Sõda ei ole naise nägu

Оглавление

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu

Inimene on suurem kui sõda

Seitseteist aastat hiljem

Sellest, mille tsensuur välja viskas

Sellest, mis ma ise välja viskasin

„Ei taha meelde tuletada…”

„Kasvage veel, tüdrukud… te olete alles rohelised…”

Vannetest ja palvetest

Hirmu lõhnast ja kompvekikohvrist

Olmest ja olemisest

„Ainult mina tulin ema juurde tagasi…”

„Meie kodus elavad kaks sõda…”

„Telefonitoru ei tulista…”

„Meid autasustati väikeste medalitega…”

Nukkudest ja vintpüssidest

Surmast ja imestusest enne surma

Hobustest ja lindudest

„See ei olnud mina…”

„Ma mäletan neid silmi ka praegu…”

„Meie ei tulistanud…”

Poolsaabastest ja neetud puujalast

Eriseebist „K” ja arestimajast

Kokkusulatatud laagritest ja ropust vene sõimust

„Tarvis läks sõdurit… aga oleks tahtnud veel ilus olla…”

Meestesaabastest ja naiste kübaratest

Tüdruku tiiskandist ja madruste ebausust

Õuduse vaikusest ja väljamõeldise ilust

„Preilid! Kas te ikka teate: sapöörirühma komandör elab ainult kaks kuud…”

„Ainult korraks vaadata…”

Kuradi eidest ja mairoosidest

Imelikust vaikusest enne taevast ja kaotatud sõrmusest

Kuuli ja inimese üksindusest

„Peenikesest kartulimugulast…”

Miini ja plüüsmänguasjaga korvikesest

Emmedest ja issidest

Väikesest elust ja suurest ideest

„Ema, mis asi on isa?”

Lapse vannitamisest ja emast, kes oli nagu isa

Punamütsikesest ja rõõmust kohata sõjas kassi

Nende vaikimisest, kes võivad juba rääkida

„Ja ta pani käe sinna, kus on süda…”

Sõja viimastest päevadest, kui tappa oli vastik

Lapsikute vigadega kirjandist ja komöödiafilmidest

Kodumaast, Stalinist ja punasest sitsist

„Järsku tuli hirmus eluisu…”

Отрывок из книги

Millal naised esimest korda ajaloos sõjaväkke ilmusid?

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid Kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel.

.....

Algas Gorbatšovi perestroika… Minu raamat läks käigu pealt trükki, seda ilmus hämmastavad kaks miljonit eksemplari. See oli aeg, mil juhtus palju vapustavaid asju, mil me jälle meeletult kuskile tormasime. Jälle tulevikku. Me ei teadnud veel (või olime unustanud), et revolutsioon on alati illusioon, eriti meie ajaloos. Kuid see teadmine tuli hiljem, tollal aga olid kõik vabadusest joovastuses. Ma hakkasin saama iga päev kümneid kirju, mu kaustad aina paisusid… Inimestel tuli tahtmine rääkida… Rääkida lõpuni… Nad muutusid nii vabamaks kui ka avameelsemaks. Mul ei jäänud kahtlust, et ma olen määratud oma raamatuid igavesti lõpuni kirjutama. Mitte ümber kirjutama, vaid lõpuni kirjutama. Paned punkti, aga see muutub otsekohe mõttepunktideks…

* *

.....