Читать книгу Härra Malcolmi nimekiri - Suzanne Allain - Страница 5

Kõrgeauline Jeremy Malcolm, Kilbourne’i krahvi teine poeg, oli selsinasel issanda aastal 1818 Londoni pidude hooaja ihaldusväärseim partii. Tõsi küll, tiitlit tal polnud ja noormees oli üksnes noorem poeg, kuid ta tädi oli talle jätnud suurema osa oma kopsakast pärandusest ja suure maavalduse koos uhke häärberiga Kentis.

Ühtlasi rääkisid tema kasuks ta tähelepanuväärsed isikuomadused. Vaid kõige auahnemad noored daamid võinuks eelistada nägusale härra Malcolmile vähemalt viiekümne aasta vanust topeltlõuaga Mumfordi markiid, pelgalt eesõiguse eest kuulda end mileediks kutsutavat.

Sest missugune naine tahtnuks olla mileedi, kui talle võis osaks saada Malcolmi leedi staatusega kaasnev nauding?

Ometi hakkas paistma sedamoodi, et mitte ükski naine ei saa seda hindamatut eesõigust nautida.

Sest kuigi noormees polnud mingil juhul erak ja külastas lisaks Almack’sile veel mitmeid erinevaid balle, koosviibimisi ja muud laadi üritusi, hakkas härra Malcolmile pisitasa tekkima kergatsi, südamete purustaja, noorte daamide unistuste hävitaja maine.

„Kuidas see kõlas?“ küsis Malcolm oma sõbralt lord Cassidylt, kuuldes viimaseid iseennast puudutavaid kuulujutte.

„Noorte daamide unistuste hävitaja,“ kordas Cassie iga sõna aegamisi ja hoolikalt välja hääldades.

„Milline tobedus,“ vastas Malcolm ning pööras pead, et ballisaali ja üht teatavat kaunist debütanti silmitseda.

„Ehk vastavad need kuulujutud tõele. Sa pöörasid mu nõole Juliale vägagi rõhutatult tähelepanu ja nüüd pole sa enam kui nädala jagu läbi astunud.“

Malcolm pöördus sõbrale otsa vaatama, kulm kergitatud. „Ma olin su nõole ooperis saatjaks. Ühe korra. Ma ei pööranud talle „väga rõhutatult tähelepanu“.“

„See pole oluline, mis tegelikult juhtus. Oluline on see, mida inimesed räägivad. Ja mis mulje see Juliast jättis, kui sa endast rohkem märku ei andnud? Ta istus kaks päeva oma toas luku taga, kuna ei suutnud kellelegi otsa vaadata.“

„Kui selline ongi preili Thistlewaite’i tavapärane käitumine, pole tal küll põhjust kurta, kui inimesed temast halvasti räägivad.“

Cassie ei vastanud, eelistades väljendada oma seisukohta selles küsimuses vaikimisega. Ta manas näole haavunud ilme ja kuigi Malcolm sõpra iga kord ustavalt kaitses, kui keegi juhtus mainima lord Cassidy suurt sarnasust hagijaga, ei saanud Malcolmgi kuidagi eitada, et see sarnasus hakkas iseäranis tugevasti silma just neil puhkudel, kui Cassie mossitas.

„Cassie, mul on väga kahju, et sinu nõost on kuulujuttude märklaud saanud.“ Suured pruunid silmad põrnitsesid teda jätkuvalt etteheitva pilguga. „Mul ei olnud plaanis talle meelehärmi valmistada, kuid samas ei kavatse ma ühelegi naisele vaid seepärast abieluettepanekut teha, et temaga ooperit vaatamas käisin.“

„Keegi pole väitnudki, et sa seda tegema pead,“ sõnas Cassie.

„Ehk tõepoolest mitte, aga just seda nad tahavad. Milliste unistuste purustamises mind siis süüdistatakse? Need on unistused, mis on tekkinud minu varanduse ja valduste tõttu, soovist hooaja parim partii endale napsata. Kõigile neile arvukatele ootustele suudaksin ma vastata ainult mitmenaisepidajaks hakates. Niipea kui ma mõne noore daamiga kasvõi sõnakese vahetan, näeb tema juba vaimusilmas end altari ette astumas.“

„Miks sa siis lihtsalt mõnd tüdrukut välja ei vali ja seda asja ära ei lõpeta?“ tahtis sõber teada.

„Miks ma täna õhtul sinu arvates siin olen? Ma soovin kogu hingest sobivat tüdrukut leida.“

„Mis Julial viga on? Teda peetakse üldiselt väga kenaks neiuks,“ ütles Cassie, kuigi päris silma ta sõbrale seejuures ei vaadanud. Julia oli Cassiele põhjaliku loengu maha pidanud, nõudes, et too välja uuriks, millega ta Malcolmi vastumeelsuse ära oli teeninud. Cassie püüdis nüüd lihtsalt oma nõokohust täita ja Juliat sobiliku mõrsjana välja pakkuda, kuid tundis end seejuures ebamugavalt. Ta ise teadis teistest pareminigi, kui tüütu Julia olla võis.

„Sinu nõbu on igati kena,“ nõustus Malcolm, „aga ta pole minu jaoks õige tüdruk.“

„Miks mitte?“ tahtis Cassie teada.

„Ma ei tea,“ vastas Malcolm õlgu kehitades. „Ta plaksutab liiga palju ripsmeid.“

„Misasja? Plaksutab liiga palju ripsmeid? See ongi põhjus, miks sa temaga rohkem suhelnud pole?“

„See oli äärmiselt häiriv. Arvasin paar korda, et ta hakkab tukkuma jääma. Ühel korral mõtlesin, et ta minestab kohe, niisiis haarasin ta käsivarrest. Selle peale tegi ta silmad küll kähku jälle lahti. Mulle tundus, et tema meelest olin ma kogu selle ripsmetega plaksutamise peale valmis talle abieluettepanekut tegema.“

Cassie vangutas pead, ta koerasilmist vaatas vastu pettumus.

„Ära vaata mind sellise pilguga, Cassie. See polnud ainus asi, mis mind preili Thistlewaite’i vastu meelestas.“ Malcolm pistis käe vestitaskusse ja võttis sealt paberitüki. Ta voltis selle lahti, Cassie üritamas üle ta õla kiigata. Cassiele paistis, et tegemist oli mingisuguse nimekirjaga. Malcolm uuris seda hoolikalt, sellal kui sõber pingutas, et samuti näha, mis seal kirjas on. Ta jõudis näha ridu „On andekas muusika või kunsti vallas“ ja „Ta on pärit peenest suguvõsast“ ning siis hakati paberiga ta nina all lehvitama; ilmselt oli Malcolm otsitu leidnud.

„Käes. Punkt neli: „Räägib arukat juttu“. Preili Thistlewaite näib nautivat vaid ühte tüüpi vestlust, nimelt sellist, mis koosneb eranditult flirtiva alatooniga märkustest või ilutsevatest komplimentidest. Kui ma temalt küsisin, mida ta viljaseadusest arvab, vastas tema, et toiduga piiripidamine tuleb kõigile kasuks.“

Oma nõo altminekust kuulmine ei paistnud Cassiet lõbustavat. Ta vahetas kiirustades teemat, kuna ei soovinud nüris poliitilises vestluses kaasa lüüa. „Mis see on, Malcolm? Kas see on nimekiri?“ Cassie püüdis seda Malcolmi käest kätte saada, kuid viimane voltis selle kiirustades kokku ja torkas tagasi vestitaskusse.

„Jah, on küll.“

„Kas sul on pruudi jaoks mingite nõudmiste nimekiri koostatud?“ küsis Cassie, hääl kiledam kui tavaliselt.

„No ja siis?“

„No ja siis on see sinust äärmiselt jultunud, et sa teaksid. Mõni ime, et keegi sulle ei kõlba. Sa tahad, et ta vastaks mingitele tingimustele nagu … Tattersallsist ostetud rakendihobune.“

Malcolm haaras sõbra pakutud võrdlusest kohe kinni. „Täpselt nii. Mul on oma talli täitmisel kindlad nõuded. Miks mul siis ei peaks pruudi osas veel rangemaid nõudmisi olema? On täiesti absurdne kulutada tutvumisega naisega, eluaegse kaaslasega, kes on meiega koos hommikul, päeval ja õhtul, vähem aega kui hobuse ülevaatamisele.“

Kuna Cassie kuulus nende inglaste sekka, kes loevad just hobust eluaegseks kaaslaseks, kellega olla koos hommikul, päeval ja õhtul, ei avaldanud sõbra seisukoht talle päris soovitud mõju. Ta üksnes pobises: „Järgmise asjana lased tal veel erinevaid liikumisviise demonstreerida ja kontrollid hambad üle.“

Cassie vältis Juliat pärast seda jutuajamist Malcolmiga peaaegu terve nädala, kuid pärast temalt kolmanda kirja saamist läks viimaks oma tädi linnamajja. Julia oli oma viimases kirjakeses teada andnud kavatsusest ise meest külastada, ilma saatjata, ja mees teadis väga hästi, et tulipäine nõbu oli liiga kaugele viiduna igati võimeline neile mõlemale skandaali kaela tõmbama.

Mees ootas Juliat külalistetoas ja takseeris ümbrust halvakspaneva pilguga. Kõik oli mõistagi igati peen ja elegantne, kuid talle tundus, et tädi oli prints-regendi viimasel ajal välja löönud idamaise maitse matkimisega pisut liiale läinud. Kõik diivanite ja tugitoolide käetoed olid ehitud draakonipeadega ning üks vitriinkapp oli täis kõikvõimalikke keraamilisi vidinaid, glasuuritud loomakujukesi ja kivist nikerdatud esemeid. Ta uuris parasjagu üht neist kunstiteostest, lõuad möirgeks pärani ajanud lõvikuju, kui nõbu ta kõrva ääres rääkima hakkas.

„Ära karda, ta ei hammusta.“

Cassie võpatas Julia häält kuuldes kohkunult ja too naeris eduka üllatusmomendi üle rõõmu tundes. „Sul on Billingsgate’i kalanaise kombed,“ teatas mees ja ootas, kuni neiu oli istet võtnud, et üritada seejärel oma vilajas kogu ebamugavale toolile kokku voltida.

„Ei oska kaasa rääkida, mina nii madalate seltskonnakihtidega läbi ei käi nagu sina.“ Ta tõrjus käeviipega mehe nördinud protesti ja lisas: „Ära muretse, ma ei räägi kellelegi, et üks savist kujuke sulle niimoodi hirmu nahka ajas.“ Cassie hakkas taas turtsuma, kuid Julia asus pikemata asja juurde. „Mida härra Malcolm sulle ütles? Sa lubasid temaga lord Wesleigh’ ballil rääkida ja ma pole sind pärast seda kordagi näinud.“

Cassie silmitses nõbu ärritatult ja kirus saatust, mis oli talle sellise iseka ja hellitatud plika sugulaseks andnud. Kummalgi polnud õdesid-vendi ja kuna neil oli vaid mõneaastane vanusevahe, olid vanemad neid lapsest saati teineteise seltskonnas aega viitma sundinud. Lepliku ja muretu meelega Cassiest polnud jõulisema loomusega Juliale vastast, niisiis oli ta poisipõlvest saadik harjunud tüdrukule kõiges kuuletuma, välja arvatud vast ainult kõige pöörasemad nõudmised. Julia oli olnud ilus laps ja oli sirgunud kenaks nooreks naiseks: tal olid punakaspruunid juuksed, helerohelised silmad ja peened näojooned. Temast õhkus süütut haprust, millega ta suutis endiselt paljud inimesed oma tõelise loomuse osas ära petta, kuid Cassie end lollitada ei lasknud. Tema nõo tahtes polnud mitte kui midagi habrast.

„Noh?“ küsis tüdruk, ise sõrmedega kärsitult vastu draakoni lagipead trummeldades.

„Jah, noh, Malcolm kinnitas, et sa oled kena tüdruk ...“

„Kas tõesti?“ küsis Julia, näol meeldivalt üllatunud ilme. „See on hea uudis. Tegelikult mulle tundus, et olen millegagi ta pahameele ära teeninud. See on parem uudis, kui ma loota oskasin ...“

„Oota nüüd,“ ütles Cassie tüdruku erutatud vadinat katkestades. „Ta ei ole sinust sugugi huvitatud.“

Cassie polnud kavatsenud nii jõhkralt otsekohene olla ja tundis nõo näole pettunud ilmet kerkimas nähes kerget süütorget. Ta ei suutnud naisi nutmas näha ja kiirustas seega peletama pisaraid, mida arvas nägevat kerkimas Julia silmadesse. „Vaata, tal on see nimekiri ja sa ei vastanud isegi neljandikule tema nõuetest. Mina oleksin samuti põrunud, kuna poliitika ei paku mulle huvi ja minu meelest on kõik need viljaseadused iseäranis segased. No päriselt, mis sel vahet on, kas vili on kasvanud Berkshire’is või Prantsusmaal?“

Julia ei vastanud, kuid Cassie nägi oma heameeleks, et nutmapuhkemise oht näis möödas olevat. Selle asemel nägi neiu lausa raevukas välja. „Tal on nimekiri?“ küsis ta ohtlikult rahuliku häälega.

„Jah, noh, ma pean tunnistama, et alguses see kõik mulle väga ei meeldinud, aga kui ta asja mõtte mulle ära selgitas, jõudis kõik mulle kenasti pärale. Mõtle ise, kui peaks selguma, et tüdruk loobib galopi ajal jalgu?“

Julia ei pööranud sellele pealtnäha mõttetule seisukohale tähelepanu ja üritas nende jutuajamise põhiteema juurde naasta. „Cassie, ma tahaksin teada, mis selles nimekirjas on. Kas sa nägid seda?“

„Jah, aga sul pole sellest kasu. Mitte kõige vähematki. Isegi siis, kui sa viljaseadusega põrunud poleks, käiksid su ripsmed talle kogu aeg närvidele.“

„Minu ripsmed? Kas see mees on peast segane?“

„Ei, sugugi mitte. Teda sa oma trikkidega ära ei peta. Ta põlgab flirtimismänge.“

Julia tõusis, et hakata maruvihasena toas ringi kõndima, ise seejuures pobisedes „Missugune häbematus!“ ja „Milline upsakus!“. Cassie tõusis koos nõoga, kuid tüdruk andis talle viipega märku taas istet võtta, mida mees ka tegi, närviliselt niheledes ja korraga taibates, et ta oli liigselt suud pruukinud.

Kui Julia tammumise järsult lõpetas ja ta näole ilmus naeratus, muutus Cassie veelgi närvilisemaks. Ta oli seda ilmet Julia näol näinud sagedamini, kui meenutada tahtnuks, ja see ei tõotanud iialgi head.

„Mulle tuli täiesti geniaalne mõte,“ kuulutas tüdruk.

„Miskipärast ma kahtlen selles,“ vastas mees.

Selina Dalton, kes polnud osanud oodata midagi huvitavamat kui kiri vanematelt, oli vana koolisõbra Julia Thistlewaite’i käest kutset saades äärmiselt üllatunud.

Just niisuguse kutse peale oli ta lootnud neli kuud tagasi Juliale kirjutades, aga kui too tema kirjale isegi vastama ei vaevunud, oli ta selle mõtte peale käega löönud. Julia oli alati sõbrana üsna keerulist tüüpi olnud, käitudes kord soojalt ja siis jälle tõrjuvalt, niisiis polnud Selina eriti üllatunud, kui Julia näis olevat otsustanud nende tutvuse lihtsalt unustada. Seda enam oli ta nüüd hämmastunud, et koolikaaslane ta viimaks enda juurde, Thistlewaite’ide Berkeley Square’il asuvasse majja külla kutsus.

Selina tõi sellele võimalusele mõeldes kuuldavale vaikse heameelekiljatuse ja vaatas seejärel süüdlaslikult ringi. Aga otse loomulikult polnud kedagi teda kuulmas. Ta viibis oma endise tööandja Bathis asuva kodu võõrastetoas üksi nagu tavaliselt.

Proua Ossory oli olnud heatahtlik ja lahke emand ja kui ta nelja kuu eest suri, leinas Selina teda siiralt. Nad olid pärast seda, kui Selina kolm aastat tagasi tema seltsidaamiks sai, igati harmooniliselt koos elanud. Neiu kohustustes polnud midagi koormavat ja proua Ossory osutus samavõrra seltsiliseks Selinale kui tüdruk talle. Ta oli heldekäeliseks jäänud ka oma surma järel ja Selinale väikese päranduse jätnud.

Ometi ei saanud Selina proua Ossory linnamajas, mille viimane oli oma õepojale pärandanud, lõputult elada. Ja tegelikult ei tahtnud ta sugugi tagasi pöörduda väikesesse maakohta Sussexis, kus ta isa vikaari ametit pidas. Proua Ossory juurde tööle asudes oli Selina lootnud lõpuks mõne sobiva Bathis elava härrasmehega kihluse sõlmida. Ta vanematel puudus raha, mida Londoni hooaja peale kulutada, ja kui siis ema kauge hõimlane proua Ossory mainis, et otsib endale seltsilist, oli Selina juhust kasutanud. See oli tema võimalus kogeda elu väljaspool kiriklat. Ja ehk õnnestuks tal sobiva partii tegemise korral omakorda nooremaid vendi ja õdesid toetada.

Selinale oli Bathis veedetud aeg meeldinud ja ta ei kahetsenud põrmugi kolme linnas elatud aastat, kuid ometi oli tal olnud tunne, et midagi jääb puudu. Proua Ossory sõprade ja tuttavate ringist oli paratamatult kujunenud ka tema suhtlusringkond ja nende seas polnud naljalt ainsatki alla viiekümneaastast. Ta tundis puudust endavanustest sarnaste huvidega inimestest ja uskus, et Londonis oleks ehk sedalaadi seltskonna leidmine kõne alla tulnud.

Kuid ta taipas sedagi, et noore, kahekümne kahe aastase naise puhul oli üksi elamine välistatud, ja niisiis kirjutanud Juliale, kes, nagu Selina hästi teadis, saanuks talle avada ukse soovitud seltskonda. Ja mis sa kostad, viimaks oli see väärtuslik kutse temani jõudnud.

See saabus vahetult pärast seda, kui Selina, taibates, et on möödapääsmatut piisavalt kaua edasi lükanud, oli otsustanud koju oma pere juurde tagasi pöörduda. Tal oli kõik selleks ära korraldatud, et järgmisel hommikult Bathist lahkuda, ja tüdruk oli tänulik, et kiri ei saabunud päev hiljem, sest nüüd sai ta sihtkohaks London.

Selina oli talle kaks päeva hiljem Londonisse jõudmisel osaks saanud vastuvõtust pisut jahmunud. Julia tõrjus viipega Selina vabandusi nii kiire saabumise pärast ja katkestas ta poolelt selgituselt sõnadega: „Nii ongi parem. Me saame asjaga kohe pihta hakata.“ Seejärel tegi ta tiiru ümber võõrastetoas seisva Selina ja silmitses tüdrukut kriitilise pilguga.

„Küllap sellest peab piisama,“ tähendas ta viimaks ja Selina tundis korraga soovi oma vajakajäämiste pärast vabandust paluda, kuigi tal polnud endiselt vähimatki aimu, millest Julia rääkis.

„Kuidas palun?“ küsis Selina, taibates, et temalt oodatakse mingit vastust.

Mõtisklustest üles raputatud Julia tõi kuuldavale heliseva naeru ja vabandas oma veidra käitumise pärast. „Ma selgitan sulle kõike peagi, kuid praegu ootan ma oma nõo, lord Cassidy saabumist.“

Selina, kes ikka veel millestki aru ei saanud, noogutas ja Julia hakkas erutatult vadistama. „Palun tule ja võta istet, et me saaksime oma tutvust värskendada. Räägi mulle, mida sa oled teinud kõik need ... kas tõesti juba viis aastat?“

Selina kinnitas talle, et nende viimasest kohtumisest oli tõepoolest möödunud viis aastat, ning rääkis proua Ossory seltsilisena veedetud ajast.

„Küllap oli see sinu jaoks väga igav,“ sõnas Julia.

„See polnud sugugi ebameeldiv, kuigi vahel igatsesin tõesti mõne omaealise seltskonda. Bathist on saanud gerontide meelissihtpaik.“

„Saan sinust suurepäraselt aru. Ka minu meelest on välismaalased nii tüütud.“ Julia jätkas enne, kui Selina talle ta eksitust selgitada jõudis: „Ja ma olen päris kindel, et mingit erilist meelelahutust sul seal polnud. Siin, Londonis, saab sulle osaks palju parem kohtlemine.“

Selina, kellele hakkas tasapisi meenuma, kui isekas Julia kunagi oli, kahtles selles väites tõsiselt, kuid samas pidas võõrustajannale vastuvaidlemist ebaviisakaks. Seejärel sai talle osaks ülevoolav kirjeldus ees ootavatest naudingutest, aga kuna Julia jutuvada keskendus peamiselt kõigi nende inimeste nimedele, kellega kohtumine Selinat ees ootas ja millel tüdruku jaoks hetkel mingit tähendust ei olnud, pidi ta huvitatud mulje jätmiseks kõvasti pingutama. Niisiis tundis ta üksjagu kergendust, kui lord Cassidy viimaks saabus.

Julia tutvustas neid ja Selina silmitses lord Cassidyt huviga, mõeldes, et on vaid kaks tundi Londonis viibinud ja juba noore härrasmehega tuttavaks saanud. Kuid huvi hääbus peagi lõbustatuseks, kuna tüdruk otsustas, et Cassie – just nii ta end nimetada palus – võinuks vabalt olla mõne Cruikshanki karikatuuri tegelane.

Mehe näojooned, mis olid küll meeldivad, mõjusid pisut liialdatult ja jätsid mulje, et ta silmad, kõrvad ja nina on kõik ta näo jaoks liiga suured. Cassie käed ja jalad olid pikad ja luidrad, riided moekad ja kallid, kuid kortsus ja korratud. Ja kuigi ta Selina poole vaadates siiralt naeratas, kerkis Julia suunas kiigates mehe näole tõre ilme.

„No nii, arvan, et nüüd, mil mu nõbu on kohal, on ehk paras aeg sulle selgitada põhjust, miks ma su Londonisse kutsusin,“ teatas Julia, kui kõik olid istet võtnud. Tajudes, kuidas Selina seda lauset kuuldes üllatus – nimelt oli Julia oma kirjas maininud, et kutse on tingitud tema soovist Selina seltskonda nautida –, kiirustas ta seletust jätkama. „Muidugi tead sa, armas Selina, et ma olen alati su seltskonna üle rõõmustanud, ja just seepärast ma su külla kutsumise mõttele tulingi, kuid samas mõtlesin, et linnas viibides võiksid sa mulle ühe väikese ettevõtmise juures abiks olla.“

„Ettevõtmise?“ sõnas Selina Juliat edasi rääkima julgustades, kuna viimane näis kõhklevat ega paistnud teadvat, kuidas jätkata.

Julia heitis kiire pilgu nõo poole, kes teda üksnes veel kurjema pilguga põrnitses. Sellegipoolest ei lasknud Julia end heidutada ja jätkas, kuigi tundus, et Selinale otsa vaatamine oli tema jaoks siiski pisut raske. „Tegelikult ei ole „ettevõtmine“ ehk õige sõna,“ arutles ta. „Tegelikult on see pigem üks väike vemp.“

„Phrrr,“ norsatas Cassie ja pööritas silmi.

Nõbu ei teinud temast väljagi ja rääkis edasi. „Vaata, on üks teatav noorhärra, keegi härra Malcolm, kes on oma jultumuse poolest laialt tuntud. Ta tõstis mind teiste seast mulle vägagi rõhutatult tähelepanu pöörates esile, kuid alandas seejärel, jättes mu sinnapaika.“

„Kui kohutav see sinu jaoks olema pidi! Mul on väga kahju.“

Julia tõrjus kärsitu liigutusega Selina kaastundeavaldusi. „Jah, see oli üsna ebameeldiv, eriti teada saades, et ta kõrvutas mind nimekirjaga ja otsis selle põhjal minu vajakajäämisi.“

„Tal on nimekiri? Mis nimekiri?“

„See on nimekiri omadustest, mida ta oma mõrsjalt ootab. Aga samas usub ta end teistest niivõrd üle olevat, et nende nõuete täitmine on sama hästi kui võimatu. Mulle meeldiks härra Malcolmile üht väikest vempu mängida ja teda sel moel upsakuse eest teenitult karistada. Ja siis meenus mulle, kuidas sa kooli ajal alati sellisteks asjadeks valmis olid.“ Selinale ei jäetud võimalust oma sellist iseloomustust kuuldes protestida, kuigi tema ise küll midagi sellist ei mäletanud, kuna Julia jätkas: „Ma mõtlesin, et oleks igati õiglane, kui esitleksime sind tema otsitava ideaalse naisena. Siis laseksime tal avastada, et sinulgi on oma nimekiri ja tema ei vasta sinu nõudmistele.“

„Aga Julia, kui ta on nii ennast täis ja pirtsakas, nagu sa kirjeldad, siis ei pruugi ta ju ka minu vastu huvi tunda?“

„See võimalus on olemas, aga samas oled sa olukorraga kursis paremini kui mina või ükski teine noor daam enne sind. Sa tead nimekirjast ja pärast minu ja mu nõo mõningast juhendamist on sul tingimustele vastamiseks palju parem võimalus.“

Selina vaatas lord Cassidy poole, mõeldes endamisi, kuidas hakkab see sasitud ja pisut koomilise väljanägemisega mees talle väga valiva maitsega peene härrasmehe õnge võtmiseks vajalikke naiselikke nõkse õpetama. Mees märkas ta mõtlikku pilku ja selgitas: „Malcolm on mu hea sõber. Mina tunnen teda teistest palju paremini.“

„Ja te olete nõus, et ta on sellise vembu ohvriks sattumise ära teeninud?“

Julia vastas sellele küsimusele enne, kui Cassie seda teha jõudis. „Muidugi on. Ta poleks oma abi ju pakkunud, kui ta nii ei arvaks.“ Kui Selina protestimist jätkas, kuulutas Julia kärsitult: „Ära ole selline nannipunn, Selina. Sa teed üksnes sedasama, mida härra Malcolm on enam kui ühele noorele daamile, mina teiste seas, juba teinud.“

„Asi on lihtsalt selles, et sinu väike vemp on läbikukkumisele määratud. Kui juba sina härra Malcolmi võluda ei suutnud, Julia, siis on vähe tõenäoline, et ta minu poole isegi vaataks.“

Cassie ootas huviga, mida ta nõbu selle peale kostab. Ta teadis, kuidas too ei talunud võrdluses ühegi naisega teise viiuli rolli jäämist, kuid samas ei saanud salata, et võrdluses Selinaga mõjus ta nõbu otsekui viimase pleegitatud variant. Julia juuksed oli helepunased, Selina omad tumedat ja rikkalikku punakaspruuni tooni. Julia silmad olid kahvaturohelised, Selina omad otsekui erkrohelised smaragdid. Julia nahatoon oli moodsalt valge, Selina oma kullakarva, lausa kumav. Iga härrasmees oleks Selina poole vaadanud, soovides seejärel teda vaatama jäädagi.

Julia muidugi midagi sellist ütlema ei hakanud. „Vastab tõele, et sa pole klassikalises mõttes iludus, aga ma usun, et õiges keskkonnas ja sobivates tingimustes võid sa härra Malcolmi tähelepanu pälvida küll,“ teatas ta.

Selina raputas pead, öeldes: „Ma ei usu, et ...“

„Ma pean ütlema,“ katkestas Julia teda, „et see väike vemp on ainus asi, mis on tekitanud minus kiusatust seltskonnaüritustele naasta. Ma loodan väga, et sa nõustud mind aitama, või me oleme sunnitud su meeldivale siinviibimisele joone alla tõmbama. Kahtlane, kas mul üldse on mingit suhtlemise tuju.“

Selina taipas silmapilk, mida Julia öelda tahtis. Teda oli külla kutsutud kindlal eesmärgil: selleks, et aidata Julial härra Malcolmi alandada. Kui ta peaks keelduma Juliale selle juures abiks olemast, siis ei avane tal võimalust Londoni seltskonda pääseda. Ta ohkas ja kaalus oma võimalusi. Mõte oli talle küll väga vastumeelt, kuid ometi tundus, et härra Malcolm on karistuse ära teeninud. Ja lisaks oli igati tõenäoline, et mees ei pane teda tähelegi ning sel juhul ei saa Julia teda oma plaani läbikukkumises süüdistada.

„Mida ma tegema pean?“ küsis Selina ja Julia naeratas võidurõõmsalt.