

Rääkides sammus ta edasi ja seisis lõpuks keset kööki, uurides katastroofi, mis oli omal ajal olnud päris kena ruum. Kraanikauss ja kõik lauad olid täis nõusid. Oli näha, et enne kui Ryan ära tabas, et last tuleb sööta lastetoolis, oli ta üritanud seda teha laua ääres, mille tulemusena oli toit põrandale pudenenud.

Cassie Wright keeras end pikkamööda ringi ja vaatas siis Ryanile otsa. „Tõin süüa, aga õigupoolest oleksin pidanud koristajad kaasa võtma.“

Ryanile ei meeldinud end küündimatuna tunda, aga ta ei osanud lapse eest hoolitseda. „On üsnagi raske olnud.“

„Selles ma ei kahtlegi.“ Cassie sõbralik ilme oli kaastundlik. Ta pani toidukoti toolile, mis – kui põrand välja jätta – oli ainus vaba pind.

Ryan vaatas talle otsa, siis süles olevat toidukotti, siis uuesti Cassiele otsa. „Kes te olete ja miks te siin olete?“

Enne kui Cassie jõudis vastata, kostis esikust kilkamist ja väikeste jalgade jooksumüdinat. „Cassie!“ hüüdis Sasha rõõmsalt. Ta jooksis kööki nii kiiresti, kui jalad võtsid, ja viskus võõrale naisele sülle.

„Tere, pisike,“ ütles Cassie kummardudes, et laps sülle võtta. Ta surus end sirgu ajades lapse kõvasti vastu rinda. „Olen sinust puudust tundnud. Kuidas sul läheb?“

Sasha kallistas teda kõvasti, võttis Cassiel kaelast ja saatis talle laia naeratuse. „Aitab onu Ayani.“

Cassie vaatas Ryanile otsa. „Ahah. Sasha süda on õiges kohas, aga tema abistamisega kipuvad kaasnema katastroofid. Tunnen kaasa.“

„Hoopis faksile tuleks kaasa tunda. Ta üritas sellele maapähklivõid sisse sööta.“

Cassie kirtsutas nina. „Kas oli nii või?“ küsis ta Sashalt, pühkides lapse näolt kuivavad pisarad. „Kas sa tahtsid faksile süüa anda?“

Sasha noogutas ägedalt ja tumedad lokid hüplesid pea liigutamise rütmis. „Tahtis süüa. Sasha annab.“

Ryan vahtis enda ees seisvat noort naist. Naine tundis end Sashaga vabalt ja oli näha, et laps tunneb teda. Nii et üksnes tema ei saanud asjadele pihta. „Kes te olete?“ küsis ta.

Cassie pani Sasha maha ja nühkis käsi vastu seelikut. Ta astus Ryanile kaks sammu lähemale ja andis käe. „Vabandust, oleksin pidanud selgemalt väljenduma. Mina olen Cassie Wright. Olen Sasha lasteaias kasvataja. Tunnen teda umbes aasta aega ja ta on viimane pool aastat minu rühmas olnud.“ Ta vaatas Ryanile otsa, ta hääl mahenes. „Tunnen teile südamest kaasa. Arvasin, et teil võib olla raske kaheaastase elurütmiga harjuda ja tulin uurima, kas saan abiks olla.“

Ryan tundis tohutut kergendust. Ta surus naeratades Cassie kätt, nagu oleks talle lotovõit sülle langenud. „Väga tore,“ ütles ta. „Teil on õigus. Mul pole lapsi ja mul pole nendega kogemusi. Olen üritanud tööd teha, aga Sasha käib mul kogu aeg sabas. Mul ei õnnestu mitte midagi ära teha.“

Ta lasi Cassie käe lahti ja heitis pilgu kellale. „Pean ühe dokumendi Jaapanisse faksima. Kell on juba palju. Pean selle veel arvutisse skaneerima. Kas hoiate tal silma peal? Paar minutit. Olen kohe tagasi.“

Seda öeldes nihkus ta ukse poole ja kadus siis esikusse juba enne, kui Cassie jõudis midagi öelda.

Skaneeritud dokumenti salvestades ja seda modemiga ära saates mõtles Ryan, et ta palvetele on vastatud. Kui Cassie – mis iganes ka ta perekonnanimi on – tunneb Sashat, siis õnnestuks tema käest üht-teist teada saada. Ta polnud veel otsustanud, mida vennatütrega ette võtta. Kuigi ta tahtis esimesel võimalusel minna tagasi San Josesse, tundus, et see pole mõnda aega võimalik. Lisaks oma firma asjadele tuli tal ajada korda ka Johni ja Heleni asjad. Ta peab otsustama, mida teha suure vana majaga, mille vend ja vennanaine olid hiljuti ostnud. Oli tuhat asja, millega tegelemiseks polnud tal ei tahtmist ega aega. Kuid kedagi teist kahjuks ei olnud.

Cassie aitaks Sashaga hakkama saada. Ehk on ta nõus käima lapsehoidjaks või soovitama kedagi, kes oleks valmis siia kolima. Just seda ongi vaja, jõudis ta otsusele. Lapsehoidjat. Nagu Mary Poppins.

Pool tundi hiljem läks Ryan tagasi kööki. Ta polnud valmis uuesti Sashaga silmitsi seisma, kuid mõistis, et ei saa last igavesti Cassie hoolde jätta, kuigi kiusatus oli suur.

Sasha istus söögitoolis. Kuna ta oli sõna otseses mõttes küünarnukkideni punase sousti sees, oli ta varase õhtusöögi ilmselt just lõpetanud. Cassie seisis nõudepesumasina ees, kummardudes seljaga Ryani poole.

Ryan kangestus lävel. Kuigi ta oli seda kodust stseeni näinud tuhandeid kordi kas telekas või filmides, polnud ta seda kordagi päriselus kogenud. Selles, et majas on naine ja laps, oli midagi pisut häirivat. Kuigi see polnud tema maja. Kui siin üldse keegi on vales kohas, siis just tema ise.

Cassie tõstis pilgu ja nägi Ryanit. „Kas saite dokumendi saadetud?“

„Jah. Suur tänu lapsel silma peal hoidmast.“

Kui ta Sasha poole vaatas, naeratas laps talle laialt, võttis siis mõlema käega kaanega plasttopsi ja tõstis selle ettevaatlikult suule. Tal õnnestus juua nii, et maha läks vaid paar teelusikatäit. Ryan mõtles, kuidas ta ise oli lapsele esimest korda piima andnud – päris klaasiga ja klaasitäie. Külm piim oli valgunud lapse pidžaamale, ta enda kingadesse ja kastnud märjaks köögipõranda. Ta koristas küll kõik ära, aga kingad haisesid ikka veel imelikult.

Sasha pani kruusi söötmistooli kandikule ja niheles istmel. „Maha,“ teatas ta.

„Olgu, aga kõigepealt teeme su näo puhtaks,“ ütles Cassie. Ta niisutas paberkäterätti ja pühkis sellega Sasha nägu ja käsi. Siis võttis ta lapsel pudipõlle eest ja pani tüdrukukese maha.

Sasha tuiskas Ryani juurde, võttis tal parema jala ümbert kinni ja vahtis talle otsa. „Sagetti.“

„Õhtusöögiks?“ küsis Ryan. Kui Sasha küsimuse peale noogutas, vaatas Ryan Cassie poole. „Lausa hämmastav. Just seda ta sooviski.“

Cassie nägu läks naerule. „Selles pole midagi imelikku. Ma annan talle peaaegu iga päev süüa ja tean, mis talle meeldib. Ostsin poest.“

„Ah soo.“ Ryan harutas lapse käed sääre küljest lahti ja tuli laua juurde. Cassie oli toolid tühjaks teinud. Ta istus lähimale toolile ja andis märku, et Cassie istuks ta vastu.

Cassie võttis Sasha sülle ja istus koos lapsega laua äärde.

Järgnes hetk vaikust, kuni Ryan üritas sotti saada, kust otsast juttu alustada. „Mul on olnud väga raske,“ alustas ta ja jäi siis vait mõeldes, kas Cassie tõlgendab seda nii, et see puudutab Sashat või hoopis venna kaotust.

„Selles ma ei kahtlegi,“ tõdes Cassie veel enne, kui Ryanil õnnestus jätkata. „Kõik see oli nii ootamatu. Politsei tuli lasteaeda. Esimesed ööd, kuni teie kohale jõudsite, võtsin Sasha koju kaasa.“

Ryan vahtis talle otsa. Talle turgatas pähe, et selle peale polnud ta üldse mõelnudki. Kui temale helistati ja öeldi, et vend ja vennanaine on surma saanud, üritas ta töödega kähku järje peale jõuda ja sõitis Bradleysse. Kui ta kohale jõudis, polnud Sasha kodus. Ta oli lapse olemasolu peaaegu unustanud, kuni too talle sülle pandi.

„See naine, kes ta ära tõi...“ Ta jäi vait.

„... oli minu tädi Charity,“ ütles Cassie. „Olin tol päeval tööl.“ Ta pilk langes lapse näole. „Te ei käinud vist oma venna perel eriti sageli külas.“

Ryan ei saanudki aru, kas Cassie tõdeb fakti või mõistab teda hukka. „Mul on San Joses suur firma,“ ütles ta, mõeldes ise, mis see küll talle korda läheb, mida üks lasteaiakasvataja temast arvab. „Mul on palju kohustusi.“

Cassie võttis Sashal ümbert kinni ja suudles teda pealaele. „See ilus tüdrukuke näeb küll väike välja, aga on teie kõige suurem kohustus.“

Ryan ei tahtnud selle peale mõelda. Laps. „Ma pole lapsevanema tüüp,“ ütles ta. „Ma ei saa üldse aru, mis Johnil arus oli.“

„Te olete ta vend,“ tuletas Cassie talle meelde, just nagu seletaks see kõik. „Kellele muule siis veel oma ainus tütar jätta?“

„Kellelegi, kes teaks, mida teeb. Kellelegi, kes saaks lapse eest hoolitsemisega hakkama.“ Ükskõik kellele, aga mitte temale. Ta ei tahtnud seda vastutust. Veelgi hullem oli see, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Tema elu oli töö ja ta eelistas, et nii see ka jääb. Kui John oleks jätnud talle lapse asemel koera, oleks kõik palju lihtsam olnud.

„Alguses on raske,“ tõdes Cassie, „aga see ei kesta kaua. Nad näevad väga õrnad välja, aga tegelikult on lapsed väga tugevad. Nad vajavad üksnes tähelepanu ja armastust.“ Ta suu tõmbus naerule. „Ja aeg-ajalt võiks neile ka süüa anda.“

„See laps vajab lapsehoidjat.“ Ta vaatas Cassiele otsa. „Kas teie tädi oleks nõus paariks kuuks talle hoidjaks olema? Jään umbes nii kauaks Bradleysse. Pean Johni ja Heleni asjad korda ajama ja otsustama, mida lapsega teha.“ Ta osutas peaga Sasha suunas, kes mängis rõõmsalt laualt leitud lusikaga.

„Tädi Charity pole lapsehoidja tüüp.“ Cassie uuris teda tükk aega. „Kui te räägite paarist kuust, siis võiksin vast mina seda teha.“

Tavaliselt tal küll nii hästi ei vea, mõtles Ryan. Noor naine, kes töötab lasteaias ja tunneb Sashat. Mida hing veel tahta võiks! „Teil on ju juba töö,“ märkis ta.

„Nii see on, aga kuna kooliaasta just algas, siis pole mu ülemusel raske asendustöötajaid leida.“ Ta naeratas, nähes Ryani näol segadust. „Siinses ülikoolis on suur pedagoogikaosakond ja kõik tudengid peavad töötama mitu tundi nädalas väikelastega. Reeglina saab lasteaed märksa rohkem avaldusi, kui meil kohti on. Tudengid töötavad osaajalise koormusega, nii et ühe täiskohaga töötaja katmiseks on vaja üsna mitu tudengit, kuid kuna semester just algab, pole see probleem.“

Suurepärane, mõtles Ryan. „Millal te saaksite alustada?“

Cassie kergitas kulmu. „Te peaksite ju esmalt mu soovitustega tutvuma. Mul pole CV-d kaasas, aga võin anda teile mõned nimed ja telefoninumbrid.“

„Jah, muidugi.“

Ryan mõistis, et käsitleb olukorda valesti. Ta teadis, et peab Cassie Wrighti tausta kontrollima ja veenduma, et Cassie hoolitseb Sasha eest hästi. Kuid tal polnud selliste asjadega kogemusi. „Eeldades, et kõik klapib, kas saate kohe hommikul alustada?“

Cassie mõtles hetke. „Pean lasteaias asjad ümber korraldama, aga loodetavasti saab sellega korda. Kas tahate, et ma elan siin või töötan üksnes päeval?“

„Elate siin. Maja on suur ja siin on mitu külalistetuba. Võite valida, mis meeldib, ja...“

Sasha tõstis käed ja viskas lusika käest. Lusikas seilas läbi õhu, kuid Cassie sai selle kätte. Ryan märkas ta vasakus käes sõrmust. Loomulikult. Lapsehoidmise probleemi lahendamine ei saanud ju nii lihtne olla.

„Kahtlen, kas teie abikaasa kiidab siin elamise heaks,“ ütles ta, üritades mitte paista nagu laps, kellel on jalgratas ära varastatud. „Ehk olete nõus hoidma Sashat päeval, kuni leian sellise hoidja, kes saab siin elada.“

Sasha hakkas nihelema ja Cassie aitas ta sülest maha ning silus siis seelikut. Ta kulm oli kipras. „Ma ei ole abielus.“

Ryan osutas ta vasakule käele. „Te kannate ju sõrmust.“

Cassie heitis pilgu sõrmele ja näitas kätt Ryanile. „See pole abielusõrmus, vaid tõotusesõrmus. See tähendab tõotust kihluda. Me oleme Joeliga juba aastaid käinud.“

Kuna naine tundus olevat vaid pisut üle kahekümne, kahtles Ryan, kas tegu on aastatega. Tõotusesõrmus. Sellisest asjast polnud ta kuulnudki. Ta uuris kitsast sõrmust lähemalt. Selles oli näha täket. „See on kriimustada saanud,“ märkis ta. „Kas olete selle millegi vastu ära löönud?“

„See pole kriim, vaid briljant.“ Cassie ohkas. „Noh, mitte päris kivi, vaid briljandikild.“

Ryan kummardus veelgi lähemale, võttis siis Cassie käe pihku, et briljandikildu lähemalt uurida. See nägi välja nagu tolmukübe, kuid kui kätt liigutada, siis peaaegu et helkis valguse käes. Näib, et Joel on üsna kokkuhoidlik.

„Väga kena,“ ütles ta.

„Tänan.“

Ryan lasi ta käe lahti ja ajas selja sirgu. „Ehk jätate mulle oma tööandja telefoninumbri, ma helistan talle. Ja siis helistan pärastpoole teile ja lepime homse suhtes kokku.“

Mees rääkis nii ametlikul toonil, mõtles Cassie, võideldes vajadusega käsi vastu reisi hõõruda. Ta sõrmed kirvendasid ikka veel mehe puudutusest. Ta ei tahtnud, et Ryan saaks aru, kui närvis ta oli. Õnneks ei kuulnud mees, kui kõvasti ta süda rinnus tagus, ega teadnud, et ta jalad värisesid nii, et põlved lausa kolksusid kokku.

Cassie polnud elu seeski sellist meest näinud. Arusaadavalt ei näinud ta päeva jooksul eriti palju mehi. Piinatud isad käisid lastel lasteaias järel. Siis oli veel kuller, aga uus kuller oli naine. Kui õemees ja Joel välja jätta, elas ta üldiselt naiste maailmas.

Ryan rääkis töötingimustest. Ta nimetas üsnagi hea palga, mis ületas kaugelt lasteaias teenitu, ning selgitas, et kuna töö on kõigest kaheks kuuks, ei kaasne sellega soodustustepaketti, kuigi ta saab maksta tervisekindlustuse eest.

Cassie üksnes noogutas, sest kuna tal kõris nööris, oli pisut raske rääkida. Ryan oli nii uskumatult elukogenud. Ta vennanaine Helen rääkis sageli Ryani ärist, tema nooruses saavutatud edust, sellest, kui edasipüüdlik ta oli. Ryanil oli kogu aeg liiga palju tegemist, et neile külla tulla – isegi siis, kui Sasha sündis. Ryan oli Johist noorem, kuid Cassiest vanem. Võib arvata, et kaheksa või üheksa aastat. Vähemalt oli tal nii palju ettenägelikkust, et panna selga parim suvekleit, kuigi on kahtlane, kas Ryan märkas üldse midagi peale tema oskuse Sasha eest hoolitseda.

„Sai vist kõik,“ ütles Ryan. „Kirjutage palun telefoninumbrid üles.“

Cassie tegi nagu palutud ja mõtles ise kogu aeg, et ei tohi vahtida. Tavaliselt polnud tal võõrastega probleeme, kuid Ryan oli teistsugune. Osalt oli põhjuseks see, et mees nägi nii hea välja. Tal oli tugev lõuajoon ja kaunid tahutud näojooned. Cassiel oli raske kiskuda pilku mehe tumerohelistelt silmadelt. Juba mälestusteenistusel oli tal olnud raske tasakaalu säilitada, kuid seal oli vähemalt inimesi, kes ta tähelepanu mujale viisid. Siin oli aga üksnes Sasha ja kaheaastasest polnud ju vastast sellisele unistustemehele.

Cassie pani oma telefoninumbri kirja ja andis paberi Ryanile. Ta mõistis, et käitub nagu esimest korda armunud kooliplika – aga võib-olla just sellepärast, et Ryan oligi tal esimene armumine. Ainus poiss, keda ta oli üldse märganud, oli ju Joel ja nemad on juba terve igaviku käinud.

„Helistan õhtul,“ ütles Ryan.

Cassie surus maha ohke. Võttes arvesse mehe kaunist nägu ja šokolaadina mahedat häält, võiks ta esineda televisioonis või filmides. Tema oli aga Bradleys ja Cassie asub tema juures tööle.

Sasha oli läinud elutuppa ja vaatas videot. „Lipsan vaikselt välja,“ ütles Cassie elutoa uksest möödudes. „Kui ma lähen talle head aega ütlema, võib ta nutma hakata.“

Ryan näis kergendust tundvat. „Kõige hullemad ongi pisarad.“

„Aga need mööduvad kiiresti ja siis on nägu naerul.“

Ryan polnud selles sugugi nii veendunud.

Uksele jõudes mõtles Cassie, kas riskida veel teise käepigistusega, kuid kuna esimene pani ta pea ringi käima, otsustas ta hoopis lehvitada. „Räägime hiljem,“ ütles ta trepist kähku alla minnes.

Veerand tundi hiljem sisenes ta samamoodi suure vana maja tagumisest uksest. Erinevalt Ryani venna kolme aasta eest ostetud majast oli see olnud nende pere käes sellest ajast saati, kui see üheksateistkümnenda sajandi lõpuks siia väikesesse Californias asuvasse Bradley linna ehitati.

Cassie läks tädi nägemata üles oma tuppa. Tavaliselt meeldis talle tädi Charityga rääkida, aga praegu tahtis ta üksi olla.

Oma tuppa jõudes istus ta paksu padjaga aknaalusele istmele. Majataguse korras aia nägemiseks oli liiga pime, kuid ta ei vahtinud aknast välja vaate pärast. Ta ei näinud pitskardinaid, mis sobisid kokku voodikattega, ega oma peegelpilti aknal. Tema nägi pikka kasvu laiaõlgset ja nägusat Ryan Lawfordi. Täiuslikku kangelast.

Ta hingas sügavalt sisse ja ohkas. Kui vaid Ryani-sugune tunneks temasuguse vastu huvi. See mõte tõi ta näole naeratuse. Ta võib küll olla perekonna romantiline unistaja, aga ta pole sugugi loll. Tema oli liiga noor, liiga vähe elu näinud, liiga tavaline. Sellised mehed armuvad modellidesse või vähemalt ilusatesse võluvatesse naistesse nagu ta õde Chloe. Pealegi on temal ju Joel. Kuigi on tore Ryanist unistada, mõistis ta, et see on pelgalt mäng. Ta armastab Joeli praegu sama palju nagu üheksa aasta eest esimesel kohtingul.

Aitab unistamisest, mõtles ta. Tuleks asjad kokku panna. On ju täpselt teada, mida Ryan kuuleb, kui soovitajatele helistab. Õigupoolest peaks helistama ülemusele ja ütlema talle, et ta võtab kaks kuud palgata puhkust. Tema ülemus Mary poleks sugugi üllatunud. Nad olid pärast Sasha vanemate surmast kuulmist Ryani olukorda mitu korda arutanud. Nad teadsid, et üksikul mehel on vaja väikelapsega harjumiseks abi. Just Mary soovitaski minna Cassiel Ryanit vaatama.

Cassie valis numbri ja puhkes naerma, kui Mary ütles, et Ryan oli talle juba helistanud. „Andsin sulle vapustava iseloomustuse,“ ütles Mary. „Ta ei lase sul mingi hinna eest lahkuda.“

„Selles ma küll kahtlen,“ tõdes Cassie.

Nad ajasid veel paar minutit juttu. Cassie võttis kapist kohvri. Ta kavatses mõned asjad hommikul kaasa võtta ja vajadusel teistele riietele järele tulla.

Riiulilt meigikotti võttes puutus ta käsi vastu lamedat karpi. Ta sai selle kätte, enne kui karp oleks maha kukkunud, ja läks sellega voodi juurde.

Tal polnud vaja karpi avada, et näha, mis seal sees on, kuid ta tõstis ikkagi kaane ja vahtis tuttavat elevandiluukarva öösärki. Öösärk oli ilus ja vanamoeline: pikkade varrukate ja kõrge kaelusega. Varrukaid ja kaelust ehtis pits. Ta silitas pehmet vana kangast. Kuus nädalat, mõtles ta. Veel kuus nädalat, kuni ta saab teada, kas legend ka tema puhul toimib.

Ta pani karbile uuesti kaane peale ja surus meeltest teda vallanud igatsuse. Tema ihkas vaid kuhugi kuuluda, soovis, et tal oleks perekonna ajaloos oma koht. Bradley linna asutas Cassie emapoolne suguvõsa. Bradley oli ka Cassie teine nimi. Kuid see polnud ta sünnipärane nimi.

Ta püüdis end veenda, et lapsendamine tähendab seda, et ta on välja valitud. Teda taheti tõepoolest. Kuid tuttavatest sõnadest polnud abi. Chloe oli nende oma laps – see oli selgemast selgem sellega, et vanemad jätsid suguvõsa maja Chloele. Cassie sai vastava osa raha, kuid pärandit mitte.

„Ehk aitab öösärk,“ mõtles ta soovides, et see oleks nii, kuid kartes samas, et ihkab võimatut.

Legendi kohaselt oli mitmesaja aasta eest üks esivanem päästnud vana mustlasnaise meeste käest, kes tahtsid ta kividega surnuks loopida. Tänutäheks kingitud Bradley suguvõsa naistele võluväega öösärk. Kui seda kanda kahekümne viienda sünnipäeva ööl, näeb unes meest, kellega abiellud. Kui abiellutakse selle mehega, on kogu elu õnnelik.

Ligemale viie kuu eest kandis Chloe seda särki ja nägi unes nägusat meest. Järgmisel päeval kohtas ta seda meest ja nad armusid. Cassie tahtis nii väga, et öösärk ka temale oma võluväge ilmutaks.

Ta keerutas sõrmes tõotusesõrmust. Tema unistused polnud Joeli suhtes õiglased, aga Joel kinnitas, et see ei häiri teda. Nad olid öösärgist mitu korda rääkinud. Cassie oli Joelile kinnitanud, et ei taha enne oma kahekümne viiendat sünnipäeva kihluda. Nüüd on sinnani vaid kuus nädalat. Joel rääkis ikka, et temal pole kuskile kiiret, aga ta teab, et Cassie näeb unes teda ja tal pole midagi selle vastu, et oodata.

Cassie veenis end, et peab olema tänulik. Sugugi mitte kõik mehed pole nii kannatlikud. Aga vahel väsis ta ära Joeli kannatlikkusest ja tema valmidusest oodata. Tema tahtis, et teda valdaks kirg. Tema tahtis, et teda vallutataks. Tema tahtis tunda võluväge.

„Jätame täna selle,“ mõtles ta öösärki tagasi kappi pannes. Kõige selle juures oli hea, et hommikul kolib ta uskumatult nägusa mehe juurde, kes pani ta keha kirvendama juba pelgalt sellega, et oli temaga samas toas. See, et mees tema olemasolu õieti tähelegi ei pannud, oli pisiasi, millega ta kavatses tegelda mõni teine kord.